Teisipäev, 21. juuli 2009

tagasi, ma enam ei tea, vol mitmes

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.

kui pulsivöö patarei millalgi märtsis tühjaks sai, ei kiirustanud pärast oppi seda ümber vahetama, sest trenni niikuinii normaalse mahuga teha ei saa ning pulsinumber lihtsalt traumeeriks silme ees. kuu aega tagasi lahkus käelt ka kell, sest rihm pooldus (Polari RS800 mingi seeria häda pidavatki olema). oligi parem, kellaaeg kippus ka vaikselt ahistama.

nüüd eelmisest nädalast tunnen neist täitsa puudust ja tuleb vist asjad korda õiendada. eelmisest nädalast võib uiskudel tegemisi jälle trenniks nimetada ja eile hõiskasin mitu korda kui Pirital taganttuulega rekordaegu sõitsin. hakkab looma ja tunnetus tagasi tulema. jooksma üldse ei kisu. sorry :P

muidu on meil uiskudega üks väike happening plaanis, nagu kevadel Patkuli tõusude ja 3h spinnitrenn Al Mares. kuulutab peagi välja.

pühabal käisin teist tunni kestvussõitu pildistamas, kuna ise polnud eriti üle 10 korra veerenud, siis sel aastal kaasa ei löönud. polnud mõtet end lõhkuma minna. mõned fotod siin www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

Neljapäev, 2. juuli 2009

Vahel tuleb lihtsalt minna!

Kui ma juuni alguses Nizza poole teele asusin, ei olnud mul aimugi, millisesse seiklusesse ma ennast läkitasin. Aja ja finantsi puudumise tõttu seisis kogu ettevõtmine koos vaid kleepsu ja tatiga.

Kujutage endale ette kirjutuslaual vedelevat projektikaustikut, millele on pealkirjaks märgitud eesmärk "Sõita jalgrattaga Rostockist Nizzasse, läbida seal täspikk Ironman ja filmida see kõik üles". Te avate kaustiku, et lugeda selle kohta rohkem ent avastate, et see on seest tühi.
Olgu see siis lihtsalt kohutav planeerimisoskus või ebasoodne juhuste kokkulangemine, aga see pealkiri oligi ainus, mis mul seklusse minnes olemas oli. Kõik ülejäänu tuli teha käigupealt.

Tagantjärgi meenutan muidugi mõnusa muigega viimaseid päevi enne reisi, mil ma und trotsides koiduvalgust tervitasin ja lohutasin ennast mõttega, et üle-ülehomme saab võibolla magada. Kaalumiseks ja planeerimiseks polnud enam aega. Kõik otsused tuli teha kohe ja need olid lõplikud. Vaatamata ähvardavale läbikukkumise pilvele kogu ürituse kohal istusin ma neljanda juuni vihmasel neljapäeval äsja 2000 krooni eest ostetud poolsada aastat vana Prantsuse võistlusratta selga ja suundusin Helsingi laevale. Esimest korda telkimis- ja filmivarustuse tandemiga vana ratta raskeid pedaale sõtkudes käis peast läbi mõte "Mida ma teen?...mul on ratas, millega viimati sõideti aastal 1961, reaalset raha natuke üle 100 euro ja 7 aastat vana atlas, kuhu ma pole veel jõudnud kordagi sisse vaadata."
Üks osa minust ültes selgelt, et tark on pöörata ots ringi ja minna koju tagasi. Teha veel kuu aega trenni ja siis anda Ironmanil endast lihtsalt parim. Minu "teise osa" sõnum meeldis mulle aga rohkem. See, mis ta ültes, oli lihtne - vahel tuleb lihtsalt minna. Nii jätsingi ma ennast maailma hoovuse kätesse ja lasin tal end juhtida oma elu kõige imelisemasse seiklusesse.

Jõudsid eile üle kuu aja tagasi Eestisse ja siin on tõesti ilus. Rõõm on siin lõõgastuda pikast rabelemisest ja puhata. On selge, et ka keha on seda hetke oodanud ja hoiab mind ironmanist ajutise mälestusena kaasa tulnud nikastusega rinnalihases vaos.

Vaatamata praegusele rahuperioodile ma siin blogis oma reisist pikemalt siiski ei kirjuta. Ei, see pole üldse kadedusest:) Asi on nimelt selles, et mind ootab praegu üle 30 tunni põnevat materjali filmilindil, mis tahab ärevalt, et temast üks vahva lugu jutustatakse. Seega ei hakka ma kahel rindel korraga võitlema ja suunan kogu oma energia dokumentaali teostamisele. Kui see valmib, annan kindlasti märku!

Aitähh kõigile, kes mulle minu reisil ja Ironmani läbimisel kaasa elasid ja mind toetasid. Selle toetuse tähtsus oli meeletu, sest vaieldamatult oli viimane kuu minu elu kõige raskem füüsiline ja vaimne katsumus. Usun, et mu seiklushimu on nüüd mõneks ajaks jälle rahuldatud...noh, pooleks aastaks vähemalt;)