Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Hailega koos Berliinis

Tänane Postimees kirjutab spordiküljel värskest maratoni maailmarekordiomanikust Haile Gebrselassiest, kellega samal jooksul Berliinis meiegi oma debüüdi tegime.

Gebrselassie sõnul saab ainult Berliinis maratoni tippmarki uuendada. "Seal on olemas kõik vajalik. Kõrgetasemeline korraldus, sobiv ilm, abilised ja publik. Need tegurid üheskoos annavad 60–70 protsenti tulemusest. Inimesed aitasid maksimaalselt pingutada. Igal kilomeetril hõigati mu nime."

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Mu õde jooksis juba teise maratoni, elus veel

Mu õde Tea, kes meiega koos Berliinis oma esimest maratoni jooksis, sai sellest nii palju jaksu, et jooksis täna juba oma teise maratoni, seekord Dublinis. Rada olevat olnud märksa raskem, ikka tõusudega ja puha, ning põlved erinevalt Berliinist läbi, aga parandas oma aega minuti võrra (5:12 oli Berliinis). Juhhuu!
Mõtles juba mingile Norra maratonile, mida joostakse öösel, aga põhjas, nii et päikselisel ööl. Pärast tänaseid tõuse arvas, et ehk ikka ei võta veel Norra mägesid ette :)
Ise pole sugugi tubli jooksu osas olnud: kolm-neli korda olen üldse selle kuu ajaga, mis Berliinist möödas, jooksmas käinud. Ehk võtab mõni kaasvõitleja mu sappa, kui jooksma läheb? Pärast Berliini on üksi jooksmine lausa nukker.

Esmaspäev, 22. oktoober 2007

Berliini maraton kolonni lõpust vaadatuna

Maratonist on palju aega möödas ning käes sobiv ka oma meenutused kirja panna enne kui nad liiga sügavale settivad. Ma ei olnud kunagi enne millelgi taolisel osalenud, niiet kogu reis oli minu jaoks sissevaade sportiva inimese ellu, milline paistab maailm neile. "Huvitav", oleks ilmselt paslik väljend.

Huvitav oli juba ka eelmisel päeval toimuv spordimess, kuigi tegelikult ootasin ma messlit oluliselt rohkem. Tahtsin midagi uut näha. Ilmselt oli see uus seal peidus kusagil, innovatsioon kootud erinevate spordirõivaste kangastesse ja segatud batoonikestesse. Siiski oleks võinud mingi ohhoo-efekt ka silma jaoks kohal olla. Sisluliselt oli minu arust tegemist maratonile registreerumise kohaga, kus värava ette olid hilbufirmad oma letid üles löönud.

Samas see registreerumise osa jälle üllatas positiivselt, oli näha, et asja tegid kogenud korraldajad, kellele 40 000 lidujat pole mingi lagi ära orgunnida. Kõik kohad olid nummerdatud ning kui sa ise enda asukohta teadsid, siis oodati sind juba igal sammul.

Sama positiivne elamus orgunnist tabas mind ka järgmisel, maratoni päeval. Kuna mu hotell asus eemal, siis jäin võistlusplatsile täpselt nii palju hiljaks, et teisi selle blogi pidajaid ei kohanud. Kusagil ei olnud märgata mingit trügimist ega muud jama, ilm oli jumalik - ei liiga palav ega jahe, pilvede vahelt piilus pisteliselt päikest.

No ja siis need kusejad muidugi. See ei ole kivi orgunnijate kapsaaeda, välipeldikuid oli piisavalt. Lihtsalt hekke ja haljasalasid oli rohkem ja ilmselt paar sammu peldikuni oleks raisanud jooksjate niigi loetud kaloreid. Nii kaugele kui silm ulatus olid kõik härrad seljaga, jalad harkis või siis minu poole üle mõne heki jõllitamas. See ei olnud normaalne minu arust (kindlalt ei oska ma öelda, kuna pole enne nii suure üritusel olnud, aga Tallinna küll kollaseks ei lastud SEB jooksul). Võib-olla olid kõik viisakad inimesed juba starti ära läinud ja tänu hilinemisele jäin mina pissijate divisjoni? Ei tea. Igatahes meenutades, mis eriti kirkalt meelde jäi sellest hommikust, siis domineerib kollane ja mitte ainult kilena.

Start venis, olin ikka päris koridori lõpus, kuid ehk jäigi seevõrra rohkem aega ennast igatpidi painutada ja keksida. Vaikselt liiguti stardi poole ja siis läks jooksuks umbes 9:30. Kuna olin niigi lõpus, siis jagasin rada igati toredate inimestega, kelle eesmärk ei olnud kindlasti head aega joosta vaid pigem domineeris motivatsioonipaketis osavõtt. Neile kes ei tea, siis ei ole ka mina suuremasi jooksja, seni ei olnud ma rohkem elus järjest jooksnud kui 11km. Lippasin vaikses tempos ja sättisin nii, et pulss oleks tunde järgi madal, pulsikella olin maha jätnud. Siiski lisasin õrnalt tempot, kui minust mõni paurevooker jälle mööda kimas.

Persoonid minu ümber olid meeldejäävad. Noh need kosmeetikapudelid näiteks, kus härrad olid ilmselt raha eest omale ümber võtnud švammist šampoonipudeli ja jooksid sellega. Või siis isa lapsevankriga laiska sörki loivamas, umbes minu tempos, meid eristas vaid veeväljasurve, nii esimeses kui teises mõttes. Kolmanda kilomeetriposti juures lippas minust mööda vägagi märkimisväärsete jalalihastega asiaat ja naeratas mulle mitu korda. No ta naeratas kõigile kellest mööda jooksis, kuna tegi seda kõike selg ees ja lipp käes. Ma ei tundnud ära mis riigi lipp oli, ka mehe näojooni täna ära ei tunneks, aga jalalihased jäid meelde. Vahi-vahi, mis ma seal vahtisin. Toredaid inimes oli veel, mitmed isegi üritasid minuga vestelda, kuid paraku ei osanud nad ühtegi minu poolt osatavat keelt, pakkuda oli vaid saksa ja prantsuse.

Ilm läks aina ilusamaks, linn raja kõrval kenamaks ning algas kultuuriprogramm. Oh pagan kui hea see veel oli! Tallinna jooksul oli vaid üks jube süldibänd ning kõlarist tuli evribaadidäänsnau, Berliinis oli midagi igale maitsele. Veelgi enam - suurem osa oli head musa! Testlugu evribaadidäänsnau kuulsin kogu päeva jooksul vaid neli korda, neist rajal ainult kaks! Raja ääres oli jazzbände, trummikollektiive, puhkpilliorkester mängis rockmuusika evergriine, isegi musikaalsemate pealtvaatajate endaorgunnitud grupikesi bongotrummi ning kastrulikaantega. Veiklevais päikesekiirtes sörkides seinaorvast jazzi kuulata oli kena.

Joogipausid olid orgunnitud suht tihedalt. Kui nägin eemal paistmas letti veetopsidega, siis urgitsesin taskust geelist süsivesikupatarei ning pigistasin selle suhu. Nii sain selle kohe veega alla uhutud ning siis pistsin põske krampidevastase imemistableti, mida soovitatud oli. Tulemuseks oli keemiliselt väga vastupidav mina - geel imendus kiiresti ning pauer voogas organismi juba kilomeetri jooksul. Tabelttidest kohe tuntavat abi ei olnud, kuid olin väga terve lihastest mitte ainult jooksu ajal vaid ka järgmisel päeval - midagi pidi ikka nende mõju ka olema. Pealegi jooksin pikema maa kui kunagi varem elus ilma, et väga ära oleks surnud. Panen oma saavutused enamuses selle toiduainekeemia arvele, kuna treeningud mul selle poole aasta jooksul kunagi tavaelu segama ei hakanud. Ehkki ei saa väita, et ma üldse poleks prooviks veidi lipand.

Jooksjaid jäi minu ümber aina vähemaks, kuid ära nad ei kadunud. neid oli minust tagapool ja eespool. Stardist alates oli mind jälitanud laibabuss, olles alguses u 300m kaugusel, kuid iga kilomeetriga vääramatult lähenedes. Kümnendal kilomeetril sõitis ta minust aeglaselt mööda. Neid oli terve kolonn tegelikult erinevaid support-sõidukeid. Busside uksed olid avatud ning meedikud vaatasid mind sealt pika pilguga, kuid rääkida ei olnud meil millestki ning nii nad vaikselt minu ees edasi liikusid. Ma ei olnud ka enam eriti lobisemise vormis, kuna... no ei olnud lihtsalt.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril paistsid lauad joogitopsidega, kuid kui ma jähemale jõudsin, siis pühiti need mustadesse kottidesse ning lauad pandi kokku. Mul õnnestus küll noppida üks pooltäis plasttops vett, kuid see oli ka viimane lonksuke selles peatuses. Ilmselt oli maratoni lõpp mu kätte saanud ning edasi minek oli juba pigem hobi korras, mitte niivõrd ametliku jooksu osa. Siiski jätkasin veel, huviga vaadates mis edasi saab. Minu ees ja taga paistis kokku umbes sadakond kõndijat/jooksjat kes samuti joogi puudumisest eriti välja ei teinud.

Umbes 15nda kilomeetri juures avati liiklus ühel ristmikul ning pidin astuma kõnniteele. Järgmisel ritsmikul jäin foori taha lõõtsutama ning pöördusin kordniku poole mingi küsimusega, mille sisu ma hetkel ei mäleta ega tema siis mõistnud, kuid ta andis mulle vastuse mu tõenäolisele järgmisele küsimusele, näidates sauaga ühe kõrvaltänava suunas ja öeldes sõnad "maraton start". Sellega lõppes mu osalemine rahvusvahelisel Berliini maratonil. Berliin ei ole linn, kus jooksu puhul kogu linna liiklus terveks päevaks suletakse. Ehkki teises otsas umbes samal ajal lidumismaailma esileedi parasjagu finišikoridori sisenes, pandi minu paigus juba rada kinni.

Edasi asusin tutvuma Berliini linnaga jalutaja seisukohast, ning taas ei pidanud pettuma, kenad tänavad, natuke päikest, vähe inimesi. Kõik olid ju maratoni vaatamas. Stardiplatsini oli minna viis-kuus kilomeetrit ning ma ei kiirustanud. Kuna ma ei teadnud kus ma olen ja kaarti ka ei olnud sel hetkel, siis ma läksin lihtsalt kordniku näidatud suunas ja ei hakanud metrood otsima.

Starti jõudsin ajal kui enamus veel raja oli ja seepärast puudus ka dušširuumides järjekord. Kõik oli taas organiseeritud kui õlitatud. Seal sain veel viimase õppetunni - märkasin, et enamusel meestel olid rinnanibud kleepsuga kinni teibitud, kellel ei olnud, neist enamusel olid särgid rinna pealt verised. Selline profülaktika peaks osalemismanuaalides õpetusena kaasas olema. Mina jooksin vaid kolmandiku maast, aga ka minul andsid niplid ennast järgmistel päevadel valusalt tunda. Veri jooksurajal on ebaesteetiline ja demoraliseeriv raja ääres kaasaelajatele.

Et mis edasi saab nüüd? Kõigile maratoni proovida tahtjatele soovitan mitte jätta proovimata, et kuna ei saa hakkama. Meie tiim tõestas, et poole aasta treeninguga on võimalik rada läbida. Aga teie treenige veel enam, aasta treenimisega on see võimalik kõigil, kellel südamega probleeme ei ole. Minu sportlik vorm on enam kui äärmuslik maratonijooksja kohta, kuid ka mina suudan täna kaks tundi järjest sörkida. Nüüd on see aeg paigas, tuleb vaid piisavalt tempot tõsta, et selle kahe tunni sisse maraton mahuks. :)

Plussid: Orgunn, kultuuriprogramm, ilm, meeleolu, seltskond (nii kohapeal, kui eelneva poole aasta jooksul), enese füüsise tundmaõppimine, uued elamused.
Miinused: Piss ja verised särgid.

Audit: Positiivset oli hulka rohkem. :)

Teisipäev, 16. oktoober 2007

Unenägu: kuhu kadus 4 tundi ja 15 minutit?

Panen ka oma esimese maratoni muljed kirja, kuigi paljud olulised seigad nii võlude kui valude osas on juba teiste poolt siin kenasti olemas. Eks iga kogemus ole aga mingis osas siiski erandlik.

Suurimaks probleemiks enne maratoni kujunes mulle öine uni meie ühises ööbimispaigas Kluckstrassel. Nimelt on mul võõras kohas ööbides esimestel öödel enamasti raskusi sügavalt magada ja ennast korralikult välja puhata. Ei sobi mulle need hotellide/hostelite imelikud tekid ega liistakad vetruvad vorstid, mida pea alla tuleb toppida ja mida mõned (vist küll tinglikult) padjaks nimetavad. Tavalisel reisil olles ei tekita see mingeid olulisi komplikatsioone, kuid maratoni eel peaks siiski ju korralikult välja puhkama, et värske tundega stardis olla. Nii kujuneski kahest maratonieelsest ööst paras piin. Lisaks sai päev enne põhijooksu veel breakfast runnil käidud ja ülejäänud päeva mööda linna uidatud. Viimase öö pisukesegi une eest pean saatma tänusõnad Tarvo tundmatule sõbrale, kes keset ööd helistas ja ilmselt kogu meie toa ärkvele ajas. Minule mõjus see igatahes hästi - pärast seda "matsu" magasin korralikult hommikuni. Siiski oli hommikune tunne väga närune. Enne starti riietusalas tehtud pildil näen välja nagu oleks paar päeva järjest pidu pannud. Nojah, maratonilinn ja pidu minus eneses loomulikult :)

Kõik kulges enne starti veel mingis poolunes. Sain aru küll, et see ongi see kauaoodatud 30. september ja et need tuhanded inimesed mu ümber vist kavatsevad jooksma hakata, aga mina... võib olla longiks ikka tagasi hostelisse ja prooviks veel selle vorsti ja tekiga mingit harmooniat saavutada. Ärevusest tingitud virgumine tuli aga siis kui vahepeal kogunenud meeletus massis kaotasime Tarvoga kogu meie tiimi paari hetkega silmist. Enam ei olnud võimalik autopiloodil ringi kulgeda. Nüüd tuli ise rada leida, et üldse starti ja ka õigesse stardikoridori jõuda. Starti oodates tõusis tuju juba iga hetkega. Ümberringi tuhanded kaasjooksjad, kes üksteisele vandeseltslikult naeratamas; ootusärevus; esimene start koos sadade priiks lastud õhupallidega ja siis see päris "meie" minek. Nojah, eks siis tuleb minna.

Üllatuslikult pääses kohe ka jooksma. Ruumi oli piisavalt ja ummikuid ei tekkinud. Isegi esimese kmtähise registreerisin ilusti ära. Sain ka kohe jaole, et tempo on niru. Esimene kilomeeter 7 minutiga. Tuli jalad kiiremalt liikuma panna, aga ega see alguses kerge ei olnud. Mass liikus ühtlases tempos, mis oli igati mugav ja suigutas mõttele, et kuhu minagi siis tõttan. Kuigi ruumi joosta oli, oleks pidanud teistest möödumiseks pidevalt sikk-sakke tegema ja see näis esimestel kilomeetritel (kui veel ca 40 km joosta) mõttetu raiskamisena. Umbes 2 km peal nägin esimest ja viimast korda rajal tiimikaaslasi. Harry jooksis mööda ja kohe peagi Tarvo tema tuules. Pisut aega pidasin neid silmas, siis kadusid nad taas. Algne plaan oli joosta alla 4 tunni, mis oleks tähendanud kilomeetri läbimist tempoga 5:30. 5 km sai täis ja kell näitas 31:17. Oleks pidanud vast ikka rohkem sikk-sakitama, mõtlesin. Tempot siiski ei julgenud oluliselt tõsta ning võtsin eesmärgiks kaotatut tasapisi tasa teha ning joosta 10 km tunniga. See eesmärk täitus suht täpselt - aeg 1:00:02.

Järgmised 15 kilomeetrit hoidsin endalegi üllatuslikult väga ühtlast tempot, iga kilomeeter tuli +/- paari sekundi võrra erinev. Aga tempot hoidsin ikka veel tagasi. Peas käis pidev rehkendus: parem jooksen esimesed 20 ikka rahulikult; ei tea ju pagan, mis pärast 30 või 35 saab; kui siis veel jõudu, eks siis panen; 20 km peaks tegema vähemalt 3 minutit alla 2 tunni jne jne. Kindlasti ei seganud see aga jookust täit rõõmu tundmast. Kus aga vähegi põhjust ja võimalik vahtisin huvitatult ringi. Kõigile, kellega silmside tekkis, püüdsin naeratada. Rajaäärsetele bändidele mõne tunnustava žesti saata ja patsi soovivatele lastele käe välja sirutada. Lemmikuteks kujunesidki bändid, mitmel korral juba ootasin järgmist muusikalist etteastet. 20 km aeg 1:57:42.

Algselt olin plaaninud joogipudelist vööl loobuda ja leppida vaid rajal pakutava vedelikuga. Õnneks otsustasin siiski enne starti ümber. See võimaldas 20 kilomeetrini joogipunktide segadustest ja rüselustest muretult mööda joosta. Manustasin lisaenergiat kogu raja kindlas rütmis. Jõin iga poole tunni tagant ning pärast esimest tundi tarbisin iga poole tunni tagant ka ühe geeli. Lõpupoole kui kõht puhtfüüsiliselt tühjana tunduma hakkas, haukasin mõnuga ka banaani ja õuna. Alates 25 km võtsin rõõmuga vastu ka korraldajate pakutava joogi. Nii jäi enda pudelisse varu ettenägematuteks olukordadeks ning pealegi maitses värske rajaäärne vesi paremini kui soojaks loksunud vedelik pudelis. Vastumeelsusega lutsutasin ära ka kaks krambivastast tabletti, mille Tarvo oli hommikul mulle loovutanud.

20-25 km läks sama kergelt ja mõnusalt kui kõik eelnev. Kõik raskused ja probleemid, mis paar nädalat enne maratoni murelikuks tegid, olid ununenud. 25 km peal aeg 2:26:04. Veel oleks olnud lootust 4 tunniga õhtule saada, kuid rehkendused jäid peas aina harvemaks ja nendest tulenevad käsud jalgadele järjest loiumaks. Ning siis - alates 25 km läks raskeks. Tunda hakkas andma esimene väsimus ning märkasin, et pole psühholoogiliselt kuskilt kinni hakata. Kui enne jooksid poolmaratoni poole ja hiljem oleks võinud hakata allesjäänud kilomeetreid lugema, siis mida teha pärast 25 km? Nii läksidki 25-30 täielikus monotoonsuses ning tuima ajuga. Üks näide. Päike oli välja tulnud ning paistis selja tagant. Nüüd meenutades tundub, et ma vahtisin vist oma 2-3 km üksnes oma jooksvat varju enese ees. See lippav vari asfaldil jääb ilmselt igaveseks meelde. Ainus mõte oli, et "on see ikka minu vari?" ning "näe, kui seda varju ei oleks ega ei usukski, et ma veel jooksen". Ehk oli see omamoodi uinak rajal.

Emotsionaalselt oli vabastav hetk ca 30 km kandis, mil ma sain oma eemalolemisest üle ning sai enesele selgeks, et ma lähen kindlalt lõpuni. Tundsin, et jõudu veel on ning oligi käes oodatud hetk, mil võis hakata countdowni tegema (12 allesjäänud km ees polnud enam hirmu) ja nii oli pidepunkt uuesti leitud. Tagasiteed enam ei ole, nüüd tuleb viimast võtta. Tuleb, mis tuleb. Nagu keegi lükkaks sind suuskadel mäenõlvalt alla ja enne kui märkad midagi ette võtta on kiirus nii suur, et ellujäämiseks tuleb lihtsalt jalgadele jääda ja lõpuni laskuda. Alates sellest punktist oli edasine küll raske, aga juba väga õnnelik. Puusad andsid enim tunda, aga midagi kriitilist füüsise osas terve raja jooksul ei olnud. Tempot oleks võinud hoida küll endisel tasemel või isegi ehk pisut tõsta, aga pärast udusolemist ja ärkamist ei tulnud kilomeetriajad ja muu selline enam üldse meelde. Jälle võis naeratada ja bändidele viibata, see näis äkki palju tähtsam. 35 km 3:29:04.

Ja lõpp - hetkest, mil rada keeras Bülowstrasselt Potsdamer Strassele teadsin täpselt kui palju ja milliseid tänavaid pidi tuleb veel enne lõppu silgata. Ja see ei olnud sugugi kasuks. Muidu jooksed heas usus tundmatut rada, mida sulle kui linti ette antakse. Raskeks läheb kui aga tead kui pikad sirged sind veel ees ootavad. Eriti kui need on viimased 4-5 km. Ja need olid ikka väga pikad ja venivad sirged tõesti :)
Usun, et kõik, kes neid pärast 38-39 km läbimist jooksnud on, nõustuvad. 42,195 km - 4:15:26. Oleksin võinud mürki võtta, et tõstsin finišis käed, kuid oma lõpuvideot vaadates selgus, et ei midagi sellist. Lönts-lönts käed puusas finišikoridorist läbi ja kõik. Ju ma siis ainult unistasin käte tõstmisest või nägin seda unes. Alguses olin tundetu, alles vast kümmekond minutit pärast finišit kui medal kaelas ja kile ümber läks olemine härdaks. Tuhanded võõrad ümber, ometi nagu oma inimesed - me tegime seda ju koos. Natuke kahju vaid, et tiimikaaslasi rajal rohkem ei kohanud.

Mõnel korral oli jooksu vältel tunne, et pagan see on ikka raskem kui arvasin. Kogu jooksu kokkuvõttes ootasin siiski veel hullemat. Natuke nagu piinlik isegi – kõigil olid omad hädad (krambid, valutavad jalad, väsimus, kõhuhädad jne), mul ei olnud enda hinnangul midagi kriitilist, ainult suur aukartus maratoni ees.

Ps, viimasel ööl Berliinis sain lõpuks oma voodiinventariga sõbraks. Parem hilja kui mitte kunagi.

Hooaeg 2008 alga

ehkki mõned maratonielamused on siia veel tulemata, viskan pilgu nats edasi. paar nädalat nüüd puhatud, luuslanki siiski löönud ei ole. pigem on peas uued ideed ja plaanid ning maratoni posiitivne laeng kestab siiani. selle pealt on hõlbus uue aasta plaane teha.

tiimiga otsustasime jätkata, mõned uued liikmedki värbatud. samuti on meid nõus jälgima-nõustama meid tänavugi juhendanud Rein Raspel. järgmise aasta sügisel lipatavat maratoni veel välja valinud ei ole. lähinädalatel see ja palju muudki veel ees. üks idee on minna kevadel Berliini poolmaratonile. näis.

samuti on veel päris paika panemata tegevused ja vajalikud etapid, mis sel aastal veel ideedeks jäid, ehk jõuab järgmisel aastal ära teha - 
a la kuulata spordiärevusest ja sellega toime tulemisest, toitumises ja toiduplaanist jne.

igatahes. kaks eesmärki hetkel järgmiseks hooajaks on:

- kevadel jõuda joosta poolmaraton 1.30ga
- ja sügisel maraton alla nelja tunni

Raul arvas ettevaatlikult, et esimene on äkki liigoptimistlik (ikkagi kilomeetritempo 4.30), kuid praegu siiski julgen sellele mõelda - esiteks on kuid rohkem kui Berliinini oli ning teiseks on mingi põhi all juba, erinevalt kevadest, mil õnnestus juuniks end suht heale tasemele vormida. et eeldusi on. ja huvi. ja tahtmist. aga maraton alla 4 tunni - selles ei kahtlegi. kui vähegi probleemideta treenida saab ja jõuab, ei tohiks tõrkeid olla.

eile tegime teise lõigutrenni peale maratoni - kiirem jooks sobib hetkel hästi.

Laupäev, 6. oktoober 2007

Maratonilt

Panen ka oma maratonimälestused siis kirja. Teagi, kust alustada. Võib-olla tualetijärjekorrast enne starti. Olime tüdrukutega, Eesti lipud nägudele maalitud, aega stardini üsna vähe. Närv oli sees. Järjekord venis ja venis. Ma ei suutnud otsustada, kas jätta jakk selga või mitte. Ilm oli täpselt nii, et pool taevast oli tumehall, teisel pool andis märku isegi tulevast päikesest. Nii jõudsin ma mitu korda garderoobitüdrukutega suheldud, kord selga, siis ära, lõpuks siiski särgiväel ja kollane kilekott üll. Tagatipuks ütles sealsamas üles mu pulsikella patarei ja viskasin veel kellagi enne starti kotti ära. Ja miks me nii hilja veel seal passisime? Poiste pärast, miks siis muidu :P Lihtsalt enne starti tegime oma tiimist veel foto, poiste riiete äraandmiskoha juures, mille järel oli meil veel tükk tegemist, et oma garderoob üles leida.

Starti lõpuks kerge sörgiga, nägime eemalt, kuidas esimese stardipaugu järel oranžid õhupallid lendu lasti. Meie stardini läks veel paarkümmend minutit.

Esimesed kilomeetrid olid kõige raskemad joosta, Jaana, Signe ja Sirje olid kiirematena ees ära läinud, Moonika ja Virge ses segadikus maha jäänud. Jalgades andis tunda igasugu pingeid ja naginaid, lausa raske oli üht jalga teise ette tõsta. Olin ka juba nädala kareda kurgu ja nohuga võidelnud, millest ülesaamisel vihmases Berliinis kondamine –millest lihtsalt ei saanud loobuda – sugugi ei aidanud. Rahustasin end, et väikse sooja tegemise peale läheb kergemaks. Pea terve tee sisendasin endale, et 24 olen mitu korda jooksnud, selle peaks ikka ära tegema, edasi võtan viie kilomeetri kaupa: et varsti on 30, siis 35 ja 40 ja ongi lõpp käes.

Paari kildi peal püüdsid Moonika ja Virge mu kinni. Olemine läks lahedamaks :P Oma 10–15 kilomeetrit hängisime koos. Jõudsime tutvuda näiteks ühe kõndijast saksa maratoonlasega, kes õpetas, et joogi jaoks peaks kaasas olema kõrs, siis on hea liikudes mekitada, ei loksu kuskile, ja andis ühe oma kõrre meile.

Sel ajal jõudsime näha tee ääres ka Aivari kaaskondseid, meie oma vigastuse tõttu kõrvale jäänud Irjat, kes raja ääres ergutas ja pildistas, ning Signet, kes kõnni peale üle oli läinud. Moonika ja Virge manustasid usinalt miskeid geele, ma olin sellest rongist maha jäänud, tagataskus oli nälja puhuks kaks müslibaari, millest tervelt pool kulus marjaks ära. Ma olin vist väheseid, kel miskit vööd ümber polnud. Tegelikult oleks võinud ka müslibatoonid maha jätta, ainult rohkem taskurätte oleks ära kulunud.

Pärast esimeste kilomeetrite raskusi oli jooks super vahva. Ütleks, et iga kilomeetriga järjest parem. Rahvas ergutas raja ääres, hüüti nimepidi (nimed olid rinna peal kirjas, nii numbri juures kui ka särgil), lapsed seisid, käed pikal, ja tahtsid patsi lüüa. Esialgu olin ehk veidi tagasihoidlik, aga varsti oli tunne kui ehtsal staaril J Igatahes olid esimesed, mis valusaks jäid just naeratamislihased: suu oli terve tee kõrvuni, see oli selline spontaanne, hästi tore oli. Ja mis mõnus muusika oli! Hästi vahvad sellised keskealised koduperenaistest kongamängijate rühmad näiteks, džässi, diskot, aga ka improviseeritud poti-panni-trumme.

Mingi 17. kilomeetri kandis lahkusin siiski Moonikast-Virgest ja tõstsin veidi tempot. 27.-28. kilomeetri juures sain lõpuks hüüda ka „Eesti! Eesti!“: ees kõmpis Aivar. Eestiga seotud ergutusi oli kahjuks vähe. Põsele maalitud lipu kohta paar küsimust siiski rahva seast tuli: lähim pakkumine oli Läti. Siit edasistele maratonidele ja teistele jooksjatele soovitus, et ikka võiks kuidagi oma riigi suuremalt välja mängida: särgile kiri ja lipuvärvid näiteks.

Enne kolmekümnendat kilomeetrit oli mu jooksu teine raske hetk pärast algust. Jalgadest algas surin, mis läks vaikselt üle kere. Hirm oli küll: kas nüüd ongi siis kõik, kiirabisse ja korras. Võtsin tempo kõnnile, siin oligi siis hetk, kui mul kulus ära pool kaasavõetud müslibatoonist. Aitas. Võib-olla olin tempot liialt tõstnud või ma ei tea, pulsikella mul enam polnud. Pärast umbes kilomeetrit kõndi oli nii raske uuesti jooksma saada, et edasi ma enam kõndima hakkamisega ei riskinud, joogipunktid välja arvatud muidugi. Iga joogipunkti juures oli nagunii kõnniaeg pikemaks veninud.

Edasi oli taas korras. Põlved hakkasid vaikselt tunda andma (olin neid hommikul miski kreemiga määrinud ja ka Diclaci valu- ja põletikuvastase tableti sisse võtnud, nii et tegelikult oli üsna ok). Hea tuju tuli siiski tagasi. Ootasin 35. kilomeetrit ja siis 40ndat. Kilomeetrid venisid lõpus küll üsna pikaks. Aga milliseid kirikuvaateid meie teel oli – täiesti fantastiline, vahepeal olin küll rohkem turist kui jooksja, hea, et kellelegi otsa ei põrutanud. Needki aitasid edasi minna.

Viimased kilomeetrid olid mõnusad, ei olnud küll tunnet, et võtaks tempot maha. Üldse, kui esimesed 10–15 kilomeetrit joosti minust mööda, siis edasi jooksin juba mina mööda. See oli ka täitsa mõnus tunne, Tallinna sügisjooksul seda tunda ei saanud. Mul läkski teine pool jooksust ka ajaliselt kiiremini kui esimene (2:49:39 ja 2:40:09), kokku viis ja pool tundi. Pärast lõppu ei olnud tunnet, nagu oleks mingi eriti võimsa asjaga hakkama saanud. Võib-olla kergelt tühi tunne, et läbi ta nüüd ongi. Tagasi igapäevaellu, kus keegi enam ei hüüa raja ääres, et oled tubli ja mine aga.

Kui peaks teinekord veel jooksma sattuma, siis ehk ikka võtaks mingi aja ka eesmärgiks – viis tundi näiteks. Aga jah, nagu Harrygi siin juba enne märkis: ma ka mingi päris jooksja tüüp ei ole – sporti teen ainult kampaania korras :P Maraton Berliinis andis rajal hästi võimsa emotsionaalse laengu, üksi metsas ei oleks küll jaksanud joosta: publik ja teised jooksjad annavad ikka nii palju juurde. Ja muidugi ka tugi treeningul, üksi oleks päris nukker olnud.

Nüüd, nädal pärast maratoni annavad kergelt tunda kannakõõlused. Põlved, mille pärast ma kõige rohkem kartsin, paistavad end hästi tundvat. Natuke kahju on, et läbi sai. Hästi suured tänud kaasvõitlejatele: ilma teieta poleks ma sinna jõudnud ega seda maratoni ära jooksnud. Ja tervitused Marttile - et ühest inimesest võib ka nii palju head energiat kiirata; ja need makaronid olid väga maitsvad, krr.

Veidi maratoni eellugu

Ma pole just kuigi jutukas siin blogis olnud. Osalt on olnud ehk kergelt häbi, sest mu treeningul läksid küll suurte aukudega. Panen lõpetuseks mõned mälestused ikkagi kirja.

Augustini elasin ma Pärnus, tundsin end kergelt autsaiderina. Märtsis sai alustatud treeninguid, nii umbes viie kilomeetri kaupa, rohkemaks ma võimeline polnud. Meeleolu siis ikkagi kõrgel. Olin parasjagu Iirimaal õel külas ja meie maratonivaimustus nakatas tedagi (ja ta tuligi maratonile ja jooksis must veel kiiremini ka :P).

Aprilli lõpus käisin spordiarsti juures koormustesti tegemas. Sain maratonile kategoorilise ei, kahtlused südameklapi rikke kohta ja soovituse mitte treenida rohkem kui kaks korda nädalas korraga 45 minutit pulsiga alla 140. See andis motivatsioonile päris kõva põntsu. Läks terve kuu, enne kui südamearstilt tuli kinnitus, et kõik on normi piires (mis iganes see siis ka ei tähendaks) ja võin rahuliku südamega :P edasi treenida. Väikese vahemärkusena: kas olete proovinud joosta nii aeglaselt, et pulss jääb alla 140? Eks treeningpulss on kõigil erinev, aga see oli mulle päris koormavalt aeglane, kõnnitempo jooksusammuga, see alles väsitas jalgu.

Eks oli toredaid jooksuaegu Pärnu ümbruses, eriti Valgeranna kandis. Poole juuni pealt jäid jooksud siiski üldse soiku. Tundsin, et maraton jääb minust tegemata, oli emotsionaalne ja füüsiline madalseis.

Augustis kolisin Tallinna ja minu maratonikarjääris oli see pöördepunkt. Esialgu aitas keskkonnavahetus ja Männiku raba kõrval elamine. Seejärel haakisin end sappa Moonikale ja Virgele, koos nende ja Rauliga läksin 24 km jooksma. Senine pikem jooks 14 km jäi suve algusesse. Igatahes sain kaaslastelt vägagi innustust ja otsustasin vähemalt maratoni starti minna, vaevalt et läbi joosta. Tuli veel üks 24 kildi jooks ja poolmaraton Tallinna sügisjooksul. Siis otsustasin juba, et maraton tuleb läbi joosta.

Umbes nädal enne maratoni plaanisin joosta tunnikese Stroomi rannas, läks märksa pikemaks, sest lihtsalt nii mõnus oli joosta. Sel hetkel tänasin südames Rivot, kes seda jooksupisikut külvas. Ilma temata oleks jäänud olemata see hommik, kus jooksed piki veepiiri, kohati lainete eest kõrvale põigeldes, tühi rand ja vabaduse tunne.

Reede, 5. oktoober 2007

Minu esimene maraton

Ma siis kirjutan ka natuke... :)
Mina jooksin koos Virgega. Ilma temata poleks vist lõpuni jõudnud. Koos sai treenitud, koos jooksime ja isegi Berliner Morgenpostis, kus avaldati lõpetajate nimed ja ajad, olime ühe lehekülje peal :)
Eelmisel sügisel kui jooksmisega alustasin, ei tulnud mul küll kordagi pähe, et ma kunagi maratoni jookma lähen. Aga siis tuli Rivol see hull mõte ja märtsist kui maa vähegi kuivemaks läks, hakkasin treenima.
Enne maratoni kogunes 610 trennikilomeetrit. Pikim distants, mis enne maratoni joostud sai, oli 24km. Seega mul oli ikka kõva närv sees. Kas ma üldse jaksan nii palju joosta, kas ma mahun piiraja sisse (6:30)? Varasemalt poolt maratoni joostes ei tekkinud kordagi tunnet, et laseks veel sama palju edasi. Alati olid põlved ja selg väga valusad, niiet edasijooksmine tundus võimatu.
Maratonihommikul olid närvid pingul. Üritasin end rahulikuks sundida, tuleb mis tuleb, ega nüüd enam midagi muuta saa.
Maalisime omale Eesti lipud põskedele, tõmbasime kollased kilekotid üll ja tormasime starti. Mõtlesime, et peamine on läbi joosta, mitte mingit aega püüda. Võtsime omale väga rahuliku tempo. Ja nii me kruiisisimegi rahulikult lõpuni. Tee peal tegime palju pilte endist, kaaskannatajatest ja vaatamisväärsustest :)
Kogu teekond oli tegelikult väga vahva ja lõbus. Hoogu andsid juurde pealtvaatajate ergutused ja erinevad bändid tee ääres. Kuna me olime suht saba lõpus, ei olnud meil mingit probleemi oma koha leidmisega rajal. Rada oli vaba ja joosta sai lahedalt :)
Kõige raskem oli 38-39 kilomeeter. Nõme pikk sirge ja lõppu ei paistnud kuskilt.
Üle finishijoone jõuda oli muidugi mega tunne. Ma tundsin, et olen kõikvõimas. Kui ma maratoniga hakkama sain, olen kõigeks võimeline! :) See ülev tunne on peal senini.
Kuna me jõudsime finishisse siiski suht hilja, siis juba pakiti asju kokku, pandi telke kokku. Õnneks saime veel massaaži. See oli küll taevalik!
Kummaline minu jaoks oli see, et mul ei olnud samal ega ka järgnevatel päevadel üldse mitte mingisugust lihasvalu. Samal õhtul oleks läinud veel tantsima ja tantsinud hommikuni :) Meenutades pilti, mis avanes mu enda toas ning ka meie poiste toas, siis tunnen end kuidagi süüdi, et mul kuskilt ei valutanud. Tunnen, nagu oleks ma looderdanud ja mitte endast maksimumi andnud.
Praegu võin öelda, et see mu viimaseks maratoniks kindlasti ei jää. Kas ma just kindlasti Berliini jooksma lähen, ei oska öelda. Maratoni saab ju joosta ka mujal. Eks näis mis tulevik toob :)

Kolmapäev, 3. oktoober 2007

Miks ma Atoneni ei võitnud?

Berliini maraton on värskelt selja taga ning emotsioonid endiselt laes. Paljud küsivad, et kas ma olen ikkagi oma jooksuga rahul – Meelis Atonen jäi ju tervenisti kuueteist minuti kaugusele (3:17 vs 3:33).

Võin öelda kätt südamele pannes, et läksin jooksma ikkagi oma jooksu (aega) ja jäin tulemusega väga rahule. Atonen oleks praeguse vormi pealt Äripäeva vastu sõlmitud kihlveo kaotanud vaid juhul, kui ta oleks hakkama saanud mõne rumalusega (näiteks end algusega ära tapnud ning kinni jooksnud) või oleks teda tabanud mõni „force majure“ rubriiki klassifitseeruv juhtum. Neljakümne kahe maratoni mehel läks aga kõik aga õlitatult ja prognooside kohaselt (Berliini lennates lubas ta meile lennukis, et vorm lubab lõdvalt 3:15-3:20 kanti joosta, 3 tunni peale minek oleks aga juba suur risk).

Maratoni eel kevadel seadsin endale eesmärgiks, et kui ületan oma eelmise aasta tulemust veerand tunniga ja jooksen alla 3:40 oleks ma väga rahul.
Atonen pakkus möödunud reedel lennukis Berliini poole lennates, et kolme nädala taguse poolmaratoni aja (1:38) pealt võiks ma sihtida ideaaljuhul aega ka 3:30. Igatahes 3:40 peale minek pidavat olema kindla peale minek.
Mõneti sisendas see minusse usku, kuid kolme ja poole tunnist aega pidasin ma siis veel veidi utoopiliseks.

Maratonistardini jõudmine ei olnud mul kerge.
Laupäeval hommikul osalesin Berliini staadionile kulgenud 6 kilomeetrisel nn . „hommikusöögi“ jooksul, kolasin Berliini maratonimessil ja hiljem käisin veel kaasa elamas rulluisutajatele ja tutvumas maratoonaritele püsti pandud telklinnakuga. Hommikune sörk oli tohutu inimmassi tõttu hüplik ja viskas pulsi ähvardavalt kõrgele. Samuti pöörles mingi söök mul kõhus ringi. Jõudsin juba veidi muretsema hakata.
Õhtul voodisse minnes olid jalad päevast üksjagu väsinud ja kirusin vaikselt endamisi, et end ära väsitasin. Magasin öö jooksul kuus tundi, kuid hommikul üles ärgates tegin ühe karastava külma dushi ja tundsin, et kõik pole veel kadunud ;)

Läksin stardikoridori pool tundi enne stardi algust ja sain seetõttu oma stardigrupis (F), päris etteotsa. Starti lasti minu grupp 8 minutit pärast avapauku.
Liikumine trassil sujus üllatavalt hästi. Sõelumist oli esimestel kilomeetritel jooksjate vahel üksjagu, aga kui sa hoidsid end mõne kiiremini liikuva kaasvõitleja taha siis ajakaotus oli marginaalne. Mulle tundus, et kõige vabam oli joosta kas võimalikult vasakul või paremal pool tee ääres, kohe ergutava inimmüüri ääres.
Hoog oli sees nii hea, et alustasin tempoga 4:45/km. Kuna pulss püsis 165 juures (mu anaeroobne lävi on 185) siis vaiksemaks ma ka ei lasknud. Sellise tempoga suutsin vedada kuskil 8 kilomeetri peale, siis lasin vaikselt kiiruse 5:00/km peale.
Ilm oli mõnusalt jahe ja joogipunktid olid esimest korda rajal tihedamini kui ma füüsiliselt soovisin (samas jõin igas punktis ühe klaasitäie vett või spordijooki ära ja lasin selleks ajaks tempo käimise peale).
Melu raja ääres ja kaasjooksjad aitasid vaimselt kiiresti ja probleemideta liikuda.
Kilomeetril 17 nägin imet, joostes mööda jalutust Richard Whitehead`st.
Kilomeetril 29 oli ime sedavõrra suurem kui Whitehead omakorda minust mööda põrutas :P
Igatahes elav näide, et maratoni võivad läbida kõik.
Poolmaratoni peale jõudsin 1:43ga. Pulss oli vaikselt liikunud üle 170ga, kuid minek oli mõnus. Lootsin vaikselt sisimas, et haamrit (krampi) niipea ei tule.

Kolmekümnenda kilomeetrini jõudes oli väike väsimus sees, aga püüdsin liikuda rohkem transis ja vooluga kaasa, et halvad mõtted pähe ei tule.
Rasket punkti ei tulnud, ega tulnud – aga lõpuks siiski tuli.
38 kilomeetril lõi mulle parema jala reie nelipealihasesse kramp, mis surus tempo 6:30/km peale ja tõmbas kriipsu sisimas juba reaalseks vormunud 3 ja poole tunni plaanile. Kannatasin kaks kilomeetrit ja ootasin kohta, kust ma end külma dushi alla kasta saan. 40 kilomeetri peal mu palvele vastati. Suure kaarega lendas tee peale üks korralik veejuga. Sulistasin seal all mingi 10 sekundit ja kramp taandus märgatavalt.
Dushi juures kaameratega ringi piielnud telemehed olid sellist liigutust vist mingi jupp aega oodanud (kuna 15 kraadis keegi eriti kümmelda ei soovinud) ja võtsid minult kohe välkintervjuu, küsides miks ma erinevalt teistest valisin kuiva tee asemel märja tee :)
Ütlesin midagi sellist, et olen põhjamaalt Eestist ja pole sellise sooja kliimaga harjunud ;)
Sealt edasi liikusin finishisse taas kiirusega 5:30/km.

Paljud ütlevad, et esimene maraton (kord) on elu parim :)
Võin aga julgelt tunnistada, et Berliini maratoni finishijoont käed taeva pool lõpetades oli mu tunne ülevam kui pärast esimest maratoni.
Paljuski võis tulla see lõpuajast 3:33:14.
Arvan, et praeguse treeningmahu pealt (korralikel treeningnädalatel max. 40-45 km/nädalas, tavalistel veelgi vähem) oleks patt paremat aega loota. Kolmveerand meesmaratoonaritest jäi ikkagi selja taha.

Äripäeva maratonitiimi väga eduka esinemise tõttu tekkis mul endal soov kunagi tulevikus midagi veelgi rajumat korda saata. Aga eks paista. Praegu veel tunne super ja võin siin kõike segase peaga lubada :)

Tehtud!

3.52.47. Tehtud! parafraseerides klassikuid :-) Ja eesmärk: alla nelja tunni, ka tehtud!

Ei oska kilomeeterhaaval seda teekonda kirjeldada, aga ühtteist õpetlikku õppisin küll. Jooks koosnes minu jaoks sisuliselt kahest osast - kuni 35nda kilomeetrini ja siis sealt edasi.

Kuni 35nda kilomeetrini mõtlesin endamisi, et pagan, kas see maraton on tõesti nii lihtne. Tõsi, kasutasin ka abivahendeid:
krampide vastu enne jooksu 2 soolatabletti, jooksu ajal, u 13ndal ja 27ndal kilomeetril ka ning krampid jäidki tulemata
joomisest - alates 10ndast lonks või paar iga 5-7 kilomeetri tagant
energiageel - 100 grammine pakk kolmes osas alates 21st kilomeetrist

Joosta oli imeliselt mõnus, jälgisin, et tempo oleks u 5.30 kilomeeter, mis viib lõpuaja kenasti alla nelja tunni. Tegelikult jooksin veel kiireminigi nii, 5.20 kanti kilomeeter. Terve tee rahva ergutused, suure massi sees, iga mõnesaja meetri tagant uus andambel (nii jazzu, rocki, trumme jne). Super! ainuke miinus, kuna startisin suht keskelt, oli vaja pidevalt leidlikkust, kuidas sujuvalt ja liigselt väsitamata mööda joosta, ikka vahest kõnniteedele hüpates jne.

Ja siis 35 kilomeeter. Mõtlesin, et enesetunne on hea ja mis see seitse kilomeetrit siis enam ära pole, väike lonks vett ja edasi. Ning siis läks raskeks. Kuskil 39-40ndal kilomeetril hakkas tekkima tunne, et mis oleks kui käiks veidi. Nii pagana raske. Ja aeg tuleb niikuinii alla nelja tunni. Seda enam, et päris mitmed otsustasid just enne lõppu käima hakata ning ahvatlus oli suur. Õnneks jäi tahtejõud peale ja venitasin lõpuni. viimased viis kilomeetrit jooksin u 6.10 kilomeeter.

Tagantjärele arvan, et probleeme tekitas ikka oma lollus. Oleks pidanud rahulikult 35ndal veel energiageeli manustama ning vajadusel veel korra, nt 39-40ndal. Ning ka vett tiba rohkem tarbima. Siis oleks ehk tempo suutnud kuskil 5.40 min/km tuuris hoida ning lõpuaeg alla 3.50 saada. Seega moraal: maraton saab läbi finishijoonel, mitte meetritki varem. Ning energiavarusid tasub täiendada kuni lõpuni.

Aga pärast jooksu vaarusin teiste lõpetajate seas, miskit medal kaelas. krahmasin kiirelt kaks topsi vett ja istusin seejärel maha ning toibusin minutit viis. Päris tervise tõi tagasi korraldajate jagatud energiabatoonike ja banaan ning rohkesti jooki. ning juba pool tundi pärast jooksu oli olemine enam-vähem, nagu ikka pärast pikka trenni. erinevus muidugi, et meeleolu oli laes. Tehtud!

Teisipäev, 2. oktoober 2007

Berliini Maraton - joostud

teen siis ametliku kokkuvõtte ka ära, et ei peaks maratoni kodulehel kaevama.

Raivo - 03:33:14
Raimo - 03:52:47
Harry - 03:59:01
Raul - 04:15:26
Tarvo - 04:26:39
Rivo - 04:53:58
Sten-Aleks - 05:12:19
Tene - 05:29:48
Virge - 05:54:00
Moonika- 05:54:00
Aivar - 06:04:09
Signe - 06:18:13
Sirje - 05:03:59

alustasime kevadel 17kesi, Berliinis jäi jooksmata Irjal ja Ennul, kel mõelmal vigastus rajale ei lubanud tulla. lõpuaegadest ei leia veel Henriku ja Jaana tulemust, neil jäi rada lõpetamata.

nii et kokkuvõttes väga korralik tegemine. eriti arvestades seda, et enamusele meist oli see esimene tõsisem jooksmine, maratonist rääkimata, üldse. väga tubli meeskond on olnud.

duellil ÄP vs Meelis Atonen jäime sel korral veel alla, tema aeg oli 3.17. järgmisel aastal olla ta plaaninud alla 3 tunni joosta.

ise plaanin trenni jätkata, Raul vist ka. palju juba vaeva nähtud ning mingi põhi on olemas ehk sellele ehitada peaks olema lihtsam kui kevadel alustades. jooksmine sobib ka. ajalisi eesmärke hetkel ei seagi, joosta tahaks näiteks kevadel Berliinis poolmaratoni ja sügisel taas täispikka. sealne organiseering on lihtsalt nii hea, et esimese massiürituse mulje on seni kustumatu. pidevalt peale tükkiv muie samuti. ja toimetuseski rääkis terve korrus päeval ühel teatud teemal;)

ühekordsed fotokad viisin täna ilmutusse, lähipäevil siis ehk pilte ka.

üldse lugesin Eestist 46 lõpuaega Berliinis. lisanduvad veel uisutajad. võimas esindus.

Esmaspäev, 1. oktoober 2007

Minu esimesed triibulised

Raport siis rajalt. Kokkuvõtted jms õpitu-kogetu ning fotod tulevad veel ka, lähipäevil.

Etteruttavalt ütlen, et peale jooksu oli väga mõnus olla, ei mingeid valusid-hädasid, ei kurnatust. Ka täna on kõik korras, umbes sama kange, kui pikemat tiiru tehes. Õhtul 5 km lõdvestustiiru tehes ei olnud jooksuisu veel kuhugi kadunud.

Aga siit 30. september ehk minu esimene maraton

Äratus kell 6, peale mitte eriti kosutavat und, pool tundi hiljem sööklasse jõudes on see erinevaid lippajaid täis. Kes panustab müslile, kelle taktika näeb rekordaja sündi saiakese pealt. Sööme ka kõhud korralikult täis.

Ca 7 – teel stardipaika, Reichstagi poole, kus on stardi-finishiala, suundub palverännak erinevatest suundadest, seljas messil jagatud kollased kileürbid. Kummastav vaatepilt. Martti innustab “wake up early. Maraton is calling.” Jõuame kohale enne suurt tunglemist, riietevahetus, energiabatoon, spordijook, grupipilt ja siis kaome vaikselt tekkivasse summa. Oma joogi võtsin küll vööga kaasa, aga loobun selle kaasa võtmisest ja loodan joogipunktidele. Jooksupükste tagataskusse suran 300 grammise ehk kolmedoosilise geelipaki ja neli Enerviti tabletti, mis krampide vastu. Ehk põhimõtteliselt soolad. Geeli võtsin vähem ja tablette ka kui soovitatakse, aga ma ei suuda neid lihtsalt rohkem tarbida. Süda läheb pahaks.

Taevas on pilves ja langeb kerge tiba vihmagi, nii jõuame stardikoridori kollase kileürbis. Palvetan mõttes, et ei sajaks, jahe on niigi.
Stardis – ilm hall ja kõle. Natuke tibutab. Temperatuuri poolest parim, ca 13 kraadi ning väike tuul. Närvi ei ole üldse. Kolm nädalat varem SEB Tallinna Sügisjooksu stardis närveldasin tohutult, pulss keris 130ni. Berliinis alustasin ca 79 pulsiga. Mõnus ja rahulik.

Peale esimest stardipauku kulub meil veel 25 minutit jooksmiseni. Haile on selleks ajaks juba 10 km katnud. Esimesed kilomeetrid meenutavad Tallinna Sügisjooksu – tihe tunglemine.

Edasi kronoloogiliselt, nagu meelde jäi.
- 4 km – asfaldile on maalitud 38,195 km veel. Siis korraks tekib mõte, et see on ikka väga pikk jooks. Õnneks kulgeb rada kesklinnas citys, inimesi on palju ning palju elatakse kaasa. Meeleolu on ülev. Minek on mõnus. 6 minutiga kilomeeter ehk koguaeg ca 4:15 on hetkeplaan, kiiremini hetkel ei söanda, jalad ei ole kõige puhanumad. Seda aega mängin mitu korda hiljem ümber ja lõpuks loobun hoopiski.

- 5. km – esimene joogipunkt, vahetan jooksu jooksul ainsad sõnad. Selja tagant läheneb neid “Näe, eestlased ka siin rajal”, “Eestlased jah,” nendin. Tal on minust kergem minek ja kaob peagi silmist. Jätan siin vee vahele, tundub vara.

- 8. km - mõtlen, et rajalt saab minema alles mitme tunni pärast. Teine, kerge paaniline hetk. Tõden, et lisaks kehalisele ettevalmistusele peab oskama end ka mentaalselt valmis panna. Et, kui trennis on mõnus ja võistlusel tingimuste või kiiruse vms tõttu piin, siis peaks oskama sellega toime tulla.

- ca 10. km kandis – annavad esimest korda tunda jalad, reie tagaküljed. Aklimatiseerumine on hea mõte, kaks päeva turisti kombel kümneid kilomeetreid maha jalutada mitte. Kuniks kogemus ei ole, tuleb enda vitstelt mõned vorbid seljale võtta. Seda ma kartsin ka tegelikult, sest eelnevatel õhtutel on jalad suht väsinud olnud. Ei oodanud, et see nii pea välja lööb. Pulssi, mis jääb 160 esimesse otsa, vaadates, mõtisklen korduvalt (ka lõpupoole), et kui oleks korralikult puhanud, kas siis oleks 4 tundi ära teinud?

- 15-16. km vahel tarbin esimese doosi maximi geeli, mis otsustab koostöös millegiga kõhu segamini pöörata ja järgmised kilomeetrid piinlen, sekka külmavärinaid. Päris vastik. Grimassid vist panevad ühe noormehe küsima “Alles klar?”. Noogutan.

- 18-23. km piinlen ja otsin tualettim igal pool on järjekorrad. Korduvalt mõtlen, et jätan selle jama pooleli, sest kõhus toimuv on tõesti halb ning kõik on hetkel vastik – välja tulev päike, jalgu jäävad jooksjad ja jalavalud. Üks kaasjooksja käib selja taga näoli asfladile, midagi tõsist õnneks ei ole. Õnneks on piisavalt jahe, et katkestada ja kõndida. Häbi hoiab ka rajal, katkematu inimkett ja lugematul arvul bände – väga aitavad joosta. Või siis mõte, millest ma õhtul teistele räägin, kui ma nüüd kõrvale astun. Tahtejõud on see, mis edasi veab.
- 21,1 km – poolmaratoni ajaks 2.13. Oleks paremini tahtnud, antud tingimustes, hea et niigi.

- 23.-37. km - parim osa jooksust, sest peale mõneminutilist tualetikülastust on hetkega väga hea olla ja jalad ka ei häiri. Siit jälle väike õppetund ehk kui hakkab halb, tuleb kohe reageerida ja tualett leida. Mitte hirmust aega kaotada endale tegelikulg kahju teha. Teen tempot ja olen 6.30 min/km tasemel, miski arvutuse põhjal paigutan end 30. km kandis 4.20-4.30 lõpetajate sekka. Kõik tundub ilus ning rada kulgeb lahedalt, tuju on hea. Mõni aeg tagasi peast läbi käinud katkestamismõtete peale naeran.
Joogipunkte on tihedalt ja tarbin igas neis mõnuga oma tekkinud rutiini järgi - pool topsi vett, pool topsi spordijooki ja pool banaani. Süües-juues jalutan. Mu enda geel on selleks ajaks juba otsas, öökima ajavad ka soola-mineraali tabletid ja sülitan need poole pealt välja. Kogu sporditoidu-joogikompott on suht magus, mistõttu on üsna läila olla. Maratonil pakutav spordijook õnneks on soolakas-hapu, tavaelus vast vastikki, aga siin sobib väga hästi.

- 36. km joogipunkt tuleb talumatult hilja ja hakkab halb, sest tahaks suud loputada. Ärritun jälle. Hiljem tundub see kõik naljakas ja lapsik, aga rajal oli tõesti tunne, et kohe oleks vaja. Samm muutub raskemaks ja üks naisterahvas vaatab mind pilguga “kas su ema ikka teab, kuidas sa end siin piinad”. Eriti ei tea.

- 37.-38. km raskeim kilomeeter mu jooksukarjääris üldse. Sääre tagaküljed on talumatult valusad-kanged ja unustan egiidi "mõtle positiivselt" ning kirun pidevalt oma turistilollust. Potsdami platsi ületan jalutades. Ühtlasi koidab, et hommikust saadik on joostud, ajale distantsil eriti ei mõelnudki, pigem lugesin kilomeetreid.

- 38.-39. km – poole jalutan ja plaanin 39. uuesti jooksma hakkama. Keegi meesterahvas lohutab, et neli kilomeetrikest veel.

- 39. km endiselt kõnnin, plaanin 40. kandis uuesti jooksma hakata. Nutt on kurgus, sest nii kaugele olen juba jõudnud, ühest tohutult raskest madalseisust üle saanud ja siis nii vähe enne lõppu veel mingi jama. Kõndijaid on päris palju. Lõpuajaks ennustan 4.50 kanti.

- 40. km - jooksen taas, jagatakse miskeid magus-hapukaid tablette. Mõnus.

- 41.-42. – jonn, soomlased kõnnivad mu ees ja neile alla ka ei anna. Tõstan tempot. Lõpusirge on 2 km ja puude vahelt näeb narrivalt Brandenburgi väravaid. Vahin mööduvaid poode ja kogunenud tohutut massi pilguga “aga mina jooksen oma esimest maratoni”, et veel jäänud distantsile mitte mõelda. Melu on meeletu ja innustus inimestelt võimas.

- Finish – 4:53 ja kadunud 4370 kalorit, keskmine pulss 166. Banaani ei taha vist tükk aega. Emotsionaalselt võimas hetk, sest kõik on möödas ja nii hea on mitte joosta. Hakkab tibutama, kaela saan medali, üll uue kollase kile, et kere soojas hoida. Kõik on järsku nii pidulik. Ise tundud endale kõikvõimas ja väga uhke on olla, sest raske on olnud. Selle tunde pärast tahan veel joosta.
Kuulen, et Haile jooksis uue maailmarekordi, parandas eelmist pea poole minutiga. Siis kiman seljakoti otsima, et tarbida ära veel keemiat – taastusjooki, mis tuleb manustada 15 minuti jooksul peale koormuse lõppu, siis on pärast hea olla. Vastab tõele, proovitud.

Seisan puu all vihmavarjus ja tarbin pihku pistetud kotist erinevaid magusaid asju, ega usu seda, mis just toimunud on. Näol on tobe naeratus. Selline see kõik siis ongi.

Järgneb venitus ja massaazh, mis mahuvad märksõna mmmmõnus alla. Tütarlapse silmile sigineb korraks murekorts, kui ta mu säärt kallale asub, aga leebub peagi. Igal juhul on palju kergem astuda ja olla. Lõpusirgel võtan veel Moonika ja Virge ning Aivari vastu ning klõpsin pilte. Peas pendeldab pidevalt “Ma tegin seda – mu esimene maraton”. Raske oli, aga ma ei jäta ja ma tulen siia veel.

Rada oli ideaalne, kaks laugemat suuremat tõusu, muidu sile ja kiire. Katkematult inimesed sulle kaasa elamas, hulk innustavaid bände ja plaksu nõudvaid lapsi. Korralikult organiseeritud logistika ja joogipunktindus. Et ei peagi ise peale treenimise suurt midagi tegema.

Õhtusöögil loobun pastast ja nõuan liha.

Maratonari sünd

3:59:01 number mis sööbib minu mällu igaveseks.

Kõik eesmärgid, mis ma maratoniks seadsin, ma ka täitsin. Esmaeesmärk läbi joosta – selles väga ei kahelnudki. Teine eesmärk – maraton alla nelja tunni. See oli uskumatu tahtejõu võit.

Aga kõigest algusest peale:

Vastupidiselt paljudele kaaslastele treenisin peamiselt üksi ja ise. Seda lihtsalt põhjusel, et asusin kõik see aeg Riias. Ehk ma ei jälginud ettekirjutatud treeningkavasid, vaid üritasin oma mõistusega normaalset treeningrütmi säilitada ja treeningut vaheldada näiteks jalg- ja korvpalliga ning vahest jõusaaliga. Treeningkoormus langes peamiselt nädalavahetusele ja nädala sees tegin tavaliselt kaks lühemat ringi.

Kogu tsükli pikemaks jooksuks jäi septembri alguses joostud poolmaraton. Rohkem kui poolteist tundi ma ei jooksnud kordagi vist, mis tekitas veidike füüsilistebakindlust maratoni suhtes, kuid oma peas ja meelekindluses olin 110% valmis. Jah – maraton on peas kinni.

Mida ma aga kindlalt õppisin on süsivesikute dieet ehk kaks päeva enne pastat ja pastat ja siis hommikul putru ja energiabatoon ja banaan ja energiajook. Mõnus :) Ja energiat lisasin pidevalt ka maratoni käigus.

Jooksust:

20 km ja poolmaraton läksid nagu lupsti tempoga 5.30 km. Tunne oli suurepärane. Naeratus näol. Hirmu, et äkki jooksen liiga kiiresti ei olnud, sest teadsin, et lõpus väsin ma niikuinii. 24-25 km paiku hakkasid aga jalad valutama. Puusaliigeseid, põlved jne Valu hullenes kogu aeg, kuid siiski jätkasin samas tempos. 30km aeg oli umbes 2 h 45 min ehk 5.30 min/km

34-35 km oli valu muutunud juba nii tavaliseks, et seda enam ei tajunud, kuid just siis jõudis kohale väsimus. Ja see hakkas rusuma. Kui möödusime Potsdamer Platzist (kust finišjoon jäi, ringita, tegelikult mõnesaja meetri kaugusele) ja nägin 38 km silti oli väga, väga raske ja läks raskemaks. Lootus, et jõuan nelja tunni sisse siiski säilis. 40 km oli kohutav. Mul oli aega umbes 14 minutit, aga iga 100m tagant tahtsin korraks kõndida. Mängu läks tahtejõud. Ja siis – Brandenburgi väravad, väike tempotõus, kell, finiš. Kohe saabub ka lõpuaeg mobiilile ja tõsi see on, et 59 sekundiga sai unelmatepiir löödud. Tohutu tahtejõu võit, mida eriti tundsin viimastel kilomeetritel. Lausa pisarad kippusid silma, nii et segunedes valugrimassidega panid abilisi küsima, kas tunnen end ikka hästi.


Post Factum:

Pärast maratoni oli raske. Õhtul lausa keeras sees. Aga see oli seda väärt. Kas ma teen seda uuesti? Nagu ütlesin maratonihullule toakaaslasele Marttile – selleks peab väga hea põhjus olema. Jah tore on mõelda, et jooksen Barcelona ja New Yorgi maratoni, aga ei. See ikka ei ole päris minu ala. Ja kui ma vaatan selliseid fänne nagu Martti või Rivo või Raul, siis küsin endalt, et milleks mina sinna oma nina topin. Piinlik on, et ma ei armasta seda sama palju. Aga ära iial ütle iial :)

Igal juhul eile-täna-homme ja tõenäoliselt veel mõnda aega olen välja teenitult rõõmus ja õnnelik. ( ja muidugi jala ja seljavalus ;) ) Keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aitäh ja palju õnne Teile kõigile.

elu esimene maraton - joostud.

kiirraport, sest eile läks peale finishit kiireks ega jõudnud. et läks väga hästi, pea kõik lõpetasime ning emotsioonid laes. uued plaanidki vaikselt küpsemas. üldiselt on sellega, nagu iga suurema emotsionaalse asjaga, et seda fiilingut kirjeldada
on raske. minge proovige ise järgi, soovitan soojalt.

aga õhtul hiljem siis reportaazhi rajalt.