Reede, 30. detsember 2011

pauguga uude

teraapiline. sel aastal unistus. Foto: Andres Haabu

nii vaikseks kõik on jäänud (siin)....

aga püüan nüüd uuesti hoogu sisse saada. sest esiteks on vahepeal kõvasti sporti rassitud - ujulaga oleme taas sõbrad (osalt ühe Barcelona kommunaalujula süül-abil-toel), rattaga saab puki seljas sõtkutud (nüri-nüri-nüri, aga vähemalt saab filmi vaadata ning turvalisem-soojem kui õues), jooksukilomeetreid koguneb visalt ning (rull)suuskigi pole nurka saanud visata. ja s...a suusailma pole minu arvates olemas. kui suvel sai, lumeta, 120 km Pärnu uhatud, siis kannatab ka nüüd, endiselt lumeta, trenni teha. Tartu Maratonist (ehk selle tõenäolisest ärajäämisest) on ainult kahju. aga võibolla veel vara muretseda.

teiseks hakkab üha konkreetsemaid vorme saama meie 2012. aasta Projekt. julgen sellest rääkida, kui kõik kokkulepped jms olemas. asi susiseb ja rauad on tules. seni on läinud nii hästi, et ei julge uskudagi. kaifff.

aga meeleolukat lõppu ja tervet-sportlikku uut.

Neljapäev, 27. oktoober 2011

järgmine ultra - 1000 kilomeetrit jalgsi

hooajale panen punkti siin. sellel rajal. iga sammuga. Via De La Plata ehk 1000km sammumiserõõmu.

aasta alguses käisin veksleid 2011. aasta hooaja kohta. vaatame siis, kuidas läks.

plaanid olid ja tehtud said
- Tartu Maraton - ja mitte ainult. neli päeva jutti aasta külmimal nädalal suuskadel ehk Ekspeditsioon 300 km.
- Haanja 100 Suusk - tehtud.
lisaks tulid:
- Laulasmaa Ultra - skoor 63,3. meeskondlik võit. ütlemata tore ettevõtmine.
- rullsuuskadel Tallinnast-Pärnusse. mismõttes on suvel Eestis s... suusailm?

tegemata jäid:
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte). ei osutunud loosituks. järgmisel aastal ehk.

veel ees.- 1000+ km matk Hispaanias - see seiklus algab järgmisel nädalal. 1,5 kuud, mina, loodus. kõnnin Via De La Plata palverännurada ehk Santiagost Sevillasse. tegelikult on see rada teistpidi, aga arvestan sügise saabumisega ja sammun jahedast soojemasse. usulisi põhjuseid pole, tahaks lihtsalt täitsa teistmoodi igapäevaelust - palju õues ja offline olla, mõelda, mitte planeerida ja liikuda.

uuel aastal?
on Plaan. väga suur Plaan. ja mitte ainult. aga sellest siis, kui tagasi olen.

hooajast üldse.
füüsiline vorm on elu parim ilmselt. samas muutus igasugune võistlemine pärast veebruarikuist sõgedust ebaoluliseks. enda proovilepanek ja ületamine tundub palju põnevam. suurt vahet ju pole, kas oled 77. või 385. või 14. milleks siis end lõhkuda.

midagi uut ka õpitud - esiteks käin jälle regulaarselt jooksmas ning üle 10 aasta taas jalgrattur. talvel lisandub ehk ka ujumine. niiet, triatlon, sa võid igaks juhuks end alt hoidma hakata :P

kahju on rulluisutamisest, mis suvest saadik üsna varju jäänud, kuid talvel on talgi võimalus.

hea meel on samas rattaarengute üle. Püssi abiga palju Eestimaad nähtud, sadulas nii palju uusi tuttavaid kohatud kui häid mõtteid mõlgutatud. ajaliselt päris hullumeelseks samas pole ajanud - pikim ring ulatub seni 5,5 tunnini (ehk 160 km, üksi) ning see jääb ilmselt ka hooaja tipuks.

esmaspäeval lendan puhkama, paar rattatiiru jõuab enne seda veel teha.

Neljapäev, 22. september 2011

üks ultra kuus hoiab arsti eemal


süütus kah lännu, õppind (ja õpetavad) mehed-head riistad aitavad õnneks kiirelt teele tagasi. Fotod: Siim Teller.

pealkirjast natuke hiljem. sissejuhatuseks aga järgmine lugu.

suveks olin jõudnud taas punkti, kus tundus spordis igav - rulluisk ja -suusk ja sörk ja jõusaal viisid mind radadele, kus olin juba kuid käinud/teinud/näinud. seda nii füüsiliselt kui vaimselt. siis tuli õnneks Tour De France, Reinu vinge sõit ning uitmõte vormus vaevu varju jätvaks liikumisvahendiks.


augustihommik Türisalu panga all. auto oli tolleks hetkeks juba tühi.

emotsioon algusaegadega ei ole tänaseks muutunud - iga sõit veab suunurgad ülespoole. peamiselt on selle põhjuseks see tunne, kuidas iga vändaliigutus viib sõitjat edasi. raju.

olen varem ka täheldanud, et motivatsioonikriisi saab vahel rahaga ja asjadega leevendada - uus ala, jooksusärk, paar sokke, innovaatilised prillid, uus playlist iPodis jms. väike särts ja jälle särab. vahel muidugi ei aita.

küll on muutunud tugevus. jalas on nii palju jõudu, et jaksab tunde probleemideta Eestit avastada. ja kahe- või mitmekesi tiirutamine on ka tore.

aga pealkirjas mainitud ultra. septembrikuine tuleb pühapäeval. 231 km maanteepüssil marsruudil Tallinn-Paide-Viljandi-Tõrva. kambas hetkel veel kuus inimest, ruumi jätkub mõnele veel.

Esmaspäev, 19. september 2011

kelle arvelt võita?

dr Holden ütles värskes blogipostis välja, millest ma ka viimase paari aasta jooksul palju mõelnud:

Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees. Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100.


kuidagi värskem tundub mõtteviis hankida uusi kogemusi ja elamusi mitte teiste arvelt (neile ära pannes), vaid end nihutades. pealegi saab nii kauem ja rohkem ;) igatahes, kirjutan alla.

muidu vahepeal on siin kõvasti sporti ka vihutud ning peagi aeg kevadel võetud plaanid üle vaadata. peagi, siis, kui aega tekib.

järgmiseks aastaks on üks Plaan ka. ka sellest varsti.

Esmaspäev, 8. august 2011

minu esimene ultravõit



Laulasmaa Ultra - käidud, tehtud, võidetud. tõsi, võit tuli kepikõnniklassis. ja tiitli annan endale ka ise välja :P

aga algusesse. esiteks oli lauba hommikul ilus ilm, meel mõnusalt ootusärev, temperatuur paras ja kõhus riisipuder. Raivoga Laulasmaale Eesti ultraperekond Vennikaste eestvedamisel korraldatud Laulasmaa Ultra (26h 21,1 km pikkust ringi joosta või sammuda) stardipaika jõudes oli metsa vahele telklinnak juba püsti löödud ning Elujooksu punt tegi soojendust-venitusi. mõnus ärevus oli õhus. number kätte ja särgile ning starti passima.

enne veel olin õhemad sokid sussidesse pannud, sest ebameeldiva üllatusena tundusid viimati kevadel jalas olnud maastikuroomikusussid ka õhema sokiga kuidagi liiga parajad. suve läbi plätudes ringi uhamine? mõtlesin küll enne võistlust mõned korrad jooksusussid jalga panna, et taas jala järgi vajuks, aga noh ... ei jõudnud.

stardis olin ainus keppidega eksemplar. moepärast sörkisin esimese kilomeetri ja arutasime Steniga tarahumara paljajalujooksjate tehnikaid - inimesed peavad jahti nii, et lippavad loomad surnuks. samas on nad ühed ultramad ultrajooksjad üldse - 48tunniga paljajalu 460 miili joosta on ... adumatu suurus. raju.

esimese ringi otsisin head tempot ja minekut. rada oli hästi tore ja meeldiv ning vahelduv. 21,1 km ring viis metsast mägedesse, üles Türisalu pangale ja randagi. tõusud võtsin lipates, enamused laskumistest ka. ümbrus vahetus ja igav ei olnud.

meeldivat elevust tekitas 6,7 km peal olnud (ja hiljema ka pärast 10 km, sest rada viis sealt peale tagasipööret veel mööda) teeninduspunkt, mis mulle 13,3 km ajaks 1:40 nimetas. see oli üle ootuste ja mõistuse hea ning GPSi liikumiskiirust vaatamata mõtlesin, et vist muudeti rada - juhendi järgi tuli pärast stardi-finishiala läbimist veel haak metsa teha. "et see vist jäeti siis ära," mõtlesin. nii arvutasin omale ringiajaks 2:40. ilus.

mõistagi oli see liiga ilus, et tõsi olla. tuli ringi lõpetamiseks ka vaimu tugevdav 4,8 km haak teha ning esimene ring sai lukku alles 3,5 tunniga. sedapsi siis. egas midagi, veedame täna rajal siis hommikuni.

teise ringi esimese kolmandiku kandis tundus korraks, et vasema jala suur varvas hakkas jooksusussiga lähemat tutvust tegema, kuid pärast paelade kohendamist tõmbas too veidi tagasi. niiet rühkisin edasi. etteruttavalt võib öelda, et see otsustas ka võistluse käigu. tegelikult oleks pidanud kohe jalatseid vahetama. aga noh...

siis jälle randa, metsavahele ronima (rabistades suutsin mägedes ühe turritava juurika omale tõusu võttes täpselt puusa rihtida) ning uuesti pangapealsele. et päev oli nüüd juba täies hoos, paistis Türisalul pulmaliste järjekord, kelle seljatagant ja kaadrist sai läbi marsitud.

siis aga, pärast järjekordset laskumisesörki enne tagasipööret hakkas vasem suur varvas üha enam oma olemasolu näitama ja enam ei aidanud ei paelade sättimine või jalatsi jalas kohendamine. niiet püüdsin sammuda nii, et varvas võimalikult vähe sussi puutuks. minu arvamus või püüdlused muidugi vahetusalasse jõudmisel enam ei lugenud ja tulitas üksjagu. otsustasin jalavarje vahetada.

see 4,8 kilomeetrine haak osutus piinaks, sest varbal oli küll rohkem ruumi, kuid nüüd hõõrus kand. sättisin küll korduvalt, kuid tolku polnud ja võtsin siis tallad päris välja. nii sai enamvähem kannatamata ringi lõpuni ja taas telgi manu uut kombinatsiooni proovima. enamvähem rahuldavaks sai astumise adidase jooksusussiga, üliõhukese rattasoki ja Salomoni maastikussissi taldadega. ja nii kõhklevate tunnetega kolmandale ringile.

kui see varbaintsident välja arvata, oli olemine ja fiiling viimasepeal - kõrvas mänginud lugu viis mõnusasse transsi ning kulgesin kohati aega-rada-ümbrust märkamata. ultrate kõige mõnusam osa - kulgemine. täitsa meditatsioonisarnane olek. lisa siia veel mõnusad kaasvõistlejad, kes üksteist innustavad, ja ongi tore päev. muudkui tõstad jala-jala ette, naudid ilma ja teeninduspunktides head-paremat... äge.

Türisalu pangale jõudes sai sahmaka vihma ja jahedat tuult ning jalad märjaks, misttõttu hakkas jalg libisema ning laskumised hakkasid varbale valu tegema. peagi oli selge, et rohkem ei tee. kannatada oleks jõudnud ja tahtnud veel küll (valu läheb ju üle, tulemus jääb), kuid sellele liikus seltsi mõte, et tahaks enne sügist veel rattaga ja uiskudega sõita ning end enne hooaja lõppu sandistada pole vast mõistlik. ühe küünega on muidugi hüvasti ilmselt.

natuke alla 11 tunni läks kell kinni - pulssi polnud ollagi keskmine 117 ja kaloreid põletasin tiba enam kui 5000. kahju oli jah, et nii vara, aga teisalt jällegi hea - ei tule liiga lihtsalt, lohutasin end, mõnusalt lõhnav medal, diplom ja kaminasimsikuju käes.

kui hilisõhtul pealinna poole tagasi kulgema hakkasin, juhtis võistlust Raivo. "pagan, mõtlesin, et teen viis ringi ära ja keeran telki magama. nüüd...," arvas ta. lõpuskooriks kogunes tal kuus ringi ehk 126,6 km. tubli esimese ultratulemuse sai ka maratonitiimi liige Urve, kes läbi kolm ringi, ehkki võimsust ja meeleolu oli rohkemaks, aga üksi pimedasse metsa ei kiskunud.

igal juhul aitäh korraldajatele toreda päeva eest ning innustavatele kaasvõistlejatele ja toetavatele vabatahtlikele.

väike puusavalu välja jätta, kannatas eile rattaga juba mägesid võtta. nüüd paar päeva rahulikumalt. pilte ja tulemusi näeb ehk ka peagi.

LISATUD 09.08: tulemused said sellised. tundub, et meeskondlikus arvestuses tulime teiseks (väike arvutusviga näitab tabel me tulemust praegu 3 ringi võrra tegelikkusest tagasihoidlikumana). ja pildigalerii ka.

Teisipäev, 2. august 2011

Nende teiste liiklejate kaitseks ka

Harjumatu pilt - südalinn rataste päralt. Tallinna Rattafestival 31. juulil. Foto: aerobike.ee.

Nädalavahetusel toimus pealinnas rattafestival, mis tipnes pühapäeval rahvasõiduga - 32 ja 100 km -. Neile anti start ja võeti finish südalinnas. Tallinna südalinnas. Seal, kus muidu on autod pühad. Tahtsin ka osaleda, aga oma oskamatusega oleksin endale-teistele ehk veidi ohtlik olnud. Nii käisin ainult starti piidlemas.

Pühapäeva pärastlõunal, peale võistlust kammisin uudistesaite, et leida võistluse tulemusi ja elamusi-kogemusi. Selle asemel hakkas end koguma "ratturite tõttu seisid jälle autojuhd ummikus" lumepall. See panigi "pliiatsit" haarama.

Too lumepall on kahjuks tänaseks mõõtmetelt veelgi suuremaks kasvanud - ühe lehe pidevalt meediat kammiv kirjutab, kuidas tema ei näinud ühtegi silti (ehkki lehe kanaleis ilmus info), teine kisub uut draamat üles, et varsti (21.08) läheb ratturite pärast jälle hullemaks jne.

Olin juuli alguseni rattakauge. Samas isegi minuni jõudis see info, et 31. juulil stardib Tallinna südalinnast rattasõit. Vau. Maailmalinnaks hakkame saama, mõtlesin. Infot jäi silma veebis, trükiajakirjanduses, märkasin plakatit poes ning kuskilt tänavalt jäi silma ka liiklusmärk, mis hoiatas - siin hakkab 31. juulil saama.

Aga ok, võrrelda, kes kus midagi nägi või ei näinud, on tagantjärele sama asjalik kui ... pange siia ise midagi sobivat võrdluseks. Mis teeb nõutuks, on rinded.

Ma ei ütle, et on sport ja siis on valed tegevused. Ma eeldaks, et samuti suhtuvad ka nn teisel poolel seisjad - autojuhid, "jalgsi ei käi ja vett ei joo" maailmavaate pooldajad ja teised. See on tolerantsus. Maha teha on kõige lihtsam, aga minu arvates näitab see, kuidas sa sulle võõra/igava/mitteköitvaga toime tuled ja seda edasi peegeldad, su intelligentsust ja küpsust. Või kui mõistmiseks jõudu-tahtmist ei jätku, kas peab siis kohe hukka mõistma? Sõbralik lõõp mõlemalt suunalt on mõistagi tervitatav. Aga milleks poolte võtmine ja lahing?

Jalakäijana võitlen iga päev näiteks ülekäigurajal - autode otsaveeremine teeületusel ("krt jookse juba"), saateks signaalitamine või käeviibutused (mitte viisakusest vms). Uisutajale-ratturile lisanduvad siia kõrvalteelt ette-otsa uhavad või napikaid tegevad kodanikud. Keset ülekäigurada autolt müksu saaminegi proovitud. See, et elu veel sees ja käed-jalad terved samas ei tee rõõmsaks. Peab kindlasti linnadžungel olema, kus tugevamal on õigus ja ainult tema tahtmine saab olla?

Ma tean, et auto on tugevam. Et kukkudes võtab asfaldi löögi esimesena vastu peopesa, puus või küünarnukk. Minu peopesa, millest mõlki välja ei löö ja mis koledal kombel peale asfalfil lohisemist kipitab. Ei pea seda iga päev ähvardustega meelde tuletama. Sellise jõudude vahekorraga saavutatud „võidu“ väärtus ja kaal on üldse omaette aruteluteema. Või noh, äkki me oleme paremad kui sellisel teemal arutlemine?

Ma loodan, et nädalavahetusel toimunust ja hetkel paisuvast mullist panevad head kõrva taha mõlemad pooled - korraldaja ei viska lootuselusikat nurka, vaid teeb järgmisel aastal uuesti, informeerib veel rohkem. Autosõitja pähe aga jääb ummikus passimisest lisaks vihale trummeldama valem - "sel ja sel kuupäeval toimub siin võistlus" = "ma ei pressi end siis siia ummikusse, isegi, kui mul maksumaksjana on õigus seda teed kasutada ja just siis siit kaudu sõita“. Ja äkki mõtleb ka korraks, kui palju ma ise selle ummiku tekkimisse kaasa aitasin.

PS. Võistlusel osaleja teeb seda, mida korraldaja tal lubab ja reeglites on ette näinud. ehk, kui suletud liiklusest tekib miski draama, väljenda oma pahameelt korraldaja, mitte ratturite kui nähtuse suhtes. Siis muutub ka midagi.

Disclaimer.
Olen harrastussportlane ja minu tõttu on nii autoliiklust seisma pandud, ümber suunatud kui kergliiklusteelt inimesi peletatud. Ja vahel rikun eeskirju, kuigi mul selleks õigust ei ole. Aga ma püüan end parandada ja pidevalt tuletan meelde, et ma ei liikle üksi ja teedele-tänavatele on teistel ka õigus. Ka siis, kui nende tegevus mulle korda ei lähe.

Esmaspäev, 1. august 2011

Harden The Fuck Up ehk rattareeglid

millist jalgratturite kuldreeglit rikub peaminister sel 2004. aastal tehtud fotol? Foto: Raul Mee/Äripäev.

kuniks töö tahab oma, ent rattavaimustust siia ilmselt rohkem ja rohkem tekkima hakkab, siis taustateadmiste parandamiseks, mismoodi rattaasjadesse-trenni-jms edaspidi suhtuda - The Rules. aamen.

klassika on muidugi reegel 5, mis sobiv mitmes olukorras kasutamiseks - Harden The Fuck Up.

Kolmapäev, 27. juuli 2011

kuidas saada jalgratturiks?

saage tuttavaks Püss (all vasemas nurgas)-lugejad, lugejad-Püss. Foto: Andres Haabu.

kaks nädalat nüüd rattaga harjutanud ja kaks korda külg ka maha pandud ning sajad kilomeetrid veeretud. et aeg kokkuvõtteid teha.

- raju, kui palju positiivsust ühe vidinaga ringi uhamine laeb. hetked-kilomeetrid sadulas on puhas teraapia.
- rulluisutamine-suusatamine on liikumiskogemusena vahetum, kuigi kiirus kohati sama
- ratas annab samas vabaduse - rulluiskudega oled üsna ühtede radade küljes (vaja head asfalti jne). rattaga sõida või Laulasmaale, kui tuju peaks tulema (eile tuli)
- liikluses osalemine vajab veel harjumist - arguse taha kulub palju energiat ja närve - pidurdamised, kiirendamised jms
- "aitäh" autojuhtidele, kes teel ratturist kaarega mööduvad, mitte ei suru sind äärekivi ja auto vahele. üldse "aitäh" mõistvatele inimestele, kes õppija oskamatust ja rumalusi pahaks ei pane. väga abiks.
- tõtt tahaks vaadata inimesega, kes valis rattaradadele kanalisatsioonikaevude luukideks sellised, millel on ratturi liikumissuunaga ühtivad piklikud augud vee äravooluks. augud, kuhu mahub ilusti maanteeratta velg sisse. ei taha ette kujutada, mis juhtub hämaras sinna sisse sõites...
- kohati on täitsa normaalsed rattateed, aga siis on jälle nii p..... kohati võimendavad neid ka ettearvamatud juhid.
- hetkel on hirmsaimad kohad sõiduraja ääres olevast rattateest paremale jäävad bussitaskud.
- kuklasse pendeldama "kas juht näeb mind-kas juht näeb mind?"
- klippidega harjub üsna kiiresti - kaks valusamat kukkumist, või noh, ümbervajumist, õpetavad kiirelt kohanema.
- tagumikuvalu asemel jääb maimukesel nimeks Püss - vedu ja tõmme on ikka raju.
- nüüd tuleb veel korralikult sõitma õppida.

Esmaspäev, 25. juuli 2011

Mulgi Maraton - vahva ja karm maraton, kus läks lihtsaks alles 34. kilomeetril







Mulgi Maraton – käidud, tehtud. Reede õhtul sai oma kondid veetud maratoni finishipaika Läti piiriäärsesse linna Abja-Paluojale. Seal sai ööbitud, et laupäeva varahommikul juba paarikümne kaaskannatajaga samast Abja-Paluojalt stardijooneni ehk Mustlasse sõita.

Kui viie paiku ärgates oli veel päris mõnusalt jahe, siis bussis hakkas vaikselt särk juba vastu nahka kiskuma ja oli tunda, et täna vist jooksjaid kosutav vihmasahmak ei õnnistata.

Stardis oli mul aega enam kui tund mõtteid koondada ning organismi spordijoogiga läbi immutada. Väikese ehmatuse jõudsin saada ka kogenud maratonihundilt Meelis Atonenilt, kes küsis kuidas ma küll selliste jalanõudega (viisvarbad) Mulgi Maratoni läbin? Kruusatee olevat korralikult kiviklibune… Jõudsin juba oma jalatsivalikut kiruma hakata, kuid enam polnud midagi parata… :)

Umbes kuuskümmend maratoonlast kogunes kell 8:00 stardikanga alla ja seiklus võis alata.
Võtsin endale eesmärgiks alustada vaikselt ja jalgu säästvalt. Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti, kuid juba Mustla piiril vahetus teekate kruusatee vastu.
Püüdsin vaadata kuhu astun ning suurtest ja valusatest kivikestest õnnestuski mööduda.

Vahemärkusena ütlen kohe ära, et kruusateest üles keerutav tolm polnud antud jooksu puhul küll mingiks takistuseks. Esiteks oli liiklus ülihõre ning teiseks oli eelnevatel päevadel ka kerge vihm suurema tolmu kinni löönud.

Uhuhh. Algus polnudki niisiis hull.
Lisaks ei olnud ma ka ainus, kes autodest sirgeks jahvatatud veidigi siledamat teepinnast otsis. Praktiliselt kõikidel oli nina maas, otsides tasasemat jalgealust. Nii, et olin teistega samas paadis. Alustasin pulsiga 160-165 ja tundsin ennast väga hästi.

Ainukeseks väikeseks miinuseks oli see, et olnud täpset orientiiri läbitud teekonnast.
Kilomeetripostid olid küll iga viie kilomeetri tagant, aga ka osa nendest õnnestus mul maha magada. Nii oli esimene ajaorientiiri tähis 35 km finishini (ehk 7,2 km peal).
Aega oli kulunud selleks veidi alla 38 minuti ning just olime jõudnud mööduda ka esimesest joogipunktist. Et siis 5:15/km. Antud hetkel tundus minu väike isiklik salasoov joosta maraton alla nelja tunni täiesti reaalne.

Teekond Raasillast Pahuverre (ehk esimest joogipunktist teiseni) kulges mõnusalt…
Samas kõrgemale kerkinud päike hakkas juba korralikult kütma, nii et kurk jõudis enne järgmist joogipunkti juba kuivama hakata (joogipunktide vahe oli antud kohas ca. 6,5 km).
Kuna aga keha oli veel värske ning rada kulges väga ilusates looduskaunites kohtades vahvalt üles-alla, siis joogi puudumine ei andnud end kohe tunda.

Pahuvere joogipunktist sai siiski endale teekonnale igaks juhuks kaasa krabatud 0,5liitrine veepudel, sest kuuma ilma ootuses oli mõistlik veepuudust ning dehüdratsiooni karta.
Sestap sai igas joogipunktis ka korralikult tangitud ning alates Pahuverest võtsin endaga ühes ka veepudeli.
Teekond jätkus vaikselt ja mõnusalt kuni Moranini (umbes 21 km peal). Ehkki ametlikku vaheajapunkti poolmaratoni peal ei olnud võisin ma sinna jõuda 1:52-1:53ga.

Sealt edasi aga tulid esimesed tagasilöögid. Kõigepealt lõi viieks minutiks väikese piste kõhtu ning seejärel hakkasin tundma ka kerget valu päkkades. Kerge väsimuse tõttu ei suutnud ma enam ideaalset jooksutrajektoori leida ning valusatele kivikestele astumist tuli üha enam ette. Lisaks tõusis kiirelt ka temperatuur (ehk ca. 26-27 kraadini).
Ehkki jooksusamm läks üha töntsimaks andis jõudud teadmine, et ega ka teised maratonijooksjad minust mööda (vist) ei saanud :).

Teiseks andis jõudu see, et tempo ei langenud hoolimata kangutamisest alla 6min/km ning kõiki tõuse suutsin jooksulaadsete liigutustega võtta.
Kolmandaks sai pikisilmi oodatud Hallistet, kus kruusatee pidi asenduma asfaldiga.

Kui öeldakse, et maratoni (raskused) algavad alles 35 kilomeetril siis Halliste (asus 34 km peal) ostus minu jaoks pöördepunktiks, kus kõik hakkas minema sõna otseses mõttes samm sammult lihtsamaks. Ei tea kas see oli tingitud korralikust tankimisest söögi- ja joogipunktist, esmakordsest soola manustamisest, mõnusast vihmakardinast või pilve taga käima hakanud päikesest aga jooks läks kergeks ning lähenevat Abja-Paluoja ei pidanud kaua ootama.

Umbes 700 meetrit enne finishijoont leidsin kuskilt veel jõudu tõsta jooksutempot paari käigu võrra ning teha lõpumeetriteni üks korralik spurt. Eks ta natuke selline emotsionaalne ja rumal temp oli, sest pärast finishijoont tulitasid päkad taas mõnusalt.
Aga ise olin rahul. Aeg mõned sekundid alla 3:54.

Siit lähevad suured tänud Mulgi Maratoni korraldajale Hendrik Agurile. Ilus rada, hea teenindus. Järgmine aasta tõenäoliselt uuesti. Soovitan! :)

Reede, 22. juuli 2011

Mulgi Maratonile ja Laulasmaa Ultrale



Pikalt kaalutletud ja mõttes olnud plaanid on lõplikult ära otsustatud. Homme lähen eelmisel aastal kõvasti kiitust saanud 2. Mulgi Maratonile Viljandimaale ning 6-7. augustil kavatseme Äripäeva Maratonitiimiga (hetkel minejad Urve, Rivo ja allakirjutanu aga loodetavasti õnnestub meil keegi veel ära rääkida) minna hullusele nimega Laulasmaa Ultra :)

Pärast SEB Ekspeditsiooniga kaasnenud väikest varvaste külmetamist on Mulgi Maraton minu selle aasta avastart. Pärast pikemat sunnitud pausi on küll väike värin ja ärevus sees – aga pole hullu :) Rapsima ei lähe ning rahul olen (peaaegu) iga tulemusega. Ok… Väike eesmärk on ikka seatud, aga eks kohapeal paistab. Arvestades minu külmalembust tõenäoliselt üks väljakutsuv päev. Gismeteo.com andmeil peaks homme oleme maratoni stardis 24 ja finishis 28 kraadi… Ainuke lootus on, et ehk hakkab müristama ja viskab veidi vihma krae vahele :)


Kuna tegemist on poolenisti nn. trail-maratoniga küsisin papude osas nõu jooksu korraldajalt Hendrik Agurilt. 90% rajast pidi olema kruusakate, aga enamalt jaolt on tegemist sileda tolmuse kruusateega, mistõttu ta soovitas maastikutossu asemel joosta pigem maanteetossuga. Minu puhul tähendab see seda, et homme lähen rajale taas Vibrami viisvarvastega.
Täna õhtul aga juba Abja-Paluojale teele, sest maratoni start on juba kell 800 ja buss viib maratoni starti Abja-Paluojalt kell 600 hommikul.

Aga jah. Märksa karmim üritus toimub 6-7. augustil Laulasmaal, kus ultraperekond Vennikas korraldab Eesti pikima ultrajooksu. Poolmaratoni (21,1 km) pikkust ringi on võimalik 26 tunni jooksul läbida koguni kaheksa!!! korda (168,8 km). Finishiprotokolli saab aga vähemalt ühe ringi lõpetanu.
Mingeid kindlaid eesmärke ei taha seada. Kuna senini on mu pikim päevadistants 100 km (jala100 üritusel), siis iseenesest oleks väga rahul kui õnnestuks läbida viis ringi (105,5 km). Tean, et umbes samasugune plaan on ka Rivol, kes läbis eelmisel aastal Haanjas 81,25 km.
Aga eks juba lähinädalad toovad selgust.

Huvitavad ajad on igatahes ees :)

Teisipäev, 12. juuli 2011

hankisin omale püssi

uus nunnu 2.1. Foto: Trek.

alguses panin reedel kontoris taustaks mängima Tour de France´i ja juba paar tundi hiljem töötas internetti läbi, et omale sobiv mudel välja valida. päris hulluks ehk karboniks oleks peaaegu läinud (õiges mõõdus raami õnneks polnud kohal) ja, kuna võistlema end lõhkuma niiehknaa ei kipu (lubadusi muidugi ei anna), siis ei hakanud juuksekarva lõhki ajama.

täna õhtul saan siis kätte. muidugi see, kui raske on impulssmõtte -ostuks keeramine, väärib eraldi kirjutamist. ei olekski uskunud, et ikaldusejärgselt kohati eriti muutunud pole. või siis ei osanud õige kaupleja juurde minna.

igatahes, naljakas. esiteks on see üle 15+ aasta esimene enda jalgratas. täitsa ei teagi, mismoodi kahel rattal veeremine niimoodi mööda on läinud. teiseks oli huvitav eilne proovisõit - ratas reageerib hoopis täpsemalt ja äkilisemalt kui ma mäletasin, kitsastest velgedest ja sportlikust minekust rääkimata.

igatahes saab nüüd trenniringe laiemaks vedada kui uiskudel-suuskadel ning vaheldust radadega. ilmast ehk vihmast sõltub ka vähem. ja kohvikus saab ka käima hakata hommikuti.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

„Eesti jooksu“ 27. etapp ehk Sander Tallinnas

Sander Hannuse 28. jooksupäeva esimesed meetrid Tallinna piiril Muuga aedlinnas.


Üleeile 9. juulil väisas ümber Eesti tiirutav Sander Hannus Tallinna ja Viimsit. Tegin tema 27. jooksupäeva kaasa. Alustasime Tallinnast Merimetsa kandist, tegime Viimsi poolsaarele ringi peale ja maandusime Muugal. TrackLogi andmeil saime kokku täpselt maratonijagu kilomeetreid – 42.
Ilm oli mõnusalt vaheldusrikas - kui Viimsisse sisenemisel kattis meid mere pealt tulevad külmad udused õhumassid, siis Leppneeme kandis oli juba niiskelt palav ning päike jõudis juba vaikselt piina tegema hakata. Lõpumeetritel aga taevas isegi veidi ragistas ja saime mõnusa kosutava vihma kaela.
Igatahes Sandriga joostes tõusis mul ürituse osas respekt veelgi kõrgemale. Kui juba Sanderi päevane keskmine kilometraaz (ca. 45 km) on juba üsnagi muljetavaldav, siis üritusele lisab kõvasti kaalu see, et tal on joostes kogu elu seljakotis kaasas (4 kg varustust + söök, jook) ning ka jooksetempo on tal üksjagu kiire (ca. 6:00 min/km). Ka meil kulus maratoni läbimiseks puhast jooksuaega ca. neli ja pool tundi (koos pausidega kokku 6 tundi ja 45 min).
Veidi Sanderi hetkeseisust. Laupäeval läks tal käiku teine paar jalanõusid. Esimestel oli juba vedrustus kadunud, aga mis peamine – jalgu hoidsid NB tossud väga hästi ja villitult.
Ehkki Sander tunnistas, et iga päeva alguses on kondid ja lihased esimestel minutitel kanged hakkab keha peale väikest liikumist ilusti tööle ja teenib hästi. Muidugi Sander üritab joosta maksimaalselt ennast säästavalt – madalalt, maad ligi, ühtlase tempoga, otse :) Ja siiani väga edukalt.
Igatahes ennast inspireeris ja turgutas jooks üksjagu. Ega nii pikka trenni polegi teinud ja eriti veel viisvarvastes. Ning lisaks ka veel meeldiv seltskond :) Varsti ehk ka mu lähimatest plaanidest.

Aga Sander on hetkel jõudnud juba Leesile ja veel kaks nädalat on Tartu poole veel minna. Aga üle 1400 km juba seljataga! Igal juhul edu. Täpsemalt siit:

Pühapäev, 3. juuli 2011

Tallinn-Pärnu rullsuuskadel rivi lõpust vaadatuna

siit, ca 55 km minna, läksime ikka otse. Foto: Erik Prozes, Äripäev. pärispildid peagi.

reede õhtul kui enamus kluppi või mujale olemisel end sättis, ootas mind ja veel ca 15 veerevat tegelast ees teekond Tallinnast Pärnusse. kondijõul.

eellugu asjaga kaasa löömisel on tegelikult pikk. juba eelmisel aastal plaanisid FNSi ettevõtlikud noored eesotsas Tõnis "Tony" Paalmega Pärnusse rullida, kuid siis jäi asi soiku. ent meelde.

nüüd sõitsin neljapäeval Pärnust pealinna ja vaatasin, et täitsa okei asfalt on. bussiaknast jäi kehvemaid lõike silma, kuid üldmulje oli optimistlik. mõte, et keegi pole midagi sellist veel teinud meelitas muidugi enim. ilm oli ka sobiv ning seltskondki ja nii otsustasin ööpäev enne ikkagi kaasa lüüa. aga, et tee ideaalses korras samas pole ning ilm ähvardas ka vihmaga, siis otsustasin rulluisukude asemel suusatada. rullidel.

alustuseks vahetasin stardile eelneval õhtul ligi 2 tundi (hüvasti kiire uinak) suuskadel rattaid ja laagreid. viimast küll püüdsin ja lõin lõpuks käega, sest iGliti Cross Country rattaehitus on selline, et mina nende rummudest vanu laagreid kätte küll ei saanud. ei hea, ei kurja ega vägivallaga. muidugi oleks võinud veebist nippe jms otsida, aga start nihkus üha lähemale. et loobusin. all olevad laagrid on suletud ja vaid paar korda vett saanud, niiet veerevad pärast aastast uhamist veel hästi. korraks muidugi terendas silme ees pilt, kus teised kaasa sõitjad on silmapiiril täpid ja mina, saateautojuhi rõõmuks (right), lohistan end kätega edasi. igatahes.

sättisin end muidugi rajale nii, et olen võimeline saateautote üksi terve tee kulgeda. ehk joogipudeli kotis oli süüa ja plastraha tee peal tankimiseks. vedelikukulu ähvardas sooja ilmaga minna rubriiki "suust sisse ja otse pooridest välja".

kogunesime linna piiril Laagris ja arutasime igasugu sportlikke teemasid - miks on õlu hea taastusjook, kas paneme otse Riiga või teeme enne Pärnus ikka peatuse ka jne.

pärast sättimist jms saime ca 23 paiku lõplikult liikuma. teele läks 15 uisutajat, 2 ratturit ja mina suuskadel. lisaks FNSi ettevõtlikele noortele läksid teele ka paar kogenud ultrasportlast seiklussportlane Leivo Sepp ja mullu sügisel Tallinnas 6 tunni võistlusel 52,5 km lipanud Sten Kreisberg.

taandusin rivi lõppu, kahe ratturi järele, sest olin oma vehkimiste ja keppidega teistele reaalselt ohtlik (tekitasin omale paar korda ka sõidu ajal huvitavaid olukordi, sest minu pidurdustee uisutajaga võrreldes on pikem). peale neid põnevamaid hetki otsustasin, et ratturite tuulde mul turvalisuse huvides rohkem asja pole ehk erinevalt rulluisutajatest mul kellegi tuules veereda või selga sirutada polnud. õnneks rullsuusatrenn tühja läinud pole.

esimesed kilomeetrid olid Pärnu suunal paljutõotavad - lai tee, asfalt sile ja ruumi mõnusalt. ilm oli ka palavuse-lämbusega järele andnud. tempo keris kohe 20+ km/h. mõnus. vaikselt pimenes. liikudes ei saanud soojast ka eriti aru. kaiffffff.

Ääsmäe kandis läks aga koledaks, sest ilus tee lõppes ära ning sai krobelise ja ebaühtlase asfaldiga sõiduteel ühes roopas. kuumad ilmad tegid meile teene, bituumen oli sinna mõnusalt pehmeks põhjaks sulanud. suusapikkuse ning suusasammu eripära tõttu ma täielikult seda nautida ei saanud ja sõitsin ikka esirattaga roopa serva üles. kujutasin ette, kuidas see serv mul rattaid ampsab. vastikum oli aga tekkinud vibra. sõidu vastikuim osa ilmselt ka. aga noh, oleks mugavat ja mõnusat tahtnud, võinuks koju magama keerata.

ahjah, viimane sõitja sai omale kõik grupi pendeldamised - kiirendused-aeglustamised jms - niiet spurtida ja siis pidurdada sai alguses üksjagu. pausil selgus, et enamus sõitjaist polnud varem nii kambas sõitnud ehk grupisõitu lihtsalt ei osatud ja julguse asemel eessõitjat tagant tõugata tuli pidur. sai see viga parandatud ja juhendid jagatud.

peale veerandi läbimist tegime pimedas metsa vahel pausi ja jootsime end ning toitsime sääski. tempo oli ilus ja kulgemine plaanitust kiirem ning tuju kõigil ülev. kõlas ideid "oh, nii jõuame Pärnu juba kella 4ks". noo, ootame-vaatame, jõuab veel kustuda, ümises kuskil mul sees kogemus :P

vahepeal otsustas üks rekka teekonda huvitavamaks teha ning kiirendas vastutuleva auto ja meie vahele ning tekitas kolm sõidurida.

siis tuli poole maani sõidu kõige sujuvam osa - tempo püsis ühtlane, asfalt oli hea ning minek ühtlane. supervärk, ma räägin.

poolel teel (jõudsime sinna ca 3 tunniga), Märjamaa Statoilis tsilliseme tunni. söök, jook, kohv jms. sääsed sel korral sööma ei tulnud. tanklas sees võis külmetumas käia.

järgmine veerand aga hakkas veidi ära vajuma, sest kiirus langes kohati 14-15 km/h. panin vahepeal isegi buffi kaela, sest märg nahk kippus liigselt jahtuma. lükkasin vahepeal igavusest paaristõuget, aga seda rõõmu pikalt ei jätkunud, sest laagrite väljakanutamispüdluste tõttu veeresid osad paremini ja teised kehvemini ehk üks suusk kippus ettepoole uhama. aga noh, kiiret ju polnud.

pigem oligi häda, et meid ootas Pärnus kell 7 TV3, aga olime graafikust liiga ees. ehk tuli aega tappa. Leivo ja Sten otsustasid 40km enne Pärnut Lukoili tanklast pausilt kell 4.30 kiirema tempoga ees ära minna (Leivo "No alla 25 km/h küll ei lase"), et kella kuuesele bussile jõuda.

me kuulasime aga tanklatöötaja vaateid ilmale ja olule ning kogemusi ("Välismaalased on mul vahel küsinud, kas teil siin muud teed ka Tallinna viib? Ei? Mis riik see selline on?" või midagi sellist.).

viimane veerand kulges juba päikesega, läks üha palavamaks, ning rohkete aega tapvate pausidega, sest aega oli endiselt liiga palju. tempo samas mulle meeldis ja sobis - 20-25 km/h ja päeva kiiruserekord 30 kmh tuli ka kuskil vastutuulest hoolimata ära. naiss.

enne Pärnut poseerisime veel TV3le erinevate nurkade ja kiirustega ning siis jahtklubisse sauna. olemmine oli üllatavalt värske, nagu peale veidi pikemat trenni. põlved olid veidi kanged, tee raputas kohati ikka vastikult. siis kiire saun, taastusõlu ja edasi on juba udusem, sest Tallinna sõites kustusime tagaistmel kõik korraga ära linnapiiril.

pulsikell väitis esimese poole keskmiseks pulsiks 123 ja teisele 109, aga ma seda eriti ei usalda, sest patareivahetuse järel tal fantaasiat jätkub (nii hea vorm ometi veel ei ole, et sprindi lõpuks pulss 80 tiksub). sõiduaega kogunes 6-6,5 tundi, täpselt ei tea, sest osadel pausidel jäi kell pausile panemata.

täna on väike väsimus sees, aga väike taastumist kiirendav suusatiir tegi olemise hoobilt reipamaks. pildid ja muud tõestusmaterjalid peagi.

Reede, 1. juuli 2011

suusatan täna Pärnusse

suvepealinna talialaga. Foto: Newspower.it

jep. täpselt nii. tõsi, kohale jõuab küll ilmselt alles hommikul. viimasest hullusest juba mitu kuud möödas ja eile suvepealinnast pärispealinna veeredes peamiselt asfalti hinnates tuli spontaanne otsus "tavai".

peasüüdlased on reedeõhtuste rulluisuveeremise Friday Night Skate seltskond eesotsas Tõnis Paalmega, kes retke korraldavad. soovijad saavad veel ühineda. ühisstart täna kell 20 Vabaduse väljakult. ise löön kampa ilmselt alles Laagrist.

lähen ise hetkeseisuga rullsuuskadega, sest esiteks lubab vihma ja teiseks saab nii koormust jagada. sügisest küll 100+ km rulluisutamise kogemus olemas, kuid siis oli tegu ilusa asfaldi ja grupisõiduga.

pelgan enim käte hõõrumist, sest ilm palav ja nahk niiske, ja veidi ka vibratsiooni, sest asfalt päris nii sile igal pool pole kui terviseradadel. muu peaks olema kättevõtmise-tõukamise asi :P näis.

Neljapäev, 23. juuni 2011

tehnopaus ehk Polar RCX5



olen väikest viisi tehnopede ja Polari uudis (lõpuks ometi) uuest kellast - multisportlastele mõeldud Rolar RCX5 - paneb seda täitsa tahtma. ilus suur ekraan ja silmale meeldiv disain, mõõtmed mugavamad kui mu praegusel RS800l ja mõõdab pulssi ka ujudes. lisaks salvestab uus GPS lisavidin ka teekonna ning demovideost näeb, et nüüd kasutatav ka õunalogoga arvutiga. ja GPSlisa saab arvutist laadida - hüvasti 10tunnine tööaeg ja patareidega mässamine. vaata demovideot näiteks. ja üks tõsisem, põhjalikum arvustus ka.

muidu olen vahepeal kõvasti rulluisku ja -suuska sõitnud ning miskit vormi tekib. hea tunne on see, kui saad aru, et muutud tugevamaks. jaanuaris läbitud antibiootikumikuuriga sain möödunud aastal palju paha ja vaba aega tekitanud bakterist kurgust lahti ning nüüd pole pause sisse tulnud. kurku peab muidugi hoidma endiselt - külm-kuum koos või alkohol on ärritajatena välistatud.

püüan lähiajal pikemalt ka. muidu töörindel nii tihe, et vaba aega eriti arvuti juures ei tihka veeta.

Teisipäev, 7. juuni 2011

Ülimalt veider kokkusattumine Eesti Jooksu projektiga

Võib-olla olete siit sealt kuulnud, et järgmisest esmaspäevast hakkab Eesti Jooksu projekti raames ümber Eesti „vurama“ Sander Hannus. Kokku peaks ümber Eesti tiirlema suunduv Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna tudeng läbima 41 päevaga joostes ca. 1800 km.
See teeb keskmiselt iga päev ühe maratoni. Paras väljakutse! :)

Tema kodulehel ringi luusides avastasin, et Sander jookseb praktiliselt mööda ka minu koduõuest ning mis peamine - tal pole selleks päevaks leidnud endale peavarju.
Mõtlesin siis eile hommikul, et võiks ju hullusele omalt poolt õla alla panna ja Sanderit üks päev enda juures majutada. Et siis mõtlesin päeva peale võtta ühendust ja pakkuda abi, aga…..
sõidan ma siis eile varahommikul rattaga tööle ning keda ma Tallinna Spordihalli juures mööda tänavat liikumas näen?..... Sanderit!!!
Hüppan ratta seljast maha, ütlen et Raivo Äripäeva Maratonitiimist. Sina vist ümber Eesti jooksev Sander ja sulle ma tegelikult tahtsingi täna e-maili saata ja majutust pakkuda!
No mida kokkusattumus? :) Sander ise pärit Tartust ning tõenäoliselt ei ole kunagi eales kolanud mööda teid, mida mööda ma Tallinnas tööle põrutan ja just nüüd täpselt kukub mees mulle tänaval sülle.
Kui see ei ole saatus, siis milline on saatus? Ütleks, et nagu lotovõit!

Igal juhul on kokku lepitud, et Eesti jooksu 27. päeval ehk 9. juulil ööbib Sander minu juures ja vurab järgmine päev juba Neemele. Kuna tegemist on nädalavahetusega jooksen ma tõenäoliselt ka ise vähemalt ühe päeva Sanderiga kaasa. Eestit katnud kuum on külmetanud jalad praeguseks juba ilusti üles soojendanud ja tõenäoliselt näeb mind ka varsti mõne Eesti jooksu stardis.

Aga teie kiigake Eesti jooksu kodukat ja ehk saate isegi Sanderit majutusega aidata või kaasajooksmisega toetada! Hullud peavad üksteist ju toetama! :P







Neljapäev, 28. aprill 2011

Külmunud varbad ehk elu õppetund solgiojas




Perearsti poolt sisse pakitud varvad - viisteist tundi pärast külmumist.



SEB Ekspeditsioonist, millest Rivo siin blogis juba mõnda aega tagasi pajatas on möödas üle paari kuu. Parajalt pikk aeg, et rääkida takkajärgi südamelt täpselt ära, miks ma pidin juba esimese päeva õhtul rajalt kõrvale astuma.

Neljapäeval 17 veebruaril kell 800 Tallinna Lennujaama juures alanud ekstreemmatk algas paljulubavalt. Ehkki start venis veerand tundi, nii et -20 kraadises pakases jõudsid sõrmed (osadel ka muud kehaosad) juba paljudel kergelt külmetamata hakata, oli ootusärevus suur ja külma tunnetamine oli teisejärguline nähtus.
Kui 815 paiku suusarongkäik vaikselt kohalt nihkus hakkas kiiresti ka soe kõikidesse kehaosadesse liikuma ning juba paari minutiga oli juba mõnusalt soe.
Siinkohas võib küsida, et kas polnud ohumärk see, et juba stardis inimesed külma tõttu jalalt jalale keksid? Kindlasti mitte. Tegemist oli ikkagi pooleldi sportlikku üritusega, kus riietumisel tuli arvestada planeeritavat tempot. Piisavalt soe ja tuulekindel, et ei hakkaks külm, samas jällegi sportlik, et ei tekiks ülekuumenemist ja higistamist.

Liikuda saime suuskadel mingi pool kilomeetrit, kui tuli esimene suur takistus – Mõigu. Võtsime suusad selga ja kõndisime Mõigust läbi Tallinna piirile.
Tallinna ümber oli üle teede ronimist ja tiirutamist väga kõvasti.

Paar kilomeetrit stardist eemal jõudsingi ma punktini, mis otsustas lõpuks mu päeva saatuse.
Ees oli kraav. Meeter lai. Väike ojake nirises sees. Võib-olla mingi kanalisatsioonikraav
Meile teed lahti ajav mootorsaan võttis ühe korraliku ringi, et kraavist mööda saada.
Ise mõtlesime, et võiks kraavist üle astuda ja veidi jõudu kokku hoida.
Sest jõudu läheb täna tõenäoliselt veel väga palju vaja.

Kuna olin antud hetkel suusarongi eesotsas võtsin suusad esimesena jalast ja viskasin üle kraavi. Võtsin paar sammu hoogu ja maandusin ilusti teisel kraavi pervel…Kuid erinevalt tõukepoolest oli teine kraaviperv pehme ning ma vajusin sulpsti kraavi… Nagu välk hüppasin sealt muidugi momentaalset välja… Esmapilgul ei tundunud olukord alarmeeriv.
Kraavis oli vett täpselt niipalju, et ulatuda mu suusasaapa ülemise ääreni. Kergelt oli tunda, et saapa ülemise ääre juurest läks sokk märjaks. Aga see tundus ka esmapilgul kõik. Nahksaabas hoidis vett eemal nagu kummik.
Igal juhul mõtlesin, et sõidan veidi ja jooksen niipea saateautosse sokke vahetama kui niiskust või külma tunnen. Või siis astun kõrvale.

Ootasin, mis ma ootasin, aga külm ei hakanud ja vette kukkumine hakkas suure melu ja vahva ürituse käigus kiiresti ununema.
Keskpäeval Kose kandis oli olemine päikese käes juba päris soe, nii et tuli hõlmad lahti sõita, et mitte higistama hakata.
Ja nii me vaikselt Paide poole rühkisime, kuni jõudsime veidi enne kella kuute Ardusse.
Olime suuskadel olnud ligi kümme tundi ning otsustasime, et Paidesse jõudmist veel viimast korda korralikult keha kinnitada.
Mõtlesin, et vahetan sokid ja panen viimaseks etapiks igaks juhuks soojapadjakesed (hoiavad neli-viis tunnikest ca. 40 kraadist temperatuuri) saapasse.
Kuid mul, et õnnestunud parema jala sukka saapast välja saada!
Niiskust saanud suusasaapad olid selleks ajaks jõudnud pealt pragunema hakata ning pealmine nahk oli mõlema jala väliskülje juures end irvitavalt paari sentimeetri ulatuses lahti murdunud.
Sestap oli saapast tulnud tõenäoliselt niipalju külma läbi, et ta oli soki saapa sisse kinni külmetanud. Viimaks pärast saapa soojendamist õnnestus mul paarikümne minuti pärast siiski jalg saapast välja saada.
Vahetasin sokid soojade sokkide vastu. Jalad olid veidi jahedad ja tavapärasest valgemad, aga kuna päeva peale polnud jalalabadel KORDAGI külm hakanud ei tundunud olukord alarmeeriv (takkajärgi muidugi tuleb tunnistada, et oli äärmiselt loll mõte jätkata, aga Paide ei tundunud enam mägede taga ning tunne oli väga hea…)

Söödud-joodud sai suusaninad taas Paide poole pööratud.
Päike oli lasknud ja iga tunniga läks külmemaks. Külm aga sellegipoolest praktiliselt ei olnud. Kui välja arvata see, et paarteist kilomeetrit enne Paidet olid mu suusakindad läinud pealtpoolt nuuskamisest märjaks ja hakkasid kivistuma. Vat nüüd oli vastikult ja torkivalt külm. Õnneks saatis meid saateauto ning probleem sai soojade kinniste vastu vahetatud ning taas oli taas mõnus.
Nii kuu ja tähtede paistel jõudsimegi Kristeliga (kelle tempo mulle terve päeva väga hästi passis) veerand kaheteist paiku -26 kraadises külmas Kükita grillini jõudsime. Indrek oli kohale jõudnud pool tundi tagasi.
Ehkki stardist oli möödas 13 tundi ja kilomeetreid kogunud 80-90-100km (kes seda teab, tee oli looklev) oli tunne üleval chill.

Jälle ühed suured praed sisse ning telefonikõne kiiresti koju. Sisu umbes selline; „olemine väga hea, väsinud väga polegi, homme kindlalt jätkan…“

Veidi pärast südaööd jõudsime oma Paide hotellini. Mäletan, et võtsin suusad meie saateautost ning sörkisin veel hooga hotelli, et mitte külma saada. Kõik tundus täitsa OKi.
Kuid siis…
Hotellitoas saapaid ja sokke ära võttes tundsin, et midagi ON valesti.
Varbad olid valged ja väikeste varvaste juures väliskülgedel olid pruunikad-lillakad laigud.
Ütleme, et ehmatasin üksjagu.

Võtsin siiski oma asjad ja läksin pesema. Jalgades oli tunda juba kerget valu ning ma ei suutnud uskuda, et alles pool tunnikest tagasi ei teinud mulle sörkimine veel mingit probleemi. Ning nüüd vaid loivasin sauna poole.
Tuletasin meelde, et külmunud kehaosaga ei tohi kuuma minna. Sestap istunud sauna alumisele istmele, kus oli mõnusalt 40-50 kraadi sooja. Kuid minu jaoks oli seda piisavalt palju. Pea hakkas ringi käima ja panin ausalt öeldes dushiruumis enesele teadmata käe maha.
Läksin eesruumi toibuma ja kobisin seejärel voodisse, teades kindlalt et homme minust edasisõitjat ei ole.

Öö oli rahutu. Jalad surisesid ja kipitasid. Külmavärinaid ei olnud. Magada oli aga päris soe.

Hommikul tõustes olid jalalabad hakanud kergelt juba paiste minema. Loivasin vaikselt hommikulauda, sealt edasi juba Paide bussijaama ja sealt juba koju.
Koju jõudes tulid talvesaapad vaevaliselt jalast ära. Helistasin perearstile ja pidasime nõu. Otsustamine, et jalad tuleks üle vaadata.

Jälle riidesse aga nüüd enam talvesaapad jalga ei läinud.
Õnneks olin ma kunagi kingi kauba peale saanud kingakalossid (a la nr. 50-55), mis kulusid nüüd marjaks ära. (Märkusena olgu öeldud, et nende kalossidega käisin lõpuks kuni aprilli alguseni välja).

Vaatasime perearstiga nüüdseks juba paiste ja villidesse läinud varbad üle. „Alles jäävad“ ja „Ah sina olidki see hull, kes Otepää poole suusatas,“ oli õe reaktsioon :), kelle sõnul oli näha siin nii esimese, teise kui kolmanda astme külmetust.

Villidest lasti vesi välja, kreemitati varbad kokku ja seoti kojuminekuks sidemesse (fotol).
Soovitati jalgu nn. lillas vees leotada, toitva kreemiga kreemitada, villidest vett välja lasta ja varvastele õhku anda. Ja rohkem midagi. Peamine on anda aega.

Ja nii aeg läks.
Nädala pärast hakkas paistetus ja villid vaikselt taanduma.
Kuu-pooleteise pärast tuli kuuel kahjustada saanud varbal nahk nagu torbik pealt maha (ühel koos küünega, teiste küünte äralangemist ootan siiani) ning alt tulid välja ilusad roosad „uued varbad“ :)

Kui pikka aega oli varbaid katsudes surisev tunne, siis praeguseks on varvaste tundlikus praktiliselt taastunud. Samuti on taastunud peaaegu praktiliselt ka varvaste värv. Tõsi, jalanõusid tuleb kanda ilma sisetaldadeta, sest vastasel korral hõõruks ja oleks valus.

Kõige enam said kahjustada väikeste mõlema jalalaba välisküljed, kus oli varbad pikka aega pruunikad lillakad ja kus korralikult surnud nahka on ära kukkunud ja hetkel väiksed augud järgi.

Aga võrreldes õnnetusjärgse ajaga on tegemist nagu öö ja päevaga.
Ratast saab sõita ilusti ja olen praeguseks juba kaks kerget jookstrenni teinud. Hoidke alt! :)

Aga jah. Kokkuvõte.
Olge jalgade külmetuse suhtes väga ettevaatlikud. Minul maksis päeva alguses juhtunud õnnetu vettekukkumine. Ning naiivne lootus, et keha annab mulle külma suhtes märku. Aga ei. Jalad võivad erinevalt näppudest muutuda külmaga täiesti tundetuks (nagu narkoosi all) ning märguandeid kehale mitte saata.
Mina sain oma vitsad, teie aga palun õppige teiste vigadest!
PS! Siinkohal tänu SEB Ekspeditsiooni korraldajatele. Väiksed vaheseiku arvestamata oli ju väga vahva üritus :)

Reede, 25. märts 2011

uus väljakutse on 575 km pikkune



kuna juuli on veel kaugel, julgeb veidi praalida. otsisin uusi ja järgmisi väljakutseid ning suvele kohaselt rullidel. leidsin. tegelikult juba sügisel, aga nüüd hakkasin mõtlema et miks-mitte. pärast suusaekspeditsiooni tekkis julgust juurde.

niiet panin end kirja Soomes sõidetavale Finline 575km pikkusele uisuultrale. nädal sporti. õues. vihmata (loodetavasti). mmmm.

aga nüüd siis suusatama, asfalti kohati küll paistab, aga ikka märg või kruusane. mõne nädala pärast saab ehk hooaja avada.

Esmaspäev, 21. märts 2011

kuidas korraga Tartu Maratonil, Marcialongal ja Vasaloppetil sõita?

Koht lõpuprotokollis ehk 25 km tehtud. Foto: Võrumaa Spordiliit.


käisin jah nädalavahetusel pealkirjas nimet maratonidel, sest Haanja100l sai igaüks talle meelepärase sõidu numbriga oma ringe uhada ja suuremad olid kõik esindatud.

aga algusest. pärast üsna kasina unega ööd (majutuskohas kolises midagi terve öö) ärkasin selge taeva ja tõusva päikesega. akna taga laiutavad valged hanged ning Haanja suusastaadionilt metsa vahele rada joonistama suunduv traktor tegid meele heaks. tõotas ilusat päeva. haukasin kõhu täis, pakkisin asjad ja tundus, et terve nädala vaevanud mingi haigusevimm vist on ikkagi lahkunud.

vahetus-teenindusalas riietusin, number peale ja jõudsin isegi mõned soojendusliigutused teha. korra veel mõtlesin, et äkki peaks sooja pesu peale pandud spordisärgi jaki alt ära võtma, aga loobusin, sest stardini jäi loetud minutid. kuna gaasi polnud põhja plaanis kohe vajutada, taandusin viimasesse ritta. eelmisest aastast olid meeles selgasõitmised, pidurdamised jms ohtlikud olukorrad laskumistel kui mehed-naised kõik puntras koos.

lähe tuli tõusva päikese käes mõne miinuskraadiga. superhommik. ainsana rikkus idülli pulsikell, mis pakkus näiduks 30 lööki tavalisest kõrgemat starti. nojah.

esimesed ringid olid rasked. vati sees. minekut ja särtsu polnud üldse, samas libises täitsa okeilt. pärast paarikümmet kilomeetrit sain end veidi paremini käima ja soojaks, aga etteruttavalt ütlen, et normaalselt käima ei saanudki. kangutasin ring-ringi kaupa siiski edasi, sest tõusude järel tuli lahe paaristõukelõik vahetusalani, mis oli pikalt mu lemmik.

enamuse rajast ikkagi kangutasin vastu tahtmist, eelmisel aastal oli ikka mõnusam. ei tea, kas tõesti oli miskit haigusejäänust sees või polnud kuuaajatagusest ekspeditsioonist veel ära taastunud. tegin küll nädalase trennipausi ja nädal enne Haanjatki kahtlase olemise tõttu sporti ei teinud. igatahes head tunnet eriti ei tekkinud ja nii otsustasin, et jätkan mugavustsoonis ning matkan lõpuni ära. pooleli ei jäta.

Vist 75 tehtud. Foto: Margus Tinno.


olulisi motivaatoreid oli seejuures kaks - sügisene Haanja100 Jala, kus 100 asemel tuli 82 km, ning kuuajatagune suusatamine ("mees, sa suusatasid neli päeva jutti räiges külmas. täna on ju puhas lust ja lillepidu").

jooma hakkasin pärast kolmandat ringi, soolaga leiba haukama kaks ringi hiljem. müslibatoon ja jook olid seljas kaasas, aga sealt õngitsemine tundus nii tülikas, et loobusin ja haarasin ikkagi joogipunktist. molutasin peatustega vast vähem, kui aasta tagasi.

kusagil 40-50 km vahel tundsin vastikustundega, et suusk üldse ei libise - laskumistel küll sai, aga mujal läks nii palju edasi kui ise tõukasid. see veidi ehmatas, aga läks päikese tõustes ja lume sulades veidi paremaks. määrdemeister tegi pigem sula kui jäise jaoks, järeldasin.

helgem hetk ja tunne tekkis 65 km läbimisel. mõte, et ainult 35 on veel. see oli talutav ja piisavalt väike, et sellest natuke kinni hoida.

Elektroonilise ajavõtu abiline. Foto: Võrumaa Spordiliit.

lõpp tuli 7:20 pärast starti ehk 1,5 tundi eelmisest aastast kiiremini. kergendus oli, aga head tunnet ja rõõmu eriti nagu polnudki. vastuolulisi tundeid tekitav sõit. mäletan, et eelmisel korral oli ikka emotsiooni ja värki, aga sel korral kuidagi tuim värk.

oleks hea ja kerge tundega rajale saanud, suuski vahetanud, oleks ehk mõnikümmend minutit veel maha näpistanud. aga noh, need on oleksid. miinimumeesmärk läbida sai täidetud, kuhjaga täis ka salaplaan vähemalt tund kiiremini sõita.

nüüd? teagi. nädala ehk looderdab, sest vasakul jalal on miskit varba liigesepõletiku moodi. ravib välja ja siis rulluisu-suusaratastele. kuna Võhandu 100 tarvis ka kamp koos, siis saab sel aastal äkki päris ratast ka proovitud. üldiselt on sportlikult miskit motivaatorit vaja. rulluisumaraton tundub ahvatlev, aga hetkel veel liikuma ei pane. pärast mõnepäevast puhkust ehk.

Reede, 18. märts 2011

probleemi kirjeldus - Haanja100

nii seisis määrdemehe tööülesandepüstitus. igatahes on tema probleem nüüd lahendatud (suusad määritud) ja minu kord. hommikul stardin teisele Haanja100 suusahullusele. aasta tagasi oli lihtsam startida ja peale lennata, ei osanud midagi oodata. nüüd juba tead ja sätid ja põed veits.

homse teeb keeruliseks ilm, lubab tuisku ja lörtsi, mis võib suusatamisest sumpamise teha. samas öö peaks külm olema ehk hommikul esimesed paar ringi hea lippega. teisalt on mul esmaspäevast saadik miski nõrkus sees. päev-päevalt on olemine küll paremaks läinud, mistõttu otsustasin ikkagi kaasa lüüa, kuid päris korras-Norras ei ole. puhkepulss samas klapib. eks hommikul paista.

igatahes, miinimumeesmärk sel korral läbi teha. üks salamõte on ka, aga sellest pärast sõitu.

hetkel tundub, et sel aastal löön kaasa kolmel 4x100 sarjas. lisaks suusale paadiretk aprilli lõpus ning jalgsi sügisel. motiveerib end seda infot vaadates ehk ka ratta selga istuma.

aga nüüd siis lõunaosariikide poole.

Esmaspäev, 7. märts 2011

täitsa suusahull talv

kolmas päev 300km suusatamise ekspeditsioonil. Nõunist lahkumine, Otepääni ehk TMi starti veel alla 10km. teeperves uisku laskmine mõjus suusapõhjadele ... joonivalt. Foto: Tarmo Haud.

eelmisel nädalal avanes ootamatult võimalus lüüa kaasa Vasaloppetil ehk suusasõitude kuningal. paar unetut ööd ning endale "jah" ütlemist pöördus töönädala alguseks siiski "eiks", sest töö tahab tegemist. kahju muidugi, rada paistis kiire ja meeleolu oli ka kõrgel. nutsin patja, et järgmisel aastal siis.

mõtlesin, et praalin siin kui kõva saavutus see kahenädalatagune retk ja TM jms olid. aga sellist tunnet polegi peale tulnud. vinge muidugi, kuidas vorm on õnnestunud selliseks timmida, et kannatab mitu päeva sporti teha nii, et endale haiget ei tee ning spordiisu ka alles. et viimasel paari aastal vigastustega palju kokku puututud, siis hindan seda kõrgelt.

muidu kuidagi hästi teraapiliselt mõjus see hullus, rahustavalt. ei oskagi hetkel seda paremini kirjeldada. hästi hea meel, et kaasa lõin ja igal juhul teeks uuesti või teinekordki, ehkki lõppskoor päris maksimumplaani täitmist ei näita. samas olen siiani tervisesse üsna hooletult suhtunud ning alalhoiuinstinkti sisselülitatuna hoidmine laseb edasist hooaega ka kaifida.

sellest rääkides, siis järgmisel nädalavahetusel panen ilmselt suustalvele ilmselt punkti. Haanja100 suursõit, millel mullu kaasa lõin. pärast 300km seiklusel kaasalöömist on distants järjest vähem tähtis, kiiremini sõitmine ei motiveeri ka. päev õues ja looduses ja päikese käes tundub selle juures hetkel kõige ahvatlevam. lendan peale ja lumele jälle uisusuusaga. järgmiseks nädalaks lubab soojalainet. loodetavasti ilmateade eksib.

pärast Tartu maratoni ja suusahullust võtsin mitu päeva täitsa vabalt ning spordiga. sellest transist väljatulek võttis veidi enam aega kui ootasin ning esimene tiir suuskadel, nädal pärast TMi oli kõike muud kui meeldiv. pulsi järgi taastutud küll, aga pidamist polnud eriti (nagu see oleks Tallinnast Otepääle kulgedes mingi teema olnud :P) ja ei olnud lihtsalt head tunnet. eelmisel nädalal aga mõned uisusõidud ja hakkas looma. eile oli juba puhas mõnu. päevadel ja õhtutel on nüüd valgust ka, suusatalve üks toredamaid aegu.

Haanja100 ja siis ilmselt rullidele edasi.

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

Tartu Maraton vol 2

hetkel ainus tõestus (nr 5277 sõitja kohal, sinise mütsiga), et ma maratonil üldse startisin. protokollis nime veel pole. Foto: Ardo Säks.

eile hommikul oli imelik suuskade asemel sülearvuti võtta. ja õue astudes tuindus kuidagi jahe. oleks pidanud käed tööle panema.

keha vist hakkas vaikselt õhtul aru saama, et ikka ei lähe suusatamiseks. ekspeditsioonist on kurk veel veidi kahtlane, aga paistab, et vitamiinid ja puhkus jms teevad talle ainult head.

ei oskagi hetkel viimaseid päevi kokku võtta, teen seda ükskord hiljem. liiga värske vist hetkel.

ajaloo huvides märgin ära aga 40. Tartu Maratoni läbimise kogemuse. esiteks jäin starti väikese kommunikatsioonihäire tõttu hiljaks ja sain Tehvandi staadioni ümbruses omal naha märjaks ja tuju ärevaks lipata. õnneks laenas möödakäija telefoni ning päästis mu maratoni.

stardikoridorisse spurtisin, ühes käes suusad, teises riietekott, ning suuski maha pannes hakkasid juba tagantpoolt tegelased stardigruppe kokku pressima, sest stardini jäi 1-2-3. ehk enda 4000 pundi asemel läks lõpuks liikumiseks juba 5000-6000 kandi numbritega. veidi olukord liikuma hakates küll paranes, kuid selle ja esimeste kilomeetrite passimiste-sahatamiste taha võis jääda paarkümmend minutit. järgmisel korral saab siis targem olla.

sõit ise oli esimesed 10km üsna ebameeldiv - nahk oli starti sörkimisest ja veidi paksust riietusest (starditemperatuurist -20 sai peagi -10) märg ja tunne ei olnud parim, sest eelmiste päevade seikluste tõttu oli ka kurk mitmendat päeva veidi kare. ent pärast Harimäelt laskumist läks olek iga meetriga järjest paremaks. tõsi, laskumistel tõmbas jaki ikka jäässe, kuid pidas ja libises ilusti ning see oli rõõm.

Assar, kelle abiga on Eestil mitu väärismetalli tooni medalit, tegi mu äratrööbatud plastlaudadest hommikuks lippajad-pidajad ning suuskadega olin väga rahul. kui mitu päeva olime enamasti mittepidavate vahenditega liikunud, siis selle taha nüüd midagi ei jäänud.

eelmiste päevade suusatamiste tõttu ja energiavarude ärakasutamise ning soojahoidmiseks kuluva energiakulu tõttu kartsin, et kehast saab lihtsalt särts otsa. nii rabasin igast toidupunktist paar topsi jooki ja juustukukli. sõites hoidsin end mõnevõrra tagasi ka ja pidevalt mõtlesin "kuule, ökonoomita, mees". ehk ära jookse, ära rabele, ära tõmble. hoia oma tempot. laskumistel uhasin nii kaugele kui suusk lubas. kaugele lubas.

tempot hoidsin sellisena, et ei pannud väga sügavalt sisse ahmima, sest kurk oli tõesti hell. paraku jäi startikiirenduses pulsikellal teine, kella käivitav vajalik vajutus tegemata, niiet pulsiks aiman eelmiste päevade põhjal (siis keskmine rahulikum, 135 kanti) miskit 140-150 vahele.

toidupunktides sai number 300 km rinnal palju tähelepanu ja jõusoovimisi. rajal ka. see innustamine oli üldse kogu selle ekspeditsiooni käigus jõudu andev.

oodatud-kardetud haamrit või rasket hetke ei tulnudki ja nii läks viimasel 15 kilomeetril, kus ma eelmisel aastal surin, korralikuks andmiseks. külm hakkas lihtsalt, sest päike oli juba madalamal ning puude vahele viimastel kilomeetritel enam ei ulatunudki. vahepeal võttis keegi mulle tuulde, mõtlesin selle peale "tore küll, pärast kolme päeva tempot tegema hakata", kuid mõni jäi maha, teine lahkus vahel mööda.

viimases, 3,5 km enne lõppu rajatud kohvipunktis, jätsin peatuse tegemata ja uhasin finishisse. mõnus.

mäletan eelmisest korrast, et järgmisel päeval oli ikka väsimust ja ega finishijärgne õhtugi just lust polnud. miskit vormimoodi vist. või on põhjus eelmisel kolmel päeval läbitud kilomeetrites?

kuu aja pärast siis Haanja100 100km suusatamine. lund ehk jätkub.

Pühapäev, 20. veebruar 2011

hullud suuskadel jms - tehtud

Võimatud mehed. Foto: Andrus Eesmaa, Järva Teataja.

Tartu Maratoniga sai siis läbi järjekordne hullus. sain end viimaste päevadega ilusti käima ning ära väänatud randme teipimine (ööklubis, pasta kõrvale) toimis väga hästi.

aga et on öö ja homme tööpäev, ainult faktinent. TM oli neljast päevast mulle lihtsaim - ilm meie senikogetust uskumatult soe, mõnus melu, palju kaasaelajaid ning Assari (kummardus, kraaps) käe all taassünni teinud suusajäänused lippasid ja pidasid mis kole. ja aeg tuli tunni jagu etem kui eelmisel aastal. ja mis veelgi ägedam, sõit oli lihtsam ja mõnusam kui aastatagune. isegi viimased 15km, mis aasta tagasi tühjaks pigistasid. ainult, et lõpuprotokollist ma oma nime ei leinud, kiip piiksus ilusti kogu tee.

lisatud 23.02: kuna palju on küsitud, siis nelja päevaga suusatasin 200mõnikümmend kilomeetrit. täpselt ei tea, sest rada kulges näiteks Tallinnast tulles suurte haakidega ja GPSi polnud endal peal. aga igal päeval käisin rajal ja kaks viimast etappi said tervelt tehtud. teistel päevadel sekkus alalhoiuinstinkt (esimesel õhtul lõpetamine enne Annat, et öösel magada ka jõuaks) ja mure tervise pärast (veidi väänatud ranne Tartu lõigul).

homme siis ... tööle, mitte suusatama. harjumatu.

PS. Järvamaalastele olime eelmisel nädalal üks põnevamaid asju. too hommik oli küll krõbe.

sellet, kuidas meil rajal läks, saab lugeda http://x.firmasport.ee, Stella raporteeris jooksvalt.

Reede, 18. veebruar 2011

hullud suuskadel ehk 300 km - 1. ja 2. päev

"Maraton on rahva pidu. Ehk start eile kell 8." Foto: Tarmo Haud.

nonii. "palju külma on? 19? siis on ju soe." vot selline seiklus ongi. mõned mõttekillud viimasest kahest päevast.

- eile stardis oli cool. vägagi. aga liikuma hakates hakkas kiirelt soe. ja nii jäigi.
- päike teeb -20st tuuletul lagendikul -10. ehk on palav. sürr kogemus. külma eriti ei tunne (näpud välja arvates).
- eile jõudsime 7 tunniga Kose-Ristile. üsna raske slaalom - üle tee, kraavis, suusad kätte, jälle üle tee jne. eile oli hommikul palju sebimist ehk suusatamise asemel matkasime. tempo seetõttu väga aeglane. täna sai juba rohkem suusatada.
- kilometraazhi teab vist ainsana saanijuht, kes rada lõikab. võimsad poognad tegime Tallinna ümbrusse.
- ülimõnus hommikuse päikesega suuri lumekuhilaid Jüri kandis tsekata - nagu mäestikus.
- teise päeva hommik oli kardetust oluliselt kergem. ainult kurk oli valus, mis läks esimese kohviga üle. nüüd, õhtul, on taas kipitav. püüan täna rohkem magada, vitamiinid juba ees. üht-teist kurgus ka.
- täiskuuga pole lagendikele pealampi vaja. lummav pilt.
- hästi palju autosignaaliga, aknast välja hüüdvaid või lausa kinni pidavaid fänne on kohatud.
- tänane hommik algas sama krõbedalt kui eile lõpetades -26. pärast kadusid startisime neljakesi - Indrek, Tõnu, Kaupo ja mina.
- eilse skoor tuli 13 tunniga 70 km, täna peale lollisti sügisel rulluisuvõistlusel kukkumisel haiget saanud randme väljaväänamist hommikul plaani võetud 63km asemel 50km. hetkel külmageelid jms peale pandud, niiet homme olen ehk uuesti rajal. kõigest 42 ju.
- Tõnu on raju igiliikur - rahulikult, aga kindlalt lõpu poole.

ja nüüd, kuldaväärt soovitus, mida Tartu Maratonile hommikul selga panemiseks. ekspeditsioonil korduvalt katsetatud.

- ülemine ots: Crafti pesu (zero), selle peale jooksufliis Asics (õhuke), selle peale windstopperiga Crafti jakk. eriti vara hommikul ja õhtul kui külemmaks kisub, peale ka windstopperiga Björni vest. kõige peal number.
- jalga: Brynje windstopperige trussikud, selle peal Odlo x-warm pesu, hommikul ja õhtul ISC soojad püksid, päeval Crafti jooksu-suusapüksid.
- sokid jalas: Bridgedale suusasokid. Salomoni SLabi klassikasaapasse oli sellest tegelikult palju, õhtuks täitsa niiske.
- pähe: hommikul ja õhtul windstopperiga suusamüts, selle peal Sportfuli suusamüts. paar buffi ka, sest pesu ja fliis on madala kraega. külmaga saab ühe buffi lõua peale
- käes: hommikul paksud mäesuusakindad, muidu Crafti aluskindad ja selle peal Crafti miskised suusakindad (tuule-veekindlad). Kinnastega oli nii, et pihk kippus kohati niiskeks, näpud külmetasid. passida väga ei kannatanud, kohe külm ligi.

näpud on kahe päeva jooksul pea ainus muret tekitav asjaolu. ükskõik, kui soe on olnud, näpuotsad ikka kipitavad. täna lõin käega ja sõitsin praktiliselt terve päeva paksude mäesuusakinnastega, sest Crafti kindad olid niisked. maratonile panekski varukindad võimalusel rajale kaasa.

- nägu tõmba külmavastase kreemiga kokku. kulub marjaks ära.
- päikeseprillid!!!!!

külm omandab täiesti uue tähenduse - kahel tiimikaaslasel on külmakahjustused ja Raivo sõitis hommikul Tallinna tagasi. jube tunne on, kui oled õhtul hilja metsa vahel, Ardu peaks kohe-kohe paistma ja päikese kadumisega kukub temperatuur kolinal, kuid tahaks kuiva jakki selga. võitlus ellujäämiseks.

Stella vahendab saatvast bussist operatiivselt rajalt infot ka - http://x.firmasport.ee.

esimesest päevast videoklipp ja fotosid piltniku Tarmo Haudi kodulehelt.

edit: lugesin vahepealsete meediakajastuste kommentaare. see distants on ikka adumatu - see ei ole ette valmistatud põhja ja jäljega rada, kus pidamine töötab koostöös jäljega ja lased mööda raudteed paaristõugetega. täna oli näiteks kilomeeter puuderlund, kus ei libnisenud-ei pidanud. väsinuna siis ukerdad seal. ja eile kõndisime palju jala - teeületused-kraavid jms.

Neljapäev, 17. veebruar 2011

õhtuks 100 km suusatatud?

Umbes pool hommikul kell 8 300 km retke alustavad ekstreemlased. Foto: SEB.


nii. tundub, et hommikuks valmis. vaid 7 minutit läks plaanist üle. ehk asjad on homseks pakitud, töö enamvähem üle antud, kõht täis, suusad määritud, meeleolu ärev ning ootus ülev. nüüd peab viis tundi midagi magamise moodi proovima.

alustame kell 8 Raivoga suuskadel teekonda Tartu Maratoni starti. Tallinnast. nelja päevaga koguneb pühaba õhtuks 300 km. see on ideaal. õhtuks jõuame Paidesse, homme Tartu, ülehomme Otepääle ja üle-ülehomme võtame teiega mõõtu Tartu Maratonil. kui näed võistlejat (kui meid selleks ajaks enam võistlejateks saab nimetada), kel seljas number 300km, siis keegi meist.

saime päeval numbrid kätte ja näitasime osaliselt näod ära. TV3 õhtustes uudistes on näiteks lõik (keri 17:35ni) ja Delfi pani fotoreportaazhi ka üles. õhtune Ringvaade peaks meist ka klipi tegema, stardist. püüan siin jõudumööda meie kulgemisest pajatada ka.

"üsna raske on ilmselt leida kedagi, kes selle ettevõtmise normaalseks nimetaks," kommenteeris õhtul korterinaaber. kolleegid arutasid ka, kas sõidame Tartusse ravile vms. lõbus lõõp, aga viimastel päevadel olen tegelikult külma ja selle ohtlikkusele tõsiselt mõelnud, sest pärast Tartu Maratoni avatud rada olid nii mõnedki mustaks tõmbunud kehaosadega mures.

homme alustame -20 juurest, mis on üks leebematest päevadest. Paidest ja Tartust peaksime juba ligi -30 teele minema. kui keha õnnestubki sisse pakkida, siis hingamisteedega on keerulisem. lisaks olen aastatagusega võrreldes 7-8kg kergem ehk soojenduskihti vähem. näppude-varvaste pärast muretsen. aga katsetamiseks on üht-teist kaasas ja õnneks päris metsas kulgema ei hakka.

hoidke siis pöialt.

Pühapäev, 13. veebruar 2011

kui Tartu Maratonist jääb väheks ehk 300km klassikat

Kuidas tilgatuks sõita Peeter Kümmeli esituses. Järgmisel pühapäeval oleme samas konditsioonis. Foto: Julia-Maria Linna.


et viimasest hullusest üksjagu aega möödas ja haavad lakutud, siis paslik uus katsumine ette võtta. möödunud nädalal kirjutas Raivo Skype'is saatuslikud laused. "lõunat sööd? tahaks ühest hullusest rääkida". rääkisime (lõunat ei söönud).

ja hetkeseisuga stardime neljapäeva hommikul Tallinnas Ülemistelt Otepää poole. suuskadel. klassikalises. 10liikmeline tiimiga. SEB Tartu Nelikürituse Ekspeditsioon. nelja päevaga koguneb ideaalis 300 km - I etapp Paideni, siis Tartu, siis Otepääle. ja siis Tartu Maraton peale. kuna Tartu Maratonile olime niiehknaa minemas, siis...

mul on hetkel eesootavaga seoses erinevad tunded. see mõnus ootusärevus muidugi - mõelge ise, neli päeva saab õues olla. lubab ilusat talveilma. puhas teraapia. saab omas rütmis kütta. banaanidest ja muust energialaksudest isu täis. lumi. päike (loodetavasti). tuult eriti mitte (ka loodetavasti). lahe tiim ja muud lõbud.

ja siis on sel korral hirm. selline seletamatu. sest midagi nii suurt pole ma varem ette võtnud, isegi mõelda julgenud. lisaks lubab ilmateade nädala lõpupoole krõbedamad kraadid käiku lasta. nii külmaga pole varem suusanud ka. niiet raju värk.tt

nädal tagasi tegin veidi üle 3tunnise suusatrenni ja justkui nagu oleks aimanud, et neid paaristõukeid läheb rohkem vaja kui TMil.

Pühapäev, 30. jaanuar 2011

Ailar Nirgi sai ööpäevaga kokku ligi 214 kilomeetrit

Täna keskpäeval lõppes Soome lahe põhjakaldal Espoos Ratiopharm Arenal neljas Endurandce 24 tunni ultrajooks. 213,938 kilomeetriga saavutas 108 võistleja hulgas seitsmenda koha Ailar Nirgi. Tegemist on Eesti kõigi aegade parima 24 tunni jooksu tulemusega sisetingimustes!!! HURRRAAA!!!

Eestlastest olid kohal veel Kristjan Trossmann, kes läbis 24 tunniga 124,35 kilomeetrit ja Joosep Loost, kes sai kokku 116,22 km.
Seitsme tundi rajal olnud Timmo Tammemäe läbis 65,1 km ja seitse ja pool tundi jooksnud Aivar Arike 58,1 kilomeetrit.

Jooksu võitis uue Soome ja Põhjamaade rekordiga Jari Soikkeli, kes läbis ööpäevaga koguni 247,944 kilomeetrit.

Välitingimustes on ööpäevaga kõige pikema maa eestlast läbinud Peeter Vennikas, kes jooksis 2007. aasta mais Madridis 223,918 kilomeetrit.

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

aasta uus ja muud lood

Rulluisutamist mahub plaanidesse sel aastal palju. Foto: Rivo Sarapik, 1 tunni kestvussõidult

vaatan, et uus aasta juba kaks nädalat käinud, et paslik selle aasta sportlikumad lubadused välja käia. et eesmärgid ka omamoodi lubadused, nad sellises vormis esitan.

- Tartu Maraton - kuu aja pärast. suusatatud novembri lõpust. klassikat ka, erinevalt eelmise aasta maratonieelsest ettevalmistusest, mitu korda. hakkab looma.
- Haanja 100 Suusk - märtsis vist
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte)
- 1000+ km matk Hispaanias - võimalik NYC asendaja. äkki kannatab mõlemat.

et sellised mõtted siis. vahepeale mahub loodetavasti palju ja kvaliteetset trenni. loodetavasti sellepärast, et lõpetasin äsja antibiotsikuuri, millega sain lahti bakterist, kes mulle eelmisel talvehooajal palju pea ja kurguvalu ning trennipausi korraldas. loodetavasti ei eskorditud teda mitte üksnes ukseni, vaid visati jõhkralt tänavale, et tagasi enam ei kipu.

aga hooaeg 2010. jäi ka meelde. kirjutasin juba valmis, aga panen eraldi ükspäev üles.