laupäev, 29. september 2007

11 tundi stardini

natuke vähem kui 11 tundi veel. kõik on ilusti oma õhtuse pastaportsu ära söönud (hakkab juba küllastus tekkima küll, kui ei võta seda kui maitsvat toitu, vaid kohustuslikku annust süsivesikuid) ja nüüd järgneb 8 tundi und. loodetavasti rahulikku. õhtul jõudis kohale, et see, mille nimel pool aastat on mõeldud ja tegutsetud, on käes juba hommikul.

nüüd loodab vaid, et ilm peab ja on veidi vastutulelikum kui täna ehk panused vihmavabale hommikupoolikule. muidu saab riietumisega keeruline olema.

Tomorrow Berlin

24 tunni pärast oleme juba 50 minutit teel olnud. sinnani aga on magus ootusärevus ja vaja võimalikult energiasäästlikult eksisteerida.

et rambipalavikus miskeid vigasid ei teeks, käisime eile päeval stardikoridoriga tutvumas ja ületasime stardijoone ning läbisime esimesed 1,5 kilomeetrit. 12 tundi hiljem tegime sama finishiga. mastaap on kõigel sellel võimas. vaatad küll netist videosid, aga suurust ja mahte sealt ei taju. igal juhul on natuke veider suuri tänavad, kus tavaliselt tihe liiklus, inimtühjadena näha. täna pealelõunal täidavad need uisutajad, homme siis meie.

messilt saime numbrid-kiibid ka kätte ja oleks seal pikemaltki ringi vaadanud, aga peaaegu miljon inimest tegutses seal samade kavatsustega, seega jääb kas tänaseks või üldse ära. üldse on siin sportimine teise maiguga, kui meil. maratonijooksjaid on igas skaalas – päris lastest vanade inimesteni. Tallinna maratonid koosnevad üsna nooruslikust seltskonnast, kes selleks pikalt treeninud. niisama lõbu pärast naljalt ette ei võeta.

samas teisalt oleme seoses maratoniga tohutult palju toetust, innustust ja häid soove saanud, nii sõpradelt kui inimestelt, kellega ei olegi veel kohtunud. hästi mõnus.

eile aga jõudis kohale suurem osa tiimist, külalisvõistleja Eero on veel täna laekumas. siis ongi kamp koos. lennukis olid teised meie pearivaali ja konkurendi Meelis Atoneniga juttu puhunud ning tema eesmärk 3.15 on üsna julge.

osad läksid jooksma, Breakfast Run ehk 6 km, aga mulle tähendas eilne päris pikka jalutamist, seega pigem puhkan täna.

närvi ei ole, muret ka mitte ning uni on rahulik. majutuskohas on hulgim teisigi maratonijooksjaid ja nemadki näivad suht rahulikud. veel.

reede, 28. september 2007

Liblikad kõhus, käed higistavad...

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mul on juba nädal aega kõhus liblikad, hinges ärevus, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Öösel ärkan üles ehmatusega, et olen midagi unustanud, midagi on jäänud tegemata. Mõned ööd nägin unes ka maratoni. Kogu meie vahva seltskond oli stardikoridoris, mõned minutid enne starti aga avastame, et kellelgi pole rinnanumbreid ega kiipe küljes... Teine unenägu oli selline, kus oleme taas stardikoridoris, ümberringi on tuhanded-tuhanded pealtvaatajad ergutamas. Kõigil on hea tuju, meeleolu kõrgel. Aga peale meie tiimi ei ole mitte kedagi teist stardis...
Ärkvel olles ma maratonile endale väga ei mõtlegi. Mu peamine mure on hoopis lendamine. Kujutage ette, veel on olemas inimesi, kes pole kordagi lennanud. (Veel on olemas ka inimesi, kes pole kordagi Soomes käinud, aga see on hoopis teine stoori :) ) Mulle aina öeldakse, et seal pole midagi karta. Õhku tõusmine olevat natuke jube, aga edasi on nagu bussisõit. Teine räägib, et maandumine on kole. Vahel õhus lennuk raputab.... appi! Mul on küll tunne, et ma läheks parema meelega bussiga. Seda ma olen vähemalt teinud.
Tavaliselt ma ei tunne hirmu uute kogemuste ees. Tõenäoliselt sellepärast, et enamasti toimuvad need uued kogemused maa peal või siis kõige rohkem mõnekümne meetri kõrgusel maast. Uuh... kolme tunni pärast stardime töö juurest ning 6 tunni pärast olen ma juba kogemuse võrra rikkam ning tean, kuidas lendamine käib :)
Maratoni kavatsen võtta rahulikult. Rahulikus tempos lõpuni vastu pidada. Peamine on, et vastu pidada ja lõpuni :)

neljapäev, 27. september 2007

esimene raport Berliinist

nii, Berliinis. võtsime Eestist vihma kaasa, seega lähipäevil tulijatel tasub vihmakeebid jms kaasa haarata. üsna narts on hetkel olla. pühapäev aga tulevat vihmatu. see sobiks küll.

muidu oli pool lennukit sportlasi täis - kes jooksma, kes uiskudel. Berliin on ka maratonihõngu nats - tänavad on osalt ääristatud piirdeaegadega, välitualette on kümnetega ning adidase jooksutrennilaager tegutseb täiega. lisaks ühines meiega Martti

kolmapäev, 26. september 2007

Sekundeerin - loetud päevad, segane seis

Pärast kaht nädalat enne maratoni Rivo ja Eeroga tehtud nö 30 km pikka otsa on tabanud mind imelik pingelangus. Tunne on nagu oleks maraton juba läbitud ja peaks ringi vaatama uute eesmärkide järele. Tegelik katsumus seisab ju alles ees, aga lõpusirgel olles on aimdus, et see kevad-suvi-sügis väldanud protsess ja sellega kaasnenud põnevus saab peagi otsa. Ehk alatine küsimus - kas nautida enam protsessi või on ainsaks rahulduse allikaks tulemus?

Tunne ütleb üht, aga mõistus on sundinud siiski jätkama lühikeste rahulikus tempos tehtud lõikudega. Raske öelda, kas siin on mänginud rolli vaimne seisund või mingi varjatud tervislik elik vormiprobleem, aga need lühikesed otsad on osutunud raskemaks kui tavapäraselt. Möödunud pühapäevane 8 km ring ehmatas enim. Pulss kargas algusest peale kõrgele ja vaatamata tempo alandamisele ei läinudki enam alla. Sellest tingitult ka raske hingamine. Vigastusi ja valusid kuskil õnneks pole, aga nagu ei jaksaks lihtsalt enam. Võib olla pole osanud ka pärast poolmaratoni ja viimase kuu pikki otsi õigesti taastuda. Isegi jooksmise tunne on kuidagi muutunud - varasema kaifi asemel näib iseendale, et suudan vaid jalgu tundetult üksteise ette tõsta. Säärane vaimne väsimus on tabanud mind tegelikult igal aastal. Sügiskuudel tahaks lund ja suusad alla saada, kevadel viimase lumega on alati kiskunud jooksuradade poole.

Samas pole jooksmine olnud kunagi nii nauditav kui sel hooajal. Selge ja suur eesmärk, mõnusad kaaslased, mõtestatum treening, tähelepanu ja toetus - eks kõik on mänginud oma rolli. Ning pärast seda suve ei teagi, kas pidada oma lemmikuks endiselt suusatamist või kaldub vaekaus juba jooksmise poole.

Lugupidamine Rivole idee ja pideva orgunni eest ning suur kummardus kõigile tiimikaaslastele, kellega koos kilomeetreid läbitud ja teemat küll liftis küll lõunalauas arendatud. Usun, et Berliinis õnnestub koos teiega pärast poolt aastat mõnusat protsessi ka tulemust nautida. Head nautimist!

Väljalennu eel - palju segaseid mõtteid

Nii. Homme lahkun Tene, Aivari ja Raimoga Berliini aklimatiseeruma. Ülejäänud tiim jõuab reedel. Kuu aega tagasi oli rohkem närvi kui hetkel on. Ilmselt pinge siiski kergelt järgmistel päevadel tõuseb ja jõuab haripunkti pühapäeva hommikul stardikoridoris. Stardihetk olekski tegelikult kergendus,
sest siis ei ole enam midagi põdeda - tuleb ainult lõpuni joosta. Hirmu õnneks pole.

Üldiselt on kogu see Berliiniks valmistumine olnud õpetav ja uus kogemus. Et võid küll teha plaanid ja kavatseda midagi, aga 100% kindlust ei ole kusagil olemas. Küll võib organism alt vedada, küll lippavad ringi viirused. Moraal on seni vastu pidanud. Tiimist on nii mõnedki kergelt nohused, ise taastun ka allergiast (igasügisene saaga) ning sain üleeile üle nädala jälle kerge tiiru teha. Et palju kive-kände, mis veel vaimu murda ei ole suutnud ning tossud olen ikka nurgast eemale paigutanud.

Üldse muutusid kogu trenn ja planeerimine sel aastal palju tõsisemaks. Joomine, toitumine, varustuse hankimine, treeningute planeerimine jne. Lõbu ja kaif on õnneks säilinud.

Berliini lähen tänase seisuga läbi jooksma, püüan küll alla 4 tunni, aga see on rohkem unistus kui reaalsus, sest viimaste kuude trenn ei ole olnud see, mida kevadel oleks plaaninud. Pikki otsi peale suve teinud vaid kaks, lõigutrennid jäid viimased juuli lõppu, tempojooksusid septembris kolm. Niiet olek kõige kindlam ei ole, vaim on rohkem valmis. Samas näitas eelmisel nädalal joostus 30 km, et vorm kõige kasinam ei ole, kui peale 3 tundi lippamist veel tempo tõstmiseks jõudu jagus.

Kõige raskem ongi hetkel see, et tean, mis tasemel olen suvel olnud ehk mis tepmo ja pulsiga lõigutrennid kergelt möödusid. Või siis trennis 10 km ajaga 50 minuti kanti, keskmine pulss 150. Et mulle väga meeldis see periood ja see võimekus. Et põdemise asemel idee uuesti sinna jõuda. 

Emotsionaalselt on järgmine nädal ilmselt kergem kui maikuust tänaseni, sest Suur Eesmärk saab lõppeks täidetud ning natuke saab aega maha võtta. Plaan on siiski jätkata, teha trenniplaan talveks 
ning kas järgmisel  Berliini maratonil või mõnel kevadisel uuesti proovida. Jooks on lihtsalt see ala, mis mulle istub.

Aga täna eelviimane 5-6 km enne päris võistlust.

teisipäev, 25. september 2007

Nüüd siis selgus, et mina olengi esimene langenu, kes teiega starti ei tule.:(
Küll aga tulen teile kaasa elama Berliini.
Treenimine oli mulle veidi liiast ja sain liigesepõletiku. Nüüd siis pean võimalikult vähe käima ja ravima.

esmaspäev, 24. september 2007

Kui spordist aega üle jääb...

Eesti kunst Berliinis Haus am Lützowplatzil

27. septembril avatakse Berliinis näitus Eesti kaasaegsest kunstist mida kureerib Kumu kuraator Hanno Soans. Näitusel on töödega esindatud Peeter Allik, Kadi Estland, Dimitri Gerassimov, Neeme Külm, Marko Laimre, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Jüri Ojaver, Taavi Piibemann, Mark Raidpere, Tõnis Saadoja, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik. Näitus jääb avatuks 4. novembrini

kolmapäev, 19. september 2007

Maratoni peaproov vol. 2

Tegin maratoni peaproovi ära pühapäeval ehk kaks nädalat enne võistlust.
31 kilomeetrit tuli 2 tunni 50 minutiga. Arvan, et oleks pidanud jooksma veidi aeglaselt, aga kuna jalg oli kerge oli raske sundida end venima. Pulss ei olnud ka kõrge – jäi kogu jooksu ajal keskmiselt 160 alla. Samas ei soosinud ka jahe ilm (+12C) pulsi kerkimist.
Püüdsin minagi mängida spordimeest :) ja huvi pärast tarbida sportlaste mõeldud süsivesiku, glükoosi, mineraalide, vitamiinide jne. poolest rikkaid toidulisandeid.

Enne jooksu võtsin Maximi energiabatooni, jooksu keskel 8 Everiti krambitableti ja 1 Maximi kolmekordse geelipaki ja pärast jooksu Everiti R2 taastusjoogi. Lisaks tarbisin enne jooksu ja jooksu ajal lahjat Carbococ 2 energiajooki.
Ehk kõik nagu paberil kirjas vastavalt pingutuse (jooksuga kadus 2300 kcal) astmele.

Plussid: jooksu keskel ei tekkinud ühtegi nõrkushetke (ehk energiavarude taastamisega sain ilusti hakkama). Pärast jooksu pole jalgades praktiliselt grammigi kangust.

Miinused: kõht on vaikselt valutanud juba kolm päeva, krambitabletid ei tahtnud jooksu ajal suus eriti sulada – kuid nende närimine jooksu ajal lööb pulsi käest.

Mõtlen nüüd hoolega, kas maratoni ajal neid tooteid kasutada või ei. Ehk on kellelgi Everiti ja Maximi toodetega kogemusi ja oskab kommenteerida mis võis nihu minna.

teisipäev, 18. september 2007

Maratoni peaproov

Hilisest kellaajast hoolimata võtsime Rauli ja Eeroga eile ette kohustusliku pika tiiru ehk peaproovi. 18.40 paiku startides oli eesmärk pigem 3 tundi kui 30 kilomeetrit, sest tempot ja pulssi väga kruvida ei tahtnud, pigem vaikne kruiis. Koguneski lõpuks distantsi 27 kilomeetri jagu ning täna on tunda, et eile sai midagi pikemat tehtud. Aga selline mõnus väsimus, mitte kurnatus või valud vms. Igatahes, õhtul miskit lõdvestuseks ja siis treeneri soovitusel maratonini üle päeva 5-6 km. Ühtlasi algab tänasest siis pastadieet.

Mis hakkas eile täiega vastu (ehk siit moraal, miks trassil manustatav enne kindlasti ära proovida), olid spordigeelid-tabletid-jook jms. Võtsin testimiseks maximi toodetud banaanimaitselise kolmedoosilise geelipaki ja Enerviti sisuliselt soolatabletid (krampide vastu) ja Carbococi spordijooki liitri jagu, pool liitrit sellest lahjem segu. Kui nood komponendid on eraldi võttes kõik suht okei maitsega, siis teise tunni lõpus uut doosi süsivesikuid geelist ammutades ajas südame pahaks, sest kogu sporditoiduvärgindus on ikka suht magus või imal, kaasa arvatud jook. Ehk koju jõudes nõudis organism heeringat või midagi veidi vängemat. Niiet ma ei teagi hetkel, kas ja mida rajale kaasa võtta.

Maratonini jääb 11 päeva.

reede, 14. september 2007

Eesmärk alla saja minuti - tehtud

Kriban ka mõned mõtted pühapäevasest SEB poolmaratonist.
Jooksutingimused olid minu arvates ideaalilähedased.
Temperatuur mingi 15 kraadi – mõnusalt jahe. Unistan vaikselt, et oleks Berliinis ka selline ilm - veelgi parem, kui veel külmem. Siis saaks joosta esimesed kümme-kakskümmend kilomeetrit vaid seepärast, et sooja saada ja kui soe käes pole ka finish enam kaugel :P
See selleks…
Lisaks oli Pärnu maanteel eraldatud stardikoridor umbes seitsmesajale poolmaratoonarile niivõrd lai ja mugav, et sealt võisid jooksjad kaotada vaid loetud sekundid.

Stardikoridoris tegi minuga juttu Eesti ultramaratoni grand old man Peeter Kirpu, küsides et miks Atonen Äripäeva sponsoreerib ja meile 5000 krooni tahab kinkida. Et ega tal ju vormi ei ole ega midagi. Mainis veel, et võtaks ise sellise kihlveo hea meelega vastu.
Püüdsin Atoneni kaitsta ja ütlesin, et küll ta siis enda vormis niivõrd teadlik. Kogenud maratoonar. Ega ta niisama vehi :)

Jooks sujus plaanipäraselt. Seadsin sihiks joosta alla 1:40 ja see õnnestuski (aeg 1:38:26).
Kuna poolmaratoni jooksmise ajal oli tunne kogu aeg väga hea ja viimased kilomeetrid suutsin veidi isegi tempot lisada, eeldan et sada protsenti ma end päris ei realiseerinud ning mõned minutid oleks võinud veel maha võtta.
Samas polnud vorm kindlasti nii tugev, et Meelis Atoneni võita (1:31:25).

Berliini lähen positiivsete ootustega. Arvan, et vaid isikliku rekordi löömisega (3:56) ma väga rahul ei oleks. Hea oleks, kui saaks aja 3:40-3:50 vahele, väga hea kui õnnestuks saada alla 3:40.
Samas mul suurmaratoni kogemus puudub. Kui esimesed 20 km tuleb vaid meeletus inimmassis (ikkagi 40000 ühes jooksus!!!) trügida, siis ega siit head nahka ei saa. Elame näeme :)

Ah jaa. Kolme ja poole kuu tagusest varbaluu murrust on praegu järel vaid mälestus. Jooksmist see enam kuidagiviisi ei takistada ja selle taha enam varju pugeda ei saa.

neljapäev, 13. september 2007

Tuju tõuseb

Kaks asja on mu tuju sellel nädalal siiski tõstnud. Eile natuke mõeldes ja tehes järjekordset jooksu, leidsin veelkord kinnitust, et vorm on siiski hea. Seda näitab ju tegelikult kõige paremini taastumisvõime. Mul oli peale poolmaratoni jalad küll veidike kanget, kuid üldiselt olin tipp-topp korras (ptüi ptüi ptüi) ja sõitsin järgmisel päeval kell 6 hommikul Riiga :) Ja ega eile oli täitsa tavaline joosta. Muidugi ma jooksin poolmaratoni vähem aega, kui osad mu võistkonnakaaslased ja teadagi on see energiakulu seisukohalt üsna oluline.

Teine hea asi on see, et alanud on uus kossuhooaeg. Nii et teen nüüd paar nädalat ka seda ja tuulutan oma vaimu ja siis nädalake puhkust enne maratoni ning ajeee - tehtud see saabki :)

Muuseas naised läbivad maratoni tihti enda teadmata. Nimelt võrreldakse lapse sünnitamist maratoniga, sest mõlemaks peab valmistuma nii füüsiliselt kui ka vaimselt. :) Tõsiselt. :) Ses mõttes üritan nüüd ikka oma naisele järgi jõuda :) sest mööduda ma temast niikuinii ei kavatse ;)

kolmapäev, 12. september 2007

Maraton jääb ära...

... oli tunne mis mind valdas peaaegu kogu jooksu vältel. Ei teagi milles asi, aga tundsin ennast halvasti. Jooksuisu selleks aastaks on täis ja ajab üle ääre. Nagu olen öelnud on üheks võistluseks treenimine poole aasta vältel absoluutselt nüristav ja kurnav. Minu meelest lausa ebavajalik. Eriti inimesele, kes niikuinii spordiga tegeleb. (Eelistan seetõttu pallimänge, kus isegi alagrupist edasi mitte pääsedes, on ette nähtud teatud arv mänge :))

Jah ma jooksin poolmaratoni 4 minutit kiiremini kui eelmine aasta. Jah rada oli minu meelest raskem, sisaldades mitut kilomeetrit ebameeldivat vastutuult ja tõusu. Jah võtsin võistlust treeninguna ja võib-olla poleks pidanud päev varem 11 km ringi tegema. Aga sellegi poolest pean ütlema et tunne polnud kõige parem ma olen väga väga pettunud.

Loodan, et juhtub mingi ime ja saan isu tagasi. Puhtalt tahtejõu aurudel püüan siiski maratoni läbi joosta. Igal juhul on selge, et 5 min/km tempot ma ei tee :) Üritaks 5.30 kanti või isegi 6 min Seegi oleks ju üsna hea. Halvimal juhul oleks aeg 4.13...hmm...vägagi hea :)

Teistele tublidele palju edu ;)

esmaspäev, 10. september 2007

Sügisjooks - aasta parim elamus

Martti Soosaar pühendab oma SEB Sügisjooksu elamuses me tiimile terve lõigu. Olgu too siinkohal ära toodud.

Tagumise otsa sees tegid sooja hoolsad Äripäeva maratonitiimi liikmed, kel ees suurejooneline rahajooks Berliinis, kus igale Meelis Atoneni alistajale laotakse alistatu poolt peo peale 5000.- krooni puhast, mille taha ei hakka isegi maksuameti küüned, sest Atonen on loodetavasti oma tulud juba deklareerinud ja teeb selle rahaga mis ise heaks arvab - jagab laiali või hoiab alles isiklikuks tarvitamiseks! Praegu Äripäeva püstolreporterid ja muud sealse toimetuse sportlikud tegijad veel pildil esiritta ei roninud - ees on veel mitu nädalat hoolsat treeningut. Berliinis joostakse maraton 30. septembril!

pühapäev, 9. september 2007

10kilomeetrit testitud

Sügisjooksu 10kilomeetrine test läbi ja tulemus rahuldav. 299. koht ja aeg 43.20. Ausalt öeldes soovisin muidugi minuti-pooleteise võrra kiiremat aega, aga arvestades, et nädala alguses räsis mitmepäevane kõva nohu ja köha ning pisike palavik tublisti keret, tuleb rahule jääda. Aeg on minuti parem kui 2 aastat tagasi, mil trenni tublisti rohkem tehtud ja distants ise kah suht kergema reljeefiga.

Reljeefist rääkides - need pagana pikad lauged tõusud enne Balti jaama ja Toompuiesteel üllatasid. Olid tiba raskemad, kui arvasin. Aga lõpetasin siiski suht hea enesetundega, päris tühjaks jooksmisest polnud juttu.

Ja tõesti oli tore näha ÄP maratoni tiimi tublisi rühkijaid kilomeetreid võtmas. Kindlameeelselt ja visalt. Kummardus, kes julgesid ka poolmaratoni ette võtta. Meie tiim on kaunis kuulus juba, ka teadustaja vabaduse platsil rääkis, kuidas me Berliini koos Atonieniga lähme :-)

Trenni poolest peaks nüüd viimased paar-kolm nädalat proovima veidi rohkem kiirust ja tempot. Viimase pika jooksu võtan veel järgmisel pühapäeval ette, siis peaks tublisti mahtu langetama. Enam pole midagi teha, kui sellest maratoni läbimiseks ei piisa, siis ei tee seda viimase paari nädalaga kuidagi tasa.

Niiet - edasi Berliini peale!

Poolmaratoni tagajärjed

Minu jaoks oli tänane poolmaraton vahva. Vedas ilmaga, vedas kaaslastega, vedas jooksuvormiga. Minu üllatuseks nägin nii palju tuttavaid, kellega koos jooksuseminaril olin. See tegi südame soojaks, sest neid nägin terve distantsi vältel, oli kellele lehvitada ning kelle rõõmsaid nägusid ära tunda.

Kurvastan natuke, et ei tulnud treeneri pakutud ajaga finišisse (2h 10 min pakkus Raspel), ent finišiprotokollis 2 tundi, 17 min ja 50 sekundit tõid mulle oma vanuseklassis 17nda koha.
Stardis oli väike motoorne rahutus ja pabin, nagu igal võistlusel ikka.

Esimese ringi lõpusirgel püüdis mind ja minu jooksukaaslast kinni Pavel Loskutov. Järgmisel aastal lubasime endale, et jookseme kiiremini, saame telepilti koos Loskutoviga finišisirgel. Teisele ringile minnes oli hea tunne, ei väsimust, hoidsime rahulikult oma tempot (11.km vaheaeg u 1h 7 min). 15 kilomeetril tundsin ebameeldivat näljatunnet, hommikul oleks võinud rohkem süüa. 16-17 kilomeetri vahel jäime jälle alla liidritele, seekord 10km jooksjatele ja sealt maalt lõpuni oligi väga raske. Inimesi oli nii palju, et raske oli rahulikuks jääda. Oma jooksusamm juba sees ja kade meel oli tõesti näha neid kõiki nii kergelt lippamas vaadata.

Absoluutselt kõige raskem jooksurajal hakkas nendel imepisikestel tõusudel enne Baltijaama ja Kaarli puiesteed. Teisel ringil olid jalad juba seal päris kanged. Ent finišisirgel, mis kulges alla mäge leidsin kuskilt need viimased jõuvarud ja tormasin innustavate hõigete saatel üle finišijoone. TEHTUD!

Nüüd ma saan aru, miks tuleb peale jooksmist venitusharjutusi teha, esimest korda minu kogemuses aitas see mind kangete jalgade lõdvestamisel.
Kahjuks pingelangus peale võistlust ei lase mul koos teistega pidutseda, kuna leban kodus peavalu ja palavikuga. Muideks, see on loomulik ja normaalne. Peale nii rasket pingutust ja vedelikukaotust on veres laktaadi ja põletikunäitajad suured. Mõnus puhkus ja taastus on kohustuslik!
Kardan ikka Berliini küll!

Pool maratonist sai läbitud

Täna sai siis SEB Sügisjooksul end proovile pandud. Treener pani meile (tüdrukutele) eesmärgiks rada läbida 2.30ga. Ausalt öeldes tundus see eesmärk suht võimatuna. Arvasin, et ei jaksa nii pikka maad nii kiiresti joosta.
Algus oli mõnus. Jäime juba suht alguses enamusest maha. Oligi hea joosta, ei pidanud kellestki mööda trügima ega pendeldama :) Kahjuks mu armsal jooksukaaslasel, Virgel, hakkas juba alguses jalg valutama ning me ei saanud enam koos joosta. Tahtsin proovida etteantud ajaga joosta. Nii ma siis hülgasingi mõned meie trennikaaslased ning hakkasin üksi edasi rühkima.
Esimese ringi jooksin enamus ajast uhkes üksinduses. Rada tundus nii suur ja lai :) Üksikud ergutajad olid siiski ka raja ääres. Aga nuh, eestlaste temperament on nagu ta on, enamus lihtsalt vaatas kaastundliku näoga ja ei hõiganud miskit. :)
Teist ringi alustades püüdis Tene mu kinni. Saime umbes kilomeetri joosta, kui selja tagant tuli 8000 10km jooksjat. Lausa kade meel oli vaadata, kui kerge jalg neil oli :) Oleks tahtnud ise sama kiirelt ning kergelt joosta. Minu samm aga oli juba suht töntsiks jäänud. Ühes joogipunktis kaotasingi Tene silmist ning jooksin taas üksi edasi. Nüüd juba tuli trügida ja pendeldada teiste inimeste vahelt. Teine ring oli väsitav. Õnneks ei tule Berliinis kahte ringi joosta vaid ühte suurt ringi.
Üksi oli nii raske joosta. Mitu korda tulid pähe loobumise mõtted. Kui selline mõte tuli, kordasin peas ühte mõtet ühelt Hollandi maratoonarilt: "kui ei jaksa enam joosta, siis tuleb edasi joosta". Pealegi, teise ringi pealt oleks juba nõme pooleli jätta, üle poole distantsist oli ju siiski joostud.
Raja ääres olid vahvad kilomeetripostid. Neil olid ergutavad ja julgustavad hüüdlaused. Kui neist muud kasu polnud, siis vähemalt ajasid muigama ning viisid mõtted mujale.
Viimasel ajal on mul pikkadel jooksudel selg ning põlved valutama hakanud. Eile määrisin nii seljale kui põlvedele spordikreemi ning täna tõmbasin enne jooksu põlvesidemed ning reumavöö üll' ning tänu neile ei andnud ka põlved ja selg nii hirmsasti tunda.
Enne lõppu oli kaks tõusu. Ometi nii väikesed, kuid siiski niii rasked. Lõpus üritasin end mõnele 10km jooksjale sappa võtta, et kiiremat tempot teha ning viimaks ometi ära lõpetada. Ja ega see lõpp tulemata jäänud. Hea tunne oli üle finishi joone minna. Loodan, et jõuan ka Berliinis selleni. Olen täiesti kindel, et selle finishijoone ületamine toob palju mõnusama tunde :)
Enda kella järgi tuli aeg 2:34. Eesmärk peaaegu täidetud.
Nüüd aga ärateenitud peole :)

neljapäev, 6. september 2007

Pool tundi praadimist veel

Kell on 11.30 ja ca tunni pärast stardib SEB Sügisjooksu 10 km rahvas. Mul on veel pool tundi oodata enne stardipaika asumist, kodust on sinna lipates 5 minuti tee. Soojenduseks paras. Üldiselt on vastik tunne, mis on igal stardihommikul ja ärevusega toimetulek ei õnnestu veel. Natuke ilmselt on asi selles, et ei tea täpselt, mis tasemel hetkel vorm on. Ehk võib tulla nii 
positiivseid kui vastu ootusi üllatusi. Isiklik rekord oleks ideaal. Pulss on samas hetkel enamvähem normaalne puhkepulss.

Muidu stardihommikud püüan rutiinsed tavahommikutega võrreldes, et mitte väga ärevaks end ja keha ajad. Tõusen ca 4 tundi enne lähet, tahan rahulikult süüa (mitte geele või batoone, aga normaalset hommikusööki), kohvi tarbida ja vaikselt häälestuda. Ainult, et Berliinis vist koidab kella 5ne äratus, et 9ks oma stardigrupis paigas olla.

Nägin ära ka 21,1 km stardi, kiiremad neist on ilmselt 10 km juba läbinud.

Lisa kell 14.24. Tehtud. Viienda kilomeetrini kulges kõik ilusti tempos alla 5 min/km, aga siis hakkas pideva slaalomitamise tõttu pistma ning edasi tuli rahulikumalt võtta, et hinge päris kinni ei tõmba. Samm oli kerge ning 5.30 min/km võiks maratoniks julgeda võtta küll. Mõnus.

Täpset aega veel ei tea ja ilmselt ei saagi, sest aeg läks käima stardipaugust, aga jooksmiseni jäi sealt veel mõned minutid. 50 minuti kanti neto, ma pakun. Üllatavalt (tegelikult on see hea) palju inimesi on üsna heas vormis ja lippasid 50 minuti kanti. Mõnus.

Muidu 6. km paiku innustasin veel Moonikat ja Tenet, kes poolmaratoni lõpusirgel olid ning finishis pani teadustaja kõrvu liigutama, kui ÄP Marathon Teami mainis. Tugev innustus kolme nädala pärast toimuvaks esietenduseks.

Järgmisel aastal loodetavasti jälle kesklinnas.

Kuidas ÄP poolmaratoonaritel läks?

esmaspäev, 3. september 2007

Uus jooksuseminar novembris

Tere, jooksusõbrad!

Annan kõikidele huvilistele märku, et järgmine jooksuseminar saab toimuma 15.-18.novembril Jõulumäe spordibaasis.
Seekord räägib Ants Nurmekivi talviseks perioodiks treeningu planeerimisest ja jooksutehnika teooriast, Eve Pihl räägib toidulisanditest ja vedelikutarbimisest. Kohal on Borni esindaja, ning Nike esindaja, kes räägib talvisest riietumisest. Mitte keegi ei pääse ka ühistest jooksu ja ÜKE treeningutest. Neljapäevase seminari eest tuleb kukrut kergendada 2200 krooni võrra (lisandub käibemaks).
Registreerib, lisainfo ja täpse seminarikava annab Margus Pirksaar: : margus.pirksaar@hpp.ee

Kohtumiseni Jõulumäel!