Praegu jooksevad vaid hullud - ehk suusad alla

Eelmise aasta talvel kirusin ma joostes endamisi suusatajaid, kelle jaoks rajati talveks minu jooksutrassile kunstlumest rada, mis sundis mind oma treeningtiiru muutma. Viimase paari nädalaga olen ma pööranud aga niivõrd suusausku, et pean rumalateks omakorda inimesi, keda pole praegune talv suutnud jooksmisest (või mõnest muust spordialast) loobuma :)

Aastavahetuse kandis sai mulle äkitsi lõplikult selgeks, et oleks sulaselge rumalus jätta viimase sajandi lumerikkaim talv kasutamata. Võib olla enam sellist talve siinsetel laiuskraadidel enam ei näegi, kliima ju soojeneb peadpööritava kiirusega :P

Kuna viimaste aastakümnete talved on olnud enamaltjaolt lumevaesed (vähemalt minu liikumistraektooril –Tallinna ümbruses), siis pole ma endale söendanud suusavarust muretseda ning olen olnud ka kehv suusavarustuse laenutaja.

Sellest tulenevalt tean ma enam vähem ka kõiki suusakordi pärast keskkooli lõpetamist- kahel korral Firmaspordi talipäevadel Otepääl, korra või paar Kõrvemaa suusakeskuses ja paar korda Pirital – nii, et kokku viieteist aastaga vähem kui sadakond suusakilomeetrit.

Kuid aastavahetusel Pirital laenusuuskadega mööda suusaradu vaevaliselt ja higistades liikudes sai mulle selgeks, et nii enam edasi minna ei saa. Sõita tahaks ja väga, aga kulunud laenusuuskadega jääb vähemalt pool naudingust kätte saamata.
Pidasin isekeskis monoloogi:
-Kas soetada suusad?
-Jah!
-Aga mida teha, et investeering end 100% ära tasuks?
-Võtta osa Tartu Maratonist.

Kuna mitmed minu ümber tiirlevad inimesed olid Tartu Maratonist hakanud sel aastal esmakordselt kõva ja selge häälega rääkima, tundus mulle ka antud idee üsnagi realistlik.
Ma lausa küsisin endalt, et kuidas ma olen üldse siiani Eesti suurimat rahvaspordiüritust ignoreerinud?
Ahjaa - olen end alati lumepuuduse tõttu püüdnud välja vabandada.
Nüüd aga selline vabandus ei mängi välja.

Seis on nüüd selline, et suusad on paar nädalat käes (amatöörile mõeldud Fischeri SC kombid) ning õpin vaikselt klassikat sõitma.
Kooli ajal sai oma 35 rublastele Visu poolplastikutele parafiini alla pandud ja üksjagu uisku sõidetud, kuid klassika on jäänud minusuguse võhiku jaoks käesoleva talveni täielikuks müsteeriumiks.

Nüüd muutub aga pilt päev päevaga klaarimaks ning on saan vägagi hästi aru, miks peab suusale pidamismääret alla panema J Samuti on enam vähem selge, kuhu pidamist tuleb täpselt kanda, kuidas paaristõukeid ja käärsammu teha jne. Iga päev tuleb külge midagi uut ja põnevat. Õppida on aga veel väga kõvasti ning sestap loodan, et enne maratoni õnnestub ka mõni suusakoolitus läbida.
Seniks aga tunnetan suuskade libisemist ja kogun treeningkilomeetreid. Kindlam tunne oleks kui neid õnnestuks enne maratonipäeva 350-400 km kokku saada.
Täna sai maratoni stardirahad teele pandud. Hetkel on 21. veebruaril lisaks allkirjutanule minemas Tartu Maratoni 63 km trassile Rivo ja Raul.

teel suusahundiks

talverõõmud.

kuna algajal igasugune inf ja abi teretulnud, siis üks soovitus. olen kahel korral suusad Hawaii Expressi Järve esinduses määrida lasknud ning tööga igati rahul. lisaks saab sealt mitmepäevase järjekorrata asjad kätte. seega kiire ka.

eile käisingi õhtul seal püsside järel ning suundusin Piritale. psühholoogiline tõrge välja külma kätte minna oli tegelikult suur ning kodus võitlesin tükk aega sooviga harjutuskord tänasesse edasi lükata. samas nädalavahetuseks lubatakse veel jahedamaid temperatuure ning tuli ikkagi minna. õnneks kaotavad spordiriided liigutades ebameeldiva tunde suhteliselt kiiresti.

üldse on jahe aeg see, kus saad spordirõiva töötamisest ja headusest aru. näiteks 1,5 tundi rajal tegeledes ning hiljem riideid vahetades on spordipesu ja fliis peaaegu kuivad, ainsana on niiske välimine kiht ehk kilekas. võimas. pärast kiirelt kuivad kihid selga ning polegi nagu väga jäine. kinnaste ehk näppude külmetamise probleem veel on, sest mu Salomoni suusakindad on esimesed veerand tundi külmast šokis ning alles siis liigutamise peale soojenevad ja täidavad oma eesmärki. mütsiprobleemi lahendasin lihtsalt - külmema ilmaga kaks tükki üksteise peale.

aga eilsest. rahvast oli vähe, see oli hea. see on hea ka pikemas perspektiivis, et rada pole õhtuks väga ära sõidetud. 15 ja enama külmakraadiga, millele seltsiks veel tuul, rahulikust harjutamisest eriti mõelda ei taha ning sooja hoidmiseks lasin torud eile ikka tühjaks. kuna libisemine oli ka selline, t tundus, et jään oma oskustega suuskadele pigem jalgu, tegin nädalavahetuse ligi 1,5 tunnise ringi tunni ja viie minutiga. ise ka ei uskunud. niiet Raivo, määrdest sõltub väga palju :P

ahjaa, talvel tasub prillid vist ka hankida. läbipaistvad. muidu saab laskumistel jäised läätsed silmadele. pimesi ka nagu ei saa.

hakkab looma

kuu aega saab peagi suusatatud ja laupäeval tõdesin, et hakkab tunnetus tulema. kasin on selle kõige juures ainult määrimine, sest eelmisel nädalal alla pandu kehtib umbes 10 kraadi soojemas kliimas kui tänane (õhtul kuni -15). seda andis laubal tunda ka, kui ei olnud ikka päris see. tegelikult on hea, miinusmärgiga temperatuuri lubab mõneks ajaks.

laupäeval aga kogesin esimest korda ka seda, mis tähendab täis rada. ehk miski suusaüritusega samal ajal Piritale sattudes oli koha leidmisega täitsa tegu. tipuks kujunes pereisa, kes oma last kelguga keset suusarada vedas (jäljed järel) ega eest ära astuma kippunud. sõnatuks võttev.

muidu Nõmme vs Pirita duellis annan hääle Piritale - näiteks klassikarada on siin tugevam ja rajapõhi ning -serv kõvem ehk tõukel ei vaju suusakepp kraavi nagu Harku ringil kippus juhtuma.

ja, kui uisutamine istus rohkem päevasel ehk valgel ajal, siis suusatamiseks sobib rohkem pimedus. kirev taust kippus tähelepanu rajalt ära võtma.

kuidas ma raketiteadlaseks hakkasin

pildil on illustreeriv tähendus vms :P Foto: Arno Mikkor/ÄP

kui kahe nädalaga kaob samal suusaringil ajast pool ja veidi peale, siis see on vist progress? muidugi, suusad on teised ning libisemine ka (mitte teine, aga üldse, et on).

aga raketiteadusest. Priit Pullerits filosofeeris mullu ka, et suusatamine on ikka jube keeruliseks muutunud - harrastajal vaja teada, mis suusad ja saapad ja sidemed ja määre jne. ta sissekande kommentaariumit lugedes on muidugi hea tõdeda, et siin on palju oskajaid huvilisi, kes kõigest kõike teavad. mind see paraku ei aita ning tükkhaaval panen selle ala puzzlet kokku.

ebameeldivaim avastamisrõõm kaasneb riietusega. reedel ca 15 miinuseni langenud temperatuur tähendas, et paksud-soojad jooksupüksid andsid seljapoolt aimu, et tuul pääseb läbi. eile lähenesin siis spordipesu ja soojema t-särgiga ning kiirusomadusi oluliselt parandava Björn Daehlie suusamütsiga.

alahindasin Crafti õhukese-õhukese särgi võimeid ning sain poole peal aru, et hakkab palavaks minema. jalad olid samas ikka külmas, sest climacool pesu vastas oma nimele. kusjuures, joostes pole eales ei sooja pesu ega kaht mütsi vaja läinud. niiet uuesti poodi. ja määreteni polegi veel jõudnud.

aga saadav fiiling sellest kõigest, eriti, kui suusk lippab ka, on küll kirjeldamatu. eriti, kui oled ühe talve peamiselt jõusaalis+basseinis veetnud. võimas. nüüd peaks ainult vabastiili asemel klassikale tähelepanu pöörama. muidu on 60+ km puhast ikaldust.

meile meeldivad väljakutsed

Andrus Ansip neli aastat tagasi maratoni finišis. Foto: Indrek Susi/ÄP.


selline kiri läks täna sisevõrku. esisüüdlane ja idee-autor on Raivo.

-----
Äripäeva Spordiklubi kavatseb ära kasutada viimase sajandi sügavaimat lumevaipa ja koguda kokku need entusiastid, kel vasardab peas küsimus: „kui ma sel aastal Tartu suusamaratonile ei lähe, siis millal elus tuleb veel niivõrd fantast võimalus?“

Aega suuskade määrimiseks ja vaimu valmisseadmiseks veel poolteist kuud, mille jooksul ei tohiks lumepuudus trenni tegemist segada.

21. veebruaril toimuv Tartu Maraton pole ainult 63 km pikkune võistlussõit Otepäält Elvasse. Samal päeval toimub ka veel 31 km sõit (stardiga Arula teeristis) ning täpselt nädal aega varem (14. veebruaril) toimuvad nn. avatud raja sõidud (pikkusega 16, 31, 63 km), kus aega ei võeta. Nii, et seiklusi igaühele.

Aga mõtle ja anna allakirjutanutele märku. Ehk sel aastal õnnestub meil plaan teostada ja löögirusikas Äripäevast teele saata :) !

Seniks aga naudi sajandi ilusamat talve,

Raivo (viimase viieteist aasta suusakogemus 7-8 korda), Rivo (vana rulluisuproff, kes on enda jaoks viimastel nädalatel suusatamise avastanud) ja Raul (kõige staazikam suusakaru)
----

niiet tuleb ikkagi suusatama õppida.

minna või ... minna?

vaadake Veikko Tääri ülesastet Tartu Maratonil (ERRi video) mullu aasta alguses ja öelge, et ei tõmba.

püüan lähiajal pikemalt varustusest ja alustamisest kirjutada.

maratonile. sellele Tartu omale.

talveõhtuid veedan siin.

tänane lõunalkäik lõppes küsimusega "miks mitte?". ja seda märksõna Tartu Maraton peale. tõepoolest, miks mitte. pole seni rahvaspordiürituste ühel pärlil kaasa löönud ja sel aastal lubab lumist talve. kuu aja pärast siis.

üle-eile proovisin seni vingeima suusapaariga sõita. suusalaenutuse pakutavad on nende kõrval ikka lauad. edasiliikumiseks nähtav vaev kahanes jõudsalt ning laskumistelgi ei pidanud poolelt mäelt raiuma hakkama, et teistele jalgu mitte jääda ning tõusudestki sai lenneldes üles. suusatamine võib nii meeldima hakatagi. suusal ja suusal on vahe. ja keppidel. ja saabastel. teate ise, kuhu tüürib :P

kaks tobedat käpulikäimist proovisin muidugi ka ära. õppetund, et ei ole vaja hoo pealt hakata laskumisel klassikajälge sisenema. suusk ei ole rulluisk, et hüppad ja tõstad, see vajab veel harjumist. muidu, vinge - lumi, lumine mets, värske õhk, loodus. uhh. lähen katsetan täna Nõmme radu ka vahelduseks. rajal siis ehk näeme.