Teate, ma pole ligikaudu 5 aastat Cooperi testi teinud ja viimati oli tulemus ligi 2200.
See oli keskkoolis, kus ma sportida ei viitsinud - istusin arvuti taga või tegin midagi muud peaga.
Seega jäin eilse 2530ga täiesti rahule. Kujutan ette, et sõjaväe järel, kui tippvorm oli, oleks ehk isegi rohkem jooksnud selle ajaga, ent vahepealsed kolm logelemisaastat on oma töö teinud.
Cooperi testi juures morjendas aga natukene tõsiasi, et mul oli selleks hetkeks, kui hõisati "35 sekundit jäänud!" jõud üsna otsas ja viimased 35 sekundit mõtlesin: "Ilusti jalg jala ette, kohe saab läbi, kohe, kohe. Hinga Enn, hinga!"
S.t hakkas huvitama, kas on võimalik saavutada parem tulemus, kui natukene aeglasemalt joosta, aga teha tõsisem lõpuspurt? Nii mõnegi jaoks tundus see tõsi olevat, kes enne lõppu auru juurde keerasid. Siinkohal tulevad meelde muidugi treeneri sõnad selle kohta, et tegemist ei ole võistlusega, vaid enda võimete teada saamise meetodiga.
Kas siis Cooperi test tuleks joosta läbi ühtlases tempos? Äkki mõni spets kommenteerib.
Aga sellest tahtsin ka rääkida, et mul tekkis alguses vaimustus mõttest, et viskaks kuhugi üles ühe jooksude kalendri, et kes kus millal jookseb, aga kipun nõustuma juba natukene meie selle asja suhtes pessimistlike spetsialistidega, et tegemist on soolo treeninguga.
Siiski, kui on keegi, kellega tempos joosta, vabalt, mulle meeldiks. Hea on koos sporti teha ja motivatsioon on suurem enda paksu sedasamust maast lahti rebida, kui oled lubanud, et mingi kell oled kusagil platsis.
Ego värk, teate küll.
neljapäev, 5. aprill 2007
N: Cooperiga rahul
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
minul oli esimene kord elus cooperit joosta. imelikul kombel koolis seda meil ei tehtud, küll olin sõpradelt kuulnud, et tegu jubeda piinaga. seega oli väike kartus asja ees, aga peab ütlema, et täiesti asjata - täitsa tore oli. aga tempost. ilmselt on tegu individuaalse omapäraga - ka paljudel tippsportslastel on läbi karjääri olenemata distantsist pidevalt oma kindel skeem. mõni alustab kiirelt ja vajub ära, teisel on pidevalt tõusev tempo. ise eelistan võimalikult ühtlast tempot. väga aeglaselt alustada ei meeldi. kohe paras tempo peale, mida usun hoidvat ja nii lõpuni välja. selle taktikaga võib ka puusse panna, kuna hindad hetkeseisu paremaks kui tegelikult on, aga loogika ütleb, et kui tahad kiiret jooksu, siis tuleb ka kiirelt alustada. samas kiirus pole üldse see peamine, peaasi ikka jooks ise :)
seda siis cooperi kohta. maratonil tuleb ilmselt kasutada siiski taktikat "tark ei torma"
Postita kommentaar