teisipäev, 24. august 2010

Minu esimesed 42 ehk life is a bitch

Kopin siia värsked muljed oma esimese maratoni selja taha jätnud maratoonarilt (Urve Vilk), kes küll paljude Äripäeva kolleegide ees varjas oma ambitsioonikat eesmärki, kuid kes sellegipoolest läbis 14. augustil edukalt Soome lahe põhjakaldal maratonidistantsi :)

„Kuna olen sellest blogist nii mõnegi õpetus- ja motivatsioonitera leidnud, jagan siin hea meelega oma esimese maratoni muljeid.

Uitmõte maratonirada läbida tekkis kevadel, kindel otsus ja võistlusele regamine alles juunis. Milleks sa seda üldse teed, küsisid paljud. Ma lihtsalt ei viitsi niisama trenni teha, ilma eesmärgita. Kuna suvi, mil spordiklubisse eiti ei tõmba ja tavalisest rohkem ahvatlusi grillimise ja puhkuse näol, tundus hea mõte tekitada endale kohustus rohkem joosta.

Kuna septembris Tallinnas toimuval maratonil on osalejaid ca 10 korda vähem kui Soomes, otsustasin peale pikka kaalumist Helsingi kasuks, kuna vastumeelsus üksi viimaste hulgas finišijoont ületada oli liiga suur, et mugavamat kodulinna eelistada.

Päev enne starti oli üsna närvesööv, õhtuks olin ma lausa tige. Eks see oli väike ebakindlus, mis hinge näris, kaasa ei aidanud seegi, et juba pea võõrad inimesed kippusid küsima, kuidas tunne on ja kas on ikka lootust lõpetada ka.

Tegelikult olin juba nädalaid palavusega löödud päevadel mõelnud, et millesse ma ennast küll mässinud olen. Olgu öeldud, et kaotada ei meeldi mulle kohe üldse mitte, ehk siis antud kontekstis jooksu mitte läbida. Ilmselt tänu tigedale tujule tuli muidu valitsevale öökulliloomusele vaatamata õhtul varakult üsna hea uni, nii et hommikul oli hoolimata vajadusest kell 6 ärgata üsna ergas olemine.

Soome sõit ja numbri ning kiibi kätte saamine möödus ladusalt. Jooks algas kl 15.

Enne starti jäi silma, et enamus osalejaid ei teinud mingit soojendust, isegi mingeid lihtsaid liigutusi a la kerepöörded või väljaasteid. Ebameeldiva erinevusena Tallinnas toimuvatest jooksudest polnud ka mingit koosvõimlemist ega ühissoojendust.

Peale stardipaugu andmist pääsesin finišijoonelt liikuma üsna kiirelt, paari minutiga. Plaan nägi ette, et katkestamine ei tule kõne allagi, pean distantsi läbima vähemalt 6 tunni jooksul, et tulemus kirja saada. Treeningute ning kontrolljooksu põhjal lootsin muidugi paremat aega kui 6 tundi, ilus oleks olnud ca 5.15-5.20, rahul oleksin enam-vähem olnud ka veel 5.30-ga. Unistada ju võib, eks ole.

Kõige raskemaks osaks jooksust osutusid esimesed 18 km. Valitsesid nõrga jooksja kolm vaenlast: kuumus, samas kohati tugev tuul, lisaks pidev väike mäkketõus. No eks väike langus pidi loogiliselt võttes ka seal küngaste vahel kuskil olema, aga tähele ma seda ei pannud.

Kui terve Helsingis veedetud hommiku jooksul olin ma olnud rõõmus jooksuks erakordselt sobiva ilma üle (pilves, jahe, isegi paar vihmapiiska tuli), siis vahetult enne starti läks ilm VÄGA ilusaks ja soojaks. Samas oli kohati üsna tugev tuul, mida oli ka ilmaprognoos tegelikult lubanud.

Palavus ja pidev künkassetõus ajasid pulsi kõrgeks, seda ei näidanud mitte ainult pulsikell, vaid ka ebameeldiv enesetunne. Üritasin pulssi kontrolli alla saada, ikka ronis üle 170. Olin sattunud 5tunniste lõpetajate gruppi. Arvatavasti oleks pidanud veel aeglasemalt alustama, aga kuna tempo oli tegelikult niigi aeglane ja 10 kilomeetri kontrollpunkti läbimiseks ette antud ajani tundus, et väga palju enam polnudki, tundus imelik aeglasemalt ka liikuda.

Joogipunktid paiknesid raja esimesel poolel kuuma tõttu minu jaoks selgelt liiga harva (üle 3-4 km), kaasas oli vedelikust ainult kaks pakki geeli, mida kohe juua ei tahtnud ja mida pidi veega lahjendama. Tagantjäreletarkusena oleks pidanud puhast vett ka kaasa võtma.

Viiendal kilomeetril olin ma jõudnud sellisesse seisu, et olin 100% kindel, et seda jooksu ma ei lõpeta. Et on ainult aja küsimus, millal rajalt kõrvale astun. Kuna esimese 5 km järel oli seda samas justkui veidi kummaline teha, püüdsin vaikselt edasi kulgeda. Üks laul jäi sellest ajast ka kõrvaklappidest eredalt meelde: "Life is a bitch“...

Kuni 18 km avastasin äkki, et naeratan pealtvaatajatele, kui need eriti agaralt ergutavad. Kuumus hakkas järele andma ja reljeef oli tasasem. Samm ja rütm olid ka enam-vähem. Pulss „ainult“ üle 160.

18-30 km oligi kõige lihtsam osa. Tekkis uus lootus. Vedelikupuudus polnud enam nii suur, olin suutnud lisaks rajal pakutavale tekitada igas punktis ka geelipakki väikese varu. Lisaks jagati päris tihti märge svamme, millega ennast jahutada. Ehkki ma enne 35 km mingil juhul kõndida ei tahtnud, oli juba lõike, mis sai kõndides läbitud.

30 kilomeetril olin ma juba kindel, et lõpetan ja seda alla 6 tunni. Mõtlesin, et ainult 12 kilomeetrit veel, nagu tavaline õhtune trenn, mis see siis ära ei ole. Aga kuna jooksmisel, erinevalt käimisest, lõi kramp vaheldumisi säärde ja pöida, lisaks tuikas vaheldumisi selg ja keeras kõht, seda arvatavasti krambivastaste tablettide ja geeli koostoimest, hakkas kõndimist juba piinlikult palju sisse tulema. Ainus koht, mis ei valutanud, olid põlved, ehkki just seda oli karta.
Kaasa ei aidanud seegi, et kõigil nägemisulatuses olevatel kaaskannatajatel tundus olema samuti midagi häda, mistõttu nemadki pigem kõndisid kui jooksid. Viimased hapupiimased.

Tagantjärele on kahju, et ma ei suutnud ennast peale 30 kilomeetrit rohkem ja kiiremini jooksma sundida, sest lootus saada parem lõpuaeg kaugenes iga käidud sammuga. Aga ehk oli see siis millekski hea (vigastuse vältimiseks vms), et muidu mu üsna tugev tahtejõud seekord üllatavalt kergelt alla andis.
Nii ma jälgisin pingsalt kella ja rihtisin, et jõuaks ikka kindlasti alla 6 tunni, aga rohkemat endast välja pigistada ei õnnestunud (isegi mitte selle argumendiga, et mul oli tagasisõiduks laevapilet 21.30 laevale, millest ma lõppude lõpuks maha jäingi).

Meeldivalt jäi meelde veel jooksu eelviimane kilomeeter, mil tee ääres oli rohkem pealtvaatajaid ja ergutajaid ning kuna ma olin viimased kümme kilomeetrit jooksu osas suhteliselt viilinud, oli mul jõudu ja tahtmist veel üsna erksalt see üks kilomeeter joosta.
See-eest viimane kilomeeter kuskil kõrvaltänavatel enne Olümpiastaadionit venis topelt aeglaselt. Aga lõpuks siiski. Kauaoodatud finiš. Ei vehkinud ma kätega ega karjunud hurraa. Ei näinudki vist kedagi, kes oleks seda teinud. Riburadapidi võeti ära kiip, anti kätte medal, jagati jooki ja banaane.

Kui ma terve jooksu olin mõelnud, et see on mu elu jooks (loe: enam mitte kunagi ma maratoni ei jookse, vähemalt mitte võistlusena ja suvel), siis 10 minutit peale finišijoone ületamist ujus kuskilt pähe mõte, et küll järgmisel aastal on lihtne aega parandada, sest ega nii kehva tulemust pole võimalik ju uuesti joosta :D

Kokkuvõtvalt võib öelda nagu ma naljatamisi olen alati jooksmise kohta öelnud: mulle ei meeldi joosta, mulle meeldib tunne peale jooksu. Maratonijooksu kohta kehtib see tuhandekordselt.

Julgustuseks kõigile, kes pole ainult jooksutrennile pühendunud: ka nii on võimalik maraton läbida, muidugi mida vähem on trenni tehtud, seda rohkem peab masohistlikku kuradikest sees olema ja seda kehvema ajaga tuleb ehk leppida. Esimesel korral tasub valida ka tasasem rada ja jahedam aeg, reljeefi mõju jooksu tulemusele ei osanud ma rohelisena enne karta kui alles rajal, mil selgus mäkketõusu ebameeldiv toime minu lauskmaal treenitud vormile. Aga eneseületused on mulle alati huvi pakkunud, nii et kes teab, ehk õnnestub kunagi kõrbejooksulgi ära käia J.

Taustast: Trenni olen viimase 1,5 aasta jooksul teinud 6-8 tundi nädalas. Jooksmist on sellest olnud üsna vähe, keskmiselt korra nädalas. Enne maratoni üritasin üha rohkem trennikordi asendada jooksuga. Nii jooksin paar kuud enne maratoni kaks-kolm jooksu nädalas ja viimane trennikuu enne maratoni neli-viis korda nädalas, korraga 10-13 kilomeetrit, korra nädalas 20 km. Kontrolljooksuks sai tehtud 3 tunniga 28 kilomeetrit 10 päeva enne võistlust“

Ajad rajal:
10 km 1.11
21 km 2.42
30 km 3.58
42 km 5.50

Keskmine pulss 158
Kõrgeim pulss 179
Kulutatud kaloreid 4396


Urve

pühapäev, 22. august 2010

progress ühes ja teras teises käes

Ma olen vahepeal arengut näinud. Ei, ma ei jookse km 4:45 ega ka 5:45-ga. Kõige kiirem km on trenni käigus läbitud 6:38-ga. Ma olen päris aus, ma olen aeglane nagu unine karupoeg, aga pärast 29. juunit, mil ma tegin esimese trenni, ma vudin suti kiiremini küll. Aga mitte sellest ma ei tahtnud praegu rääkida.

10. augusti kaunil õhtupoolikul leidsin ma päris meeldiva jooksurütmi, millega pulss püsib soovitud piirides ja jõudu jätkub kauemaks. Ma pidavat juba tegelikult sellest 10. õhtul siia blogisse ka kilkama, aga kogenumad kakkusid mind veidi maa peale, et oota-vaata, on ennegi neid kilkamise momente tulnud, et oi, kui hea oli. Tolle õhtuni ma ei suutnud aga kuidagi otsi kokku viia, miks mul mõnikord on väga hea ja mõnikord no kuidagi ei ole hea. No, mul on nüüd enamalt jaolt kõik korrad sellest päevast alates head olnud ja kilkan rahus. Rütm rokib. Samasuguse pulsi juures lippan keskmiselt kena mitukümmend sekundit kiiremini ja kuigi midagi märkimisväärset mul ette näidata pole, siis ma teen omal pai ikkagi. Ma arenen :) Kogenumad kinnitavad.

Aga muidu. 14. august jooksin 2 tundi, 16 km, 7:38 min/km keskmiselt. Poolteist tundi oli täitsa ok olemine, siis ühel hetkel lõppes viimne energia tirts ja haarasin suures hädas tee kõrvalt põldmarju. Midagi vist aitas, aga mitte oluliselt. Jook oli kaasas, aga tolle ma keerasin kokku veest, sortsust viinamarjamahlast ja törtsust meresoolast. Tundus hea mõte olevat, aga tuli välja, et üldse mitte. Maitses too leotis nagu seebivesi ja ei tahtnud kuidagi suust kaugemale minna. Pärast jooksu ei läinud enam naljalt pulss alla ja üsna närb oli olla. Saaremaa saun ja suitsulest vist klaarisid hullema ära, nii et esmaspäevast jätkus kõik plaanipäraselt ja lisapuhkepäevi ma ei teinud (v. a. plaanipärane pühapäev )

Vahepeal tegin trenni plaani järgi, ostsin omal paar energiageeli ja möödunud laupäeval, eile siis, oli mul 2,5 tunnine trenn. See on ühtlasi plaani kõige pikem trenn. 75-ndal minutil manustasin geeli ja pool tundi enne lõppu panin ühe enerviti tablaka ka põske. Töötas küll. Esimesed kilomeetrid möödusid 7 min/km lähedal, viimased samuti. Keskmiselt oli tempo 7:19 min/km. Jooksin 20,62 km. Lootus jääb ikka endiselt, et ma päriselt ka selle maratoni läbin. Noh, niimoodi päriselt, et ei korjata rajalt maha, sest et, oi ups, näed, kallis laps, aeg on täis tiksunud ja better luck next time. Tea, kas nüüd oleks õige aeg äkki proovida paar intervallitrenni teha või kas see üldse avaldab enam mingit efekti? Ma siiani joondusin ikkagi sellest soovitusest, et algatuseks eesmärgiks aja piires maraton läbida ja et algajal pole mõtet intervalle ja lõike pressida, et võib miskit ära lõhkuda. Mis targemad pajatavad?

Aga natuke hädakisa ka. Põlved. Jooksmise ajal nad annavad tunda ja eile pärast jooksmist ka ja täna ka natuke. Achilleuse kõõlused ei plaksuta ka käsi just. Trepist alla tulles näiteks oleks tunne, justkui oleks sealt tagant paar cm vahelt ära võetud. Mis teha? Miskit kreemi enne või pärast? Külma või kuuma või kinni mässida jooksu ajaks või mida? Siiamaani olen kasutanud pärast jooksu hobusesalvi, miskine marusoojendav möks. Soojendamise ajal nagu on hea, saab pärast hõlpsamalt liigutada ennast, aga mida üldjoontes ette võtta?

Üks hirm on mul siin veel nahas. Üldiselt ma treenin üksi. Varahommikuti. Tihtilugu ma kohtun rajal aga ühe härrasmehega, kes on ilmselgelt vana jooksuäss juba. Teinekord ta jookseb minu taga, mõnikord tuleb vastu. Aga kedagi teist jooksmas ma naljalt ei näe. Tolle rohesärklase mõju mulle on aga see, et kuidagi alateadlikult kipun ma samas rütmis jooksma, mis aga teps mitte mulle head ei tee. Hirm selles, et maratonil on päris kena kari neid jooksjaid ja ma kardan, et ma jooksen ennast võistlusel rihmaks. Minu kiirus on selle massiga võrreldes ju maruaeglane ja äkki siis tekib kuidagi kange kihk vooluga kaasa minna. Tahaks ju ka kiiresti joosta :P Ehk siis, mul on nähtavasti keskendumisraskused. Ma proovisin joosta vahepeal siin ühe noormehega, ta isegi hoidis minu tempot, aga kuna ma juba tean, et tegelikult ta jookseb oluliselt kiiremini, siis juba sellest teadmisest mulle piisas, et tempo oli mul lõpuks ikkagi kiirem, kui mul muidu üksi joostes. Aga eks ma harjutan seda keskendumist ka. Teras ju tahab endiselt karastumist. Ma proovin homme muusikat kõrva lasta, äkki see teeb teise tera.

reede, 13. august 2010

Minu esimesed kilomeetrid

Tervitades kõiki ÄP maratonitiimi liikmeid reporteerin, et ka minu jalad on pärast aastatepikkust jooksu-eitusfaasi asunud Eestimaa teede kilomeetreid mõõtma : )

Olen seni sügava aukartusega kaasa elanud maratonitiimi saavutustele olles ise veendunud, et minust ei saa mitte kunagi jooksjat ning kõik Berliini ja SEB maratonid ning muud jooksmised toimuvad ilma minuta. Täna pole ma selles sugugi enam kindel :D Vastupidi - mul on kindel soov ja tahtmine järgmisel aastal mõni maraton läbi teha, et teada saada, kas ma olen selleks võimeline? Eks ma olen ennast varemgi üllatanud.

Praegusel hetkel on minu jaoks kõige suurem üllatus see, et ma üldse jooksma hakkasin. Kuidas ma selleni jõudsin, saab pikemalt lugeda Jooksuhullu päevaraamatust, kuhu hakkan regulaarselt oma arengust reporte kribima ning esitan oma tegemiste kokkuvõtteid ka siin blogis.

Tänase päeva seisuga olen käinud jooksmas (tervelt) 3 korda, neist eile esimest korda jooksutossudega varustatult ning eelnevalt teooriaga tutvunult. Pärast esimese kahe korra šokki, et ma ei jõua joosta, on väljavaated pärast eilset trenni optimistlikud - suudan küll!

Tahan öelda suured tänud kõigile ÄP maratoonaritele, sest teie tegemistel on kahtlemata suur osa selles, et julgesin ette võtta uue spordiala ja enda jaoks uued eesmärgid püstitada. Adrenaliinist, nii praegusest kui tulevasest, rääkimata : )

Let's run!

teisipäev, 3. august 2010

usin karastumine jätkub

Nii.

Ma olen järjepidevalt tubli. Vahepeal oli kolmepäevane paus seoses siin igasugu tähtsate sündmuste ja käsitlematu unevõlaga, aga need ajad on nüüd möödas ja teen igapäevaselt trenni, v. a. pühapäeval.

Sel nädalal käsil:
E: 40 min
T: 80 min
K: 40 min/ intervall (mina intervalli ei tee, mul on praegu vastupidavuse arendamisega tegemist)
N: 40 min/puhkus (puhata jõuab pühapäeval)
R: 35 min
L: 110 min
P: puhkus

Üldiselt, mul läheb vist keskpäraselt. Keskmiselt jooksen 7:30 min/km. Mõnipäev kiiremini, mõnipäev aeglasemalt, nii et teoreetiliselt peaksin ma selle maratoni läbima, et minust jääb ka märk maha. Pulss ei ole näidanud erilisi muutusemärke, aga väga ei kurda ka, enesetunne on valdavalt ok. Pigem on probleem toitumisega, nimelt mõni päev on enesetunne eriti super, energiat juskui tuleb muudkui aga juurde, teinepäev on kumm tühi, mis tühi. Keegi kuskil foorumis pajatas, et võib katsetada enne magama heitmist üks väike eine naha vahele ajada ja hommikul siis enne jooksu ka miskit. Selle katsetuseni ma ei ole veel jõudnud. Küll aga tegi hoopis teise tera see, kui ma kohe pärast jooksu mõne leivakääru või keedukartuli põske panin. Terve päev oli oopis erksam olla. Enne oli ka see häda, et pärast jooksu oli ülejäänud päev nagu poolunes. Ühesõnaga, olen usinalt katsejänes ja jälgin hoolega märke. Põnev on.