Esmaspäev, 19. märts 2012

Haanja Suusa100 2012 ehk kolmas ravikord

Stardi eel. Foto: Signe Sillasoo.

laupäeval suuskasin siis hooajale punkti panekuks kolmandat korda Haanjas 100 km. toimus Suusa100. kogutõusuga ligi 2,5 km.

mõtled küll, et kolmas kord ja kas saab miskit üllatada. saab.

esiteks algas hommik sellega, et veerand tundi enne starti suusakotist välja võetud relvad, mis eelmisel õhtul määrimisest raha eest tagasi lunastatud, näitasid mulle sellist pilti põhjade all nagu enne määrimist. ehk tellitud määret all polnud. ma ei teagi, kuidas see võimalik on. määrdemees unustas nurgast võtta või midagi? täna ehk selgub.

Üllatus. Flooriga suusad. Foto: Tõnu Vahter.

igatahes mõtlesin ja kujutasin (natuke nutt kurgus) ette, et tuleb vist "naljakas" päev.

õnneks reageeris võistuvõtu määrdemees kiirelt ja pakkus mu nõutust nähes oma abi, vabastades mind kogusest eurodest, samas säästes hulga närvirakke. õnneks nihkus start ka 5 min võrra, et sai ilusti valmis ja rajale viisin kõrgfloori. sellist luksust vist polegi varem suuskadele lubanud. esimestel ringidel poleks eriti tegelikult vahet olnud, mis seal all on (või kas üldse), sest rada oli öistest temperatuuridest veel jäine ning lippas ilusti. või siis alahindan ma floori toimet. Tõnu aga läks peale klassikasuusaga. ja sõitis uisku. elus esimest korda.

Kolmanda Haanja Suusa100 start on antud. Veel on lõbu laialt. Fotod: Võrumaa Spordiliit.

esimesed 4 ringi ehk 20 km kulgesid ca 1:10ga. siis aga hakkas haamer lajatama. seda nii tõsiselt, et mõtlesin 30 pealt üldse maha ronida. jõud lõppes lihtsalt ära ja selle sabas sörkis tuju, mis kiirelt nulli vajus. võimalik, et asi oli alles kolmapäeval lõppenud antibiootikumikuuris ning tõigas, et enne starti õnnestus kahe nädala jooksul korra suusatada ning paar korda sörkimas käia. no ei tea, aga kergemaks see teadmine sõitu ei teinud.

30 km täis tiksudes mõtlesin, et ainult neli veel ja siis on pool tehtud. et kangutab nii kaua ja siis vaatab edasi. või hakkab endale valetama ("ainult üks ring veel"). nii läkski. siis läks ühel hetkel õnneks lugemine sassi ning siis tiksutasin rahulikult edasi, aimamata, mis kell või värk. see sobib mulle kõige paremini.

siis hakkasid saapad mind mõrvama. kohendasin kogu distantsil vist neli korda, võtsin päris jalast ära ning sättisin nii, et oleks parem. et hullemaks ei läinud, sellega end rajalt maha võtta ei tahtnud. hõõrumist polnudki, väänas hüppeliigest lihtsalt valusalt.

Tõus teenindusalale. Sellega oli meil kirglik vihkamise suhe.

päike tuli ka vahepeal välja. see ajas ühe silma naerma, sest superilm oli 10 soojakraadiga, ning teisalt nutma, sest libisemine kadus lõiguti praktiliselt ja sai lumepudrus sumbata. et talvine päike liigub kiirelt, siis muutus varju jääv ala ja päikese sulatada lumi iga ringiga. see oli mõneks ajaks mul meelelahutus, minna avastama, kus nüüd lipe tuli, kust läks.

siis filosofeerisin mantrat korrata, mida eelmisel õhtul Tõnuga Haanjasse sõites olime lobisenud - valu läheb üle, tulemus jääb. ja, valu on nõrkuse lahkumise kehast. ja muud sellist. puhas vaimuproov.

poolelt maalt umbes 80 kilomeetrini olin päris motiveeritud ja tuju paranes ning 40. kilomeetri kandis naases ka jõud. aga neli ringi enne lõppu, kui toidualas veel alles jäänud distants teatavaks tehti, kippus mott jälle ära kaduma. mulle sobib see teadmatuses sumpamine palju paremini - siis ei arvuta ei ringiaegu, hakka uhama või end tükkideks rebima. siin vist algaski sõit minu jaoks päriselt. jõudu oli, tahe vähenes iga ringiga. neist riismetest sai miski tahtejõu siiski kokku.

vahepeal imetlesin veel rajal liikunud öömajapakkuja Silja Suija ilusat vahelduvat klassikasammu ning seegi aitas aega tappa.

95. kandis Tõnuga taas rajal kohtudes ütles ta, et hakkab ka otsi kokku tõmbama. ma lootsin ja aimasin, et see ehk nii ei lähe ja näeb täna ka tõelist tahtejõu demonstratsiooni.

7:25 siis lõpuajaks ehk minut eelmisest aastast kasinam, samas ligi 15 minutit kulutasin saabaste kohendamisele ning üht-teist raiskasin rajal passides veel. sel korral oli eneseületus.

aga noh, kasu polnud ikkagi midagi, sest järgmisel korral jälle. aitäh dr Holdenile.

Eepiline finish - Tõnu, elus esimest korda vabastiili, klassikasuuskadel. 100 km aeg 9:54.

tõeline raudmees aga oli Tõnu, kes võttis võistluse paketist kõik ning lõpetas 9:54ga. seda elus esimest korda vabastiili sõites.

esialgsed tulemused. Tõnu kirjutas enda elamusest ka.

2011. aasta sõit läks nii ja 2010. niimoodi.

nüüd vist rohkem kevadel suuski alla ei pane. vaatan, et asfalt juba lumevaba ning peaks lähipäevil Püssi ka jalutama viima. jube rattanälg on juba tekkinud.

neljapäeval aga tegin üle pika aja ülimõnusa sörgi hilisõhtuses linnas - 14 km 1,5 tunniga. kuna olen eelmisest sügisest saadiks Ironmani (paari aasta perspektiivis) peale mõelnud, siis maitsen sügisel ehk triatloni. Tristari siis. täpsemalt plaanidest varsti.

Kolmapäev, 7. märts 2012

jalgratastel Tallinnast-Pariisi ehk 23 päevaga 3500 km



palju lund vahepeal maha sadanud, hange tuisanud, siis jällegi ära sulanud ja merre voolanud. ehk palju aega mööda läinud viimasest kirjutisest.

tiim ei ole vahepeal vahendeid siiski nurka visanud või diivanile õllekõhukest kasvatama kolinud. eelmises postisuses mainitud Plaan on järgmine:

30. juunil stardime Tallinnast maanteeratastel Pariisi suunas. ehk sõidame oma Tuuri, läheme Rein Taaramäele kaasa elama ning inimestele eneseületust julgustada. reklaam Eestile kõigele tipuks.

seltskond on sama, millega eelmisel aastal kõige külmemal nädalal Tallinnast Otepääle Tartu Maratoni starti sõitsime.

alguses sai see projekt tegelikult juba eelmisel suvel, kui Tuur oli just lõppenud, mina esimesi tutvusi maanteerattaga sobitasin ning Tõnu mulgi meeles mõlkuva mõtte välja ütles. et läheks ja sõidaks.

nüüd olemegi mitu kuud omale partnereid ja tiimi kogunud, trenni teinud ning asja planeerinud. suure kella külge ei ole veel pannud, sest osad kokkulepped on veel sõlmida ning tahaks enda jaoks raami kokku panna, et siis tervikuga esineda. teha ka veel päris palju. aga teeme ära.

kaasa saab meile elada hetkel Firmaspordi alalehel, samuti blogime Rattaproffide blogis. kes soovib nõu-jõuga toetada, oleme abi eest väga tänulikud :)

muidu Tartu Maratonil käisime ka. Raivo sai ka lõpuks suusa lumiseks ja kogemuse kirja. eesmärk pikk trenn sai mul täidetud ja 5:20+ minutit rajal mõnuletud (Raivo 10 minutit vähem) ning rõõmustatud ilusa ilma, seltskonna ning vormi üle. polnudki enne (ega ka pärast) seda sel hooajal klassikat proovinud.

nüüd aga. ilmselt Haanja 100, kui nüüd soe lund minema ei vii, ning siis juba rattasemad jutud.