Giro d´Estonia ehk elu parim puhkus

9. mail Krakowis ehk start. Vasakult Toomas Erikson, Kaupo Karja, Rivo Sarapik, Tõnu Vahter, Kalev Albri, Raivo Sormunen ja Mari-Liis Juul. Foto: Signe Sillasoo.

Giro d´Estonia andis mulle mälestuseks armid kätel-jalgadel, kergemakujulise päikesepõletuse ning välja väänatud hüppeliigese. Sellest hoolimata sõitsin need kolm nädalat ja kaheksa riiki pidevalt naerunäoga.

Tõsi, väljakutse kehale ja vaimule selline ettevõtmine on, sest iga päev nädalaid jutti ratast pedaalida on proffide koormuse vääriline ning kulutab keha ja organismi. Lisaks füüsilisele väsimusele muutub nõdramaks ka vaim – ei viitsi, jaksa, taha enam. Seda ma natuke, eelmisest ehk Tallinnast-Pariisi väntamisest kartsin, kuid asjata.

9. mail olime niisiis Krakowis ja hommikul 9-10 kandis karjatas Tõnu üle tänava. „Poisid, nüüd me siis lõpuks sõidamegi!“ Enam kui pool aastat organiseerimist ning elu parim puhkus, teadsin seda oodata, läkski käima. Juba samal päeval järgnesid vihm, kukkumised, mäed, tulitav päike ehk võlu ja valu.

Milles sellise ultra võlu peitub?

Esiteks saab ligi kuu aega jutti olla värskes õhus – ööbisime suuresti telgis ja kämpingutes ning päev sadulaski möödus värske õhu käes. Tõsi, saime ka vihma ja lundki, ent need muutsid vaid päevi ja mälestusi värvikamaks. Kuigi olime valmis 50/50 osakaaluga vihma saama, sadas terve päeva vist vaid kolmel päeval. Väga vedas. Et suur osa 3000 km pikkusest marsruudist kulges metsade ja mägede vahel, siis oli ka õhk puhtam kui igapäevale Tallinnas pakutav.

Laager Milano Marittimos. Et ilm meid soosis, veetsime lõviosa öödest telkides ja värskes õhus.

Teiseks annab selline äraminek ja totaalne levist väljasolek oluliselt tagasi just vaimule. Et tuuri tegevused täidavad kogu päeva, siis pole aega ei telekat vaadata, netis kolada või uudistega kursis tahta olla. Kuigi viimaseid vahel sotsiaalmeedia kaudu läbi tilkus, tundusid need kauged ja ebaolulised, et neist kinni haarata. Täielik sahtli puhastus, mida nüüd, tagasi jõudnuna, valitud kraamiga täitma hakata.

Kolmas võlu on, et sa saad iga päev teha seda, mida tahad ning see jällegi teeb tuju heaks. Ideaalis võiks ka argipäev selline olla, kuid ikka trügib ootamatusi sisse – boiler läheb puruks, tõbist kolleegi vaja asendada või venib ummik tundidepikkuseks. Seiklusel aga ei ole argimuresid, ei pea mõtlema, kas ettekanne sai hää, miks käivet ei tule või kuidas rohkem teenida-investeerida jne.

Siim-Erik Alamaa ja Liisi Rist tulid meid viimasel nädalal tervitama ja Stelvio (ligi 2800 meetrit) otsa saatma.

Neljas kihvt asi on, et see aitab hetke väärtustama panna. Eelmisel korral ei osanud ma nii suhtuda ja olin rasketel hetkedel mägedes maha jäädes emotsionaalne, valmis pooleli jätma ning kulutasin end seeläbi emotsionaalselt. Pärast tuuri lõppu muidugi kahetsesin seda – kulutasin napi aja tühiselt ära.

Sel korral läks teisiti.

Teadsin, et see sõit kestab vaid kolm nädalat ja siis võib järgmise säärase seikluse või mägedeni kuluda kuid-aastaid. See teadmine aitas oluliselt häälestada – kui oli raskem hetk, aitas mõte, et see läheb peagi üle. Kui mitte kohe, siis vähemasti samal päeval. Ja homme on jälle hea, saab sõita. Uusi riike avastada. Uusi inimesi näha.

Samuti on raskeid hetki vaja, et jõuda sinna, kuhu tahad ja triumfeerida. Näiteks mäe tippu. Viimasel sõidupäeval ligi 1500 meetrit kõrge Mottarone otsa ronides, tõus kestis ligi 25 km, mõtlesin sellele korduvalt.

Asfaldile õnnestu sel korral lennata kolmel korral. Päris ära midagi õnneks ei lõhkunud.

See on üle kantav ka argiellu – miski märkimisväärne ei tule niisama või lihtsalt. Millal ma tegin viimati midagi, mis meelde jäi? Seda küsimust küsisin endalt korduvalt, kui tuju ära hakkas vajuma. 

Ora endale tagumikku.

Sellele vastamine sunnib end ringi vaatama ja otsima ning tegema asju, mis kihvtid. Mitte ainult spordis, vaid ka elus. Ning teisalt ka ballasti maha jätma. Viimane on muidugi keeruline, sest võib puudutada ka inimsuhteid (on suhteid, mis ei anna, aga koormavad ja võtavad) või näiteks töökohta (mis enam ei rahulda või motiveeri). Samas, seda teha julgedes ja elus muutusi nähes tasub katsetada.

Kaupo rõõmustab. Kohe saab vihma. Jahutust. Lisaks saime osa pundist pikali. Foto: Tõnu Vahter.

Nii ongi põhjus ultrateks ka inimloomus, sest rasked hetked toovad lagedale nii tugevaimad kui nõrgimad küljed. Tavaliselt kulub kuid (või aastaid) inimese päris sisuni jõudmiseks. 180 km pikk rattapäev, millele rosinaks mitu kilomeetrit 15-20% mäest üles ronides valesti minekut, et majutusse jõuda, tagaratas vihmast niiskel asfaldil ringi käimas, avavad huuled ukse inimese päris loomuseni. Trükimusta see ei pruugi kannatada.

Need rasked hetked aga on ka ultrate parim osa, sest nende äratundmine ja nende ära kasutamine annavad väärtusliku kogemuse. Neil hetkil inimene õpib, saab endast miskit uut teada ning ta areneb.

Enim jäävad sellest korrast meelde aga mäed. 

Eelmisel korral oli suhe nendega vihkamine-vihkamine – mul maru raske ronida, olin viimane, pulss kõrvades trummeldamas ja nemad mind üles ei tahtnud lasta. Miks muidu see nii vastik oli. Sel korral oli kõik teistpidi – jumaldasin neid päevasid, ka toda mammutrada 120 km jooksul 2800 tõusumeetrit ning neli eri suuruses mäge pakkunud päeva. Leidsin oma rütmi ja kerisin Toomase järel tihti teisena üles, seejuures pingutamata ning nii hea tundega, et endki üllatas.

Mäed, need päris. Kõrg-Tatrad, ligi 2800 meetrit üle merepinna. Foto: Signe Sillasoo.

Lisaks saime viimasel nädalal paariks ööks Lugano järve ääres majutuse 5 km tõusu (keskmiselt 5-6%) tippu, kus sai paaril korral ka täislaengutega proovitud. Mõnus valu.

Lisaks ise sõitmisele on mäed vinged ka lihtsalt vaadata – Poolast Slovakkiasse jõudes hakkasid pärastlõunal silmapiiril Kõrg-Tatrad oma lumiste tippudega (2700+ meetrit) paistma ning saatsid meid pilkudega paar päeva. Sama lugu alpides. Need kõrgused näitavad, kui haavatavad ja väikesed inimesed ikkagi on. See tunne jääb kummitama ja viib sinna tagasi.

Nii agiteerisingi eelviimasel sõidupäeval, et võiks sõidule eepilise punkti panna ning teel Milaanosse veel tippu ronida. Õnneks jäigi teele ligi 1500 meetri kõrgusele küündiv Mottarone. See pole kuulsatega võrreldes nii tuntud ja on vähem rahvast täis, kuid pakub väga mitmekesist elamust – on kergemaid 5-6% lõike, aga ka 25% sein. 

Kokku sai nii elu seiklus kui elu muutev seiklus, mille mõjud ulatuvad veel kaugele.

Rohkem fotosid ja iga päeva elamused meie Facebooki-lehet www.facebook.com/giro2015

Kuidas leida aega ja mitte ainult treenimiseks

Eestlased lähevad Itaalia velotuurile.

Aga kust ma selle aja (treenimiseks - toim) peaks võtma, on levinud küsimus, kui olen ultraspordi mõnusid ja võlusid tutvustanud.

Kuu aja pärast stardime sõpradega uuele velotuurile – sel korral Lõuna-Poolast läbi seitsme riigi ning jälitame 1,5 nädala jagu Giro d`Italiat ehk 09.-31.05 toimub Giro d`Estonia. Meid saab jälgida hetkel näiteks Facebookis. Erinevalt kolm aastat tagasi Tallinnast-Pariisi pedaalimisest näeme sel korral suurtuuri rohkem - ligi 10 päeva jälitame Itaalia tuuri, kus on loodetavasti stardis ka Tanel Kangert.

Igatahes - ees kolm nädalat ideaalset puhkust, palju rattakilomeetreid, seitse riiki ning kõrgeid mägesid, teiste seas ka üks Alpide kõrgemaid teid ehk Stelvio Pass. Kokku 3200-3500 km.

Giro d´Estonia - stardime 9. 05 Krakowist ja finisheerime 31. 05 Milaanos

Olengi usinalt selle seikluse tarvis sporti teinud ning eelmise aasta veebruarist saadik pole ratast põõsasse visanud, terve talvegi sai cyclocaga kilomeetreid ja meelekindlust kogutud. Keskmiselt 8-10 tundi, katsetustena ka 15-30 tundi nädalas.

Kuna trenniks aja leidmise küsimused on pidevalt kordunud, vaatasingi välja, kuidas ise selleks aja võtan.

Taustaks veel nii palju, et töö meediafirmas on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse, samas tahaks lisaks spordile ja ametile ka sotsiaalselt aega veeta, meelt lahutada ning ka lugeda. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

1. Rutiin annab tagasi.

Mu tööpäevad on üsna ühesugused – kell 6 üles, kell 22 magama. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära. Ühelt poolt aitab rutiin natuke tõmblust ja närvilisust maha võtta ning teisalt aitab vältida energiat nõudvaid pisiotsuseid. 

Mikrootsused olengi püüdnud standardiseerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis teha. Miks see oluline, juba tagapool.

Ajavõit: tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas.

Giro punt (vasakult) Toomas, Romet, Rivo, Kaupo, Raivo, Tõnu, Kalev, Mari-Liis, Ingrit ja Ardu. Fotolt veel puudu Signe.

2. Kuhu aeg kaob?

Kuu aega Facebooki-dieedil olemist, millest kirjutasin siin kommentaaris, avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaalmeedias. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, vestlustes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et pole üldse vaja, vaid pean oskama kasutada, et see mind (ja mu ajakasutust) ei kontrolliks.

Nüüd jätkan kord nädalas sisse logimist ja sellest hetkel piisab.

Ajavõit: 7 tundi nädalas.

3. Viska telekas minema.

14 aastat tagasi Tallinna kolides ma kohe telekat ei ostnud ja pole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas keskmiselt neli  tundi helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ning vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal kuskil ootama, vaid saab näiteks järelvaadata mulle sobival ajal – näiteks siis, kui venitan pärast trenni.

Ajavõit: 28 tundi nädalas.

4. Mis suust sisse läheb?

Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste üle vaatamisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin eelmise aasta alguseni normaalseks seda, et pärast einet olen 1,5-2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu mõttetööd tegema või sportimast. See tundus loomulik ning elu osa.

Eelmise aasta algusest aga loobusin lihast-kalast ning suvel lõpuks ka piimatoodetest ning see surnud aeg on minu elust lahkunud. Et see on ebanormaalne, tajusin alles siis, kui seda enam ei olnud.

Täna on mu menüü paljuski puuvili (nii puuvili, mahl kui smuuti) ja vahel ka küpsetatud taimetoit ning trenni saan minna praktiliselt kohe peale einet, kuigi enamasti hoian tunnikese vahet ja see ooteaegki selle pärast, et täiskõhutunnet veidi leevendada,  mitte et peale vajuks mingi seedimisuni.

Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist, ei osanud ma enne hinnata või sellest aru saada enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, peale mida vajus pärast mitut kuud peale see söömisjärgne tardumus.

Kirjutan menüü muutmisest ükskord pikemalt ka.

Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas.

Vormis. Aitäh Allan Oras ja Momoo.

5. Transport trenni asemel.

Mul on kodust tööle ligi 4 km. Olen juba mitu aastat hommikuse tööle kolistamise trenniga asendanud. Hommikul kergema ringiga kohale ning õhtul nats pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised Vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi 2 tundi sporti koos. Või siis stardin rattaga 7.30, teen poogna Pirita-Viimsi kandis ning jõuan veidi enne kella 9 kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

Sellise jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka kogu päeva ära ning neljatunnisel trennipäeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha. Ühe jutiga pikad trennid, a la 3-4-5 tundi rattal, teen nädalavahel.

Ajavõit: 2-10 tundi nädalas

6. Iga minut olgu arvel.

See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksimaalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta pikalt ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva võtan isiklike asjade ajamiseks tüki. Nii ei pea ma kodus õhtul või enne tööd asju tegema või pidevalt kontoris ületunde tegema. See ei tähenda, et ma üldse ei puhka. Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5-1 päevas ehk 3,5-7 tundi nädalas.

7. Pood tapab aega.

Kuu aega tagasi avastasin, et poest saab ka toidukraami koju tellida. See teenus on puhas õnnistus, sest lisaks poodi mineku-tuleku ning seal riiulite vahel ringi uitamise stressile ning ajakulule jääb ära ka järjekordades passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib venida pikale. Nii asendasin ühe nädala poes käimise korra e-poega - nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju.

Ajavõit: 1,5 tundi nädalas.

8. Rööprähkle.

Inimene suudab hästi mitut asja korraga teha, kuid need kaks asja hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, erinevaid arvamustest-kogemustest osa saada. Palju huvitavat jagatakse näiteks podcastides, soovitan ultraspordi ja taimetoiduga oma elu pea peale pööranud advokaadi Rich Rolli näiteks, kes räägib nii spordist, ettevõtlusest, loovusest kui üldse elufilosoofiatest. Nende kuulamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas istuma, vaid võin näiteks huvitavad saated teel tööle kuulata. Samuti olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama-vaatama. Kaks ühes.

Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas.

Need on peamised võimalused, mis pähe tulid ja millest sain kokku ligi 100 tundi nädalas. Sellest piisab enam kui küll nii treenimiseks, taastumiseks kui muu ja kihvti elu elamiseks.