Kolmapäev, 21. jaanuar 2009

t r e e n i n g d e p r e s s i o o n


Alates selle nädala algusest juhtus Ironmani treeningul see, mida ma seekord hipilikult lootsin vältida. Ent väga hea...oligi tagumine aeg see teema ette võtta!


Läksin õue, et teha üks 14 kildine õhtune jooks. Viimastel kuudel olen väga palju just õhtuti jooksmas käinud, kui on juba pime. Jõudes joosta vaid mõned meetrid, tabaski mind minevikust tuttav tunne, mida olin lootunud vältida. Mitte et tervis oleks halb olnud või lihased väsinud...ei...asi oli palju hullem - väsinud oli hoopis vaim.


Tundsin kuidas ma hetkega jooksutrennist täiesti tüdidenud olen - samasugune kottpime õhtu nagu viimasel kahel kuul, samasugne märg ja libe asfalt nagu viimasel kahel kuul, samasugune külm tuul nagu viimasel kahel kuul, samasugune jooksurada nagu viimasel kahel kuul...milleks...

Mida rohkem ma tahtejõuga ennast edasi surusin, seda suuremaks kasvas minu sees anonüümne viha mittemillegi või siis kõige vastu. Lõpuks pärast umbes 15 minutit jooksu jäin ma seisma, pöörasin otsa ümber ja jooksin kodupoole tagasi.


Jah. Pärast 3,5 kuulist treeningut ironmani jaoks jõudsis lõpuks kohale treeningdepressioon.

Siin ei päästnud mind fakt, et Ironmanil on mitu erinevat ala, mis treeningu mitmekesiseks teeb. Ikkagi kujunes lõpuks välja rutiin, mis viimaks ka tagasilöögi andis. Usun, et selle rutiiniga on puutunud kokku kõik - üksõik, kas on siis treenitud mõne suure võistluse jaoks või lihtsalt niisama tehtud tervisetrenni. Seega usun, et siin on tegu sportlikele inimestele väga tavapärase asjaga. Kuna ka minul pole see ammugi esimene kord seda kogeda, käin välja oma tähelepanekud selle värgi kohta.


Mratonikogemusest lähtuvalt mäletan, et ka siis tekkis mul tüdimus just pärast 3 kuulist treenimist. Samas mäletan seda 3 kuud väga hästi. Kuni selle madalpunktini oli kasv meeletu.

Lihased arenesid kiirest ja juba mõne nädalase treeningu järel tundsin, et olen kordades paremas vormis kui enne. Juba see tunne on tohutu motivaator edasi pingutamiseks, kuid ei tohi unustada, et sellele omakorda puhub veel taganttuulena alguse entusjasm ettevõetud eesmärk ellu viia. Treeningkasv on ka visuaalselt kiire, kuna hõlpsasti laiendad treeningu paarilt korralt nädalas kolmele korrale ja sealt juba edasi neljale jne. See oli kõik see, mis tegi minul esimesed 3 kuud väga lõbusaks. Aga mis juhtus siis pärast seda? Miks ühest hetkest (ja minule see kipub oleme just ühest hetkest) enam ei viitsi.


See juhtub mitme asja koosmõjul:


Esiteks: Kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et saada kätte selline treeningmaht, mida enam nii kiirelt ei kasvata. Kujunevad välja teatud sobivad treeningpäevad, ajad trenni tegemiseks ja treeningu pikkused. Kurja juur on aga see, et kuna ma seda kõike juba küllalt pikalt teinud olen, on mul väga selge pilt igast treeningust. Ma sisuliselt tean seda viimse detailini peast. Kuna igal treeningul ei ole vähemalt mina võimeline täiesti uut jooksurada endale leidma, kuluvad lõppeks kõik tavapärased rajad nii pähe, et tean neid minutilise täpsusega. Ma tead täpelt, et 13 minutiga jõuan ma oma maja juurest Russalkani. Vähe sellest ma tean ka täpselt, mitu minutit mul võtab jooksuriiete selgapanemine, paelte sidumine, ukse sulgemine, venitamine jne. Ma tean juba täpselt ka seda, mida ma teen tervel nädalal ja kui kaua see mul aega võtab. Kui see ühel hetkel kõik pärale jõuab, siis tulebki peale rusutus. Ja see rusutus seisneb just selles, et trenn muutub millekski, mis on lihtsalt vaja ära teha...rutiinne kohustus, mitte enam lõbu.


Teiseks: Nagu enamik asju siin maailmas on ka keha areng hüppeline. Minu füüsilise arengu sinusoid ongi umbes 3 kuulise intervalliga. Kui selle kolmekuulise tsükli lõpuni oli areng lihtsasti märgatav, on see järsku nagu peatunud. Just. Ühest hetkest alates tekib tunne, et treenid ja treenid ja treenid ja ei saa aru, kas liigud edasi, tatsud paigal või liigud hoopis tagasi...täielik demotivaator.


Kolmandaks: Suurte väljakutsete, nagu ironman või maraton vastuvõtmisel jõuab treeningmaht oluliselt suureks kasvada. Kui esimesel kuul ei pannud ma seda õieti tähelegi ja see moodustas minu muude tegemiste kõrvalt väikse osa, siis kolme kuu möödudes nõuab see juba väga väga tuntava aja kõikidest mu tegevustest. Siinkohal räägin ma seda just tavainimese seisukohalt, kellel on vaja leib teenida mõne spordist erineva asjaga välja. Nii jõuangi ma kolme kuuga punkti, kus mingil hetkel tundub, et elus polegi peale töö ja trenni enam midagi .


Vot nende kolme asja koosmõjul jõudsingi ma sellel nädalal punkti, kus ma praegu olen. Sedapuhku on olukord aga varasemast õnneks teistsugune. Maratoniks treenides ma ei osanud enda jaoks lahti seletada, kuskohast tuleb minu demotivatsioon. Seepärast ei jäänud mul muud üle, kui tahtejõuga julmalt seda eirata. Seda ei pea ma aga heaks lahenduseks, sest ma ei teadnud, milles on asi. Ja kui ma ei tea, milles on probleem, siis kuidas saan ma seda tulevikus vältida.


Ega mul tänagi ole vastust, kuidas treenida nii, et ma vastu demotivatsiooni seina ei põrkaks. Küll aga on mul nüüd juba mõned abivahendid, mis teevad kokkupõrke oluliselt pehmemaks.

Need on järgmised:


- Teades, et minu keha arengu sinusoid liigub 3 kuulises tsüklis, pole põhjust paanikasse sattuda ja ennast kõigele lisaks veel ise demotiveerida. Tuleb lihtsalt teadvustada, et uus tõus terendab kusagil ees.


-Jah, treeningmaht on tõesti suur ja neelab väga olulise osa minu päeavast. Siinkohal tuleb aga tuletada endale meelde eesmärki. Tasub endalt ausalt küsida, kas valitud väljakutse on mulle ikka piisavalt tähtis, et see lõpuni viia. Kui vastus on jah, siis tea, et kulutad oma aega õige eesmärgi peale ja sind ees ootavad viljad on kõike seda väärt.


- Mis puudutab rutiini...siis siin tuleb endast anda lihtsalt kõik, et mitte mugavaks kätte minna. Kuigi see on raske, ei näe ma praegu muud võimalust, kui lihtsalt pidevalt otsida uusi võimalusi, kuidas endale trenn põnevaks teha...ükskõik, mis see siis ka poleks. Näiteks viimase mõttena mõtlesin, et võiks mõne audioraamatu endale Ipodi tõmmata...mine tea, äkki aitab;)


Kui sul on samuti oma kogemus trennidepressiooniga, siis kirjuta sellest kommentaarides. Ma poleks üldse vastu, kui keegi mõne põneva nipi selle vältimiseks välja käia oskab! Kuid praegu kõik see öeldud, lähengi jooksma...see võtab siis umbes/täpselt tund ja kümme minutit(;




Esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Run, Forrest, Run...nädal 2 (Selg!Selg!Selg!)


Hommik, kell läheb kinni. Veel hetk teki all, sest tuba on nii kuradima külm. Lõpuks jääb siiski tahtejõud peale ja vean ennast istuli. Nagu alati, kõigepealt parem jalg põrandale, siis vasak ja nüüd 3-2-1 püsti ho-oo-ooo-ooo...ooossaraisk...


Selg!Selg!Selg! on alateema sellel lool, mis inspireeritud kahe möödunud nädala põhjal Forrest Gumpi kombel peaasjalikult vaid joostes liiklemisest. Miks? Kohe räägin, kuid enne...
Eksperimendi "Run, Forrest, Run" senised tulemused ja tähelepanekud on olnud väga huvitavad:


Tähelepanek A: Jalalihaste/pulsi transformatsioon.

Ma ei oska seda paremate sõndega kirjeldada:) aga nii see on. Nii pidevalt ja konstantselt joostes tunduvad jalad all hoopis teistsugused ja seda mitte negatiivses mõttes. Kui Ironmani jaoks käib jooksutreening peamiselt madalal pulsil ja suurel mahul, siis "tänavajooks" mõjub nagu lõigutreening. Jah. Siin tuleb märkida, et väga eksik oli minu hinnang, kui arvasin eksperimendi alguses, et suudan tempot kontrolliall hoida. Tegelikkuses läheb see üsna kiireks. Eriti veel alguses, kui soojast kohast väljudes külma eemale peletamiseks õige kiiresti kohe liduma hakkad. Kuid nii külma eest pidevalt lidudes ma äkki märkasingi midagi uut ning imelikku. Tavaliselt tähendas iga kiire jooksuots mu lihastele tardumist ja pidev tempoga jõnksutamine pulsi plahvatuslikku kasvu. Järsku oli see kõik kadunud.

Märkasin seda möödunud nädala keskel, kui külma ilma tõttu oma tavapärasest tempost oluliselt kiiremini jooksin. Alles poolel teel kodunt kesklinna tormates (kodunt kesklinnani on mul umbes 2-3 kmi) võtsin tempo alla, aga seda mitte sellepärast, et poleks suutnud edasi joosta...lihtsalt liiga palav hakkas.

See oli minule tõesti uus tunne. Lisaks sellele, pole pärast selliseid linnajooksu otse jalgades mingit valu ega väsimust. Väike venitus siin ja seal ning jookse aga edasi.


Tähelepanek B: Elementidega sõbraks!

Enne eksperimenti mäletan korduvalt hommikuid, kus astusin korraliku kampsuni ja talvejopega kodunut välja ja ikka lõdisesin trammipeatuses. Kui tramm lõpuks tuli ja sisse pääsesin, ei olnud loodetud sooja mitte kusagil. Võttis umbes neli-viis peatust, enne kui jopelukku lõdvemaks lasta söendasin. See tegi hommikused tööleminekud eriti raskeks.

Joostes on aga hoopis teine elu. Viskad mõned hilbud selga. Hüppad välja külma ja kukud liduma. Tõsi. Esimesed kaks minutit on asi soojast kaugel ja läbilõikav tuul kasvatab tempot üllatavalt usinusega. Samas on see aga kordades parem kui trammipeatuses ootamine!
Miks?Väga lihtne. Ma tean, et kui see kaks minutit läbi saab, siis võin ma isegi -3 kraadise külmaga villased kindad ära kotti panna ja fliisi luku avada, sest külma pole enam mitte kusagil.

See annab erililise kontrolli olemasolu tunde. Trammis külmetades ei saanud ma suurt midagi muud teha, kui tõmmata jope kõvemini kinni, tatsuda ühelt jalalt teisele ja oodata viiendat peatust, millest alates peaks keha temperatuuriga kohanema. Joostes on aga kogu kontroll minu käes. Mida kiiremini ma ennast liigutan, seda kiiremini hakkab mul soojem.

Kuigi siinkohal võiks arvata, et selline talvine külmas kinnasteta tormamine on võidutalong angiinile, siis väidan täiesti vastupidist. Joostes on kogu kontroll minu käes ja ma tunnetan kõiki elemente palju ehedamini. Kui mul hakkab palav, siis võtan riideid vähemaks. Kui selg hakkab ohtlikult märjaks minema, siis kõnnin mõne minuti. Oluline on teada, et seni, kuni su keha on soe, ei tee külm ja tuul mitte midagi.

Mis aga kõige huvitavam, isegi ekstreemsetes oludes võib väga kenasti toime tulla, kui asja mõistusega võtad. Näiteks, päeva viimast jooksu tehes (loe: joostes koju) võin ma tempo väga kiireks ajada ja higistamise pärast üldse mitte muretseda. Ma tean, et jõuan koju ja saan vahetada riided ning samuti end ära pesta. Tihtilugu käin aga enne koju jõudmist veel poest läbi. See aga tekitab küllaltki ekstreemse olukorra. Kiire poeskäiguga mu märg särgiselg ära kuivada ei jõua. Astudes aga taas välja mitmekraadise külma ja tuule kätte olen ma küllaltki ebamugavas seisus. Samas on aga huvitav see, et külmetanud pole ma end seeläbi kordagi ja ka sellist hirmu ei ole. See tuleb aga täiesti uuest usust minu kehasse. Nimelt tunnen ma enda sees, et minuga ei juhtu midagi. Pean endale vaid sisendama, et mul on koduni vaid mõned minutit ja seal saan sooja ja ka kuivad riided.

Usun, et talvise tänavajooksu kõige olulisem osa ongi pidevalt arvestada, kuhu sa lähed ja mis sind ootab. Kui ma jookseksin higisena mõnele väliüritusele, siis on selge, et külm teeb oma töö. Kui ma aga tean, et minu sihtkohas saan ma sooja ja lasta kehal rahulikult maha jahtuda, ei tee elemendid mu keha tervisele mitte midagi.


Tähelepanek C: Terved käed ja terved huuled.

Kartsin, et tihti ilma kinnasteta miinuskraadides joostes teeb mu kätele otsa peale. Minu käed elavad talve üldiselt üsna raskelt üle. Külm teeb naha kuivaks ja on tavaline, et see võib isegi vereni murenema hakata. Seega kätekreem oli mul alati olemas ja määrisin sellega käsi mitu korda päevas. Huultega sama lugu - ilma huulepalsamita on kõik külmast võetud.


Ettevaatlikkusega kandsin esimesel nädalal kätekreemi endaga alati kaasas. Ühtäkki aga avastasin, et see on märkamatult minul kotist kadunud ja vähe sellest, isegi kodus on see leidnud tee mõnda pimedamasse nurka. Justnimelt. Imestusega tuleb tõdeda, et pärast seda kui ma eksperimendiga alustasin, kreemitan ma käsi ja kasutan huulepalsamit oluliselt vähem. Mitme korra asemel päevas kasutan ma neid maskimaalselt korra üle päeva. Ma ei tea, kas seda saab otseselt siduda "tänavajooksuga" aga kummaliselt sarnasel ajal on see igatahes juhtunud:)


Aga nagu alguses mainisin, on viimase kahe nädala pealkiri Selg! Selg! Selg! Korralik maht, mis tuleb tänavajooksust jooksulihastele on teinud oma töö ka seljale ja möödunud reede hommikuks jooksis alaselg täiesti kokku.

Selles pole aga süüdistada kedagi muud peale enda. Vaatamta kõigele õpitule avastan ma ikka ja jälle, missugune narr ma olen. Kuna tänavajooks tõstab olulisel määral energiat, siis õhtul rõõmsalt ja roosalt koju jõudes ei tule meeldegi, et vaatamata heale enesetundele tuleks ikkagi pühendada väärtuslikku aega kõhule ja seljale...ja seda iga päev...ka nendel päevadel, kui hommikul ilma seljavaluta üles tõusen. Reedel sain oma õppetunni kätte ja loodame, et mul nüüd jagub tarkust seda ka mäletada:)


Eksperimendi lõpuni 2 nädalat minna!




Reede, 16. jaanuar 2009

motiveerimise ABC

hommikul avaneb basseinis enamvähem selline vaade.

täna 6.30 paiku äratust vaikima sundides polnud küll tunnet, et läheks ja ujuks paar kilomeetrit enne tööd. et polnud kaugel teise külje keeramisest. õhtul kokku pakitud kott siiski motiveeris jalgu alla võtma (see on muide üks tõhusamaid motivaatoreid. et sul pole ju vaja muud teha, kui voodist üles saada) ja pärast hambapesu suutsin juba silmad lahti ka hoida.

ujulasse jõudes oli pesuruumi põrand juba märg ning basseinis üksikud sulistajad. paarsada meetrit soojenduseks ja siis veidi hoogu üles. olen viimastel kordadel end kohati mõneks minutiks omamoodi transsi viia, et ei pane kulgevat aega ja teekonda tähelegi. ehk igav ja monotoonne trenn ei hakkagi vaimule. täna proovisin uut hingamist, et rütmi ühtlustada ja jälgisin seda ning veetsin poole tunni jagu omas mullis - kuskilt ei kiskunud krapmi või häirinud midagi ning lõikasin veest noana läbi. mõnus, hea minek ja tempo. ehk paar kilomeetrit lendas täna eriti mõnusalt ja hommikune vastikustunne liigutamise oligi kadunud.

nii, et teinekord tasub poolvägisi harjutama minna. ja hästi lõppenud trenn ning hea enesetundega basseinist lahkumine töötab motivaatorina eriti hästi. et tahaks seda tunnet veel kogeda.

Teisipäev, 13. jaanuar 2009

Toomas Luhatsist saab triatlonist

mitte otseselt jooks, vaid rohkem Sten-Raudmees-Aleksi raudmehe teema, et ETV ajakirjanik Toomas Luhats hakkas Eesti esiraudmehe Ain-Alar Juhansoni juhendamisel triatloniks treenima. ja vahendab õpitunde-kogemusi oma blogis. hoiame sel raskel, aga huvitaval teel talle pöialt.

Läbin augustis Pühajärve triatloni. See ei ole uusaasta-lubadus. See on plaan, mille kavatsen teoks teha, seda enam et plaanima hakkasime seda koos triatleet Ain-Alar Juhansoniga juba möödunud aasta novembris. Lisaks sellele on mul 2 eesmärki.

1) tõestada et inimene suudab ennast füüsiliselt heasse vormi viia ning kõigi muude toimetuste ja tööde kõrvalt ennast nii palju treenida, et see esmapilgul ehmatav, mõte teoks teha.
2) innustada inimesi Eestis tegelema tervisespordiga.

aasta kokkuvõte - tund liikumist igal päeval

2008. auks.

võtan 2008. spordiaasta kokku. abiks Polari tarkvara Protrainer 5 ja Polari pulsikell RS800. tulemused endalegi üllatavad.

- aasta peale kokku trennitunde 336 ehk keskmiselt peaaegu tund päevas (aasta peale kokku on ca neli nädalat päris pausi ka olnud). Siia lisandub veel venitused ning osad ÜKE asjad on üldse väljas. Kokku siis tiba rohkemgi.
- keskmine trenninädal 6:44 tundi
- maksimaalne nädal ca 11 tundi (detsembris), paar 10,5 tunnist ka kevadel
- minimaalne nädal 2:30 (veebruaris), mõned madalseisud ja paaritunnised sutsakad ka sügisel
- pulsitsoonidest 50% baasvastupidamist ehk kuni 145 lööki minutis ja 30% kuni 160 lööki minutis
- keskmiselt 6 trenni nädalas. See pole, muide, kõige täpsem. Pulsikell loeb trenniks iga alustatud ja lõpetatud treeningut. Ehk, kui ühes trennis näiteks kogemata pausi teed ja stopperil trenni katkestad, läheb üks trennikord kirja hoopis kahena. Pakun, et pigem on õige 4,5.

lisatud 19.01:
- jooksukilomeetreid kogunes mai lõpu seisuga (siis pesin jala-anduri ära ja meie koostöö katkes) - 584 km
- rasvaprotsent novembri alguses - 10,8%
- vererõhk on väga hea, selgus töötervishoiu arsti juures. viimane meenutus sellest vallast on doonorina, kui vastuvõtuarst arvas, et ei pane seda kõrget numbrit raportisse kirja.
- nüüd peaks lähiajal uuekoormustesti tegema, et VO2 teada saada. karta on, et on progress 2007. kevadel mõõdetud 54 ühikut.


meeldjäävaimad hetked jms
- vasak põlv
- maratonitiimi kaks jooksulaagrit Kullamaal
- paar kevadist sörki tundmatutes kohtades, kus ei tea, mis järgmise kurvi taga ootab
- rulluisutamise avastamine
- talvel saab ka sisetrenni täitsa talutavalt teha
- ujumises tunnise trenni jooksul distantsi kasvatamine 750 meetrilt 2,4 kilomeetrile
- jõusaal on ka täitsa tore
- rühmatrenn spinning
- hommikused trennid, harjutamise asi ja võib meeldimagi hakata
- spordimassaazhi avastamine
- kuidas senine jooksurada hakkab vastu ehk rutiini ohtlikkus
- paljudest asjadest (osadest ka läbi valu) arusaamine

üle kõige aga imestasin enda pühendumisvõime-soovi ning huvi üle. kevadest saadik ei jätnud ühtegi trennikorda vahele, samas millestki soovitust loobuma ka ei pidanud. prioriteedid paigas, vist:P enim rõõmu tegigi, et korraliku mahu juures ei teki tüdimust ja on huvi-tahtmist jätkata. vormi paranemine ning vinge enesetunne on justkui boonuseks.

oktoobris viimasel siinsel rulluisuvõistlusel kaasa lüües tõdesin, kuidas üksi mööda Pirita teed edasi-tagasi kulgetud suvekuud ja sügisõhtud on asja ette läinud ning vorm (elu parim äkki?) kannatab võistlemist välja küll. ehk põhi on laotud, nüüd sealt samm vaja edasi teha.

aga 2009. plaanid
- harjutada kõvasti rulluisutamist ja sõita läbi rulluisumaraton (Berliin äkki)
- korralik trenniplaan
- proovida Tallinnas-Tartu rattaga kulgeda
- põlv korda ehk jooksuplaane ei sea
- suvepuhkuse asemel spordilaager Paides
- GPS andur hankida, et uisudistantsidest ka mingi ettekujutus oleks

Reede, 9. jaanuar 2009

Eksperiment: RUN, Forrest, RUN!








Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et sport on puhas looming ja inspiratsioon võib sind tabada kui välk selgest taevast. Seekord oli minu inspiratsiooni allikaks Forrest Gump.


Ühes eelmises postituses ma kirjutasin, et inimene istub ja lamab kokku ligi 70 % oma elust. Olgugi, et paljud mu tuttavad kostsid selle peale "mõnus", ajas minul nimetatud protsent juuksed püsti. Koheselt integreerisin ma oma ellu jõu ja ilunumbrid, mida päevas mitu korda läbi viima hakkasin. See protsess on ennast tõestanud. Tehes istuva töö puhul päevas iga 1,5 tunni tagant umbes 10 minutilise seeria jooga ja jõu harjutusi, kasvab päevane energiatase oluliselt.


Küll tegi aga jõuluaeg taaskord oma töö. Kuigi võrreldes varasemate aastatega, sain ma suuremate söögiorgiateta hakkama, jäid siiski sellel perioodil lubatud harjutused iga 1,5 tunni tagant õige harvaks. Lisades sellele juurde veel pühale vastava magusa ülekülluse, oligi "tugitooli tunne" hopsti mõnusalt platsis. Siiski ei olnud see läbinisti halb.

Kuigi tänu treeningutele Ironmani jaoks teen ma nädalas praegu umbes 7 tundi trenni ja kuigi püüan ennast iga 1,5 tunni tagant liigutada jäi mulle mulje, et ma elan kahte täiesti erienvat elu - ma kas istun või teen trenni. Mõlema puhul on tegu äärmustega...kuhu jääb aga kogu see vahepealne hall ala. Kuhu jääb see ala, kus tegu ei oleks otseselt treeninguga vaid lihtsalt osaga sinu igapäeva tegevusest ent mis samas oleks ikkagi füüsiliselt stimuleeriv. Ehk teisisõnu, kuidas saaks teha sporti, ilma otseselt sporti tegemata! Selle vastuse tõi mulle Forres Gump.


Alles hiljuti mängis see suurepärane film meil ühes telekanalis ja sattusin vaatama kohta, kus Tom Hanksi mängitud Forrest Gump otsustas läbi USA joosta...lihtsalt niisama. See tärgatas minus mõtte. Aga miks mitte...lihtsalt joosta. Miks ei võiks asendada igapäevast linnas liikumist jooksuga? Joosta tööle, poodi, pittu, trenni, sõpradele külla jne. See mõte tundus mulle piisavalt segane et eksperimenteerida - mõeldud tehtud! Otsustasin nädal aega katsetada, kas ja kuidas oleks võimalik liikuda kõikjale joostes.


Riietus kõige tähtsam!


Selle eksperimendi teostamise kõige tähtsam ja keerulisem osa oli riietus. Selles peitus kogu edu võti. Õige vormi leidmine oli aga paras pähkel, sest selle funktsionaalsus peab olema õige veider:


a) riietus peab olema kerge. Mida rohkem hilpe sul seljas on, seda rohkem hakkad sa higistama ja kasutades jooksu transpordivahendina sa seda ei soovi.

b) riietus peab olema jooksuks sobiv. Keha paeb saama nendes riietes hingata. Hästi hingavad riided ei lase kehal higistama hakata. Samuti peavad jalatsid olema sobivad jooksuks ja mitte jalgu lõhkuma.

c) riietus peab olema esinduslik. See on kõige raskem punkt mida täita, sest on olemas tavalised riided ja on olemas spordi riided. Vahepealseid asju leida on võimatu ehk siin tuleb lihtsalt improviseerida.


Mina lahendasin olukorra järgmiselt:


Jalga torkasin ma new balance 840 tossud. Selga new balance pikkade varrukatega musta jooksusärgi ja peale panin Salomoni tuulejaki. Pükstena kasutasin oma täiesti tavalisi riidest pükse.
Võtmete, rahakoti ja mõne soojema hilbu tarbeks (kui peaks olema vaja liikuda ilma jooksmata) kasutasin ma väikest seljakotti.

Nüüd on nädal läbi ja jääb vaid küsimus, kas see eksperiment töötas? Kas on võimalik kasutada jooksu lihtsalt linnas liikumiseks. Isiklikust seiskohtas võin ma järeldada...et on küll:)
Nädala peale suutsin ma joosta umbes 40 minutit päevas, kusjuures siia alla ei ole arvutatud trenn. See oli nn trenn ilma tegelikult trenni tegemata. Maksimaalselt jooksin ma järjest 40 minutit.

Pean tunnistama, et selline jooksmine sobib mulle isiklikult väga. Olen sisemiselt üsna rahutu inimene ja sellepärast eelistan ma jooksmist palju rohkem ühistranspordi ootamisele ja bussis või trammis loksumisele. Palju parem on kontrollida ise, kui kiiresti sa kusagile lähed. Samas oli see ka naljakas. Ajab naerma, kui jooksed mööda eskimoteks maskeerunud lõdisevatest inimestest, ise samal ajal higistamise vältimiseks õhukese tuulejaki lukku avades. Sama naljakas on tipptunni ajal ühest ja samast autost, kes iga järgmise valgusfoori taha passima jääb, mitu korda mööda joosta. Noh ja rääkimatagi on sellest kõigest enesetundele ja energiale ainult positiivsed mõjud:)

Kuna see nädal väga põnevaks osutus, siis otsustasin eksperimenti pikendada jaanuari lõpuni.
Siinkohal tuleb aga lisada, et ilmselgelt pole võimalik alati igale poole joosta (seda ei teinud ma ka see nädal). Samuti, nagu sa spordisaali pintsakut selga ei aja, ei lähe sa ka tossudes ärikohtumisele. Siiski on sinna vahepeale jääv ala mõnusalt lai, et eksperimenteerida "sportlikult elamist" selle sõnapaari kõige sügavamas mõttes.

Edasistest arengutest, avastustest ja tulemustest kirjutan ka siin blogis.

P.S. Vaevalt, et selline "teadlik tänavajookmine" maailmas ainulaadne on. Seega kui sa tead, kes ja kus seda veel harrastab, siis kindlasti anna mulle märku...võibolla on sellel isegi mingi nimetus olemas;)







Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Paneme aastale kriipsu alla




Väga tubli, et jooksuklubi Hermes on haaranud pärast kolme-nelja kuu pikkust pausi möödunud sügisel taas Eesti maratonijooksjate statistika kogumise enda alla. Teistega võrdlemine annab hoogu juurde ju kõigile :)

Eestlaste lisandumine maratonirajale hoogustus ka eelmisel aastal:
2005 – 213 lõpetajat
2006 – 264
2007 – 347
2008 – 383

Kui aasta kõige tugevam maratoni aeg jäi seekord nõrgaks (Vljatseslav Koshelev: 2:28), siis keskmine tase on võrreldes mu maailmaga endiselt meil väga kõva.
Näiteks edetabeli esimese poole sisse pääsemiseks pidi läbi maratoni 3:51ga, samas kui Amsterdamis piisas esimesse poolde saamiseks 10 minutit nõrgemast ajast. Berliinis 2007. aastal jäi keskmine aeg samuti 4:00 ümber. Samas MarathonGuide.com andmeil jooksis keskmine maratonijooksjast meesterahvas näiteks 2005. aastal USAs ajaga 4:32 ning naine 5:06ga.
Huvitav on ka see, et kui meil oli keskmine maratonijooksja vanus 36, siis USAs 39. Meestel koguni üle 40.
100% maratonile pühendunute ehk alla 3 tunni jooksjate poolest oleme samuti ülitugevad.

Kui meil sai möödunud aastal iga 14 maratonijooksja aja alla kolme tunni siis Amsterdamis iga 23s. USAs õnnestus 2005. aastal näiteks vaid 1,6% maratonijooksjatest joosta aja alla maagilise kolme tunni piiri.

Ning loomulikult õrnem sugu. Kui Eestis on iga kuues maratonijooksja naine, siis USAs kisub naiste osakaal maratonivõistlusel koguni 40 protsendi juurde.
Samuti kui paljudes kohtades maailmas on maratonijooksjaid keskmiselt 1% rahvastikust, siis Eestis on see näitaja neli korda madalam.
Nii, et arenguruumi on ning arvata võib, et mida aasta edasi seda raskemaks muutub Eestis saja parima maratonijooksja hulka pääsemine.
2007. aastal mul see üritus ebaõnnestus, kuid eelmisel aastal õnnestus napata 71. koht ja Amsterdami ajaga jäin ka igati rahule.
Selle aasta plaanid keerlevad hetkel aga peas ja lähinädalatel ma nad siin ka välja laon :)