esmaspäev, 21. juuli 2014

Rapha Womens 100. Crazy a.k.a mens edition

Praegu tundub hull juba mitte pikalt sõita, tõdesime Andrusega eile pärast mõndsada jalgrattal veeretud kilomeetrit eile Tallinna piirile, Loo muna juurde tagasi jõudes.

Andruse endel. Rõõm, et vihmapilvedest sai mööda.

Ta oli tõstatanud küsimuse, kas kontoris veel hulle leidub. Hull on siin spordikontekstis persoon, kes suusatab, jookseb, rulluisutab-suusatab, sõidab rattaga, ujub, seiklusspordib, matkab, ronib jms või teeb neid kõiki komplektis suurustes, mis paneb kõrvalseisjat talle pilguga „päriselt?“ otsa vaatama.

Muna juurest startisime üheksa tundi varem Võsu poole, kus toimus üks ühisveeremine. Sellest jäi samas väheks, sest sel aastal polegi korralikku pikamaasõitu (ehk brevet) veel saanud. Päev varem veereti küll Lõuna-Eestis Ivari eestvedamisel 300km, kuid selle aeg mulle ei sobinud. Niisiis kasutasin eesootavat ühistiiru ettekäändena, et huvilisi kampa otsida ja päev sadulas - ehk Tallinnast kohale ja tagasi – veeta.

Üks lahe rattapäev Lahemaal. Pilt Andruse Stravast.

Hulle sai kokku lisaks minule kolm – Andrus, Aarne ja Erki – ja Kuusalust ühines veel Mihkel. Sihtkoht oli Tervisespordi korraldatud Rapha üleilmne sõit Womens100. Nime järgi kogu lõbu küll tütarlaste päralt, aga Eestis ikka pool punti mehed olnud.

Rapha Womens 100 starti Võsul. Ligi 40 sõitjat, 15 naised. Fotod: Janika Berning.

Nii sel korralgi. 2,5 tunniga olime tund varem kohal ja aega sättida - kellele allikast vett, kes viskas kerisele kütteks pelmeenid, kes lõhkus kaks sisekummi enne starti. Kell 11 läksid 40 pedaalijat teele, et Lahemaal 100 km tiirutada. Järgmised neli tundi olidki ideaalne pühaba – loba, chill ja päike ning kehakultuur. Kiired intervjuud („Kust te olete?“ „Tallinnast) saksa turistidele.

Lahe pühaba Lahemaal. Ootus Võsul.

Siis oligi taas aeg nina pealinna poole pöörata ning nüüd järgnes midagi, mida võiks tõesti hulluks pidada. Erki ja Aarne olid eraldistardipüssidega ning Võsult süstisime 30 km 45 minutiga. Pärast 200 km läbimist 40 km/h lõigutrenni polnudki veel teinud.

Purakad väljas, möödus lõpp inimlikumalt ja kümnekonna tunniga saigi ring täis ning koju tagasi. Kerge väsimus kuumast ja päikesest sees, kuid ei midagi, mida jääkülm vann või tänane spordimassaaž leevendada ei suudaks.

Aga hulludest ja hullustest ka. Distantside pikkused – maraton ja üle selle – ei olegi tegelikult olulised. Olulisem on vast see, mida see asjatajale annab ja just vaimsest vaatevinklist. Ilmselt tunnevad selle ära paljud millegi kirglikud huvilised.

Näiteks 300 km heas seltskonnas, pauside ja söömise-joomise ning loba taustal möödub kiirelt. Kui nn kapsaid ninast välja ei uha. Tõsi, et pikk maa ei tapaks, maksab sportimisele aega pühendada. Samas ei tea ma midagi märkimisväärset, mida saaks mängeldes.

Tõsi, on raskemaid momente, kuid tihti on need raskused peas kinni – tüdimuse või vastutuule tõttu mõtled omale kulgemise vastikumaks kui see tegelikult on. Seda ka mujal kui vaid rajal – elus, tööl, suhetes jne.

Ultradistantsid seejuures kasvatavad inimest palju ja see on lisaväärtus, mida esialgu ei oska üldse oodata. Elu esimene 5, 10, 21, 42 ja nii edasi kilomeetrit tunduvad ja ongi suured saavutused. Nende alistamine aga ei jäta kunagi tagasi andmata.

Ühelt poolt võib vaadata raskuste trotsi – takistusi esineb erinevaid nii trassil kui tööl-kodus-puhkehetkel. Kui joostes hõõrub jalale villi, siis saab plaastri peale panna või jalatsit vahetada või sammu muuta. Väikeste hõõrumiste puhul mujalgi leidub lihtsamat rohtu kui loobumine-allaandmine-vihastamine.

Teine nüanss on õppida nautima seda, mis sul on – teekonda. Mitte olema kogu aeg rahulolematu, sest alati saab auto või töö olla parem või palk suurem. See ei tähenda, et ei peaks tahtma, vaid oskust olla rahul. Pidev püüdlus rohelisema muru ja sinisema taeva poole ei lase olla kohal ja tahetu saamisel asendub rahuldus kiiresti järgmise eesmärgiga.

Eilne pikk tiir oli mul pärast Tallinnast-Pariisi sõitmist kuues samalaadne. Kuna isu on veel, siis õppimist jätkub.