esmaspäev, 27. oktoober 2014

Tahtejõu Tuur ehk 756 km rattal ehk härrasmeeste ühisveeremine

Tahtejõu Tuur ehk tiir ümber Eesti - 24.-26.10.
Pärast augusti lõpus sõidetud 600 km pikkust rattaringi tundus nagu vara hooajale joon alla tõmmata ja nii kiskus suu naerule, kui Hawaii turunduspealik Priit septembri lõpus teatas „Tahtejõu Tuur – aitame koos ühel karmil unistuseltäituda“. Panin kohe kirja.

Aga üldse mitte keha, vaid pea pärast (ja natuke ka laiskusest - üksi ilmselt ei viitsiks nii). Miks (te selliseid asju teete)? Nii küsitakse tihti. Lisaks maandamisele (kes joob nädalavahe, kes sõtkub sadulas) saab ultraspordist minuarust hästi elu õppetunnid. Kontsentreeritult – antud juhul kolme päeva, aga ka 4-5 tunni või päeva jooksul.

Sügisene Eestis - ilus ja värviline. Fotod Tõnu Tunnel (www.tonutunnel.com)
Ei usu? Lahkame näiteks ühe nalja, mis tuuril ka ringles:

Küsimus: kuidas teha nii, et 200 km rattasõit oleks lühike?
Vastus: sõida enne kahel päeval ligi 300 km.

Seda filosoofiat kannatab igale poole mujale ja olukordadesse ka üle kanda. Tahtejõuga sõidetul aga meenutas veel kolme tõsiasja.

I päev – Tallinn-Pärnu-Taagepera (ca 280 km) – mõnikord tuleb lihtsalt minna.
Isegi siis, kui on hirm ning parema meelega lööks käega. Stardi eelõhtul oli hirm. Ähvardav vihmaprognoos oli lahkunud, aga H2O asendas tuulekülm 16 miinuskraadiga. Kui soojemaga suudab keha end soojana hoida ning pole hullu, kui kuskilt varustus ei pea, siis külmakraadide lisandudes kompromisse ei lubata ja iga eksimus võimeneb-kuhjub ning ebameeldivus kasvab. See on meelde (ja näpuotstesse) süüvinud kolme aasta taguselt -28 kraadiga TallinnastOtepääle suusatamisest.

Et justkui ei tahaks minna. Aga see pole ju lahendus - keda alla andmine enne rõõmustanud on?
Ilmale väärilised vastased.

Soojad-veekindlad talvesaapad sain kätte neli päeva enne ja proovida kaks korda. Kindaid ja talvepükse aga ei jõudnud kordagi sõitma viia ning sellest sain omal põlvede külgedel valusad kohad, sest üks õmblus surus tobedalt ning kohendamisega seda paika ei saanudki.

Samas, võib-olla ka hea, et seda jama varem ei avastanud – oleks veel ühe asja pärast stardi eel põdenud.

Aga tühja neist – valu läheb peagi üle ning ideaalseid tingimusi pole kunagi ning neid ootama jäädes jääb üldse elamustest ilma.

27.10 ehk teise päeva start. Sai tulesid ka vilgutada.

II päev – Taagepera-Osula-Luunja-Tudulinna (ca 280 km) - enne valu ja siis võlu.
Jalad käisid teisel hommikul ilusti ringi ning hämaras teele läinud tiim (kihvt pilt – vilkuvad tulukesed ja 30 velosõpra) tõmbas peagi hoo üles.

Mulle oli selle hommik tuuri vastikuim – vale otsus eelmise päeva riietust vahetada tähendas esimesse punkti vibreerides jõudmist ning turbokiirusel riiete vahetust (meeldetuletus: mis töötab, ära torgi), sest aega oli ca 5 min. Lisaks jätkas päev varasem vastutuul küljelt – kui vastutuulega saab pundi sabas puhata, siis küljetuulega on igal pool raske.

Peagi tulid aga taganttuulelõigud, kihvt üles-alla profiiliga Postitee, lõuna Luunjas ning Tudulinna mäe otsa ronimine. Ja soe tuba, kus tuul vett silmast välja ei puhunud.

Jah, Eesti.

Takistusi esineb pidevalt – vigastus, haigus, viltu läinud projekt tööl jne - ja senised spordikogemused näitavad, et tõkkeid tasub teadvustada („jah, praegu on küll kuradi raske/nõme/külm/kuum/vesine, aga ma annan maksimumi ja peagi saan selle, mida tahan“) ning keskenduda hoopis sellele, kuhu plaan välja jõuda.

PS. Keda huvitab, mis tunne oli katkestada?

III päev – Tudulinna-Kunda-Tallinn (ca 210 km) - hinda seda, mis sul on.
Kere aimas kolmandal hommikul pärast hommikusööki, kui hakkasin sooja alussärki selga tõmbama, jälle halba ning pani hommikusöögi sees vurrina keerlema. See paraku sadulasse minekust ei päästnud.
Ikka edasi.

See tuletas aga meelde, et neid hetki, mil kõik on hästi, on paslik kaifida enne, kui järgmine mitte nii meeldiv asi tähelepanu nõuab. Mitte olla pidevalt viril ning püüelda järgmise töö, aerodünaamilisemate jooksude või uute kingade poole.

26.10 ja tsemendipealinn Kunda. Poleks ratturid sealt läbi sõitnud, poleks seal sel päeval värve olnudki.

See ei tähenda, et ma arengut ei hindaks. Vahel kaob lihtsalt seda taga ajades ära rõõm tänasest, hetkest, ja siis libisedki läbi päevade, ilma et suurt miskit meelde jääks. Seda, mis on hästi olnud, märkab siis, kui seda enam pole. Aega aga tagasi ei keera.

Ca 756 km hiljem ehk 26.10 kell 16.30 finishis Pirital. Tehtud.
Nii et esimeste päevade raskus kahanes oluliselt, kui tuli iiveldava olemisega tuules punti vedada, lootes et hommikueine ikka sees püsib (püsis).

AITÄHID
1. Raunole inspireerimast
2. Priit ideed teostamast
3. Hawaii Expressile jt toetustiimile – pedaalijaile täiesti murevaba korraldus, ole ainult ja sõtku

4. Kaaspedaalijad – aitäh tuulevarju eest. Koos jõuab kaugemale ja kiiremini.

esmaspäev, 1. september 2014

Kas on võimalik nautida 600 kilomeetrist rattasõitu?

On, selgus eile õhtuks. Pärast enam kui 20 sadulas veetmist, Eesti tuuri nime väärt (läbisime 11 maakonda), rattatiiru tagasi Tartusse jõudnud.

Eesti tuur ehk 600 kilomeetrit kahe päevaga.


Reede õhtul mugaval autoistmel lösutades Tartu poole veeredes tõdesime, et njaa, tuleb ikka järgmisel päeval valu anda – laupäeval ootas ees 360 kilomeetrit. Jalgrattal. Tartust läbi Lõuna-Eesti Kosele. Valget aega on nüüdseks järgi 14 tundi. Niisiis 12 tundi sõidule ja umbes paar jokutamisele ning tankimisele.

Nii läkski. Heade mõtete linnas rahutu unega veedetud öö (tervitan siinkohal Kaupo peret meie majutamise eest) ning poolvägisi sisse topitud hommikusöögi järel suundusime kuuekesi, punaste tulede plinkides … öhe.

Sinine start.
Päeva alguseks oli udust ning pilvist ja sinist hommikut palju nimetada. Kuna vesi seisis õhus, oli nähtavus kasin, prillid udused ning riided peagi niisked. Temperatuur samas parajalt jahe ning liiklust polnudki. Näo kiskus naerule ning sees rõkkas ka, hommikused sõidud istuvad – tihti enne töödki 2-2,5 h juba purgis. Nüüd ootas ees kaks päeva sadulas.

Ainuke rõõmurikkuja oli kerge diskomfort pükstega, mis kunagi seda pattu polnud teinud. „Niiet siis ikkagi vaimuproov,“ sättisin end ees ootavaks valmis.

Kaks päeva rattarõõmu.
Ees ootas 600 kilomeetrit pikk brevet. Prantsusmaal tuntud kui nn tiksumissõit ehk vähemalt 200 km pikk distants tuleb veloga läbida teatud kontrollaja jooksul, mis eeldab keskmiseks kiiruseks mõnusad 15 km tunnis. Eestis on ja sõidetakse seda muidugi teistmoodi. Meil on kiirem.

„Tavai, 10 minutit“ leppisime kahe tunni ja ca 60 km pärast esimeses tanklas kokku. Iga minut arvel, et enne pimedat Kosele, öömajale jõuda. Niiskuse tõttu lahkusin järgmisele lõigule kergelt vibreerides ja nii otsustasin pikemalt vedada, et saaks sooja sisse tagasi.
132 km tehtud, peagi ootab ees Pärnu.
Peagi lahkus udu, tuli päike ning sai jõnksudest üles alla ronida-veereda. Oli rohkem ja vähem sirgeid lõike ning iga 50-80 km tagant kerge laadimispeatus.

Viimastega läks kuskil esimesel päeval nihu. Ei tea, kas pärast Pärnu (vist ca 170 km) läbimist tekkinud valearvestus distantsis ehk toidu hilinemine ca tunni jagu, millegi kehva sisse söömine (pärast 200 km kandis kõhu täis toppimist hakkas sees keerama) või lihtsalt liiga vähene toitumine.

Nulli ja tagasi.
Ülekoormust ei söanda variandiks pakkuda, sest päeva keskmine pulss oli mul 140 (maksimaalne üldse muidu 195 ehk 140 on pikal sõidul paras aeroobne koormus). Seda olukorras, kus ma vedasin punti pikki lõike (10-15 km) suure osa päevast. Samuti on trennipõhi all tuge, pikemad ja ka intensiivemalt sõidetud kestvussõidud samuti kaukas olemas.

Igatahes tipnes see ca 80 km enne lõppu tanklas tõdemusega, et jõudu hakkab väheks jääma. Nii valasin sisse mitu smuutit. Siis igaks juhuks järgi mõned banaanid. Siis igaks juhuks pakk komme. Siis igaks juhuks mõned batooni. Siis igaks juhuks veel midagi. Olukord paranes minutitega.

Krõps, kartulikrõps.
20 km hiljem tegime taas kiire sutsakpeatuse. Otsustasin rohkem süüa ja selle juures oli täiesti uus elamus see, kui seisad riiuli ees ja tead, et pead energiat hankima, kuid mitte midagi sisse panna ei taha. Kompromissiks sai lõpuks kartulikrõpsud, mis soolase maitsega kurgust alla läksid. Neid kasutasin teisel päeval samuti paaril korral.

Viimased 60 läksid juba paremini ning 20.17 olime Kosel. Ees ootas kasimine, eine ja uni. Statistikaks sai 360 km puhta sõiduaga ca tosin tundi (keskmine kiirus 29+ km), lahkus 9900 kalorit.

Imerelv, kodumaine.
Ainsaks tõrvatilgaks oli tundlik istmik, mis rattapükstega päeva jooksul kreemist hoolimata päris head klappi ei leidnudki. Ent valmis olin sellekski – Tervixi Saialillesalv teeb hõõrumiste korral imet ja sellele panustasingi. Esimese päeva väsimus tuli isegi väiksem kui ootasin.

Teine ehk 240 kilomeetrine päev algas soojemalt – hommikul 10 kraadi ning viis kanget (nii vaimses kui füüsilises olemises) uuesti sadulas ning nina Tartu poole tagasi. Ees ootasid põiked Jänedale, Väike-Maarjasse, Kallastele, Mustveesse ja Eesti pikimasse tänavkülla.

Ma polnud sealkandis varem käinudki, nii et ootasin väga. Alustuseks lõhkusime kogu retke ainsa sisekummi ning proovisime, kuidas maanteekaga teeremonditaval maanteel sõita on (kannatas).

Idatuul, mis pole kunagi head toonud.
Erinevalt esimesest päevast sai rohkem tuult (peamiselt vastu). Samas oli pulss 15-20 lööki madalam ning tuju hea ja jõudu jagus. Eelmise päeva energiakriisi tõttu otsustasin end rohkem säästa ehk teha lühemad vedamislõigud ning tankida rohkem.

Sõiduajaga umbes 8.45 olime tagasi Tartus. Keskmine kiirus vastutuule tõttu 27+ km/h, keskmine pulss 130.

Finito. 600 km sõitsid läbi (vasakult) Ivar Tupp (korraldaja), Ahto Vink, Martin Prommik, Rivo Sarapik ja Indrek Pak.

Tagasiteel pealinna arutasime bussis, mis selliste katsumuste mõte on – kehale karm koormus, mis pigem kurnab ja lõhub, kui midagi annab. Tõsi. Samas vaimu puhul on efekt vingem – selline kogemus avardab oluliselt silmaringi, mida inimene ja ka üksikisik suudab. Paljuski on takistavad piirid (ükskõik, mille saavutamiseks elus) peas kinni.

Mulle oli see, aga trenn sel aastal üldse, ka huvitav eksperiment. Loobusin kaheksa kuud tagasi loomsest (liha, kala jms) ning seni kogetu on põnev – trennipulsid 15-20 lööki senisest madalamad, taastumine kiire ning olemine hea. Kirjutan sellest ükskord lähemalt.

Aitäh Ivarile korraldamast ja kaasa veeremast. Samuti Indrekule, Ahtole, Martinile ja Marile. Ilmselt ei jäänud viimaseks korraks.

PS. Eraldi kiidan üht rattasärki, mille avastasin - Rapha Brevet Jersey. Kuna pikemad sõidud on hingelähedased ehk tuleb rohkem tavaari kaasas kanda, kuid raamile kotte ei ole tahtnud hankida või seljakotiga tuult lõigata, siis lahenduse leidsin just sellest riide-esemest.

Suured taskud, kuhu mahub vest, kilekas, pump, varukumm, telefon-finantsid, paar kindaid, buff, ca 2000 kalori eest toitu, ühed rattavõtmed ning jääb veel ruumi veidi ülegi. Sõita samas mugav.

Tõnu ja Tervisespordi tiimiga teel Tallinnast-Haapsallu 20. augustil. Pildil ka Rapha rattasärk Brevet Jersey, mis mahutab seljakoti eest.
Lisaks mahutavusele on tugev pluss materjal - meriinovilla tõttu reguleerib hästi temperatuuri ja nii sobis (alussärgiga) nii +6ga hommikul startida kui päeval päikese käes pea +20ga. Vahel oli vaid tuuletõkkeks vesti vaja. Eriti hea ja funktsionaalne.

esmaspäev, 21. juuli 2014

Rapha Womens 100. Crazy a.k.a mens edition

Praegu tundub hull juba mitte pikalt sõita, tõdesime Andrusega eile pärast mõndsada jalgrattal veeretud kilomeetrit eile Tallinna piirile, Loo muna juurde tagasi jõudes.

Andruse endel. Rõõm, et vihmapilvedest sai mööda.

Ta oli tõstatanud küsimuse, kas kontoris veel hulle leidub. Hull on siin spordikontekstis persoon, kes suusatab, jookseb, rulluisutab-suusatab, sõidab rattaga, ujub, seiklusspordib, matkab, ronib jms või teeb neid kõiki komplektis suurustes, mis paneb kõrvalseisjat talle pilguga „päriselt?“ otsa vaatama.

Muna juurest startisime üheksa tundi varem Võsu poole, kus toimus üks ühisveeremine. Sellest jäi samas väheks, sest sel aastal polegi korralikku pikamaasõitu (ehk brevet) veel saanud. Päev varem veereti küll Lõuna-Eestis Ivari eestvedamisel 300km, kuid selle aeg mulle ei sobinud. Niisiis kasutasin eesootavat ühistiiru ettekäändena, et huvilisi kampa otsida ja päev sadulas - ehk Tallinnast kohale ja tagasi – veeta.

Üks lahe rattapäev Lahemaal. Pilt Andruse Stravast.

Hulle sai kokku lisaks minule kolm – Andrus, Aarne ja Erki – ja Kuusalust ühines veel Mihkel. Sihtkoht oli Tervisespordi korraldatud Rapha üleilmne sõit Womens100. Nime järgi kogu lõbu küll tütarlaste päralt, aga Eestis ikka pool punti mehed olnud.

Rapha Womens 100 starti Võsul. Ligi 40 sõitjat, 15 naised. Fotod: Janika Berning.

Nii sel korralgi. 2,5 tunniga olime tund varem kohal ja aega sättida - kellele allikast vett, kes viskas kerisele kütteks pelmeenid, kes lõhkus kaks sisekummi enne starti. Kell 11 läksid 40 pedaalijat teele, et Lahemaal 100 km tiirutada. Järgmised neli tundi olidki ideaalne pühaba – loba, chill ja päike ning kehakultuur. Kiired intervjuud („Kust te olete?“ „Tallinnast) saksa turistidele.

Lahe pühaba Lahemaal. Ootus Võsul.

Siis oligi taas aeg nina pealinna poole pöörata ning nüüd järgnes midagi, mida võiks tõesti hulluks pidada. Erki ja Aarne olid eraldistardipüssidega ning Võsult süstisime 30 km 45 minutiga. Pärast 200 km läbimist 40 km/h lõigutrenni polnudki veel teinud.

Purakad väljas, möödus lõpp inimlikumalt ja kümnekonna tunniga saigi ring täis ning koju tagasi. Kerge väsimus kuumast ja päikesest sees, kuid ei midagi, mida jääkülm vann või tänane spordimassaaž leevendada ei suudaks.

Aga hulludest ja hullustest ka. Distantside pikkused – maraton ja üle selle – ei olegi tegelikult olulised. Olulisem on vast see, mida see asjatajale annab ja just vaimsest vaatevinklist. Ilmselt tunnevad selle ära paljud millegi kirglikud huvilised.

Näiteks 300 km heas seltskonnas, pauside ja söömise-joomise ning loba taustal möödub kiirelt. Kui nn kapsaid ninast välja ei uha. Tõsi, et pikk maa ei tapaks, maksab sportimisele aega pühendada. Samas ei tea ma midagi märkimisväärset, mida saaks mängeldes.

Tõsi, on raskemaid momente, kuid tihti on need raskused peas kinni – tüdimuse või vastutuule tõttu mõtled omale kulgemise vastikumaks kui see tegelikult on. Seda ka mujal kui vaid rajal – elus, tööl, suhetes jne.

Ultradistantsid seejuures kasvatavad inimest palju ja see on lisaväärtus, mida esialgu ei oska üldse oodata. Elu esimene 5, 10, 21, 42 ja nii edasi kilomeetrit tunduvad ja ongi suured saavutused. Nende alistamine aga ei jäta kunagi tagasi andmata.

Ühelt poolt võib vaadata raskuste trotsi – takistusi esineb erinevaid nii trassil kui tööl-kodus-puhkehetkel. Kui joostes hõõrub jalale villi, siis saab plaastri peale panna või jalatsit vahetada või sammu muuta. Väikeste hõõrumiste puhul mujalgi leidub lihtsamat rohtu kui loobumine-allaandmine-vihastamine.

Teine nüanss on õppida nautima seda, mis sul on – teekonda. Mitte olema kogu aeg rahulolematu, sest alati saab auto või töö olla parem või palk suurem. See ei tähenda, et ei peaks tahtma, vaid oskust olla rahul. Pidev püüdlus rohelisema muru ja sinisema taeva poole ei lase olla kohal ja tahetu saamisel asendub rahuldus kiiresti järgmise eesmärgiga.

Eilne pikk tiir oli mul pärast Tallinnast-Pariisi sõitmist kuues samalaadne. Kuna isu on veel, siis õppimist jätkub.

teisipäev, 8. aprill 2014

Mitte ainult iluteema


Foto: Outside Magazine (Hannah McCaughey & Michael Karsh)

Nädalavahetuse teiste peaga vastu asfalti sõitmised ja enda sügisene taastumine tekitasid tahtmise jagada nelja lugu peapõrutustest, mis kaudselt seotud ka Eestis kuuma teemaga - kiivritega.

Moraali ei loe, täiskasvanud inimene otsustabki ise, kas kannab või mitte. Olgu põhjused ilulised või muud. Küll tahaks tähelepanu juhtida, et tihti tehakse see otsus mitte teadlikult (mis peas pärast kukkumist toimub), vaid suhtumise a la "õnnetust ära ju ei hoia, järelikult pole vaja" pinnalt.

1. Pea, ka kergelt, põrutada saamisel on tagajärjed. Kujuta ette arbuusi, mis on maha visatud. Selle võib pärast küll ümmarguseks tagasi vormida, kuid see pole enam endine, kirjutas ajakiri Outside. Kusjuures peapõrutus on Eesti keeles veidi eksitav, kahjustusteks ei peagi peaga kuskile vastu põrutama - näiteks avariis jõuline pidurdus ja pea liikumine-pidurdumine võivad sama tekitada.

2. ka peapõrutus võib olla sama ebameeldivate tagajärgedega kui pea päris lahti kukkumine, kirjutab ja viitab Cycling Tips.

3. Film The Crash Reel. USA lumelauastaar ja olümpialootus Kevin Pearce sai trennis kukkudes ajukahjustuse. Film jälgibki tema paranemist. See lugu on samas palju enam, näitab, kuidas riskeerimine ja õnnetused ei mõjuta mitte ainult neis osalejaid, vaid ka peret, kes peavad samuti tagajärgedega (taastusravõi või hooldus) tegelema ja toime tulema.

4., kiivrist üksi pole halva ärahoidmisel kasu, kui inimesed ise julgemalt riskivad ja end mõtlematult ohtu seavad, kirjutab Outside. Iseloomulik nähtus nii ekstreemspordile kui muidu hooletult linna vahel kulgejaile, kes ei näe-kuule-viipa.

Muidu on sügisest on palju aega edasi läinud, selg on korras ja saan uuesti trenni teha. Kiivrit kannan ka, sest ka minu väikese hoo pealt asfaldile laotumine viis kõigepealt vastu maad kukla.