Kolmapäev, 29. aprill 2009

Ajakiri „Jooksja“

Natuke promo ka :)
Täna nägi ilmavalgust ajakiri „Jooksja“, kus kümnete huvitavate lugude hulgas tagasivaade ka Äripäeva maratonitiimi poolt joostud Berliini maratonile.
10 000 tiraaziga avanumbrit jagatakse Swedbanki tervisejooksul, Viljandi järve jooksul ja Maijooksul ja v-o jõuab midagi ka kioskilettidele.
Peamiselt on ajakiri pühendunud jooksmisele, kuid kõrvale pole jäetud ka teisi vastupidavusalasid. Edu tegijatele!

Teisipäev, 28. aprill 2009

Kõrvemaa kevadralli

Pilt internetiavarustest :) loo kirjutaja nr 222 all.

Kriban siia kiirelt mõned mõtted möödunud laupäeval toimunud Kõrvemaa kevadjooksult, mis mulle juba arvult neljandad. Ega neid vist rohkem polegi peetud.

Kui võistluspäeva hommikul spordikotti pakkides viskasin ma igaks juhuks kaasa nii lühikesed kui pikad dressid oli kohale jõudes otsustamine lihtne. Termomeeter kiskus juba kell üheteist ajal kahekümne soojakraadi alla ning oli 100% kindel, et sulamise vältimiseks tuleb selga jätta niivõrd vähe riideid kui võimalik.
Kuna see kevad polnud veel nii sooja ilma pakkunud tuleb mul viimatist lühikeses dressis jooksmist otsida eelmisest aastast.

Olin mõttes läbi mõelnud, et võtan jooksu Rennsteiglaufi eelse treeninguna ja end tapma ei lähe. Ajaorientiiri ei osanud kuidagi määrata. Olin Kõrvemaa kevadjooksul juba neljandat korda, aga eelmise aasta totaalse nässumineku (aeg 1:30) juures mõtlesin, et oleks igati super kui aeg jääks üle-eelmise aasta 1:15 kanti.
Kell kaksteist kõlas stardipauk ja rekordiline viis- ja poolsada jooksusõpra valgus Kõrvemaa metsade-mägede vahele. Startisin inimestemassis kuskil poole peal, mistõttu esimesel kilomeetril tuli üksjagu möödasiblimist. Jõudsin esimese kilomeetripostini juba 4:15ga, aga ma arvan et vähemalt kolmandik jooksjatest oli selleks ajaks seal juba möödunud. Minu jaoks oli tempo kõrge. Tõmbasin hoogu maha ja jätkasin umbes 4:30/minut.

Kõik oli tore kuni esimese joogipunktini (6 kilomeetril). Siis tuli kerge tagasiminek – kõhus hakkas kergelt pistma ning ma lasin tempot pulssi alla. Umbes viie minutiga õnnestus raskest kohast üle saada.
Haamri taga oli lihtne põhjus. Pulss oli sooja ilma ja minu jaoks kiire tempo tõttu tõusnud anaeroobse läve (185-187/lööki minutis) juurde. Kuna olen sel aastal spetsialiseerunud pikkadele otsadele pole keskmine pulss suurt üle 160/löögi minutis suurt läinud ning +25+30 lööki üle normi oli liig mis liig.
Ehkki tempot sai alla lastud, oli selge, et treeningust midagi välja ei tule. Rada tuleb läbida sportlikult :)

Kaheksandaks kilomeetriks oli olukord normaliseerunud. Jõudsin poole maa peale täpselt 36 minutiga, mis andis keskmiseks tempoks 4:30/km ja eeldas sama kiirus hoides 1:12 lõpuaega. Püüdsin võtta selle ka endale sihiks.

Võtsin kõik tõusud võimalikult rahulikult ning püüdsin laskumistel tempo taas üles saada. Strateegia töötas ning haamrit enam ei tulnud. Löögi vältimiseks panin mõlemas tankimispunktis ka kaks tassi (spordi)jooki hinge alla ning läksin ajutiselt üle käimisreziimile.

Teises joogipunktis (11 km) oli selge, et 1:12 on veidi ebarealistlik aeg - kuid ma proovisin oma jõuvarusid säilitada ja joosta nii, et aeg väga palju üle ka ei lähe.
Ei läinudki. Viimane kilomeeter tuli taas kuskil 4:15 kanti, mis näitas et päris tühjaks ma end ei jooksnud… Aeg löödi kinni 1:12:41 peal.
Ehkki päris kõike ma enda arvates välja ei pannud ulatus keskmine pulss nii kõrge kui 187ni ja max. pulss 197ni.

Õpetustera jooksust: sellised „lühemad otsad“ nõuavad rohkem tempotrenni :)

Kolmapäev, 22. aprill 2009

Neljapäev, 16. aprill 2009

tehtud

op - tehtud. oli huvitav ja uus elamus. tundub, et läks hästi. nüüd mõneks nädalaks (spordi)aeg maha ja mõned päevad harrastan kepikõndi (karkudega).

Kolmapäev, 15. aprill 2009

homme algab uus elu

operatsioon. Foto Andras Kralla/Äripäev

pealkirja suurkõlaline sõnum tähendab seda, et sain hommikul kõne dr Mihkel Mardnalt, kes nentis, et põlv vajab tõesti veidi kirurgilist sekkumist ning homme hommikul vabanes kliinikus üks aeg ja kas ma olen huvitatud. muidu on järjekorras viimane hetkel juuni kandis. ma pikalt ei mõelnud.

täna õhtul väike pidulikum trenn siis (ujumine või jõusaal ülakehale) ning siis paarinädalane puhkus-taastumine. väike puhkus teeb ainult head ja olen juba raamatud-filmid valmis vaadanud, mis siiani nukralt riiulil oma korda ootamas. ja pildistanud pole ka korralikult ammu. lõikuse suhtes muidu hirmu pole, uudishimu pigem.

Laupäev, 11. aprill 2009

Kehrast Piritale

Tegin nädalavahetusel GutsMuths Rennsteiglauf jooksuks harjutades elu pikima trenni. Hommikul vara võtsin takso põrutasin Ülemiste raudteejaama ning sealt rongiga Kehrasse. Kell 7:30 kohale jõudes hakkasin kondiauruga kodu poole tagasi kerima.

Otsisin päev varem Delfi kaardikeskkonnas trassi, mis oleks kodust umbes 50 km kaugusel ning leidsin, et selleks sobib täpselt marssuut: Kehra-Soodla-Anija-Raasiku-Aruküla-Lagedi-Loo-Pirita.

Oleks võinud muidugi ümber kodu ringiratast lasta, aga pikemate otsade puhul on minu puhul vaimselt värskendav kui tegemist on vähe sissetallatud radadega ning ideaalne oleks treeningust kujuneks nn. omamoodi matk.
Eks pikemad otsad võivad mõnikord vaimselt väsitavad olla, aga samas on ka üliolulised – mulle tundub, et maraton on Rennsteiglaufi jooksu kõrval kuki-muki ja sestap vajas vaim ja keha treeninguks midagi veelgi koormavamat.

Ehkki Rennsteiglaufi ise-enesest on „kõigest“ 1,7 maratoni pikkust, siis raske reljeefi tõttu tuleb arvestada, et selle läbimine võtab aega ca. 2,5 maratoniaega ehk 8 tunni ringis(?)
Ning lisaks jõuvarude säilitamisele tuleb jooksul väga suurt rõhku panna ka energiavarude täiendamisele. Uuringute põhjal läheb ultramaratonil (või Ironmanil) sõltuvalt kehakaalust ja muudest personaalsetest iseärasustest 0,5-1 liiter vedelikku ning söökidest-jookidest peaks kätte saama ca. 300-500 kcal/tunnis. Võrdluseks 3-3,5 tunniga maratoni jooksjad võivad läbi lasta paari liitri spordijoogiga.
Kõik kinni selles, et süsivesikuid suudab organism laadida koguse, millega veab välja 2-2,5 tundi ehk peaaegu terve maratoni distantsi võrra. Pikematel üritustel läheb aga söömine-joomine ülioluliseks.

Sestap püüdsin minagi testida ning proovida kuidas oleks alusta jooksu täis kõhuga ja kuidas tuleb välja vahepealne toitumine.

Esimesed kümme-viisteist kilomeetrit oli lasta mõnus ja vaikne. Liiklust praktiliselt ei olnud ning sai nautida rändlindude saabumist. Kilomeetril kümme ja kaheksateist sõin ära banaani ja tarbisin ära liitri võrra kokku segatud spordijooki (Carbococ).
Poole maa peal (26 km-l) jõudsin Arukülla. Käisin kohalikus poes, kus lootsin osta juurde banaane, aga tutkit- värskeid puuvilju polnud! Igatahes võtsin kaks rosinasaia ja liitri Arcticu greibimaitselist spordijooki. Sõin kohe mõlemad saiad ära ja jõin veerand tunni jooksul pool liitrit jooki peale.
Kõik sujus toredast kilomeetrini 31. Siis hakkas sees aga veidi keerama ja spordijooki üles ajama. Saiakestega oli kõik ok – need häda ei teinud. Aga suhteliselt kõrge kontsentraadiga spordijook tegi söögitoru hapuks. Vaevusi oli ca. paarikümne minuti jagu enne kui olukord normaliseerus. Kuna mul vett kaasas ei olnud tuli mul kuni jooksu lõpuni tarbida endiselt spordijooki – ning kuna mul oli see alles vastu käinud ei saanud ma seda tarbida soovitud koguses.

Vedeliku puudus võis olla üks tegureid, miks mul 35-50 km vahel oli veidi raske ning jooksu sisse tuli päris mitu käimispausi. Teine tegur, mis hoogu alla võis tõmmata oli psühholoogiline. Kuna ma polnud varem üle 42 km enne jooksnud oli tegemist minu jaoks tundmatu ja seninägemata territooriumiga – kuidas ma nii pika maaga toime tulen?
Edasitõukavaid ja motiveerivaid asju oli muidugi ka :)
1) Rennsteiglauf pole enam mägede taga ning millal sa veel harjutad ja treenid
2) Võrreldes Rennsteiglaufiga on tegemist ikka äärmiselt lihtsa trassiga – praktiliselt tõusude ja langusteta ning mööda asfaltteed
3) Tegemist oli ikkagi uue rekordiga ning maratonipiir sai ületatud
4) Lootsin, et ehk õnnestub asi ära teha alla viie tunni.

Kokkuvõttes jõudsin kohale ajaga 4:57 ja teekonna pikkuseks tuli kokku 50,5 km.
Viimased rasked kümme kilomeetrit ei tulnudki väga õudse ajaga (1:05 umbes).

Koju jõudes läks kerre ligi liiter puhast vett ja taastumisega erilisi probleeme ei olnud. Õhtul pea natuke tuikas, aga ajan selle vedeliku puudusele – mida võistlusrajal ei tohiks tulla.

Püüdsin panna huvilistele ka jooksukaardi üles.

35. päeva võistluseni veel minna :)

Teisipäev, 7. aprill 2009

vaim üle füüsise

kuuluvustunne (mille osa on ka samastamine) on inimese üks baasvajadustest. nii kogesingi äratundmisrõõmu, kui täna Postimehest Eesti ratturite vigastustega võitlemisest lugesin. mitte rõõmu, et neil halvasti läheb, aga, et teistel ka samasuguseid probleeme. kuidas vigastustega, just emotsionaalselt, ja enne hooaega toime tulla on nii sportlase kui regulaarse harjutaja jaoks raske küsimus.

oled harjunud treenima, tead sellega kaasnevat mõnutunnet nii tegemisest endast kui vormi kui füüsise paranemisest, kalendris ja eluski sel oma koht ning siis järsku pead pooleli jätma. õõvastav mõte, mida tihti eitusfaasis edasi lükata annab.

nii kipuvadki inimesed, mina samamoodi, teinekord vinti üle keerama ehk loodad "äkki läheb ise üle, kui teen veidi rahulikumalt vms". ja harjutad ikka edasi. tagajärjeks krooniline vigastus või selline probleem, et tuleb paremal juhul ala vahetada, halval juhul üldse spordist loobuda.

see hirm ja toimetulek loobumisega kaasnevate emotsioonidega on keeruline teema igatahes. vaatan, et kaasjooksja sarnaste mõtete juures.

et siis, keegi pole vigastusega üksi. ikka on keegi kuskil, kel sarnane probleem või samade mõtetega tegeleb. see teadmine aitab.

Esmaspäev, 6. aprill 2009

põlvesaaga saab läbi

hooaaja alguseks käisin ortopeedil ning doktor arvas, et "võid seda küll elektriga soojendada, ent probleemi see ära ei võta". ehk, plica sündroom saab lahenduse "noa" all. lihtsustatult tegemist väikese nahavoldiga, mis põlveliigeses tekib ja valu teeb. elektriraviga on seda võimalik ohjes hoida, ent parim lahendus on siiski see ära lõigata.

opp ise võtab veerand tundi ning hea uudis on see, et taastub kiirelt ehk 10 päeva pärast lõikust tohib juba trenni teha. saab uuesti normaalselt ehk jooksma. nüüd ainult paar nädalat olulise telefonikõne ootamist.

Pühapäev, 5. aprill 2009

Spinning Madness - tehtud

StenAleks ÜTLEB:

Hei sõbrad spinnarid. Aitähh kõigile, kes kohale tulid, et talvisele sisehallis kükitamisele ühiselt mõnus punkt panna! Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meelest oli see punkt küllalt kindel ja rasvane.

Olen varem teinud kaks korda 2,5 tunnist spinni, aga see oli sõna otseses mõttes Madness;)Pärast teist treeningtundi oli tunne, nagu oleks keegi kallanud mu üle pange veega. Palju polnud puudu sellest, et isegi minu liitrist kaasa võetud veest oleks jäänud väheseks.

Siinkohal tahan aga kõikidele osalejatele suure kiidulaulu laulda. See oli väga tore positiivne üllatus, et nii paljud teist kõik kolm tundi vapralt vastu pidasid. Seda veel eriti arvestades asjaolu, et paljudele teist oli see üldse elu esimene spinning:) Tublid!!!

Ekstra tänu tahan avaldada treenerile, Kristjan Prüüsile, kelle energilisus ja positiivsus panevad kadestama! Tema käe all on trennid garanteeritult lahedad ja meeldejäävad.

Samuti suured tänud Rivole, kes väntamise vahel jõudis veel ka ürituse tulevaste generatsioonide tarbeks pildile jäädvustada;)

Aitähh veelkord kõigile ja ületame ennast jälle!


RIVO ÜTLEB:

kes täna tulemata jättis, puhtalt teie kaotus, ma arvan:P ja tulijate võit. 3 tundi ratta seljas möödus tegelikult kiiresti. raske hetk oli ainult siis, kui teine tund täis sai. aga siis sai juba koeral sabast ka üle ja lõpuni vedas ilusti ära. sadakond kilomeetrit ehk kokku ja kahlasin pärast veel mõnuga kilomeetri ujulas peale ka. lisada siia veel saun ning nüüd vajungi kodus üha sügavamale diivanisse.

fotodel klikates saab veidi suuremalt ka.

PS. veebruaris tegime samuti midagi toredat - Patkuli Challenge. järgmine ühisrassimine peagi.

kohe läheb lahti.


ilm oli soe.


töökoht kolmeks tunniks.


peakorraldaja Sten ootab teised järele.


tehtud. treener Kristjan Prüüs suhtub õigesti.


venitus vol 1...


... ja vol 2.


velod.

Neljapäev, 2. aprill 2009

Viimane võimalus pääseda SpinningMadnessile!!!


Talve selgroog on murtud ja kevad trügib peale ääretu jõuga. Pole kaugel aeg, millal sisehallides sportimise saab õige mitmeks kuuks ära unustada. Selle tähistamiseks paneb ÄP Maratoni Tiim ürituse "Kuu Spetziell!" raames piduliku ja peene punkti sisehallispordi hooajale ühe vägeva SPINNINGMARATONIGA.

5. Aprillil toimub Rocca Al Mare MyFitnessis kolme tunnine Spinningmaraton kogenud treeneri, Kristjan Prüüsi, käe all. See on võimas katsumus, kus ühtelugu saab vatti nii keha kui vaim. Olen ise läbinud kaks korda Kristjani käe all 2,5 tunnise spinningmaratoni ning võin kinnitada, et sellise katsumuse läbimine teeb enesekindlusele vajalikku head. Seega rebi ennast välja rutiinist ja tervita ühes meiega alanud kevadhooaega väikese eneseületusega:)

Üritus toimub 5. Aprill kell 11:00 Rocca Al Mare MyFitnessis. Kui tahad võtta sellest osa, siis anna mulle oma soovist meilile märku (almondiesco@hotmail.com), aga tee seda kärmelt, sest kohtasid on alles veel vaid 5 tükki.

Ürituse maksumus on 85 krooni, millest 50.- on klubisse sissepääs ja 35.- tasu treenerile. Kui sa juba oled MyFitness klubi liige, siis maksab üritus sulle vaid 35 krooni. Pärast spinni ootab osalejaid ka mõnus saun ja võimalus oma väsinud lihaseid basseinis leotada.

Spinningmaratoni näol on tegu ÄP Maratoni Tiimi ühisürituste sarja "Kuu Spetziell" teise üritusega. Selle sarja eesmärk on käia välja iga kuu üks põnev eneseületus, mida saaks üheskoos seljatada spordisõpradega nii Äripäevast seest kui väljast. Ürituste sari sai alguse möödunud kuul „Patkuli Challenge’ga“, mil 17 fanatti jooksid kaks tundi järjest mööda Patkuli treppe üles-alla. Sellest saab lugeda ja vaadata pilte siit: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/patkuli-challenge-vol-1-check.html.