laupäev, 14. aprill 2007

Päeva parim ring

Leidsin arvutist sellenimelise paari aasta taguse loo, mille olin kirjutanud suurest jooksuvaimustusest :-) Elasin siis Pääskülas ning lemmikjooksupaik oli, nagu tänagi, ikka Harku mets. Panen selle üles siia kommentaariks, kuna tekst on pikk ja ei taha meie blogi esikülge (ja neid, keda see ei huvita) tuhandete tähemärkidega koormata. ehhee, veidi lüürikat siis ka karmide treeningute vahele :-)

3 kommentaari:

raimo ütles ...

Päeva parim ring

Minu jooksuringi pikkus on 10 kilomeetrit. Umbes. Pluss-miinus kilomeeter, pigem vist ikka miinus. Igatahes jooksen seda ringi olenevalt kõhutundest, kellaajast, ilmast ja eelmise õhtu pikkusest umbes 50 minutit. Nii paar korda nädalas.
Jooksen tavaliselt reipa sörgiga, mitte hinge välja ähkides, kuid mitte ka päris lonkides. Sellise paraja tempoga, nii, et jõuan jooksu ajal mõtiskleda. Või siis jõuan mitte mõelda, ka see on meeldiv tegevus.
Mõni tund enne jooksma minekut hakkavad nagu liblikad kõhtu pugema, kuhugi sinna mao piirkonda. Tekib, teate küll, selline ootusetunne, et varsti juhtub midagi mõnusat. Kodus riidesse panemine on juba omaette mõnus rituaal. Tõmban jalga liibuvad tumehallid jooksupüksid, olenevalt ilmast kas siis pikad või lühikesed. Adidas või Kalenji (ostsin need Barcelonast, olid kaks korda odavamad kui mõne tippfirma omad). Ahjaa, enne pikki pükse siputan jalga kunagi Eestis laineid löönud vupleid (sellised venivad ja liibuvad) meenutavad aluspüksid.
Liibuvate spordipükstega oligi vast raskeim harjuda, kui pea poolteist aastat tagasi pärast aastatepikkust pausi otsustasin tõsisemalt sporti hakata tegema. Oma arust näen välja nagu kaasaegne hernehirmutis – peenikesed jalad parimais aastais mehe kere all silkamas. Aga samas, nagu olen aru saanud ja teiste pealt näinud - selline jooksuvorm on täna moes ning mis seal salata, see on ka päris mugav. Edasi punane T-särk või hall pikkade varrukatega spordipesu, loomulikult liibuv, vajadusel peale tumehallikas kilejope. Keeran ukse võtme kimbust välja, see läheb hiljem jooksupükste tasku (pükstevalmistajad on ka kõige peale mõelnud).
Mul on väga head jooksutossud. Adidased. Üks sõber kinnitas mulle, et Adidas pidavat tähendama lühendit sõnadest All Day In Dreaming About Sex vms. Noh, eks ta ole, kuidas kellelgi. Adidase kodulehekülg internetis räägib küll sellest, et nimi tuleb firma asutaja Adolf Dassleri hüüdnime Adi ja perekonnanime lühendi Das kokkupanemisest. Aga mida nemad ka teavad. Linnalegend on alati elujõulisem kui elu ise.
Uued tossud ostsin sellel kevadel. See on illusioon, et lihtsalt lähed ja ostad kõige ilusamad ja muidugi ka rahakotile sobivamad jooksusussid ning sellega on asi ”purgis”, nagu ütlevad filmitegijad. Kas teadsite, et jooksutossude valikul kõige olulisem on teada, milline on jala pronatsioon? Välismaakeelne sõna kirjeldab seda, kuidas jalg alates kanna välisküljest kuni pöia ja varvasteni põrutuslööki vastu võtab. Uurisin internetist mitu õhtut asjatundjate kommentaare ja pläterdasin kodus dushiruumis märgade jalgadega ringi, et näha, kas mul on kuidagi eriline jalg, kas mu pöiavõlv (mis on tossu valikul kriitiline tegija) on normaalse kõrgusega. Oli justkui normaalne küll.
Poes paluti mul alustuseks joosta sokkides üle mati, mis saadab arvutisse pildi, kuidas ja mis raskusega ma teda olen muljunud. Mulle tundus, et hakkab palavaks kiskuma. Terve posu uudistajaid ümberringi, mina viigipükstes ja triiksärgis silkamas sokkides ja lipsu lehvides edasitagasi. Õnneks sain matile pihta ning ta teatas arvutiekraanile, et olin sinnamaani jooksnud valede tossudega, vaja oli oluliselt pehmemat talda, tossu, mis ei toetaks jalga pöiavõlvi kohalt nii tugevasti. Selliste tossude odavamat varianti polnud muidugi müügil. See oli nagu mingi variatsioon Murphy seadusest – teile mõõdetakse ja analüüsitakse välja spetsiaalselt teile sobiv toode, aga nagu neetud - olete sunnitud koos virilalt naeratava müüjaga tõdema - selle toote odavam versioon on kas poest otsas või pole veel müügile tulnud. Spordipoe ülemisel riiulil uhkeldasid imeilusad valged, kolme helehalli triibuga, peenikeste kollaste õmbluseservadega tossud. Need kallimad. Jätaksite ostmata? Pärast seda kui müüja oli pool tundi minu pärast rassinud, tekkis mul tunne, nagu oleksin talle kõvasti võlgu. Seda enam, et põhimõtteliselt ma ju väga ka tahtsin neid tosse osta. Küsimus oli ainult hinnas. Juba see sõna, ”ainult”, lauses ütleb, et olin tegelikult juba ette müüdud mees. Eks asi lõppes sellega, et mõned hetked hiljem astusin poest välja, käes kolme triibuga kilekott, kus sees kolme triibuga tossukarp ning triibufirma kliendikaart rahakoti vahel pealekauba. Aga tossud on tõesti head.
Elan kollase korrusmaja neljandal korrusel ja olen suutnud vist majanaabreid oma jooksuharrastusega üllatada. Igaljuhul vaatavad majalapsed trepikojas kohates mind mu liibuvates pükstes suurte silmadega (minu arust elab meie majas pea igas korteris lapsi) ning üks majanaaber küsis kord, kas ma kavatsen maratonile minna. Kaastunde noot tema hääles oli äratuntav.
Üldiselt ma majanaabritega palju juttu ei tee. Ei tea õieti täpselt isegi, miks see nii on. Rumal on öelda, et mul pole nendega millestki rääkida. Alati on inimestega midagi rääkida, alati on võimalik leida ühiseid teemasid, ühiseid tuttavaid, vahest ka ühiseid vaenlasi, millest vestlust alustada ja millega seda toita. Küll aga small-talk – kuidas käsi käib? ilma kisub täna vihmale jne – on minus alati veidi ebameeldiva tunde tekitanud. Kaks täie mõistuse juures olevat täiskasvanud inimest puhuvad üksteise poole sooja õhku, tühje lauseid. Mis muidugi asja kummalisust rõhutab: mõlemad ka teavad, et seda inimest loomadest eristavat ainulaadset suhtlusvahendit, keelt, kasutavad nad seekord vaid üksteise olemasolu tunnistamiseks. Mitte mõne sõnumi edastamiseks. See on umbes samasugune tegevus, nagu kaks koera nuhutavad teineteist, turtsatavad ja lähevad eri suundadesse. Ja siiski, mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam tundub, et ma pole lihtsalt harjunud small-talki tegema ja seetõttu veidi pelgan seda. Ja seepärast on see ka ebameeldiv. Nii lihtne see ongi, ilma teoreetilist laadi aruteludeta. Jah, ometigi on mistahes suhtlemine inimeste vahel ju hea, olgu või juttu ilmast.
Huuuhhhh-hõhh-hõhh, huuuhhhh-hõhh-hõhh. Pikalt välja ja siis kaks tõmmet sisse. Üritan alati jooksu alguses esimese asjana saada sisse hea hingamise rütmi. Sellest sõltub jooksu tempo ja jalgade, kogu keha liikumine. Hingamine on nagu muusika, oma rütmiga, mis pidevate, lõputute kordustega haarab endasse kogu keha. Ja mitte ainult. Hingamise rütm jooksu ajal korrastab üllatavalt ka mõtteid, mõtlemist. Kerge jooks on minu jaoks parim aeg mõtlemiseks, mingi teema või sündmuse lahti harutamiseks. Rütm paigutab mõtteid korrapärasesse struktuuri, nagu raamatuid riiulisse – teatmeteosed ühte serva, krimkad alumisele riiulile, reisijutud, ajaloo ja filosoofilise kallakuga köited ilukirjanduse kõrvale. Kasutan jooksuaega, kui tahan midagi kirjutada, artiklit ajalehte või kasvõi sedasama lugu siin – algus võiks olla selline, teemaarendus selline, siis repliigina kõrvalepõige, see oleks hea detail lisada jne. Või siis on vaja omi mõtteid kuskil esinedes edasi anda, moodsas keeles ideed müüa. Kõik sujub loogiliselt, kogu mu tähelepanu on fokusseeritud ühele asjale. Rütm. Huuuhhhh-hõhh-hõhh.
Ega see hingamise mõju kehale ning vaimule pole muidugi mingi uudis. Jooga, tantra ja muud idamaised olemise kunstid on seda juba aastasadu, isegi aastatuhandeid viljelenud. Kõigi sellelaadsete õpetuste peamine sõnum erineb õhtumaade usust ühes olulises punktis – kui õhtumaades oodatakse ja palutakse, et inimese saaks lõpuks, pärast mitmeid ette nähtud tegusid, palvetamist ja patust hoidumist, minna paradiisi, siis hingamise, mediteerimise õpetused räägivad sellest, et paradiis, õndsus, kuidas iganes seda nimetada, asub meis endis, inimese peas. Ehkki teekond sinna on sageli pea sama raske, kui peaks hakkama jalgsi ümbermaailma reisi tegema. Või õigupoolest ega ma täpselt teagi, kui kerge või raske kumbki teekond on, ma pole kumbagi läbi teinud. Puht emotsionaalselt tundub aga reis oma pähe huvitavam. Suurlinnalik Pariis, läppunud lõhn palavas Texase kohvikus, niiske dzungliõhk Põhja-Tais, taevasse sirutuvad mäed Himaalajas. Ent mul puudub ettekujutus sellest, mis võiks ees oodata reisil oma pähe. Iga uus mõte on ootamatu, uus avastus.
Elan Pääskülas, rongijaama lähedal. Enne siia kolimist elasin bussijaama lähedal, trammitee kõrval. Nii et öösel kella poole ühese naftarongi müra ja kerge võbin on mulle tuttavad.
Mulle meeldib, et Pääsküla rongijaam on nüüd korda tehtud, seal asub vanurite päevakeskus. Salatiroheline ja rõõmsa olekuga. Luitunud jaamahoone lösutas muidu aastaid raudtee kõrval, justkui hüüe sellest, et kõigile pole uus aeg sugugi hästi kulgenud. Tükk aega oli mul tunne, et sama mentaliteeti kannab ka Pääsküla pood, millest pärast raudtee ületamist ja jaamamaja selja taha jätmist mööda jooksen. Küll aga, nagu jaamahoonegi, on ka pood leidmas oma identiteeti. See on nn lähipood, millele ennustati pärast hüper- ja supermarketite tulekut kiiret lõppu. Inimesed hakkavad käima ainult tuhandete ruutmeetristes marketites, kõik ühest kohast, laiem valik, autoga hea ligipääs jne, teate küll neid argumente. Tänaseks on selgumas, et laiem vorsti või juustuvalik ei asenda alati kodupoe müüjat, jogurtitopside kirev rida ei korva suhtlemisrõõmu, vahest sellesama small-talki vajadust, vajadust mitte olla vaid üks tuhandete seas.
Pääsküla jaamahoonega algab Suvila tänav, jaamahoone ongi maja number üks. Suvila tänav on minu tee rohelusse, Harku metsa. Jooksen selle tänava läbi algusest lõpuni, ja tagasi tulles jälle lõpust alguseni. Tänav on veidi üle kilomeetri pikk, võib-olla isegi poolteist kilomeetrit. Küllap on ta nime saanud veel ”vanal heal eestiajal”, kui Nõmme oli omaette linn, kus jõukamad tallinlased oma suvilaid pidasid. Suvila tänav ristub mitme maantee ja puiesteega – Pärnu maantee, Kadaka puiestee, Päikese puiestee. Just enne Kalda tänavat, mis on piiriks Harku metsa ja elurajooni vahel, kohtan vahel harva tänaval kolme-nelja poissi, riietatud tänapäevaselt lohmakalt, püksid rebadel ja T-särgid lotendamas. Nii on moes ja mugav. Vahest on käsil korvpall, aga enamasti siiski rulatrikid, hüpped ise kokku klopsitud kasti peale ja maha. Paraja kolinaga. Aeg-ajalt on ka paar tüdrukut vaatamas, mis paneb poisid muidugi eriti hulle trikke proovima.
Olen mõlenud, mis oleks minust saanud või kas ma oleksin teistsugune inimene, kui oleksin elanud Nõmmel, Pääskülas sünnist saati. Kas üldse ja kui palju määrab inimese iseloomu ümbritsev keskkond? Ei tea. Aga igal juhul väga paljud inimesed näivad seda teadvat või tundvat. Miks muidu rünnatakse tuhandete kaupa korteritest majadesse elama, otsides privaatsuse ja looduse idülli keset põldu rajatud uuselamurajoonidest. Tekkimas on uued Lasnamäed, tõsi, kaasaegsetest materjalidest ehitatud ja mõned ka päris värskendava arhitektuuriga. Ent siiski, puudu on haljastus, bussipeatus asub kilomeetri kaugusel ning sageli, ehkki erksavärvilistena, muudavad ka majad oma ühetaolisusega üldpildi halliks ja üksluiseks. Kuid sinna minnakse ikka õhates unistuse poole, otsitakse oma ”Nõmme hõngu”, mis otsekui võluväel muudaks inimesi paremateks. Kahjuks osutub tegelikkus sageli teistsuguseks. Ent samas, inimene harjub. Ja unustab. Vahest ka unistuse.
Huuuhhhh-hõhh-hõhh. Muuseas, lugesin kusagilt, et sügav hingamine katalüüsib organismis endorfiinide ehk mõnuainete teket. Seepärast siis tunnemegi pärast spordi tegemist lisaks psüühilisele rahulolule ka füüsilist heaolu. Kuna mõnuainest sõltuvus tähendab, et me tahame seda tunnet kogeda üha uuesti ja uuesti, siis võibki jooksust saada üks narkomaania vorme. Tundub esmapilgul veidi kummastav, aga täitsa usutav väide. Healoomuline narkomaania. Ehkki tõsi, hea ja halb on suhtelised mõisted, näiteks oopiumiuim on mõnede India rahvaste juures lausa vältimatu, võtmaks ette reisi enda sisse, enda pähe. Eestis seevastu selle tarvitamise eest päris vangi vist ei panda, aga suurema osa inimeste viltuse pilgu teenib sellega kindlasti.
Üle Kalda tänava joostes jõuan metsa vahele, auklikule metsateele. Mulle meeldib just kevadine Harku mets. Teeradadel on veel madalad lombid, millel talve viimase vastupanu märgina peal õrnad jääkirmed. Joostes need murduvad kerge klirinaga, nagu viskaks keegi väikseid klaasikesi kaminasse. Kevadine õhk pakatab värskusest ja puhtusest. Veel on tunda talvist kargust, mida päikesekiired aga juba halastamatult sulatavad.
Harku mets on suures osas segamets, teeääred on palistatud leppade, kaskede, mändidega, sekka mõned üksikud tammed ja pihlakad. Teerada tõuseb aga pärast paari kilomeetrit kõrgemale, mändide vahele. Algab jooksu parim osa.
Männimetsa õhk on hoopis midagi muud kui segametsas. Õhk tundub siin rikkalikum, nüansikam, erilisem. Kevadel kergem, aga suvel jälle raskem, otsekui oleksid männid võtnud kesksuveks nõuks endasse imeda kogu päikeseenergia ja kallata siis seda edasi enda ümber tinaraskete portsjonitena. Õhk on osoonist tiine ning linnud, kes veel kevadel nii valjuhäälselt ja pikalt oma liigikaaslastele ennast näitavad, on suvel vajunud unistesse üksikutesse hüüatustesse.
Sügisene mets on ära kaetatud nukravõitu rüüga, veelombid lurtsuvad vaoshoitult jala all. Õhus on tunda looduse allaandmist, valmistumist pikaks talveletargiaks. Väsinult ohkavad sihvakad männid vastu tuuleiilidele, mis puudelatvasid räsivad. Mändide all on mõned kased löönud end ülesse, ehtides ennast kuldkollakate ja pruunikate lehtedega, otsekui üritades veel enne talve korraldada viimast meeleheitlikku pidu, trotsida looduse vääramatut ringkäiku.
Kui kevadine mets paneb täiel rinnal hingama, tiivustades otsima midagi uut ja senitundmatut, siis sügisene mets toob hinge nukrust. Nukrus peaks tegelikult olema ilu sünonüüm. Nukrus on pea alati tingitud mälestustest, meenutustest, pildikestest minevikust. Õieti on nukrus paljuski igatsus, hõllandus, vaimne ohkamine minevikus juhtunud sündmuse või kohatud inimese järele. Igatsus on seotud meeldivate asjadega, igatsused otsivad hingele ilu. Nukrus, igatsus ja ilu – need kolm käivad koos ja on üksteisest lahutamatud.
Huuuhhhh-hõhh-hõhh. Keset mõttelendu tavaliselt kuskil neljandal-viiendal kilomeetril hakkab käekell piiksuma. Ebameeldivalt intensiivselt. See on pulsikell, mis saab rinna ümber kinnitatud pulsivöölt signaali südame löökidest ja teavitab mind, kas valitud tempo mitte liiga kiire või liiga aeglane pole. Inimese pulss pidi olema parem treener kui jooksja enesetunne. Ei tea, võib-olla tõesti. Igal juhul tundub mulle, et kella järgi ja kella abil jooksmine aitab mul paremini eesmärki saavutada, sobivat ja soovitavat koormust hoida. Kummaline, et usk kella intelligentsi ja võimesse mind aidata on suurem kui usk iseenda tunnetesse.
Inimeste usk neid ümbritsevatesse asjadesse on üldse imepäraselt suur. Ma ei räägi siin ainult usust amulettidesse, õnnetoovasse ehtesse või õnnetalismani. Või keskajast pärit visalt kaduvast uskumusest, et pärast jänesejahti endale kaela riputatud kurva lõpu osaks saanud küülikukese käpp toob õnne. Räägin kõige tavalisematest asjadest, millest inimestel on tung kinni hoida nagu bussis käsipuust. Pulsimõõturiga kell, uus roosa särk või valged kingad, suurema mootoriga auto või kollane lips. Misiganes. Sellest lahti laskmine tähendab ebakindlust, kõikumist, vahel ka kukkumist. Nii otsimegi ja muretseme (sõna ”muretsemine” on hea näide sellest, kui sõnade tähendus ajas, antud juhul nõukogude ajast tänaseni, teiseneb, muutub kahemõtteliseks) enda ümber üha uusi asju, väiksemaid ja suuri, oma käsipuid ja toetuskeppe, mille najale toetudes jalutame kergelt kõikudes läbi elu. Nojah, asjadel on veel ka see hea omadus, et nad ei vea reeglina alt. Nad on külmalt ükskõiksed omanike tahete ja soovide muutumise vastu, kuid täidavad täpselt seda eesmärki, milleks nad on valmistatud. Ei vähem ega rohkem. Inimesed ise on need, keda ei saa muuta, vähemasti täiskavanust peast, aga kes muutuvad ise ja kes seetõttu on alati laetud üllatustega.
Kell teavitab mulle valjuhäälse ja rütmilise piiksumisega, et olen tempo tahtmatult liialt üles kruvinud. Aeglustan jooksu, püüdes rahustada kopsude ja südame tööd. Kuuendal-seitsmendal kilomeetril on pikk sirge, teerada on kitsam, seda ääristab ühelt poolt pooleldi täis kasvanud kraav ja teiselt poolt madal lepa- ja pajuvõsa. Sirget on alati raskem joosta kui kurvilist teed, edasiliikumine tundub aeglasem, järgmine sihtpunkt püsib kaugel silme ees ja ei lähene sugugi. Üksteise järel vuhisevad unnates mööda jalgratturid, kirevates liibuvates spordirõivastes. Eks nemad ole veidi ehk koomilisemadki kui mina, jaanalinnu pooliku munakoore kujuliste kiivrite, kärbsepäikeseprillide ja tagumikupehmendusega jalgratturipükstega.
Kuskil seitsmenda-kaheksanda kilomeetri vahel, kui olen jõudnud pikalt kraavisirgelt taas laiema metsatee peale, on paremat kätt tee ääres väike puust rist. Valge. Alati on seal lilled, pojengid, võõrasemad, karikakrad. Mõnikord ka veidi närtsinud olekuga. Juurdlen iga kord hetke, millal ja milline traagiline sündmus võis seal toimuda. Purjus peaga õnnetult lõppenud autosõit (sest vahel, väga harva küll, sõidavad metsateel siiski ka autod, peamiselt romantikat otsivad noored)? Või siis midagi hullemat, vägistamine, mõrv? Samas on kivist servadega kast, mille ühes otsas on rist, väike. Võib-olla siis hoopis mõne lemmiklooma viimane puhkepaik? Raske öelda, teeäärsed puud ja põõsad ei anna mineviku saladust enam välja.
Elu võib teha ootamatuid käike. Lugesin kunagi Stanislav Lemi, ühe Poola päritolu ulmekirjaniku, lugu sellest, kuidas meie eluteed on ette määratud. Ma ei mäleta enam, milline oli seal jutus süzhee ja tegelased, aga mäletan selgesti ühte kujundit – trumlit, millel sees lõpmatu arv sooni, mis tähistasid elujooni ja sündmusi. Ja pöörleva trumli vastas imepeenikesed nõelakesed, mis mööda sooni jooksid. Nii olid elujooned täis kordamisi, samas koos väikeste ja suuremate muutustega, sest aegajalt eksis nõelake teisele rajale, hakates liikuma teist soont mööda, läbides teisi sündmusi. Kuni nõel kulus ja enam trumlini, eluni, ei ulatunud. Trummel pöörles aga edasi uute nõeltega.
Jõudes tagasi Kalda tänavale ja sealt edasi Suvila tänavale läheb jooksu samm veidi pikemaks, lõpp on juba lähedal ja asfaldi peal on ka jalal parem pidamine. Pealegi tekib siis vahest tunne, et äkki peaks tõsisemalt ka trenni tegema, mitte niisama sörkima. Kella piiksumine muidugi lööb korra majja ja võtan viimase kilomeetri rahulikult ennast tagasi hoides.
Kodumaja ette jõudes vajutan stopperi kinni ja kõnnin näost punetades ning higisena trepikoja poole. Maja ees mängivad lapsed vaatavad mind suurisilmi, hõiguvad läbisegi ”tere”, naaber ajab oma Honda Accordi majade vahele parklasse. Ronin neljandale korrusele, avan ukse, istun esikus madalale pingile ja hakkan tosse jalast ära sikutama. Päeva parim ring on selleks päevaks möödas.

Tene ütles ...

Nummi :) Ok, veits läks pikale, aga väga muhe. Kas ikka näed veel jooksuvormis välja nagu "kaasaegne hernehirmutis" :D? Ei tahaks uskuda. Aga naabrite arvatavad mõtted maratonist ongi tõeks saamas :)

Rivo ütles ...

ilus, täpselt selline jooksmine ongi:)