Esmaspäev, 29. detsember 2008

hullem andmine vms

siin saab ilusti pulsi üles. foto: IAAF.

kui ma panen eelmisel nädalal kõik kõhu-seljalihased ka trenniaega sisse (ja ma ei näe põhjust seda mitte teha:P), siis totaliks annab 11 tundi. sellest enamus ehk pea 8 aeroobset kulgemist rattal, ujulas või sõudeergomeetril. kuna olen plaani paariks kuuks põõsasse (arvutis teise kausta, kui tähte närida) visanud ja tegelen peamiselt enda liigutamisega, siis ma pole kindel, kas see on selle talve tipp või on see hoopis kuu aja pärast. näis, kiiret igatahes pole.

muidu põhjus, miks skoor selliseks kujunes, oli eelmine jõulunädal. ei, mitte liigselt sisse vintsutatud liha ja vorstid, vaid vabad päevad. sportlasel ju pole puhkepäeva, vaid on trenni- ja taastuspäevad ning nädalavahetus (ja vabad päevad) pole mitte luuslangi löömiseks, vaid siis saabki rahulikult-pikalt trenni teha. täitsa sürr, kuidas aasta-paariga aja mõiste muutub.

ülalolevatest numbritest väga vaimustuda siiski vast ei tasu. et tegemist suures osas rattatrennidega, siis nende koormus kehale on väiksem kui oleks samapikal näiteks jooksul-uisul. samuti on viimased nädalad trenni keskmine pulss jäänud vahemikku 120-130, mis on eelnevat poolaastat arvestades harjumatult madal. tõsi, see on plaani järgi. siiski on pidevalt tunne "tahaks veel". eelmisel nädalal õnneks õnnestus kaks intervallitrenni, üks neist selline, kus sai ikka korralikult torud tühjaks kütta ning oulsi ka anaeroobsesse sfääri, plaani sisestada. natukeseks on nüüd isu täis.

trennis on tase muidu selline, et kui treener ütleb ikka, et nüüd tõstame nii-ja-nii-palju koormust, siis probleemideta saab agiteerimisega kaasa minna. või siis basseinis rahulikult tunni jagu krooliga tegeleda. ja see motiveerib vägagi, kui ei pea, keel vestil, ähkides poole sprindi pealt pooleli jätma ja taastuma hakkama. õue tahaks ainult. ja mõtlen enda rattast. ja suvisest spordilaagrist Paides. kodukohta on rajatud mitu korralikku rulluisuteed, samuti on seal järv ja jõusaal. ehk välismaa asemel ja ilusa ilma korral ehk sel korral sedapsi. näis.

sel nädalal saab siis veidi logeleda.

Teisipäev, 23. detsember 2008

Sportlikke jõule!


Äripäeva Maratonitiim soovib kõigile häid ja sportlikke jõule! Nautige seda aega täiega ja ärge laske rasvastel jõuluroogadel oma suuri sihte silmist viia.
Homme on just sobilik päev teha üks mõnus jõulujooks ;)

Reede, 12. detsember 2008

Kui tugitool oled sina?

Möödunud nädalal hakkasin ma juurdlema oma töö üle. Minu tööpäev kestab lepingu järgi 8 tundi. Kui mul palju kohtumisi ei ole, siis enamiku sellest ajast istun ma laua taga. Väga hipiliku prognoosi järgi, istun ma seega keskmiselt päevas vähemalt 8 tundi (tõenäoliselt siiski rohkem). Aga isegi selle lillelapse prognoosi järgi tähendab see seda, et ühes nädalas istun ma vähemalt 56 tundi. Nii. Ütleme, et öösel magan ma keskmiselt 7 tundi. Liites siia juurde lebamise teleka ees ja lugedes, teeb see samuti vähemalt 8 tundi ööpäevas (tõenäoliselt siiski palju rohkem). Kuna ühes nädadas on kokku 168 tundi, tähedab see seda, et sellise päevanormi juures ma sisuliselt mölutan ca 70 % kogu nädalast.

Usun, et väljatoodud numbrid on üsna adekvaatsed paljude inimeste kohta. Samuti usun ma, et sarnaselt minuga, tunnevad ka paljud nendest inimest neid numbreid nähes tõsist õõvastust... 70 % mölutamist nädalas. Uskumatu.

Enne neid lihtsaid arvutusi tundus mulle, et kui inimene päevas 16 tundi trenni teeb, on ta kas elukutseline sportlane või peast segi. Tegelikult pole see 16 tundi aga midagi. Selle arvamuse taga on puhtalt laiskus. Kui ma leian iga päev aega vähemalt 16 tundi mölutamiseks, aga kasvõi üheks tunniks sportimiseks mitte, siis mis muu see saabki olla.

On huvitav, et olenemata sellest, et ma ligi 70 % nädalast mölutasin, tulin ma õhtul koju ja tundsin ennast ikka väsinuna...et nagu mis mõttes? Polnud harv juhus, kus leidsin ennast mõtlemas "Olen täna liiga väsinud, et jooksma minna". Ihukarvad tõusid enda pärast püsti, ausalt!

Pärast seda avastust tegin ma endale eesmärgiks vähemalt iga tunni/pooleteise tagant ennast lauatagant püsti ajada ja midagi füüsiliselt koormavat teha. Tööl jooksen ma treppidest kõige kõrgemale korrusele (14 korrust kokku, millest jooksen 10), teen kereringe, sesan kätel, teen kätekõverdusi, venitan jne - kõik need on head asjad. Kokku võtab see korraga alla kümne minuti, aga üllatus üllatus, energiat on hinnanguliselt kaks korda rohkem. Keskendumisvõime on suurem, enesetunne on parem,, töö saab kiiremini tehtud ja mis kõige tähtsam - õhtul koju jõudes pole tunnet, et tahaks ainult pikali visata ja telekat vaadata.

Soovitan kõikidel inimestel samamoodi oma päevaplaanid üle vaadata. Küllap on endalgi huvitav tõdeda, kui tugitool sa tegelikult oled;)