Sportlasest saab taimetoitlane - läbi võlu ja valu

Kõhurõõmu nädalaks.

1,5 aastat tagasi otsustasin menüüs pöörde teha ja lihast-piimast-kalast loobuda. Kõige keerulisem oli alguses taimetoidu kontseptsioon üldse ning alguses tundus üsna võimatu missioon. Mida ma üldse süüa saan? Maailm tundus kokku tõmbuvat ning mina nälga jäävat.

Pidasin end varem mitmekülgseks ja tervislikult toituvaks (puuviljad-salatid-supid ikka menüüs), sealiha asemel kana ja kala, palju piimatooteid jne. Päris keeruline oli hakata asendama harjumuspäraseid asju – eriti just piimatooteid. See tekitab alguses stressi, sest vana harjumus on tugev, aga uut veel hästi ei tunne. Nii kippuski kohati paanika peale.

Sellest tuli esimene õppetund, mis kehtib ka laiemalt - suured muutused tasub etappideks, sammudeks jagada. Siis ei kohuta kauge ja suurena tundub lõppeesmärk ära. Ehk näiteks „jeebus, ma ei saa ju enam mitte kunagi liha/piima/muna/kala süüa“ asemel lähenesin hoopis „täna asendan ma piima ehk mis võimalused selleks on“. Nii saab samm-sammult tuua oma menüüsse (ellu) toitu, mis ebasoovitu lõpuks ise välja surub. 

Näiteks mitte püüda kohe 100% menüüd ümber pöörata (kui see kohutav tundub), vaid päevas näiteks üks eine välja vahetada ning näiteks hommikune puder ja vorstivõiku smuutide-puuviljade vastu vahetada. Sellest saadav efekt näiteks kerge tunde ja energialaksu näol külvas mul seemne tahta ikkagi kogu menüü üle käia. 

Kusjuures, kui vahel sõingi midagi, mida ei oleks tahtnud (oli nälg ja polnud paremat käepärast), siis enda piitsutamise asemel stiilis "oi, kus sa nüüd patustasid" aitas paremini lähenemine seda mitte patuks pidada, vaid võtta seda kui lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikku sammu. Ehk mitte võimendada üht kõrvalekallet luhtumiseks, vaid leppida sellega, teadvustada ning liikuda ikkagi edasi sinna, kuhu tahad.

Sama kehtib ka näiteks spordis. Esimene ultraspordivõistlus tundub hoomamatult ja halvavalt suur ja enamus inimestest ei läbi kunagi näiteks 100 km oma kondiauruga. Samas koosneb teekond sinna 100 km starti väikestest sammudest – kui suur eesmärk (start) tundubki kohutav, siis mõtlen sellele, mida saan praegu ja järgmisena ära teha, et seal valmis olla. Täna võib-olla veel pole valmis, aga tänased ja järgmised sammud saavad tehtud selle nimel, et olla.

Teine pool millestki loobumisel on lõpetada eitus ja keelamine ning suhtumise „ma ei saa“ (sest, mida ei saa, seda just tahaks) asemel „ma saan kõike, aga ma ei taha kõike“. Palju pingevabam, sest ikka on ju keelatud vili kõige magusam ja meelitavam. Või mõtle sellele, millal muutub ihaldatu igavaks - siis, kui oled selle kätte saanud.

Trennijärgne taastumine. Parempoolses spinat, banaan, apelsinimahl, kookospiim. Vasakpoolses goji marjad, rabarber, banaan, kookospiim ja ananassimahl. On aminohappeid, on suhkruid, rasvagi.

Kusjuures, see tunne „ma ei saa kohupiimata (või pane ise midagi sobivat asemele) elada“ äratas pikapeale mõtte, et seda tundes-öeldes olen ju toidu ori, sõltlane, narkomaan. Seda ma aga olla ei tahtnud. Toit peaks olema kütus, mitte elu eesmärk omaette. Nii et see, mis ühelt poolt pärssis, teisalt innustas uut avastama.

Kui poes harjumuspäraste riiulite asemel uue poole tuli vaatama hakata, siis sain ühelt poolt aru, et sõin siiski ühekülgselt (ikka käin poes silmaklappidega, ostan oma 20-25 asja) ning teisalt, kui vähe ma teadsin sellest, mis suhu läks. Hakkasin varasemast enam silte lugema ja silmaring on palju avaram, suhtumine teadlikum. Üllatavalt palju näiteks kasutatakse toidus lisaaineid jms keemiat, millele varem tähelepanu nii palju ei pööranud. Meeletust suhkrulasust rääkimata. Ehkki teadsin küll, et head need ei tee, kui väga tõsiselt neid vältida ei püüdnud.

Teisalt viisid taimsed, loomulikul kujul (ehk vähe töödeldud) toidud arusaamise sinnani, et mulle on hea kõik, mis on loomulik. Sellisel kujul, nagu loodus pakub. Miks muidu puuvili nii kergelt ja kiirelt seedib, aga näiteks burger (les teab, mis seal kõik sees oli) pikaks ajaks raske tunde tekitas ning jõu võttis. Ehk näiteks laborilisaainetega (E-ja igasugu muud kunstlikud ained) kraami väldin, nii tava- kui sporditoidus. Samuti liigset pakendamist kui asjatut raiskamist.

Kolmas nüanss puudutab harjumusi ja nende tekkimist. Kuna hakkasin rohkem söögilauda jälgima, hakkasid huulile jõudma esialgu ohutuna tunduvad, aga tegelikult valgustavad ja vajalikud küsimused. Näiteks, miks ma üldse näiteks pärast trenni kohupiima või liha söön? Miks toidulisandeid, näiteks valgupulbreid ja spordijooki, tarvitan?

Jõudis järjest enam kohale, et söömises olin lisaks harjumustele ka reklaami, turunduse ori. Seda oli endale raske ja vastik tunnistada. Piimatööstus ju räägib, et joo piima ja siis on luud tugevad. Lihatööstus hoolitseb selle eest, et oldaks skeptiline taimetoidu suhtes ning söödaks liha (sest sealt saab valku). Sporditoidumüüjad promovad enda kraami, nagu igasugu supertoiduainetega tootjad-kauplejad. Taimetoidusektorgi oma huvide eest väljas.

Nüüd püüan igasugu sõnumite, uuringute ja väidete „seda pead sööma, sest…“ puhul enne sellele reageerimist teada saada, kes selle taga on. Kas need on sõltumatult huulilt või pöörleb taustal mõne töösturi huvi ja raha. Iga firma räägib kasulikku juttu vaid enda vaatenurgast, mitte kunde seisukohalt. Mis iseenesest on okei, kui seda tarbijana tead. Samuti on vajalik teada, kuidas inimese organism tegelikult töötab ning mida vajab-mida mitte. Igasuguste dieetide (mis tegelikult näljutamiseks kipub minema) asemel toituda, aga ka elada tasakaalus elu - juhtida stressi, otsida optimismi, liigutada end ning olla sotsiaalselt aktiivne.

Neljas ja vast isegi kõige olulisem on arusaam sellest, et toidust sõltub väga palju mu heaolu. Ja sellest, kui hästi või halvasti olukord on, saad aru alles võrdlusmomendi lisandudes. Ehk, olin varem pidanud normaalseks seda, et eine järel tekib surnud aeg (leib luusse), aga seda enam mitte kogenuna tundsin nagu puuga pähe saanuna.

Ülejäänu on olnud tegelikult meeldiv ja huvitav, sest esiteks olen avastanud palju uut ning olen viimase 1,5 aastaga proovinud rohkem uusi asju kui eelmisel kümnendil kokku. Samuti olen leidnud, kuidas palju väärtuslikku saab teenimatult vähe tähelepanu – goji marjad on suurepärased aminohapete (nendeks lagundab keha valgud) allikad, maitse poolest vähe hinnatud hiina kapsas on vingemaid kaltsiumiallikaid, tume šokolaad pakub rauda.

Talvine test - ainsal lumisel nädalal jaksasin 8 päeva jutti teha trenni 30 tundi.

7 võlu, mis vaeva ära tasusid.

Sain lahti kohvist. Loobusin päevapealt, sest mulle meeldis seda koorega tarbida, aga taimse piimaga polnud nagu see ja nii ta päevapealt menüüst välja vajuski. Enne olin aastaid püüdnud koguseid piirata, aga ikka kulus 5 tassi päevas.

Kadusid öised isud. Trenniga kaasneb isu ja tihti käisin öösel üleval, et külmast midagi suhu või puuvili põske panna. Tüütu harjumus, millest ma lahti ei saanud. Nüüd on õhtuti vahel küll füüsiliselt nälg, kuna liikumise maht suur ja ainevahetus kiire, kuid seda tunnet, et kõht on füüsiliselt täis, kuid kere toitainete mõttes ikkagi nälgas, enam mitte. Öösel külmiku juurde asja pole.

Samuti on lahkunud toidu ahmimised, mida varem esines. Tead see, kui hakkad sööma ja sööd ja sööd ja sööd, suutmata end talitseda.

20 lisatundi nädalas. Leidsin igast päevast umbes kolm (konservatiivselt arvutades) lisatundi. Taimse, aga eriti küpsetamata toidu nagu puuviljad-juurviljad-salati söömisel kadusid ära tundidepikkused tardumused pärast söömist. Kui varem tõmmati pärast einet nagu tekk peale ning olin mõneks ajaks audis, siis nüüd seda ajakadu ei ole. Saab kohe sporti teha või lugeda-suhelda, töötada jne. Pisiasi, aga nädala peale koguneb poole töönädala jagu tunde.

Energia, mitte lained. Ka on kadunud pealelõunased surnud augud. Tavaliselt oli kella 17-18ks toss väljas, energia murust madalam ning tahtmine

Selle „pisiasja“ mõju on see, et ükski trenn pole jäänud pidamata. Varem oli küll tihti pärast tööd mõte, et „homme“, sest täna ei viitsi.

Enim ilmselt üllatas aga see, kuidas energiat on palju ja kogu aeg. Ehk juba hommikul tööle jõudes, aga ka pärast pikka, 8-10-12tunnist intensiivset tööpäeva ning veel õhtulgi pärast treeningut. Varem olin tihti kell 19 kutu ja teki all.

Tervis, see päris. Käisin aastaid arsti juures, andsin kõikvõimalikke analüüse, neelasin soolekaamerat, nosisin medikamente. Diagnoosiks kõhklev krooniline neelupõletik ehk ravida ei saa, lepi sellega. 2010. aastal olin igal kuul nädalaks ajaks audis - nii füüsiliselt kui vaimselt, sest kurguvalust saab alguse nohu, mis halvab meeled. Enam pole olnud.

Nädal tundub pisiasi, aga tegelikult sööb see pidev valvelolek just vaimselt. Plaane teha ei saa, sest ei tea, kauaks tervist jätkub, ning värised igal korral kui tuuleiil salli vahelt krae vahele uitama pääseb. See on palju tagasi hoidnud nii spordis kui üldse elus.

Samuti on ajalugu see, kui öösel läbimärjaks higistatuna üles ärkan. Selle põhjust ei õnnestunud samuti teada saada. Arst pakkus küll selgituseks "närvid", kuid tegelikult on närvilisus ja pinge pigem viimase aasta jooksul kasvanud. Niiet ma ei teagi...

Jõudu on rohkem. Sport on minu meditatsioon. Pärast menüüvahetust olen saanud koormuseid kasvatada (30-50% võrra varasemaga võrreldes), seejuures taastun palju kiiremini kui varem ehk võin mitu päeva järjest (ka talvel, lume ja külmaga) 3-4 tundi sporti teha, seejuures end hästi tunda, intensiivselt tööl pikki päevi teha jne. Piiri ei ole veel tajunud. Seda muutust ma veel eriti uskuda ei julge, aga pideva katsetamisega olen vaikselt hakanud julgema.

Ka pärast pingutust on hea olla. Eelmisel pühapäeval pedaalisime ca 10 tunniga 300 kilomeetrit, millest suur osa möödus vastutuules. Vanasti olin pärast sellist katsumust laip, polnud ei isu ei tuju, lihased olid valusad. Selline koormuse järgne komberdamine on ajalugu. Jaksab ka pärast pikka trenni või võistlust midagi ette võtta, on energiat ja tahtmist. Eriti just vaimselt.

Järgmistel kordadel kirjutan sellest, milliste toiduainetega sporditoitu asendada, aga energia kätte saada ning vajadused kõik katta. Samuti tavapäeva menüüst, mis tegelikult spordipäevast väga ei erinegi.

Kuidas leida aega ja mitte ainult treenimiseks

Eestlased lähevad Itaalia velotuurile.

Aga kust ma selle aja (treenimiseks - toim) peaks võtma, on levinud küsimus, kui olen ultraspordi mõnusid ja võlusid tutvustanud.

Kuu aja pärast stardime sõpradega uuele velotuurile – sel korral Lõuna-Poolast läbi seitsme riigi ning jälitame 1,5 nädala jagu Giro d`Italiat ehk 09.-31.05 toimub Giro d`Estonia. Meid saab jälgida hetkel näiteks Facebookis. Erinevalt kolm aastat tagasi Tallinnast-Pariisi pedaalimisest näeme sel korral suurtuuri rohkem - ligi 10 päeva jälitame Itaalia tuuri, kus on loodetavasti stardis ka Tanel Kangert.

Igatahes - ees kolm nädalat ideaalset puhkust, palju rattakilomeetreid, seitse riiki ning kõrgeid mägesid, teiste seas ka üks Alpide kõrgemaid teid ehk Stelvio Pass. Kokku 3200-3500 km.

Giro d´Estonia - stardime 9. 05 Krakowist ja finisheerime 31. 05 Milaanos

Olengi usinalt selle seikluse tarvis sporti teinud ning eelmise aasta veebruarist saadik pole ratast põõsasse visanud, terve talvegi sai cyclocaga kilomeetreid ja meelekindlust kogutud. Keskmiselt 8-10 tundi, katsetustena ka 15-30 tundi nädalas.

Kuna trenniks aja leidmise küsimused on pidevalt kordunud, vaatasingi välja, kuidas ise selleks aja võtan.

Taustaks veel nii palju, et töö meediafirmas on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse, samas tahaks lisaks spordile ja ametile ka sotsiaalselt aega veeta, meelt lahutada ning ka lugeda. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

1. Rutiin annab tagasi.

Mu tööpäevad on üsna ühesugused – kell 6 üles, kell 22 magama. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära. Ühelt poolt aitab rutiin natuke tõmblust ja närvilisust maha võtta ning teisalt aitab vältida energiat nõudvaid pisiotsuseid. 

Mikrootsused olengi püüdnud standardiseerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis teha. Miks see oluline, juba tagapool.

Ajavõit: tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas.

Giro punt (vasakult) Toomas, Romet, Rivo, Kaupo, Raivo, Tõnu, Kalev, Mari-Liis, Ingrit ja Ardu. Fotolt veel puudu Signe.

2. Kuhu aeg kaob?

Kuu aega Facebooki-dieedil olemist, millest kirjutasin siin kommentaaris, avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaalmeedias. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, vestlustes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et pole üldse vaja, vaid pean oskama kasutada, et see mind (ja mu ajakasutust) ei kontrolliks.

Nüüd jätkan kord nädalas sisse logimist ja sellest hetkel piisab.

Ajavõit: 7 tundi nädalas.

3. Viska telekas minema.

14 aastat tagasi Tallinna kolides ma kohe telekat ei ostnud ja pole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas keskmiselt neli  tundi helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ning vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal kuskil ootama, vaid saab näiteks järelvaadata mulle sobival ajal – näiteks siis, kui venitan pärast trenni.

Ajavõit: 28 tundi nädalas.

4. Mis suust sisse läheb?

Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste üle vaatamisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin eelmise aasta alguseni normaalseks seda, et pärast einet olen 1,5-2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu mõttetööd tegema või sportimast. See tundus loomulik ning elu osa.

Eelmise aasta algusest aga loobusin lihast-kalast ning suvel lõpuks ka piimatoodetest ning see surnud aeg on minu elust lahkunud. Et see on ebanormaalne, tajusin alles siis, kui seda enam ei olnud.

Täna on mu menüü paljuski puuvili (nii puuvili, mahl kui smuuti) ja vahel ka küpsetatud taimetoit ning trenni saan minna praktiliselt kohe peale einet, kuigi enamasti hoian tunnikese vahet ja see ooteaegki selle pärast, et täiskõhutunnet veidi leevendada,  mitte et peale vajuks mingi seedimisuni.

Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist, ei osanud ma enne hinnata või sellest aru saada enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, peale mida vajus pärast mitut kuud peale see söömisjärgne tardumus.

Kirjutan menüü muutmisest ükskord pikemalt ka.

Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas.

Vormis. Aitäh Allan Oras ja Momoo.

5. Transport trenni asemel.

Mul on kodust tööle ligi 4 km. Olen juba mitu aastat hommikuse tööle kolistamise trenniga asendanud. Hommikul kergema ringiga kohale ning õhtul nats pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised Vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi 2 tundi sporti koos. Või siis stardin rattaga 7.30, teen poogna Pirita-Viimsi kandis ning jõuan veidi enne kella 9 kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

Sellise jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka kogu päeva ära ning neljatunnisel trennipäeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha. Ühe jutiga pikad trennid, a la 3-4-5 tundi rattal, teen nädalavahel.

Ajavõit: 2-10 tundi nädalas

6. Iga minut olgu arvel.

See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksimaalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta pikalt ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva võtan isiklike asjade ajamiseks tüki. Nii ei pea ma kodus õhtul või enne tööd asju tegema või pidevalt kontoris ületunde tegema. See ei tähenda, et ma üldse ei puhka. Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5-1 päevas ehk 3,5-7 tundi nädalas.

7. Pood tapab aega.

Kuu aega tagasi avastasin, et poest saab ka toidukraami koju tellida. See teenus on puhas õnnistus, sest lisaks poodi mineku-tuleku ning seal riiulite vahel ringi uitamise stressile ning ajakulule jääb ära ka järjekordades passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib venida pikale. Nii asendasin ühe nädala poes käimise korra e-poega - nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju.

Ajavõit: 1,5 tundi nädalas.

8. Rööprähkle.

Inimene suudab hästi mitut asja korraga teha, kuid need kaks asja hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, erinevaid arvamustest-kogemustest osa saada. Palju huvitavat jagatakse näiteks podcastides, soovitan ultraspordi ja taimetoiduga oma elu pea peale pööranud advokaadi Rich Rolli näiteks, kes räägib nii spordist, ettevõtlusest, loovusest kui üldse elufilosoofiatest. Nende kuulamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas istuma, vaid võin näiteks huvitavad saated teel tööle kuulata. Samuti olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama-vaatama. Kaks ühes.

Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas.

Need on peamised võimalused, mis pähe tulid ja millest sain kokku ligi 100 tundi nädalas. Sellest piisab enam kui küll nii treenimiseks, taastumiseks kui muu ja kihvti elu elamiseks.

Tahtejõu Tuur ehk 756 km rattal ehk härrasmeeste ühisveeremine

Tahtejõu Tuur ehk tiir ümber Eesti - 24.-26.10.

Pärast augusti lõpus sõidetud 600 km pikkust rattaringi tundus nagu vara hooajale joon alla tõmmata ja nii kiskus suu naerule, kui Hawaii turunduspealik Priit septembri lõpus teatas „Tahtejõu Tuur – aitame koos ühel karmil unistuseltäituda“. Panin kohe kirja.

Aga üldse mitte keha, vaid pea pärast (ja natuke ka laiskusest - üksi ilmselt ei viitsiks nii). Miks (te selliseid asju teete)? Nii küsitakse tihti. Lisaks maandamisele (kes joob nädalavahe, kes sõtkub sadulas) saab ultraspordist minuarust hästi elu õppetunnid. Kontsentreeritult – antud juhul kolme päeva, aga ka 4-5 tunni või päeva jooksul.

Sügisene Eestis - ilus ja värviline. Fotod Tõnu Tunnel (www.tonutunnel.com)

Ei usu? Lahkame näiteks ühe nalja, mis tuuril ka ringles:

Küsimus: kuidas teha nii, et 200 km rattasõit oleks lühike?

Vastus: sõida enne kahel päeval ligi 300 km.

Seda filosoofiat kannatab igale poole mujale ja olukordadesse ka üle kanda. Tahtejõuga sõidetul aga meenutas veel kolme tõsiasja.

I päev – Tallinn-Pärnu-Taagepera (ca 280 km) – mõnikord tuleb lihtsalt minna.

Isegi siis, kui on hirm ning parema meelega lööks käega. Stardi eelõhtul oli hirm. Ähvardav vihmaprognoos oli lahkunud, aga H2O asendas tuulekülm 16 miinuskraadiga. Kui soojemaga suudab keha end soojana hoida ning pole hullu, kui kuskilt varustus ei pea, siis külmakraadide lisandudes kompromisse ei lubata ja iga eksimus võimeneb-kuhjub ning ebameeldivus kasvab. See on meelde (ja näpuotstesse) süüvinud kolme aasta taguselt -28 kraadiga TallinnastOtepääle suusatamisest.

Et justkui ei tahaks minna. Aga see pole ju lahendus - keda alla andmine enne rõõmustanud on?

Ilmale väärilised vastased.

Soojad-veekindlad talvesaapad sain kätte neli päeva enne ja proovida kaks korda. Kindaid ja talvepükse aga ei jõudnud kordagi sõitma viia ning sellest sain omal põlvede külgedel valusad kohad, sest üks õmblus surus tobedalt ning kohendamisega seda paika ei saanudki.

Samas, võib-olla ka hea, et seda jama varem ei avastanud – oleks veel ühe asja pärast stardi eel põdenud.

Aga tühja neist – valu läheb peagi üle ning ideaalseid tingimusi pole kunagi ning neid ootama jäädes jääb üldse elamustest ilma.

27.10 ehk teise päeva start. Sai tulesid ka vilgutada.

II päev – Taagepera-Osula-Luunja-Tudulinna (ca 280 km) - enne valu ja siis võlu.

Jalad käisid teisel hommikul ilusti ringi ning hämaras teele läinud tiim (kihvt pilt – vilkuvad tulukesed ja 30 velosõpra) tõmbas peagi hoo üles.

Mulle oli selle hommik tuuri vastikuim – vale otsus eelmise päeva riietust vahetada tähendas esimesse punkti vibreerides jõudmist ning turbokiirusel riiete vahetust (meeldetuletus: mis töötab, ära torgi), sest aega oli ca 5 min. Lisaks jätkas päev varasem vastutuul küljelt – kui vastutuulega saab pundi sabas puhata, siis küljetuulega on igal pool raske.

Peagi tulid aga taganttuulelõigud, kihvt üles-alla profiiliga Postitee, lõuna Luunjas ning Tudulinna mäe otsa ronimine. Ja soe tuba, kus tuul vett silmast välja ei puhunud.

Jah, Eesti.

Takistusi esineb pidevalt – vigastus, haigus, viltu läinud projekt tööl jne - ja senised spordikogemused näitavad, et tõkkeid tasub teadvustada („jah, praegu on küll kuradi raske/nõme/külm/kuum/vesine, aga ma annan maksimumi ja peagi saan selle, mida tahan“) ning keskenduda hoopis sellele, kuhu plaan välja jõuda.

PS. Keda huvitab, mis tunne oli katkestada?

III päev – Tudulinna-Kunda-Tallinn (ca 210 km) - hinda seda, mis sul on.

Kere aimas kolmandal hommikul pärast hommikusööki, kui hakkasin sooja alussärki selga tõmbama, jälle halba ning pani hommikusöögi sees vurrina keerlema. See paraku sadulasse minekust ei päästnud.

Ikka edasi.

See tuletas aga meelde, et neid hetki, mil kõik on hästi, on paslik kaifida enne, kui järgmine mitte nii meeldiv asi tähelepanu nõuab. Mitte olla pidevalt viril ning püüelda järgmise töö, aerodünaamilisemate jooksude või uute kingade poole.

26.10 ja tsemendipealinn Kunda. Poleks ratturid sealt läbi sõitnud, poleks seal sel päeval värve olnudki.

See ei tähenda, et ma arengut ei hindaks. Vahel kaob lihtsalt seda taga ajades ära rõõm tänasest, hetkest, ja siis libisedki läbi päevade, ilma et suurt miskit meelde jääks. Seda, mis on hästi olnud, märkab siis, kui seda enam pole. Aega aga tagasi ei keera.

Ca 756 km hiljem ehk 26.10 kell 16.30 finishis Pirital. Tehtud.

Nii et esimeste päevade raskus kahanes oluliselt, kui tuli iiveldava olemisega tuules punti vedada, lootes et hommikueine ikka sees püsib (püsis).

AITÄHID

1. Raunole inspireerimast

2. Priit ideed teostamast

3. Hawaii Expressile jt toetustiimile – pedaalijaile täiesti murevaba korraldus, ole ainult ja sõtku

4. Kaaspedaalijad – aitäh tuulevarju eest. Koos jõuab kaugemale ja kiiremini.

Kuidas vigastus enda kasuks väänata?

Foto Dan Q

12. oktoobril veeresin kaherattalise sõbraga kodust välja. Päike paistis, kollased lehed lebasid vaikselt (loe: tuuletu) ning termomeeter lubas kuni 10 soojakraadi. Ideaalne sooja sügise ja pikema rattatiiru ilm. Tund aega hiljem lebasin kiirabiautos ja suundusin Laulasmaa asemel hoopis haigla poole, naerunäo asemel valugrimass.

Kodu ja kiirabi vahele jäi üks auto varjust teele sõitnud laps, kes ette ei vaadanud. Veidi sain kõrvale keerata, et päris kümnesse tal ei sõidaks, kuid oluliselt enam teha ei jõudnud. Kuidas ratta seljast lahkusin - äkkpidurdasin end ise üle lenksu? - ei meenu. Maandusin asfaldile. Selg eespool. Õnneks polnud hoogu või jäänud maandumise alla äärekivi, kuid kukkumise nurk sattus kehv – istumisele ning siis üle selja rulluma. Selga läbis valujutt, mille tekitas osalt täis pakitud rattasärgi taskud. Laps pääses ehmatusega.

Kuna suutsin omal jalal kiirabiautosse ronida, siis autos olnud doktor või õde lohutas, et ehk on ainult põrutus. Siiski lebasin järgmised kolm tundi kanderaamil, sest osade nurkade alt sõitis läbi selja valujutt. Röntgenilauale ja sealt maha sain samas ise kanderaamilt roomates. See andis ka lootust.

Mälestus ühest hooaja kihvtimast sõidust - lõpuring 21. septembril Tallinn-Mäetaguse. Foto: Rainer.

Nii tegingi pärast röntgenit aega parajaks unistades, kuidas see on paari tunni pärast möödas ja veeren õhtul juba ratastel. Selle purustasid arstid. Esiteks sõidutati jälgimissaali. „Näed, midagi on ikkagi katki, kui haiglasse jäetakse,“ arvas ta, üldse oli toreda meeleolu ja suhtumisega härra. Siis tuli teine nukra ilmega arst. Nüüd küsisin juba ärevalt, kas midagi on katki. „Jah, üks lüli,“ vastas daam ja sättis vererõhumasinat ning näpu otsa vist pulsilugejat.

Pekki.

Nii palju siis plaanidest ja spordist. Jalgratta asemel manasin silme ette ratastooli, arvasin, et lähen paksuks ja kibestun.
Siis tuli lõpuks, pärast pooletunnist marineerimist, arst.

„Opereerida ei ole vaja. Kuidas koju saate?“ Sain hoobilt mitu aastat nooremaks. „Mõra. Kuu aega raskusi ei tõsta ja kaks kuud sporti ei tee. Ja füsio juurde.“

Kui muidu on kõndimine igapäevane märkamatus, siis esimesed sammud omal jalal taksoni on seni meeles. Napikas.

Siin võiks lugu lõppeda, kui sport poleks nii oluline nagu ta on. Minu aeg, mediteerimine, mõttepaus, võimalus end teostada ja samas ka välja elada. Kaks kuud selleta on viimase viie aasta pikim paus, mis eemal olnud olen.

Nii otsustasin juba esimesel õhtul, et a) see on õnnelik õnnetus ja ma ei masendu, et mõnda aega eemal olen, vaid võtan seda, kui sobival ajal tulnud puhkusena. b) tulen sellest välja tugevamana kui esimesel päeval taastumist alustades. c) võtan sellest kogemusest kõik, mida see mulle pakub.

Nüüd on 1,5 kuud möödas.

Füsioterapeudi ja arsti soovituste ning enda tarkuse järgi talitasin nii.

1. Tea, mis teed.
Alustuseks uurisin, kuidas sellistest asjadest üldse paranetakse ja mida peaks tegema, et saaks kiiremini. Ma ei eeldanud, et võiksin nädala pärast kohe sadulas tagasi olla, kuid üht-teist saab ise teha küll, et luulist vigastust korda saada – jälgida toitumist, liikuda piisavalt, puhata.

2. Tee, mida saan.
Igal päeval selja-kõhulihaste harjutused, eriti just süvalihastele. Käin niigi palju jalgsi ja kuna jalutada võib, siis käin päevas kuni 5 tundi. Pikema ringiga hommikul tööle ja õhtul koju tagasi. Esimesed päevad olin kui invaliid ning tavaline töömarsruut võttis 0,5 tunni asemel enam kui tunni, tuli veidi uuesti käima õppida. See läks õnneks nädalaga üle ja sain pärast viiendat päeva juba selja niipalju valuvabalt painduma, et sidusin püsti kingapaelad. Kuninglik tunne.

Liikumine on vajalik ka ainevahetuse kiirena hoidmiseks, mis omakorda kiirendab paranemist. Lisaks tasub vaimu pärast endale veidi koormust anda, eriti, kui oled nädalas 10+ tundi sport teinud. Samuti on meeles kogemus põlveopist taastumisest, kus hakkasin liiga hilja liigutama ning endise konditsiooni taastamine lihases ja liigeses võttis enam kui aasta aega.

3. Toit ja jook.
Menüüst lendasid üleliigne kohvi, maiustustused asendusid puuviljadega, nisujahu ja üldse kraam, mis midagi peale asjatute kalorite ei anna. Selle asemel palju värsket, seemneid, töötlemata toitu ning häid aineid – rasvad, valgud ja süsivesikud. Vaimustun toortoidust ja üldse uuest, mille avastamiseks kippus muidu elu ja trenni kõrvalt aega väheks jääma. Menüü oli varemgi täitsa okei, kuid see andis veelgi põhjuse suhu pandav üle vaadata, et mõra parandamiseks vajalik kätte saada. Kohvist loobumist kartsin enim, sest see väga maitseb, kuid hommikusest tassist päevas senise 3-5 tassi asemel piisab täiesti. Lisaks on teemaailm huvitav.

4. Kaal.
Sportlase jaoks oluline, et jõuaks ja tahaks teha ning oleks mõnus. Juurde võtta ei tahtnud, mis tundus paljudel pausitegijatel paratamatu lisaväärtus. Sport on õpetanud, et kui eesmärk sõnastada selliselt, mida soovid saavutada, mitte mida püüad vältida, on seda lihtsam ja ka meeldivam saavutada. Sest vältimine on piiramine. Niisiis, „ei võta juurde“ asemel „hoian senist või kaotan kilo-paar“. Töötab.

5. Ei muutu diivanipadjaks.
Tööl teen igas tunnis pausi, kõnnin mööda treppe, teen teed või sirutan niisama. Istun sirge seljaga, igal pool ja alati. Ei noruta või mossita.

Nii lihtsalt, kui siia kirja sai, kõik siiski ei läinud. Kui võetakse ära midagi olulist, siis see tekitab negatiivseid tundeid ja mõtteid ning on ka halva tujuga päevi. Samas, kui võtta eesmärk ja häälestada end selle täitmisele, siis saab sellesse suhtuda kui õppetundi, koolitusse, mitte millessegi vastikusse. Nutt ja hala ei aita üle saada, pigem süvendab veelgi masendumist, mis ka lähedased kaasa haarab.

Peagi saab 2 kuud läbi. Nüüd tuleb seljaga uuesti fotograafi juurde minna. Siis saab plaane tegema hakata. Muidu tahaks juba jõusaali ning sörgiringile.

PS.
Ratturitele üks nõuanne, mis su tervise võib säästa. Kiivrist ma ei räägigi, sellest, mida su aju põrutusel teeb ning rolli mängib seejuures kiiver, kirjutab värske ajakiri Outside ja soovitan seda lugeda. Mitte ainult ratturite teema.

Rattasärgi taskute täis toppimise asemel – kilekas, käised, pump, varukumm, toit, raha, telefon jms – tasub see tavaar rattakotti ja raami külge kinnitada. Miks nii? Mõtle täis tuubitud taskutele, milles ühes ka metallist ja mööda selgroogu jooksev pump. Nüüd mõtle see kuhi enda selja alla, kui juhtud kukkuma.

PS 2.
Puhkus, mõnikord ka sunnitud, võib tulla vaimule rohkem kasuks, kui ootaks. Kui tahtmine on suur, siis ei loe ei tunnid ega kellaaeg. Ei kipu eriti hoogu maha võtma, et veidi ringi vaadata või suunda sättida. Nii mõtlengi praegu kergendusega, et ei pea end kuiva ilma, aga tuule ja miinusega ratta selga vedama. Muidu ei paneks tähelegi, et saab ka meeldivamalt aega veeta ning vaim on palju värskem kui enda pidev ilmaga kaklusse seadmise puhul.

PS 3. Hooaeg oli super. Rattasadulasse sain 10. märtsil ning hooaega jäävad mäletama kaks 300 km otsa - esiteks juunis Ain-Ivari korraldatud Tallinn-SuurMunamägi ning augusti lõpus selle hooaja 300 km Brevetil. Lisaks ohtralt 200 km juppe - Tervisespordi Rapha Women 100 (mille mul tegi kahesajaseks kodust starti-tagasi veeremine), 20. augusti Tervisespordi veeremine Loksa kandis ja 21. septembril hooaja lõpusõit Tallinnast Mäetaguse sauna.

kelle arvelt võita?

dr Holden ütles värskes blogipostis välja, millest ma ka viimase paari aasta jooksul palju mõelnud:

Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees. Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100.

kuidagi värskem tundub mõtteviis hankida uusi kogemusi ja elamusi mitte teiste arvelt (neile ära pannes), vaid end nihutades. pealegi saab nii kauem ja rohkem ;) igatahes, kirjutan alla.

muidu vahepeal on siin kõvasti sporti ka vihutud ning peagi aeg kevadel võetud plaanid üle vaadata. peagi, siis, kui aega tekib.

järgmiseks aastaks on üks Plaan ka. ka sellest varsti.

ükski piir ei nihku valuta

nii vaikseks kõik on jäänud. siin siis. kiiremat sorti ajad ja ilus ilm ei soosi eriti.

aga. kuna mu esmaspäeva tegi Taavi Sumberg, kel täna veel veidi vähem kui 8 tundi joosta, panengi siia ta eilse blogipostituse. noormees jookseb 15 päevaga 1000 km. erinevalt eelmisel aastal Eestile tiiru peale teinud Kristjan "Elujooks" Puusillast on Taavi kulgemine läbi kannatuste olnud. ehk piire tõstetakse pidevalt ümber.

14. päev

Tänane päev kulges ühest sadamast teise, umbes 43 km vantsides. Hetkel kirjutan praami pealt ja täna oleks minna veel 23 km. Kuna essmärk on 15 päevaga 15 maakonda, ei ole mõtet enam magama minna. Kohe, kui praami pealt maha saan, alustan viimast teekonda järjest. See tähendab tänane 23 + homne 101 = 124 km. Kuna 2 km on varus, lauhutan ka selle ja jätan viimaseks distantsiks 122 km järjest. Täna ma ei maga, püüan kohale jõuda esmaspäeva viimasteks tundideks. Selleks ajaks saan ärkvel oldud 40h. Olles rääkinud enne seda kindlat otsust erinevate kogenud inimestega, pooldatakse just seda varianti. Kuna Peep Vainuga on kokkulepe, et võin talle helistada, teen seda umbes 45 min. pärast, vahetult enne seda viimast hullumeelsust. Sellised tunnid ärvelolekut tekitavad hallutsinatsioone ja paneb proovile mu vaimu veel viimast korda. Millises seisus on mu mõistus 24h pärast, ei oska ma enam öelda. Minu tervis on kontrolli all ja ma jään ellu. Ma ei kompa enam inimvõimete piire, need on käes juba. Ma ei kahetse midagi. Loodan, et Teil on esmaspäev põnevam, kui mul. Tahtejõud on ohtlikult suur.

loodan, et Taavi jõuab kõigest hoolimata lõpuni.

kuidas ma end mäluauku suusatasin

mediteerimisharjutus. suvel. rannas. aga saab ka talvel ja suusarajal. Foto: Meeli Küttim/ÄP

huvitaval kombel õnnestus Tartu Maraton sedasi läbida, et juba paar päeva hiljem oli enam kui 60 kilomeetrisest katsumusest vaid õrn mälestus. täitsa mäluauk.

vaid medalit ja diplomit ning tulemust protokollis-kleepsu suusal vaadates veendun, et sai küll käidud ja seitse tundi suusatatud. see on mulle huvitav kogemus, sest pärast Berliini maratoni lõpetamist kestis esiteks eufooria jooksust ja selle lõpetamisest pikalt, teisalt kasutasin unetutel öödel Une-Mati kavaldamiseks rajal veedetut, et kiirelt uinuda. töötas.

nüüd siis sedasi. rajalt on mõned eredamad hetked ja paari kilomeetriposti juures vallanud mõtted küll meeles, aga see on ka kõik. õnnestus üsna mediteerivalt ja transis vist seal tegutseda. polegi sedasi varem, liikumise pealt.

tavaliselt täheldan sellist mälukat trennis, kui ühe kõrvaga (turvakaalutlustel) muusikat kuulan. ehk, et rütm ja heli toel tekib kerge transs, mis ühtlase rütmiga minnes aja lendama paneb. pärast vaatad, et "ohoh, siia olen end välja sõitnud".

praegu aga mõtlen, kas ja mida õhtul teha. klassikasuusal on all kliister (väkk), mille ärakasutamiseks oleks täna paslik veel enne külma sõitma minna. samas nõks on eelmisest nädalast väsimust. eks ilm täna otsusta, kas kisub tööpäeva lõpuks miinusesse või mitte.

vaim üle füüsise

kuuluvustunne (mille osa on ka samastamine) on inimese üks baasvajadustest. nii kogesingi äratundmisrõõmu, kui täna Postimehest Eesti ratturite vigastustega võitlemisest lugesin. mitte rõõmu, et neil halvasti läheb, aga, et teistel ka samasuguseid probleeme. kuidas vigastustega, just emotsionaalselt, ja enne hooaega toime tulla on nii sportlase kui regulaarse harjutaja jaoks raske küsimus.

oled harjunud treenima, tead sellega kaasnevat mõnutunnet nii tegemisest endast kui vormi kui füüsise paranemisest, kalendris ja eluski sel oma koht ning siis järsku pead pooleli jätma. õõvastav mõte, mida tihti eitusfaasis edasi lükata annab.

nii kipuvadki inimesed, mina samamoodi, teinekord vinti üle keerama ehk loodad "äkki läheb ise üle, kui teen veidi rahulikumalt vms". ja harjutad ikka edasi. tagajärjeks krooniline vigastus või selline probleem, et tuleb paremal juhul ala vahetada, halval juhul üldse spordist loobuda.

see hirm ja toimetulek loobumisega kaasnevate emotsioonidega on keeruline teema igatahes. vaatan, et kaasjooksja sarnaste mõtete juures.

et siis, keegi pole vigastusega üksi. ikka on keegi kuskil, kel sarnane probleem või samade mõtetega tegeleb. see teadmine aitab.

mina vs bassein - 1:0

veel hetk ja siis sulps. foto: Maris Ojasuu/Äripäev.

põlv tunneb end hästi, katsetasin eile lühidalt ka spinnitrennis ja täna saab teada ka meditsiinilise põhjuse. aga võtan rahulikult ja tõmbasin koormust hästi maha. muidu vist ikka külmast-niiskusest. näis.

nädalat alustasin aga basseinis ja erinevalt eelmise nädala positiivsetest kogemustest (kus kõik sujus endalegi üle ootuste hästi) tuli esmasbal küll kõik nii vägisi, et veider. esimene kilomeeter kulges enamvähem, aga sealt edasi läks allamäge ning ei olnud ei head minekut, kerget veest läbi lõikamist ja mõnugi puudus. ei saanudki end korralikult käima ja motiveerisin end saja meetri kaupa ning suutsin paar kilomeetrit täis solberdada. polnudki sedasi trenni teha kangutanud.

lohutasin end, et kui trenn ei meeldigi, siis pärast on vähemalt lõpuni vedamisest hea meel. enamvähem oligi.

proovime õhtul Steniga uuesti.

hommikused trennid - check

USA mereväe hommikune trennisessioon.

olen sel nädalal kolmel hommikul enne kella (see on siis enne 6.30) silma lahti saanud ja enne tööleminekut sportlikke asju teinud. seega minu aastatagune mure, et hommikuti ikka ei saa trenniasja, on asjatu. keha harjub ja, kui õhtul ei dramatiseeri varajast kellaaega üle, siis pole üldse hullu.

hommikuse trenni pluss on näiteks, et saab õhtu vabaks. ehk nädalas kümmekond tundi harjutades ei hakka trenn päevakavas domineerima. vähemalt mulle mõjub paremini kui õhtu on vaba. lisaks äratab üles ehk tööle jõudes ei pea enam sellega tegelema. samuti annab meeletu süsti positiivset energiat päeva alguseks.

eile tõmbasin üle paari nädala (üks õnnetuse tõttu polnud üks näpp veekindel) basseinis Toomase kõrvalrajal paari kilomeetri jagu läbi vee. õhtune trenn on kohati ikka täitsa koom - seljatagant ujub keegi selga, siis tuleb keegi lestadega ja liblikat ujudes vastassuunast, paar rada on üldse kinni veepalli tõttu jne. niiet rahulikult tempo tegemise asemel rapsid tühja. hommikune sobib ikka rohkem.

Sten raporteerib peagi, ma loodan, eelmisest nädalavahetusest, kus seltskonna teistega pea 3 tundi siserattaseljas veetsime.

hullem andmine vms

siin saab ilusti pulsi üles. foto: IAAF.

kui ma panen eelmisel nädalal kõik kõhu-seljalihased ka trenniaega sisse (ja ma ei näe põhjust seda mitte teha:P), siis totaliks annab 11 tundi. sellest enamus ehk pea 8 aeroobset kulgemist rattal, ujulas või sõudeergomeetril. kuna olen plaani paariks kuuks põõsasse (arvutis teise kausta, kui tähte närida) visanud ja tegelen peamiselt enda liigutamisega, siis ma pole kindel, kas see on selle talve tipp või on see hoopis kuu aja pärast. näis, kiiret igatahes pole.

muidu põhjus, miks skoor selliseks kujunes, oli eelmine jõulunädal. ei, mitte liigselt sisse vintsutatud liha ja vorstid, vaid vabad päevad. sportlasel ju pole puhkepäeva, vaid on trenni- ja taastuspäevad ning nädalavahetus (ja vabad päevad) pole mitte luuslangi löömiseks, vaid siis saabki rahulikult-pikalt trenni teha. täitsa sürr, kuidas aasta-paariga aja mõiste muutub.

ülalolevatest numbritest väga vaimustuda siiski vast ei tasu. et tegemist suures osas rattatrennidega, siis nende koormus kehale on väiksem kui oleks samapikal näiteks jooksul-uisul. samuti on viimased nädalad trenni keskmine pulss jäänud vahemikku 120-130, mis on eelnevat poolaastat arvestades harjumatult madal. tõsi, see on plaani järgi. siiski on pidevalt tunne "tahaks veel". eelmisel nädalal õnneks õnnestus kaks intervallitrenni, üks neist selline, kus sai ikka korralikult torud tühjaks kütta ning oulsi ka anaeroobsesse sfääri, plaani sisestada. natukeseks on nüüd isu täis.

trennis on tase muidu selline, et kui treener ütleb ikka, et nüüd tõstame nii-ja-nii-palju koormust, siis probleemideta saab agiteerimisega kaasa minna. või siis basseinis rahulikult tunni jagu krooliga tegeleda. ja see motiveerib vägagi, kui ei pea, keel vestil, ähkides poole sprindi pealt pooleli jätma ja taastuma hakkama. õue tahaks ainult. ja mõtlen enda rattast. ja suvisest spordilaagrist Paides. kodukohta on rajatud mitu korralikku rulluisuteed, samuti on seal järv ja jõusaal. ehk välismaa asemel ja ilusa ilma korral ehk sel korral sedapsi. näis.

sel nädalal saab siis veidi logeleda.

räästa all uued mõtted

reedest eilseni tegin 6,5 tundi sporti ja tänaseks on kergelt siiber. hommikul magasingi elegantselt 1,5 tundi liiga kaua ja ujumine nihkus homseks hommikuks. võibolla ongi parem - hangesid vähem.

nädalavahetusel sõitsin (kui ühe koha peal väntamist sõitmiseks saab nimetada) palju rattaga. sisespinning on põnev, aga pikapeale hakkab see ühe koha peal istumine jubedalt tüütama. olen nipiks avastanud, et tuleb erinevaid treenerid katsetada ja erinevaid trennistiile. siis kannatab teha.

eile oli selline ilm ka, et lõuna paiku mõtlesin end hoopis riidesse pakkida ja sörgile minna. oleks võimsa emotsionaalse laksu saanud. istusin lõpuks ikkagi turvaliselt klaasi taga ja piilusin väntamisele sekka üle õla, mida tuisk akna taga teeb.

vahelduseks olen suusatamise peale mõelnud, ent see nõuab esiteks head asukohta (või autot), lund ja radu. rullsuusatamine enamvähem puhast teed. rulluisutamisele enne kevadet ei mõtle. väliuisutamine nõuab trennina jälle liigapalju organiseerimist. niiet jooks on ikkagi kõige universaalsem.

puudust tunnengi praegu kõige rohkem õuest ja värskes õhus tegutsemisest. usun, et läbi talve millega iganes väljas sporti tehes on immuunsüsteem oluliselt tugevam kui lihtsalt kontorirotil. pealegi näeb siis päevavalgust ka.

igatahes, täna puhkan, ja olen homme ehk palju värskem.

siiber ja kopp

ööjooks. foto Adam Colton.

sügisel taas lippamisega alustades olen mitu korda tõdenud, et päris raske on neid samu radu joosta, mida aasta tagasi ja ka kevadel regulaarselt mõõtsin. pimedus, oranzh tänavavalgus, kohati vihmast läikv asfalt ning tühjad-üksildased tänavad. et mõjub rusuvalt. nii olengi uusi kaari mõõtnud ja Pirita suunda hoopis vältinud ehk kesklinnas ja selle ümbruses tiirutanud. jooksu pluss rulluisu ees - sile asfalt pole kõige olulisem eeldus tegelemiseks.

osad mixid, mis sügis-talvel rajal aega aitasid sisustada, olen ka iPodist välja tõstnud, sest ei saa neid enam kuulata. kuidagi ängistavalt mõjuvad ja tuletavad samuti seda pimedat aega meelde.

kõige selle moraal, et rohkem vaheldust tasub trenni tuua-viia-panna-hoida-jne. niiet praegu eriti ei põegi talvel asfaldil uisutamise pärast, vaid katsetabki erinevaid asju. muidu on kevadeks kopp ees - isegi, kui keha tahab, siis vaim tõmbab pidurit. nii lähemegi näiteks ülehomme Sten-Aleksiga Viru MyFitnessi, kus hilisõhtune siseratta ehk spinnitrenn.

küll on hea tõdeda, et jooksu pealt uisule on oluliselt lihtsam minna kui vastupidi. jooks koormab lihtsalt keha piisavalt, et sobib põhjaks paljudele aladele.

marss mugavustsoonist välja

vaatasin kolmapäeval, et pilves ilm vist peab ja õhtul pakkisingi toas end riidesse ja rulluisukudesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning ukerdasin siis trepist alla. enamvähem sünkroonis välisukse paotamisega hakkas sadama. saatsin ilma valjuhäälselt pikalt ning ukerdasin uiskudega tuppa tagasi, et jooksujalatsid jalga panna.

põikasin siis lipates staadionile ja pea kogu trenn möödus egiidi "the loneliness of the long distance runner" all, sest alguses oli lisaks minule üks hing, pärast paar lisaks. vihma lahmas täiega, ent jahe õnneks polnud.

jooksmise lihtsus on ikka kihvt - pole vaja ei päikest ega kuiva asfalti, õues võib uluda tuul ja valada vihma, ikka saab harrastada. kusjuures, ebamugavus mõttest soojast toast õue vihma-lörtsi kätte minna kaob paari korraga. see on piiride nihutamine, oma mugavustsoonist väljatulek. korralik spordikilekas peab päris tugevat vett ning korralikus kunstmaterjalist jooksusokis ei hakka jalg ka pärast märjaks saamist külmetama. sel aastal pole vist ühtki lippamist ilma tõttu vahele jäänud.

pealegi on vihmaga trennil miski teine maik, sest paljudele on loikude vahele slaalomilippamine midagi müstilist ja vastikut, millega ise tegeleda ei tahaks. nende tunnustavad ja samas õõvastust pakkuvad pilgud on juba ainuüksi vihmast ilma väärt.

igatahes, täna on üks trenn juba jõusaalist selja taga. kui ilm annab (risti ette lööv ja palvetav smaili), saab õhtul uiskudele ka.

aga tee siis ise paremini

Pekingi olümpia meenemünt. foto Andres Haabu, Äripäev

eile möödus jooksujalul 1,5 tundi. distantsi ei tea, sest jooksuandur loobus koostööst. ma loobuks ilmselt ka, kui mind kileka taskus ära pestaks. loodan muidugi, et veekindlus siiski töötas ja lihtsalt patarei on tühi. eks lähipäevil näe.

aga Olümpiast. kuna ma pole varem eriti aktiivselt Olümpia toimumise ajal spordiga tegelenud, siis nüüd näen-tunnen, kuidas ise liigutajana on teisi sportimas vaadates asjal hoopis teine mekk man. et aimad, kuidas vormi saada, mida pingutus tähendab, miks aegajalt sportlased ebaõnnestuvad ja kui palju mängib juhus selles, kas tulemuseks on täielik ebaõnn või suurepärane sooritus, mis mõtted rajal võivad peast läbi käia jne.

siia juurde ka Priit Pulleritsu intervjuust dr Mihkel Mardnaga üks mõte, kes ka olümpiakoondise doktor.

Nüüd vähemalt tean, mis on spordis pingutamine. Tean, mida ja kui palju on vaja teha, et jõuda mingile tasemele. Kui ma sporti ei teeks, poleks mul ettekujutustki, mis tasemel on sellised mehed nagu Jaanson või Endrekson. Aga nüüd on mul võrdlusmoment olemas ja oskan hinnata seda, mida nad teevad. Ajakirjanduses võtavad sageli sõna mehed, kes tunnevad küll spordistatistikat, aga sporti ennast ei tunne.

meie rekordid jäävad küll maailma tippidele veel alla, ent kui kusagilt ei alusta, siis ei jõua ka kusagile välja. Eesti rekordeid purustanud ujujad on end igatahes juba ületanud.

aikuihea

jooksja + vihm. Foto: Mitch Thrower

eilne taaskohtumine jooksuga oli poeetiline, sest riide pakkides kiskus pilve ning õue jõudes juba lahmaski vihma tibutada. seega päris mu ilm ja fiiling, viimane sabin sisaldaski rohkem merevett, rahet ja lörtsi märtsi alguses. mõnus tempokas rütm kõrvaklapis ja spordijoogipudel käes ning tund aega oligi meeldivalt pluss kasulikult sisustatud.

üldiselt on jooks rohkem mu spordiala, võrreldes näiteks tunni-poolteise rattasõtkumisega. tõsi, viimast olen peamiselt jõusaalis teinud ning vaimselt pärast kolmandat korda väsitav ja vastik. mõtled küll meelelahtust välja (a la jagad sõidu 10 minutilisteks juppideks - raske-püstisõit vs istudes ja kergel tempol minek), ent see pikalt ei aita.

harjutustest on lihased tuimad. nagu päris teisipäev.

rajale, ruttu

Kuna esmaspäevast olen puhkusel ning viimane ametlik tööpäev tegelikult ühe seminari tõttu juba homme, on täna olnud nii kiire ja eklektiline päev, et mul on juba kerge peavalu. Et ootan juba väga, et saaks koju, riide ning rajale söösta. Jooksma ilmselt ei lähe, ent paaritunnine uisutiir tundub vägagi ahvatlev. Tükk aega pole sellist vajadust olnud ja täna torgib eriti teravalt.

nats müstika

ühistrenn augustis 2007. foto Arno Mikkor, Äripäev.

reedene tempolipe ja pühapäevane pikk suts läksid eelmisel nädalal suts põõsasse. esimese puhul olid jalad rasked, pulss küll klappis, ent edasiminek oli raske. üks vastikumaid jookse üldse, ei teagi, mis põhjustel. pühapäeval aga ajas pulsi üles ilmselt liigpaks vammus, mis teisel tunnil välja tulnud päikese tõttu üleliigseks osutus. niisiis kuivasingi veidi ning jõudsin koju vedelikupuuduse äärel.

edit 02.04 - müstika paljastatud. massöör arvas, et massaži toime (taastav massaaž) ning lisada sinna otsa veel kaks päeva jutti (kahel päeval, mitte 24+24 h) ujumist tegid lihased pehmeks. eile käisin uuesti mudimises ning katsetan sel nädalal nii, et täna kerge jooks ja reedel tempolipe, ujumise jätab laupäevaks-pühapäevaks.

nii läksingi halli eile veidi skeptiliselt, sest enesekindlust kasinad seigad just ei lisa. olin veel pool tunnikest enne trenni maganud ning kergelt uninegi ning nats väsinud. et valmistusin veidi piinlema. ja siis. panin kõrva mängima oma uue powersongi (DJ Kicks by Kruder&Dorfmeister) ning tegin esimesed sammud. kõik sujus esimestest sammudest alates, jooks oli ülimõnus ning jalg kerge ja olek vinge. pulss töötas nagu plaanitult. 6 km läbimine trennis on lühenenud paari kuuga ca 10-12 minuti võrra ja väsimus pärast esmaspäevaseid harjutusi on hääbuma hakanud. et võib asja saada.

aga powersong on lugu, mida paned mängima siis, kui on raske või vastik ehk on tarvis süstida. võib aidata.

kuna meie puhul tegemist pikamaalippajatega, siis lubame selleks looks ka pikemaid. näiteks kokkumiskitud miskid read. aga siit kaks soovitust, mis mul jala kergemaks teevad. miskipärast, ilmselt tempo pärast, vaid dnb.

- High Contrast – Lovesick

- Seba – Camouflage

vahelduseks katsetan tempokama muusikaga kui chill või ambient. see, mis meeleolu ja mõtteid muusika suunata annab, määrab oluliselt, mis tahtega trenni teha. ehk rahulik, uimerdav, laisk vs energiline ja heas mõttes agressiivne. see, mida trennis mõelda, mõjutab oluliselt protsessi ja tulemuse kvaliteeti.

meie ühistrennist Kullamaalt siiski suurt galeriid ei sündinud. niiet lubat pilte näidata pole:S