Laupäev, 31. märts 2007

Ideaalne treeningnädal

Terve nädala juba kibeles ja tegingi esimese pika ringi õues. Mõned minutid alla kahe tunni - ilus samm terve distantsi ulatuses ning väga okei olek ka peale lõppu, pulss kukkus ka normaalselt. Pulsi hoidsin muidu üldse madalal. Kui madalal, täpselt ei tea, sest värskelt hangitud pulsikell läks juba parandusse (siinkohal antireklaam ühele Sigma tippmudelile, mis lisaks puruksminemisele pakkus ka maksimaalseid pulsse nagu 340 ja 600 ning fantaasiavallast muudki). Muidu kõik toimib.

Nädala treeningplaan, mahult harrastajale ideaalilähedane, kulges siis nii:

E - jooks ca 10 km, kaks kilomeetrist kiirendust, keskmine pulss
T- spinning 50 min - madal pulss
K - jooks ca 10 km, kaks kilomeetrist kiirendust, keskmine pulss
N - spinning 50 min, keskmine pulss
R - puhkus
L - jooks 113 min, madal pulss
P - puhkus

Tavatult tihe ning tõenäoliselt tekib korrektuure (ilmselt vähemuse poole). Jooksuplaanid peaksid hakkama kasvama, seda siis treeneri juhendamisel.  Ise katsetades on kohati ebakindel tunne - kas nii on ikka hea ja õige. Trenniplaanid peaksimegi kolmapäeval saama.

Muidu soovitas me treener Rein Raspel lisaks jooksule ka muid asju teha, esiteks vahelduseks (selleks need spinnid), teiseks ka teiste lihaste tugevdamiseks. Jooksuasend on ju üsna staatiline ning näiteks selg või kõht eriti väga koormust ei saa ning võivad rajal nõrgaks kohaks osutuda.

Jõusaali monotoonsus aga üldse ei köida. Alternatiiviks pakkus üldvastupidavustrenniks Reval Spordi peatreener body-pumpi, mis on aeroobne trenn ja tundus kõrvalt vaadates üsna lõbus. Popp ka meeste seas.

Vaheldus ongi see, mida keset trenniperioodi väga  vaja läheb. Kui oled talve siserajal kümneid ja kümneid ringe ringrajal lugenud, siis kuu-kaks on omal rajal õues põnev. Aga iganädalane rada muutub ka ühel hetkel siiski igavaks ja nii ootavadki suurematest üritustest ees Mayeri Järvejooksude sari ja Hansapanga Tervisejooks.

Palju väikseid, kaks mõttelist sammu

Tegin täna kolm suurt sammu sügisese maratoni suunas. Õigemini, tegelikult tegin päris palju väikesi samme ja kaks suuremat mõttelist sammu. Katsetasin, kas pärast pikka talvepausi jalad mind pikemat maad ka jaksavad kanda. Ja oh imet, pärast 18 kilomeetrit Harku metsaradu jaksasin veel ronida trepist teisele korrusele dushi alla ning pärast ka alla tulla :-) sõnaga, nott bääd ät ool.. paar lühemat ja üks pikem ots nädalas, eks sedasi need nädalad hakkavad mööduma. mõtlen veel, et järgmisel nädalal lähen vast jõusaali ka korra, ainult jooksu ja aeroobse treeninguga ei pea füüsis vist vastu. ja siis see kuuperi test ka veel kolmapäeval.

aga teised sammud siis. Ostsin ära lennupiletid - neljapäeval kohale ja esmapäeval minema, kaasas fännklubi, st naine ja poeg. ja siis ka kolmas samm, ööbimine. Miskit Amstel House nimeline hostel, oma tuba, neli ööd. niisiis youth hosteli ühistubade võlu jääb mul kogemata :-)

ja siis hakkasin ka mõtlema, et kas meie tiim on ka juba kirjas maratoonarite seas? kodulehekülkg lubab 60 ansamblit, miljoneid pealtvaatajaid ning meeleolukat programmi... tjah, tundub, et eks see jooks ise olegi kerge veider kõrvalnäht muidu toreda massiürituse juures
:-)

Reede, 30. märts 2007

Kes me oleme: Jaana

Mina leidsin hiljuti üles oma spordipisiku, mis peale õndsat kooliaega kaduma oli läks (3 aastat ei tegelenud üldse spordiga) . Seda muidu tänu sportlikele kolleegidele, kes mind treenimisele tagasi meelitasid.

Kuid oma lühikese eluaja jooksul olen spordiga tegelenud üsna palju. Esiteks käisin ma spordikallakuga linna lähedal maal koolis, millest meenub veri ninast välja treenimine. Kuid ka vastupidavus tuli sealt. Kuid tänu sellele on mul ette näidata diplomid korvpalliturniiridelt, pesapalli meistrivõistlustelt, Harjumaa noorte meistrivõistlustelt ujumises jne. Kergejõustiku trennist osavõtmine oli vabatahtlik - sunniviisiline (võistlustelt ma hiilisin alati kõrvale).
Samal ajal kooliväliselt leidsin ka aega 3 aastat aktiivselt võistlustantsimisega tegeleda ning ka hobused ja ratsatreeningud olid meelepärased.

Hetkel teen aasta algusest saadik keskmiselt neli-viis korda nädalas trenni - käin spinnimas (siserattatreeningus), body pumpis ja jõusaalis, nüüd siis tuleb hakata jooksmas ka käima.
Kui mu kooliaegne treener praegu kuuleks, et ma tahan maratonist osa võtta, siis ta ilmselt naeraks mu üle, sest jooksmine ei olnud kindlasti mitte mu tugevamaid külgi.

Aga miks maratonile? See on üks väärt eesmärk, mille nimel end vormi ajada, loodetavasti kaovad üleliigsed kilod ning kasvab vastupidavus. Minu eesmärk on maraton läbida, seega hinnang, et aeg mahub vast kuue tunni sisse ikka.
Ootan huviga Cooperi testi, et kaardistada treeningplaani.

Ah et kes mina olen?

Olen 123 kg kaaluv, istuva tööga ja sporti põlgav normaalne inimene. Põlgan sporti mitte kontseptsioonina vaid eraldi kolmes osas.

Esiteks imeb tippsport. Juba maast madalast näidatakse lastele, et kuulsaks ja rikkaks saab ka siis kui sa kooliteega vastassuunas liduma paned, väärtustatakse valesid asju. Tippsport on rahaga seotud ning rikutud, ning elab topeltmoraalides - ühest küljest primetime friikshow, kus kaheldavate vaimsete võimetega keemilised taipommid kukerpalle teevad ning teisalt püütakse neile rakendada mingeid tavainimeste piiranguid a la hemoglobiin peab mingis vahemikus olema ja käed ei tohiks olla palju pikemad kui jalad, mis ilmselgelt pärsib tulemusi mitmetel aladel. Leian, et tippsport võiks olla olemas küll, aga liberaalne ja ilma piiranguteta, kus geenimanipuleerijad ning farmaatsiafirmad saaks ennast joonele seada. Kus tagumik ja kaks jalga liduks 90 km/h, kräkist firma logoga lipp väljas ning sosistaks tuules naise häälega xandos hexaal. Pragust süsteemi pean ma noorte mõttemaailma rikkuvaks ning see tuleks keelata koos kasiinodega.

Tsiteerin mälu järgi Konfuutsiust: "Õilsad ei konkureeri, kasvõi laskmisvõistlustel, võtad vibu, tõmbad vinna, siis paned tagasi ning lähed jood edasi". Niiet juba vanasti teati kuhu ühiskond välja jõuab, kui sport kommertsiks keerata. Olümpiale ei pääsenud need, kelle kohta tõestati, et neid on selleks rahaliselt toetatud või kogunisti palka makstud.

Teiseks imeb telekasport, ehk siis see, kui sa sõbra juures ärkad laupäeval ja tuleb keegi tsikk ning paneb vormelid sulle kõrva vinguma. See ala ei ole ühiskonnale otseslt kahjulik, kuid on naeruväärne nagu mehhiko seebid, nende toimimispõhimõte on täpselt sama. Kevadel hakkab Rosa nutma, Hulk Hogan puhmaskulmulist Igorit peksma ja Shummi võitma ning hooaja lõpuks kõik kolm skoorivad. Sihtrühmad ehk riietuselt on veidi erinevad, mõttemaailm sama. Kunagi põlgasin ma kõige rohkem murdmaasuusatamise vaatamist telekast, kuna see oli nii totter, kuid nüüd vanema inimesena saan aru, et see on üks vaiksemaid alasid tegelikult ning kui seljaga teleka poole olla, siis saab hakkama, samuti ei muuda ta seltskonda akontaktseteks töllmokkadeks nagu mingite inglise masajalgade palli tagaajamise ülekanded muul ajal normaalsetes kesklinna puhvetites.

Kolmandaks ja kõige vähem imeb tervisesport. Seda võiks isegi vahel mitte spordiks nimetada, kuna annab tõesti hea enesetunde, kui mitte liiale minna. Käia näiteks korra-paar nädalas veekeskuses. Mis selle juures imeb, on tema ajamine trendikaks ehk tõeliste spordikurjategijate õelad plaanid meelelahutusest päris sport teha. Pean silmas neidsamu ravimifirmasid ja spordivarustuse tootjaid, kes püüavad inimest ära meelitada tomati ning metsaraja juurest ning viia nad higiaurudes Revalspordi kummilindile sörkima ning valkjaskollast suhkruvaba lima limpsima veirda kujuga plastpudelitest.

Et miks ma siis Berliini maratonile jooksma lähen? Tahan ja lähen. :)

Enese keha tundmine ning piiride testimine on põnev. Usk, et inimene saab hakkama maailmas kõigega, mis talle pähe tuleb, on mul olemas. Nüüd tuli pähe kontrollida, et kas ma suudan joosta 40 km jutti, minnes sellesse vormi poole aastaga. Ma arvan, et suudan. Samas ei põe ma üldse, kui ma ka ei suuda ning 30 km pärast katkestama pean. Ma tean, et jooksmine on ohtlik, et lapsepõlves lidunud inimesed lõpetavad ratastoolis, et hingeldades saab organism palju hapniku vabu radikaale, mis vanandavad järsult jne, aga ega ma siis kogu aeg jookse. Pool aastat ja kõik. Selle peaks ikka üle elama.

Niiet join in! :)

Maailma Rahu tervisejooks

Kuigi olen hansapanga klient, ei kavatse ma oma jooksmist nende nimega nimetada, isegi siis kui ma selle eest maksma ise ei pea. Paraku on üritus külastamist väärt, kuna kui sügisel peab pikka maad jooksma ning iga organiseeritud lidumine tuleks ära külastada. Ilmselt tuleks külastada jooksuradasid JA kepikõnniradasid, kuna neljapäev oleks siis kolmapäeva lõdvestus. Kui juba ette võtta siis rikkalikult. Niiet kui keegi tahab minu tiimi, siis registreerutagu!

Hetkel on muidugi seis alles selline, et tuleb mõelda mis nipiga see kuuperi test ära liduda, kuna seal peab jooksma üle kümne minuti järjest, aga minu isiklik rekord on hetkel viis minutit. Siiski, põdemine pole minu stiil, saame näha.

Kes me oleme: Moonika

Mina avastasin jooksmise sügisel 2006. Nagu paljud teisedki, koolis ma vihkasin jooksmist. Üleüldse igasugust spordiga seonduvat tegevust. Kui ma veel päris väike olin, siis käisin iluvõimlemises. Aga kehalise tunnid... jubeduse tipp! Seega suuremat sorti jooksukogemused puuduvad, ühelgi võistlusel pole ka käinud :)
Maratonile lähen sellepärast, et tahaks jälle Saksamaale minna ;) Tegelikult, tahan end proovile panna. Näidata nii iseendale kui ka teistele, et ma pole papist tüdrik :)
Niiet, nädalavahetusel kõik jooksma! :)

Kes me oleme: Raimo

Niimoodi, see va spordipisik on mul kuidagi ja kuskil kogu aeg sees olnud. Noorpõlves (ehee, nii u 15-20 aastat tagasi) uhasin pea iga päev trenni teha, käsil ja jalgades oli kergejõustik üsna mitmesuguses vormis (v.a kuulitõuge :-)).

u kolm-neli aastat tagasi avastasin, nagu ikka kaalu peal, et terve vaimuga on ebaterve keha tõttu nirud lood. Hakkasin jooksmas käima + jõusaali + meelde tuletama mõningaid kergejõustiku treeningu aluseid. Võtsin endale ka eesmärgi osaleda ajakirjanike 10-võistlusel, tegingi seda kahel aastal, teisel korral suht edukalt.

Ent eelmisel aastal mõtlesin selle kergejõustiku rassimise peale veidi, vaatasin passist sünniaastat ja otsustasin, et äkki on siiski pikamaajooks minu jaoks. Ei tea, eks näis.

Ega suurt spetsiaalset trenni pole veel teinud ka, talvel käisin 2-3 korda nädalas suusatamas, nüüd olen Harku metsas mõned 10-13 kilomeetrised ringid teinud. Aga tunda on, et iga korraga läheb tunne paremaks...

Maraton. Tjah. Eesmärke on kogu selles asjas kaks: kaotada sügiseks külgedelt sangad ehk 5 liigkilo kerelt :-) Ning teiseks, joosta maraton läbi. Ja kui juba joosta, siis alla 4 tunni aeg oleks väga hea tulemus.

Treeneri näpunäited

millised on muljed treeneri juurest ja mis meid, kes me eelmisel korral osavalt kõrvale hiilisime, ees ootab? ning kas oli treenerilt ka näpunäiteid juba?

Kes me oleme: Rivo

Et tekiks miski pilt ÄP Maratonitiimist, teen algust.

Rivo. 25. M.

Aktiivselt jooksnud viimased paar-kolm aastat, neist korralikult ja päris teadlikult viimane aasta. Koolis tegelikult vihkasin seda monotoonset tegevust, aga kunagi Hansapanga Tervisejooksule (endine Nordea Tervisejooks) meeskonda sattununa jäi pisik külge ning sörkisin inertsist 
veel paar kuud peale hooaja lõppu.

Täna on jooks mulle mitte ainult viis vormis olemiseks, vaid elustiil. Jooks on teraapiline ehk peale pingelist tööpäeva riiulist ketsid haarada ning omapead kuhugi ajama panna, on meelitav mõte, mis teinekord koosolekutel mõttegi uitama ajavad. Kedagi lippamas nähes tuleb endalgi kihk peale.

Meeldib pikk maa, üle 10 km. Viimast distantsi olengi peamiselt võistlustel tallanud, sest seal sai kunagi esimene mark maha pandud ja eelmisel aastal parandasin peale suviseid treeninguid kaheaastatagust tulemust pea veerand tunniga.

Maratonile olen julgenud mõelda juba viimase aasta. Selline natuke unistusemoodi eesmärk, mis peale läbimist tõenäoliselt sõltuvuse tekitab. Näis.

Berliini maraton sellepärast, et tegemist lauge ja linna keskuses kulgeva rajaga. Tegemist kiireima maratonirajaga maailmas ning peaks esimese elamusena vägagi kihvt olema - üle 40 000 inimese, suurlinn jne.

Eesmärk Berliinis: joosta alla 4 tunni

Tähelepanu, valmis olla, start!!

Niisiis.

Ma enam päris täpselt ei mäletagi, mis alguses oli. Igal juhul on Äripäevas 17, natuke vist hullumeelset, jooksuhuvilist, kes hooaja lõppu 30. septembril Berliinis maratonidistantsi läbides tähistavad.

Ajaloo huvides saavad nimed siia kirja ka:

Henrik Aavik
Irja Ahi
Enn Heinsoo
Aivar Hundimägi
Tene Hook
Moonika Krošetskina
Virge Lahe
Raul Lobanov
Sten-Aleks Pihlak
Jaana Pikalev
Sirje Rank
Rivo Sarapik
Signe Sillasoo
Raivo Sormunen
Harry Tuul
Tarvo Vaarmets
Raimo Ülavere


Eelmise aasta Eesti maratonijooksu edetabeli põhjal on meid kokku ca seitse protsenti kohalikest maratonijooksjatest. 

Meie seas on vähem ja rohkem jooksukogemusega tegelasi. Ja nii hakkamegi siia postitama kõike seda vaeva, higi ja pisaraid (see on nüüd väike aja- ja ilukirjanduslik liialdus) , mis meid lähemate kuude jooksul ees ootab, et maratonivormi saada.

Lähinädalate sammud on järgmised:

- Cooperi test, et saada teada jooksjate võimed ja tase
- treenerilt treeningkavad ning näpunäited ettevalmistuseks. Meid juhendab Rein Raspel, kes korraldab lisaks jooksutennidele näiteks Tallinna Maratoni
- läbime Adidase footscani, mis näitab jalatüübi ning aitab õige jalatsi valida. Sama testi pakub veel näiteks ka Asics, kes eelmisel aastal näiteks rahvajooksuüritustel oma testijatega kohal oli
- ja joosta, joosta, joosta, joosta jne

Rivo