Teisipäev, 29. detsember 2009

talvisida tegemisi

nonii. sügisel oleme vahepeal kõvasti rulluisutrenni teinud, korraks jääpealgi koperdamas käinud, NYCs liigutajaid nende pargi pärast kadestanud ning kuu aega lihtsalt lulli (lull muide on pärast löömingut täie tervise juures) löönud. nüüd olen kuu jagu harjutatud ja uuesti rajale püüdnud saada. reisist saadud jetlag tegi seda poolteist nädalat väljakutseks, aga tänaseks on juba rütm tekkimas.

selle pealt, ja kellegi õhutusel, leidsin end täna Pirital suusalaenutusest, kus finantstehingu tulemusel said tunniks ajaks mu omaks suusad-kepid jms. etteruttavalt infoks, et viimati kohtus selline kombinatsioon kümme või enamgi aastat tagasi. aga uisutamisega on talvel kasin lugu ja kuidagi tuleb pimedad õhtud täita.

kümmekond meetrit rajal ja nii saamatuna pole pikalt end tundnud. aga kuldreegel ütleb, et kui nõuga ei saa, siis jõuga ikka saab. ja raiusin veidi klassikat. või midagi seda meenutavat. laskumine, paar tõusu ja veel raiumist, esimene kukkumine ning siis sai juba naha ka märjaks.

mõne aja pärast kangus kadus ja lihas sai soojaks ning kepid kippusid ka pigem lumme kui suuskadele maanduma. siis oli muidugi vaja jälle laskumist proovida, mis siis, et kurvi taha ei näinud ning pidurdamisest või suuskade kontrollistki ei teadnud suurt midagi. lõpetasin põõsas. kahel korral tuli muidugi mõistus enne pähe ning läksin mäest alla jalgsi.

kusjuures, pikali saab suuskadel kiirelt ja hõlpsalt. isegi laugel maal ning uisutamise eripärast ehk tasakaaluharjutustest hoolimata. mina ei tea, kuidas see telekast kõik nii lihtne paistab, muudkui tõukad ja liugled, tuul kohiseb kõrvades ning samm on puhas ilu. suht ropp töö oli ikka.

kuna metsavahel oli talviselt ilus, siis otsustasin ühe ringi seal veel vehkida. selleks ajaks leidsin lihasest miski mälu ning püüdsin uisku sõita. rada oli üsna libedaks sõidetud ning ilus see välja ei näinud. suuskade servadki servade nimetust enam kandnud. viimane on muidugi hea, sest neist hakkas vahepeal mu suusatadapüüdmist vaadates kahjugi. kusjuures, see ärasõidetud paar oli ikkagi vingeim, mis mul eales all olnud.

aga lõpuks midagi hakkas tulema ja tekkis rütm ning lihas ei hoidnud enam pinges. koos sellega saabus muidugi lõpusirge eel jälle vajadus oma võimeid ületada ning sahamoodi efektset pidurdamist proovida. ilusa kolmnurga asemel vedasid roopad suusad lahku, tegin midagi spagaadilaadset ning edasi liikusin juba kõhuli. efektselt. viisakate inimeste ees, ei naernud vähemalt kõva häälega.

homme lakun haavu.

aga vinge oli. joosta enne uut aastat ei taha ning leidsin vist asendusala, kuniks lund on. mootor töötas üle ootuste ja pausist häirda laskmata hästi, mis tegi headmeelt. ja värske loodus ka ikkagi.

Esmaspäev, 21. september 2009

SEB sügisjooksul mütsiga löömas

Turist SEB sügisjooksu 4. kilomeetril.


Minuga on sama lugu nagu kahe eelneva sissekande kirjutajaga. Üritan ennast restartida. Pärast mai keskel joostud Rennsteiglaufi pole suutnud ennast siiani korralikult käima tõmmata. Neli viimast kuud on toonud ehk 200-300 ratta- ja 70 jooksukilomeetrit. Aga ma ei heida meelt. Tavaliselt on mul pärast maratoni jooksmine paar kuud olnudki passiivsemad. Nüüd on siis see aeg veninud lihtsalt pikemaks ja uut selget sihti oleks vaja.
Igatahes SEB X sügisjooks seda polnud.
Pärast SEB sügisjooksule registreerimist augusti keskel lootsin, et suudan end liigutama panna. Aga paar nädalat suutsin joosta ja treeningud lagunesid jällegi koost.

Eks seetõttu läksingi 13. septembril poolmaratoni stardijoonele lihtsalt inimesi ja rada nautima. Ja põhjust oli – stardis oli enam kui tuhat jooksusõpra. Super! :)
Mingit ajalist sihti ma endale ei seadnud. Mõtlesin, et jooksen pulsi järgi ja et üle anaeroobse (186 lööki minutis) ei lase pulsil tõusta.
Temperatuur oli staripäeval kuskil 14 kraadi juures, kui päike välja tuli oli kohati liiga palavgi – aga kokkuvõttes täitsa OK.

Alustasin jooksu enda arvates vaikselt, lasin inimesi endast mööda, aga ikkagi jõudsin 2 km peale mõned sekundid üle 9 minuti. Pulss oli veel suhteliselt hea (170 juures), kuid otsustasin siiski veidi vaiksemalt võtta ning seadsin endale ka ajasihi – no 1:45 pean küll täna kätte saama.
Kuni 10 km läks jooks täitsa enam vähem (48:00). Seejärel läks tempo hoidmine (5:00/km raskeks) ja pulss jooksis ka täitsa käest ära. Kilomeeter enne lõppu jooksid must mööda 1:45 pace runnerid. Ei suutnud kuidagi neist kinni hoida. Aga siis Hambapolikliiniku juures kergest mäest hambad ristis üles pressides mõtlesin, et üritan veel kõigest jõust – ehk jõuan 1:45 sisse.
Kaarli kiriku juurest möödudes tõusis pulss juba 201ni, aga finishijoon tuli muudkui lähemale ja mikrofoonidest teavitati, et kes soovib veel aega alla 1:45 saada peavad pingutama. Pingutasin minagi ja kell lõi kinni 1:44:57 peal :).
Kokkuvõttes siis 479. koht ehk nibin-nabin esimese poole sees. Keskmine pulss ronis 186ni, kusjuures viimasel viiel kilomeetril koguni 193/löögini minutis! Et siis kiiremat aega praeguse vormi pealt oleks olnud raske välja võluda.
Kiire kokkuvõte. Pärast trennipausi kukub vorm ikka väga kiiresti ära. Ma arvan, et mai keskel olin ma oma tippvormis ja oleks suutnud poolmaratoni alla pooleteist tunni joosta. Nüüd siis veerand!! tundi nõrgem aeg. Eks siis teen siit omad järeldused ja loodan varsti kokku võtta ja paremate tulemustega rajale naasta. Trenni peab tegema, iseenesest ei tule midagi :)

Esmaspäev, 24. august 2009

Projekt RESTART!





Ironmanist ja sellele eelnevast 1800 km'i pikkusest jalgrattaretkest on nüüd paar kuud möödunud. Aimasin juba retke vältel endamisi, et eks kogu see ettevõtmine on suuresti ikka rohkem vaimu kui lihaste jõul vallutatud. Ilmsiks sai see aga nüüd, mõned kuud pärast möllu.

Ilmselgelt tundsin vahetult pärast Ironmani läbimist soovi oma vormi mitte kaotada ja suurte mahtudega edasi panna. Võtsin endale eesmärgiks hoida vormi sellisena, et aastas suudaks ikka mitu maratoni läbida. Selgelt oli see eesmärk seatud kooskõlastamata kehaga, kes arvas sootuks teisiti. Trennid pärast Ironmani läksid väga nadisti - jalad, eriti põlved väsisid ruttu ja hingamine oli isegi väikestel distantsidel (2-3 km'i) häiritud. Jooksu naudingust, nagu ma teadsin seda enne juunikuu möllu, oli järgi vaid hajuv mälestus.

Nutma ma ei hakanud, sest kõik võttis minujaoks hoopis positiivse pöörde ja inspireeris mind tegema seda, millest enne proovisin kõrvale hiilida. Üks asi mida ma kunagi polnud teinud terve treeningu jooksul oli venitamine. Nojah, natuke eks ma ikka tegin seda, aga keha "lahti" saamisest oli asi kaugel.
Nüüd on õige aeg selleks käes ja minu uus projekt ongi "Restart".

Idee on tõmmata kõik koormused maha ja hakata keha ehitama üles täiesti nullist.
Esimene eesmärk on saada keha lahti ja organism tööle. Viimased kaks nädalat olen tegelenud ainult joogaga. Oluline on vabastada just selgroog ja lülide vahel olevad närvid. Järgmiseks tuleb treenida üles selgroo ümber paiknevad väikesed lihased ja alles seejärel treenida suuri lihasgruppe ja võhma.
Pärast Ironmani avastasin ma, et olen nagu õun, mis pealt on ilus aga seest mäda. Uus reźiim peaks andma olukorra, kus seestpoolt väljapoole liikudes treenimine loob tugeva pinnase, alles millele on mõttekas ja soodne teisi lihased peale ehitama hakata. Arvestades seda kui kinni mu keha veel täna on, arvan, et projekt "Restart" saab olema kaunis pikk aga kindlasti kogu kannatlikkust väärt.
Ja pealegi - kuigi mul on veel palju asju, mida ma siin elus ära tahan teha, siis on need kõik piisavalt kaugel. See omakorda tähendab, et "restardiks" on mul aega küll.

Rääkides RESTARDIS, siis tahan aga tuletada teile, sportlastele, meelde, et sellel nädalal (26-27. augustil) on Tallinnas Tammsaare pargis üleval doonoritelk, kuhu oodatakse kõiki verd andma. Mina olen selle aktsiooni selgelt südameasjaks võetud ja loodan, et peale minu leiab mõni tervisesportlane veel tee sinna. Vajab ju verigi aeg ajalt restarti ehk vahetust;) Pealegi, nagu me teame, siis sportijad on terved ja tervetel inimestel on see kõik see parem veri:)
Lugege lisainfot siit: www.verekeskus.ee

Teisipäev, 21. juuli 2009

tagasi, ma enam ei tea, vol mitmes

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.

kui pulsivöö patarei millalgi märtsis tühjaks sai, ei kiirustanud pärast oppi seda ümber vahetama, sest trenni niikuinii normaalse mahuga teha ei saa ning pulsinumber lihtsalt traumeeriks silme ees. kuu aega tagasi lahkus käelt ka kell, sest rihm pooldus (Polari RS800 mingi seeria häda pidavatki olema). oligi parem, kellaaeg kippus ka vaikselt ahistama.

nüüd eelmisest nädalast tunnen neist täitsa puudust ja tuleb vist asjad korda õiendada. eelmisest nädalast võib uiskudel tegemisi jälle trenniks nimetada ja eile hõiskasin mitu korda kui Pirital taganttuulega rekordaegu sõitsin. hakkab looma ja tunnetus tagasi tulema. jooksma üldse ei kisu. sorry :P

muidu on meil uiskudega üks väike happening plaanis, nagu kevadel Patkuli tõusude ja 3h spinnitrenn Al Mares. kuulutab peagi välja.

pühabal käisin teist tunni kestvussõitu pildistamas, kuna ise polnud eriti üle 10 korra veerenud, siis sel aastal kaasa ei löönud. polnud mõtet end lõhkuma minna. mõned fotod siin www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

Neljapäev, 2. juuli 2009

Vahel tuleb lihtsalt minna!

Kui ma juuni alguses Nizza poole teele asusin, ei olnud mul aimugi, millisesse seiklusesse ma ennast läkitasin. Aja ja finantsi puudumise tõttu seisis kogu ettevõtmine koos vaid kleepsu ja tatiga.

Kujutage endale ette kirjutuslaual vedelevat projektikaustikut, millele on pealkirjaks märgitud eesmärk "Sõita jalgrattaga Rostockist Nizzasse, läbida seal täspikk Ironman ja filmida see kõik üles". Te avate kaustiku, et lugeda selle kohta rohkem ent avastate, et see on seest tühi.
Olgu see siis lihtsalt kohutav planeerimisoskus või ebasoodne juhuste kokkulangemine, aga see pealkiri oligi ainus, mis mul seklusse minnes olemas oli. Kõik ülejäänu tuli teha käigupealt.

Tagantjärgi meenutan muidugi mõnusa muigega viimaseid päevi enne reisi, mil ma und trotsides koiduvalgust tervitasin ja lohutasin ennast mõttega, et üle-ülehomme saab võibolla magada. Kaalumiseks ja planeerimiseks polnud enam aega. Kõik otsused tuli teha kohe ja need olid lõplikud. Vaatamata ähvardavale läbikukkumise pilvele kogu ürituse kohal istusin ma neljanda juuni vihmasel neljapäeval äsja 2000 krooni eest ostetud poolsada aastat vana Prantsuse võistlusratta selga ja suundusin Helsingi laevale. Esimest korda telkimis- ja filmivarustuse tandemiga vana ratta raskeid pedaale sõtkudes käis peast läbi mõte "Mida ma teen?...mul on ratas, millega viimati sõideti aastal 1961, reaalset raha natuke üle 100 euro ja 7 aastat vana atlas, kuhu ma pole veel jõudnud kordagi sisse vaadata."
Üks osa minust ültes selgelt, et tark on pöörata ots ringi ja minna koju tagasi. Teha veel kuu aega trenni ja siis anda Ironmanil endast lihtsalt parim. Minu "teise osa" sõnum meeldis mulle aga rohkem. See, mis ta ültes, oli lihtne - vahel tuleb lihtsalt minna. Nii jätsingi ma ennast maailma hoovuse kätesse ja lasin tal end juhtida oma elu kõige imelisemasse seiklusesse.

Jõudsid eile üle kuu aja tagasi Eestisse ja siin on tõesti ilus. Rõõm on siin lõõgastuda pikast rabelemisest ja puhata. On selge, et ka keha on seda hetke oodanud ja hoiab mind ironmanist ajutise mälestusena kaasa tulnud nikastusega rinnalihases vaos.

Vaatamata praegusele rahuperioodile ma siin blogis oma reisist pikemalt siiski ei kirjuta. Ei, see pole üldse kadedusest:) Asi on nimelt selles, et mind ootab praegu üle 30 tunni põnevat materjali filmilindil, mis tahab ärevalt, et temast üks vahva lugu jutustatakse. Seega ei hakka ma kahel rindel korraga võitlema ja suunan kogu oma energia dokumentaali teostamisele. Kui see valmib, annan kindlasti märku!

Aitähh kõigile, kes mulle minu reisil ja Ironmani läbimisel kaasa elasid ja mind toetasid. Selle toetuse tähtsus oli meeletu, sest vaieldamatult oli viimane kuu minu elu kõige raskem füüsiline ja vaimne katsumus. Usun, et mu seiklushimu on nüüd mõneks ajaks jälle rahuldatud...noh, pooleks aastaks vähemalt;)

Pühapäev, 28. juuni 2009

Vahekokkuvõte Prantsusmaalt

Mina ärkasin täna hommikul üheteist paiku. Tegin poole tunnise jooga sessiooni ja läksin sööma. Selleks ajaks oli StenAleks aga juba ujunud 3,8km ja suundunud 180km rattasõidule.
Praeguseks hetkeks on võistlus kestnud 10 tundi ja 46 minutit.
StenAleksi vaheajad:

LEG DISTANCE PACE RANK DIV.POS.
SWIM SPLIT 1: 2.4 km 2.4 km @ 1:08:05 2:50/100m
SWIM SPLIT 2: 3.8 km 1.4 km @ 35:10 2:26/100m
TOTAL SWIM 1:43:15 2:43/100m 248551

BIKE SPLIT 1: 27.9 km 27.9 km (--:--) -- km/h
BIKE SPLIT 2: 56 km 28.1 km (--:--) -- km/h
BIKE SPLIT 3: 105 km 49 km (1:22:22) 35.69 km/h
BIKE SPLIT 4: 118.7 km 13.7 km (45:42) 17.99 km/h
BIKE SPLIT 5: 144 km 25.3 km (1:11:24) 21.26 km/h
BIKE SPLIT 6: 180 km 36 km (1:00:19) 35.81 km/h
TOTAL BIKE 180 km (8:02:02) 22.41 km/h 223446

Nüüdseks on ta suundunud maratonile. Võistluse ametliku lõpuni on jäänud umbes 5 ja pool tundi.

Profid on aga oma töö teinud ja naudivad oma teenitud puhkust. Täna püstitati kaks rajarekordit. Meeste parim oli
Marcel Zamora Perez, ajaga 8:30:06. Naiste parim oli Tine Deckers ajaga 9:30:29.

Jälgin StenAleksi kulgemist edasi ning hoiame talle pöialt, et ta maratonil vastu peaks.

Edit: 20:16
StenAleksil on jäänud veel joosta 21km. Tal on võimalus jääda 15 tunni sisse. :)
Võistluse ametliku lõpuni on jäänud alla nelja tunni.
RUN SPLIT 1: 10.5km 10.5 km (1:04:13) 6:06/km
RUN SPLIT 2: 21.1km 10.6 km (1:10:15) 6:37/km
RUN SPLIT 3: 31.6km 10.5 km (--:--) --/km
RUN SPLIT 4: 42.2km 10.6 km (--:--) --/km
TOTAL RUN 42.2 km (--:--) --/km 235048

Edit: 23:06
Juhuuuuu! StenAleks lõpetas võistluse! :)))
SWIM BIKE RUN OVERALL RANK DIV.POS.
1:43:15 8:02:02 5:07:52 15:20:59 2240 46















Reede, 26. juuni 2009

Meie mees ülehomme juba Ironmani stardis!

Tegin kiire telefoniintervjuu Sten-Aleksiga, kes jõudis sel teisipäeval Prantsusmaale Nizzasse, kus teda juba ülehomme varahommikul ootab Ironman France-Nice 2009 start!

Eks pärast võistlust seletab Sten siin juba pikemalt kuidas täpselt ja mis, aga hetkel on olukord siis selline, et Rostockist Nizzasse põrutas tulevane raudmees jalgrattaga, ööbides enamalt jaolt telgis ja läbides kaheksateist päevaga 1850 kilomeetrit (trenn missugune!)
Kuna tal on ühes ka videokaamera (kogu üritusest on oodata ka dok-filmi, nii et põnev-põnev :) ), siis venisid päevad väga pikkadeks ning puhkuseks ja söögiks oli vähe mahti. „Kuid see-eest on mul nüüd Ironmani keha olemas,“ naerab Sten.
Praeguseks on ta sõidust enam vähem taastunud ning võistluskeskusest ka Ironmani numbrid-värgid välja võetud.
Ilm on hetkel Nizzas ilus ja päikesepaisteline ning Sten loodab sarnast ilma ka pühapäevaks, et oleks lihtsalt kogu üritus linti võtta. Hetkel pidi tal olema sees paras võistlusärevus ning ta kardab, et ehk enne võistluspäeva ei õnnestugi magada :)
Kiitis ujumistingimusi. Vesi on just parasjagu soolane – pole hullu, kui suhu läheb, samas aga hoiab ka pinnal hästi.

Finishiaega ei julge Sten prognoosida, aga tuleb mis tuleb. Igatahes meie hoiame pöialt!!!
Edu! 3,8 km ujumist, 180 km ratas ja 42,195 km jooksu ootab :)

Esmaspäev, 8. juuni 2009

tagasi rajal vol mitmes

aga mina käisin eile uisumaratonil. kirjutasin pikemalt oma rulluisublogis.

Sten, muide, lahkus minu andmetel eelmisel nädalal Nizzasse raudmehevõistlusele. sõidab laevaga Saksamaale ja sealt läbi riigi siis rattaga stardipaika. terasmees, ma ütleks. start igatahes 28. juunil. niiet hoiame pöialt.

muidu mu opist taastumine on täitsa normaalselt sujunud. kirjutan lähipäevil lähemalt ka. spordi juurde naasemisest.

Pühapäev, 24. mai 2009

Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit

Supermaratoni päev algas kell 3:40 Landhotel nimelises hotellis Eisenachi lähistel. Stardini oli jäänud veidi üle kahe tunni, kere vajas veel joogi ja söögiga täitmist ning stardijooneni vedamist.

Kui Saksamaa puhkuse ajal olin ööbimispaigaks valinud ultramaratoni finishipaiga vahetus läheduses olev väikese Oberrod külakese, siis päev enne starti sai öö veedetud stardipaiga läheduses. Asi nimelt selles, et kõik Rennsteiglaufi jooksud-matkad liiguvad ühest punktist teise punkti ehk stardi- ja finishipaik on erinev. Tegelikult oli võimalus bussitransfeeriga saada ka finishist stardipaika, aga see oleks tähendanud ärkamist öösel kella 1 paiku.

Eisenachi sai kohale jõutud reede pärastlõunal. Tervis oli selleks ajaks enam vähem – nohu oli just päev varem täielikult ära kadunud, kuid asemele oli tekkinud nõrk peavalu, mis lõi eriti välja Trusetaleri joa juures, kus sai treppi mööda tõusta kose jalamilt ligi kuuekümne meetri kõrgusele joapealse platooni.


Eisenachi jõudes sai sammud seatud peaväljaku suunas, kus oli üles löödud supermaratoni peastaap ning kus oli püsti aetud ka jooksu stardikaar.
Peastaabist sai lisaks stardinumbrile ja kiibile kätte ka tavapärase jooksuürituste seti – reklaamvoldikud, ajakirjad, minipesemistarbed. Ning ka finisheerija särgi – nii, et võimalus jooks mitte lõpetada võeta ära juba enne starti :). Mäletan, et ka eelmisel aastal anti enne Amsterdami maratoni lõpetaja särk juba staabis näpu vahele (tõenäoliselt oleks finishikoridoris korraldajatel liialt sebimist kui nad lisaks medalitele peaks igaühele ka parajas mõõdus särke välja otsima)

Kuna supermaratoni registreerimistasu oli 40 euro ringis, siis võib julgelt öelda, et vastu sai selle raha eest küll ja enamgi veel – lisaks eelnevale nodile ka toitlustus rajal ja finishis ning samuti oli võimalik saada ka mingi eelpeo toidupoolis, mille me paraku maha magasime.

Kuna Eisenachis mingit suurt ühist jooksjate pastapidu ei olnud võtsime kohad sisse keskväljaku külje all olevas Karlstraße tänaval Itaalia restoranis ja laadisime end enne otsustavat starti iseseisvalt pastat täis. Karlstraße oli selles osas veel sümboolne tänav, et sealt möödusid ka jooksu esimesed sajad meetrid. Söögikohad olid jooksjaid täis – suurel hulgal olid jalas juba tossud ning mõnel koguni liibuvad jooksuretuusid – selline pühendumus tegi mulle eriti nalja :)

Kõht täis hakkasin ma oma hotelli poole vantsima. Landhotel asus stardipaigast 4,5 km kaugusel keskusest väljas maantee ääres. Mõtlesin, et kuna pärast 12. maid pole ma ennast tõsisemalt liigutanud võiks hotellini vähemalt kondiauru jõul minna ning järgneval hommikul siis sarnaselt ka üks wake-up soojenduskõnd stardipaika teha.

Enne Landhoteli jõudmist käisin läbi poest ning ostsin veel organismi üleuhamiseks vedelikuga paar liitrit apelsinimahla ning bensukast stardieelseks ampsuks ühe paksu võileiva.
Landhoteli jõudsin veidi enne kella üheksat õhtul. Võtsin ühe kuuma vanni, panin jooksuriided valmis, kiibistasin tossud ning 1030 paiku jõudsin põhku.
Hotelli administraatori juurest sain veel eelnevalt teada, et kuna hotellis paikneb paarkümmend supermaratonil osalejat pakuvad nad erandkorras juba kella neljast hommikusööki. Kuna mul olid võileib ja mahlad kaasas lõin hommikusöögile seekord käega.
Võti näpu vahel ja administraatori juurest lahkudes tervitas mind üks Saksa ärimees, uurides kust ma pärit ning kas ma lähen supermaratonile. Ütles, et on ise ka supermaratoni läbinud ning soovitas mul kuni kahekümne viienda kilomeetril paikneva künka Großer Inselsberg`ini rahulikumalt võtta. See kinnitas minu eelnevalt paika pandud strateegiat. 25 km oli stardipaigast üle 700 meetri kõrgemal ja selleks ajaks olid pooled raja tõusudest tehtud.

Öösel ärkasin tugeva vihma ja äikese peale.
Nojah – niigi offroad-track saab olema väga porine - aga kõigil on ühesugused tingimused ning mulle pigem kehvem ilm istub ehk pareminigi kui teistele. Ärkasin uuesti kümmekond minutit enne äratuskella helinat 3:40 paiku. Väljas valitses veel pilkane pimedus aga vihm oli vaiksemaks jäänud. Võtsin ühe jahutava dushi, sõin-jõin ja asusin 4:15 paiku stardipaika teele. Õhk oli küll väga niiske, kuid vihm oli õnneks täielikult taandunud. Kui kella 5 paiku Eisenachi jõudsin näitasid keskväljakule teed sinna suunduvad jooksjate massid. Ilm oli hakanud valgeks kiskuma ning võistlustunne puges särgi vahele.

Keskväljakule jõudes oli see juba rahvast pungil. Tiirutasin veidi ringi, seisin enne jooksuvõistlusi tavapäraseks saanud 10-15 minutit vetsusabas ning kobisin veerand tundi enne stardipauku riideid vahetama. Püüdsin venitada riiete vahetamisega nii kaua kui võimalik, kuna ilm oli niiske ning 10-12 kraadi ümber -mina aga otsustasin aga joosta terve maa lühikeses dressis. Viis minutit enne stardipauku kiskusin seljast veel tuulejope ning lükkasin selle endale spetsiaalsesse numbriga märgistatud Rennsteiglaufi spordikotti. Koti andsin kullerfirma UPS poistele (kotid transporditi kõigil finishi) ja liikus teiste startijate vahele sooja.

Stardikoridor oli jooksuürituse suhtes omapärane. Igaüks võiks alustada hoolimata on stardinumbrist ja võimekusest ükskõik kust –tavapärasest tugevuse järgi lahterdamist ei olnud. Sisuliselt oleks ma võinud trügida ka esimesesse ritta ning täiega startides paarsada meetrit jooksu juhtida :)
Võtsin vaikselt ja seadsin end sisse kuskil jooksjate mere keskossa. Helikopter tiirutas peade kohal, keegi luges sisse jooksu tervitavad avasõnad ja kell 600 kärgatas stardipauk ning 37. Rennsteiglaufi ultramaratonile suundus rekordiline arv (2021) adrenaliini taga ajavat jooksusõpra.


Minu jaoks algas teekond kuhugi seniteadmata ja kogemata maale. Olin elevil. Stardijooneni jõudsin umbes minutiga ja edasi tuli mitmeid minutid vaikselt venimist enne kui jooksjate rivi pikemaks venis. Arvan, et jooksjate mass võis mu tempot pärssida esimesed paar kilomeetrit. Ma olin veidi kärsitu ja jooksin küll kümnetest konkurentidest esimestel kilomeetritel mööda, aga samas oli mul hea meel, et inimmass mu hoogu pidurdas ja kiiremini alustada ei lubanud. Linnast jõudsime välja juba 700-800 meetri järel ning kohe hakkas peale pooleteist kilomeetrine ronimine 5-6% tõusuga. Alguse reipusest tingituna oli käijaid näha antud tõusul vaid mõned üksikud. Tunne ning hoog oli sees igati hea ning päev varem tunda andnud peavalu oli nagu käega pühitud.

Umbes kaks ja pool kilomeetrit stardist jõudsime paari meetri laiusele kitsale öisest vihmast mudasele teele, mis sundis jooksjaterivi kohati isegi käima. Õnneks kestis selline tupik mõnisada meetrit, mille käigus olime jõudnud platooni, millel aas koos lookleva teega.



5 kilomeetrini jõudsin ajaga 31:08. Arvestades, et selleks ajaks olime juba ligi veerand kilomeetri jagu tõusnud, tekitas aeg vaid head meelt – kuid tõstatas üles küsimuse, et ehk ma ei liigu liialt kiiresti? Kuna keskmine pulss püsis 160 juures, paistis et olukord pole normi piires.

6,9 kilomeetril oli esimene toitluspunkt. Esimene tankimispunkt oli kõige lihtsam ning piirdus tee ja veega. Jõin ära ühe vee ehkki jahe ja niiske ilma tõttu väga suurt kütusevajadust õigupoolest polnudki.
Sealt edasi võtsin endale eesmärgiks süüa-juua natuke rohkem kui kerge hetkel vajab. Parem tarbida ette ja üle, kui enda energiavarud kriipsuks tõmmata. Seda, et jooki sai tarbitud kokkuvõttes veidi üle aru, näitas kaks põõsaskäiku. See oli Rennsteiglaufi puhul aga äärmiselt tavaline ja… lihtne. 95% juhtudel oli liikus trass kas siis läbi hõredama või tihedama metsa.

Ehkki esimene toitluspunkt oli lihtne ei saa korraldajatele midagi ette heita. Toitlustamist oli koos finishipunktiga tervelt kuueteistkümnes kohas. Menüüvalikusse kuulus enamikes kohtades tee, spordijook, vesi, Ida-Saksa karastusjook Vita-Cola, banaanid-õunad. Lisaks veel sai osades punktides võileibu, vorsti, spordigeele, kurki, soola ning mingit kisselli taolist hallikat möginat (viimases joogipunktis kostitati koguni tumeda õllega).
Tarbisin kõike, lõpu poole jookidest peamiselt Vita-Colat. Mõjus täitsa ergutavalt ja ei ajanudki sees mulksuma.
Arvestades, et enamus jooksmist toimus paksude metsade varjus ning suhteliselt madalas pulsitsoonis ei ajanud 13-14 kraadine temperatuur jooksu eriti kordagi higistama. Pigem oli lühikeses dressis joosta isegi kergelt jahe. Sestap ei tekkinud jooksu ajal praktiliselt kordagi enne toitlustuspunkti tunnet, et millal küll ometi midagi hamba alla saaks.


10 kilomeetrini jõudsin 57 minutiga. Viimased viis kilomeetrit oli raja läinud üksjagu lihtsamaks, mis seletas ka kiirema tempo, kuid eks selline tempo on ajutine tunnistasin endale.
Olin jõudnud umbes punktini, kust enam suurt jooksjate üksteisest möödumist ei toimunud ning konkurendid hakkasid ümberringi tuttavaks muutuma.

Veidi jooksjatest: ultrajooksmine on ikka täielikult vanurite ala :) Vaatasin lõpuprotokollist järele, et keskmine vanus jäi 45 aasta kanti. Ma arvan, et ma olin ise oma 32. eluaastaga kümnendiku noorimate hulgas. Naisi oli jooksjate hulgas umbes iga seitsmes.

Kuna rada oli oma tõusude-laskumistega, siis jooksjatel oli erinev strateegia nende ületamisel. Mina püüdsin raskemad (hiljem olude sunnil ka kergmad) tõusud võtta käies ning laskumistel ja siledatel panna keskmisest suurema hooga. See garanteeris tihtipeale selle, et suutsin mäkketõusul endast mööda lasknud sörkijad lõpuks ikka kinni saada.

Käimisest täpsemalt: Esimest korda läksin teadlikult käimisele üle vahetult pärast 20 kilomeetrit, kus oli korraliku kaldega pikk-pikk tõus. Olin omas grupis üks väheseid käijaid, kuid surusin uhkuse maha ja ei tahtnud enda liigse kurnamisega riskida.
Mida aeg edasi seda suuremaks käijate ring muutus ning lõpu poole läbisid suuremaid tõuse joostes vaid väga vähesed ja ega nende jooks eriti jooksu moodi ei näinud ka :) (räägin neist, kes kulgesid minu tempoga, kindlasti oli eesotsas ka vaid nonstop-jooksjaid).

Kurikuulsa Großer Inselsbergi otsa (25,5 km kõrgusega 916 meetrit) jõudsin umbes 2 tunni 35 minutiga. Mäe tipus oli udune, tuuline ja suhteliselt jahe.
Mäe otsast sai aga kiiresti alla liigutud ning juba 1,3 km pärast oli laskutud ligi 200 meetrit! Laskumine mööda kitsast teed oli niivõrd järsk, et nõudis jooksjatelt igal sammul vaid tugevat pidurdamist, et mitte veerema hakata. Isiklikult läksid kõrvad laskudes koguni kergelt lukku :)


Edasine jooks kuni 37,5 kilomeetrini oli suhteliselt lauge ja kerge ning ma hakkasin heietama mõtteid, et miks mitte üritadagi joosta trass läbi seitsme ja poole tunniga, mida ma pidasin enne jooksu salamisi kõige julgemaks prognoosiks.
Kuid siis tuli üks korralik 50 meetrine tõus ning pärast maratoni (42,2 km) puhus kõigepealt tuul sirgel kõvasti vastu, millele järgnes kohe 125 meetrit järjekordset ülespoole liikumist. See võttis hoo maha ja pani mõtlema, et väga tore oleks kui õnnestuks rada ka alla kaheksa tunni lõpetatud.

50. kilomeetri kandis hakkas veidi valu tegema parem põlv. Tõenäoliselt ülekoormus? Ma ei mäleta, millal mul viimati põlv oleks tunda andnud. Õnneks polnud olukord hull. Vahepeal läks põlv koguni nii soojaks, et polnud üldse valu tundagi. Üritasin kiskuda mõtted väsimuselt ja valult ning keskenduda ilusale loodusele.
Ja trass oli tõepoolest kena!!!
Asfaldil-betoonil jooksmist võis kogu raja vältel olla kokku paar kilomeetrit. Suur osa rajast oli ilusad looklevad metsavaheteed, sekka juurikatest läbikasvanud kitsaid radu, mudaseid porilompe, millest tuli kuidagi mööda hiilida või siis kaljuklibust jalaalust. Metsateid igale maitsele :)
Suur osa supermaratoni lookles mööda Tüüringi metsamassiivi ja mööda mäeharja läbi viivat 169,3 kilomeetri pikkust Rennsteig-rada, mida kasutati juba keskajal.

61,8 kilomeetril saabus paljude jaoks kergendus. Nii ka minu jaoks. Olime jõudnud raja kõrgeimasse punkti Großer Beerberg mäe otsa (974 meetrit merepinnast). Minu kõrval jooksev sakslane hingas kergendanult ja pobises midagi rõõmustavat :)

Uus raskem hetk tuli kuskil 65 kilomeetri juures. Kui senini olin käinud vaid tõusudel ja joogipunktides, siis nüüd tuli sisse paar minutist pausi ka sirgel teel. Jalad tundusid all nagu makaronid ja lasin väsimusest end võitu saada. Suurem jõud tuli tagasi 68 kilomeetri juures, kus oli ka viimane toitlustuspunkt. Motiveerimaks viimased viis kilomeetrit läbima pakuti jooksjatele tumedat õlu. Jäi üle vaid kannatada ja lõppu oodata. Kuskil 69 kilomeetri paiku jõudsime mäenõlvale millelt oli ilus vaade finishipaiga Schmiedefeldi linnale. Mögafonidest oli kuulda juba vaikselt võistluste teadvustajat ja rinnus tekkis joovastus – finish pole enam mägede taga.
Ootasin juba 70 kilomeetriposti (rada oli tähistatud iga 5 km tagant). Aga mida ei tule, seda ei tule. Jõudsin juba veel mõelda, et kuidas küll lõpp on hakanud venima kui käänu tagant tuli välja 71 kilomeetritähis. Korraldajatelt hea vigerpuss :)


Veel pool kilomeetrit ning me jõudsime metsarajalt välja Schmiedefeldini. Rahvas juubeldas – väsimus oli nägu käega pühitud ja jalad muutusid kergeks. Lõpusirgel mõtlesin, et kas tõesti olen siin mina. Tuli meelde aasta tagasi Youtubest vaadatud video Rennsteiglaufi finishist, mille juures sai mõeldud, et küll on ikka segased – 72,7 km selja taga ja ikka jooksevad. Ja nüüd olen täpselt samas kohas mina. Olin üks üliõnnelik 1903 hulgas, kes Eisenachist tol päeval Schmiedefeldini välja vedas. Jooksin finishikaare alt läbi ning tossu küljes olev kiip lõi kinni aja; 7:36:12.
Medal riputati kaela ja sooritus hakkas kõik vaikselt kohale jõudma…

Proloog
Pärast finisheerimist koperdamist maksimaalselt poole tunni jagu. Pärast seda olid jalad, mitte küll taastunud, aga suht kobedad ja käidavad. Päev-paar hiljem polnud probleeme ka treppide võtmisel. Isiklikult arvan, et ma ei võtnud jooksust päris 100% välja. Põlvevalu 50 km võttis ühelt poolt veidi hoogu maha. Teiselt poolt olin pidurajaks ka ma ise, kuna minu jaoks oli tegemist ikka tundmatus tsoonis liikumisega ja mul polnud õrna aimugi, mida keha 60-70 km jooksu järel tunneb. Takkajärgi võib öelda, et polnudki kõige hullem. Teinekord olen julgem ;)

Jooksu keskmine pulss jäi täitsa madalaks – 160 ja kõrgeim ronis vaid 179ni. Aga eks nii pika jooksu ei saagi maratonipulsiga joosta.
Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit :) (Kasutatud fotod: teambittel.de, endurancenut.blogsop.com)







Teisipäev, 19. mai 2009

73 kilomeetrit 7,5 tunniga - joostes

kuna Raivo veel puhkab (pärast nädalavahetuse 72,7km ultrajooksu igati asjakohane logelemine), siis sobrasin ise Tüüringi metsades toimunud jooksmiste kodulehel ja tuvastasin tulemusi, üsna saksakeelne on see värk. leidsin Raivo kohta selline info:

Name: Raivo Sormunen
Total space: 406
Net Time: 07:36:12

Association: Tallinn
Bib: 01754
Itinerary: Supermarathon
Age: M30
AK-Platz: 36

loodan, et sain õigesti aru - 1,5 km tõusu ja 70+km ja selline aeg. no ma olen sõnatu. võimas.

Teisipäev, 12. mai 2009

Viimased mõtisklused


Veidi üle kolme päeva esimese ultramaratonini… Seis hakkab vaikselt laabuma ja pilt selginema. Nimelt oli nädal-paar tagasi olukord (loe: tervis) kergelt OUT. Ma ei tea, kust ma korjasin endale külge viiruse, aga seis oli selline et pea kaks nädalat olin tatitõves ning täielikult pole seis praeguseni paranenud, aga lootust annab :)

Et organismi mitte väga kurnata tegin 11. päevase trennipausi. Tagantjärgi mõtlen, et ehk ongi hea – ei saanud ennast jooksmisega ära põletada ja viimast võtta. Õnneks olen saanud mõned trennid nüüd siiski teha ja tunnetus on tagasi - nädalavahetusel 24 km ja täna hommikul viimane 13 km ots enne võistlust. Mõtlen, et aitab. Niikuinii on Saksamaal üksjagu müdistamist ning las kogub energiat.

Võistluse osas on kerge ärevus ikkagi sees. Tunnistan endale pidevalt, et tegu pole maratonijooksuga. Strateegia on endine. Jooksutrassi pikkuse (72,7 km) osas endiselt väga suurt aukartust ei ole – kaheteist tunnine limiitaeg tundub olevat endiselt piisavalt pikk trassi läbimiseks. Sel aastal muudab läbimise lihtsamaks ka kasvav populaarsus jooksu vastu – kui tavaliselt on igal aastal ultramaratonil 1500 osaleja ümber, siis sel aastal võib jooksjaid tulla koguni 2000.

Kõige suurem vaenlane saan võistlusel olla endale eelkõige ise.
Kõige tähtsam on ÕIGE TEMPO hoidmine.
Püüda laupäeva varahommikul võimalikult rahulikult alustada. Esimesel kolmel ja poolel kilomeetril on kohe keskmiselt 4% tõus ning kahekümne viiendaks kilomeetriks on ligi 800 tõusumeetrit selja taga. Ehk siis aeglane start – järsemad tõusud kindlasti vaja käia ja söögi- ja joogipunktides kere head-paremat täis laadida.
Otsustasin, et mingit träna ei hakka jooksule kaasa võtma. Tarbin sööki-jooki, mida rajal pakutakse. Kui siis kaasa mobla pöidlahoidjatega ühenduse pidamiseks ja ehk ka kerge fotikas.

Ilm tõotab tulla jooksmiseks suurepärane. Osaliselt päiksepaisteline ja +16 kraadi. Uhuh.. :)

Esmaspäev, 11. mai 2009

kuukokkuvõte - saab asja

sportlikud kargud. enam õnneks ei vaja.

lõikusest saab sel nädalal kuu mööda. taastumine on vahepeal suure sammu edasi teinud ja eile tegin jõusaalis ettevaatlikult mõned harjutused lisaks ülakehale ka jalgadele (arsti sooditatud ja ette kirjutatud nelipealihase tugevdamisele, mida igapäevaselt mitu korda kodus teen, lisaks) ja kannatab küll. piirdusin esialgu ühe ülikerge seeriaga.

reedel aga käisin üle kolme nädala taas basseinis ja kahlasin päeval, osalt päikese käeski, kilomeetri. kannatas ka küll, ehkki väsimus oli pärast kerge. seda pole varem ka pärast kahetunnist seeriat olnud. hingamises vahet ei täheldanudki. eks taastumises ja selle kiiruses on vahe sees. külje võttis ka veidi ette (väike ilukirjanduslik liialdus, kaldusin lihtsalt raja keskelt vasakule reale), parem jalg on hetkel tugevam kui vasak (opi läbinu).

lisaks olen kümne minuti kaupa rattal ka vändanud (koormuseta). esimene kord läks vaevaliselt, ent põlve liikuvus on üha parem. spinnitundi veel ei kipu, kuid aega ratta seljas võib juba vast pikendada. põlve painduvus peaaegu seal kus enne lõikus.

ja sõudnud olen ergomeetril samuti. seda plaanin sel nädalal rohkem teha, surve jalale seal väike ja seda kannatab lahedalt teha ka. näis, kauaks vaim seda monotoonset nühkimist kannatab:P

seega üht-teist teha saab, eelmisel nädalal tuligi liigutamist 3,5 tunni kanti. trenniks muidugi palju nimetada.

ilusad ilmad ja kuiv asfalt muidugi teevad meele mõruks, et ise veel veereda ei saa. teisalt jälle on hästi huvitav vaadata-kogeda, kuidas keha ja vaim selle muutusega kohanevad ning paranevad. see samm-sammult paremaks muutumine on tegelikult tore, hea näha, et asjad paremuse poole.

Laupäev, 2. mai 2009

poolenisti tagasi rajal

kuna vaim oli eile oma osa mõttetalgutelt juba saanud, otsustasin õhtul füüsisele kaoma anda ja taas spordiringkondadesse liikuda. ehk käisin esimest korda üle kolme nädala taas jõusaalis. selg-kõht said oma osa, täna ülejäänud ülakeha. kuna olen kodus vaikselt harjutusi ikka teinud, siis oli kerge ehk jätkasin pea sealtsamast kui viimati lõpetasin.

karkudel liikumine oli korralik koormus ka muidu ülakehale. niiet lihastoonuses väga äravajumist pole. hapnikutarbimine ja aeroobne osa ilmselt on kõvasti kukkunud. nädala alguses näeb, tahaks basseini.

kaks nädalast on nüüd lõikusest möödas ja ergomeetril väntama lubati tegelikult juba 3.-5. päeval. paranemine on olnud kiire. eelmisel reedel viskasin ühe kargu nurka ja laupäeval teise. esmaspäeva hommikul sain niitidest ka lahti ning teoorias võinuks juba teisipäeval ujuma minna. praktikas see siiski ei realiseerunud, sest põlve kogunenud vedelik tahab veel sealt harjutuste abil välja meelitatud saada. jala painduvus on iga päevaga küll parem, kuid natuke saaks veel. asi edeneb.

jooksuplaane praegu ei tee. luban rahulikult taastuda ja võtan arsti soovitusel liigesetoitu ning teen reie nelipealihasele harjutusi. ujuda, ratast ja jõusaali võib vabalt, sellest hetkel täitsa piisab. uisutamiseni läheb ilmselt ka veel paar nädalat. sellest on kõige rohkem kahju, sest ilmad on viimasepeal viimased nädalad olnud.

Kolmapäev, 29. aprill 2009

Ajakiri „Jooksja“

Natuke promo ka :)
Täna nägi ilmavalgust ajakiri „Jooksja“, kus kümnete huvitavate lugude hulgas tagasivaade ka Äripäeva maratonitiimi poolt joostud Berliini maratonile.
10 000 tiraaziga avanumbrit jagatakse Swedbanki tervisejooksul, Viljandi järve jooksul ja Maijooksul ja v-o jõuab midagi ka kioskilettidele.
Peamiselt on ajakiri pühendunud jooksmisele, kuid kõrvale pole jäetud ka teisi vastupidavusalasid. Edu tegijatele!

Teisipäev, 28. aprill 2009

Kõrvemaa kevadralli

Pilt internetiavarustest :) loo kirjutaja nr 222 all.

Kriban siia kiirelt mõned mõtted möödunud laupäeval toimunud Kõrvemaa kevadjooksult, mis mulle juba arvult neljandad. Ega neid vist rohkem polegi peetud.

Kui võistluspäeva hommikul spordikotti pakkides viskasin ma igaks juhuks kaasa nii lühikesed kui pikad dressid oli kohale jõudes otsustamine lihtne. Termomeeter kiskus juba kell üheteist ajal kahekümne soojakraadi alla ning oli 100% kindel, et sulamise vältimiseks tuleb selga jätta niivõrd vähe riideid kui võimalik.
Kuna see kevad polnud veel nii sooja ilma pakkunud tuleb mul viimatist lühikeses dressis jooksmist otsida eelmisest aastast.

Olin mõttes läbi mõelnud, et võtan jooksu Rennsteiglaufi eelse treeninguna ja end tapma ei lähe. Ajaorientiiri ei osanud kuidagi määrata. Olin Kõrvemaa kevadjooksul juba neljandat korda, aga eelmise aasta totaalse nässumineku (aeg 1:30) juures mõtlesin, et oleks igati super kui aeg jääks üle-eelmise aasta 1:15 kanti.
Kell kaksteist kõlas stardipauk ja rekordiline viis- ja poolsada jooksusõpra valgus Kõrvemaa metsade-mägede vahele. Startisin inimestemassis kuskil poole peal, mistõttu esimesel kilomeetril tuli üksjagu möödasiblimist. Jõudsin esimese kilomeetripostini juba 4:15ga, aga ma arvan et vähemalt kolmandik jooksjatest oli selleks ajaks seal juba möödunud. Minu jaoks oli tempo kõrge. Tõmbasin hoogu maha ja jätkasin umbes 4:30/minut.

Kõik oli tore kuni esimese joogipunktini (6 kilomeetril). Siis tuli kerge tagasiminek – kõhus hakkas kergelt pistma ning ma lasin tempot pulssi alla. Umbes viie minutiga õnnestus raskest kohast üle saada.
Haamri taga oli lihtne põhjus. Pulss oli sooja ilma ja minu jaoks kiire tempo tõttu tõusnud anaeroobse läve (185-187/lööki minutis) juurde. Kuna olen sel aastal spetsialiseerunud pikkadele otsadele pole keskmine pulss suurt üle 160/löögi minutis suurt läinud ning +25+30 lööki üle normi oli liig mis liig.
Ehkki tempot sai alla lastud, oli selge, et treeningust midagi välja ei tule. Rada tuleb läbida sportlikult :)

Kaheksandaks kilomeetriks oli olukord normaliseerunud. Jõudsin poole maa peale täpselt 36 minutiga, mis andis keskmiseks tempoks 4:30/km ja eeldas sama kiirus hoides 1:12 lõpuaega. Püüdsin võtta selle ka endale sihiks.

Võtsin kõik tõusud võimalikult rahulikult ning püüdsin laskumistel tempo taas üles saada. Strateegia töötas ning haamrit enam ei tulnud. Löögi vältimiseks panin mõlemas tankimispunktis ka kaks tassi (spordi)jooki hinge alla ning läksin ajutiselt üle käimisreziimile.

Teises joogipunktis (11 km) oli selge, et 1:12 on veidi ebarealistlik aeg - kuid ma proovisin oma jõuvarusid säilitada ja joosta nii, et aeg väga palju üle ka ei lähe.
Ei läinudki. Viimane kilomeeter tuli taas kuskil 4:15 kanti, mis näitas et päris tühjaks ma end ei jooksnud… Aeg löödi kinni 1:12:41 peal.
Ehkki päris kõike ma enda arvates välja ei pannud ulatus keskmine pulss nii kõrge kui 187ni ja max. pulss 197ni.

Õpetustera jooksust: sellised „lühemad otsad“ nõuavad rohkem tempotrenni :)

Kolmapäev, 22. aprill 2009

Neljapäev, 16. aprill 2009

tehtud

op - tehtud. oli huvitav ja uus elamus. tundub, et läks hästi. nüüd mõneks nädalaks (spordi)aeg maha ja mõned päevad harrastan kepikõndi (karkudega).

Kolmapäev, 15. aprill 2009

homme algab uus elu

operatsioon. Foto Andras Kralla/Äripäev

pealkirja suurkõlaline sõnum tähendab seda, et sain hommikul kõne dr Mihkel Mardnalt, kes nentis, et põlv vajab tõesti veidi kirurgilist sekkumist ning homme hommikul vabanes kliinikus üks aeg ja kas ma olen huvitatud. muidu on järjekorras viimane hetkel juuni kandis. ma pikalt ei mõelnud.

täna õhtul väike pidulikum trenn siis (ujumine või jõusaal ülakehale) ning siis paarinädalane puhkus-taastumine. väike puhkus teeb ainult head ja olen juba raamatud-filmid valmis vaadanud, mis siiani nukralt riiulil oma korda ootamas. ja pildistanud pole ka korralikult ammu. lõikuse suhtes muidu hirmu pole, uudishimu pigem.

Laupäev, 11. aprill 2009

Kehrast Piritale

Tegin nädalavahetusel GutsMuths Rennsteiglauf jooksuks harjutades elu pikima trenni. Hommikul vara võtsin takso põrutasin Ülemiste raudteejaama ning sealt rongiga Kehrasse. Kell 7:30 kohale jõudes hakkasin kondiauruga kodu poole tagasi kerima.

Otsisin päev varem Delfi kaardikeskkonnas trassi, mis oleks kodust umbes 50 km kaugusel ning leidsin, et selleks sobib täpselt marssuut: Kehra-Soodla-Anija-Raasiku-Aruküla-Lagedi-Loo-Pirita.

Oleks võinud muidugi ümber kodu ringiratast lasta, aga pikemate otsade puhul on minu puhul vaimselt värskendav kui tegemist on vähe sissetallatud radadega ning ideaalne oleks treeningust kujuneks nn. omamoodi matk.
Eks pikemad otsad võivad mõnikord vaimselt väsitavad olla, aga samas on ka üliolulised – mulle tundub, et maraton on Rennsteiglaufi jooksu kõrval kuki-muki ja sestap vajas vaim ja keha treeninguks midagi veelgi koormavamat.

Ehkki Rennsteiglaufi ise-enesest on „kõigest“ 1,7 maratoni pikkust, siis raske reljeefi tõttu tuleb arvestada, et selle läbimine võtab aega ca. 2,5 maratoniaega ehk 8 tunni ringis(?)
Ning lisaks jõuvarude säilitamisele tuleb jooksul väga suurt rõhku panna ka energiavarude täiendamisele. Uuringute põhjal läheb ultramaratonil (või Ironmanil) sõltuvalt kehakaalust ja muudest personaalsetest iseärasustest 0,5-1 liiter vedelikku ning söökidest-jookidest peaks kätte saama ca. 300-500 kcal/tunnis. Võrdluseks 3-3,5 tunniga maratoni jooksjad võivad läbi lasta paari liitri spordijoogiga.
Kõik kinni selles, et süsivesikuid suudab organism laadida koguse, millega veab välja 2-2,5 tundi ehk peaaegu terve maratoni distantsi võrra. Pikematel üritustel läheb aga söömine-joomine ülioluliseks.

Sestap püüdsin minagi testida ning proovida kuidas oleks alusta jooksu täis kõhuga ja kuidas tuleb välja vahepealne toitumine.

Esimesed kümme-viisteist kilomeetrit oli lasta mõnus ja vaikne. Liiklust praktiliselt ei olnud ning sai nautida rändlindude saabumist. Kilomeetril kümme ja kaheksateist sõin ära banaani ja tarbisin ära liitri võrra kokku segatud spordijooki (Carbococ).
Poole maa peal (26 km-l) jõudsin Arukülla. Käisin kohalikus poes, kus lootsin osta juurde banaane, aga tutkit- värskeid puuvilju polnud! Igatahes võtsin kaks rosinasaia ja liitri Arcticu greibimaitselist spordijooki. Sõin kohe mõlemad saiad ära ja jõin veerand tunni jooksul pool liitrit jooki peale.
Kõik sujus toredast kilomeetrini 31. Siis hakkas sees aga veidi keerama ja spordijooki üles ajama. Saiakestega oli kõik ok – need häda ei teinud. Aga suhteliselt kõrge kontsentraadiga spordijook tegi söögitoru hapuks. Vaevusi oli ca. paarikümne minuti jagu enne kui olukord normaliseerus. Kuna mul vett kaasas ei olnud tuli mul kuni jooksu lõpuni tarbida endiselt spordijooki – ning kuna mul oli see alles vastu käinud ei saanud ma seda tarbida soovitud koguses.

Vedeliku puudus võis olla üks tegureid, miks mul 35-50 km vahel oli veidi raske ning jooksu sisse tuli päris mitu käimispausi. Teine tegur, mis hoogu alla võis tõmmata oli psühholoogiline. Kuna ma polnud varem üle 42 km enne jooksnud oli tegemist minu jaoks tundmatu ja seninägemata territooriumiga – kuidas ma nii pika maaga toime tulen?
Edasitõukavaid ja motiveerivaid asju oli muidugi ka :)
1) Rennsteiglauf pole enam mägede taga ning millal sa veel harjutad ja treenid
2) Võrreldes Rennsteiglaufiga on tegemist ikka äärmiselt lihtsa trassiga – praktiliselt tõusude ja langusteta ning mööda asfaltteed
3) Tegemist oli ikkagi uue rekordiga ning maratonipiir sai ületatud
4) Lootsin, et ehk õnnestub asi ära teha alla viie tunni.

Kokkuvõttes jõudsin kohale ajaga 4:57 ja teekonna pikkuseks tuli kokku 50,5 km.
Viimased rasked kümme kilomeetrit ei tulnudki väga õudse ajaga (1:05 umbes).

Koju jõudes läks kerre ligi liiter puhast vett ja taastumisega erilisi probleeme ei olnud. Õhtul pea natuke tuikas, aga ajan selle vedeliku puudusele – mida võistlusrajal ei tohiks tulla.

Püüdsin panna huvilistele ka jooksukaardi üles.

35. päeva võistluseni veel minna :)

Teisipäev, 7. aprill 2009

vaim üle füüsise

kuuluvustunne (mille osa on ka samastamine) on inimese üks baasvajadustest. nii kogesingi äratundmisrõõmu, kui täna Postimehest Eesti ratturite vigastustega võitlemisest lugesin. mitte rõõmu, et neil halvasti läheb, aga, et teistel ka samasuguseid probleeme. kuidas vigastustega, just emotsionaalselt, ja enne hooaega toime tulla on nii sportlase kui regulaarse harjutaja jaoks raske küsimus.

oled harjunud treenima, tead sellega kaasnevat mõnutunnet nii tegemisest endast kui vormi kui füüsise paranemisest, kalendris ja eluski sel oma koht ning siis järsku pead pooleli jätma. õõvastav mõte, mida tihti eitusfaasis edasi lükata annab.

nii kipuvadki inimesed, mina samamoodi, teinekord vinti üle keerama ehk loodad "äkki läheb ise üle, kui teen veidi rahulikumalt vms". ja harjutad ikka edasi. tagajärjeks krooniline vigastus või selline probleem, et tuleb paremal juhul ala vahetada, halval juhul üldse spordist loobuda.

see hirm ja toimetulek loobumisega kaasnevate emotsioonidega on keeruline teema igatahes. vaatan, et kaasjooksja sarnaste mõtete juures.

et siis, keegi pole vigastusega üksi. ikka on keegi kuskil, kel sarnane probleem või samade mõtetega tegeleb. see teadmine aitab.

Esmaspäev, 6. aprill 2009

põlvesaaga saab läbi

hooaaja alguseks käisin ortopeedil ning doktor arvas, et "võid seda küll elektriga soojendada, ent probleemi see ära ei võta". ehk, plica sündroom saab lahenduse "noa" all. lihtsustatult tegemist väikese nahavoldiga, mis põlveliigeses tekib ja valu teeb. elektriraviga on seda võimalik ohjes hoida, ent parim lahendus on siiski see ära lõigata.

opp ise võtab veerand tundi ning hea uudis on see, et taastub kiirelt ehk 10 päeva pärast lõikust tohib juba trenni teha. saab uuesti normaalselt ehk jooksma. nüüd ainult paar nädalat olulise telefonikõne ootamist.

Pühapäev, 5. aprill 2009

Spinning Madness - tehtud

StenAleks ÜTLEB:

Hei sõbrad spinnarid. Aitähh kõigile, kes kohale tulid, et talvisele sisehallis kükitamisele ühiselt mõnus punkt panna! Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meelest oli see punkt küllalt kindel ja rasvane.

Olen varem teinud kaks korda 2,5 tunnist spinni, aga see oli sõna otseses mõttes Madness;)Pärast teist treeningtundi oli tunne, nagu oleks keegi kallanud mu üle pange veega. Palju polnud puudu sellest, et isegi minu liitrist kaasa võetud veest oleks jäänud väheseks.

Siinkohal tahan aga kõikidele osalejatele suure kiidulaulu laulda. See oli väga tore positiivne üllatus, et nii paljud teist kõik kolm tundi vapralt vastu pidasid. Seda veel eriti arvestades asjaolu, et paljudele teist oli see üldse elu esimene spinning:) Tublid!!!

Ekstra tänu tahan avaldada treenerile, Kristjan Prüüsile, kelle energilisus ja positiivsus panevad kadestama! Tema käe all on trennid garanteeritult lahedad ja meeldejäävad.

Samuti suured tänud Rivole, kes väntamise vahel jõudis veel ka ürituse tulevaste generatsioonide tarbeks pildile jäädvustada;)

Aitähh veelkord kõigile ja ületame ennast jälle!


RIVO ÜTLEB:

kes täna tulemata jättis, puhtalt teie kaotus, ma arvan:P ja tulijate võit. 3 tundi ratta seljas möödus tegelikult kiiresti. raske hetk oli ainult siis, kui teine tund täis sai. aga siis sai juba koeral sabast ka üle ja lõpuni vedas ilusti ära. sadakond kilomeetrit ehk kokku ja kahlasin pärast veel mõnuga kilomeetri ujulas peale ka. lisada siia veel saun ning nüüd vajungi kodus üha sügavamale diivanisse.

fotodel klikates saab veidi suuremalt ka.

PS. veebruaris tegime samuti midagi toredat - Patkuli Challenge. järgmine ühisrassimine peagi.

kohe läheb lahti.


ilm oli soe.


töökoht kolmeks tunniks.


peakorraldaja Sten ootab teised järele.


tehtud. treener Kristjan Prüüs suhtub õigesti.


venitus vol 1...


... ja vol 2.


velod.

Neljapäev, 2. aprill 2009

Viimane võimalus pääseda SpinningMadnessile!!!


Talve selgroog on murtud ja kevad trügib peale ääretu jõuga. Pole kaugel aeg, millal sisehallides sportimise saab õige mitmeks kuuks ära unustada. Selle tähistamiseks paneb ÄP Maratoni Tiim ürituse "Kuu Spetziell!" raames piduliku ja peene punkti sisehallispordi hooajale ühe vägeva SPINNINGMARATONIGA.

5. Aprillil toimub Rocca Al Mare MyFitnessis kolme tunnine Spinningmaraton kogenud treeneri, Kristjan Prüüsi, käe all. See on võimas katsumus, kus ühtelugu saab vatti nii keha kui vaim. Olen ise läbinud kaks korda Kristjani käe all 2,5 tunnise spinningmaratoni ning võin kinnitada, et sellise katsumuse läbimine teeb enesekindlusele vajalikku head. Seega rebi ennast välja rutiinist ja tervita ühes meiega alanud kevadhooaega väikese eneseületusega:)

Üritus toimub 5. Aprill kell 11:00 Rocca Al Mare MyFitnessis. Kui tahad võtta sellest osa, siis anna mulle oma soovist meilile märku (almondiesco@hotmail.com), aga tee seda kärmelt, sest kohtasid on alles veel vaid 5 tükki.

Ürituse maksumus on 85 krooni, millest 50.- on klubisse sissepääs ja 35.- tasu treenerile. Kui sa juba oled MyFitness klubi liige, siis maksab üritus sulle vaid 35 krooni. Pärast spinni ootab osalejaid ka mõnus saun ja võimalus oma väsinud lihaseid basseinis leotada.

Spinningmaratoni näol on tegu ÄP Maratoni Tiimi ühisürituste sarja "Kuu Spetziell" teise üritusega. Selle sarja eesmärk on käia välja iga kuu üks põnev eneseületus, mida saaks üheskoos seljatada spordisõpradega nii Äripäevast seest kui väljast. Ürituste sari sai alguse möödunud kuul „Patkuli Challenge’ga“, mil 17 fanatti jooksid kaks tundi järjest mööda Patkuli treppe üles-alla. Sellest saab lugeda ja vaadata pilte siit: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/patkuli-challenge-vol-1-check.html.

Teisipäev, 31. märts 2009

Otepää-Tartu jooksumaratoni muljed vol. 2

Lisaks veel mõned mõtted omalt poolt Sten-Aleksi põhjaliku Otepää-Tartu maratonijooksu sissekande juurde.
Kuna ma ei läinud seekord Lõuna-Eestisse aega jooksma vaid võtsin seda kui suurepärast treeningut enne Tüüringi supermaratoni jäin ma 3:24se tulemusega kokkuvõttes igati rahule. Enne võistlusi mõtlesin ma korra, et oleks super kui saaks ilma väga suurte pingutusteta aja alla kolme ja poole tunni. Selline mõte kestis peas kuni jooksu esimese poole lõpuni…
Asi on nimelt selles, et ma olen harjunud võistlusel kilomeetriposte jälgides on kiirust reguleerima. Otepääl aga kilomeetritähised puudusid, nii et ma juhindusin oma Polari jooksuandurist, mis aga näitas et ma jooksen sellise 3:40 tempoga. Tore oli aga üllatus kui ma „enne 20 kilomeetrit“ jõudsid tegelikult juba poolmaratoni jooneni (andur oli seega luisanud ca 15 sekundit/km kohta). Kuna aega oli kulunud kõigest 1:41 ning tuju oli väga hea ja jalg kerge tuli mulle äkki pähe mõte, et mis oleks kui prooviks esmakordselt ajaloos teha ära negatiivne split ehk joosta maratoni teine pool esimesest kiiremini. Sellega oleks võimalik ju ka tulla 3:20 sisse!
Igatahes kilomeetrid 21-33 sh. Tatra oru 25 meetrine tõus läks lenneldes ning andis keskmiseks kilomeetriajaks 4:40. Siis tuli kerge väsimus peale ja tempo langes. Võib-olla ma eksitasin end ka sellest, et jõudsin raja teises pooles kuuest-seitsmest konkurendist mööda pressida (samas kui minust möödas vaid kaks jooksjat – Ailar Nirgi kuskil 37. kilomeetril ja ka Lauri Valdmaa - tema sai minust mööda nii, et ma ei pannud seda tähelegi :) ). Igatahes tekitas see minule ka eksliku tunde, et mu on tempo küllalt kiire ja sundis hoogu maha võtma. Lõpu poole võis veidi tulemust mõjutada ka vähene joomisvõimalus. Aga see selleks - ilm oli piisavalt jahe ning vedelikupuudus ei saanud suurt katastroofi tekitada – võib-olla mõned minutid.

Kokkuvõtteks. Võin julgelt öelda, et kuue joostud maratoni hulgas oli tegemist minu jaoks kõige lihtsama jooksuga, kus suurt eneseületamist ja pingutamist polnudki. Ainsana tunnen muret, et päev pärast maratonijooksu õnnestus mul (tõenäoliselt kodustelt) saada enda külge selline viirus, mis temperatuuri 39 kraadini lennutas. Aga eks ma teen endast oleneva, et jalad kiirelt alla saada ja loodetavasti ei jäta see vormi suuremaid lünki.

Mida veel… Väga tore üritus ja suured tänud jooksu korraldajatele Tiit Talile ja Aivo Noormetsale, kes pikkade traditsioonidega jooksuüritusel on aidanud ellu jääda. Samuti kiidusõnad ka kõigile fanattidele, kes jooksust osa võtsid + veel raja ääres jooki pakkunud kaasaelajatele, kes paarist raskemast kohast aitasid üle saada.

Suured kiidusõnad ka veel uuesti Sten-Aleksile supersooriituse eest. Ma olin pärast Patkuli Challange`t kindel, et Steni maratoniaeg tuleb alla nelja tunni. Aga 3:41 – väga viis :)
Uute katsumusteni.

Pühapäev, 29. märts 2009

aplaus ja ekraanile pritsiv vahuvein

Sten ja Raivo lippasid eile maratoni - 36. Otepää Tartu jooksumaraton. mõlemal trenni nime all ette võetud lippamisel tulemuseks vastavalt 3:41 ja 3:23. ülikõva, ma ütleks. Stenil parandust üle 1,5 tunni Berliinis joostuga võrreldes. tehke järgi. imetlemiseks pildid ja matemaatikahuvilistele ka tulemused.

Otepää-Tartu maraton - 1,5 tundi parem aeg!



Laupäeval toimunud maratoni reklaam väidab, et 42 kmi Otepää - Tartu vahel sobib hästi esimeseks maratoniks, kuna tuul on tagant ja tee peamiselt mäest alla. See kõlab ka hästi, kui lähed oma elu teisele maratonile.

Vaatamata maratoni positiivsele sloganile, pakkus see retk ka üksjagu ärevust. Esiteks oli see mu teine maraton ja kuna esimene lõppes mul ajaga 5:12 ei osanud ma sellelt midagi konkreetset oodata. Uskusin, et suudan oma aega parandada, aga ei teadnud kui palju. Seadsin endale tagasihoidliku eesmärgi 4:30. See pole küll teab mis hea aeg, aga samas siiski üle 40 minuti eelnevast rekordist parem.
Teine ärevusmoment oli kuklasse puhuv juunikuu Ironman Nizzas. Teadsin, et sellest jooksust saab minule oluline maamärk hindamaks minu suutlikust eesseisev katsumus läbida. Seega tahtsin ma siin jätta juhusele võimalikult väikse mängumaa.

Möödunud pühapeäval tegin ma pika umbes 2:30 tunnise jooksu. Kuna mul GPSi pole, ma teepikkust ei tea. Jalgade väsimuse järgi uskusin selle olevat siiski oluliselt pikema, kui mu tavaline treening. Järgnevast päevast alates alustasin nädalase pastakuuriga. Eelneval maratonil ma seda ei teinud, mistõttu tasus nüüd eksperimetneerida.
Olen avastanud ka seda, et sellistel pikkadel distantsidel on mul üheks suurimaks probleemiks nälg. Berliini maratonil oli juba poolmaratoni läbimise järel ainsaks eesmärgiks järgmise banaanipunktini jõuda. Seekord mõtlesin katsetada teist varianti. Õhtul enne maratoni toppisin ma oma kõhu korralikult energiarikast toitu täis. Pasta, banaanid maiustused...kõike ja ikka rohkem. Kuna olen taimetoitlane, siis raskesti seeditava liha pärast mul mure puudus ja minu ainsaks kriteeriumiks oli see, et kõik mis ma näost alla ajan, olgu lihtsalt maitsev. Tundsin, et pakin ennast täis nagu karu, kes kogub talveuneks rasva. Hommikulgi enne maratoni sõin veel ühe soolase pudru ja kolm banaani ja tundsin, et olen kõigeks valmis.

Võistlushommikul oli registreerimispunktis osalejaid üksjagu ja seinast seina.Kohal olid noored poisid nagu mina, kellel üks või 0 maratoni seljataga on ja ka vanad veteranid, kes tulid jooksma oma 161. maratoni. Küllap on maraton moodi minemas, sest osalejaid oli märksa rohkem kui korraldajad arvestanud olid. See on muidugi ainult tore uudis, kui välja arvata fakt, et lõpuks ei jagunud enam kohti transpordiks Tartu Tamme Staadionilt Otepääle. Vaatamata isegi kahe jooksus osaleja autode abiksvõtmisele, jäin mina koos veel ühe täismaratoni jooksjaga ikka rongist maha. Olukord tundus täbar, sest meie start pidanuks hakkama tunni pärast ja kangesti oleks tahtnud alustada seal ikka ühes teistega. Ent iga asja taga peitub oma hea. Sel ajal kui paljud varajalt Otepääle jõunud sportlased pidid kes kus endale sooja kohta otsima, istusime meie Tartus Tamme Staadioni soojas eesruumis ja vaatasime Pealtnägijat. Selge oli see, et meie kella 12 starti ei jõua. Õnneks tuli aga kõne Raivolt, mis teatas, et start lükati poole tunni võrra edasi, kuniks meie ka sinna jõuame. See on muusjas esimene kord maratoni ajaloo jooksul, kus start on edasi lükatud. Kusjuures tuleb tunnistada, et see edasilükatud pool tundigi oli väga piiri peal. Kiiresti autode vahelt voorides andis ürituse korraldaja Tiit endast kõik, et poole ühest saaks start alata. Ütleme nii, et raisata ei jäänud minutitki, sest niipea, kui meie auto Otepääl seisma jäi kõlas hüüe, et stardini on vaid 40 sekundit. Ja nii see pihta hakkaski.

Ilm ei olnu paremate killast. Sadas väikest vihma, mis minusuguste prillipapade elu õige raskeks tegi. Ajasin oma tavaliste nägemisprillide peale veel ka suured päikseprillid, mis püüaks kinni kõik ebavajalikud vihmapiisad. See aitas, aga mitte oluliselt, sest lõppeks olid prillid väljast märjad ja seest udused. Ja jooksu ajal ei olnud nagu eriti mahti neid põhjalikult kuivatama hakata;)

Kuid mis taktika siis valida. Kas võtta asja rahulikult ja rihtida 4:30 peale või riskeerida. Autoga Tallinnast Tartuse sõites arvas Raivo, et ma suudaks tulla 3 tunni sisse kui ma tahan. Sellest arvamusest oli oluliselt palju abi. Valides sobivat jooksutempot otsustasin, et tühja kah. Kolme kuu pärast peaksin ma Ironmanil läbima maratoni pärast seda, kui olen ujunud ligi 4 kilit ja sõitnud rattaga 180 kilti. Praegu kus ma puhanuna võtan ette vaid selle ühe ala, peaks läbimine olema lapsemäng. Seega võtsin riski ja tõstsin tempot. Parem riskin ja proovin lõpetada alla nelja tunni.

Valik oli tehtud ja edasi läks kõik lootuse ja kahtlusega käsikäes. Minu ees oli alguses Raivo väga pikalt näha. Teades tema tippaega, kartsin, et olen haaranud endale liiga suure tüki. Samas oli enesetunne jällegi hea, mistõttu sai positiivne lootus kahtlustest võitu. Nüüd tuli ainult tempot hoida.

Esimese 15. kmi järel hakkasin oma tempogrupist maha jääma. Paremale poole ribide alla lõid järsult pisted, mis sundisid tempot kahandama. Pidin vanduma alla minu ees jooksvale Hawaii Ekspressi esindajale ja veel ühele jooksjale, keda ma pärast enam kätte ei saanudki. Siiski oli otsus õige. Tempo langetamisega kadusid pisted ja õnneks ei pidanud seisma jääma. Veidi kosudes tõstsin tempo uuesti üles.

Nüüd oli minu põhikonkurendiks üks vanamees, kellest ma päris jooksu alguses olin mööda läinud. Selle vanamehega pistsime me sõbralikult rinda kuni jooksu lõpuni. Enesekindlalt jooksis ta minust umbes 22. kmil mööda ja tegi sisse ka kaunis korraliku vahe. Ma ei hakanud talle järgi pingutama, vaid püüdsin hoida oma tempot. Hiljem mängis see minu kasuks välja.

Mis puudutab jooksurada, siis see oli ütlemata mõnus. Olen varem Otepäält jalgrattaga Tartusse sõitnud ja juba siis meeldis mulle sealne maastik väga. Nüüd sai seda kõike palju rahulikumalt nautida. Üles alla liikuv kuppelmaastik mõjus vaimule hästi, sest see jupitas teekonna ära. Lihtne oli joosta künkast künkani. Siiski oli sellel maratonil veel üks ootamatu lisakatsumus, mis võinuks olla olemata.

Kuna jooksjaid jootis ainult üks auto ja kuna jooksugrupp juba alguses väga laiali venis, siis lubatud 1 joogipunkt iga 5 kmi tagant muutus vaid unistuseks. Eks siin olenes asi jooksjate asukohast ja õnnest, kusjuures mina õnnelike nimekirja ei sattunud. Nimelt jäin mina nende jooksjate nimekirja, kes pärast 10 kilomeetrit saigi juua ainult iga 10 kmi tagant. Kui sa oled harjunud pikkadel distantsidel jooma, siis see on ikka liig. Sellest saigi minu jooksu kõige raskem osa. Enamasti ei mõtelnud ma ei väsinud jalgadele ega tunda andvale seljale. Ainus mida ma koguaeg silmapiirilt näha tahtsin oli roheline auto, mille tagant avatud luugist juua pakuti. Aga mida ei tulnud seda ei tulnud. Jänu kasvas vahepeal isegi nii suureks, et teeäärde kuhjunud lumi hakkas paistma kui lahendus. Taedas aga, et see ainult asja hullemaks teeks ja keha maha jahutaks jooksin muidugi edasi. Õnneks mitmed oma jooksjatele kaasa elama tulnud omaksed olid igati abivalmis isiklikku jooki jagama. Suur tänu neile minu poolt! Ilma nendeta oleks asi olnud ikka väga kurb.

Hinnanguliselt umbes 6-7 kildi kaugusel Tartust sain ma uuesti kätte oma 63 aastase konkurendi. Möödusin temast ja soovisin edu lõpuspurdiks. Mu meeleolu oli ülev. Vaadates kella tundus endalegi uskumatu, et mahun alla nelja tunni sisse. See andis palju energiat. Siiski hindasin ma oma võimeid veidi üle ning Tartu Lõunakeskuse juurde jõudes langes mu tempo oluliselt. Kindlasti mängis siin ka suurt rolli jällegi vedeliku puudus. Selle kasutas mu konkurent kiiresti ära ja vahetult enne lõppu spurtis vanamees minust uuesti mööda. Nii teineteise kannul mööda Tartu linna tormates ei suutnudki ma enam teda kinni püüda ja 20 sekundiga jäigi 63 aastane Raivo võitjaks. Minu ajaks fikseeriti 3h41m04s.

Temaga sõbralikult kätt surudes oli mul isegi hea meel talle alla jääda. Sellised vanamehed on minule suur inspiratsioon. Mul jääb ainult loota, et võibolla suudan minagi sama vanalt endast 40 aastat nooremale poisiklutile tuule alla teha:)

Resumee on aga järgmine. Kui vilets veevarustus välja jätta, oli tegu tõesti väga hea maratoniga ja nagu reklaamiv slogan juba ülteb, soovitan minagi seda kõigile ja eriti neile, kes oma esimest maratoni teha plaanivad;)

Reede, 27. märts 2009

SPINNING MADNESS!!!


Talve selgroog on murtud ja kevad trügib peale ääretu jõuga. Pole kaugel aeg, millal sisehallides sportimise saab õige mitmeks kuuks ära unustada. Selle tähistamiseks paneb ÄP Maratoni Tiim ürituse "Kuu Spetziell!" raames piduliku ja peene punkti sisehallispordi hooajale ühe vägeva SPINNINGMARATONIGA.

Eeskätt tahaks vabandada, et märtsi kuu SPETZIELL! On lükatud edasi aprilli algusesse;) Põhjusi selleks oli kaks: esiteks olid spinningu treeneril, Kristjan Prüüsil, kõik märtsi nädalavahetused hõivatud ja teiseks toimub käesoleval laupäeval ka Otepää-Tartu maraton, millest mina ja Raivo osa võtame. Aga kuna üritused nagunii improviseeritud vormis on, siis vaevalt, et nädal siia sinna midagi muudab. Aga see öeldud, on jalgrattasõpradel tarvis teada järgmist:) 5. Aprillil toimub Rocca Al Mare MyFitnessis kolme tunnine Spinningmaraton kogenud treeneri, Kristjan Prüüsi, käe all.

See on võimas katsumus, kus ühtelugu saab vatti nii keha kui vaim. Olen ise läbinud kaks korda Kristjani käe all 2,5 tunnise spinningmaratoni ning võin kinnitada, et sellise katsumuse läbimine teeb enesekindlusele vajalikku head. Seega rebi ennast välja rutiinist ja tervita ühes meiega alanud kevadhooaega väikese eneseületusega:)

Üritus toimub 5. Aprill kell 11:00 Rocca Al Mare MyFitnessis. Kui tahad võtta sellest osa, siis anna mulle oma soovist meilile märku almondiesco@hotmail.com, aga tee seda kärmelt, sest kohtasid on alles veel vaid 10 tükki.

Ürituse maksumus on 85 krooni, millest 50.- on klubisse sissepääs ja 35.- tasu treenerile. Kui sa juba oled MyFitness klubi liige, siis maksab üritus sulle vaid 35 krooni. Pärast spinni ootab osalejaid ka mõnus saun ja võimalus oma väsinud lihaseid basseinis leotada.

Spinningmaratoni näol on tegu ÄP Maratoni Tiimi ühisürituste sarja "Kuu Spetziell" teise üritusega. Selle sarja eesmärk on käia välja iga kuu üks põnev eneseületus, mida saaks üheskoos seljatada spordisõpradega nii Äripäevast seest kui väljast. Ürituste sari sai alguse möödunud kuul "Patkuli Challenge’ga", mil 17 fanatti jooksid kaks tundi järjest mööda Patkuli treppe üles-alla. Sellest saab lugeda ja vaadata pilte siit: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/patkuli-challenge-vol-1-check.html.

Teisipäev, 24. märts 2009

kaks tundi basseinis - kodus järgi teha ei saa

tegin eile seda, mida aasta juba teinud polnud - võtsin päeval plaani kulgeda basseinis 50 meetrit edasi-tagasi kaks tundi. distantsi lugemine läks kilomeetri paigus juba sassi ning päris kahte tundi täis ei venitanud ka, sest lõpuks hakkas jahe ning kõht läks tühjaks ja, olgem ausad, kaks tundi edasi-tagasi kahlata on ikka surmigav tegevus. seda parem oli muidugi tuju kui vahepeal meelt heitnuna ikkagi vastu pidasin. motiveerisin end ka mõttega "sa tead isegi, et kui pooleli jätad, siis põed ja kahetsed mitu päeva".

kahjuks jäi mu infovoost välja nädalavahetusel toimunud 24h ujumisvõistlus. olen vahel unistanud sellel osalemisest. tiimiga, mõistagi.

skooriks 1:50 ja mõned kilomeetrid ja tuhanded kalorit tuhaks. mõnus. pärast olin spageti kombel pehme ja uni maitses meeldivalt.

hommikul võimlesin veel tõusva päikese taustal kodus kõhu-selja ja mõnede harjutustega ülakehale ning nädala mõnus start sai täna veelgi võimendatud. äratuskella pole sellise ilmaga vajagi, päike teeb töö ära.

tugitoolisportlasele on tore uudis aga dokumentaal Running the Sahara, millele loeb teksti peale näitleja Matt Damon. DVD saab neilt näiteks kodulehelt hankida.

Laupäev, 14. märts 2009

Supermaratonile Tüüringi metsa

Tüüringi metsad. Allikas: internet

Selle aasta peamine eesmärk on läbida niivõrd kiiresti kui võimalik maikuu keskel Tüüringi metsades Saksamaal toimuv 37. GutsMuths Rennsteiglauf supermaraton.

Tegemist on Kesk-Euroopa suurima ja iluisa offroad ultramaratoniga, mil pikkust 72,7 kilomeetrit ning kust võtab iga aasta osa umbes poolteisttuhat jooksjat.
1973. aastal Ida-Saksamaa territooriumil alguse saanud jooksuvõistlus on kasvanud üheks Euroopa suurimaks ultramaratoniks ning kuulub ühtlasi koos viie teise ülipikamaamaratoniga Euroopa ultramaratoni karikaetappide alla.
Jooksu peetakse härrasmehe Johann Christoph Friedrich GutsMuths auks, kes oli Saksamaal paari sajandi eest üks kehakultuuri eestvedajatest.

Kuna lisaks supermaratonile on võimalik ka lühemaid jooksumaid joosta ning samuti ka matkata ulatub iga-aastane spordihuviliste arv koguni viieteist tuhandeni.

Supermaraton kulgeb mööda Tüüringi metsasid ning on Eesti mõistes päris mägine. Kui start Eisenachis on 210 meetrit ülalpool merepinda, siis finish Schmiedefeldis on 711 meetri kõrgusel, kusjuures vahepeal ronitakse ka ligi kilomeetri kõrgusele.
Kokku on rajal tõusumeetreid 1490 meetrit ja langusmeetreid 989 meetrit.
Lisaks distantsi pikkusele tunduvadki tõusumeetrid kõige rängemad. Õnneks jäävad need distantsi etteotsa. Esimese 25 kilomeetriga saab tõusta juba 916 meetrini merepinnast. Ehk siis strateegia peaks teoreetiliselt ette nägema, et sinnamaani tuleks lasta hästi vaikselt. Ah mis ma ajan. Tegelikult peaks terve trassi laskma väga vaikselt, sest tegemist pole maratoniga.
Tõusude suhtes on tegelikult mul kõige suurem hirm – mäletan hästi, kuidas Amsterdami maratonil 35-40 km vahel oli üks väike kausjas lõik ca. 10 meetrise tõusumeetriga, mis ikka korralikult hinge nööriga kaela tõmbas.

Kindlasti tuleb end juba ka alguses käima sundinda. Jooksjate statistika põhjal ei ole rada mitte teps kerge. Eelmisel aastal läbis võitja trassi 5 tunni ja 16 minutiga, mis teeb keskmiseks tempoks 4:20/km. Umbes sarnane on ka raja rekord. Ehk siis tipptegijatel kulub distantsi läbimiseks vähemalt kahekordne maratoni aeg.

Ajalimiit on rajal kaksteist tundi. See võiks olla ka minu minimaalne eesmärk.
Maksimaalne eesmärk ja suurepärase hinde paneks ma endale kuni suudaks trassi läbida alla seitsme ja poole tunni. Sel juhul peaks pääsema aga esimese neljandiku meeste (st. ultramaratonijooksjate) sekka ning seda hetkel väheusutavaks. Realistlik eesmärk, mille puhul ma endaga rahul oleksin oleks üheksa tunni sisse jäämine.

Tegemist ülimalt saksameelse – ja keelse üritusega. Eelmisel aastal oli supermaratonil välismaalasi vaid veidi üle kolme protsendi jooksjatest. Siiani olen netis surfates leidnud, et supermaratoni raja on Tüüringi metsades läbinud vaid üks eestlane - Vello Reesaar, viie aasta eest ja 8 tunni ja 40 minutiga.
Kui keegi teab kedagi teist võib vabalt märku anda ning ma parandan sissekande ära.

Aga jah. Vaikselt olen see aasta trenni teinud püüan teha oma jooksutrasse selliselt, et need läbiksid rohkem metsaaluseid ja neisse oleks pikitud „mägesid“.
Sestap oli Sten-Aleksi Patkuli challange nagu rusikas silmaauku oma 2,5 protsendise keskmise tõusuga (GutsMuths`i esimesel 25 kilomeetril ulatub keskmine tõus 3,1 protsendini)

Veidi mahtudest. Ütlen ausalt, et ega mingit erilist metsikut koormust peal ei ole – pole selleks aegagi, aga kilomeetreid on tulnud sellegipoolest natuke rohkem kui eelnevatel aastatel maratoni ettevalmistustes.
Praeguseks on aasta algusest kilomeetreid loetud 377 ja aega veel kaks kuud trenni teha. Jätkan mahuga umbes 55-65/km nädalas, kusjuures pool mahust võtab nädalalõpu pikk trenn.

Kolmapäev, 11. märts 2009

kes on kes treeneritest?

siseratta- ehk spinnitrenn Reval Spordis. foto Veiko Tõkman/ÄP.


lugejad ehk vabandavad nädalase pausi eest. tööd on lihtsalt nii palju olnud, et pole vabadel hetkedel tahtmist arvuti juures istuda. Patkuli pildishow´gi on kokku panemata. lähiajal:)

aga, Toomas kirjutas toredast trennist. jätkan tema alustatud teemat.

nimelt olen vahel spordiklubide lehekülgi ja rühmatrennide listi uurides kukalt kratsinud "kas on ka hää treener". niisiis, tõstaks esile asjalikke treenijaid, et nende nime kohates tead, et kindel ja hea valik.

otsa teen lahti MyFitnessi treeneri Kristjan Prüüsiga, kellega mul on olnud au koos higi valada ainult spinningus, aga varem andis ta (võimalik, et siiani) klubis ka bodypumpitunde. miks teda kiidan? mul ei ole tunnis igav, treener mõjub innustavalt, ta oskab küsimustele vastata ja valdab oma ala, suhtub oma kaastreeneritesse respektiga ning hiljem lahkudes oled rahul, et käisid.

olen paaris tema pikas (2,5 tundi) spinningus ka käinud ning nii pikaks ajaks nii treenijate tähelepanu saamine kui nende treenima motiveerimine on kunsttükk, mida ta hästi valdab. kätlemine pärast pikka ühist higivalamist veel rosinaks.

et treeneri veetud trenn on nagu hea teatrietendus või raamat või toit - saad küll midagi, aga kas meelde ja hea tunne ka sisse jääb.

Teisipäev, 3. märts 2009

100 km mõnu

lihtsalt üks link ja mõte, mis eilsest saadik aina rohkem meeldima hakkab - veidi enam kui pooleteise kuu pärast toimub tore ettevõtmine Võhandu 100 ehk 100 km kanuu-kajakiga Võhandu jõel.

Kaja elamused piltidega ka paariaastatagusest sõudmisest juurde.

Pühapäev, 1. märts 2009

päev hiljem

nonii, noored. ma ei tea, kuidas teistega on, aga täna hakkan aru saama eskalaatorite ja liftide toredusest. pooleaastane jooksupaus tähendas seda, et hommikul voodis püstitõusmise asemel veeresin esialgu põrandale ning siis ajasin end ägisedes-itsitades aeglaselt püsti. justkui oleks uuesti kõndima õppinud.

kodus kolmandalt korruselt allaminek võttis tavalisest paar korda enam aega ja grimasse. ning vandesõnu, kui pärast vaevalist allajõudmist avastasin tuppa jäänud võtmed.

rattasõidu-jõusaali-ujumisega olid puhkusele jäänud sellised lihased, mille eile julmalt (kahetunnine trepilt silkamine pole just pehmeim comeback:P) unest äratasin ja täna tegid nemad sama tagasi. pikem venitus, paaritunnine jalutuskäik ja õhtune läbipõige jõusaalist õnneks panid asjad paremuse poole liikuma. põnev, oligi kole rutiinseks see treenimine muutunud :P

ettevõtmisest paar pildigaleriid ka:
- Kratu fotojäädvustused
- Marttil paar kaadrit
- Hermese spordiklubi käis ka pildistamas

Laupäev, 28. veebruar 2009

Patkuli Challenge vol 1 - check

Tahan tänada kõiki, kes võtsid täna hommikul nõuks laupäevase peesitamise asemel spordirüü selga ajada ja tervelt kaks tundi järjest külmas veebruarituules mööda Patkuli treppe üles joosta.

Jah. Kui ma selle ürituse välja kuulutasin, siis väikeseks hetkeks arvasin ma, et võistluspäeval viibib Patkuli treppidel vaid kaks inimest - mina jooksen ja Rivo pildistab;) Üllatus oli aga võrratult positiivne, kuna tänase võistluse lõpuks sain ma ringiajad panna kirja tervelt 17. inimesel.

Eks kõik osalejad saavad kommentaarides oma emotsioonidest ise kirjutada, kuid minu nägemus tänasest hommikust on siin:
Ilma liialdamata tunnistan, et need trepid olid parajad tapjad (seda kõige paremas mõttes;). Jagasin läbinisti jooksu võitnud Andrese mõtet, kes umbes 9/10 ringil mulle ringiga järgi jõudis ja ütles: "Kõik viimased ringid olen juba mõelnud, et see on nüüd viimane ring, millal ma veel treppidest üles jooksen". Just selline tunne minul pärast ca kuuendat ringi oligi. Kuigi võhma jagus lõpuni, siis jalgadest olid järgi jäänud süldid, mida ring ringi järel ikka ja jälle tuimalt mööda treppe üles lohistad. Siiski ma üllatusin. Arvasin, et ma kõnnin juba pärast neljandat ringi...hah... ent tegelikult juhtus see alles kolmel viimasel ringil (11-14).

Üritusega tuli mul aga väga rahule jääda. Ilm oli ilus. Tee polnud väga libe. Lihased said koormust. Ja mis kõige olulisem, seltskond oli ääretlult lahe. Sellise rahvaga teeks sporti iga kell;) Nii et veelkord aitähh kõikidele osalejatele ja eriline tänu ka kõigile, kes raja ääres üritusele kaasa aitasid ja vaatamata sellele suutsid siiski leida aega ka Patkulile koos teistega paar ringi peale teha.

TULEMUSED:

Andres 15 ringi / 21,45 km
Rünno 15 ringi / 21,45 km
Tõnu 14 ringi / 20,02 km
Teller 14 ringi / 20,02 km
StenAleks 14 ringi / 20,02 km
Raivo 13 ringi /18,59 km
Raul 13 ringi / 18,59 km
Tarmo 13 ringi / 18,59 km
Eret 12 ringi / 17,16 km
Martti 10 ringi / 14,3 km
Rivo 8-9 ringi:) / 11,44-12,87 km
Tim 8 ringi / 11,44
Ätkinson 3 ringi / 4,29 km
Kristi 2 ringi / 2,86 km
Vetikas 2 ringi /2,86 km
Eva 2 ringi /2,86 km
Kiss 2 ringi /2,86 km


RIVO võtab sõna: Panen paar pilti (fotol klikates saab veidi suuremalt ka) ja hõiskan, et üle poole aasta oli vinge taas joosta. tegelikult oli täna plaanis hoopis pilti teha, kuid pärast tunnist pildistamist/intervallitrenni viskasin ikkagi kaamera kotti ja silkasin teistega kaasa. Sten oli tellinud hea ilma, lume, trepid ning kümmekond kaasvõistlejat. hästi lahendatud laupäev, ma arvan.


START.


ESIMENE RING.


TRIO.


TEMPEL MÄLLU IGAVESEKS.


ÄPMT.


MARTTI KIIDAB RAJAMEISTRIT.


SIKSAK.


JOOGIPUNKT.


SIKSAK vol2.


VEEL ÜKS TEMPEL.


"AJAVÕTT".


MITTETREPIJOOKS.


JA TAAS TREPIJOOKS.


TÖÖRIISTAD.


VÕITJA.

Lisainfo "Patkuli challenge" kohta: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/veebruari-spetziell-patkuli-challenge.html