Esmaspäev, 30. aprill 2007

Kivid-kännud vol 1

Eelmine nädal oli raske. Taastumisnädal ehk tippnädala järgne nädal, mil koormus madalam kui kolmel eelmisel ning eesmärgiks keha tekkinud koormusega harjutada. Kilomeetreid kogunes küll 50 kanti ja natuke ülegi, aga nädala teise poole jooksud olid rasked - ei viitsinud rajale minna ning vastik oli. Võimalik, et osa oli selles, et jooksin kolm päeva sisehallis - kaks neist seetõttu, et häälestasin jala-andurit, mis näitab kiirust, mõõdab keskmisi samme ning lõpuks ka distantsi.

See sisehallijooks on mul jalgadele kurnavam kui maastik või asfalt, monotoonsus tapab omakorda. Poolteist tundi sealsel rajal on üsna piin. Muidugi, halva ilmaga ei ole väga varianti.

Hea poole pealt aga seda, et reielihase tagumine külg saab kiirenduste ja harjutuste abiga üha tugevamaks, mis tähendab, et eile ei andnud sääre tagumine osa tunda ka peale kahte ja poolt tundi mahutrenni. Muidu kippus väike nõrkus sisse. Oma osa on ilmselt ka korrapärasel joomisel, millega kipun isegi üle pingutama (ca 0,5 liitrit 20 kilomeetri kohta) ja pärast distantsi on tualetti kiire.

Muidu õhtused lõigutrennid on mõnusalt põnevile ajanud.

Neljapäev, 26. aprill 2007

Mis värk siis jooksuga on

Leidsin sellise huvitava artikli, kui on huvi jooksmise diibi poole vastu.


Teisipäev, 24. aprill 2007

Nõuanne - kuidas valida jooksujalatsit

Kirjutasin Äripäeva tervisliku elustiili ajakirja Pulss loo spordijalatsi valimisest. Varustusest oleme siin näpuotsaga juba kirjutanud ning toongi siia selle osa loost, mis jooksujalatsit puudutab. Sissejuhatuseks ka spordijalatsi valimisest üldiselt. Üldiselt oli hästi hariv ja põhjalik lootegemine, palju uut infot.

Pildil Asics Gel Kayano selle hooaja mudel. Tegemist toestatud mudeli ja Asicsi tooterivi ühe tippmudeliga. Foto autor Indrek Susi.



-----------------------------------

Õige spordijalats laseb alast täit mõnu tunda, valesti valitud varustus aga teeb treeningust-võistlusest piina ja võib rikkuda liigesed.

„Hea spordijalats on mugav, kerge, toetab jalavõlvi, ei blokeeri loomupäraseid liigutusi ja võimaldab mugavalt ala harrastada,” selgitab Asicsi tooteid maale toova Patrol OY juhataja Aivo Liiv. Nii ongi spordijalatsi olulisemad omadused löögi summutamine, stabiilsus, mugavus ja hingavus.

Kui eesmärgid on jalatsitel ühesugused, siis erinevate alade lõikes jalavarjud siiski erinevad. Põhjuseks alade erinev iseloom ja liikumise dünaamika. Kui jooksmine kulgeb distantsil üsna monotoonselt sirgjooneliselt, siis korvpallis peab lisaks jooksuomadustele tulema kets toime ka suvaliste nurkade alt maandumistega ning pakkuma head tuge kiirenduseks, seda kõike jalgu säästes – sellest ka paksem tald, väga vastupidavad pealsed ning külgtoestuseks kõrgemad servad. Jalgpalliputsad aga võimaldavad kiiret reageerimist, pöördeid ning peavad täpset lööki võimaldama – sellest ka madal ja kompaktne vorm.

„Kui inimene valib mingi harrastuse, siis on jalanõu küll viimane asi, millelt kokku hoida, see on enda kuritarvitamine,” selgitab adidas Baltics SIA Eesti filiaali tooteekspert Art Oppi.

Lisaks aladele erinevad ka inimese jalad, Liiva sõnul on ca ¾ jalgadest probleemsed – kas üle- või alapronatsioonis. Esimene tähendab, et hüppeliiges vajub liikudes liigselt sissepoole, teine aga, et jalg on liiga jäik ehk jala loomulik nn amortisatsioon ei tööta ja põrutus jalale on suur. Et neid vaevusi leevendada ning vigastustest hoiduda ja ka aastakümnete pärast terve olla, ongi spordijalatseid tarvis.

„Kui ei ole jala eripära ning ala eripärasid arvestava hea jalatsiga trenni teinud, on pool mõnu kadunud,” selgitab Asicsi tooteid maale toova Patrol OY juhataja Aivo Liiv.

Nii muutuvadki alade ja jalgade spetsiifikat arvestades ka spordijalatsite letid poes üha kirjumaks ning kaubamärgirohkemaks. Pelgalt peale vaadates erinevad erinevad tootjad peamiselt välimuse poolest – kes panustab disaini ja silmapaistvusse vähem (näiteks Asics), kes rohkem (näiteks Nike või Adidas). Vahe tuleb sisse ka alade kaupa – näiteks jooksus, eriti pikamaajooksus paistab maailmas silma Asics, samas jalgpallis domineerivad omakorda Adidas ja Nike.

Ehkki alati on mingid liidrid tekkinud, universaalselt ja kõikidele jalgadele sobivat spordijalatsitootjat olemas siiski pole.
„Spordijalatsite eesmärgid on tootjatel samad, aga kellele sobib Nike`i liist, aga Asics üldse ei sobi, on juba maitseasi,” selgitab Sportlandi kesklinna kaupluse juhataja Andres Krjukov.

Kui mitme erineva alaga tegeleda, siis on parim variant hankida igaks alaks eraldi jalatsid. „Erinevate alade liigutused on niivõrd spetsiifilised, et konkreetseks alaks mitte mõeldud jalats ei pruugi vastu pidada,” lisab Krjukov. Kuna spetsiaalne jalats on konstrueeritud vaid vastava ala liigutusi silmas pidades, on see ka seda ala harrastades kõige mugavam, milleks ta ette nähtud on, selgitab Krjukov.

Kui eelarve siiski ei võimalda mitut paari hankida, soovitab Liiv valida see, mille ala enim harrastatakse. Samuti tuleb kasuks teha läbi jalatest, mida pakuvad erinevad tootjad nii oma esinduspoodides kui erinevatel tervisejooksuüritustel. Seal saab teada oma jala omapära, mis tüüpi jalg inimesel on ning millist sussi see vajab. „Kui inimene jalatesti tulemuse omale jalatsi valib, teeb ta oma elu mõnusamaks ja turvalisemaks,” selgitab Liiv.

Sobiva numbri leidmiseks suuruseid tähele panna ei tasu, sest tootjati need veidi erinevad. Pigem proovida jalatseid jalga ning valida see, mis kohe istub. Kindlasti ei soovita Krjukov osta jalatsit, mis ei sobi või hõõrub, lootuses, et see sporti tehes paika vajub või kulub.

Hea löögisummutuse ja jäikusega jalatsi saab Liiva sõnul alates 1500 kroonist. „Mida kallim jalats, seda rohkem tehnoloogilisi ja materjaliuuendusi see sisaldab. Samuti on ta vastupidavam,” lisab Liiv. Samas müüakse näiteks eelmise hooaja mudeleid ka alla 1000 kroonise hinnaga.

JOOKSUJALATS
Joostes saavad jalad ca kolmekordse keharaskuse koormuse, selle summutamiseks on jooksujalatsid hästi pehmendatud. adidas Baltics SIA Eesti tooteeksperdi Art Oppi hinnangul on jooksujalats spordijalatsitest üks mugavamaid.
Esimene valik teha selle vahel, kas joostakse maastikul või maanteel. Maanteejalatsiga metsas lipates jääb pool rõõmu saamata, sest nendega on pinnasetunnetus halvem, samuti võib alustalla muster jääda libedaks.
Maastikujalatsi pealsed on aga vastupidavamad kui asfaldijooksuks mõelduil ja peavad need ka okstesse takerdudes paremini vastu kui maanteejooksujalatsid. Samuti on nende tald agressiivsema mustriga, osadel talvemudelitel on ka väikesed naelad all. Eraldi toodetakse ka näiteks sisejooksulindil jooksmiseks jalatseid, millel on välisjalatsist enam õhutusuavasid, näiteks ka talla all.
Teine oluline valikukriteerium on toestus ehk kas jooksja jalg vajab lisatoestust või mitte.
Kolmas samm on pehmenduste valimine ehk kas jalg kannatab hästi või halvasti põrutusi. Neljas nüanss on õhutuvus ehk kas jooksja jookseb vaid ilusa ilmaga või siis, kui on aeg, ilmast hoolimata.
Jooksujalats on pöiaosast elastsem, et tagada jala loomulikum rullumine sammu lõppfaasis.

Oluline
  • mis pinnasele jalatsit tarvis – maastik või asfalt. Maastikujalats on robustsem, vastupidavamate pealsete ja paeltega ning sügavama-agressiivsema mustriga, maanteejalats seevastu kergem, õhulisem ning siledama tallaga
  • mis jalatüübile jalatsit tarvis – kas jalg vajab lisatoestust või mitte, kas jalg on põrutuste suhtes rohkem või vähem tundlik
  • pehmendused päka- ja kannaosas, kaitsevad jalga liigsete koormuste ja põrutuste eest
  • niiske ja jaheda ilmaga jooksmiseks mõeldud jalatsid on veekindlad, aga hingavad ka sooja ilmaga halvemini
  • jooksujalats on kerge, ent vastupidav, ei tohi keskelt läbi painduda
  • jalga proovida mõlemat - hea jooksujalats on kohe mugav, ei rõhu jalga ega lase jalal jalatsis liigselt liikuda
  • osta vähemalt 0,5 -1 number suuremad sussid, et vältida võimalikke varvaste traumasi, mis liiga paraja jalatsiga joostes võivad tekkida.
  • kasutada spetsiaalseid jooksusokke
Allikad: Aivo Liiv, Art Oppi, Andres Krjukov

Esmaspäev, 23. aprill 2007

Lõigutud

Täna lisandusid madala pulsiga mahutrennile ka lõigutrennid. 3 km soojenduseks, siis kiirendusele soojenduseks paar-kolm 60 meetrist juppi ning siis kaks kilomeetrist (vahel ca km rahulikku) tempoga 4.10 km. Täitsa kiire, aga viimane on hetkel veel liiast, ühe võiks võibolla trennis teha, teisel lööb pulsi natuke liiga üles.

Aga muidu on üldine meeleolu ülev, sest taaskord oli midagi uut ja tekkis juba "päris trenni" tunne. Tohutult hea tunne oli 60 meetrit kiirendada, kus dünaamika on kiirust koguv ehk lõpupoole kiirus kasvab. Lisaks hakkavad jalad hakkavad harjuma väljaastumisharjutustega-konnahüpetega ning hea kindel tunne on tekkinud. Mõnus.

Hingamisest

Lugesin Jaana varasemat postitust ja tekkis huvi, et kuidas te jooksu ajal hingate? mulle endale tundub see päris olulise küsimusena, et kuidas hingamine saada võimalikult kiiresti jooksurütmi ja et ta vahepeal ei hakkaks siis edasi-tagasi hüplema. Aitab tublisti energiat säästa.

Püüan kirjeldada enda hingamist: üks pikem sõõm sisse ja siis kaks teravamat välja. nagu hõõõõõõõhhh-hõhh-hõhh. Ja siis olen vahest hakanud miskit muusikarütmi-viisi mõttes jorutama, et muuta hingamine rutiinseks. Olen seda teinud ka siis, kui tegelikult isegi väga hingeldama ei aja.

Ning hingamise muutusest saab ka aru, kui tempo on liiga kiireks läinud, kui enam ei jõua harjunud hingamisrütmi pidada. siis peab jälle rahulikumalt võtma. muidugi kui finish ikka veel kaugel on...:-)

lühidalt treeningnädalast ka. Kokku jooksin eelmisel nädalal 33 km. Tegemist oli n.ö vahenädalaga, mida soovitatakse iga neljandal nädalal teha. Ehk et anda kerele treeningumahtudega võimalust veidi järgi võtta. 33st kilomeetrist 10 oli tempojooks (st u 2-3 km soojendus ja lõdvestus ning vahepeal 3-4 km tempojooks, u 4.40/km) ning ülejäänud pulsiga 150-155, st pea-aegu maratonitempoga (u 5.30-5.40/km). See nädal tuleb siis jälle korraliku mahuga...:-)

Rabajooks

Käisin siis ka sellel toredal üritusel nimega Rabajooks eile ja tunnistan, et oli oivaline.

Jooksin selle 6,3 kilomeetit ajaga 34:38, mis annab siis peaaegu 11 kilomeetrit tunnis. Kui ma metsa ei pannud arvutustega.

No teeme uuesti (ümardan ka veits):

v = s /t
v = 6,3 / (34,63 /60)
v= 10,92 km/h

Rajalt oli puudu 4 km märge, seega olin väga üllatunud kui järsku 5 km täis oli. See tõstab moraali, kui oled jooksnud rohkem, kui arvad.

Mis aga jooksu pidurid olid? Adi tossud ostsin just uued. Ilusad, valged ja säravad.
Hõõruvad ja jalg pole harjunud veel, seega sain kaks mõnusad villi jala sisekülgedele.
Samuti pole mul olnud aega harjuda nende tugevdustega tossudel jala siseküljes, mis peaks jala rullumist küljele vältima.
Nimelt on mul õrn lampjalg. Seega, tulemusena olid jalad üsna valusad juba poole jooksu peal.
Lõpuks oli aga mahti veel viimased 300 m sprintida.

Järeldus, ei tea, ei oska veel tempot valida, alguses tundus koguaeg, et jooksen liiga kiiresti, tuli lõpuks välja, et siiski mitte, oli veel jõudu ülegi. Eks läheb veel aega, kuni ma seda asja tajuma hakkan.

Väike vahefiniš

Väike vahekokkuvõte. Eelmisel aastal lippasin maist oktoobrini 524 km, sel aastal on kahe kuuga kogunenud 227 km. Võistelnud pole ja pulsi olen madala hoidnud. Eelmisel nädalal kasvas kilometraaž 62 kilomeetrini (statisikahuvilistele, see on alla kolmandiku sellest, mida jookseb nädalas maratoni maailmarekordiomanik Paul Tergat) ja see nädal tuleb rahulikum. Regulaarselt jooksma hakkasin veebruaris, mis on poolteist kuud varem kui eelmisel aastal. Seega eeldusi vormi ajastamiseks septembri lõppu on.

Nädalavahetusel muutsin aga meelt vihmas jooksmise suhtes. Laupäeval päev otsa ootamist ning tänava kuivamist meelitas lõpuks halli asemel siiski õue. Loomulikult oli see ainult ilma julm kavatsus ning kodust piisavalt kaugel, et mitte viitsida tagasi minna, hakkaski kallama. Lippasin siis kiuste oma 14-15 km täis ning tõdesin, et kihiline riietus ehk vee-tuulekindel jakk ning korralikud tehismaterjalidest ja niiskust tõrjuvad jooksusokid lasevad end ka vees hästi tunda.

Sussid olid seest küll märjad, aga jalad sama niisked kui tavaliselt peale distantsi, hõõruma igatahes ei hakanud, külmetamisest rääkimata. Varustusest peakski ükskord pikemalt kirjutama, harrastajal on täna üsna head võimalused professionaali tasemel treeningvarustusele ligipääsuks.

Pühapäev, 22. aprill 2007

60

Panen verstaposti maha. Kolme nädala läbisõit on minul 60 kilomeetrit. Seega olen nagu täitsa uus, kulutamata veel.

Olgu öeldud, et hasart on sedavõrd suur, et vahel ei suuda kontoris paigalgi istuda, kui jalad kibelevad juba uute tossude järgi. Justnimelt - mul on nüüd ka päris uued Adidase Adistari jooksusussid. Võtsin nad küll eesmärgiga 28 päevaks testimiseks, kuid Adidas võib ainult unistada, et ma need neile tagasi viin. Ma arvan, et nad ei kurvasta kaa.
Veel hankisin endale eluehtsad ja mugavad jooksuliibukad, ning väga hea nokatsi. Muidugi ma ei osta neid ostmise pärast, vaid tegelikult need on kõik jooksmist soosivad. Nokatsi üle on samuti hea meel, hoiab pea sooja ja samas hingab. Ärge te palja peaga jookske, natuke jahe veel.

Ent natuke siis tagasisidet, mis ma viimasel nädalal teinud olen.

E: Jooksutrenn hallis 8km, venitusharjutused + 2km sörki
T: 2km jooksu + 50 min Spinning
K: Body pump
N: 4km jooksu, 3km sõudeergomeetril + 50 min Spinning
R: Jooksutrenn hallis 8km, 3km sõudeergomeetril, venitusharjutused + 2km sörki
L: Body pump
P: Rabajooks 6,2 km

Esimene võistlusjooks - Tehtud!

Täna sain esimese võistluskogemuse Rabajooksult (6,2 km). Ehkki eelmised päevad siin väga nutused ja vihmased olid, paistsid täna hommikul päike nii magusalt otse silma, et patt oleks olnud mitte välja minna ja sellest lõbusast jooksuüritusest osa saada.

Mis ma õppisin?
Esiteks tempot säilitada või võtta on üsna raske, kuna kõik rabelevad omaette. Teiseks, suu hakkab rutem kuivama kui trennijooksu tehes, nii tundsin juba kolmndal kilomeetril, et tahaks lonksu vett või vähemalt suud loputada.
Kuid katsusin ikka rahulikult omas tempos joosta, et pistma ei hakkaks hingasin rasedate kombel kaks korda nina kaudu sisse ja üks kord suu kaudu välja. Ning viimasel ehk kuuendal kilomeetril tegin spurdi ja nii kui finiš silma seletama hakkas, kihutasin kuidas jaksasin. Imekombel oli selleks ka jõuvaru täiesti piisav.
Kuna eesmärk oli siiski osavõtt, siis tulemusega eriti ei kiitle. Ent siiski tublid 38 minutit mõnusat rabasörki.

Mul tekkis hasart kaa, raja lõpus jagati vimpleid. Naljapärast võiks neid koguma hakata, ning kunagi lastelastelastele näidata, miuke vinge jooksja võib maratoniks valmistuja olla!

Järgmised sihtmärgid siis: 2.mail algav Hansapanga jooksusari, 5. mai Kõrvemaa kevadjooks (16/6km), 19.mai SEB Maijooks.

Kolmapäev, 18. aprill 2007

Jooksunõu

Adidas on pannud püsti eestikeelse jooksjaile mõeldud lehe. Saad teha enda treeningplaani, jälgida arengut jne. Lisaks hulga kirjutisi, kuidas ja mida juua-süüa, kuidas õigesti joosta, kuidas venitada, kuidas lihaseid tugevdada jne. Palju küll tõlkelugusid, aga kiire pilk materjalile hindas selle asjalikuks.

Otsisin ka Nike`i ja Asicsi sarnaseid lehekülgi, aga ei õnnestunud tuvastada. Kui keegi teab, võib linkida.

Elagu joomine vol 2

Avastasin ka laupäeval rajal joomist. Hangitud Adidase kabuur väikeste pudelitega  (midagi sarnast) on enamvähem kasutatav. Väidetavalt spets jooksmiseks disainitud, aga materjal on veniv, mis tähendab, et puusale 
alla venitatuna hakkab liikudes ülespoole nihkuma ning tuleb jooksu ajal tihti kohendada. See on ebameeldiv osa. Muidu võimaldab distantsile kaasa võtta ca pool liitrit vedelikku ning erinevalt näiteks pooleliitrisest pudelist ei hakka vedelik loksuma ja seeläbi häirima. Väikseid pudeleid lihtsam haarata ja hoida ka.

Erinevatel andmetel vajab keha aeroobset trenni tehes tunnis ca pool liitrit kuni liiter vedelikku, et veepuudust ei tekiks ning organism vajalikud ained ja vedelikukoguse kätte saaks. Laadisin raskust peljates vaid veerand liitrit spordijooki kaasa ja plaanisin iga 10 minuti tagant lonksu võtta. Väike matemaatiline viga ning lonksu suuruse mõõtmatajätmine ja 2.16st viimased pool tundi ikkagi kuivasin.

Aga vahe oli küll, jalad ei olnud lõpuks nii tuimad ning teel krampideni kui ilma vedelikuta joostes. Järgmisel korral siis täislaadungis.

Paar küsimust on tekkinud, mida juua. Vesi pidavat kõige paremini imenduma. Samas ei sisalda see vajalikke aineid, mida organism higistades välja viskab. Et soolad, süsivesikud jms saab kätte spordijoogist. Ise eelistan kodumaist Arcticu oranži spordijooki, aga ka Isostar ning Gatorade on täitsa joodavad.

Pulbrist segamise asemel ostan suure pudeli ja siis jagan selle mitme trenni peale ära. Pulbrist miksimise häda on see, et valmisjook säilib ca 24h, aga ma tihti ei tea, kui palju konkreetsel trennil vaja läheb. Harjumise asi ilmselt.

Aga ca 300-400 ml jooki 20-25 minutit enne trenni (palju varem ei ole mõtet, sest siis ei püsi vedelik kehas ja tekib juba vajadus tualeti järgi) ning 500 ml peale trenni kulus laupäeval lisaks rajal lonksamisele ära. Kui rajal õiges koguses juua, siis ei pidavat peale sooritust väga janu olemagi.

Hoopis teine tera

Esmaspäeviti spordime kambas Kesklinna Spordihallis, kus treener meie tegemisi vaatab ja meid juhendab. Üle-eile tegimegi järgmise trenni, mis identne nädal tagasi toimunuga. Tol korral mõjus too paariks päevaks pärssivalt.

1. jooks 8 km, pulss 140-150 lööki minutis ehk sõltuvalt treenitusest 70-80% maksimaalsest
2. venitused
3. jooksuharjutused
- põlvetõstejooks
- sääretõstejooks
- päkal jooks, madal
- päkal jooks, kõrge ehk jalad tõusevad ees ca puusa kõrgusele
- üles-alla päkal hüpates liikumine
- aeglane põlvetõstejooks, aga kõrgemale tõukamine kui tavaliselt põlvetõstel
- konna kombel hüppamine
- pikad väljaastumised
4. venitused
5. jooks 2-3 km, pulss 140-150 lööki minutis
6. venitused
7. kõhu- ja seljalihaste harjutused

Kui nädal tagasi võttis viimane harjutus jalad pehmeks ning paar päeva oli kõndimine üsna uus kogemus, siis eile lihasevalu ei olnud. Too konna kombel hüppamine aga tundub ja on üsna lihtne, aga mõjub eriti hästi kogu jala ülaosale ning paari-kolmekümnemeetrise raja lõpus on üsna pehme tunne astuda. Aga mõju on hea ning jalad peaksid seeläbi tugevamaks saama.

Aga miks venitada? Selleks, et lihased saaksid tagasi nn puhkeasendisse ning oleksid elastsed. Kui pikalt venitusteta trenni teha, ei ole peagi kuigi kerge joosta, sest lihased ei paindu ning ka näiteks jooksusamm võib sellest mõjutatud saada. Ma pean näiteks enne jooksu reie tagakülge päris põhjalikult venitama, et sammu kergeks ja vabaks saada. Oluline kvaliteedivahe näiteks 20km distantsil.

Esmaspäeval korrigeerisin ka natuke oma sammu. Treener Rein jälgis meid kõrvalt ning arvas, et võiks õlad ettepoole lasta. Liiga sirge seljaga ja püstise asendiga joostes saab näiteks põlv kanna kaudu üsna korraliku koormuse. Proovisin, oli kergem ja raskuskanne kergem küll. Kand maandus väiksema põrutusega ning rullumine üle jalakülje-laba oli sujuvam-pehmem-kiirem. Taaskord väike nüanss, aga pikal distantsil ja kõval pinnasel on iga pehmendatud või vähendatud põrutus ainult kasuks.

Esmaspäev, 16. aprill 2007

Elagu joomine!

Katsetasin eile seda va joogitrikki. et võtsin u 500 ml spordijooki jooksule kaasa, kasutasin sama pudelit ja vööd, mis suusatamise ajal (Björn Daehlie firma). Tõmbasin vöö kõvasti puusanukkide peale ning pudeli asetasin kusagile puusa ja hargivahe vahele (selja peal hüppas liiga palju, puusa peal olles segas käe liikumist ja hargivahe koha peal, noh...saate aru küll, ei olnud ka mugav :-))

niisiis rüüpasin iga viie kilomeetri tagant. Ja tulemus? super! võrreldes nädal tagasi sama distantsiga oli tunne oluliselt parem, pärast 21 kilomeetrit polnud sugugi hääbumise tunnet ning reipalt oleks veel pikamaltki võinud vabalt joosta. Aeg ja puls - mõlemad olid väiksemad. Seda hoolimata sellest, et juues ma veel jalutasin ka...kokkuvõttes tegi tuju ja olemise heaks kohe :-)

Seega menüü edaspidiseks: enne jooksu u 200 ml spordijooki (teen seda miskit spordijoogi pulbrist, mida saab osta apteekidest, eesti tootja) ning siis iga viie kilomeetri tagant u 150 ml.

Nätsutrikk ehk õige jooksutempo

Laupäeva hommikul käisime Virgega Stroomi rannas jooksmas. Ilm oli hüper-super-ilus ja väga soodne jooksmiseks :) Selle jooksu ajal katsetasin paari asja enda peal.
Katse 1
Kuna ma pole veel välja mõelnud süsteemi, kuidas endaga jooksu ajal mingisugust keelekastet kaasas vedada, siis proovisin enne jooksu end vedelikuga varustada. Jõin hommikul klaasi õunamahla ja sõin ühe banaani :) Kaasa võtsin lahjendatud õunamahla pool liitrit. See kulus kõik tee peal Stroomi randa ära. Jooksu ajaks ei jäänud enam midagi järele. Lühidalt siis, enne jooksu panin umbes 750ml vedelikku hinge alla pooleteist tunni jooksul.
Katse 2
Nii mõnedki on uurinud, et kuidas leida õige jooksutempo. Meie treener Rein Raspel soovitas jooksu ajal nätsu närida. Kui närimine ei ole ebameeldiv ja vastik jooksu ajal, siis on tempo hea ja paras.
Mina tavaliselt suur nätsusõber pole. Aga laupäeval proovisin ära selle nätsutriki :) Tavaliselt pikematel jooksudel kipub suu kuivama. Ei tea, kas veepuudusest või lihtsalt suu lahti sisse-välja hingamisest, see selleks. Igatahes, panin siis enne jooksu nätsu suhu ja närisin vapralt kuni lõpuni :)
Tulemus 1
750ml - tundub päris suur kogus, aga kõhus loksuma ei hakanud küll midagi.
Jooksu ajal ei tundnud kordagi janu. Varbad ei ilmutanud ka mingisugustki märki, et tahaks ära surra. Jooksu ajal ei tekkinud ka vajadust end kergendama minna... :) Seega, tundub nagu oleks vedelikku just parasjagu saanud.
Tulemus 2
Üldiselt, jooksu ajast ei mäleta, et nätsutamine kuidagi häirinud oleks. Ei mäleta nätsutamist ennastki. Järelikult oli tempo hea. Mida ma veel märkasin, oli see, et pidevast mälumisest (tegevus, mis teadupärast eritab sülge) ei tekkinud ka suukuivamist.
Kaks probleemi ühe jooksuga :) Ma ei tea, kas kahe asja koosmõjust või kuuseisust... oli mul väga mõnus joosta. Ei tekkinud janu, ega suukuivamist :)

Laupäev, 14. aprill 2007

Mis mind motiveerib?

Raimo tegi otsa lahti. Jätkan.

Peale seda, kui maratonile minek ametlikuks sai, on jutt levima hakanud ja kohati põrkunud küsimused "miks minna välismaale, et joosta? miks maraton? miks üldse jooks?". Mõtlesin sellele täna rajal pikalt (135 minutit), et ma natuke kardan seda maratoni. See ei ole paaniline hirm, vaid aukartus. Respekt. Et see ei ole mingi suvaline ja tühine jooks, vaid sündmus.

Koolis ma eriti jooksu ei sallinud. Võiks öelda, et meil oli vihkamise-vihkamise suhe, mis suuremate kirelõketeta ka 12 klassi lõpuni kulges. Siis käisin paar aastat jõusaalis, natuke raskusi tõstmas, natuke sotsiaalse elemendi pärast - olin just Tallinna kolinud, ja siis ei teinud vahepeal üldse midagi. Osalt oli põhjus selles, et ma lihtsalt ei viitsinud ega tundnud vajadust end rohkem kui tööle-koju liigutada, teisalt jälle Tallinna kolimine ning uus töökoht ja sellega kaasnev ajamahukas õppimine.

Aga siis tuli kolleegide õhutusel (muide, väga palju on meil inimesi sportima hakanud just teiste soovitusel-nõul-eestvedamisel) Nordea Tervisejooks (viimased aastad Hansapanga Tervisejooks), millel osalemine jättis sellise templi, et inertsist käsin veel kuu jagu peale hooaja lõppu õhtuti sörkimas.

See vajalik klõps jooksu kasuks käiski ühel etapil Ülemiste järve ääres, kus olin üks esimestest tol õhtul rajal, inimesi ei olnud ei ees ega selja tagant tunglemas ning võtsin hästi rahulikult. Oli juuni, loodus ärkas ja kõik tärkas, metsaõhk oli järvest natuke niiske, aga värske. Sörk oli selline, mis ei võta hingeldama ning on mõnus. Pulsist ja muust sellega kaasnevast ei teadnud ma tollal midagi. Küll avastasin tol korral jooksu teraapilisuse. Nüüd olen näinud kümneid ja kümneid päikeseloojanguid, jooksnud keset tipptundi politseieskordi saatel Tallinna tuiksoontel, trüginud sõbralikult 10 000 inimesega Rocca Al Mares jne jne. Seda aega ja kogemust millegi muu vastu küll ei vahetaks.

See on natuke võrreldav joogaga, kus distantsile suundudes võib olla veel mingi närvilisus, aga aja kulgedes tuleb peale rahu ning vaimne väsimus kaob ja aeg ei torma enam. Eriti vajalik kiirel perioodil. See, et sa suudad ise enda kehaga ise teha seda, mida sina tahad, on üks suuremaid naudinguid. Tahan, silkan täna 5. Tahan, jooksen rahulikul 20. Valin mina, sest ma tean, et ma suudan. Ja jõua. Ja tahan.

Ja kui ongi rajal väga raske või on olnud väsitav päev, peale mida ei viitsi enam susse jalga tõmmata, või tibutab, mõtlen kahele kolleegile, kellega koos paar aastat tagasi kolm korrust trepist kõndisime ning kuidas nad siis higist leemendades, hingeldades ja infarkti äärel (okei, see on minu liialdus) seitsmendale korrusele jõudsid. Ma ei taha küll niimoodi.

Ei, tegelikult oleme ikka kiidusõnu rohkem kuulnud kui arusaamatust. Mis on tore:)

Päeva parim ring

Leidsin arvutist sellenimelise paari aasta taguse loo, mille olin kirjutanud suurest jooksuvaimustusest :-) Elasin siis Pääskülas ning lemmikjooksupaik oli, nagu tänagi, ikka Harku mets. Panen selle üles siia kommentaariks, kuna tekst on pikk ja ei taha meie blogi esikülge (ja neid, keda see ei huvita) tuhandete tähemärkidega koormata. ehhee, veidi lüürikat siis ka karmide treeningute vahele :-)

Reede, 13. aprill 2007

Põlved

Mul pisike probleem oma põlvedega. Nimelt nad valutavad kergelt.
Esimest korda märkasin seda, kui olin jooksnud oma esimesed 8km järjest. Seisma jäädes tundsin, et põlved on valusad. Peale jooksu tegin korralikult venitusi, mis valu leevendas ja päeva peale läks valu hoopis üle. Siis tuli uus nädal ning nädala sees jooksin ainult lühemaid otsi (mitte üle 5km) ning põlvevalu lühikestel trennidel tunda ei olnud. Aga nii kui teen pikemaid otsi nagu 8km ja selle nädala esmaspäevane 10km, hakkavad põlved tunda andma. Õnneks mitte jooksu ajal, aga peale jooksu. Venitades mingil määral valu taandub, kuid mitte täielikult. Valu annab end tunda veel järgmisel päeval näiteks trepist üles-alla käies. Üks soovitus võiks siis olla "ära käi trepist" :) aga mina tahan trepist käia, lift on kurjast :P
Ise loodan, et see läheb lihtsalt üle. Et mingist hetkest kui treenitus kasvab, siis lihtsalt enam ei hakka valutama. Kuna ma praegu ikkagi suht vähetreenitud ja enne maratoniks treenimist jooksingi ainult lühikesi otsi, siis praegune suht järsk intensiivsuse kasv põhjustabki seda valu. Omaarust ei ole kilomeetreid just järsku kasvatanud. Paari-kolme km kaupa nädalas.
Mis teadjamad jooksjad arvavad? :) Mis teha? Kas oodata või rääkida mingisugusele (spordi)arstile...?

Pose

Pose tehnika loo juures, millest Rivo kunagi kirjutas (ma ei oska siia ilusaid linke panna, nii et otsige ise), oli täitsa huvitav soovitus joosta vahelduseks paljajalu, no kui tehnika ei tundu välja tulevat. Mõtlen, et see ehk ongi see, mis mul vaja: mul on miskipärast komme joosta üle kanna (kuigi nagu olen ikka igalt poolt kuulnud, tuleb joosta päkkadel), no mitte ei saa aru, kuhu ma siis oma kanna pean jätma, aga kujutan ette, et paljajalu jooksmisel tõesti ei taha kanda hooga maha panna, põrutab ju. Tahaks kohe proovida :)
(Tene, täna öösel jooksulainel)

Jooksuharjutused

Usun, et on üsna raske kirjeldada, kuidas näevad välja jooksuharjutused, aga ehk soostute, kallid maratonikaaslased, selle riski võtma ja mulle veidi valgustama neid salapäraseid harjutusi, mis kõigil jalad hellaks tegid. Palun. Tahaks ka järele teha, aga treenerit näen ehk alles paari nädala pärast.

1 km

Mõtlen, et võiks proovida, kui kiiresti ma üht kilomeetrit joosta jaksan. Nii katse poolest :) Keskkooli ajal, mäletan, jäi tulemus umbes-täpselt viie minuti kanti ning see oli ka vist esimene kord, kus ma järjest nii palju jooksma pidin. Kahju, et tüdrukutel nn sõjalist kasvatust polnud, vähemalt meie klassi poisid harjutasid seal valdavalt vaenlase eest ära jooksmist ehk siis peaasjalikult jooksid selle tunni ja pärast istusid saunas ning jõid õpetajaga õlut (loodan, et haridusamet siin lehel ei käi :P).
Mulle tundub, et praegu olen märksa paremas füüsilises vormis kui keska ajal, nii et huvitav, mis sest katsest välja võiks tulla. Ees on ainult kilomeetripikkuse jupi leidmine: Dublini kohta (kus ma praegu mõnda aega viibin) pole ma veel leidnud Delfi kaardi sarnast kaarti, kus joonlauaga vahemaa täpselt välja saaks mõõta. Kõige targem oleks ehk mingi staadion otsida, ei peaks ka tänavanurkade peal autode järel ootama.
Täna sai igatahes u viiekilomeetrine jupp poole tunniga läbitud - minu jaoks kõva saavutus -, kui nii edasi läheb, on maraton nelja tunniga läbi, ega rohkem viitsiksi joosta :P
(Jaa, jaa, ausõna, nädalavahetusel võtan ette ka pikema tee.)

Neljapäev, 12. aprill 2007

Tagasi rajale

Erinevalt eilsest saab täna juba enamvähem valutult kõndida ning õhtul taas harjutama. Jooksin teisipäeval piimhappest täis ja tuikavate lihastega veel 10 km peale (spordihuvilisest kolleeg teadis rääkida, et see on tegelikult hea) ning hullemini pole rajal küll piinelnud. Jonn muidugi ei lubanud pooleli jätta ja eile peaaegu et veeretasin end voodist välja. Täna tundub olek piisavalt erk ja terve, et tahta edasi liigutada.

Üldse jääb viiest trennikorrast alles neli, sest mahult on ju tore kalendrist vaadata, kuid kui pidevalt olla väsinud, öösel korralikult välja ei jõua puhata, mõnu väheneb, siis väga hästi ilmselt ei mõju. Julgustamise asemel ongi meil hetkel entusiasmi tagasihoidmist vaja, et üle ei pingutaks. Sellest ka treeneri korraldatud suht vaikse algusega plaanid.

Muidu on avastus, et tund aega väga madala pulsiga jooksu võtab rohkem läbi kui kiiret tormamist. Üle on ikka väga lihtne pingutada. Põhjus, miks ma praegusse treeningmeetodisse (egiid "pigem vähem kui rohkem") enam usun, on eelmise aasta kogemus, mil suvi otsa korralikult ja tempokat jooksu sai arendatud, ent sügisel oli vorm kehvem kui oleks oodanud.

Kolmapäev, 11. aprill 2007

Taas rajal

Pärast külmetushaigusest tingitud nädalast pausi jätkasin sel nädalal taas treeninguga.
Oleks võinud ju veel paar päeva laiselda, sest pärast haigust võib liiga kiire alustamine endaga tüsistusi kaasa tuua, aga tahtmine oli piisavalt suur, et esmaspäeval koos teistega halli jooksma minna. Enesetunne oli üllatavalt hea ja rahulikus tempos läbitud 10 km puhas nauding. Treeningust tegid korraliku treeningu aga need samad siin mitmel korral jutuks olnud jooksuharjutused, mis jalad hoobilt pehmemaks võtsid. Sellele vaatamata harjutustsükkel väga meeldis - vaheldusrikas ning tavalise jooksuga võrreldes enam keskendumist ja pingutust nõudev.

Ei saa öelda, et järgmisel päeval oleks lihased endast eriliselt tunda andnud, kuid hullem oli veel tulemas. Teisipäeva õhtul sain selle aasta oreinteerumishooajal esimese märgi maha. Selle aasta teine teisipäevak toimus Pirital Kloostrimetsas. Kuna orienteerumine minu jaoks alles eelmise aasta avastus ning üle poole aasta polnud kaarti käes hoidnud, siis kujunes mõneski punktis just orienteerumine ise komistuskiviks ning lõpuks tuli aeg isegi minu jaoks ebatavaliselt pikk ehk paar minutit üle tunni. Eelmise aasta tulemuste najal eeldasin aega 40-45 minuti juurde, aga küll sarnased tulemused ka sel aastal veel tulevad, sest ees ju ca 40 teisi- ja neljapäevaku etappi. Kogemusest tean aga, et esimene orienteerumisjooks võtab lihased mõnusalt valusaks, sest ühtlase sirgjoonelise liikumise asemel tuleb siin põigelda puude vahel (sammud vasakule ja paremale), kalpsata üle kraavide või mahalangenud puude (spagaaditaolised õhulennud) ning hüpelda mätaste ja juurikate vahel. Samuti ei saa juttugi olla pulsi hoidmisest, sest hetkelised peatused punkti juures (minu puhul sel etapil ka peataolekud oma asukoha määramisel) vahelduvad olenevalt maastikust ja jalgealusest aeglasemate lõikude ja spurtidega. Samas kokku ca poolel distantsil saab joosta ka mööda rada või teed, nii et algusest lõpuni võsas ragistamisega tegu siiski ei ole.

Täna, kolmapäeva hommikul olid lihased aga toredasti valusad. Ei mäletagi, millal viimati nii hullusti oli. Eks siin sirutasid rõõmasalt üksteisele käe esmaspäevased hallis tehtud harjutused ja hooaja alguse orienteerumisvalud. Pealetükkivat naeru ja mõnusat valu trotsides sain voodist siiski üles ja liikuma.

Tänaseks oli treeningplaanis kirjas 10 km. Sai ka see Nõmmel mõõdukas tempos tehtud ning peab ütlema, et tänase päeva jooksul andsid lihased ennast kõige vähem tunda just jooksurajal. Seega - teisedki, kes valusate lihaste üle kurtnud - jooksurajal saate sellest valust puhata ;)
Homme puhkepäev ning järgmiseks treeninguks on valusad lihased selleks hooajaks vast unustatud.

Võib olla on kolm päeva järjest pärast haigust olnud pisut liiast, aga enesetunne mingeid ohumärke õnneks küll ei anna.

Ühistrenn

Käisime siis eile Moonika ja Virgega koos rahumäel jooksmas.

Kokkuvõttes? Täiesti tore oli, tempo oli küll mulle võibolla natukene madal ja lõbufaktor oli ilmselt seda suurem, sest sain metsas ringi vahtida, juttu ajada ja omi mõtteid mõelda.
Kui kasulik see jooks kokkuvõttes oli, ei tea. Tunne oli küll, et võikski jooksma jääda.

Jooksime Moonika kella järgi tund ja seitseteist minutit ning ma ei mäleta millal ma peale sporti ennast nii hästi tundsin.

Tavaliselt kui ma üksi jooksen tegutsen vastupidi, konstantselt keel vestil ikka ja lõpuks väsinud. Tõenäoliselt pean sihtima sinna kuhugi vahepeale. Selle saavutamiseks peaks ehk pulsikella hankima? Või tõesti seda nätsu võtet proovima.

Lugemisest jooksmise ajal vist midagi välja ei tule siiski, proovisin oma käsi hoida nii, et silmadel oleks mugav neid jälgida, aga ei õnnestunud. Tõenäoliselt ei aita ka orienteerujate kaardihoidja.

Miks see raamatu lugemine selline obsession on mul? Point see, et mul lihtsalt hakkab muidu jooksu ajal igav või tuleb mõni huvitav mõte, mida võiks peale jooksu teha, siis mul kaob jooksu isu ära. Raadio kuulamine võib ka muidugi hea mõte olla, peaks mõned kuuldemängud MP3dena telefoni laadima ja neid pruukima.
Muidugi aitavad väga jooksukaaslased, kuigi ega nad ka kuigipalju räägi - vaja muud ka teha ikkagi ju.

Kui kellelgi on veel ideid, kuidas mitu tundi nühkimist huvitavamaks teha, andke teada.

Seda ka, et ilmselt tuleb ikka uued tossud ära osta, eilse jooksu järel tundsin, kuidas mu vasak kand on ära põrutatud ning hommikul valutas parema jala kõõlus, mis natukene ka nagu oleks naksunud.
Kummaline, tekitas muret küll, hetkel enam ei tunne õnneks.

Aga pikk jutt lühidalt, tore oli joosta.
:)

PM: Jooksmine algab õigest mõtlemisest

Postimehes ilmus asjalik lugu ehk Jooksmine algab õigest mõtlemisest.

Parima lõpptulemuse nimel peavad mitte ainult treeningkoormused, vaid ka igapäevase elu asjaajamised olema tasakaalus. «Võid ju teha korralikult trenni, aga kui magad ainult viis tundi, lased kõik sujuvalt allamäge,» hoiatab 48-aastane Meelis Minn, kes on läbinud maratoni 2:22.06ga.

Trenni järelmõjud

Eilsest saadik ei lase reie tagakülg ja mõned lihased veel end unustada, sest esmaspäeval tegime lisaks tavapärasele sörgile juurde ka jooksuharjutusi - elementaarsed põlve-sääretõsted ja siis natuke keerulisemaid ka juurde.

"Kurja juur" on ilmselt pikk välja astumine, mida mõnikümmend meetrit harrastasime ning peale mida jalad juba huvitavalt pehmed olid. Selle kõige moraal on see, et joostes ei saa isegi kogu jala lihased võrdselt koormust ehk lisaks sörgile ja ülakeha toniseerimisele tuleb tasakaalus arenguks ka jalgu lisaks jooksule tuunida, eriti reie tagumisi lihaseid.

Esmaspäev, 9. aprill 2007

Kes me oleme: Tene

25aastane, naine, keskmiselt sportlik. Nojah, regulaarne treenimine on talvega soiku jäänud, piirdudes venituste, painutuste ja mõningase lihastreeninguga, sekka üksikud suusakorrad (sel lühikesel perioodil, kui jää jõe peal kandis).

Jooksmisega olen tegelenud kahel viimasel suvel Hansapanga tervisejooksudel, mingi hetk lisandusid n-ö stressijooksud pärast väsitavat tööpäeva, kui ka kodus ei tahtnud olla. Kooli ajal oli mu jaoks pingutus joosta kilomeetrit, nüüdki üle viie kilomeetri jooksnud pole, enamasti lühemalt.

Sel kevadel sain joostud mõned korrad, kui tervis hakkas kimbutama. Igasugused nina-kõrva-kurgupiirkonna haigused ongi mu hirm maratoniks treenimisel. Küll ma ka pikemalt joosta suudan, kui ainult vahepeal liialt treenimisest kõrvale ei pea hoidma. Viimastel nädalatel on ka Iirimaal ringirändamine sportimisele oma taaga peale pannud (paha siga, mitu viga).

Täna jooksin taas. Umbes 40 minutit. Enam aeglasemalt vist joosta ei saa, aga pulss oli ikkagi 170-180 kandis. Treeneri soovitatud 140st kaugelt üle (ja pulsikella peaks tõesti muretsema, kuigi ka pulsimõõtmispausid on üsna toredad). Ja treeneri soovitatud algajate plaani jaoks (joosta esmaspäeval (ehk siis täna-eile) 8 km + 2 km sörki) olen ma vist liiga algaja: sellise tempoga jooksmise juures võtab soovitus veel sörki joosta kukalt sügama.

Maratoni võtsin kavva, et saada endale positiivne eesmärk, millele keskenduda. Tundsin puudust aeroobse treeningu järele, tahtsin midagi üldfüüsilist. Samas oli emotsionaalselt puudus motivatsioonist midagi teha ja mingi eesmärgi seadmine tuli ka siin kasuks. Rivo üleskutse maratonile minna tuli igatahes täpselt õigel ajal.

Eesmärk maratonil: distants joostes läbida.

PS! Reedel vallutasin Iirimma kõrgeima tipu, Carrauntuo hilli (u 1041 m). See oli mu esimene mäkke ronimine, aga tundub, et näpp on antud. Siit mõte: sel aastal maraton, aga järgmisel võiks ehk Äripäev mõne mäetipu vallutada võtta.

Treeningplaanid

Siin siis treener Rein Raspeli tehtud treeningplaanid, kahes raskusastmes. Esmapilgul tundub oodatust kergemad, aga küll jõuab ka raskeks minna :-) jään praegu vast siiski enda plaanitud kilomeetrite juurde, pulsid võtan aga küll kasutusse, samuti kiirenduste osa. neli korda nädalas aga vist ei vea regulaarselt küll välja :-(

ALUSTAJAD
9.-22.aprill
E 8km=140 l/min, venitusharjutused,jooksuharjutused, sörk 1-2km K 6km=150 l/min, venitusharjutused R või L 10km=140 l/min, venitusharjutused

23.aprill-6.mai
E 8km=140 l/min, venitusharjutused, kiirendused 5x60m, jooksuharjutused, sörk 1-2km K 10km=140 l/min, venitusharjutused R või L 10-12km=140 l/min


KOGENUMAD
9-22.aprill
E 8km=140 l/min, venitusharjutused, jooksuharjutused, sörk 1-2km K 8-10km=150 l/min, venitusharjutused R või L 10km=140 l/min, venitusharjutused P 12-14km=140 l/min,venitusharjutused

23.aprill-6.mai
E 8-10km=140 l/min, venitusharjutused, kiirendused 5x60m, jooksuharjutused, sörk 2km K 10-12km=150 l/min, venitusharjutused R või L 12-14km=140 l/min, venitusharjutused P 14-16km=140 l/min, venitusharjutused

Terve vaimuga terve keha

Sport pole kunagi pelgalt füüsiline nühkimine, kui vaim koostööd ei tea, on hea tulemuse saamine keeruline. Sellest tekkiski mõte kuulata enne maratoni mõne spordipsühholoogi juttu sellest, kuidas end häälestada ning kuidas võetud eesmärgid saavutada, kuidas end 42,195 km edukaks läbimiseks nii eelneval nädalal, päeval kui stardieelsel tunnil valmis panna.

Mäletan enda esimest 10 km võistlust, kus hirm hommikul stardi eel oli üsna khm tugev. "Kuidas ma vastu pean, kas on raske või on väga raske, kas jalad kannavad, kas jään eelviimaseks või viimaseks jne jne". Jooks ise ei olnudki nii jube kui õhtul ja osalt ka öösel valmis mõeldud stsenaarium. Keha kannatas, raske oli, aga lõpuni vedas välja. Hea tunne oli finišeerida.

Tihti ju ebaõnnestuvadki sportlased mitte füüsilise vormi häälestamise, vaid närvide järele andmise tõttu. Juba on meilgi kuulda, kuidas esimesed kilomeetrid lähevad ikka raskelt ning trennid lükkuvad edasi. Tahtmine on suur, aga keha ei võimalda.

Endal on see sama, kõige vastikum tunne sportimise juures üldse, alati hooaja alguses. Kui tead, et ei ole eriti jõudu või võhma, aga samas tahaks teha. Siis kardad distantsi ja trenn on ebameeldiv. Esiteks ei tohiks siis (seda on teoorias lihtsam öelda kui tegelikult teha) sellele enda võimetusele mõelda ehk seda ebameeldivust veelgi süvendada, pigem unistada sellest, et kahe kuu (suvaline ajaühik) pärast on see vastik osa möödas ning siis läheb heaks.

Praegu olengi jõudmas tagasi staadiumisse, kus sügisel hooaega lõpetades olin - võhm on taastunud, trennid muutuvad järjest mõnusamaks, hea tunne on kiirendada-pikki distantse katta ning joosta just nii, nagu keha küsib. Ja järgmisel korral soojendust tehes manguvad jalad juba ise "täna siis 5 km rohkem, eksju".

Järgmine murdumine tuleb ilmselt suvel, siis, kui on tekkinud rutiin ning areng aeglustub. Ma juba tean, millisele nähtavale kohale maratoninumber kodus paigutada ning lood ettevalmistu kividest-kändudest moraaliks jutu sisse paigutada. Algus ongi raske ja murdepunktid tuleb üle elada.

Algus

Eile sai siis tehtud algus ka minu poolt. Olin just puhkusel, mistõttu pole ma teinud ei cooperi testi, ostnud uusi moodsaid jalatseid ega südamekella :) Üldiselt arvasin, et olen suhteliselt normaalses vormis, kuid veidi enam kui nädalake sõpradega välismaal ja vorm on läinud. Eile tegin suht lihtsad ja rutiinsed 7-8 kilomeetrit nii et silmaalused mustad :) Aga no õnneks on veel aega.

Enne aprilli sai tehtud ütleme 3-4 kossutreeningut, pluss natuke kangi nädalas. Sellele sekundeerisid 2-3 korda jooksu kuus. (ilm mind tavaliselt ei morjenda - on joostud nii tuule kui tuisuga. kõige hullem on pigem lõõskav päike ja umbne õhk.) Nüüd on õnneks kossuhooaeg otsas ja saab 100% keskenuda jooksule.

Kas kõigil on treeningplaanid valmis? Ehk abistaks mind nende koostamisel...

Tänaseks panen stoppmärgi.

Neli korda

Eelmine nädal õnnestus teha neli trenni! Pean seda väga heaks tulemuseks ja isegi pereelu ei kannatanud, pigem isegi võitis :-)
niisiis:
esmaspäev - jõusaal, tegin jõu asemel pigem võhma ja vastupidavust, ehk et suurte raskuste asemel suurem korduste arv, nii 10-15 kordust seerias. vatti sai kogu kere. lõpetuseks u paarkümmend minutit jalgratast.
kolmapäev - see va kuuperi test, päris pooleks ei jooksnud, täitsa mõnus tunne oli pärast. kevade kohta isegi väga hea :-) pärast veel kerge jõutrenn ja lõdvestus otsa.
reedel - ligi 13 kilomeetrit väga rahulikus tempos (u 6 minutit kilomeeter), Harku metsas. Seal on päris palju jooksjaid tekkinud, õnneks pole suur osa ratturitest veel talveunest ärganud :-)
pühapäev - 21 kilomeetrit rahulikus tempos (u 6 minutit kilomeeter), võttis küll üsna läbi. Oma osa kindlasti selles, et ei joonud vahepeal ega suurt ka enne. Peab midagi välja mõtlema joogu asjas.

seega laias laastus selline normaalne treeningnädal, nagu ta vist hakkabki olema: üks tempojooks (sh intervall vms), üks lihtsam, u 10 kilomeetrine rahulik jooks, üks pikk rahulik jooks (see peaks olema olulisim) ning kui aega jääb, siis aegaajalt ka muud. Pika jooksuga on nii, et soovitatakse teha kolm korda pikenev (nt 15, 18, 21 km) ja seejärel iga neljas nädal jälle veidi lühem. Aga, tunne on hea ja isu on veel suur. Mõtlen ka, et vist soetan ikka teised jooksutossud veel, praegused Asics nimbussed on küll head, aga kõvasti ka juba maad mõõtnud...

Laupäev, 7. aprill 2007

Korralik treeningnädal vol 2

Selliste, pigem sügisesse sobivate, tormituultega on üsna ebameeldiv trenni teha, sest enamus mu radadest kulgevad Pirita teed mööda. Sinna suunda on lihtsalt lihtsam ja kiirem linnast välja lipata. Jagalesin seal täna üsna pikalt erinevatest suundadest ründavate puhangutega ja korra käis peast ka mõte, et läheks ikkagi halli, aga talvel sealveedetud tunnid ja mõõdetud kilomeetrid on üsna eredalt meeles (kahjuks), et igal võimalusel ikka õue. Igal juhul jõudsin 125 minutit hiljem suht räsitult koju tagasi ja nüüd olen mõnusalt kutu.

Lähinädalatel tuleb lahendada küsimus "iga 10-15 minuti tagant lonks juua", sest jalad olid distantsi lõpus küll krampide äärel. Pudeli võssajätmisest pole mul tolku, sest ring on selleks liiga suur. Samas neid spordipoodides müügil olevaid monstrumeid, mis vööle käivad ja pudeleile kabuurina mõjuvad, eriti kandma ei tõmba. Pudel käes lipata on ka koormav.

Neljapäeval oli tegelikult päeval korraks kahtlane olla, kui kohvi jõin. Lõi vererõhu üles ning oleku kasinaks, mis korraks tähelepanelikuks tõmbas. Pool tundi und enne trenni ja 
kõik laabus. Moraal - tuleb korralikult magada, ka päeval kui vaja.

Trenninädal aga selline:
E - jooks - 60 min - keskmine pulss
T - spinn - 50 min - madal pulss
K - jooks - 90 min (sellest 12 min cooperi testile) - keskmine pulss
N - spinn - 50 min - keskmine pulss
L - jooks - 125 min - madal pulss

Ühtlasi võtan tagasi Sigma spordikella pihta visatud kriitika. Selgus, et pulsivöö oli vigane ning peale selle väljavahetamist on me koostöö olnud sujuvam ja üskteist toetavam küll.

Ja täna laekus ka Berliini maratoni korraldajate vastus grupi registreerimiseks, kaks nädalat peale lubatud tähtaega.

Neljapäev, 5. aprill 2007

Varbad surid ära...

Mina eile kuuperit ei jooksnud. Tegin oma kolmapäevast-jooksutrenni. Selllenädalane taks on kaks korda 5km ja nädalavahetusel taas 8km.
Ma mainin kohe alguses ära, et mulle kohe üldse ei meeldi see sisehallis jooksmine. Seal on mingisugune veider "aroom" ja õhku kipub ka väheks jääma. Ma lähen sinna ainult äärmisel juhul. Näiteks, kui ilm ei ole just väga jooksulembene.
Jooksime seal siis Virgega oma 5km-t, kui mingi hetk tunnen... või õigemini ei tundnud enam oma parema jala varbaid... Viimased 2-3 ringi jooksin tundetute varvastega. Varem pole ma sellist asja kogenud. Ei oska muud selles süüdistada, kui sisehalli õhupuudust. Võib-olla jalg paisus ketsi sees tavapärasest rohkem ja selletõttu ei saanud varbad enam vere kaudu hapnikku. Ei tea... On kellelgi veel nii juhtunud?

Sportlik kolmapäev



Maratonile saime kirja, oleme stardiprotokollis täitsa olemas. Päris ilus pilt.

Eilne Cooper siis 12 minutiga 2640 m. Ühe targa raamatu (välimuse järgi on tal vanust rohkem kui mul, seega tark) põhjal on vorm kusagil hea ja väga hea vahel. Pulss keris 200ni (koormustesti järgi on mu lagi muidu 194), mistõttu hoidisin lõpuks end natuke tagasi, sest pilti päris tasku joosta polnud mõtet. Tulemus muidu selline, nagu ennustasin. Seda enam, et sprint ei ole mu lemmikuim, pulss kerib kiiresti üles ning raju rapsimine pole minu tassike teed. Tegin peale testi tunnikese rahulikku otsa, hoopis teine asi.

Esmaspäeviti hakkame treeneriga kohtuma, saab plaane täpsustada ja arengut jälgida.

Sain kätte ka Nike`i ja Apple`i koostöö ehk Nike+, kus omavahel ühendet jooksujalats ja iPod Nano. Ehk sul on jalatsid, iPod Nano, jalatsisse käiv kiip ja nn vastuvõtja. Kiibi paneb jalatsisse ühte spets kohta (tegelikult võiks ju kogu tooteskaala ulatuses seda kasutada saada, aga hetkel on valitud hulk mudeleid, millel too mulk olemas), kiip suhtleb ühe vastuvõtja abil (kiip + vastuvõtja maksavad ca 400 krooni ringis, tossud kuni 1900 kr) iPodiga ja kogub erinevat trenniinfot. Millist ja kuidas, seda püüan nädalavahetusel katsetada. Mida ma aga kohe ei salli, on iTunes - programm, mis vajab kasutamiseks manuaali.

N: Cooperiga rahul

Teate, ma pole ligikaudu 5 aastat Cooperi testi teinud ja viimati oli tulemus ligi 2200.
See oli keskkoolis, kus ma sportida ei viitsinud - istusin arvuti taga või tegin midagi muud peaga.
Seega jäin eilse 2530ga täiesti rahule. Kujutan ette, et sõjaväe järel, kui tippvorm oli, oleks ehk isegi rohkem jooksnud selle ajaga, ent vahepealsed kolm logelemisaastat on oma töö teinud.

Cooperi testi juures morjendas aga natukene tõsiasi, et mul oli selleks hetkeks, kui hõisati "35 sekundit jäänud!" jõud üsna otsas ja viimased 35 sekundit mõtlesin: "Ilusti jalg jala ette, kohe saab läbi, kohe, kohe. Hinga Enn, hinga!"

S.t hakkas huvitama, kas on võimalik saavutada parem tulemus, kui natukene aeglasemalt joosta, aga teha tõsisem lõpuspurt? Nii mõnegi jaoks tundus see tõsi olevat, kes enne lõppu auru juurde keerasid. Siinkohal tulevad meelde muidugi treeneri sõnad selle kohta, et tegemist ei ole võistlusega, vaid enda võimete teada saamise meetodiga.

Kas siis Cooperi test tuleks joosta läbi ühtlases tempos? Äkki mõni spets kommenteerib.

Aga sellest tahtsin ka rääkida, et mul tekkis alguses vaimustus mõttest, et viskaks kuhugi üles ühe jooksude kalendri, et kes kus millal jookseb, aga kipun nõustuma juba natukene meie selle asja suhtes pessimistlike spetsialistidega, et tegemist on soolo treeninguga.

Siiski, kui on keegi, kellega tempos joosta, vabalt, mulle meeldiks. Hea on koos sporti teha ja motivatsioon on suurem enda paksu sedasamust maast lahti rebida, kui oled lubanud, et mingi kell oled kusagil platsis.

Ego värk, teate küll.

Kolmapäev, 4. aprill 2007

Teeme asju jooksvalt

Täna jälle testimine, mis ilmselt viimane. Sedakorda pooltel liikmetel teha Cooperi test ehk 12 minutit sisehallis vudimist, et võimed ja jooksuvormi hetkeseisu hinnata.

2,6km peaks täna vast ära tulema, veebruar ja märtsi algus olid treeningule suht kasinad, sest kaks korda olin jutti nädalase vahega haige ning see rikkus igasuguse rütmi.

Igatahes, õhtul saame end ehk Berliini maratonile lõpuks kirja ka. Uurimustöö, kuidas gruppi registreerida, on võtnud pea paar nädalat. Moraal tulevikuks, tuleb küsima panna inimene, kes küsitavate emakeeles suhtleb. Muidu võibki päringutele vastust ootama jääda.

Peagi katsetan ka Nike`i ja Apple`i ühistööna valminud süsteemi, kus omavahel ühendet jooksujalats, särk ja iPod, mille tulemusel on trennis kõrvas muusika, samas trennis toimunu salvestub nii, et seda saab arvutisse kanda ning hiljem visuaalselt analüüsida.

Teisipäev, 3. aprill 2007

Kes me oleme: Raul

Sporti suhtusin kooliajal täiesti neutraalselt. Ei olnud midagi kehalise tundide vastu, samas ei tekitanud need ka erilisi emotsioone. Väga meeldis vaid suusatada. Kuna minu koolis suusatunde läbi ei viidud, siis oli seegi täiesti omapäi harrastus ja sai teoks vaid siis kui muudest koolivälistest hobidest aega üle jäi. Samas oli koolis suur rõhk pandud meeskondlikele pallimängudele, mis mind külmaks jätsid või pigem tõrksust tekitasid.

Pärast kooli jäi sportimine päris mitmeks aastaks tahaplaanile, uuesti sai asi hoo sisse taas tänu suusaarmastusele ja tutvusele mõnegi nakatavalt spordilembese inimesega. Peagi lisandusid juba jooks ja muud kestvust arendavad alad, mida saab harrastada eelkõige vabas õhus. Nendele kriteeriumitele vastavad alad on ka kindlalt minu eelistus nr 1.

Hetkel on pärast suusahooaja lõppu selja taga kaks nädalat jooksmist. Üllatav on, et sel kevadel tundub jooksuvorm eelmiste kevadetega võrreldes hulga parem. Kiirus on küll veel madal, aga maht on minu ja kuupäeva kohta täitsa hea. Läbitavale distantsile pole veel tähelepanu pööranud, ainukeseks kriteeriumiks on seni jooksu kestvus. Aprilli teises pooles hakkaks kilomeetreid lugema ja kiirust lisama, aga eks paistab, millise variandi treener välja käib. Treeneri koostatud plaani järgi treenimine on minu jaoks uudne ja seega oodatud ning põnev.

Miks maraton ja miks nüüd? Iseseisvalt oleksin ehk maratonini jõudnud alles mõne aasta pärast. Kuna aga selleks suvehooajaks polnud veel siht seatud, siis tuli idee Berliini maratoni kohta just õigel ajal. Kuigi minu peamiseks eesmärgiks on lihtsalt sportimine kui kaihv, siis olen alati arvanud, et väga tähis on seada konkreetne siht. See tagab kontsentreerituse, võimaldab nautida sihini pürgimise magusat protsessi ning teebki kokkuvõttes peaeesmärgi teostumise võimalikuks. Suur siht seda enam.

Suure sihi kohustav mõju ilmnes eelmisel nädalal reisil Ungarisse. Kui tavaliselt on minu puhul reis tähendanud pausi sportimises, siis seekord sai sussid kohvrisse visatud ja veelgi enam - need sealt ka mitmel korral välja võetud ja jalga tõmmatud. Täiesti uus kogemus reisi nautimise kui ka sportimise seisukohalt. Ühelt poolt võimaldab selline võõras linnas jooksmine näha paiku ja keskkondi, kuhu muidu enamasti ei sattuks ning teisalt paneb uudne ümbrus ja uudistav pilk unustama raskuse või pingutuse ning tulemuseks on ootamatu kergus ehk justkui lendaks jooksmise asemel. Sarnast efekti võib kogeda ka orienteerumises- kaardi ning looduse jälgimine paneb füüsilise raskuse unustama ja jooksust saab seiklus.

Täna algas orienteerumise Tallinna päevakute hooaeg, kuid kahjuks ilma minu osavõtuta, sest lisaks uudsele sportimiskogemusele sai reisilt kaasa võetud ka mõõdukas palavik. Nädala jagu tuleb veel esimest seiklust oodata.
Sunnitud paus treeninguis tekitab alati tunde justkui tuleks pärast taas nullist alustada. Tegelikult see nii muidugi pole, lihtsalt tahtmine jooksurajale saada on hetkel on nii suur, et iga kaotatud päev näib korvamatu.

Kes me oleme: Raivo

Spordipisik on olnud minu sees pea kogu elu. Märksõnadena võiks välja tuua kergejõustiku, jõusaali, dzuudo - samas sport mind täielikult kunagi halvanud. Olen seda teinud peamiselt vaid enese lõbuks – harrastaja tasemel, et vormiks püsiks.
Suurimateks „saavutusteks” võib siiani pidada paari poodiumikohta ajakirjanike iga-aastasel kümnevõistlusel ning kahe maratoni läbimist (parim tulemus 2006. aasta SL Õhtulehe jooksul 3:55:53).

Hetkel olen ma selles seltskonnas veel ainuke maratonikogemusega. Vähem kui poole aasta pärast võib meid olla koguni seitseteist :)
Mis mõtteid see tekitab?
Esiteks olen ülimalt positiivselt üllatanud, et Äripäeva maratonitiim niivõrd suureks kasvas. Tegelikult oleks ma pidanud isegi poole väiksema võistkonna moodustumist megaheaks tulemuseks :)
Ma arvan, et maratoni on tugeva soovi ja harjutamise korral läbima pea kõik inimesed. Surfasin veidi internetis ning leidsin nii kolme kui ka üheksakümneühe aastase maratoonari. Maratoni on läbitud ka jalutud (proteesidega)…

Eeldused maratoni läbimiseks on meie tiimil igati soodsad. Põhipunktina tooks välja ühise meeskonna. Väga oluline on teada, et sa pole üksi ning su kõrval on samade rõõmude ja muredega kuusteist võistkonnakaaslast :)
Mäletan, et oma esimeseks maratoniks kolm aastat tagasi üksi nokitsedes tekkis ette nii mõnigi raske moment.

Maratoni ei tohi karta. See pole tegelikult ju mingi inimvõimete lagi.
Tooks välja sakslase Wollfgang Shwerki, kes jooksis möödunud aastal 48 tunniga 392 kilomeetrit. Ja mis veel üllatavam kiireim naine jäi temast maha vaid vähem kui 10 kilomeetriga.
Tegelikult on Äripäeva maratonitiim andnud mulle idee, et kunagi võiks isegi vaadata sinna, mis jääb maratoni taha.
Berliinis sooviks joosta enda rekordi. Väga hea oleks kui aeg alla 3:40ne.
Hetke seis: joostud neli nädalat ja 98 kilomeetrit.

Esmaspäev, 2. aprill 2007

Tasapisi - tipatapa

Esiteks ma lugesin pühapäeva hommikul teki all, kuidas Raimo vingelt pika otsa on ära lipanud ja tulid hirmus süümekad, et laupäeva endale puhkamiseks võtsin. Tahtsin ka eeskujulik olla ja ajasin end kiiresti üles ning läksin sinna Harku metsa, kus endameelest rahuliku pulsiga (kella kahjuks ei ole veel, täpselt ei oska hinnata) peale poolteise kilomeetri läbimist oleks verd köhida tahtnud - kurk ja hingetoru läks nii hellaks ja valusaks, et jätkata ma enam ei tahtnud. Ega see õues jooksma hakkamine mingi naljaasi pole, tuleb ikka rahulikult võtta. Igatahes kirusin kõik maapõhja ja jalutasin need ülejäänud poolteistkilomeetrit seda sodist ja mudast teed reipa sammuga lõpuni. Ausalt rohkem ei olnudki isu joosta.

Täna siis lasin oma jalgu kaa skännida ja sain ülimugavaid ja edevaid jooksuketse proovida. Olid ikka kerged küll, osta veel ei raatsinud. Adidas reklaamis välja, et varsti tuleb kampaania, mille raames saab tosse 28 päeva jooksul testida ning hiljem siis kas tagasi anda või ära osta. Ootan sinna ajani ära, seni kannavad mind vast mu New Balance´i üldtreeningu papud ära küll.

Pealegi käisin ju täna ka trennis, Body pump 50 min nagu igal teiselgi esmaspäeval. Tasapisi hakkan kaalu ka lisama. Ent! Mõelge teie, mis tahate, aga mina lippasin täna 30 min peale trenni veel jooksulindi peal. On ikka mugav küll, kui ei pea hilja pimedas ja külmas välja minema, et saad kõik asjad ühes kohas ära teha, hoiab aega kokku, ning une jaoks jääb kaa piisavalt.

Mina võtan igatahes hakkan Rivo soovituste järgi mitte kilomeetreid jooksma, vaid aega. Esialgu on sellest küll. 30 min joostud - pikkust näitas lint 4.2km, kuid enesetunne oli peale seda sörki ka selline, et jaksaks veel joosta, kui jõusaalis õhku oleks (sees jooksmise miinus jällegi). Seega trenn tuleb tasa ja targu - olen endaga rahul.

Keegi tark rääkis, et kasulik oleks treeningkavasse ka ujumist võtta. Ootan kommentaare!

Adidas

Nii... raha vahetas omanikku ja mul on nüüd voolujoonelised mustad limusiinid jalas. Spordisokke täiskasvanute numbrit ei olnud, aga see oleks ka vist juba liiale läinud. Muidu pärast hakkavad sokid üks tossudega jooksmas käima. Kõrgtehnoloogiline värk.

Igatahes vibalik poiss palus mu paar sammu joosta ning tallast tõmmati jooksu pealt koopia kompuutrisse. Mu jalad olid kenad punased lallud, ainult varbad olid õõvastavakt sinised. Hiljem selgus, et kõik vastupidi - punane tähistas seda piirkonda, millel liiga suur koormus ning sinised pinnad võiks üldse maha viilida, kuna need pea ei puutunud maad. Igatahes leiti mu probleemidele 1799 kroonised lihtsad lahendused, õhkpatjadega ja puha.

Kui nad nüüd hõõruma ei oleks hakanud, siis oleks ikka sigasheffid jalamuffid. Õnneks on vist õigus 2 nädalat neid tagasi viia. Homme proovin veel liduda nendega, äkki oli see hõõrumine mingi ajutine nähtus. Muidu oli põrge jõle mõnna neil.

Nii, nüüd on blogidesse ka kirjutatud, jäänud täna veel üks viimane asi teha. FIE-d ilmselt teavad millest ma räägin :P

Jalad ütlesid aitäh

Hea meelega kuulaks, mis muljed jalascan jättis - oli asjalik ja soovitused head?

Ise midagi üllatavat või uut ei kuulnud-kogenud, sest korra aastas olen jalatesti teinud ja teadsin, mis seis on. Küll lahkusin poest uute sussidega ehk Adidas Supernovadega, mille Formotion tehnoloogiaga varustet, kahe paariga aktiivselt joostes kestavad mõlemad kauem kui ühekaupa.

Põnevus oli suur ja jalg nõudis oma esmaspäevast sörki. Mõtlesingi siis uutele kohe valu anda ning edeva välimuse taga peituvat sisu testida. Jalga need perfektselt kohe ei istunud, aga see on uute sussidega alati nii - paari-kolme sörgiga vajuvad minul kõik paika, mul on suht lai jalg. Samuti virisen valge kanga kallal, mis peale esimest pooltundi pealinna tänavatel märksa määrdunumad ja koledamad varjundid võtab. Niiskele ilmale ei taha mõeldagi. Aga noh, õige tervisesportlane ei tee välimusest väljagi.

Igatahes, paelad kinni, soojendus ning väike hoog sisse. See väike kasvas kohe ja kiiresti, sest jalas ja jooksul on need sussid ühed paremad, mida viie proovitud-joostud paari jooksul proovida õnnestunud. Hästi õhutatud, liiga kiired, pehmed ja kerged. Kutsuvad tormama, nendega on raske rahulikumat trenni teha.

Lõingi siis käega ja lasin vabaks ning kehal kiirus valida. Hea, et pulsikella ei olnud. See oleks prööganud ja tänitanud ilmselt suurema osa teest. Kümmekond kilomeetrit puhast kaifi.

Kes me oleme: Signe

Erinevalt paarist kaaslasest armastasin mina kehalise tunde koolis väga, sellega võrdsele skaalale jäid vast ainult prantsuse keel, keemia ja kirjandus.

Olin 8, kui alustasin tennise treeningutega, sellele järgnes mitu aastat iganädalast ratsasporti. Tihti käisin ka ujumas, võrkpalli mängimas või õega, kes iluuisutamisega tegeles, kaasa liuglemas. Alates 1998. aastast langesin reklaami ohvriks ja andsin näpu kergejõustikule, peamiselt teivashüppele. Minust sai heas mõttes kergejõustikusõltlane.

Põhikooli ja keskkooli aega jäid aktiivsed võistlemised pea kõigis Eesti linnades, kus vähegi mõni spordihall või staadion olemas oli. Enamasti haarasin kätte ikka teiba, kuid väga tihti avastasin ennast ka sprindirajalt, odaviskesektorist ja mõnikord ka mitmevõistlejate nimekirjast, et taaskord teistega mõõtu võtta. Ka kõik mu suved möödusid laagrites: trenn 7 päeva nädalas, 3 korda päevas. Siiani kategoriseerub aktiivne treeningperiood lahtrisse „kõige paremad ajad elus”. Põhjuseks muidugi ka väga, väga lahedad trennikaaslased (on seda siiani :D), kellega kõigis laagrites, võistlustel ja reisidel käidud sai.

Kuna kõik spordialad ühtviisi meeldida ei saa, siis tuvastasin kiirelt enda nõrgad kohad. Andetusest tingitud vimm tekkis kaugus- ja kolmikhüppe, tõkkejooksu, vasaraheite ja pikamaajooksu vastu (pikamaajooks on minu mõistes kõik, mis pikem kui üks staadioni ring ehk 400 meetrit). Nende aladega pidin kurja vaeva nägema, et rahuldav tulemus kirja saada. Pikkadel distantsidel lihtsalt piinlesin. Kehva vastupidavusega ja püsimatu inimesena sobivad mulle ikka rohkem need alad, kus vaja reaktsioonikiirust ja hetkelist pingutamist.

Peale õnnelikult lõppenud rasket õnnetust spordiväljakul oli väga koormav ja raske mõnda aega üldse trenni teha, sest õnnetuse tagajärjed andsid ennast paar aastat järjepidevalt tunda. Motivatsioon kadus, tulemused langesid ja peagi lõppes minu väga aktiivne trenni tegemise periood. Ent tahtmine on siiani alles. Sportimine on ravimatu haigus, kui pisiku sisse saad, siis välja seda enam ei ravi :), olgugi, et vahele võib tulla paar aastat passiivset tugitoolisporti.

Sellest treeningperioodist veel 8 ja 18 kilomeetriseid distantse pole ette näidata, rohkem olen jõudnud spordisaali ja basseini äärde, aga luban ennast kokku võtta, ketsid jalga suruda ja mingis suunas sörkima hakata.

Maraton? Miks? Sest kuulun sarnaste inimeste hulka nagu Vali Dool, kes arvavad, et inimene on võimeline väga paljuks. Nõrku külgi annab lihvida, peab ainult tahtmist olema. Lähen Berliini, et võistelda endaga. Eesmärk on muuta pikamaajooks, minu kõige kehvem ja nõrgem sportlik külg, enda natukene tugevamaks küljeks. Loodan distantsi enne järgmise päeva kukke ja koitu joostud saada :)

Algajatele internetitarkust

Leidsin sellisel lingi. Tundus asjalik, eriti pikalt pole siiski lugeda veel jõudnud. Kui mõni guru nüüd viitsib sirvida, siis kommentaarid on teretuld.

Algajad on rahulikumad

Loomulikult ei ole mul panna midagi nende vastu, kes liduvad siin nagu oleks maraton juba homme, aga ma käisin ka nädalavahetusel jooksmas. Ainult korra, kuna sport ei tohiks siiski eraelu segama hakata, aga siiski. Niiet olen alustanud ja mulle tundub, et mul läks juba paremini kui eelmine kord. Paraku olin ma kella maha unustanud ja ma ei tea kui palju ma jooksin. Igatahes mitte 12 minutit, mis peab õnnestuma ülehomme.

Aga! Kui olin üle saanud koerast (riietumine ja minek), siis jooks oli puhas saba ja mis peamine, mõjus hulka paremini kui paratsetamool tavalistel laupäevahommikutel.

Kohtadest põhjatallinnas on nüüd Kopli park mu üks lemmikuid. Teistele meie tiimis ta ilmselt ei sobi, kuna kaheksat kilomeetrit seal joosta ilmselt ei õnnestu, aga väikevudijatele mõnus. Lähiajal lippan seal, kuni suudan vähegi pikemat maad normaalse pulsiga lipata, niiet kopsud ninast välja ei tungi. Samuti pistan täna jalga eelmainitud adidase mõõdistatud mudelid omale, kui neil ikka on täiskasvanud eestlase jalanumbritele tosse laos.

Rambu lubas mind mõõdikuga varustada, niiet lähiajal panen ka oma pulsi kirja :)

Kaks viidet

Kaks viidet:

- SLÕhtulehe lugu "Kuidas joosta õigesti?"
- jooksutehnika nimega POSE, mis tundub esimapilgul harjumatu, kuid peaks olema energiasäästlikum ning valudest päästma. Youtube`is mõned videod ka sel teemal.

Uue hooga

Täna läheme siis meeskonnal jalgu testima. Teeme seda Adidase abiga (lisaks neile teeb minu andmetel veel sama testi veel ainult Asics, metoodika neil natuke erineb) ehk jookseme mõlema jalaga üle anduritega mati, mis siis sammud ja jala liikumise registreerib. Selle põhjal saab teada, millist tüüpi jalg inimesel on ning milliseid jalatseid peaks sportimisel kasutama - ehk kas on vaja lisatoestust või mitte.

Metoodikate erinevusest nii palju, et Adidas vaatab jala liikumist elektroonilise mati abil. Asics aga filmib su jooksu ning peale seda analüüsib liikumist, näed ise ka kõrvalt. Õhtul kuuleb, kumb viis on täpsem.

Jalatsitest veel, et jooksen Asicsi Gel Nimbuse VI mudeliga - ideaalne istumine, head pehmendused ning hea õhutavus. Need hankides muutus jooksumõnu päevapealt - kuni ei ole korralikku jalatsiga trenni teinud, on pool mõnu kadunud. Selle viimased põlvkonnad aga enam nii hästi ei istu ning trennimahu kasvamise tõttu teise paari susside hankimine ongi hetkel natuke keeruline.

Huvi on praegu aga Adidase uue tehnolooga Formotion vastu, mis lihtsustades öeldes tähendab, et kanna välisosa on veidi liikuv, mis omakorda tähendab, et iga sammu võtab jalats täpsemalt vastu. Sarnaselt tundub töötavat Asicsi hetke tippmudel Gel Kinsei, millel aga hinda Adidasest 1000 krooni enam. Varustusega üle ei ole mõtet tegelikult pingutada, aga tundlikud jalad nõuavad korralikku sussi.

Päevakorras on veel ka pulsikellade hankimine, sest selgus, et huvi selle vastu on pea poolel tiimil. 
Teistel on kas olemas või ei vaja. Kuu jagu kellaga trenni oli täpsem küll, sest lihtne on vajalikust pulsitsoonist - näiteks mahutrenn ehk madal pulss - välja liikuda ning teha trennis seda, millest suurt tolku ei pruugi olla.

Huvitav on aga fakt, et tiim ei ole veel kordagi täiskoosseisus kokku saanud. Tea, kas enne suurt jooksu õnnestubki.

Pühapäev, 1. aprill 2007

8km nigu niuhti

Terve see nädalavahetus on minu jaoks üks suur eneseületuste jada olnud. Suurim aga oli siis eile hommikul.
Tõusin minu jaoks väga ebatavaliselt vara laupäeva hommiku kohta - kell 9.00 - et minna jooksma oma elu esimest 8 kilomeetrit. Kõige raskem osa oligi ülestõusmise osa :) Jooks ise oli üllatavalt kerge ja mõnus. Esimesed 5km olid natuke rasked, aga siis sain mõnusa rütmi sisse ja edasi läks nagu lepse reega.
Algus on paljutõotav. Jõudu-jaksu tuleb aina juurde.