pane ise pealkiri

minek. Berliini maraton 2007. foto Raul.

Palju vett vahepeal merre voolanud (ma täpselt muidugi ei tea, kui palju nädalaga voolab) ja kilomeetreid kogunenud. Kuna eelmisel nädalal oli mahutsükli neljas nädal ehk rahulikum ehk mahult kehal koormusega harjumiseks tagasihoidlikum, kogunes treeningtunde pea seitse, millest mahutrenni jooksu-uisu näol 4,5 jagu. Ajaliselt lisa tuli siis jõusaalist, kus korralikult ja kiirustamata tehes kulub 2-2,5 tundi. Seda aega tahaks edaspidi lühendada. Trenne tuli aprillis üldse kokku 22.

Uisutamine ja jõusaal lippamisele vahelduseks on hästi mõjunud, teatud osad jalgadest ei saa jooksuga eriti koormust, ent sedasi on võimalik ka neid piirkondi tuunida.

Eile aga möödus päikese käes staadionil 9 km lenneldes ning üldse tundub kõik hetkel ilus. Põlv annab järjest vähem tunda ja tunneb end üha paremini ning laupäevane 15 km oli ka puhas kaif ehk vormist jooksumahu kahele trennile kahanemise tõttu päris räbalaid jäänud pole.

Seega moraal, et uisutamisega saab aeroobset koormust hästi ning see aitab vormilanguse vastu ka. Tõsi, kiiruslikud omadused tiba kannatavad, sest paar nädalat tagasi tehtud testfartlekil näitasin küll head kiirust (4 min/km näiteks), ent edasiminek oli veidi raskevõitu.

Nüüd enne suve ilmselt kiirusega enam jamama ei hakka, sest tundub, et kiiruse tõustes kasvav põrutus ja surve põlvedele on see, mis hetkel liigesele hästi ei sobi. Juuni puhkan ka, nii et saab ehk juulist uuesti korralikult ree peale.

Õnnestub neljapäeval ehk uisutrenni ka vaadata. Tehnikat saab hullult parandada. Vaat näiteks uisuspetsi Eddy Matzgeri videot, kus ta tehnika nimega double push üksikuteks liigutusteks lahti lammutab. Peen.

Järgmisel nädalal veel ühine laagerdus enne suve.

Täna massaaž, teisipäevad on viimasel ajal seega eriti meeldivad.

3+1=progress

veidi lüürikat kah higi sekka. pühapäev. Kadriorg. päike paistab ajuti ning õhk on värske. oled vaikselt 2,5 tundi end ja spordijoogipudelit jalutanud ning hakkad samme kodu poole seadma. su ümber sebib teisigi harrastajaid, osad vankri-teised koeraga. muusikamängitaja abiga jõuab kõrvas pidulikum ja rahulikum klaverisoolo ning tellituna hakkab ka ülevalt hetkeks lund langema. ülev hetk. ütle siis veel, et trenn on vastik ja tuim rassimine.

muidu vist jätan selle pühapäevahommikuse pulli. pulss on tavalisest 10-15 lööki kõrgem ning ärkamine distantsi esimeses pooles on küll huvitav kogemus, ent üle kahe korra ei köida. seda enam, et Amsterdamis starditakse kell 10.30 ehk meie aja järgi 11.30 ning Helsingi poolmaratonil hoopis pärastlõunal (kui näiteks kodus tundlikumad ajad, saab minna hommikul prügi välja viia ja õhtul tagasi jõuda:P). et otsest vajadust polegi pühapäeviti vara ponnistada. kuigi valges joosta ning lõunaks trenniga ühele poole saada on motiveeriv, ei tapa kogu pühapäeva ära. suve poole ehk lihtsam ka, rohkem valgust jne.

eilsega sai aga kolmas mahunädal sel aastal otsa ning kokku viis trenni (neli jooksule, korra basseini) ning aega selleks kõigeks pea seitse tundi, venitusi veel pooleteisetunni jagu ja üldkehalist ca tunni jagu otsa. sel nädalal siis lõdvemalt. taastumine on märksõna, millega tegeleda, ja massaaži tahaks ka vist.

uutest kogemusest eelmisest nädalast fartlek, mis maakeeli põhimõtteliselt jõnksutamine. ehk mängid tempoga jooksu kestel. aluseks näiteks pulss – 140, 150, 160, 170 ja siis langevas jorus. Ja nii iga sagedusega paar kilomeetrit. treener Rein rääkis, et maratoonarite tempojooks on tavaliselt ca 20 kilomeetrit. sain küll aru, kuhu ta sellega tüürib. aga kevadeks siis.

Väljalennu eel - palju segaseid mõtteid

Nii. Homme lahkun Tene, Aivari ja Raimoga Berliini aklimatiseeruma. Ülejäänud tiim jõuab reedel. Kuu aega tagasi oli rohkem närvi kui hetkel on. Ilmselt pinge siiski kergelt järgmistel päevadel tõuseb ja jõuab haripunkti pühapäeva hommikul stardikoridoris. Stardihetk olekski tegelikult kergendus,
sest siis ei ole enam midagi põdeda - tuleb ainult lõpuni joosta. Hirmu õnneks pole.

Üldiselt on kogu see Berliiniks valmistumine olnud õpetav ja uus kogemus. Et võid küll teha plaanid ja kavatseda midagi, aga 100% kindlust ei ole kusagil olemas. Küll võib organism alt vedada, küll lippavad ringi viirused. Moraal on seni vastu pidanud. Tiimist on nii mõnedki kergelt nohused, ise taastun ka allergiast (igasügisene saaga) ning sain üleeile üle nädala jälle kerge tiiru teha. Et palju kive-kände, mis veel vaimu murda ei ole suutnud ning tossud olen ikka nurgast eemale paigutanud.

Üldse muutusid kogu trenn ja planeerimine sel aastal palju tõsisemaks. Joomine, toitumine, varustuse hankimine, treeningute planeerimine jne. Lõbu ja kaif on õnneks säilinud.

Berliini lähen tänase seisuga läbi jooksma, püüan küll alla 4 tunni, aga see on rohkem unistus kui reaalsus, sest viimaste kuude trenn ei ole olnud see, mida kevadel oleks plaaninud. Pikki otsi peale suve teinud vaid kaks, lõigutrennid jäid viimased juuli lõppu, tempojooksusid septembris kolm. Niiet olek kõige kindlam ei ole, vaim on rohkem valmis. Samas näitas eelmisel nädalal joostus 30 km, et vorm kõige kasinam ei ole, kui peale 3 tundi lippamist veel tempo tõstmiseks jõudu jagus.

Kõige raskem ongi hetkel see, et tean, mis tasemel olen suvel olnud ehk mis tepmo ja pulsiga lõigutrennid kergelt möödusid. Või siis trennis 10 km ajaga 50 minuti kanti, keskmine pulss 150. Et mulle väga meeldis see periood ja see võimekus. Et põdemise asemel idee uuesti sinna jõuda. 

Emotsionaalselt on järgmine nädal ilmselt kergem kui maikuust tänaseni, sest Suur Eesmärk saab lõppeks täidetud ning natuke saab aega maha võtta. Plaan on siiski jätkata, teha trenniplaan talveks 
ning kas järgmisel  Berliini maratonil või mõnel kevadisel uuesti proovida. Jooks on lihtsalt see ala, mis mulle istub.

Aga täna eelviimane 5-6 km enne päris võistlust.

Tegutsemas

Postitustesse on jäänud pikk paus. See ei tähenda aga seda, et ma luuslanki löönud oleks. Vahepeal sai lihtsalt puhatud ja mõned korrad olen poolt maratoni jooksnud. 21km jooksmine ajaliselt on aina paranenud, kuid lõpetamisel ei teki kuidagi tunnet, et küll on hea joosta ja paneks veel 21km otsa :)
Maratonini on jäänud veel 36 päeva. Naha vahele hakkab pugema kahtlus ja hirm, kas ma ikka suudan lõpetada. Loodan, et kohapeal kannavad mind edasi ning annavad tahtejõudu ning innustust pealtvaatajad ning "kaaskannatajad" ehk -jooksjad.
Eile käisime väikese kambaga pikka maad jooksmas. Esialgu plaanisime joosta 23km ning mahutada see 3h sisse. Aga kõik ei läinud sugugi plaani järgi. Jooksmise lõpetasime 3 tunni ja 15 minuti pärast ning kokku jooksime 24km. Jippiiii! See oli kogu meie kamba pikim distants seni.
Tänud ja tervitused mu kaasjooksjatele Raulile, Tenele ja Virgele, kes selle maa läbimise lõbusaks ja talutavaks tegid :)

Tagasi rajal

Võtsin kolmeks nädalaks aja maha ehk ei jooksnud sentimeetritki. Peamiselt selleks, et säärtele rahu anda ning nood korda saada. Nii et Itaaliasse jooksususse kaasa ei pakkinud, kuigi see oli pagasit kokku pakkides suurim dilemma.

Päris niisama siiski ei vedelenud, ujusin, matkasin ning tihedamad linnapäevad tulid 8-9 tundi jalutamist. Natuke kaotasin kaalust ja olek on praegu väga hea. Nii tegingi eile tagasihoidlikult 35 minutit sörki. Täitsa mõnus oli vahelduseks ka säärevaludeta joosta. Nüüd hakkan uuesti üsna algusest pihta (ehk enamvähem aprillist-maist) põhja ehitama, et mitte taas üle pingutada. Mahud tõusevad rahulikumalt ning püüan end tagasi hoida. Muidu ei ole 30. septembril Berliini asja.

Ahjaa, sattusin Berliinis ka osadesse kohtadesse, kus rada septembris kulgeb - seal saab olema mõnus joosta. Hea pinnas, palju vaadata jne:P

84 päeva Berliinini...

... , väidab mu pulsikell. Juuni skoorist ma hetkel rääkida ei saa, sest tehniliselt ei ole saanud eelmise kuu kõiki andmeid arvutisse laadida (puhkus ja kaks arvutit jne), aga see on ainult detail. Muidu oli keeruline kuu, sest säärelihastehädade tõttu mahtus täismahus nädalaid kuusse ainult üks - ülejäänud olid võimaluste järgi proovimised-kompamised. 

Selgi nädalal ainult kaks trenni ja poolmaratoni mahus kilomeetreid, ideaalis saab homme pika otsa teha. See, kui ei saa päevade kaupa rajale, on painav ja lohutamatu tunne. Meeleolulangus piduritest on õnneks möödas.

Arst soovitas koormust maha võtta ja seda olengi teinud. Eelmisel nädalal käisin vahelduseks mitu korda ujumas, basseinis - Eesti suvi ikkagi. Kindlasti kasulik, aga suhteliselt igav oli. Kalevis on küll 50 m rajad, mis on Nõmme ujula omadest kaks korda pikemad ehk rohkem on tegevust kui passimist ning ka tipptunnil sai üksi rajal ujuda, kuid üle tunni seal solberdada muutus üsna monotoonseks.

Aga noh, maraton ei peagi ilmselt lihtsalt tulema. 

Pool maratonist läbitud

Jippiii!!! Ma ei suuda seda praegu ise ka uskuda, aga tõesti-tõesti, ma jooksin just 21km :)
Käisin Vabaõhumuuseumi teel jooksmas. Esimene ring läks ludinal. Teine enam nii ludinal ei läinud. Jalad hakkasid väsima ja lõpus oli ikka päris raske. Jalad olid väsinud ja selg hakkas valutama. Peas käisid loobumismõtted. Üritasin mitte jooksmisele mõelda ja sellele, kui palju veel joosta on. Vaatasin ainult enda ette ja kuulasin iga nooti ja sõna väga hoolega, mis kõrvus kõlas. Ainult mitte loobuda. Päris selle eesmärgini ei jõudnudki, kus tahtsin lõpetada, kuid see ei morjenda mind praegu mitte üks raas. :) Praegu just mõõtsin kaardilt ja 21 kilomeetrit!!!! :D
Oh, ma olen nii õnnelik! :)

Tõsisemad muutused

Mõned kuud korralikku ja regulaarset treenimist ning jooksmine on natuke muundunud. Pigem on ta nüüd natuke teistsugune vahend kui kaks kuud tagasi. Nelja-viie trennikorraga nädalas muutub lippamine päevakavas üsna silmapaistvaks ning enam pole see nii mäng kui varem. Tegelikult ei tähenda see mitte seda, et mõnu on asendunud tuima rassimisega. Kaif on ikkagi, lihtsalt suhtumine ja häälestus trennile on teine. Tõsisem, teadlikum.

Nii ei raatsigi ma eriti võistelda, sest see lööb kavasse augu ning plaani nihkesse. Kui mai alguses nädal pikk jooks ja lõigutrenn vahele jäid, siis andis kohe tunda, oli raskem.

Teine tore kogemus tuli eile staadionil lõigutrenni tehes - 2000 m (vahejooks 1000 m lõdvestuseks) + 2000 m (vahejooks 1000 m lõdvestuseks) + 1000 m (1000 m lõdvestuseks) - jäi kiirete lõikude keskmine pulss 178-179 juurde. Mis on väga hea tulemus mu jaoks. 2000 m esimene suts oli 4.30 min/km, teine 4.40 min/km ja 1000 m kiire aeg 4.15 min/km. Viimane oleks võinud viis sekundit tempokam olla, aga passisime liigselt alguses ning viimase 300 meetriga seda tasa ei teinud, lõhki ka end trennis pingutada ei raatsi. Lõigutrennides on iga nädalaga lihtsam joosta. Väike samm ühiskonnale, suur samm mulle:P

Ja siis leidsin raamatupoest teose nimega Jooksja tarkvara, mida vahelduva eduga sirvinud olen. Võib algajal huvilisel üsna keeruline tunduda, aga natuke süvenedes saab teada nii erinevatest jooksutaktikatest, õigest toitumisest, tüüpvigastustest jne.

Ma ka arenen :)

Ma teen siis ka vahekokkuvõtteid. Mul nii muljetavaldavaid numbreid pole pakkuda kui mõnel teisel R-tähega noormehel, aga minu kohta kõva saavutus, mille üle uhke olen :)
Kaks ja pool kuud treeninguid. Poole märtsi peale kogunes 45km, aprillis 85km ja maikuu skoor 100km = 230km :)
Kui aprillis oli keskmine kiirus 07:30 km/h, siis maikuus juba 07:02 km/h. Keskmine pulss vist kukub ka vaikselt alla poole. Jaksu oleks ka nagu rohkem. Äge! :)
Vaikselt hakkab tulema tunne, et maratoni läbimine polegi utoopiline ja hull üritus, vaid täiesti võimalik.
Peale jaanipäeva lähen Tartusse spordiarsti manu. Ma olen igati põnevil, mis "diagnoos/prognoos" mulle pannakse.

1/3 maratonist läbitud

Täna võtsin ette ja jooksin 14km. Kolmandik maratonist. Lõpetades sellist tunnet küll ei olnud, et oh, laseks veel kaks korda sama palju otsa :) Muret teevad ikka veel põlved, mis pikematel otsadel ära väsivad ehk valutama hakkavad ja lisaks sellele teeb valu ka mu nõgus selg, mis samuti valutama hakkab pikematel maadel.
Seljaprobleemiga vast on lihtsam. Pean oma jooksuasendit muutma (ma kipun liiga püsti jooksma) ja paha ei tee vist ka seljalihaste harjutused. Põlvedega ei oska aga miskit peale hakata. Eks nad peavad lihtsalt harjuma. Ei tohi väga kurta muidugi, nad mul väga tublilt vastu pidanud ja asi ikka läheb aina paremuse poole. Varem oli ju juba 8km pealt ai-ai-ai, aga nüüd läheb 8km valutult. Vähemalt selle järgi tunnen, et mingi areng on toimunud :)