Reede, 22. mai 2015

Mis toit aitab vändata 3000 kilomeetrit?

Stardieelne ettevalmistus - spordijoogiks mahlad-kookosvesi, -toiduks värsked ja kuivatatud puuviljad. Töötab. 

Pedaalin hetkel kuue kamraadiga kolme nädalaga 3000 kilomeetrit Krakowist Milaanosse ehk Giro d´Estonial. Iga päev 5+ tundi sõtkuda, mägedesse ronida ning vastutuult trotsida on mulle huvitav katsetus lisaks vaimule ja füüsisele ka toidu osas – kas taimsel kütusel jaksab.

Ehkki enne starti veidi kõhklesin, siis nüüd tõden, et jaksab. Jaksab päev otsa pedaalida, 3000 tõusumeetrit 120 kilomeetri jooksul sõita ning hiljem õhtul asjalikku ajutegevust (näiteks artiklit kirjutada) harrastada ja on tahtmine järgmisel päeval sadulasse minna. Pole veel olnud ühtegi õhtut, ka kõige raskemal, ligi 10tunnisel päeval, kus oleks end laibana tundnud.

Osa on sellisel jõudlusel kindlasti ka tehtud treeningul, kuid kuna taastumine ning toit annavad vähemalt kaks kolmandikku tulemusest, siis julgen ka toidu kraesse suure osa õnnestumisest kirjutada. Tunnistan, et ma veidi kõhklesin, kas on võimalik loomseid toiduaineid (lisaks lihale ka piimatooted, juustud jne), aga ka näiteks gluteeni vältides hakkama saada. Tõsi, olin küll korduvalt 200, 300, aga ka 600 ja 760 km sõitnud ning ka 20-30tunniseid trenninädalaid teinud ning nendest ilusti ära taastunud, aga ikkagi.

Kuidas vältida vigu?
Kolm nädalat on siiski kolm nädalat. Kui paari-kolmepäevasest korralikust eneseületusest saab võtta päeva-mõne vabaks ning taastuda, siis meil on 3000 kilomeetrine eesmärk täita ning ajakava ees. See tähendab, et vigadeks ja eksimusteks ruumi ei ole. Koormus on kehale niigi suur amps seedida. Et ta sellega toime tuleks, pean puhkuse ja söögi osas nii hell kui tark olema.

Tõsi, paar apsu siiski on ette tulnud, millest eelmisel korral pääsesime. Näiteks üks rumal kukkumine vihmas, mul sel korral juba teine, rikkus motivatsiooni päevaks ning teisalt seisime eile majutuse check–ini eripära tõttu enam kui tunni märgades riietes, millest sain külge nohu.

Lisaks oleme selle aja jooksul saanud praktiliselt päev otsa vihma viie soojakraadi juures mägedes ning teisalt uhanud 30 soojakraadi ja päikese käes. Et tingimused on seinast seina väljakutsuvalt kõikunud, kõhklesin veidi, kas ja kuidas keha sellega toime tuleb. Seni on siiski hästi tulnud.

Õhtune toidurööm. Värviline.

Esiteks on igal hommikul ja õhtul tunne, et tahaks veel sõita. Samuti on oluline, mis tunne on õhtul, peale päeva sadulas. See on olnud hea, optimistlik. Just emotsionaalne olek on mul hea indikaator, kas olen taastunud või mitte. Kui on värskus, siis on kõik korras. Kui mitte, tuleb kas puhata või toidus midagi kohendada.

Olen teadlikult ka jälginud, et sõidaksin nii, et oleks mõnus – näiteks, kui kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi sõtkudes jäin mägedes tihti maha, olin viimane, endal hing paelaga kaelas, siis nüüd naudin tõuse ja jõuan üles esimeste seas. See on endal raskeim uskuda, sest eelmisest korrast on selle pongestamine veel meeles ning mägesid pelgasin seni enim.

Värske. Jammi.

Kõige parem taastaja – magamine.
Uni on samuti hea ning 7-8 tunnist piisab täiesti, ärkan enne kella. Kui kodus algab päev kell 6, siis siin 7. Nii olengi tihti varem, harjumusest üleval.

Nüüd paari nädala pealt näen, et  söön suhteliselt samu asju, mida koduski. Kaloreid ei loe, nagu ka kulutatud energiat. Püüan nii toimetada, et tühjakõhutunnet ei oleks, sest see viitab juba võlale, millest väljatulek on tükk tegemist. Seni on see hästi õnnestunud.

Üks tõrvatilk on ka. Mõningatest asjadest on isu hakanud täis saama ning otsin alternatiive. Sööma peab hea meele ja rõõmuga, siis on sellest saadav energia teise mekiga kui vägisi ja vastumeelselt sisse pressides.

Päris proovilepanek alles ees.
Itaalias muidugi rõõmustab iga värske kraami austajat puu-köögiviljad ja rohelise kättesaadavus ning valik. Ülejäänud tiim, 10 inimest, seejuures hindavad seda samuti ning meie toidulaud on siin rikkalik.

Veidi enam kui nädal ning kõige väljakutsuvamad päevad – tõusta 2000-3000 meetri kõrgustesse mägedesse – on alles ees. Tuleb huvitav.

Kuna nüüd on pea kaks nädalat jutti igal päeval sadulas istutud (selle ajaga ca 2000 km ja enam kui 10 000 tõusumeetrit), väike vahekokkuvõte ehk näidismenüü, mida päevas söön.

HOMMIKUSÖÖK
Maisihelbed goji-marjade ja chia-seemnete ning mahla või mõne taimse piimaga
Vahel ka smuuti (puuviljade ja rohelise) või toortatrapuder
Paar-kolm banaani
Peotäis pähkleid
Tumedat šokolaadi, palju isu on
Spirulinat, klorellat, üks multivitamiini pill (viimane on pigem igaks juhuks, mitte väga põhjendatud valik)

LÕUNA (selle sööme sadulas või peatustes)
Menüüs puu- ja aedviljad – banaanid, õunad, kiivid, apelsinid, kurk, tomatid jne
Riisi-maisileivad, millele peale määrimiseks maapähklikreem või avokaado või miski taimne pasteet
Niinimetatud sporditoiduks kuivatatud puuviljad – dattel, viigimari, goji-marjad
Spordijoogiks kookosvesi ja mahlad
Pärast sõitu üks Pulsini toor-valgubatoon

ÕHTUSÖÖK
Ühisest pajast riis, tatar vms.
Suur kausitäis salatit, vahel maitseks maitsepärmi
Puuviljad, palju sisse mahub
Korra olen ka tofut söönud, aga selle järele väga ei isuta.