Teisipäev, 29. detsember 2009

talvisida tegemisi

nonii. sügisel oleme vahepeal kõvasti rulluisutrenni teinud, korraks jääpealgi koperdamas käinud, NYCs liigutajaid nende pargi pärast kadestanud ning kuu aega lihtsalt lulli (lull muide on pärast löömingut täie tervise juures) löönud. nüüd olen kuu jagu harjutatud ja uuesti rajale püüdnud saada. reisist saadud jetlag tegi seda poolteist nädalat väljakutseks, aga tänaseks on juba rütm tekkimas.

selle pealt, ja kellegi õhutusel, leidsin end täna Pirital suusalaenutusest, kus finantstehingu tulemusel said tunniks ajaks mu omaks suusad-kepid jms. etteruttavalt infoks, et viimati kohtus selline kombinatsioon kümme või enamgi aastat tagasi. aga uisutamisega on talvel kasin lugu ja kuidagi tuleb pimedad õhtud täita.

kümmekond meetrit rajal ja nii saamatuna pole pikalt end tundnud. aga kuldreegel ütleb, et kui nõuga ei saa, siis jõuga ikka saab. ja raiusin veidi klassikat. või midagi seda meenutavat. laskumine, paar tõusu ja veel raiumist, esimene kukkumine ning siis sai juba naha ka märjaks.

mõne aja pärast kangus kadus ja lihas sai soojaks ning kepid kippusid ka pigem lumme kui suuskadele maanduma. siis oli muidugi vaja jälle laskumist proovida, mis siis, et kurvi taha ei näinud ning pidurdamisest või suuskade kontrollistki ei teadnud suurt midagi. lõpetasin põõsas. kahel korral tuli muidugi mõistus enne pähe ning läksin mäest alla jalgsi.

kusjuures, pikali saab suuskadel kiirelt ja hõlpsalt. isegi laugel maal ning uisutamise eripärast ehk tasakaaluharjutustest hoolimata. mina ei tea, kuidas see telekast kõik nii lihtne paistab, muudkui tõukad ja liugled, tuul kohiseb kõrvades ning samm on puhas ilu. suht ropp töö oli ikka.

kuna metsavahel oli talviselt ilus, siis otsustasin ühe ringi seal veel vehkida. selleks ajaks leidsin lihasest miski mälu ning püüdsin uisku sõita. rada oli üsna libedaks sõidetud ning ilus see välja ei näinud. suuskade servadki servade nimetust enam kandnud. viimane on muidugi hea, sest neist hakkas vahepeal mu suusatadapüüdmist vaadates kahjugi. kusjuures, see ärasõidetud paar oli ikkagi vingeim, mis mul eales all olnud.

aga lõpuks midagi hakkas tulema ja tekkis rütm ning lihas ei hoidnud enam pinges. koos sellega saabus muidugi lõpusirge eel jälle vajadus oma võimeid ületada ning sahamoodi efektset pidurdamist proovida. ilusa kolmnurga asemel vedasid roopad suusad lahku, tegin midagi spagaadilaadset ning edasi liikusin juba kõhuli. efektselt. viisakate inimeste ees, ei naernud vähemalt kõva häälega.

homme lakun haavu.

aga vinge oli. joosta enne uut aastat ei taha ning leidsin vist asendusala, kuniks lund on. mootor töötas üle ootuste ja pausist häirda laskmata hästi, mis tegi headmeelt. ja värske loodus ka ikkagi.