reede, 25. juuli 2008

millal sa ikka loed kui suvel

uisulobale sekka ka jooksujuttu. et kolm lugemisviidet.

- Jaapani päritolu kirjanik Haruki Murakami on aastaid pikamaajooksu harrastanud ning ka maratone läbinud. ta viimane teos What I Talk About When I Talk About Running ongi sellest, miks ta jookseb. nüüd inglise keeles Amazoni või Krisostomuse kaudu saadaval. soovitan ka ta intervjuud Runner´s Worldile lugeda.

- Daniel Vaarik on pannud kokku mittejooksuraamatu jooksjatele. inglise keeles mõtteid, mida lippamine tekitab.

You will not find the usual marathon runner’s stuff or tips for becoming a professional athlete. There will be no interviews with doctors or sportsmen and no graphs. There will be no philosophical connections between running and the order of the Universe either.
This is not a paper about becoming the best runner. It is a paper about becoming a better, more creative and joyful person by using running as your tool.


- Paula Radcliffe´i autobiograafia My Story So Far on kihvt lugemine. kui saad teada, kui palju jama (vigastused ja ebaõnnestumised võistlustel) on inimene teel profiks läbi elanud, siis hakkab kohe palju kergem. et alati on lootust. hankisin Krisostomusest, paari nädalaga saab kätte.

- neljas viide mitte küll päris kestvusjooksule, ent 9. augustil tulemas Kõva Mehe Jooks. sisult xdream, ainult lühem:P

elu uisuratastel ehk rulluisk.blogspot.com

vaatan, et uisuteemat hakkab siia liiga palju tekkima. tegin selleks eraldi blogi - Elu uisuratastel.

neljapäev, 24. juuli 2008

kelle mure on ohutus?

nutt ja hala, aga üks asi häirib kohati jalgrataste või uisutamisega sportliku aktiviteeti harrastavate tegelevate juures tõsiselt. nüüd mõned kuud ratastel kulgenuna julgen üldistada. tähelepanek peamiselt Pirita tee ja veidi ka Rocca Al Mare tee põhjal.

et kaitsmed on out. enamus, kes mulle eile tunni ja veerandi jooksul Pirita teel vastu veeresid, ei kandnud kaitsmeid. lugesin kokku vist kaks uisutajast kiivrikandjat ja ühe ratturi ning mõned muude piirkondade kaitseid kasutavad tegelased. aga liiklus oli suveõhtule ja ilusale ilmale kohaselt tihe.

üldse tundub, et kaitsmeid kasutavad ratastel-uiskudel vaid need, kellel tundub profim varustus ning paremad oskused olevat.

kiivrid ei näe ju enam väga koledad välja ega kaalu tonne? ja osa vastutust jagaks siin ka poemüüjale, kes kiirelt liikuva vahendi kliendile müüb. võimalik, et seda osades spordipoodides tehakse, ent minu senine kahe uisupaari ostmise kogemuse põhjal ei tundnud kumbki kaupmees huvi, kas ma sõita oskan, on mul korralik kaitsevarustus või tohiks tema mulle ühe ägeda pead kaitsva kooriku müüa.

eriti oluline peaks see olema inimesel, kes hangib oma esimest paari sõiduvahendeid, see paistab ju juba poes proovitiiru tehes silma. jõle palju on selliseid, kes on esimesi kordi uiskudel, samm on ebakindel, kõrvas karjub muusika, ent ei ühtki kaitset keha ümber.

meenus siis dialoog ühe autojuhiga.
kolleeg istub esiistmele juhi kõrvale.
juht "miks sa turvavööd peale ei pane?"
kolleeg "ma usaldan sind"
juht "mind küll, aga kas ka kõiki teisi juhte?"

nii ongi, et võid end ja oma uiske usaldada, ent kui keegi sulle rattaga ette keerab või kellegi koer rihma otsas ootamatult risti üle tee lippab, siis haiget saamise taset annab alandada. nüüd mõtlengi, et teeks ükskord tiiru väljas ja küsiks igalt kaitsevahenditeta vastutulijalt "kus Sinu kiiver on?".

hea oli eile aga see, et Pirital oli üks teelõik, mis muidu oksterisu all ja uiskudel suurel kiirusel riskatne läbida, ära puhastatud. osalt vist isegi pestakse tänavaid. kiitus.

nädalavahetusel Stamina Rahvarulli järgmine etapp. tugev huvi on osaleda, kui see vaid pea 40 km Tallinnast ei toimuks.

ja tegelikult käin ikka veel jooksmas ka. lihtsalt selle juures on vähem avastamist;)

esmaspäev, 21. juuli 2008

rulluisuvõistlus - check

esimene uisuvõistlus selja taga. harrastajate ettevõtmisele olid pea kõik tulnud madala saapaga, mis lubas aimata kiiret sõitu. oligi. et olin viimase pooleteise kuu jooksul vaid kolm korda uiskudel veetnud, veidi pelgasin seda.

algus oli kiire ja esimese veerandtunniga pingutasingi tempoga veidi üle ning siis lasin kiirust alla, et pulssi veidi rahustada. tundus, et osad tegid sama vea ning kiirust tõmmati veidi maha. liidrid sellest muidugi end härida ei lasknud ning kulgesid omas tempos. Kert Keskpaik kattis tunniga 34 km. see on ikka päris sõge, mis tempot annab rulluiskudel arendada, kui õiget tehnikat valdad. loe tema blogist näiteks meistrivõistluste muljeid - 100 km/h allamäge uiskudel on midagi adumatut.

ametlikult läbisin 22,05 km. tegelikult oluliselt rohkem, sest aeglasemana kasutasin pidevalt parempoolset trajektoori (ehk raja pikkus oli suurem, distants aga loeti finishijoone ületamisest), samuti ei saanud kiireid ülejala kurve liiga tihti võtta ja sinna kadus palju energiat.

näiteks mais sõitsime trennitempos tunniga trassil 24 km, mis annab paremat aimu võimetest. meele tegi aga heaks, et kevadistest trennidest treener jäi vaid napi kilomeetri kaugusele. arvestades seda, et kell läks mul kinni ca 10 meetrit enne joone ületamist, siis isegi ka poole kilomeetri taha (loeti vaid täisringe). koguhinne asjale aga 5+ - hea rada, mõnus õhkkond, hea ilm ning uute laagrite-rataste koostöös täitsa hea lippamine.

üldiselt on vahelduseks väga vaja seda võistluseelset ärevust ja pinge kogumist. selline mõnus-magus värk. õhtul tahaks taastava sörgi teha.

nüüd vaatan uuesti madalamaid (kergemaid) saapaid ning peaks taas kusagil treeningult end leidma, et stiili lihvida.

esmaspäev, 14. juuli 2008

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

pühapäev, 13. juuli 2008

Jaapan kimab

Jooksu võiks ka Eestis mõned telesaated innustada :P

reede, 11. juuli 2008

Ikka maratonile, aga Genfi

Nii, raporteerin. Mõne kuu tagune jutt triatlonist on selleks aastaks kalevi alla pandud. paar põhjust:

esiteks, selleks et teada saada, kui lahe (või mittelahe) on triatlon, tulnuks mul teha miinimum u 20 000 kroonine investeering (ratas+varustus jne). tjah, päris kallis katsetus.
teiseks, see tähendanuks oluliselt enam treeningukordi kindlatel aegadel, kui seni. Mille peale aga pere oleks vaadanud vähemalt väga suurte ja mõtlike silmadega :-)
ja kolmandaks, võib-olla isegi päris põhjus - no ei tundnud ennast sedavõrd asjas kodus, et oleks hakanud kõva sihti seadma. enamik triatloniste on endised ujujad (mis on kõige tehnilisem ala kolmest), ma olen aga seni rohkem niisama sulistaja olnud.

Ja tagajärg? mis muud, ikka jälle maraton päevakorda võetud :-)

Kahjuks ei saa heade kamraadidega Amsterdami minna. Küll aga olen sihikule võtnud Genfi maratoni 28ndal septembril, millele sõbraga oleme end varsti ka regamas. koduleheküljel lubatakse, et maraton on "flat" ja seega on olulisim inf käes :-) Arvatavasti pole tegemist sellise massiüritusega, nagu oli Berliinis, aga ehk päris nurgatagune üritus ka pole.

vormist ka. puht füüsiliselt ja vaimselt olen vist isegi paremas vormis kui eelmisel aastal samal ajal. "süüdi" on kihlveo ja spordi tagajärjel kaotatud mõned lisakilod ning ehk ka mõistlikum treenimine. eelmisel aastal olin juuni lõpuks ennast veidi juba ogaraks jooksnud, seekord alustasin rahulikult ning mahuni u 45-50 kilomeetrit nädalas jõudsin alles praegu. kvalitatiivset pilti ka: tegin paar päeva tagasi u 13 kilomeetrise ringi keskmise kilomeetriajaga 4.30/km. Eelmisel aastal oli sellise tempo hoidmine treeningul, isegi vaid 5-6 kilomeetri jooksul kaunis tõsine katsumus.

Olen ka veidi konsulteerinud ühe eksjooksumehega tehnika osas ning tegemas ka siin muudatusi, kuidas ökonoomsemalt joosta. tema soovitus oli umbes järgmine: tuua puusad veidi ettepoole, samm lühemaks ning käed suruda võimalikult alla. eesmärk teha jooksmisest edasihüppamise asemel rullimine. keharaskus püsib nii paremini jalgade peal. mulle tuli silme ette üks kummalise stiiliga hiinlannast 10 000 meetri jooksja, kes ka vist miskit rekordi on jooksnud. igatahes katsetan.

Seega, maratoni konservatiivne target on praeguse tunde pealt öelduna 3.40 sisse, ambitsioonikam eesmärk aga juba 3.30-3.35 vahemikku. võrdluseks, berliinis 2007 tuli finishijoon vastu 3.52 peal.

ja käbi päkka kõigile! :-)

teisipäev, 8. juuli 2008

aikuihea

jooksja + vihm. Foto: Mitch Thrower

eilne taaskohtumine jooksuga oli poeetiline, sest riide pakkides kiskus pilve ning õue jõudes juba lahmaski vihma tibutada. seega päris mu ilm ja fiiling, viimane sabin sisaldaski rohkem merevett, rahet ja lörtsi märtsi alguses. mõnus tempokas rütm kõrvaklapis ja spordijoogipudel käes ning tund aega oligi meeldivalt pluss kasulikult sisustatud.

üldiselt on jooks rohkem mu spordiala, võrreldes näiteks tunni-poolteise rattasõtkumisega. tõsi, viimast olen peamiselt jõusaalis teinud ning vaimselt pärast kolmandat korda väsitav ja vastik. mõtled küll meelelahtust välja (a la jagad sõidu 10 minutilisteks juppideks - raske-püstisõit vs istudes ja kergel tempol minek), ent see pikalt ei aita.

harjutustest on lihased tuimad. nagu päris teisipäev.

reede, 4. juuli 2008

sügishooaeg alaku

puhkus sai läbi. veidi üle kuu aja ei ole jooksusamme teinud (bussile lippamine ei loe) ning see on ühtlasi ka viimase paari aasta suurim paus jooksmises. mõtlesin, et raviks end hädadest terveks ning nii olengi rahulikult võtnud ja ratast sõitnud ning jõusaalis raskusi üles-alla ja teistesse kohtadesse tõstnud.

reisil oli jooksuvarustus küll kaasas, ent mõtlesin, et kui tuju või kindlustunnet pole, siis ei tee. pealegi andis põlv end paari korral tunda ning seetõttu ei ponnistanud, süümekaid ka õnneks polnud. välja arvatud siis, kui Berliini tänavail ja pargis kergel jalal lippajaid nägin. aga 10-12 tundi jalgsimatka linnas ja maastikul on ka korraliku koormuse eest, millele viitab mõningane kaalukaotus.

kui rattal pulssi üles saada ei ole õnnestunud (mis viitab mõningale põhjale), siis laupäevane uisutiir oli küll üllatus. võimalik, et asi oli varajases hommikutunnis ja tugevas vastutuules (vastutuult ca 10 km ots 28, allatuult 21 minutit), ent mitte eriti rassides õnnestus rahuliku trenni asemel vaat et tempojooksu pulssi hoida. uiskudega on pulss ikka madalam püsinud kui jooksul.

igatahes olen nüüd välja puhanud ja kevadel kogutud unenälja tasa teinud ning nüüd on juba mõnda aega tohutu jooksutrenninälg. täna olemegi tuttaval Kalevi staadionil.

põlvest saab edasi nii, et peagi lõpeb üks kuur (pmst kõhre toitmine, kestab 3 kuud) ja siis uuesti arstile. veider on see, et põlv annab tunda ebaregulaarselt ning erinevates poosides ehk üht liigutust või asendit, millal tunneks, polegi. massöör arvas seepeale, et prooviks teipimist. sellest võib abi olla. sellest siis nädalapäevade pärast.