Reede, 29. august 2008

marss mugavustsoonist välja

vaatasin kolmapäeval, et pilves ilm vist peab ja õhtul pakkisingi toas end riidesse ja rulluisukudesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning ukerdasin siis trepist alla. enamvähem sünkroonis välisukse paotamisega hakkas sadama. saatsin ilma valjuhäälselt pikalt ning ukerdasin uiskudega tuppa tagasi, et jooksujalatsid jalga panna.

põikasin siis lipates staadionile ja pea kogu trenn möödus egiidi "the loneliness of the long distance runner" all, sest alguses oli lisaks minule üks hing, pärast paar lisaks. vihma lahmas täiega, ent jahe õnneks polnud.

jooksmise lihtsus on ikka kihvt - pole vaja ei päikest ega kuiva asfalti, õues võib uluda tuul ja valada vihma, ikka saab harrastada. kusjuures, ebamugavus mõttest soojast toast õue vihma-lörtsi kätte minna kaob paari korraga. see on piiride nihutamine, oma mugavustsoonist väljatulek. korralik spordikilekas peab päris tugevat vett ning korralikus kunstmaterjalist jooksusokis ei hakka jalg ka pärast märjaks saamist külmetama. sel aastal pole vist ühtki lippamist ilma tõttu vahele jäänud.

pealegi on vihmaga trennil miski teine maik, sest paljudele on loikude vahele slaalomilippamine midagi müstilist ja vastikut, millega ise tegeleda ei tahaks. nende tunnustavad ja samas õõvastust pakkuvad pilgud on juba ainuüksi vihmast ilma väärt.

igatahes, täna on üks trenn juba jõusaalist selja taga. kui ilm annab (risti ette lööv ja palvetav smaili), saab õhtul uiskudele ka.

Teisipäev, 12. august 2008

aga tee siis ise paremini

Pekingi olümpia meenemünt. foto Andres Haabu, Äripäev

eile möödus jooksujalul 1,5 tundi. distantsi ei tea, sest jooksuandur loobus koostööst. ma loobuks ilmselt ka, kui mind kileka taskus ära pestaks. loodan muidugi, et veekindlus siiski töötas ja lihtsalt patarei on tühi. eks lähipäevil näe.

aga Olümpiast. kuna ma pole varem eriti aktiivselt Olümpia toimumise ajal spordiga tegelenud, siis nüüd näen-tunnen, kuidas ise liigutajana on teisi sportimas vaadates asjal hoopis teine mekk man. et aimad, kuidas vormi saada, mida pingutus tähendab, miks aegajalt sportlased ebaõnnestuvad ja kui palju mängib juhus selles, kas tulemuseks on täielik ebaõnn või suurepärane sooritus, mis mõtted rajal võivad peast läbi käia jne.

siia juurde ka Priit Pulleritsu intervjuust dr Mihkel Mardnaga üks mõte, kes ka olümpiakoondise doktor.

Nüüd vähemalt tean, mis on spordis pingutamine. Tean, mida ja kui palju on vaja teha, et jõuda mingile tasemele. Kui ma sporti ei teeks, poleks mul ettekujutustki, mis tasemel on sellised mehed nagu Jaanson või Endrekson. Aga nüüd on mul võrdlusmoment olemas ja oskan hinnata seda, mida nad teevad. Ajakirjanduses võtavad sageli sõna mehed, kes tunnevad küll spordistatistikat, aga sporti ennast ei tunne.


meie rekordid jäävad küll maailma tippidele veel alla, ent kui kusagilt ei alusta, siis ei jõua ka kusagile välja. Eesti rekordeid purustanud ujujad on end igatahes juba ületanud.

Teisipäev, 5. august 2008

Maratoni võib edukalt läbida ka jalgsi

Maratonihirmust ülesaamiseks või jooksmisele vahelduse otsimiseks on ideaalne võimalus läbida 42,2 km jalgsi. 3. augustil toimunud III Lahemaa käimismaratonil jõudis hoolimata raskest maastikust lõpuni 110 startinust 106. Allakirjutanu nende hulgas.


Foto: Lahemaa III käimismaratoni 2 kilomeeter, 3. august 2007

Avastasin käimismaratoni olemasolu internetiavarustest vaid paar päeva enne matka toimumist. Laupäeva õhtul otsustasin, et treeningu huvides võiks ürituse üle vaadata. Kuna sünoptikud ennustasid pühapäevaks vihma ja äikest, mõtlesin et parem teistega märjas ja külmas rassida kui toas nelja seina vahel passida.
Pühapäeva hommik tõotaski kehva ilma, (kuid mida päeva peale edasi seda selgemaks taevas läks ning etterutatult öelduna ei tulnud võistlusel vihma kellelgi kannatada – kui mõned loikudes sumamised välja arvata).

Tegin spordijoogi valmis, võtsin fotoka ühes ja asusin Laulasmaa poole teele. Kuna võistlusele minek tuli täiesti ootamatult ei kavatsenud ma väga pingutama hakata. Lisaks polnud tegemist ka traditsioonilise võistlusega vaid pigem matkaga – st. aega ei võetud, kõik lõpetajad said lõpus väikese karika ning trassi võis läbida lisaks käimisele ka joostes.
Minu esimene mõte oli, et poole trassist käin ja teise poole sörgin.

Võistluspaika jõudes üllatas õrnema poole rohkus. Kui tavaliselt on jooksumaratonil iga neljas-viies naine, siis käimismaratonil oli seis täpselt vastupidine. Tõenäoliselt oli naiste ülekaalu taga see, et ürituse üks eestvedajaid oli Eesti Kepikõnni Liit, mis peaasjalikult koosneb naistest. Ning v-o ei pea mehed käimist piisavalt pingutavaks spordialaks. Mine tea. Igatahes mina sain matkal oma koormuse kätte küll ja küll :)

Võistluse peaorganisaator Helges Mändmets (tervitused temale superürituse korraldamise eest) pidas tervituskõne ning saatis meid kell 1000 Kolgaküla spordikeskuse eest teele. Pärast esimeste tõusude, metsateede ja lagendike võtmist ja hoo sissesaamist jäin ühes tempos liikuma kepikõnni treener Kaiga, kel selja taga juba mitu taolist käimismaratoni. Kuuldes, et Kai on käinud maratoni läbi 6 tunni ümber (respect!) ja nähes, et kilomeetripostidest möödumine andis meile keskmiseks kiiruseks ca. 7 km/ tunnis, otsustasin et ma ei tee täna ühtegi jooksusammu ja vaatame, kuidas maraton nõnda läbitud saab.

Umbes kümne kilomeetri peal jätkasin trassi koos sporditarvete maaletooja Kaupoga, kes ladus endale põhja sel pühapäeval toimuvaks Tartu Rulluisumaratoniks. Jutu käigus tuli välja, et ta oli sarnaselt meie Maratonitiimiga möödunud aastal Berliini maratonil käinud, kuid erinevalt meist rullitamas.
Kaupoga vedasime koos välja poole maa (21 km) peale. Aega oli kulunud 3:04.
PS! Tänu Kaiga ja Kaupoga vestlemisele lendas esimene pool maratonist lennutiivul, hoolimata sellest et raja jooksul tuli mitmeid kordi võtta Valgejõe kanjoni ürgoru hingematvaid (ilusaid) tõuse ja laskumisi (peale maratoni sain Kaupolt teada, et tõuse ja laskumisi oli rajal kokku 540-560 meetri jagu).

Teise poole rajast liikusin üksi ja omas tempos. Võtsin vahelduseks kaamera seljakotist välja ja klõbistasin mälestuseks teha ka mõned pildid. Vaatasin kella ja kalkuleerisin, et kui tempot 0,5-1 km/tunnis tõsta peaks kuue tunni alistumine olema täitsa reaalne.
Aga võta näpust. Ega käimistempot pole lihtne tõsta. Heal metsavaheteel võis kiirus küll tõusta 7,5-8 km/tunnis, aga see oli ka max. Eks veidi võis hoogu pärssida ka kerge väsimus. Aga peaasjalikult oskamatus, kuna tavaliselt ma nii kiiresti ei käi ja tehnika puudub.
PS! Sarnaselt jooksmisega peaks käimisel end kergelt ettepoole kallutama, kuid ma hoidsin ennast liiga sirgelt ning enda liikumapanemiseks tuli pöiaga kaapimist liialt tihedalt ette.

Kolgakülla tagasi jõudsin 6 tundi ja 5 minutit peale stardipauku (keskmine 5 km tempo jäi 41-45 min vahele).
Mõtlesin, et kui tegemist oleks sirge asfaldiga, siis reaalne oleks maraton käies läbida ka 5:30-5:45ga. Mulle tuli see igatahes üllatusena, kuna enne maratoni lootsin, et 7 tunni alistumine oleks väga hea.
(PS! Pärast 6 tunnist 100% käimist tegin mõnisada meetrit lõdvestavat jooksu - oi kui mõnus ja kerge oli :) Ehk siis iga liikumise jaoks töös erinevad lihasgrupid)

Finishis võeti mind (ja kõiki teisi) vastu aplausiga. Kõik lõpetajad said ka väikese karika omanikuks. Lisaks ootas kõiki kuum saun ja grillvorstid salatiga (ahjaa – võistluse keskel oli ka kolm joogi- ja söögipunkti, kus jagati morssi, puljongit, saia-leiba ja muffinsit). Kuna ilm püsis kergelt pilvine ja ca 17 kraadi juures oli aga higistamist vähe ja kaasa võetud joogiga kott oli seekord liiast.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli minu jaoks kõige lihtsama-raskema maratoniga.
Lihtne oli see füüsilises mõttes (keskmine pulss 132), raske aga rajaprofiili arvestades.
Igatahes väga lahe üritus millest võtan võimaluse korral osa ka järgmisel aastal ja soovitan ka teistele. Käimine on mõnus vaheldus.

Ametlik link käimismaratonile: siin

Laupäev, 2. august 2008

Aeglane maratonitrenn võib pärssida kiirust


Usain Bolt (maailma kiireim inimene), Allikas: www.daylife.com

Möödunud nädalavahetusel tõdesin Kose staadionil, et aeroobsel tasemel tehtav maratonitreening (minu puhul siis pulsiga 155-160/min) ei aita kuidagi kaasa parema kümnevõistlustulemuse saamisel, kus on peaasjalikult tähtis plahvatuslik kiirus.

Ajakirjanike kümnevõistluse tulemuseks jäi mul seekord 3733 punkti, mis jääb kahe aasta tagusele isiklikule alla ligi seitsmesaja punktiga. Samas olen ma enda arvates kindlalt paremas maratonivormis kui kunagi varem.

Ega ma kümbis ausalt öeldes rekordit tegema ei läinudki, küll aga lootsin et 400 ja 1500 meetris võiks näha mõningast paranemist. Aga tutkit!
400 meetri tulemuseks 63,5s (rekord 59,3 s). Jooks väsitas reiepealsed lihased ära ja tõmbas hinge nööriga nii kaela, et olin pärast jooksu terve minuti siruli ja lõõtsutasin. 1500 meetris oli ajaks 5:34 (rekord 5:17) ja samuti andsin enda arvates maksimumi.
Veelgi karmim oli olukord sajas meetris, kus jäin oma kahe aasta tagusele tulemusele alla ligi sekundi (13,1s vs 12,2s) kuigi tingimused olid jooksuks superhead.
Õnneks täheldasin ma kõikide jooksude puhul, et taastumine oli väga hea. Nt. mõned minutid pärast 1500 meetri lõpetamist polnud probleemi minna taastavat jooksu tegema.

Milles siis asi?
Kuna treeningutel on mu tempootsad piirdunud max. kiirusega 4:00/km, siis võib lahjasid tulemusi seletada sellega, et olen koormust andnud peaasjalikult vaid aeglastele lihaskiududele.

Kiirete ja aeglaste lihaskiudude hulk on paika pandud geneetikaga, aga laias laastus jagunevad need kiud inimestel pooleks. Teadlased arvavad, et tugevatel maratonijooksjatel võib olla rohkem aeglaseid lihaskiude ning samas sprinteritel jällegi enam kiiremaid.

Kindel on aga see, et erinevad lihaskiud saavad koormust erinevates liigutuste faasides ja mida sa ei treeni, see ka ei arene.
Kestvusspordis puhul kontraheeruvad lihaskiud võrreldes maksimaalse ulatusega vähe, samas aga peavad need aeglased ja nõrgad kiud vastu pidama tunde.

Kui maratoni algfaasis kasutaktase aeglaseid lihaskiude, siis maratoni edenes kui glükoosivarud kaovad hakatakse kasutama üha enam kiireid lihaskiude, et lihasjõude säilitada. Samuti läheb kiiremaid lihaskiude vaja kiirematel maratoonaritel.
Võtame näiteks Haile Gebrselassie, kes on 10 km viimased 200 meetrit läbinud 25 ja poole sekundiga. Ilma kiirusliku särtsakuseta pole see võimalik.
Nii, et soovitus endale – rohkem tööd anaeroobses tsoonis ehk siis lõigutrenne :) Muidu maratonis tulemust ei paranda