Neljapäev, 25. veebruar 2010

kas järgmiseks Vasaloppet?

Vasaloppeti start. Foto: SVT.


nagu hea piltnik Jarek Jõepera ütles, läbib üks õige Eesti mees Tartu Maratoni. tehtud. aga kuhu edasi?

ma tean, et 7 tundi ei ole just teab mis uhkustamisväärt saavutus, ent hammas on sedavõrd verel, et peaks juba uueks katsumuseks atra seadma. uued osalemisotsused, eriti kergelt hullumeelsete võistluste omad (nagu Vasaloppet oma 90 kilomeetriga tundub), tulebki võistlusjärgse eufooria pealt, kui lihas juba taastunud, aga emotsioon veel värske, teha :P

sel aastal läänenaabrite juurde ei jõua, sest 90 km klassikasuusatatakse seal juba 10 päeva pärast. aga järgmisel aastal ehk? vaadake näiteks eelmise aasta stardist videot. kas ei aja mitte isu peale?

üldse avanesid mulle sel talvel suusamaratonide silmad. kuna varem polnud ei huvi ega tegelemist, ei pannud ka tähele. sel talvel saab ehk jala veel valgeks Salomoni sõitu Valgehobusemäel 14. märtsil, mõttes olen arvutanud osalemist ka järgmise nädalavahetuse Haanja sõidul. näis.

eile tegin üle paari päeva esimese harjutuse. hommikul veel eriti ei viitsinud, aga õhtul lund vaadates tuli isu. kõik sujus ja libises. kartsin, et keppide ja lume ja suuskade vastu on väike tõre, kuid huvitaval kombel ei ole pikk sõit sellist templit jätnud. taastumine on üldse üle ootuste lihtsalt ja kiirelt kulgenud. sel nädalal võtab siiski veel rahulikult.

lisa: aitäh terastele lugejatele, Haanja 100 ehk 100 km suuskadel 20. märtsil. ütleme nii, et tekkis idee.

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Tartu Maraton - tehtud. hell yeah

siit. 63 km. Foto: klubi Tartu Maraton.

noniisiis. mõned märksõnad ja mõtted eilselt võistluselt. minu esimene suusavõistlus üle maeiteakuipika aja. ja esimene klassikavõistlus. infot, et ma trennis vabastiilis kulgesin, tiimikaaslastega väga ei jaganud. lootsin mahu pealt ära sõita. pealegi, how hard can it be?

suusad olid vinged ja määre samuti. aga kui mees peal tehnikaga eelneva kahe kombinatsioonist maksimumi välja võtta ei oska, siis tuligi ikkagi piinelda ja karmilt tööd teha.

taust oli enne eilset siis selline:
- suusatatud ligi kaks kuud - kilomeetrites ca 450-500 kanti
- sellest klassikat kolm korda, küll olin vaadanud teisi ning Veikko Tääri videopäevikuidki :P
- aga on ju sajandi talv ja sportlike kolleegide kutse. niiet tuli minna.

ahjaa, remargiks veel, et mul oli see mitmes kord, kus kolleegi abiga millegi kallale asusin. jooksmiseni jõudsin kolleegidega, Berliinis käisime maratonil koos. et kaastöötajais peitub tihti võti inimeste liikumapanemiseks ja tööandjal tasub seda kõrva taha panna. sest hea tervise ning eduka soorituse puhul jätkub tahtmist-motivatsiooni kogu aeg.

mõned märksõnad eilsest.

- viimasest reast startimine on halb valik, sest rajaks on sul ees ainult lumepudru, kus ei ole jälge. enamasti.
- positiivne on samas, et suht vähe trügimist ja üsna lahedalt ruumi kulgeda.
- miks on laskumistel vaja sahatada? ei olnud ühtegi keerulist või järsku ja rajas sõites oleks oluliselt lihtsam, kiirem ja rohkem puhkust võimaldav alla kulgeda.
- raja esimene pool oli mulle igav ja raskevõitu - keppide pikkuse ning kasina oskuse tõttu väsis selg kiiresti.
- algajal on hea kellegagi koos alustada - näha, et lõpuni on veel 50+ või 40+ km (ehk adumatu suurus), mõjub kohati hirmutavalt ja pärssivalt.
- kaifisin täiega alates 31. kilomeetrist tõusude-laskumiste ca 15 kilomeetrist lõiku - tõusudel sain selga ja ülakeha puhata ning laskumistel kütsin hea määrdega paljudest mööda ja võitsin kõvasti tagasi.
- korraldajatel on tark lüke lasta poolepeal 31 km sõitjad rajale - maratoonarid on selleks ajaks juba suht omas elemendis ning see mõjub emotsionaalselt väga värskendavalt, mulle andis tugeva süsti ja tahtmise edasi võidelda.
- alguse naljad kestsid kuni 10. kilomeetrini, siis tehti juba vaikselt ja nohisedes tööd.
- viimased 15 kilomeetrit imesid must pea kõik mahlad - suht lauge maa ehk tuli suusatada. mida ma ei osanud.
- viimast viit kilomeetrit ma juba vihkasin.
- esimesel korral on õige tempo valimine keeruline. ei oska jagada ja sättida, palju tuli ka niisama rahmeldada. finishijärgset ja tänast olekut vaadates tundub, et viimane käik jäigi sisse panemata.
- korraldajatele aplaus ja kummardus. rajal toimis kõik ja TPd tulid meeletu massiga ikka viimasepeal toime. kartsin, et tagantulijaile on imetlemiseks tühjad kandikud ja topsipuru ning banaanikoored. rajale ise ma midagi (peale kuiva mütsi) kaasa ei võtnud ja tagantjärele vaadates, õige otsus.
- suusarahvas on enamasti viisakas. isegi, kui trennides mingit tunglemist ette tuleb, siis maratonil seda polnud.
- suusamaratonile võta alati päikeseprillid kaasa. kui su kaadrist on üle poole valge ja valgust peegeldav pind, siis on silmad kissis ja nägu pinges. ehk sellest lihtsast pingest saaks lihtsalt vabaneda.

korra käisin näoli ka. konkreetselt. laskumisel rajavahetusega jooneliseks sõidetud lumel jooksis vasak suusk üle parema ja puhkasingi lumel. kõik jäi õnneks terveks.

täna on olemine üle ootuste hea, kerge väsimus ja mõnel pool ka lihasevalu. niiet lisaks suusatamisele tasub ka jõusaalis käia - lihas kestab paremini ja endal järgmisel päeval parem olla.

moraal:
- mu üldfüüsiline ja aeroobne vorm on oluliselt paremad, kui arvata julgesin.
- klassikat suusatan alla igasugust arvestust, oluliselt halvemini kui julgesin arvata
- Tartu Maraton on oluliselt lihtsam sõita, kui julgesin arvata.

ja Raul fikseeris, et netoaeg on tegelikult 10 min väiksem brutoajast. seega sõitsin ikkagi alla 7 tunni. jee.

järgmisel aastal jälle.

Pühapäev, 21. veebruar 2010

Kes startisid, need lõpetasid! Hurraa!

Raul (6:44 ja 3905. koht) ja Rivo (7:09 ja 4199. koht) on ilusti just 39. Tartu Maratoni Äripäeva Maratonitiimist lõpetanud. Muljeid pole neilt veel kuulnud, aga oma vennalt sain just SMS-i, et taganttulijatel oli seekord päris raske rada. Aga kindlasti Rivo ja Raul juba varsti ka siin muljetamas, kuna suurem rammestus kontidest kadunud ja Tallinnasse tagasi jõutud.
Igaljuhul väga kõva sõna! Tubli! Tehtud! :)

Allkirjutanul õnnestus aga reede õhtul selline vastik külmetus saada, et terve eilne päev sai voodis sirakil oldud, 100% sai end küll ravitud kuid tulemuseta. Polnud mingit varianti täna siiski rajale tulla (tõenäoliselt pesitses pisik juba mõnda aega organismis, kuid leidis ülihalva aja väljatulekuks)...
Endal on õudsalt kahju, et seekord siis sedapsi... Harjutatud sai ja eesmärgid olid paigas... Kuid rõõmustan kõigiga koos, kel õnnestus sellest nauditavast suusapeost edukalt osa võtta. Aplaus teile,

Raivo
PS! Järgmine aasta kohe kindlasti TM-i stardis ja kuramus... Vasaloppet tuleb ka kunagi ikka ära teha
PSS! Hetkel siis juba 63. km rajal 4442 lõpetanut.

Neljapäev, 18. veebruar 2010

Kuidas mitte kringliks külmuda või üles sulada?

62 tundi siis vaid esimese suusavõistluse stardini. Ega vormi enam parandada enam ei anna, kuid tervist saab ja tuleb hoida. Ehk siis süüa edasi küüslauku ja juua peale piparmünditeed :) ja vahepeal naksata veel süsivesikuid.
Viimane treening jäi mul pühapäeva. Mõtlesin, et kogun parem jõudu ja lasen selle nädala vaikselt. Aeg on näidanud, et pikem puhkus enne võistlusi tuleb pigem kasuks.
Ja õlad on siiani paaristõugetest kergelt valusad. Nii, et mis ma neid trenniga kulutan :)

Tervis on enam vähem, kuid küsimusi ja kitsaskohti on tekkinud.
Esiteks logistika.
Lisaks sellele, et pühapäeval tuleb kiiresti jõuda Otepäält Elvasse tuleb ka ülejäänud osa päevast väga kiire.
Hommikul kell 3.30 siis äratus, et jõuda 4.30 Ülemiste parklasse, kus Eurolinesi eribuss mind koos Rivo ja teiste huvilistega peale nopib. Orienteeruvalt kell 7.30 peaks jõudma Otepääle.

Siis on aega poolteist tundi, et võtta endale stardimaterjalid, otsida üles määrimisboks, mille lähedalt saab kätte A&T Spordi poolt ette määritud suusad (pöidlad rusikasse, et määre peaks ja libiseks) ja seejärel tuleb leida kiiresti vastus küsimusele- millise riietusega rajale minna ja milline osa riietusest jätta pakihoidu.

Praeguse seisuga tundub, et selga tuleb jätte suhteliselt soe riietus.
Ilmaprognoosid näitavad, et stardis võib olla -15 kraadi, millest maha veel ka tuulekülm ja -20 kraadi võib olla ilusti käes.

Siit ka küsimus, et kuidas sellise külmaga stardikoridoris mitte ära külmuda?
Näo võiks ehk rasvaga kokku määrida ja enne starti endale prügikott peale tõmmata.

Tõenäoliselt lähen ma riskile ja panen selga pigem vähem kui rohkem. Higistamine kurnab raja peal kindlasti kõvasti organismi, kuid organismi väsimuse ja külmumise vastu peaks aitama joogi-söögipunktide korralik külastamine. Samas tuleb arvestada jällegi seda, et puhkepeatused üle minuti-paari pikad ei oleks, kuna vastasel juhul on alajahtumine kiire.

Finishis tuleb samuti kiiresti tegutseda. Pakihoiust asju ei sooviks pool tundi otsida ja riided peaks tõenäoliselt ülikiiresti ära vahetama.
Sellised algaja suusataja mõtted ja küsimused. Pühapäeva õhtul tean ma neile kindlasti juba ise vastust, aga ehk on juba praegu vanadel kaladel häid mõtteid jagada?

Teisipäev, 16. veebruar 2010

väike rike enne Tartu Maratoni

ehk lugu sellest, kuidas vead on ikka kõige paremad õpetajad. ja jonn kõige halvem õpilane.

eile juhtus selline prohmakas, et suusakilekas jäi koju. kuna olin juba Pirital ja suusad käes ning keppidel uued käepidemed (ma ei teagi, mismoodi neid nimetatakse), mõtlesin mingi suht suvalise kilejakiga, spordi oma ja kirjade järgi ilmakindel, ikkagi trenni ära teha, sest see nädal suht tihe ning enne pühapäeva pole eriti mõtet rabistama hakata. mõtlesin muidugi, et see võib karmilt kätte maksya, aga noh...

lasin peamiselt paaristõukeid ja trotsisin kohati tuult ning lõpetasin pärast tunnist kulgemist, sest jahedaks kiskus. jakil ja jakil on ikka vaks vahet. eilne läks lihtsalt liigutamise peale seestpoolt niiskeks ja see tõigi jaheduse ligi. edaspidi siis targem. loodetavasti.

aga täna on siis olek ... huvitav. ärgates kostitas kerge nohu ning natuke hajevil olemine on. hommikul viskasin vitamiinid kohe sisse ja kuum jook leevendab olemist ka. üle õla ei hakka kontoris sülitama, aga paari tunniga on vati seest veidi välja tuldud ning kolin lõunast koju tööle taastuma. toimetuses teisigi tõbiseid näha ja see kasuks ilmselt ei tule. õnneks on mõned päevad veel aega kosuda. väike puhkus mööda külgi enne tähtsat päeva maha vast ei jookse. Raivo ka veidi rikkis, loodetavasti ikka tippvormis nädalalõpuks.

kirjadega mütsid saab homme kätte. jei.

Reede, 12. veebruar 2010

sajab või kahesajab? või viiekümneb?

Talv. Foto: Julia-Maria Linna/ÄP

nädalapäevad maratonini ning ilm on hetkel mulle kõige muutuvam suurus, millest võib palju sõltuda (mõnus või piin). elu on näidanud, et mida enam ette ennustatakse, seda enam kõrvalekallet prognoosist tasub oodata. selle tõestuseks ka ilm.ee nädalakiri.

Neljapäeval-reedel püüab idapoolseid territooriume hõivata tulnukas Atlandilt, mis jõudnud Briti saartele, võib-olla koguni Põhjamerele. Meile toob selle tsükloni Läänemerele trüginud lohk pilves ja lumisema ilma. Õhutemperatuur tõuseb, kuid tuul peaks jääma lõunasse ning kagusse ning sula ei tule.

Kuna maratonipäevad jäävad 10 ööpäeva kaugusele, siis esialgne vähegi usaldusväärne prognoos pakub temperatuuri vahemikku –5...-20°C. Superarvutid jõuvad enne võistluspäevade saabumist arvutada veel 40 ja enam arengukäiku.


ehk vahemik -5 kuni -20 ütleb suusatajale, et eee Tartu Maraton toimub talvel :P

aga ilma peale mõtlen selle pärast, et suusad on küll määrimiseks proffide hoole all, kuid riietus ja muu varustus ning selle kaasa vedamine (ja sõiduks õige valimine) jääb sportlase hooleks. õnneks on viimased paar kuud pakkunud talve kõige erinevamaid nägusid ning üksjagu on erinevaid kombinatsioone-temperatuure-tuult jms katsetada saanud. järgmise nädala keskpaigas saab siis ehk lõpliku pildi, mida pühapäeva hommikult oodata.

Neljapäev, 11. veebruar 2010

neljapäevaseid uudiseid ära viska reede varna

kaks uudist.

- ajakirja Jooksja ja spordiklubi Stamina koostöös ilmub peagi harrastaja treeningpäevik.

- 14. märtsil toimub Salomoni Suusamaraton, vabastiilis. lähem inf neil kodukalt ja RSVP näiteks Facebookis.

kui paar nädalat tagasi olid külmematel õhtutel Pirita rajad tühjad, siis eile oli suht jäistes oludes (näiteks kileka põues olnud iPod läks kehasoojuse ja välisikihi koostöö mõjul jäässe) ikka tihe liiklus. Tartu Maraton läheneb?

ahjah, enda ettevalmistusest veel nii palju, et korraldame mütsidele tiimi kirjasid.

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

ise oma saba kallal

Fotomeenutus 2006. aasta rahvavõistlusest. Foto: Indrek Susi/Äripäev

et meil ja Tartu Maratonilgi sarnane idee ehk palju tervislikult liikujaid, siis Tartu Maratoni uudistesse sai täna üles selline info. Kolleeg Erik Morna R2st ja Priit Pullerits ajakirjanikest veel stardis.

---

Äripäeva ajakirjanikud said üle aastatepikkusest suusapausist ja osalevad elu esimesel suusamaratonil. Loomulikult Tartu Maratonil.

"Kuna mitmed minu ümber tiirlevad inimesed olid Tartu Maratonist hakanud sel aastal esmakordselt kõva ja selge häälega rääkima, tundus mulle ka antud idee üsnagi realistlik. Ma lausa küsisin endalt, et kuidas ma olen üldse siiani Eesti suurimat rahvaspordiüritust ignoreerinud? Olen end alati lumepuuduse tõttu püüdnud välja vabandada, nüüd aga selline vabandus ei mängi välja," kommenteeris aastakümne pikkuseks veninud suusapausist ülesaamist Äripäeva uuriva toimetuse ajakirjanik Raivo Sormunen ja tiimi staažikam maratonihunt. 63 kilomeetri stardirivist leiab meeskonnast veel Raul Lobanovi ja Rivo Sarapiku.

Äripäev Marathon Team sündis kolm aastat tagasi, mil majanduslehe jooksuhuvilised (paljud neist eelneva jooksukogemuseta) treeneri käe all Berliini jooksumaratoniks treenima asusid. Üle finišijoone jõudis kuraditosin lippajat ja sellega oli käsi spordile antud. Pärast seda oleme võtnud osa Nizza Ironmanist, 73km pikkusest ultrajooksust Saksamaa metsades ning rulluisuvõistlustest Eestis. Lisaks avastanud ujumist, rulluisutamist, rattasõitu ja sel talvel ka põhjalikumalt suusatamist, samuti tulnud toime muude harrastussportlasele väljakutseid pakkunud küsimustega nagu vigastused, motivatsioon ja varustus.

Maratonitiimi trennis varatud verest-higist ning võistlusvõitudest saab lugeda meeskonna ajaveebist.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

kaks nädalat Tartu Maratonini

kuna reedel hooldusse viidud suusad ootasid võistlejate järel järjekorras, nihkus harjutuskord viimase tööpäeva õhtult lauba lõunale. ühel korral olen varem päeval sõitnud, eriti ei istu see, sest inimesi rajal rohkem ning ümbrus nõuab ka tähelepanu. pimedas ei aja niimoodi silme eest kirjuks.

viimane oli laubal muidugi kõige väiksem mure, sest sõit kulges läbi sellise vägistamise, et viska või kaikad ja lauad metsa ning astu jalgsi edasi. pulss keris juba soojenduse ajal üles ning Pirital suurel ringil üleval sõidetud pika sirge järgne tõus tõmbas hinge ikka suht kinni ja libisemist polnud. ühesõnaga vastik-vastik. põhjust ei teagi. võimalik, et harjumatul ajal harjutamine ning kehvalt magatud uni mõjusid kehvalt. kuigi nii kehvalt ei ole ka ükski hommikune trenn mõjunud, ei jooksus, ei ujumises, ei rulluisus. parim aeg koormuseks peaks muidu olema hommikul ja pärastlõunal alates 16st. aga noh, on ilusaid päevi, on raskeid päevi.

eile aga seevastu oli jälle nii ilus. isegi seni parim sõit. tunne, et iga korraga saan tugevamaks ja stiil paraneb ja libisemine on ägedaim, on ikka viimasepeal.

nädalavahetusel avastasin veidi ehmatusega, et Tartu Maratonini on napid kaks nädalat. tahtmine ja ärevus on suur (pole kaks aastat ju võistelnud) eks ma karda ka seda sõitu veidi, aga laamendama ei lähe ja rahulikult läbi sõites pääseb ehk enda tapmisest.

et kasin kogemus ja tehniline pool sõitu takistama ei kipuks, panin end Raivoga AT Spordi määrdepakkumistel nimekirja (Raul oskab ja määrib ise) ehk proff hooldus+suusad saab kätte stardist. olen paari kuuga heast libisemisest ja määrdest lugu pidama hakanud (ja Ambroselt laskudes ka sillale libisenud).

samuti on postkastis Eurolines´i pilet, mis viib varahommikul Lõuna-Eestisse ja toob õhtul tagasi. saab kompaktselt võistlemas käidud.

trennikilomeetreid koguneb kahe kuuga umbes poole tuhande jagu. olen suht lõdvalt harjutanud ja distantsi ning pulsi (kella patarei on tühi ja pole mahti olnud seda vahetada) asemel hoopis rajal veedetud aega ja enesetunnet jälginud. vähem pinget sedasi. eks näis, kas ja kuidas see end õigustab.

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Kuidas seada endale eesmärk Tartu Maratoniks?


Jooksuvõistlustel olen ma viimastel aastatel pannud paika enam vähem täpse ajaorientiiri, mille sisse võiks võistlustel joosta ning eesmärgi ka tihtipeale täpselt täitnud. Nüüd – kaks nädalat enne esimest suusavõistlust olen täiesti nõutu. Võrrand on täis Tambovi konstante ja tulemuse ennustamine tundub raskem kui kohvipaksu pealt lugemine.

Kui jooksmisel pole suurt tähtsust jooksuvarustusel, tehnikal ja ilmal, siis suusatamisel on varustusel ja õnnel üksjagu suur osakaal.
Aga püüame siis ikkagi teha midagi ületamatut ja mingigi eesmärgi paika panna :)

Alustame vastupidavusest.

Suuskadel sõidetud kuu-poolteist on näidanud, et vastupidavus ja füüsiline treenitus, mis on jooksmisel A&O, võib anda suusatamise lõppresultaadist tunduvalt vähem. Ehk vaid 50-70%. Sellegipoolest on see määrava tähtsusega komponent hea tulemuse saamiseks.

Olgugi, et pärast eelmise kevade Rennsteiglaufi olen teinud trenni väga kaootiliselt kui mitte öelda vähe, pole olukord kõige hullem. Märkimisväärne osa võhma tundub olevat taastunud ning paaritunnised suusasõidud ei tundu üldsegi kurnavad (tegelikult on paar tundi suusatamist võrreldes sama pika ning sarnase pulsisagedusega jooksutreeninguga tunduvalt lihtsam, kuna saab aeg-ajalt puhata).
Seetõttu mul Tartu Maratoni läbimise ees suurt aukartust ei ole ning vaid raja läbimist eesmärgiks päris panna ei tahaks.

Erinevalt jooksmisest vajab aga suusatamine, mitte ainult tugevaid jalgu vaid tugevat keha.
Seega on ülakeha, mis on mul jooksmisel varju jäänud, saanud viimasel kuul tugevaid järelaitamistunde.

Varustus.
Fischeri SC kombisuusad.
Ei tea palju kombivennad Tartu Maratonil klassikasuuskadele ajas ära annavad – ehk pool tundi-tund? Ehk teadjad oskavad sõna sekka öelda. Suusakepid, saapad ja sidemed ka amatööri omad – aga tõenäoliselt need suurt tulemust siiski ei määra.
Spetsiaalset suusavormi ostnud ei ole. Arvan, et ajab ära talvise jooksuvarustusega. Peaasi, et end liiga palavalt või külmalt ei riietu. Suusatamine on näidanud, et piisab paari minutisest peatusest 10-15 miinuskraadi juures, kui külm hakkab kibakiirelt keha jahutama.

Suuskade määrimine.
Algul mõtlesin, et mis see määrimine väga loeb :) Aga loeb küll ja isegi väga. Esimene kord pidamisteip all mäest üles rühkides sai vaikselt imestatud, kuidas küll on võimalik ilma tagasi libisemata sörkides mäest üles minna.
Olen kahel korral lasknud endal suusad ära määrida ja arvan, et see on parandanud kiirust tervelt 10% võrra. Samas väga head libisemist (ehk lendamist, nagu Rivo seda nimetab) pole ma täielikult kogenud. Ehk see tähendab seda, et laskumistel on alati olnud minust kiiremaid „lendajaid“. (nt. Ambrose mäest alla tulles libisedes pole ma näiteks kunagi veel Pirita jõe silla peale välja libisenud)

Tehnika.
Eks üks peamine asju, millele lähinädalatel tuleks veel keskenduda. Üldiselt olen selgeks saanud, et suusatada tuleb võimalikult ühtlase tempoga, sest kõik pidurdamised ja end käimatõmbamised võtavad lisaenergiat. Samuti tuleb ühe silmaga jälgida pidevalt maastikku ja otsustada, kas liikuda edasi paaristõugetega või käärsammuga.
Siis tuleb õppida kiiret tõukamist, pikemat libisemist, käte lõdvestamist jne. Ega kuu-pooleteisega midagi põhjalikult teha ei anna aga proovib, aga arvata võib, et hetkel kasutan ma päris palju energiat lihtsalt rapsimiseks.

Stardikoht.
Stardime Äripäeva maratonitiimist kõik kolmekesti viimasest 12. grupist ehk pärast 4000 suusataja stardijoonest ületamist. Kui suurjooksudel (nii Berliini kui Amsterdami maraton) pole ma täheldanud, et jooksjate massid oleks algtempot märkimisväärselt aeglustunud, siis suusamaratonil võib minna tagantpoolt tulijatel päris korralikuks venimiseks.

Aga selline on seis.
Olen saanud selgeks, et mingit ajaorientiiri suusatamisel ei tasuks paika panna, kuna ilm võib isegi parimate suusakunnide aegu ühest seinast teise kõigutada.
Seetõttu arvan, et miinimumsihiks võiks olla koht esimeses pooles, mis praeguse registreerimistulva põhjal tähendaks ca. 2500 kohta. Tundub esmapilgul nadi. Aga selleks tuleb vähemalt 1500-2000 suusatajast 63. kilomeetri jooksul mööda saada ja see tundub juba mõnevõrra ambitsioonikam.

Teisipäev, 2. veebruar 2010

lendur

käisin eile jälle lendamas. väljas toimunud hullumaja vaadates kadus küll trenniplaan, aga Piritale hooldatud suuskade järele minnes mõtlesin "kui ma juba siin olen, käin siis ära". normaalsed inimesed on sellise ilmaga muidugi kodus, see paistis juba tühjast parklast. mulle on keeruline ilm trennides vahel rohkem istunud, jääb meelde ka paremini.

kui suusad alla sain, tundsin, et olen kuidagi pikem kui tavaliselt. ja esimeste tõugete järel sain aru, et tuleb viimasepeal lippamine. libisemine oli senikogetust parim, seda peale sadavast ja üha sügavamaks muutuvast hangest hoolimata. aitäh Pirita Hawaii hooldemeestele.

Pirita pikal sirgel näiteks võtsin vabalt paaristõugetega kinni eespooluhavad uisustiilitajad, mäest läksin üles lennates. vinge, ma ütleks. laskumised olid veidi kahtlased, sest jälge polnud kohati näha, lõppes kõik siiski turvaliselt.

teine ring läks juba muidugi vaevalisemalt, sest lahtist lund oli sügavamalt ja vist ka kerge väsimus. sõidu alguses kogetud pikkuse kasv kippus kahanema. aga seni tõesti meeldejäävaim sõit, hea muss kõrvas, vähe rahvast rajal ja mõnusad suusad. nii on ju lausa lust harjutada.