esmaspäev, 29. oktoober 2012

Haanja100 Jala ebaõnn ehk võit

Kolmanda Haanja100 Jala start lauba hommikul kell 7. Ultrale läks 60, sprindidistantsile ehk maratoni läbima 15. Foto: Hillar Irves.

Kolmas Haanja100 Jala, mulle teine, algas mulle juba reede pealelõunal. Kui kõhus hakkasid toimuma reaktsioonid, mida ma enne mõõduvõttu pigem eelistaks vältida. Kuna peale suvist rattatuuri sai korralikult trenni tehtud ning vormi hoitud ja parandatud, siis ootasin Haanja100 väga – oli natuke fookuse eest ja põhjuseks, miks mahtu koguda ja trenni minna.

Alustuseks sõitsime 6,5 tundi pealinnast Haanjasse. Libe tee, 10+ autot kraavis ning mõned mõlkimised. Talv tuli ootamatult. Viimane mälestus Haanjast oligi märtsikuisest suusasajast, tingimused olid reede õhtul sinna kohale jõudes sarnased kui pool aastat tagasi.

Pikast autosõidust tingituna jäi öö lühikeseks ning söetablettide kavalusest hoolimata oli hommikul kõhus hell tunne. Et mõtlesin kell 5.30 (rajast 50 meetrit) äratudes üldse edasi magada. Samas, 6,5tunnist autosõitu ei raatsinud niisama raisku lasta minna. „Täna õpid sa õnnestumisi hindama ning kannatlikkust,“ irvitas kõht.

Nii läkski 1,5 tundi hiljem sammumiseks. Kaasas olid kõnnikaikad ning plaan oli kõndi-joosta vastavalt tundele – tõusudel lasin suusaimikat, laskumisel jala sirgu. Rada oli lumine, kohati 15 sentimeetrit ja enamgi lund, ning tõusva päikesega rajale suundunud 60 ultralembi tekitasid pealampidega metsa vahele kadudes meeldejääva pildi ning kihvti meeleolu, mida näiteks massispordiettevõtmistel ei näe ega koge. Mulle see trajektoor sobis ja meeldis, enamgi, kui esimesel korral proovitu.

Esimesed ringid – lipati 6,6 km ringil - otsisin rütmi, kolmandaks tiiruks oli selge, et pingutada täna ei kannata, sest iga mäkkejooks lõppes sellega, et tekkis vajadus üht ruumi kasutada. Hiljem selgus ka, et pulss oli sellistes tingimustes normaalsest 20-30 lööki kõrgem. Vedelik ei teinud ka kaastööd, ei imendunud ja loksus kõhus. Kellestki möödudes oli see kuulda ka.

Kolmandal ringil saigi kõige rohkem endasse vaadatud ning lõpetamise-jätkamise SWOT-analüüs tehtud. Siis neljandal ringil läks järsku väga heaks, mis oli mõistagi petlik ning tuli tagasi topelt järgmisel ringil. Niisiis kõndisin nii kiiresti kui võimalik ning jooksusammu tegin, kuidas lubati. Olemine läks järjest kasinamaks.

Kulgesin alguses Contra ja ta kaaslase tempos - nad sörkisid tihti mööda, kuid tõusudel ja söögipunktides läksin juhtima.

Vahepeal tulid rajale suusatajad. Ja siis lund juurde.

Raja transformeerumine.

Elasin tiiru kaupa ja ühelt poolt valetasin omale, et kaua enam ei jätka ja muud sellist, kuid teisalt tiksus kuklas mõte, et kangutan ikkagi lõpuni. Tahtmist oli nii palju, kuid sellele tegi lõpu 6. ringil libedas mudas jala väänamine ning sündis raske otsus. Skooriks 7 ringi ehk 46+ km. Ultra ikkagi. Aga tuli raskemalt kui kaks aastat varem 82 km. Hea tunne, et niigi läks. Pettumust muidugi ka. Samas tuletas jälle meelde, et tuleb õnnestumisi hinnata, sest alati ei lähe nii nagu plaanid ja tahad.

Et päris jooks jäi tegemata ja nälg suureks, tuleb aasta lõpupoole miskit uut välja vaadata.