Teisipäev, 19. november 2013

Kuidas vigastus enda kasuks väänata?

Foto Dan Q

12. oktoobril veeresin kaherattalise sõbraga kodust välja. Päike paistis, kollased lehed lebasid vaikselt (loe: tuuletu) ning termomeeter lubas kuni 10 soojakraadi. Ideaalne sooja sügise ja pikema rattatiiru ilm. Tund aega hiljem lebasin kiirabiautos ja suundusin Laulasmaa asemel hoopis haigla poole, naerunäo asemel valugrimass.

Kodu ja kiirabi vahele jäi üks auto varjust teele sõitnud laps, kes ette ei vaadanud. Veidi sain kõrvale keerata, et päris kümnesse tal ei sõidaks, kuid oluliselt enam teha ei jõudnud. Kuidas ratta seljast lahkusin - äkkpidurdasin end ise üle lenksu? - ei meenu. Maandusin asfaldile. Selg eespool. Õnneks polnud hoogu või jäänud maandumise alla äärekivi, kuid kukkumise nurk sattus kehv – istumisele ning siis üle selja rulluma. Selga läbis valujutt, mille tekitas osalt täis pakitud rattasärgi taskud. Laps pääses ehmatusega.

Kuna suutsin omal jalal kiirabiautosse ronida, siis autos olnud doktor või õde lohutas, et ehk on ainult põrutus. Siiski lebasin järgmised kolm tundi kanderaamil, sest osade nurkade alt sõitis läbi selja valujutt. Röntgenilauale ja sealt maha sain samas ise kanderaamilt roomates. See andis ka lootust.

Mälestus ühest hooaja kihvtimast sõidust - lõpuring 21. septembril Tallinn-Mäetaguse. Foto: Rainer.

Nii tegingi pärast röntgenit aega parajaks unistades, kuidas see on paari tunni pärast möödas ja veeren õhtul juba ratastel. Selle purustasid arstid. Esiteks sõidutati jälgimissaali. „Näed, midagi on ikkagi katki, kui haiglasse jäetakse,“ arvas ta, üldse oli toreda meeleolu ja suhtumisega härra. Siis tuli teine nukra ilmega arst. Nüüd küsisin juba ärevalt, kas midagi on katki. „Jah, üks lüli,“ vastas daam ja sättis vererõhumasinat ning näpu otsa vist pulsilugejat.

Pekki.

Nii palju siis plaanidest ja spordist. Jalgratta asemel manasin silme ette ratastooli, arvasin, et lähen paksuks ja kibestun.
Siis tuli lõpuks, pärast pooletunnist marineerimist, arst.

„Opereerida ei ole vaja. Kuidas koju saate?“ Sain hoobilt mitu aastat nooremaks. „Mõra. Kuu aega raskusi ei tõsta ja kaks kuud sporti ei tee. Ja füsio juurde.“

Kui muidu on kõndimine igapäevane märkamatus, siis esimesed sammud omal jalal taksoni on seni meeles. Napikas.

Siin võiks lugu lõppeda, kui sport poleks nii oluline nagu ta on. Minu aeg, mediteerimine, mõttepaus, võimalus end teostada ja samas ka välja elada. Kaks kuud selleta on viimase viie aasta pikim paus, mis eemal olnud olen.

Nii otsustasin juba esimesel õhtul, et a) see on õnnelik õnnetus ja ma ei masendu, et mõnda aega eemal olen, vaid võtan seda, kui sobival ajal tulnud puhkusena. b) tulen sellest välja tugevamana kui esimesel päeval taastumist alustades. c) võtan sellest kogemusest kõik, mida see mulle pakub.

Nüüd on 1,5 kuud möödas.

Füsioterapeudi ja arsti soovituste ning enda tarkuse järgi talitasin nii.

1. Tea, mis teed.
Alustuseks uurisin, kuidas sellistest asjadest üldse paranetakse ja mida peaks tegema, et saaks kiiremini. Ma ei eeldanud, et võiksin nädala pärast kohe sadulas tagasi olla, kuid üht-teist saab ise teha küll, et luulist vigastust korda saada – jälgida toitumist, liikuda piisavalt, puhata.

2. Tee, mida saan.
Igal päeval selja-kõhulihaste harjutused, eriti just süvalihastele. Käin niigi palju jalgsi ja kuna jalutada võib, siis käin päevas kuni 5 tundi. Pikema ringiga hommikul tööle ja õhtul koju tagasi. Esimesed päevad olin kui invaliid ning tavaline töömarsruut võttis 0,5 tunni asemel enam kui tunni, tuli veidi uuesti käima õppida. See läks õnneks nädalaga üle ja sain pärast viiendat päeva juba selja niipalju valuvabalt painduma, et sidusin püsti kingapaelad. Kuninglik tunne.

Liikumine on vajalik ka ainevahetuse kiirena hoidmiseks, mis omakorda kiirendab paranemist. Lisaks tasub vaimu pärast endale veidi koormust anda, eriti, kui oled nädalas 10+ tundi sport teinud. Samuti on meeles kogemus põlveopist taastumisest, kus hakkasin liiga hilja liigutama ning endise konditsiooni taastamine lihases ja liigeses võttis enam kui aasta aega.

3. Toit ja jook.
Menüüst lendasid üleliigne kohvi, maiustustused asendusid puuviljadega, nisujahu ja üldse kraam, mis midagi peale asjatute kalorite ei anna. Selle asemel palju värsket, seemneid, töötlemata toitu ning häid aineid – rasvad, valgud ja süsivesikud. Vaimustun toortoidust ja üldse uuest, mille avastamiseks kippus muidu elu ja trenni kõrvalt aega väheks jääma. Menüü oli varemgi täitsa okei, kuid see andis veelgi põhjuse suhu pandav üle vaadata, et mõra parandamiseks vajalik kätte saada. Kohvist loobumist kartsin enim, sest see väga maitseb, kuid hommikusest tassist päevas senise 3-5 tassi asemel piisab täiesti. Lisaks on teemaailm huvitav.

4. Kaal.
Sportlase jaoks oluline, et jõuaks ja tahaks teha ning oleks mõnus. Juurde võtta ei tahtnud, mis tundus paljudel pausitegijatel paratamatu lisaväärtus. Sport on õpetanud, et kui eesmärk sõnastada selliselt, mida soovid saavutada, mitte mida püüad vältida, on seda lihtsam ja ka meeldivam saavutada. Sest vältimine on piiramine. Niisiis, „ei võta juurde“ asemel „hoian senist või kaotan kilo-paar“. Töötab.

5. Ei muutu diivanipadjaks.
Tööl teen igas tunnis pausi, kõnnin mööda treppe, teen teed või sirutan niisama. Istun sirge seljaga, igal pool ja alati. Ei noruta või mossita.

Nii lihtsalt, kui siia kirja sai, kõik siiski ei läinud. Kui võetakse ära midagi olulist, siis see tekitab negatiivseid tundeid ja mõtteid ning on ka halva tujuga päevi. Samas, kui võtta eesmärk ja häälestada end selle täitmisele, siis saab sellesse suhtuda kui õppetundi, koolitusse, mitte millessegi vastikusse. Nutt ja hala ei aita üle saada, pigem süvendab veelgi masendumist, mis ka lähedased kaasa haarab.

Peagi saab 2 kuud läbi. Nüüd tuleb seljaga uuesti fotograafi juurde minna. Siis saab plaane tegema hakata. Muidu tahaks juba jõusaali ning sörgiringile.

PS.
Ratturitele üks nõuanne, mis su tervise võib säästa. Kiivrist ma ei räägigi, sellest, mida su aju põrutusel teeb ning rolli mängib seejuures kiiver, kirjutab värske ajakiri Outside ja soovitan seda lugeda. Mitte ainult ratturite teema.

Rattasärgi taskute täis toppimise asemel – kilekas, käised, pump, varukumm, toit, raha, telefon jms – tasub see tavaar rattakotti ja raami külge kinnitada. Miks nii? Mõtle täis tuubitud taskutele, milles ühes ka metallist ja mööda selgroogu jooksev pump. Nüüd mõtle see kuhi enda selja alla, kui juhtud kukkuma.

PS 2.
Puhkus, mõnikord ka sunnitud, võib tulla vaimule rohkem kasuks, kui ootaks. Kui tahtmine on suur, siis ei loe ei tunnid ega kellaaeg. Ei kipu eriti hoogu maha võtma, et veidi ringi vaadata või suunda sättida. Nii mõtlengi praegu kergendusega, et ei pea end kuiva ilma, aga tuule ja miinusega ratta selga vedama. Muidu ei paneks tähelegi, et saab ka meeldivamalt aega veeta ning vaim on palju värskem kui enda pidev ilmaga kaklusse seadmise puhul.

PS 3. Hooaeg oli super. Rattasadulasse sain 10. märtsil ning hooaega jäävad mäletama kaks 300 km otsa - esiteks juunis Ain-Ivari korraldatud Tallinn-SuurMunamägi ning augusti lõpus selle hooaja 300 km Brevetil. Lisaks ohtralt 200 km juppe - Tervisespordi Rapha Women 100 (mille mul tegi kahesajaseks kodust starti-tagasi veeremine), 20. augusti Tervisespordi veeremine Loksa kandis ja 21. septembril hooaja lõpusõit Tallinnast Mäetaguse sauna.

Kolmapäev, 3. juuli 2013

kuidas nautida 10h rattasõitu?



Võrust jäi veel lõpuni ehk Suure Munamäe tippu ca 15 km.

Pühapäeval täitus aasta meie Tuurist, kus kolme nädalaga Tallinnast Pariisi pedaalisime. See vajas mõistagi väärikat tähistamist. Eelistatavalt jalgratta seljas. Dr Holden ehk Ivar õnneks aitas, kui mõned päevad enne plaanist Tallinnast Munamäe (selle Suure) tippu väntamise idee välja käis. 290 km, millele mäe ümber veel 11 otsa sõtkuda, et ilus ja ümmargune kätte saada, tundus ilus mõte.

Ainult ilmaprognoos kippus idülli rikkuma - praktiliselt taganttuul, kuid vihmane. 10-12 tundi vihma käes tundus mitte nii kutsuv.

Nii lappasingi laubal mööda rattapoode, et veekindlaid kingakatteid leida, kuid lõpuks otsustasin siiski endiste katete ning kilekottide koostööga leppida. Õhtul kõht süsivesikutest punni, neli võikut ampsamiseks kaasa, kuivad varuriided kotti ning hommikut ootama. Viimane tervitas õnneks päikesega. Tuju kerkis pügalaid.

Soojenduseks väntasin bussijaama 2 km, kus kell 9.15 stardipauk (selline sümboolne "no lähme siis") anti. Teele läks 9 pedaalijat, kellest kaks saatsid linnapiirist veidi edasi ning üks Tartuni. Saatebussis tiksusid veel kaks vaprat hinge.

Vedurihetk Jannoga. Hea viis pühaba veetmiseks.
Edasi oli puhas rõõm ja mõnu. Märtsist saadik pedaalitud ning jalas jõudu ning peas vaimu-tahtmist jagus, mida palistas veel ilus ilm, head kamraadid ning soodne tuul. Ole ainult ja vänta. Super. Lisaks sain uusi radu linnast välja putkamiseks.

Vedasime kordamööda paarides ning paarituarvu osaliste tõttu saime pidevalt ka paarilisi vahetada ning kaassõitjatega maast-ilmast padrata. Ivari välja reklaamitud keskmine kiirus 28km/h kerkis 32-33ni ning püsis nii lõpuni.

Peatusi tuli kolm - ca 100 km sammudega Järva-Jaanis (kus uuris kohalik 130kg mehehiid, ega mu ratas vist tema kaalule vastu peaks ning sai korduvalt reklaamitud, et õhtul näeb meid 314meetri kõrgusel), Aovere tanklas ja Põlvas.

Raskemaid hetki oli vist ainult üks - enne ca 200 km peatust Tartu külje all, kus Järva-Jaanis haugat võileib  ja küpsised juba organismist lahkuda olid jõudnud ning jaks turgutust vajas. Peale toitu ja koolat oli hingamine aga uus ning tuli vaimu erksana hoida, lohutades "järgmise peatuseni, Põlva, tuleb tuimalt kerida, sealt edasi aitab juba lõpuootus".

Nii läkski. Enne Põlvat ehk 40 km enne lõppu ka esimene sisekumm, jäi õnneks ainsaks.

Kolleegid kippusid ümberringi väsima ning viimastes peatustes roniti juba kangemate liigutustega sadulasse. Mul kiskus küll kael kangeks ja randmed väsima, kuid muidu oli tunne tugev ja hea (liigagi, et teiste tuju rikkuda, niiet hõiskama ei hakanud), et vedasin Põlvast Võruni välja, kus kohalik, värske rattaveri tempot tuli tegema.

Lisaks väsimusele puudus minus ka hirm siinsete "mägede" ees, mille tulekust teed teadjad hoiatasid. Mullune tuur rikkus selle aukartuse ära.

Tehtud. 304,5 km ehk Tallinn-Suur-Munamägi 9,5 tunniga.
Siinse suurima kühmu, Suure-Munamäe alla jõudsin teisena. Et mägi tuli ootamatult, kangutasin jõuga nii kõrgele kui jõudis, jäin siis seisma ning vahetasin, käega pedaali keerates, kergemale käigule, et niigi väsinud ketiga kas ketti või kassetti puruks ei kangutaks, et tippu saada. Eest väikese hammasratta peale ei õnnestunudki saada, et päris kerimiskäik sisse lükata (mul oli Alpidest veel mägedekassett peal). Selle põhjus selgus kaks päeva hiljem mehhaaniku juures - eelmisest suvest suurega sõitnud ehk pole esikäikarit kasutanud. Niiet kinni roostetanud vms. Vot siis.

Esmaspäeval kiirustasin hommikul taastavale poolteistunnile, millele jätkuks massöör ning 24h peale finisheerimist olin sama värske kui stardihommikul. Õnneks sekkus miski seedehäire, et paar päeva pole sadulasse roninud.

Järgmine pidulikum sõit pühabal Tuuri rahvaetapipäeval - Rapha Women 100. Mehed ka lubatud.

304,5 km ehk 9:30 ehk 7356 kcal ehk ca 950 tõusumeetrit.

Teisipäev, 11. juuni 2013

vähemalt kaks head asja

The Only Posters You Need.

Eelmise postituse ratturi nälg saab pidevalt kustutatud. Lisaks on järgmiseks aastaks Projekt, millest varsti.

Seniks aga kaks head asja.

1. Lood inimestest, kes palju saavutanud ja midagi kihvti/suurt/võimast teinud, inspireerivad. Näiteks 30aastaselt Ironmaniks saanud Chrissie Wellingtoni teos A Life Without Limits aitas mind eelmisel aastal Tuuri seikluseks ettevalmistusel mitmel korral vaimselt häälestuda.

Maratoonar Kristo Reinsalu ja spordiajakirjanik Andrus Nilk aga teevad ära tänuväärse töö ning panevad kokku raamatu olulistest inimestest Eesti jooksukultuuris. Aita selle ilmumisele kaasa - Hooandjas. Kas tasub? Ikka, selline see teos välja nägema hakkab.

Raamatu üks autor Kristo vahendab oma blogis teose sünnivalu-rõõme ka.

2. Teiseks mainin Indrek Naruskit, kes on tuntud kui GrabCADi üks asutaja ning ratta kaubamärkide Velonia ja Viks rajajana. Äripäev kirjutas temast reedeses lehes ning see oli lugejate möödunudnädalane üks lemmik.

Mis tema juures enim inspireerib, sellest rääkisime ka sellenädalasest Äripäeva Kuku raadio saates Äripäev Eetris. Kuulata saad siit, ka podcast. Indrek peab pildiblogi ka, mis rattahuvilisele silmarõõm.

Kolmapäev, 27. märts 2013

Igavene talv ja ratturite nälg

Enne sõitu kulub pool tundi, et see kõik selga ja taskutesse ajada.
Avasin märtsi esimese nädala lõpus rattahooaja. Nälg oli selline, et päike veenis ära, et -10 pole üldse hull. Valetas. Näpud ja varbad olid soojadest suusatarvetest hoolimata peagi jääs ning silmadest lahmas tuule tõttu vahetpidamat vett. Täienduseks veel kergelt ehmatanud autojuhid ning libe ja must tee. Kui te arvate, et Tallinna tänavad on autosõiduks hullud, siis käige korra rattaga, eriti peene kummiga maaneteekaga, kaemas.

Mul maastikumudelit või ruumi selle ladustamiseks pole, seega käisin püssiga. 2,5 cm kummiga. Peatänavad on jääst vabad ehk kannatavad, kuid kõrvaltänavaile või rattateele pole mõtet uisutama-konte murdma ronida.

Koju jõudes täiendas seega jahedus kõrge adrenaliinitase, sest lisaks rattateedele oli lume ja muu sodi all (mis nende korrashoiule samas hästi mõjub) ka rattarajad ning trajektoori valimiseks tuli tihti keset teed lasta. Tervitan siinkohal kannatlikke autojuhte.

Niiet isu sai tunnisest sõtkumisest mõneks ajaks täis.

Samas paari nädalaga hakkas päike kõrgemaid ja soojemaid kaari vedama ning möödunud nädalavahel leidsin end jälle kubujussina sadulasse vedamas. Sel korral oli juba parem. Randvere tee ja Viimsi kant on enamvähem puhtad-kuivad ning päikese käes ei saa arugi, et veel märts ja maas lumi. Õhk jahe, kuid -3,5ga kannatas ilusti sõita. Ainult tiir tuleb päeval ära teha, sest õhtul kaanetab laskuv temperatuur teed jäässe-libedaks, mis võib tervisele ja närvikavale kehvasti mõjuda.

Sõidurõõmu saab kätte, aga enne sõtkuma minekut pakkimine ning hiljem ratta küürimine on maru tüütud ja kruiisimõnu, tundide pikkuseid tiire jms tuleb veel oodata. Põhirõhk spordis seega endiselt suusal.

Aga peagi....

Esmaspäev, 25. veebruar 2013

Elu mõnusaimad 100 km suuskadel ehk Haanja Suusa100


Hommikune ilu ja 46 hullu Haanjas. Fotod: Hillar Irves ja Võrumaa Spordiliit.
Laupäevane 100 km suuskadel ehk neljas Haanja100 õnnestus seni parima ultrana – plaan sõitu, rada, ilma, olemist ja kulgemist nautida sai täidetud.

Neljapäevani olin kahevahel, kas lähen. Kõhklusteks andis alust nädal varem laastanud kõhuviirus, mis röövis jõu, isu, trennid ning Tartu Maratoni (nuuks). Samas oli sügisest saadik jällegi ilusti sporti tehtud, et kange tahtmine midagi teha. Suusa100, mis oli mulle nüüd neljas, tundus selleks sobivaim – killer rada, samas ilus loodus ning võimalus sügavale enda sisse vaadata (etteheitvas toonis „ma ju teadsin, mis siin ootab, mida ma siia tulin???“).

Jätsin siis otsustamise neljaba õhtuks, kui Pirita metsas tugevama testtiiru pärast nädalast spordipausi tegin. Kõik klappis – määrdest (ehk selle puudumisest hoolimata) jõudis sõita-libiseda, tuju oli hea ning pulss minu poolel. Niiet tuli ikkagi minna.

Et neljas kord, suhtusin esialgu hooletult ning pakkisin reedel üht-teist selga pandavat kotti, et töölt otse mägedesse suunduda. Kontoris Ürno abiga prognoose vaadates selgus tõsiasi, et 250 km ühes otsas võib olla miinus kaks ja teises kümme korda hullem.

Möödus reede pastalainel, mida pärast suvist L’expédition duTour de France´i, polnudki kerge saavutada.

Haanjasse jõudsime 19ks ja teel jõudis temperatuur kraadide kaupa üha sügavamale vajuda ning kohale jõudes tervitaski vist -15 vms. Mis ühelt poolt pani lume ilusti krudisema ning öösel sätendama, ent teisalt hakkas närima – viimati sai nii jahedaga midagi õues asjatatud detsembri lõpus. Sai, aga ei olnud väga meeldiv. Samas püüdsin end lohutada, et kaks aastat tagasi aasta külmimalnädalal Tallinnast-Otepääle suusatades oli veel külmem. Ning sai ka.

Õnneks olin lohakalt pakkides pealinna unustanud vajaliku ja sisse harjutatud sooja aluskihi, samas kaasa võtnud rattasäärised ning ühe marusooja alussärgi. Sai hommikul kombineerida.
Indrek Pak - vabameeste II koht ja mulle määrdemees.
 Suuski polnud hilise otsustamise tõttu määrinud ja nii saatsin nad Haanjas Indrek Paki, hilisem vabaarvestuse 2. koht, hoolde, kes tegi nendega üle öö imet - parim lippamine vist üldse, mis neist välja võetud. Kummardused-kraapsud.


Nende abil sai päev väga ilus ja kiire.




Siis tuli pasta, sünteetilise teki toel läbimärg öö ning hommikupudru. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks on rajale minek olnud – geele-batoone, vahetussuuski polnud 

Start kell 9 oli kõle, -15 vist, näpud jääs. Samas tuli peale esimest ringi soe vest kile vastu vahetada, sest tööd oli üksjagu ning nahk soe. Taandusin rea lõppu, nagu ikka, et mitte massis üksteisele selga sõita ja määret-suuska-end testida. Näole kippus naeratus.

Suusatada on tore.

Edasine oligi lüürika. Päike paistis ja soojendas. Mõte uitas mõnusalt ning rada kestis. Kuu aega varem toimumine aitas kaasa, et rada püsis tugev ning klassikajälg püsis korralik päeva lõpuni. Suusk sõitis stiilis „ma siin paugutan, sa ainult ole mees ja juhi“. Kohupiimakorp ja seemneleib läksid kütteks hästi.

Viimase aasta trenn on läinud ka õigesse kohta – osa pekki lihase vastu vahetatud, osa üldse minema saadetud, jõudu-jaksu on õigeteks asjadeks. Kartsin küll, et kõhuviiruse afäär nädal varem lajatab mingil hetkel ja see sundis tagasi hoidma, ent tööriistu ei paistnudki. Talitseda suutsin end varasematest aastatest paremini. Kui kippuski uljus uhama, mõtlesin, et Urmas (kes korraldas ka ajavõtu) buss niikuinii enne kõikide lõpetamist kuskile minema ei hakka, niiet kiiret pole.

Lippas nii, et vahel tuli pidurdada ka.

Umbes 70 km kandis vahetasin suuski – parema jala oma vasakusse ja vastupidi. Kandid kuluvad erinevalt, oli vahe küll.

Esimestel kordadel on lõpp ikka käest ja väga filosoofiliseks läinud („no miks üldse ei libise?“), sel korral oli puhas kaif lõpuni välja. Viimasele ringile läksin veel mõtte ja tahtmisega koguda veel häid emotsioone, et sõit lõpeks mõnuga ning tahtmisega uuesti starti tulla. Õnnestus.

Niiet seni üks targemini sõidetud ultra. 100 km ja 6.49. Pool tundi kiiremini, ent enesetundelt, fiilingult ning tujult kordi senistest parem elamus.

Esimene päevitus ka olemas.

1. Haanja100 2013. tulemused.
2. Ivar kirjutab sõidust.
3. Uku muljetab samuti.
4. Külli ja Hillar tegid pilti.