Neljapäev, 28. aprill 2011

Külmunud varbad ehk elu õppetund solgiojas




Perearsti poolt sisse pakitud varvad - viisteist tundi pärast külmumist.



SEB Ekspeditsioonist, millest Rivo siin blogis juba mõnda aega tagasi pajatas on möödas üle paari kuu. Parajalt pikk aeg, et rääkida takkajärgi südamelt täpselt ära, miks ma pidin juba esimese päeva õhtul rajalt kõrvale astuma.

Neljapäeval 17 veebruaril kell 800 Tallinna Lennujaama juures alanud ekstreemmatk algas paljulubavalt. Ehkki start venis veerand tundi, nii et -20 kraadises pakases jõudsid sõrmed (osadel ka muud kehaosad) juba paljudel kergelt külmetamata hakata, oli ootusärevus suur ja külma tunnetamine oli teisejärguline nähtus.
Kui 815 paiku suusarongkäik vaikselt kohalt nihkus hakkas kiiresti ka soe kõikidesse kehaosadesse liikuma ning juba paari minutiga oli juba mõnusalt soe.
Siinkohas võib küsida, et kas polnud ohumärk see, et juba stardis inimesed külma tõttu jalalt jalale keksid? Kindlasti mitte. Tegemist oli ikkagi pooleldi sportlikku üritusega, kus riietumisel tuli arvestada planeeritavat tempot. Piisavalt soe ja tuulekindel, et ei hakkaks külm, samas jällegi sportlik, et ei tekiks ülekuumenemist ja higistamist.

Liikuda saime suuskadel mingi pool kilomeetrit, kui tuli esimene suur takistus – Mõigu. Võtsime suusad selga ja kõndisime Mõigust läbi Tallinna piirile.
Tallinna ümber oli üle teede ronimist ja tiirutamist väga kõvasti.

Paar kilomeetrit stardist eemal jõudsingi ma punktini, mis otsustas lõpuks mu päeva saatuse.
Ees oli kraav. Meeter lai. Väike ojake nirises sees. Võib-olla mingi kanalisatsioonikraav
Meile teed lahti ajav mootorsaan võttis ühe korraliku ringi, et kraavist mööda saada.
Ise mõtlesime, et võiks kraavist üle astuda ja veidi jõudu kokku hoida.
Sest jõudu läheb täna tõenäoliselt veel väga palju vaja.

Kuna olin antud hetkel suusarongi eesotsas võtsin suusad esimesena jalast ja viskasin üle kraavi. Võtsin paar sammu hoogu ja maandusin ilusti teisel kraavi pervel…Kuid erinevalt tõukepoolest oli teine kraaviperv pehme ning ma vajusin sulpsti kraavi… Nagu välk hüppasin sealt muidugi momentaalset välja… Esmapilgul ei tundunud olukord alarmeeriv.
Kraavis oli vett täpselt niipalju, et ulatuda mu suusasaapa ülemise ääreni. Kergelt oli tunda, et saapa ülemise ääre juurest läks sokk märjaks. Aga see tundus ka esmapilgul kõik. Nahksaabas hoidis vett eemal nagu kummik.
Igal juhul mõtlesin, et sõidan veidi ja jooksen niipea saateautosse sokke vahetama kui niiskust või külma tunnen. Või siis astun kõrvale.

Ootasin, mis ma ootasin, aga külm ei hakanud ja vette kukkumine hakkas suure melu ja vahva ürituse käigus kiiresti ununema.
Keskpäeval Kose kandis oli olemine päikese käes juba päris soe, nii et tuli hõlmad lahti sõita, et mitte higistama hakata.
Ja nii me vaikselt Paide poole rühkisime, kuni jõudsime veidi enne kella kuute Ardusse.
Olime suuskadel olnud ligi kümme tundi ning otsustasime, et Paidesse jõudmist veel viimast korda korralikult keha kinnitada.
Mõtlesin, et vahetan sokid ja panen viimaseks etapiks igaks juhuks soojapadjakesed (hoiavad neli-viis tunnikest ca. 40 kraadist temperatuuri) saapasse.
Kuid mul, et õnnestunud parema jala sukka saapast välja saada!
Niiskust saanud suusasaapad olid selleks ajaks jõudnud pealt pragunema hakata ning pealmine nahk oli mõlema jala väliskülje juures end irvitavalt paari sentimeetri ulatuses lahti murdunud.
Sestap oli saapast tulnud tõenäoliselt niipalju külma läbi, et ta oli soki saapa sisse kinni külmetanud. Viimaks pärast saapa soojendamist õnnestus mul paarikümne minuti pärast siiski jalg saapast välja saada.
Vahetasin sokid soojade sokkide vastu. Jalad olid veidi jahedad ja tavapärasest valgemad, aga kuna päeva peale polnud jalalabadel KORDAGI külm hakanud ei tundunud olukord alarmeeriv (takkajärgi muidugi tuleb tunnistada, et oli äärmiselt loll mõte jätkata, aga Paide ei tundunud enam mägede taga ning tunne oli väga hea…)

Söödud-joodud sai suusaninad taas Paide poole pööratud.
Päike oli lasknud ja iga tunniga läks külmemaks. Külm aga sellegipoolest praktiliselt ei olnud. Kui välja arvata see, et paarteist kilomeetrit enne Paidet olid mu suusakindad läinud pealtpoolt nuuskamisest märjaks ja hakkasid kivistuma. Vat nüüd oli vastikult ja torkivalt külm. Õnneks saatis meid saateauto ning probleem sai soojade kinniste vastu vahetatud ning taas oli taas mõnus.
Nii kuu ja tähtede paistel jõudsimegi Kristeliga (kelle tempo mulle terve päeva väga hästi passis) veerand kaheteist paiku -26 kraadises külmas Kükita grillini jõudsime. Indrek oli kohale jõudnud pool tundi tagasi.
Ehkki stardist oli möödas 13 tundi ja kilomeetreid kogunud 80-90-100km (kes seda teab, tee oli looklev) oli tunne üleval chill.

Jälle ühed suured praed sisse ning telefonikõne kiiresti koju. Sisu umbes selline; „olemine väga hea, väsinud väga polegi, homme kindlalt jätkan…“

Veidi pärast südaööd jõudsime oma Paide hotellini. Mäletan, et võtsin suusad meie saateautost ning sörkisin veel hooga hotelli, et mitte külma saada. Kõik tundus täitsa OKi.
Kuid siis…
Hotellitoas saapaid ja sokke ära võttes tundsin, et midagi ON valesti.
Varbad olid valged ja väikeste varvaste juures väliskülgedel olid pruunikad-lillakad laigud.
Ütleme, et ehmatasin üksjagu.

Võtsin siiski oma asjad ja läksin pesema. Jalgades oli tunda juba kerget valu ning ma ei suutnud uskuda, et alles pool tunnikest tagasi ei teinud mulle sörkimine veel mingit probleemi. Ning nüüd vaid loivasin sauna poole.
Tuletasin meelde, et külmunud kehaosaga ei tohi kuuma minna. Sestap istunud sauna alumisele istmele, kus oli mõnusalt 40-50 kraadi sooja. Kuid minu jaoks oli seda piisavalt palju. Pea hakkas ringi käima ja panin ausalt öeldes dushiruumis enesele teadmata käe maha.
Läksin eesruumi toibuma ja kobisin seejärel voodisse, teades kindlalt et homme minust edasisõitjat ei ole.

Öö oli rahutu. Jalad surisesid ja kipitasid. Külmavärinaid ei olnud. Magada oli aga päris soe.

Hommikul tõustes olid jalalabad hakanud kergelt juba paiste minema. Loivasin vaikselt hommikulauda, sealt edasi juba Paide bussijaama ja sealt juba koju.
Koju jõudes tulid talvesaapad vaevaliselt jalast ära. Helistasin perearstile ja pidasime nõu. Otsustamine, et jalad tuleks üle vaadata.

Jälle riidesse aga nüüd enam talvesaapad jalga ei läinud.
Õnneks olin ma kunagi kingi kauba peale saanud kingakalossid (a la nr. 50-55), mis kulusid nüüd marjaks ära. (Märkusena olgu öeldud, et nende kalossidega käisin lõpuks kuni aprilli alguseni välja).

Vaatasime perearstiga nüüdseks juba paiste ja villidesse läinud varbad üle. „Alles jäävad“ ja „Ah sina olidki see hull, kes Otepää poole suusatas,“ oli õe reaktsioon :), kelle sõnul oli näha siin nii esimese, teise kui kolmanda astme külmetust.

Villidest lasti vesi välja, kreemitati varbad kokku ja seoti kojuminekuks sidemesse (fotol).
Soovitati jalgu nn. lillas vees leotada, toitva kreemiga kreemitada, villidest vett välja lasta ja varvastele õhku anda. Ja rohkem midagi. Peamine on anda aega.

Ja nii aeg läks.
Nädala pärast hakkas paistetus ja villid vaikselt taanduma.
Kuu-pooleteise pärast tuli kuuel kahjustada saanud varbal nahk nagu torbik pealt maha (ühel koos küünega, teiste küünte äralangemist ootan siiani) ning alt tulid välja ilusad roosad „uued varbad“ :)

Kui pikka aega oli varbaid katsudes surisev tunne, siis praeguseks on varvaste tundlikus praktiliselt taastunud. Samuti on taastunud peaaegu praktiliselt ka varvaste värv. Tõsi, jalanõusid tuleb kanda ilma sisetaldadeta, sest vastasel korral hõõruks ja oleks valus.

Kõige enam said kahjustada väikeste mõlema jalalaba välisküljed, kus oli varbad pikka aega pruunikad lillakad ja kus korralikult surnud nahka on ära kukkunud ja hetkel väiksed augud järgi.

Aga võrreldes õnnetusjärgse ajaga on tegemist nagu öö ja päevaga.
Ratast saab sõita ilusti ja olen praeguseks juba kaks kerget jookstrenni teinud. Hoidke alt! :)

Aga jah. Kokkuvõte.
Olge jalgade külmetuse suhtes väga ettevaatlikud. Minul maksis päeva alguses juhtunud õnnetu vettekukkumine. Ning naiivne lootus, et keha annab mulle külma suhtes märku. Aga ei. Jalad võivad erinevalt näppudest muutuda külmaga täiesti tundetuks (nagu narkoosi all) ning märguandeid kehale mitte saata.
Mina sain oma vitsad, teie aga palun õppige teiste vigadest!
PS! Siinkohal tänu SEB Ekspeditsiooni korraldajatele. Väiksed vaheseiku arvestamata oli ju väga vahva üritus :)