Esmaspäev, 8. august 2011

minu esimene ultravõit



Laulasmaa Ultra - käidud, tehtud, võidetud. tõsi, võit tuli kepikõnniklassis. ja tiitli annan endale ka ise välja :P

aga algusesse. esiteks oli lauba hommikul ilus ilm, meel mõnusalt ootusärev, temperatuur paras ja kõhus riisipuder. Raivoga Laulasmaale Eesti ultraperekond Vennikaste eestvedamisel korraldatud Laulasmaa Ultra (26h 21,1 km pikkust ringi joosta või sammuda) stardipaika jõudes oli metsa vahele telklinnak juba püsti löödud ning Elujooksu punt tegi soojendust-venitusi. mõnus ärevus oli õhus. number kätte ja särgile ning starti passima.

enne veel olin õhemad sokid sussidesse pannud, sest ebameeldiva üllatusena tundusid viimati kevadel jalas olnud maastikuroomikusussid ka õhema sokiga kuidagi liiga parajad. suve läbi plätudes ringi uhamine? mõtlesin küll enne võistlust mõned korrad jooksusussid jalga panna, et taas jala järgi vajuks, aga noh ... ei jõudnud.

stardis olin ainus keppidega eksemplar. moepärast sörkisin esimese kilomeetri ja arutasime Steniga tarahumara paljajalujooksjate tehnikaid - inimesed peavad jahti nii, et lippavad loomad surnuks. samas on nad ühed ultramad ultrajooksjad üldse - 48tunniga paljajalu 460 miili joosta on ... adumatu suurus. raju.

esimese ringi otsisin head tempot ja minekut. rada oli hästi tore ja meeldiv ning vahelduv. 21,1 km ring viis metsast mägedesse, üles Türisalu pangale ja randagi. tõusud võtsin lipates, enamused laskumistest ka. ümbrus vahetus ja igav ei olnud.

meeldivat elevust tekitas 6,7 km peal olnud (ja hiljema ka pärast 10 km, sest rada viis sealt peale tagasipööret veel mööda) teeninduspunkt, mis mulle 13,3 km ajaks 1:40 nimetas. see oli üle ootuste ja mõistuse hea ning GPSi liikumiskiirust vaatamata mõtlesin, et vist muudeti rada - juhendi järgi tuli pärast stardi-finishiala läbimist veel haak metsa teha. "et see vist jäeti siis ära," mõtlesin. nii arvutasin omale ringiajaks 2:40. ilus.

mõistagi oli see liiga ilus, et tõsi olla. tuli ringi lõpetamiseks ka vaimu tugevdav 4,8 km haak teha ning esimene ring sai lukku alles 3,5 tunniga. sedapsi siis. egas midagi, veedame täna rajal siis hommikuni.

teise ringi esimese kolmandiku kandis tundus korraks, et vasema jala suur varvas hakkas jooksusussiga lähemat tutvust tegema, kuid pärast paelade kohendamist tõmbas too veidi tagasi. niiet rühkisin edasi. etteruttavalt võib öelda, et see otsustas ka võistluse käigu. tegelikult oleks pidanud kohe jalatseid vahetama. aga noh...

siis jälle randa, metsavahele ronima (rabistades suutsin mägedes ühe turritava juurika omale tõusu võttes täpselt puusa rihtida) ning uuesti pangapealsele. et päev oli nüüd juba täies hoos, paistis Türisalul pulmaliste järjekord, kelle seljatagant ja kaadrist sai läbi marsitud.

siis aga, pärast järjekordset laskumisesörki enne tagasipööret hakkas vasem suur varvas üha enam oma olemasolu näitama ja enam ei aidanud ei paelade sättimine või jalatsi jalas kohendamine. niiet püüdsin sammuda nii, et varvas võimalikult vähe sussi puutuks. minu arvamus või püüdlused muidugi vahetusalasse jõudmisel enam ei lugenud ja tulitas üksjagu. otsustasin jalavarje vahetada.

see 4,8 kilomeetrine haak osutus piinaks, sest varbal oli küll rohkem ruumi, kuid nüüd hõõrus kand. sättisin küll korduvalt, kuid tolku polnud ja võtsin siis tallad päris välja. nii sai enamvähem kannatamata ringi lõpuni ja taas telgi manu uut kombinatsiooni proovima. enamvähem rahuldavaks sai astumise adidase jooksusussiga, üliõhukese rattasoki ja Salomoni maastikussissi taldadega. ja nii kõhklevate tunnetega kolmandale ringile.

kui see varbaintsident välja arvata, oli olemine ja fiiling viimasepeal - kõrvas mänginud lugu viis mõnusasse transsi ning kulgesin kohati aega-rada-ümbrust märkamata. ultrate kõige mõnusam osa - kulgemine. täitsa meditatsioonisarnane olek. lisa siia veel mõnusad kaasvõistlejad, kes üksteist innustavad, ja ongi tore päev. muudkui tõstad jala-jala ette, naudid ilma ja teeninduspunktides head-paremat... äge.

Türisalu pangale jõudes sai sahmaka vihma ja jahedat tuult ning jalad märjaks, misttõttu hakkas jalg libisema ning laskumised hakkasid varbale valu tegema. peagi oli selge, et rohkem ei tee. kannatada oleks jõudnud ja tahtnud veel küll (valu läheb ju üle, tulemus jääb), kuid sellele liikus seltsi mõte, et tahaks enne sügist veel rattaga ja uiskudega sõita ning end enne hooaja lõppu sandistada pole vast mõistlik. ühe küünega on muidugi hüvasti ilmselt.

natuke alla 11 tunni läks kell kinni - pulssi polnud ollagi keskmine 117 ja kaloreid põletasin tiba enam kui 5000. kahju oli jah, et nii vara, aga teisalt jällegi hea - ei tule liiga lihtsalt, lohutasin end, mõnusalt lõhnav medal, diplom ja kaminasimsikuju käes.

kui hilisõhtul pealinna poole tagasi kulgema hakkasin, juhtis võistlust Raivo. "pagan, mõtlesin, et teen viis ringi ära ja keeran telki magama. nüüd...," arvas ta. lõpuskooriks kogunes tal kuus ringi ehk 126,6 km. tubli esimese ultratulemuse sai ka maratonitiimi liige Urve, kes läbi kolm ringi, ehkki võimsust ja meeleolu oli rohkemaks, aga üksi pimedasse metsa ei kiskunud.

igal juhul aitäh korraldajatele toreda päeva eest ning innustavatele kaasvõistlejatele ja toetavatele vabatahtlikele.

väike puusavalu välja jätta, kannatas eile rattaga juba mägesid võtta. nüüd paar päeva rahulikumalt. pilte ja tulemusi näeb ehk ka peagi.

LISATUD 09.08: tulemused said sellised. tundub, et meeskondlikus arvestuses tulime teiseks (väike arvutusviga näitab tabel me tulemust praegu 3 ringi võrra tegelikkusest tagasihoidlikumana). ja pildigalerii ka.

Teisipäev, 2. august 2011

Nende teiste liiklejate kaitseks ka

Harjumatu pilt - südalinn rataste päralt. Tallinna Rattafestival 31. juulil. Foto: aerobike.ee.

Nädalavahetusel toimus pealinnas rattafestival, mis tipnes pühapäeval rahvasõiduga - 32 ja 100 km -. Neile anti start ja võeti finish südalinnas. Tallinna südalinnas. Seal, kus muidu on autod pühad. Tahtsin ka osaleda, aga oma oskamatusega oleksin endale-teistele ehk veidi ohtlik olnud. Nii käisin ainult starti piidlemas.

Pühapäeva pärastlõunal, peale võistlust kammisin uudistesaite, et leida võistluse tulemusi ja elamusi-kogemusi. Selle asemel hakkas end koguma "ratturite tõttu seisid jälle autojuhd ummikus" lumepall. See panigi "pliiatsit" haarama.

Too lumepall on kahjuks tänaseks mõõtmetelt veelgi suuremaks kasvanud - ühe lehe pidevalt meediat kammiv kirjutab, kuidas tema ei näinud ühtegi silti (ehkki lehe kanaleis ilmus info), teine kisub uut draamat üles, et varsti (21.08) läheb ratturite pärast jälle hullemaks jne.

Olin juuli alguseni rattakauge. Samas isegi minuni jõudis see info, et 31. juulil stardib Tallinna südalinnast rattasõit. Vau. Maailmalinnaks hakkame saama, mõtlesin. Infot jäi silma veebis, trükiajakirjanduses, märkasin plakatit poes ning kuskilt tänavalt jäi silma ka liiklusmärk, mis hoiatas - siin hakkab 31. juulil saama.

Aga ok, võrrelda, kes kus midagi nägi või ei näinud, on tagantjärele sama asjalik kui ... pange siia ise midagi sobivat võrdluseks. Mis teeb nõutuks, on rinded.

Ma ei ütle, et on sport ja siis on valed tegevused. Ma eeldaks, et samuti suhtuvad ka nn teisel poolel seisjad - autojuhid, "jalgsi ei käi ja vett ei joo" maailmavaate pooldajad ja teised. See on tolerantsus. Maha teha on kõige lihtsam, aga minu arvates näitab see, kuidas sa sulle võõra/igava/mitteköitvaga toime tuled ja seda edasi peegeldad, su intelligentsust ja küpsust. Või kui mõistmiseks jõudu-tahtmist ei jätku, kas peab siis kohe hukka mõistma? Sõbralik lõõp mõlemalt suunalt on mõistagi tervitatav. Aga milleks poolte võtmine ja lahing?

Jalakäijana võitlen iga päev näiteks ülekäigurajal - autode otsaveeremine teeületusel ("krt jookse juba"), saateks signaalitamine või käeviibutused (mitte viisakusest vms). Uisutajale-ratturile lisanduvad siia kõrvalteelt ette-otsa uhavad või napikaid tegevad kodanikud. Keset ülekäigurada autolt müksu saaminegi proovitud. See, et elu veel sees ja käed-jalad terved samas ei tee rõõmsaks. Peab kindlasti linnadžungel olema, kus tugevamal on õigus ja ainult tema tahtmine saab olla?

Ma tean, et auto on tugevam. Et kukkudes võtab asfaldi löögi esimesena vastu peopesa, puus või küünarnukk. Minu peopesa, millest mõlki välja ei löö ja mis koledal kombel peale asfalfil lohisemist kipitab. Ei pea seda iga päev ähvardustega meelde tuletama. Sellise jõudude vahekorraga saavutatud „võidu“ väärtus ja kaal on üldse omaette aruteluteema. Või noh, äkki me oleme paremad kui sellisel teemal arutlemine?

Ma loodan, et nädalavahetusel toimunust ja hetkel paisuvast mullist panevad head kõrva taha mõlemad pooled - korraldaja ei viska lootuselusikat nurka, vaid teeb järgmisel aastal uuesti, informeerib veel rohkem. Autosõitja pähe aga jääb ummikus passimisest lisaks vihale trummeldama valem - "sel ja sel kuupäeval toimub siin võistlus" = "ma ei pressi end siis siia ummikusse, isegi, kui mul maksumaksjana on õigus seda teed kasutada ja just siis siit kaudu sõita“. Ja äkki mõtleb ka korraks, kui palju ma ise selle ummiku tekkimisse kaasa aitasin.

PS. Võistlusel osaleja teeb seda, mida korraldaja tal lubab ja reeglites on ette näinud. ehk, kui suletud liiklusest tekib miski draama, väljenda oma pahameelt korraldaja, mitte ratturite kui nähtuse suhtes. Siis muutub ka midagi.

Disclaimer.
Olen harrastussportlane ja minu tõttu on nii autoliiklust seisma pandud, ümber suunatud kui kergliiklusteelt inimesi peletatud. Ja vahel rikun eeskirju, kuigi mul selleks õigust ei ole. Aga ma püüan end parandada ja pidevalt tuletan meelde, et ma ei liikle üksi ja teedele-tänavatele on teistel ka õigus. Ka siis, kui nende tegevus mulle korda ei lähe.

Esmaspäev, 1. august 2011

Harden The Fuck Up ehk rattareeglid

millist jalgratturite kuldreeglit rikub peaminister sel 2004. aastal tehtud fotol? Foto: Raul Mee/Äripäev.

kuniks töö tahab oma, ent rattavaimustust siia ilmselt rohkem ja rohkem tekkima hakkab, siis taustateadmiste parandamiseks, mismoodi rattaasjadesse-trenni-jms edaspidi suhtuda - The Rules. aamen.

klassika on muidugi reegel 5, mis sobiv mitmes olukorras kasutamiseks - Harden The Fuck Up.