pühapäev, 30. detsember 2007

No pain, no gain. Ehk tehke trenni!

Eilne jooks tõestas, et trenni tegemata külmalt peale minnes võib maraton osutuda tõeliselt rängaks katsumuseks.
Enne Vana-Aasta maratonile minemist tõdesin, et mu peamine eesmärk on maratoni läbimine. Lõõpisin veel Rivoga, et kui nüüd aeg alla nelja tunni tuleb siis on maratoniks harjutamine mõttetu ning enam ma enne jookse trenni tegema ei hakka :)
Maratonipäeva eelne uni oli mul väga rahutu. Arvan, et magasin kokku umbes tundi neli. Seevastu tundsin end võistluse eel üllatavalt hästi. Ütlesin veel Rivole, et mul parem tunne kui Berliini maratoni stardis.

Kuna startisime kell kaheksa hommikul jooksmine esimene tund pimedas. Üks rajalõik liikus Kakumäe villade tagant mööda kitsast ja veidi sopast metsavaheteed. Tee valgustamiseks oli kohale toimetatud üks auto. Selline trail-maraton seega. Aga mulle see meeldis – olgi huvitam :). Sügisene ilm ei morjendanud mind jooksu ajal üldsegi. Temperatuur oli ok – 5-6 kraadi sooja. Veidi vihma mõned korrad tibutas ja mõne sirge peal kerkis eiteakust mõni suurem tuuleiil, aga see polnud takistav tegur.

Pärast Berliini tohutut jooksjatemassi tundus 92 jooksjaga startimine kuidagi eriti miniatuurne :)
Ja start... Esimesed poolik ring (2,19 km) läks mul lenneldes. Kui ma hetkel Stamina koduleheküljelt jooksu statistikat vaatan, siis startisin tempoga 4:45/km ehk sama kiiresti kui Berliinis. Seetõttu ma pärast esimese pooliku ringi läbimist imestasingi kuidas liidrite grupp minust niivõrd vähe ees oli ning miks ma Kaja Valsi ja Tatjana Sotnikova (naiste kaks parimat) tuules jooksen. Lasin hoo vaiksemaks ning liikusin 14-15 kilomeetrini keskmiselt kiirusega 5:30/km. Suutsin juba isekeskis vaikselt mõtlemine hakata, et nelja tunni alistamine on kukepea, kui viienda ringi alguses saabus tagasilöök. Jalad muutusid all pakuks ja sääred tõmbasid valusaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Suutsin hoida veel viiendal ringil keskmist tempot 5:46/km peal ja jõuda poolmaratonini 1 tunni 56 ja poole minutiga, kuid ma tundsin, et tänasest päevast tuleb kannatuste rada.

Kuuendal ringil vajus kiirus 6:11/km ja kaks ja pool ringi enne lõppu (30 km peal) polnud ma kaugel katkestamisest. Tegin vaevaliste jooksusammude vahele mõned käimissammud. Üle 70 sentimeetri laiuste lompide ja sõiduteelt 10 sentimeetrit kõrgemal jooksva jalgtee peale hüppamine oli piin.

Oi kui mõnus oli käia ja oi kui raske taas minema saada. Samas koputas seesmiselt mu südametunnistusele hääl, et tegemist on maratoniJOOKSUGA. Käija oli psühholoogiliselt väga raske ehkki see tempot eriti alla ei kiskunudki.

Õnneks aga leidsin tuge kaaskannatajatest, kellega vestlemine aitas valu unustada.
Esimene oli Urmas Veersalu, kel endal oli samuti mitmeid maratone seljataga ja rekordiks paar aastat tagasi Helsingis saavutatud 3:39.
Viimased kahel ringil oli aga mul kõvasti abi Vana-Aasta jooksu peakorraldajast Urmo Raiendist, kelle seis oli umbestäpselt sama raske kui mul ning kellega ma vahelduva eduga finishini loivasime. Olgugi, et viimastel ringidel vajus tempo kohati pea 8:00/km olen väga rahul, et end kokku võtsin ja neljanda maratoni enda selja taga lukku lõin.
Loodan, et järgneva paarikümne aasta jooksul ma enam nii kehva ajaga (4:28:43) maratoni ei lõpeta :)


Mis sai siis tehtud valesti?
Kindlasti vale algustempo.
Hetkel jooksustatistikat vaadates näen, et kui ma pärast esimest ringi olin 27, siis lõpus vajusin ma pingereas 57daks. Atonen, kes sai minust mööda alles 18 kilomeetril võitis mind lõpuks 46 minutiga.

Võib-olla võib krampi tõmbunud jalgades olla veidi süüd ka muu laiades jooksupükstes, kus tuul vabalt liikuma saab ning mis suurt sooja ei hoia. Samas, trenni tehes pole see senini veel kunagi takistavaks teguriks olnud.

Mis aga peamine.
Novembris ja detsembris tuli mul jooksukilomeetreid väga vähe. Siit järeldus: maratoni ees tuleb aukartus tunda. Kui jooksu ajal piinelda ei taha ning tahad saada head tulemust tee trenni ja jookse targalt :)

laupäev, 29. detsember 2007

Vana-Aasta Maraton - peaaegu tehtud

maraton oli super. sellest hoolimata, et magamata öö lõpuks siiski korraliku haamrina kohale jõudis ning peale 33 kilomeetrit rajalt kõrvale astusin. kaks ringi enne lõppu. kümmekond kilomeerit varem tehtud riidevahetuspaus pani korraliku põntsu, sest rikkus rütmi ja sealt saadik enam end korralikult jooksma ei saanudki, vaid piinlesin. jalad kiskusid ka krampi. juba 15 minutit pärast lõpetamist muidugi kahetsesin kergelt, niiet oleks keegi jäneseks juhtunud, oleks võibolla lõpuni ka välja vedanud. või kui oleks üks suur ring olnud. Raivo vedas ilusti lõpuni.

aga kõik see ning kerge vihmasabin välja arvata, oli ju tore. ilm viimasepeal, superfiiling osalejatelt, kella 8 start, mil esimesel ringil kõiki raja lõike korralikult ei näinudki, teadustaja su ringe lugemas ning muidu hea minek (vedasin korraks ka üht gruppi kui olin mõnele teisele jäneseks). et ei kahetse ja järgmisel aastal kindlasti jälle.

kiidusõnad aga lisaks korraldajatele ka spordirõivastetootja Crafti aadressil, kelle jakk, mis kannab Hyperventilationi silti ning koosneb materjalidest, mida kirjeldades mainitakse näiteks sõna teflon, pidas suurepäraselt veele vastu. piisad sai lihtsalt maha pühkida. kuid kohustuslik puuvillane särk numbriga leotas siiski kõhuosa lõpuks märjaks ning hakkas jahe.

Spordiportaalist näeb jooksust pilte ja Stamina kodulehel ka tulemused juba olemas.

nüüd taastuma, homme kergelt 6-7 km ja siis selle jooksuaastaga ühel pool. Helsingi poolmaratonini jääb natuke üle 130 päeva.

närvid, läbi

midagi läks õhtul nihu ning ma ei ole maganud sekunditki. küll olen öö otsa asemel vähkrenud. vastikuim öö üldse, kui tead, et vaja vara väikegi unenorm täita, et jõuaks pikalt ponnistada, aga ükski asend ja mõte või mediteerimine und ei too. poole viie paiku loobusingi ning lugesin.

igatahes, Raivo laekub veidi enam kui tunni pärast ja sinnamaani on aega otsustada, kas üldse starti minna. oleks ainult 10 km, siis ei kõhkleks. maraton on magamata öö järgi liiga karm katsumus.

jõuetu on olla, sest eks ole kahe tunni pärast algava pärast juba mõned nädalad mõtteid ja vormi sätitud.

tund hiljem: ah, lähen. kui lähebki karmiks, astun rajalt ära.

reede, 28. detsember 2007

Napid tunnid stardini

mõned tunnid veel stardini. jälle see magus ootusärevus, jälle pastadieet, nagu enne Berliini. ilm on hetkel ainus kahtlane element, ehk hommikul suuremat ei saja.

riietumise teeb veidi keeruliseks korraldajate jagatud numbritega särgid (puuvill), mille kandmine kõigi riiete peal kohustuslik. niiet suurt vahet pole, mis särgi alla saab. ilmselt tuunin seda särki veel veidi kääridega.

kuna koormus on peale kontrolljooksu madal olnud, vaid nädalavahetusel tegin hästi rahuliku pika tiiru (14 km pulsiga 130, oleks saanud veel rahulikumalt, aga siis oleks jahe hakanud), on natuke laisk tunne. petlik ja ahvatlev, millele alla ei tohi vanduda. kahju on vaid sellest, et ei ole end hommikuti üles suutnud ajada, et harjutada end kella 8 stardiajaga. ehk õnnestub kevadepoole pühapäevane jooks umbes sellele ajale sättida, sellise stardiga enamus maratonidest.

muidu on vaba nädal tähendanud, et aega homsele katsumusele rahulikult mõelda ning vaim ka valmis sättida. see füüsilisega samal pulgal ning distantsi teises pooles ilmselt juhib võistlust.

vaatasin CNNi saadet Haile Gebrselassie'st ning tema Berliini triumfist (kolmas video) ning kõik tuli taas meelde. see pidulik ootamine, hommikune jalutuskäik hostelist stardipaika, rasked hetked rajal ning finisheerimine. mõnus. kodus on küll tore joosta, kuid aastas on hea ka korra-paar tõeliselt suure jooksu fiilingut koguda. näiteks nagu The Great North Run, millel osalejaid 50k, või üks Austraalia jooks (mille linki hetkel ei leia) pea 70k osalejaga. või Berliin.

neljapäev, 27. detsember 2007

Kas ülehomme taas maraton? :)

Kui avastasin end mõttelt, et ülehomme varahommikul on mul kavas maraton joosta, olen kerges hämmingus. Kas tõesti lähengi taas jooksma …maratoni?

DnB Nord Vana-Aasta maratonist kuulsin sarnaselt paljude teiste jooksusõpradega esmakordselt kolme nädala eest ning ettevalmistusperiood on jäänud ülimalt kasinaks. Lisaks sellele olen pea nädal tiirelnud sügavas jõulumeeleolus ning paar-kolm kilogrammi on talveks kogutavale rasvapolstrile ka juurde tulnud.

Pärast Berliini Maratoni pole ma füüsiliselt suurt pingutanud. Õnneks oli küll Äripäevas oktoobris traditsiooniline käimisvõistlus, mis aitas mul kontole ca. 100 jookskilomeetrit koguda. Novembri ja detsembri numbritest parem ei räägi. Ega neid eriti polegi. Samas olen käinud vaikselt jõusaalis ja koormanud südant sõudeergomeetriga. Kuid tunnistan, et treeningmaht on olnud ikka väike.

Ega ma oma lähiplaanides maratoniga ju ei arvestanud. Mõtlesin, et kindlasti võiks Äripäeva maratonitiimiga 2008. aasta oktoobris Amsterdamis joosta. Sekka ka mõned veidi lühemad otsad Eestis.
Nüüd aga on tulnud paar nädalat uute plaanide ja mõtetega kohanduda.

Kohanemisaeg on olnud aga ikkagi väike ning seetõttu ei suuda täpaselt ette kujutada, kuidas ülehomne jooks kujuneb. Aega ei julge kindlasti jooksma minna. Sean sihiks rada mõnusalt läbi kulgeda, teekonda ja kaasjooksjaid nautida. Kui tunnen jõudu võib-olla mõtlen ka ajale (alla nelja tunni oleks ju iseenesest väga tore). Aga selle panen paika juba jooksu käigus. Vaatan mis sisetunne ütleb.

Väike saps on seega sees.
Samas andis julgust kahe nädala eest tehtud treeningjooks (22 km 1:57), mis näitas et füüsiliselt olen pingutuseks valmis. Samuti võiks 0-kraadise temperatuuris jooksmine säilitada ka paremini energiavarusid. Olen märganud, et mulle sobib jahedamas ilmas jooksmine hästi. Ka Berliini 15-16 kraadi oli minu jaoks liiga soe :)

Maratonituhina aitas minus kiiresti sütitada jooksu idee, et iga läbinud maratonaari kohta annetavad jooksu toetavad sponsorfirmad 4200 krooni Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse toetuseks.
Hetkel on korraldajate poolt antud teada, et maratonile on registreerinud üle ootuste palju osalejaid (93), kuid olemasolevad sponsporid suudaksid katta 10-15 jooksja annetuse.
Seetõttu on maratoonaritele läkitatud üleskutse toetada vabatahtlikult omalt poolt neuoroogiakeskust (näiteks 420 krooniga), mis minu arvates on igati tore mõte ning milles ma ka osalen.

Kindlasti hoian pöialt Rivole, kes on hetkel märksa paremas vormis kui Berliini maratoni eel. Loodan, et ta suudab oma kohta 2007. aasta Eesti maratonijooksu edetabelis märkimisväärselt parandada.

Homme õhtul toimub Premia jäähallis maratoonarite eelsoojendus - „pastasööming“, aga laupäeva hommikul kella viieks kell juba mängima ning järjekordne seiklus võib alati :)

laupäev, 15. detsember 2007

Kontrolljooks - check

sisustasin lauba rahuliku kontrolljooksuga. 30 km sai 3 tunniga tehtud ning nüüd läheb 29. detsembrini juba rahulikumas tempos, paar-kolm korda nädalas kergelt 6-7 km ja pastadieedil. võibolla oleks võinud lippe ka hiljem teha, aga nädala sees keerulisem aega leida ning pigem jäägu rohkem aega taastumiseks kui vähem. kui kahe nädala pärast vähegi ilma on, tuulevaikus ning paar kraadi sooja ja nullsademeid, siis tuleb mõnus jooks.

ainult, et see pidev pimedus ning masendavalt mõjuv oranzh tänavavalgus hakkab vaikselt vaimule. stardid küll valges ning uue raja tõttu (Lasnamäe ja Kose-Lükati kant) on ka põnev, ent lõpusirge kulgeb ikkagi pimeduses ning siis hakkab distants veidi vastu ka. valgust ja valges jooksmist tahaks.

nii ongi viimasel ajal nii, et väljaminek tundub veidi vastumeelne, kuigi vormi on ning peale paari kilomeetrit on kõik juba korras ning mõtted mõnusad. kui suvel viitsisin teinekord ka 22 ja 23 välja minna, siis nüüd naljalt üle kella 18 välja end ei vea. varsti hakkab õnneks valgemaks minema.

Raul, lippasid ka? kuidas läks?

kolmapäev, 12. detsember 2007

Teeni maratoniga 4200 krooni

Mul oli rahutu öö. Peamiselt seetõttu, et 29. detsembril on võimalik läbida maraton ning teenida iga kilomeetriga 100 krooni ehk kokku 4200 krooni. Teenistus läheb küll heategevuseks, mis jooksusõbrale eriti motiveeriv võiks olla. Tegemist siis Stamina ja DnB Nordi ühisheategevusjooksuga

Pani fantaseerima, sest särtsu on jooksus kuidagi väheks jäänud ja ehk see aitaks taastada või miskit impulssi anda. Hetkel ainus takistus, et vahetan jooksususse ehk uutega ei tahaks nii pikale distantsile jalgu puruks hõõruma minna, vanad aga natuke jäigad juba. Samas on nädal enne vaba ning jõuaks sisse õnnistada küll. Niiet ei ole eriti põhjuseid mitte osalemiseks. Vaatab, mis ilm teeb.

Kui maraton liigpikk, siis samal päeval ka 5 km võimalik läbida.

Lisa 13.12 - mis seal ikka. Panin end kirja, saab ehk öösel nüüd rahulikumalt magada. Loodetavasti ei saa olema liiga külm või vesine.

esmaspäev, 10. detsember 2007

Pidurid inimese sees

NY Times kirjutas loo I´m not really running, i´m not really running. Ehk, siis lugu sellest, kuidas pingutuse ajal mitte mõtlemine võib sooritusele oluliselt kaasa aidata. Ehk hirm valu ja pingutuse ja ebameeldivuse ees ei lase endast maksimumi välja panna.

Harrastajal, kel ei ole taustajõud nii võimsad kui proffidel, see ilmselt iga võistluse eelne mõttetöö - mis tempoga alustada, mis taktika võtta jne. Treenitus hirme või pidureid peas ei vähenda.

“All maximum performances are actually pseudo-maximum performances,” Dr. Morgan said. “You are always capable of doing more than you are doing.”


teisipäev, 4. detsember 2007

Maratoni võitjad vs luuserid

Tere üle pika aja!

Algul arvasin, et ei kirjuta siia emotsionaalset maratoni kogemust, ent peale Harry (Mr. Wind) postitust tuli minulgi tuju oma mõtteid jagada.
Nimelt mina, kes ma valmistusin maratoniks väga edukalt ning olin ka väga heas vormis ja treeneri arvates võimeline maratoni läbima alla 5 tunni, astusin rajalt kõrvale 30 kilomeetri peal. Ja seda tänu ootamatule vigastusele. Jooksin oma vasaku jala imelisel Berliini maratoni rajal nii valusaks, et 12 km enne finišijoont olin sunnitud hambad ristis lonkama ja katkestama. Muidugi rajaäärsetest punaseristi poistest polnud muhvigi abi, tegid nõutud nägu ja ütlesid, et mine rongiga finiši paika kui tahad. Ei mingit jahedat kompressi (nagu pärast kõik targutavad) ega kaastunnetki. Mis mul üle jäi, jalad selga ja longates Ubahni peale. Igasuguse kõndimise peale kulus palju aega ja vahepeal tuli puhata, sest jalast lõi tulist valu.

Ent ma räägin, mis enne seda toimus: kõik oli ideaalne, jahe hommik, start ja varalõunane päike ning lõbusad ergutajad raja ääres. Poolmaratoni aeg tuli 2 tundi ja 19 minutit. Kusjuures sõnumis, mis korraldajad mu kodustele läkitasid seisab siiani: still running. Päris humoorikas. 28ndal kilomeetril juba kõndisin st lonkasin ebamääraselt, sest ei saanud aru, mis täpselt valutab. Siis püüdis mind kinni ka Sten-Aleks, ning 30 kilomeetri peal, kui oli läinud kolm tundi ja minutid peale jäi minu üritus katki.

Jõudsin hostelli tagasi Sirjega, kellega kohtusin taas stardi-finiši alal ja kellega koos läbi pargi lonkasin ja palusin, et vahepeal peatuse teeksime, et saaks jalga puhata. Siis istusime nagu kaks hädist vanainimest ja muljetasime - hoolimata sellest, et mõlemad noored ja elurõõmsad, Sirjel medalgi kaelas.
Hostelis nutsin muidugi patja - mitte sellepärast, et jalg juba üles paistetas, aga emotsionaalselt raske oli terve maratonitiimi härgadega rõõmustada. Mille üle mul rõõmustada? Iseenda kaotusi on kõige valusam läbi elada. Mul oleks võinud ju ka hästi minna.
Järgmisel päeval oli jalg ikka paistes, aga lennukile tuli minna. Naljakam osa oli see, kui Easyjet suunas mind invaliidide ja lastega reisijate klassi. Oh seda irooniat, pärast keegi tegi omaarust nalja, et "Jaana lonkas eile ju teist jalga". Hahaha.

Õhtul traumapunktis sain kõvasti mõnitada - misasja, maratoni jooksite eile? 50 krooni visiiditasu, jalga vaadates arst ohkis, et paistes hüppeliiges, ent luud olid terved ja mul tuli lahkuda fastumgeeli reklaamisedelike näpus.
Seda asja ma nii ei jätnud. Ehkki mõne päeva möödudes oli juba päris inimlik kõndida, pöördusin siiski perearsti poole, kes suunas mind ortopeedile ja selgus, et olen oma hüppeliigese sidemed välja venitanud. Ning nüüd ongi - retseptiravimid mitmesaja krooni eest, mida tuleb sisse süüa ja mingi retsepti salv, mille sisse tuleb jalg kolm korda päevas määrida ning rõhksidemega kinnitada. Et olgu siis õpetuseks, et vigastused ei ole tõepoolest mingi nalja asi ning mingi maratoni pärast ei ole vaja end sandiks joosta.

Berliini maratonist peale ei ole ma arsti soovitusel teinud ühtegi jooksusammu ning pikka aega ei tee kaa. Ilmselgelt jääb järgmine jooksuhooaeg selles võistkonnas minu jaoks ära. Kõikidele teistele soovin aga pinnud päkka. Tooge palju medaleid.

esmaspäev, 26. november 2007

Mina vs külm ilm - 1:0

Laubal läksin poolmaratonipikale ringile, aga ajaga panin nats mööda. Kui nädala sees läheme Rauliga pimedas ja ca 18 paiku, mil temperatuur suht stabiilne, siis laupäeval otsus väljuda kella 15 ajal ei läinud just täkkesse. Päike loojus kiiresti ja temperatuur kukkus seetõttu tunni ajaga plussist miinusesse. Ehk paras mõnekraadine soojus asendus peagi näriva jahedusega.

Jooksujakk (Asicsi paari aasta tagune tippmudel) aga ei ole just parimate kopsudega, mis tähendab, et esimese tunniga jooksin end niiskeks ja pärastpoole oli jahe.

Et küsimusi mõned:
- kuidas hoida kurk soe? Näiteks Asicsi külmaks ilmaks mõeldud jooksufliisid on mõlemad madala kraega.
- kuidas hoida jook jääkülmaks minemast? Paari miinusega ära päris ei külmu, 
sest loksub, aga kuumale kurgule jäine vedelik hea ei ole. Kehtib eriti väikese pudeli kohta, millele eraldi taskut-vööd ei valmistata.
- millist maski kasutada? Hingad küll nina kaudu, aga külm õhk jõuab siiski organismi.
- millist jakki talvel kasutada? All on jooksusärk - sõltuvalt ilmast pika või lühikese varrukaga, ja fliis. Et mis sinna peale?

reede, 16. november 2007

Kasinam suusailm ehk 170 päeva Helsingi poolmaratonini

Sarjast uusi rekordeid ehk nii hilja, napilt vastu talve ei olegi väljas vudimas käinud. Kolmapäevane rutiin Rauliga tiiru teha aga ilmast ei hooli ja nii olimegi nädal tagasi 12,9 km talve (lumi ja tuul, paar miinuskraadi) meelevallas ja eile tegime õues tempojooksu 6 km jagu. Viimane on muide värskes õhus hoopis teine tera, hallis kerkib pulss kõrgele ja on veidi vastik.

Muidu on moraal, et külmaga väljaminek nõuab vaimult kergemat motiveerimist paaril esimesel korral, aga siis käib kõik juba inertsist. Isegi spetspükse-jakki pole tarvis enne suuremaid külmakraade. 0 ja paar miinust kannatab veel jooksusärk-fliis-kilekas hästi ära. Tuulega muidugi tuleb juba soojematele vammustele mõelda. Lumega samas on hästi pehme lipata. Niiet uusi kogemusi rutiinile sekka.

Peale Berliini ca 30 treeningu jagu liigutatud ja hetkel olen nelja treeningu juures nädalas - kolm jooksu ja üks ujumine. Ajaliselt, lihaste venitamisi arvestamata, ca 5,5 tundi. Jooks sisaldab sellest nädalast uuesti tempot 6 km (ca 5 min/km), ülejäänu on põhjaladumine ca 38 km. Juurde ka selg-kõht ning mõned jooksuharjutused. Sääred ja päkk vajab tugevdamist, muidu hakkab jälle häda tegema. Üldiselt võtan praegu väga piduriga ja rahulikult, pigem veidi kasinam tulemus kui et üldse teha ei saa.

Rutiini olen korralikult hoida suutnud ning ohverdanud pigem a la kinoskäigu vms, aga jooksusussid olen ette nähtud päeval jalga ajanud. See, kui saab hädata harjutada, on suur motivaator. Hea enesetunne ning paranev vorm samuti. Näiteks olen puhkehetkil kogenud pulssi 47.

Kui kevadel olin skeptiline ühistreeningute suhtes, sest pikamaajooks on kohati üsna individualistlik ala, siis nüüd olen teist meelt. Trenne jagades on palju lihtsam end joonel hoida, saab lobiseda ja muidu igavaks muutuv teekond ei käigi eriti pinda. Et seda suurem respekt nendele, kes üksi suudavad moraali hoida ning trenni teha.

Loodan lähiajal aega leida, et Berliini kaadreid üles panna ning blogiga seotud mõtted ka tegudele lähemale viia.

kolmapäev, 14. november 2007

Lolli vead ehk veidike mõtlemisainet

Head sõbrad. Mõtlesin Teile üldise eufooria taustal rääkida veidi ka maratoni vigadest ja vigastustest. Keda hoiatada, kellele meelde tuletada.

Näiteks ei ole mina siiamaani ehk ligi poolteist kuud (!!!) ära taastunud Berliini maratonist. Õigemini taastunud olen (see tuli umbes 5-6 päevaga), kuid üks koht annab endiselt tunda ja pidin pöörduma arsti poole. Selgus, et trennis ja pikalt istude tekkiv puusavalu (mis algas kohe pärast Berliini) on tõsine haigus, mida tuleb arstimite ja soojusprotseduuridega ravida. Eile astusingi esimesed sammud tervenemise suunas.

Sellega ma tahan natuke kutsuda inimesi ülesse ettevaatlusele. Kuigi mul on endalgi hägune mõte Amsterdami maratonist, siis pärast eilset arstil käiku olen selle esialgu maha matnud. Poolmaraton jah (äkki Helsingis :p). Maraton ei.

Ja veel. On ainult loomulik, et maratoni nn edulood on tuntud ja inspireerivad. Kuid ma arvan, et on tuhandeid inimesi, kes on oma ettevõtmises ka läbi kukkunud või viga saanud. Sellest paraku ei kirjutata, sest kes tahab enda läbikukkumist eksponeerida ;)

Aga see jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks :) Vastupidi! Innustan inimesi sportima, aga mitte uisa-päisa a’la vot kus panen, vaid mõistlikult :)

PS tõenäoliselt oleks pidanud pärast maratoni pikemalt puhkama. Mina aga tormasin kohe uusi metsaringe tegema ja kossusaali palli põrgatama. No on ikke loll :)

esmaspäev, 5. november 2007

Sõjaplaan 2008

Nii. Esiteks tervitagem kaht uut maratonitiimi liiget - Indrek Kald ja Piret Reiljan andsid käe (antud kontekstis vist pigem jalad) maratonile. Täna neil ehk esimene treening ka.

Muidu kogunesime eelmisel nädalal tiimiga ja panime järgmise hooaja plaane paika. Mõned jooksjad on meid hetkel vähem, kokku lugesin tiimi praegu 13, aga loeme langejad loomulikuks kaoks ega põe. Kevadhooaeg alles ees ka veel, mil mõned huvilised veelgi ehk liituvad.

Hommikul kuuldud kolleegi kommentaarist "kas sa kuulsid, eks üks maratoonar jooksis end surnuks" ei lase aga end hirmutada ning maamärke järgmisel aastal kolm:

- 10. mail Helsingis poolmaraton
- septembri alguses Tallinna Sügisjooks - 10 km ja poolmaraton
- 19. oktoobril Amsterdami maraton

V.Košelev - tööl ja toas käib jala, muidu jookseb

Kui mõtled, et sul on tihe ja tegus päev, mille kõrvalt trenni ei jõua, siis kiika näiteks Vjatšeslav Košelevi (SLÕhtulehe lugu kaevurist jooksugeeniusest) päevakava. Mees, kes suurematel jooksuüritustel eriti kellegile võimalust pjedestaali kõrgeimale astmele pääsemiseks ei ole andnud.

Košelevi ööpäev

Õhtune vahetus

07.30 Äratus
08.30 Trenni
11.30 Trennist koju, lõuna, puhkus
14.00 Kodust lahkumine tööle
15.45 Saabumine kaevandusse
16.00 Laskumine maa alla
23.30 Tööpäeva lõpp
00.45 Lahkumine kaevandusest
01.30 Saabumine koju, õhtusöök
02.30 Magamaminek

Öine vahetus

01.30 Äratus
02.30 Kodust lahkumine tööle
03.45 Saabumine kaevandusse
04.00 Laskumine maa alla
11.30 Tööpäeva lõpp
12.45 Lahkumine kaevandusest
13.45 Saabumine koju
15.00 Trenni
18.30 Trennist koju, õhtusöök
19.00 Magamaminek

kolmapäev, 31. oktoober 2007

Hailega koos Berliinis

Tänane Postimees kirjutab spordiküljel värskest maratoni maailmarekordiomanikust Haile Gebrselassiest, kellega samal jooksul Berliinis meiegi oma debüüdi tegime.

Gebrselassie sõnul saab ainult Berliinis maratoni tippmarki uuendada. "Seal on olemas kõik vajalik. Kõrgetasemeline korraldus, sobiv ilm, abilised ja publik. Need tegurid üheskoos annavad 60–70 protsenti tulemusest. Inimesed aitasid maksimaalselt pingutada. Igal kilomeetril hõigati mu nime."

esmaspäev, 29. oktoober 2007

Mu õde jooksis juba teise maratoni, elus veel

Mu õde Tea, kes meiega koos Berliinis oma esimest maratoni jooksis, sai sellest nii palju jaksu, et jooksis täna juba oma teise maratoni, seekord Dublinis. Rada olevat olnud märksa raskem, ikka tõusudega ja puha, ning põlved erinevalt Berliinist läbi, aga parandas oma aega minuti võrra (5:12 oli Berliinis). Juhhuu!
Mõtles juba mingile Norra maratonile, mida joostakse öösel, aga põhjas, nii et päikselisel ööl. Pärast tänaseid tõuse arvas, et ehk ikka ei võta veel Norra mägesid ette :)
Ise pole sugugi tubli jooksu osas olnud: kolm-neli korda olen üldse selle kuu ajaga, mis Berliinist möödas, jooksmas käinud. Ehk võtab mõni kaasvõitleja mu sappa, kui jooksma läheb? Pärast Berliini on üksi jooksmine lausa nukker.

esmaspäev, 22. oktoober 2007

Berliini maraton kolonni lõpust vaadatuna

Maratonist on palju aega möödas ning käes sobiv ka oma meenutused kirja panna enne kui nad liiga sügavale settivad. Ma ei olnud kunagi enne millelgi taolisel osalenud, niiet kogu reis oli minu jaoks sissevaade sportiva inimese ellu, milline paistab maailm neile. "Huvitav", oleks ilmselt paslik väljend.

Huvitav oli juba ka eelmisel päeval toimuv spordimess, kuigi tegelikult ootasin ma messlit oluliselt rohkem. Tahtsin midagi uut näha. Ilmselt oli see uus seal peidus kusagil, innovatsioon kootud erinevate spordirõivaste kangastesse ja segatud batoonikestesse. Siiski oleks võinud mingi ohhoo-efekt ka silma jaoks kohal olla. Sisluliselt oli minu arust tegemist maratonile registreerumise kohaga, kus värava ette olid hilbufirmad oma letid üles löönud.

Samas see registreerumise osa jälle üllatas positiivselt, oli näha, et asja tegid kogenud korraldajad, kellele 40 000 lidujat pole mingi lagi ära orgunnida. Kõik kohad olid nummerdatud ning kui sa ise enda asukohta teadsid, siis oodati sind juba igal sammul.

Sama positiivne elamus orgunnist tabas mind ka järgmisel, maratoni päeval. Kuna mu hotell asus eemal, siis jäin võistlusplatsile täpselt nii palju hiljaks, et teisi selle blogi pidajaid ei kohanud. Kusagil ei olnud märgata mingit trügimist ega muud jama, ilm oli jumalik - ei liiga palav ega jahe, pilvede vahelt piilus pisteliselt päikest.

No ja siis need kusejad muidugi. See ei ole kivi orgunnijate kapsaaeda, välipeldikuid oli piisavalt. Lihtsalt hekke ja haljasalasid oli rohkem ja ilmselt paar sammu peldikuni oleks raisanud jooksjate niigi loetud kaloreid. Nii kaugele kui silm ulatus olid kõik härrad seljaga, jalad harkis või siis minu poole üle mõne heki jõllitamas. See ei olnud normaalne minu arust (kindlalt ei oska ma öelda, kuna pole enne nii suure üritusel olnud, aga Tallinna küll kollaseks ei lastud SEB jooksul). Võib-olla olid kõik viisakad inimesed juba starti ära läinud ja tänu hilinemisele jäin mina pissijate divisjoni? Ei tea. Igatahes meenutades, mis eriti kirkalt meelde jäi sellest hommikust, siis domineerib kollane ja mitte ainult kilena.

Start venis, olin ikka päris koridori lõpus, kuid ehk jäigi seevõrra rohkem aega ennast igatpidi painutada ja keksida. Vaikselt liiguti stardi poole ja siis läks jooksuks umbes 9:30. Kuna olin niigi lõpus, siis jagasin rada igati toredate inimestega, kelle eesmärk ei olnud kindlasti head aega joosta vaid pigem domineeris motivatsioonipaketis osavõtt. Neile kes ei tea, siis ei ole ka mina suuremasi jooksja, seni ei olnud ma rohkem elus järjest jooksnud kui 11km. Lippasin vaikses tempos ja sättisin nii, et pulss oleks tunde järgi madal, pulsikella olin maha jätnud. Siiski lisasin õrnalt tempot, kui minust mõni paurevooker jälle mööda kimas.

Persoonid minu ümber olid meeldejäävad. Noh need kosmeetikapudelid näiteks, kus härrad olid ilmselt raha eest omale ümber võtnud švammist šampoonipudeli ja jooksid sellega. Või siis isa lapsevankriga laiska sörki loivamas, umbes minu tempos, meid eristas vaid veeväljasurve, nii esimeses kui teises mõttes. Kolmanda kilomeetriposti juures lippas minust mööda vägagi märkimisväärsete jalalihastega asiaat ja naeratas mulle mitu korda. No ta naeratas kõigile kellest mööda jooksis, kuna tegi seda kõike selg ees ja lipp käes. Ma ei tundnud ära mis riigi lipp oli, ka mehe näojooni täna ära ei tunneks, aga jalalihased jäid meelde. Vahi-vahi, mis ma seal vahtisin. Toredaid inimes oli veel, mitmed isegi üritasid minuga vestelda, kuid paraku ei osanud nad ühtegi minu poolt osatavat keelt, pakkuda oli vaid saksa ja prantsuse.

Ilm läks aina ilusamaks, linn raja kõrval kenamaks ning algas kultuuriprogramm. Oh pagan kui hea see veel oli! Tallinna jooksul oli vaid üks jube süldibänd ning kõlarist tuli evribaadidäänsnau, Berliinis oli midagi igale maitsele. Veelgi enam - suurem osa oli head musa! Testlugu evribaadidäänsnau kuulsin kogu päeva jooksul vaid neli korda, neist rajal ainult kaks! Raja ääres oli jazzbände, trummikollektiive, puhkpilliorkester mängis rockmuusika evergriine, isegi musikaalsemate pealtvaatajate endaorgunnitud grupikesi bongotrummi ning kastrulikaantega. Veiklevais päikesekiirtes sörkides seinaorvast jazzi kuulata oli kena.

Joogipausid olid orgunnitud suht tihedalt. Kui nägin eemal paistmas letti veetopsidega, siis urgitsesin taskust geelist süsivesikupatarei ning pigistasin selle suhu. Nii sain selle kohe veega alla uhutud ning siis pistsin põske krampidevastase imemistableti, mida soovitatud oli. Tulemuseks oli keemiliselt väga vastupidav mina - geel imendus kiiresti ning pauer voogas organismi juba kilomeetri jooksul. Tabelttidest kohe tuntavat abi ei olnud, kuid olin väga terve lihastest mitte ainult jooksu ajal vaid ka järgmisel päeval - midagi pidi ikka nende mõju ka olema. Pealegi jooksin pikema maa kui kunagi varem elus ilma, et väga ära oleks surnud. Panen oma saavutused enamuses selle toiduainekeemia arvele, kuna treeningud mul selle poole aasta jooksul kunagi tavaelu segama ei hakanud. Ehkki ei saa väita, et ma üldse poleks prooviks veidi lipand.

Jooksjaid jäi minu ümber aina vähemaks, kuid ära nad ei kadunud. neid oli minust tagapool ja eespool. Stardist alates oli mind jälitanud laibabuss, olles alguses u 300m kaugusel, kuid iga kilomeetriga vääramatult lähenedes. Kümnendal kilomeetril sõitis ta minust aeglaselt mööda. Neid oli terve kolonn tegelikult erinevaid support-sõidukeid. Busside uksed olid avatud ning meedikud vaatasid mind sealt pika pilguga, kuid rääkida ei olnud meil millestki ning nii nad vaikselt minu ees edasi liikusid. Ma ei olnud ka enam eriti lobisemise vormis, kuna... no ei olnud lihtsalt.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril paistsid lauad joogitopsidega, kuid kui ma jähemale jõudsin, siis pühiti need mustadesse kottidesse ning lauad pandi kokku. Mul õnnestus küll noppida üks pooltäis plasttops vett, kuid see oli ka viimane lonksuke selles peatuses. Ilmselt oli maratoni lõpp mu kätte saanud ning edasi minek oli juba pigem hobi korras, mitte niivõrd ametliku jooksu osa. Siiski jätkasin veel, huviga vaadates mis edasi saab. Minu ees ja taga paistis kokku umbes sadakond kõndijat/jooksjat kes samuti joogi puudumisest eriti välja ei teinud.

Umbes 15nda kilomeetri juures avati liiklus ühel ristmikul ning pidin astuma kõnniteele. Järgmisel ritsmikul jäin foori taha lõõtsutama ning pöördusin kordniku poole mingi küsimusega, mille sisu ma hetkel ei mäleta ega tema siis mõistnud, kuid ta andis mulle vastuse mu tõenäolisele järgmisele küsimusele, näidates sauaga ühe kõrvaltänava suunas ja öeldes sõnad "maraton start". Sellega lõppes mu osalemine rahvusvahelisel Berliini maratonil. Berliin ei ole linn, kus jooksu puhul kogu linna liiklus terveks päevaks suletakse. Ehkki teises otsas umbes samal ajal lidumismaailma esileedi parasjagu finišikoridori sisenes, pandi minu paigus juba rada kinni.

Edasi asusin tutvuma Berliini linnaga jalutaja seisukohast, ning taas ei pidanud pettuma, kenad tänavad, natuke päikest, vähe inimesi. Kõik olid ju maratoni vaatamas. Stardiplatsini oli minna viis-kuus kilomeetrit ning ma ei kiirustanud. Kuna ma ei teadnud kus ma olen ja kaarti ka ei olnud sel hetkel, siis ma läksin lihtsalt kordniku näidatud suunas ja ei hakanud metrood otsima.

Starti jõudsin ajal kui enamus veel raja oli ja seepärast puudus ka dušširuumides järjekord. Kõik oli taas organiseeritud kui õlitatud. Seal sain veel viimase õppetunni - märkasin, et enamusel meestel olid rinnanibud kleepsuga kinni teibitud, kellel ei olnud, neist enamusel olid särgid rinna pealt verised. Selline profülaktika peaks osalemismanuaalides õpetusena kaasas olema. Mina jooksin vaid kolmandiku maast, aga ka minul andsid niplid ennast järgmistel päevadel valusalt tunda. Veri jooksurajal on ebaesteetiline ja demoraliseeriv raja ääres kaasaelajatele.

Et mis edasi saab nüüd? Kõigile maratoni proovida tahtjatele soovitan mitte jätta proovimata, et kuna ei saa hakkama. Meie tiim tõestas, et poole aasta treeninguga on võimalik rada läbida. Aga teie treenige veel enam, aasta treenimisega on see võimalik kõigil, kellel südamega probleeme ei ole. Minu sportlik vorm on enam kui äärmuslik maratonijooksja kohta, kuid ka mina suudan täna kaks tundi järjest sörkida. Nüüd on see aeg paigas, tuleb vaid piisavalt tempot tõsta, et selle kahe tunni sisse maraton mahuks. :)

Plussid: Orgunn, kultuuriprogramm, ilm, meeleolu, seltskond (nii kohapeal, kui eelneva poole aasta jooksul), enese füüsise tundmaõppimine, uued elamused.
Miinused: Piss ja verised särgid.

Audit: Positiivset oli hulka rohkem. :)

teisipäev, 16. oktoober 2007

Unenägu: kuhu kadus 4 tundi ja 15 minutit?

Panen ka oma esimese maratoni muljed kirja, kuigi paljud olulised seigad nii võlude kui valude osas on juba teiste poolt siin kenasti olemas. Eks iga kogemus ole aga mingis osas siiski erandlik.

Suurimaks probleemiks enne maratoni kujunes mulle öine uni meie ühises ööbimispaigas Kluckstrassel. Nimelt on mul võõras kohas ööbides esimestel öödel enamasti raskusi sügavalt magada ja ennast korralikult välja puhata. Ei sobi mulle need hotellide/hostelite imelikud tekid ega liistakad vetruvad vorstid, mida pea alla tuleb toppida ja mida mõned (vist küll tinglikult) padjaks nimetavad. Tavalisel reisil olles ei tekita see mingeid olulisi komplikatsioone, kuid maratoni eel peaks siiski ju korralikult välja puhkama, et värske tundega stardis olla. Nii kujuneski kahest maratonieelsest ööst paras piin. Lisaks sai päev enne põhijooksu veel breakfast runnil käidud ja ülejäänud päeva mööda linna uidatud. Viimase öö pisukesegi une eest pean saatma tänusõnad Tarvo tundmatule sõbrale, kes keset ööd helistas ja ilmselt kogu meie toa ärkvele ajas. Minule mõjus see igatahes hästi - pärast seda "matsu" magasin korralikult hommikuni. Siiski oli hommikune tunne väga närune. Enne starti riietusalas tehtud pildil näen välja nagu oleks paar päeva järjest pidu pannud. Nojah, maratonilinn ja pidu minus eneses loomulikult :)

Kõik kulges enne starti veel mingis poolunes. Sain aru küll, et see ongi see kauaoodatud 30. september ja et need tuhanded inimesed mu ümber vist kavatsevad jooksma hakata, aga mina... võib olla longiks ikka tagasi hostelisse ja prooviks veel selle vorsti ja tekiga mingit harmooniat saavutada. Ärevusest tingitud virgumine tuli aga siis kui vahepeal kogunenud meeletus massis kaotasime Tarvoga kogu meie tiimi paari hetkega silmist. Enam ei olnud võimalik autopiloodil ringi kulgeda. Nüüd tuli ise rada leida, et üldse starti ja ka õigesse stardikoridori jõuda. Starti oodates tõusis tuju juba iga hetkega. Ümberringi tuhanded kaasjooksjad, kes üksteisele vandeseltslikult naeratamas; ootusärevus; esimene start koos sadade priiks lastud õhupallidega ja siis see päris "meie" minek. Nojah, eks siis tuleb minna.

Üllatuslikult pääses kohe ka jooksma. Ruumi oli piisavalt ja ummikuid ei tekkinud. Isegi esimese kmtähise registreerisin ilusti ära. Sain ka kohe jaole, et tempo on niru. Esimene kilomeeter 7 minutiga. Tuli jalad kiiremalt liikuma panna, aga ega see alguses kerge ei olnud. Mass liikus ühtlases tempos, mis oli igati mugav ja suigutas mõttele, et kuhu minagi siis tõttan. Kuigi ruumi joosta oli, oleks pidanud teistest möödumiseks pidevalt sikk-sakke tegema ja see näis esimestel kilomeetritel (kui veel ca 40 km joosta) mõttetu raiskamisena. Umbes 2 km peal nägin esimest ja viimast korda rajal tiimikaaslasi. Harry jooksis mööda ja kohe peagi Tarvo tema tuules. Pisut aega pidasin neid silmas, siis kadusid nad taas. Algne plaan oli joosta alla 4 tunni, mis oleks tähendanud kilomeetri läbimist tempoga 5:30. 5 km sai täis ja kell näitas 31:17. Oleks pidanud vast ikka rohkem sikk-sakitama, mõtlesin. Tempot siiski ei julgenud oluliselt tõsta ning võtsin eesmärgiks kaotatut tasapisi tasa teha ning joosta 10 km tunniga. See eesmärk täitus suht täpselt - aeg 1:00:02.

Järgmised 15 kilomeetrit hoidsin endalegi üllatuslikult väga ühtlast tempot, iga kilomeeter tuli +/- paari sekundi võrra erinev. Aga tempot hoidsin ikka veel tagasi. Peas käis pidev rehkendus: parem jooksen esimesed 20 ikka rahulikult; ei tea ju pagan, mis pärast 30 või 35 saab; kui siis veel jõudu, eks siis panen; 20 km peaks tegema vähemalt 3 minutit alla 2 tunni jne jne. Kindlasti ei seganud see aga jookust täit rõõmu tundmast. Kus aga vähegi põhjust ja võimalik vahtisin huvitatult ringi. Kõigile, kellega silmside tekkis, püüdsin naeratada. Rajaäärsetele bändidele mõne tunnustava žesti saata ja patsi soovivatele lastele käe välja sirutada. Lemmikuteks kujunesidki bändid, mitmel korral juba ootasin järgmist muusikalist etteastet. 20 km aeg 1:57:42.

Algselt olin plaaninud joogipudelist vööl loobuda ja leppida vaid rajal pakutava vedelikuga. Õnneks otsustasin siiski enne starti ümber. See võimaldas 20 kilomeetrini joogipunktide segadustest ja rüselustest muretult mööda joosta. Manustasin lisaenergiat kogu raja kindlas rütmis. Jõin iga poole tunni tagant ning pärast esimest tundi tarbisin iga poole tunni tagant ka ühe geeli. Lõpupoole kui kõht puhtfüüsiliselt tühjana tunduma hakkas, haukasin mõnuga ka banaani ja õuna. Alates 25 km võtsin rõõmuga vastu ka korraldajate pakutava joogi. Nii jäi enda pudelisse varu ettenägematuteks olukordadeks ning pealegi maitses värske rajaäärne vesi paremini kui soojaks loksunud vedelik pudelis. Vastumeelsusega lutsutasin ära ka kaks krambivastast tabletti, mille Tarvo oli hommikul mulle loovutanud.

20-25 km läks sama kergelt ja mõnusalt kui kõik eelnev. Kõik raskused ja probleemid, mis paar nädalat enne maratoni murelikuks tegid, olid ununenud. 25 km peal aeg 2:26:04. Veel oleks olnud lootust 4 tunniga õhtule saada, kuid rehkendused jäid peas aina harvemaks ja nendest tulenevad käsud jalgadele järjest loiumaks. Ning siis - alates 25 km läks raskeks. Tunda hakkas andma esimene väsimus ning märkasin, et pole psühholoogiliselt kuskilt kinni hakata. Kui enne jooksid poolmaratoni poole ja hiljem oleks võinud hakata allesjäänud kilomeetreid lugema, siis mida teha pärast 25 km? Nii läksidki 25-30 täielikus monotoonsuses ning tuima ajuga. Üks näide. Päike oli välja tulnud ning paistis selja tagant. Nüüd meenutades tundub, et ma vahtisin vist oma 2-3 km üksnes oma jooksvat varju enese ees. See lippav vari asfaldil jääb ilmselt igaveseks meelde. Ainus mõte oli, et "on see ikka minu vari?" ning "näe, kui seda varju ei oleks ega ei usukski, et ma veel jooksen". Ehk oli see omamoodi uinak rajal.

Emotsionaalselt oli vabastav hetk ca 30 km kandis, mil ma sain oma eemalolemisest üle ning sai enesele selgeks, et ma lähen kindlalt lõpuni. Tundsin, et jõudu veel on ning oligi käes oodatud hetk, mil võis hakata countdowni tegema (12 allesjäänud km ees polnud enam hirmu) ja nii oli pidepunkt uuesti leitud. Tagasiteed enam ei ole, nüüd tuleb viimast võtta. Tuleb, mis tuleb. Nagu keegi lükkaks sind suuskadel mäenõlvalt alla ja enne kui märkad midagi ette võtta on kiirus nii suur, et ellujäämiseks tuleb lihtsalt jalgadele jääda ja lõpuni laskuda. Alates sellest punktist oli edasine küll raske, aga juba väga õnnelik. Puusad andsid enim tunda, aga midagi kriitilist füüsise osas terve raja jooksul ei olnud. Tempot oleks võinud hoida küll endisel tasemel või isegi ehk pisut tõsta, aga pärast udusolemist ja ärkamist ei tulnud kilomeetriajad ja muu selline enam üldse meelde. Jälle võis naeratada ja bändidele viibata, see näis äkki palju tähtsam. 35 km 3:29:04.

Ja lõpp - hetkest, mil rada keeras Bülowstrasselt Potsdamer Strassele teadsin täpselt kui palju ja milliseid tänavaid pidi tuleb veel enne lõppu silgata. Ja see ei olnud sugugi kasuks. Muidu jooksed heas usus tundmatut rada, mida sulle kui linti ette antakse. Raskeks läheb kui aga tead kui pikad sirged sind veel ees ootavad. Eriti kui need on viimased 4-5 km. Ja need olid ikka väga pikad ja venivad sirged tõesti :)
Usun, et kõik, kes neid pärast 38-39 km läbimist jooksnud on, nõustuvad. 42,195 km - 4:15:26. Oleksin võinud mürki võtta, et tõstsin finišis käed, kuid oma lõpuvideot vaadates selgus, et ei midagi sellist. Lönts-lönts käed puusas finišikoridorist läbi ja kõik. Ju ma siis ainult unistasin käte tõstmisest või nägin seda unes. Alguses olin tundetu, alles vast kümmekond minutit pärast finišit kui medal kaelas ja kile ümber läks olemine härdaks. Tuhanded võõrad ümber, ometi nagu oma inimesed - me tegime seda ju koos. Natuke kahju vaid, et tiimikaaslasi rajal rohkem ei kohanud.

Mõnel korral oli jooksu vältel tunne, et pagan see on ikka raskem kui arvasin. Kogu jooksu kokkuvõttes ootasin siiski veel hullemat. Natuke nagu piinlik isegi – kõigil olid omad hädad (krambid, valutavad jalad, väsimus, kõhuhädad jne), mul ei olnud enda hinnangul midagi kriitilist, ainult suur aukartus maratoni ees.

Ps, viimasel ööl Berliinis sain lõpuks oma voodiinventariga sõbraks. Parem hilja kui mitte kunagi.

Hooaeg 2008 alga

ehkki mõned maratonielamused on siia veel tulemata, viskan pilgu nats edasi. paar nädalat nüüd puhatud, luuslanki siiski löönud ei ole. pigem on peas uued ideed ja plaanid ning maratoni posiitivne laeng kestab siiani. selle pealt on hõlbus uue aasta plaane teha.

tiimiga otsustasime jätkata, mõned uued liikmedki värbatud. samuti on meid nõus jälgima-nõustama meid tänavugi juhendanud Rein Raspel. järgmise aasta sügisel lipatavat maratoni veel välja valinud ei ole. lähinädalatel see ja palju muudki veel ees. üks idee on minna kevadel Berliini poolmaratonile. näis.

samuti on veel päris paika panemata tegevused ja vajalikud etapid, mis sel aastal veel ideedeks jäid, ehk jõuab järgmisel aastal ära teha - 
a la kuulata spordiärevusest ja sellega toime tulemisest, toitumises ja toiduplaanist jne.

igatahes. kaks eesmärki hetkel järgmiseks hooajaks on:

- kevadel jõuda joosta poolmaraton 1.30ga
- ja sügisel maraton alla nelja tunni

Raul arvas ettevaatlikult, et esimene on äkki liigoptimistlik (ikkagi kilomeetritempo 4.30), kuid praegu siiski julgen sellele mõelda - esiteks on kuid rohkem kui Berliinini oli ning teiseks on mingi põhi all juba, erinevalt kevadest, mil õnnestus juuniks end suht heale tasemele vormida. et eeldusi on. ja huvi. ja tahtmist. aga maraton alla 4 tunni - selles ei kahtlegi. kui vähegi probleemideta treenida saab ja jõuab, ei tohiks tõrkeid olla.

eile tegime teise lõigutrenni peale maratoni - kiirem jooks sobib hetkel hästi.

laupäev, 6. oktoober 2007

Maratonilt

Panen ka oma maratonimälestused siis kirja. Teagi, kust alustada. Võib-olla tualetijärjekorrast enne starti. Olime tüdrukutega, Eesti lipud nägudele maalitud, aega stardini üsna vähe. Närv oli sees. Järjekord venis ja venis. Ma ei suutnud otsustada, kas jätta jakk selga või mitte. Ilm oli täpselt nii, et pool taevast oli tumehall, teisel pool andis märku isegi tulevast päikesest. Nii jõudsin ma mitu korda garderoobitüdrukutega suheldud, kord selga, siis ära, lõpuks siiski särgiväel ja kollane kilekott üll. Tagatipuks ütles sealsamas üles mu pulsikella patarei ja viskasin veel kellagi enne starti kotti ära. Ja miks me nii hilja veel seal passisime? Poiste pärast, miks siis muidu :P Lihtsalt enne starti tegime oma tiimist veel foto, poiste riiete äraandmiskoha juures, mille järel oli meil veel tükk tegemist, et oma garderoob üles leida.

Starti lõpuks kerge sörgiga, nägime eemalt, kuidas esimese stardipaugu järel oranžid õhupallid lendu lasti. Meie stardini läks veel paarkümmend minutit.

Esimesed kilomeetrid olid kõige raskemad joosta, Jaana, Signe ja Sirje olid kiirematena ees ära läinud, Moonika ja Virge ses segadikus maha jäänud. Jalgades andis tunda igasugu pingeid ja naginaid, lausa raske oli üht jalga teise ette tõsta. Olin ka juba nädala kareda kurgu ja nohuga võidelnud, millest ülesaamisel vihmases Berliinis kondamine –millest lihtsalt ei saanud loobuda – sugugi ei aidanud. Rahustasin end, et väikse sooja tegemise peale läheb kergemaks. Pea terve tee sisendasin endale, et 24 olen mitu korda jooksnud, selle peaks ikka ära tegema, edasi võtan viie kilomeetri kaupa: et varsti on 30, siis 35 ja 40 ja ongi lõpp käes.

Paari kildi peal püüdsid Moonika ja Virge mu kinni. Olemine läks lahedamaks :P Oma 10–15 kilomeetrit hängisime koos. Jõudsime tutvuda näiteks ühe kõndijast saksa maratoonlasega, kes õpetas, et joogi jaoks peaks kaasas olema kõrs, siis on hea liikudes mekitada, ei loksu kuskile, ja andis ühe oma kõrre meile.

Sel ajal jõudsime näha tee ääres ka Aivari kaaskondseid, meie oma vigastuse tõttu kõrvale jäänud Irjat, kes raja ääres ergutas ja pildistas, ning Signet, kes kõnni peale üle oli läinud. Moonika ja Virge manustasid usinalt miskeid geele, ma olin sellest rongist maha jäänud, tagataskus oli nälja puhuks kaks müslibaari, millest tervelt pool kulus marjaks ära. Ma olin vist väheseid, kel miskit vööd ümber polnud. Tegelikult oleks võinud ka müslibatoonid maha jätta, ainult rohkem taskurätte oleks ära kulunud.

Pärast esimeste kilomeetrite raskusi oli jooks super vahva. Ütleks, et iga kilomeetriga järjest parem. Rahvas ergutas raja ääres, hüüti nimepidi (nimed olid rinna peal kirjas, nii numbri juures kui ka särgil), lapsed seisid, käed pikal, ja tahtsid patsi lüüa. Esialgu olin ehk veidi tagasihoidlik, aga varsti oli tunne kui ehtsal staaril J Igatahes olid esimesed, mis valusaks jäid just naeratamislihased: suu oli terve tee kõrvuni, see oli selline spontaanne, hästi tore oli. Ja mis mõnus muusika oli! Hästi vahvad sellised keskealised koduperenaistest kongamängijate rühmad näiteks, džässi, diskot, aga ka improviseeritud poti-panni-trumme.

Mingi 17. kilomeetri kandis lahkusin siiski Moonikast-Virgest ja tõstsin veidi tempot. 27.-28. kilomeetri juures sain lõpuks hüüda ka „Eesti! Eesti!“: ees kõmpis Aivar. Eestiga seotud ergutusi oli kahjuks vähe. Põsele maalitud lipu kohta paar küsimust siiski rahva seast tuli: lähim pakkumine oli Läti. Siit edasistele maratonidele ja teistele jooksjatele soovitus, et ikka võiks kuidagi oma riigi suuremalt välja mängida: särgile kiri ja lipuvärvid näiteks.

Enne kolmekümnendat kilomeetrit oli mu jooksu teine raske hetk pärast algust. Jalgadest algas surin, mis läks vaikselt üle kere. Hirm oli küll: kas nüüd ongi siis kõik, kiirabisse ja korras. Võtsin tempo kõnnile, siin oligi siis hetk, kui mul kulus ära pool kaasavõetud müslibatoonist. Aitas. Võib-olla olin tempot liialt tõstnud või ma ei tea, pulsikella mul enam polnud. Pärast umbes kilomeetrit kõndi oli nii raske uuesti jooksma saada, et edasi ma enam kõndima hakkamisega ei riskinud, joogipunktid välja arvatud muidugi. Iga joogipunkti juures oli nagunii kõnniaeg pikemaks veninud.

Edasi oli taas korras. Põlved hakkasid vaikselt tunda andma (olin neid hommikul miski kreemiga määrinud ja ka Diclaci valu- ja põletikuvastase tableti sisse võtnud, nii et tegelikult oli üsna ok). Hea tuju tuli siiski tagasi. Ootasin 35. kilomeetrit ja siis 40ndat. Kilomeetrid venisid lõpus küll üsna pikaks. Aga milliseid kirikuvaateid meie teel oli – täiesti fantastiline, vahepeal olin küll rohkem turist kui jooksja, hea, et kellelegi otsa ei põrutanud. Needki aitasid edasi minna.

Viimased kilomeetrid olid mõnusad, ei olnud küll tunnet, et võtaks tempot maha. Üldse, kui esimesed 10–15 kilomeetrit joosti minust mööda, siis edasi jooksin juba mina mööda. See oli ka täitsa mõnus tunne, Tallinna sügisjooksul seda tunda ei saanud. Mul läkski teine pool jooksust ka ajaliselt kiiremini kui esimene (2:49:39 ja 2:40:09), kokku viis ja pool tundi. Pärast lõppu ei olnud tunnet, nagu oleks mingi eriti võimsa asjaga hakkama saanud. Võib-olla kergelt tühi tunne, et läbi ta nüüd ongi. Tagasi igapäevaellu, kus keegi enam ei hüüa raja ääres, et oled tubli ja mine aga.

Kui peaks teinekord veel jooksma sattuma, siis ehk ikka võtaks mingi aja ka eesmärgiks – viis tundi näiteks. Aga jah, nagu Harrygi siin juba enne märkis: ma ka mingi päris jooksja tüüp ei ole – sporti teen ainult kampaania korras :P Maraton Berliinis andis rajal hästi võimsa emotsionaalse laengu, üksi metsas ei oleks küll jaksanud joosta: publik ja teised jooksjad annavad ikka nii palju juurde. Ja muidugi ka tugi treeningul, üksi oleks päris nukker olnud.

Nüüd, nädal pärast maratoni annavad kergelt tunda kannakõõlused. Põlved, mille pärast ma kõige rohkem kartsin, paistavad end hästi tundvat. Natuke kahju on, et läbi sai. Hästi suured tänud kaasvõitlejatele: ilma teieta poleks ma sinna jõudnud ega seda maratoni ära jooksnud. Ja tervitused Marttile - et ühest inimesest võib ka nii palju head energiat kiirata; ja need makaronid olid väga maitsvad, krr.

Veidi maratoni eellugu

Ma pole just kuigi jutukas siin blogis olnud. Osalt on olnud ehk kergelt häbi, sest mu treeningul läksid küll suurte aukudega. Panen lõpetuseks mõned mälestused ikkagi kirja.

Augustini elasin ma Pärnus, tundsin end kergelt autsaiderina. Märtsis sai alustatud treeninguid, nii umbes viie kilomeetri kaupa, rohkemaks ma võimeline polnud. Meeleolu siis ikkagi kõrgel. Olin parasjagu Iirimaal õel külas ja meie maratonivaimustus nakatas tedagi (ja ta tuligi maratonile ja jooksis must veel kiiremini ka :P).

Aprilli lõpus käisin spordiarsti juures koormustesti tegemas. Sain maratonile kategoorilise ei, kahtlused südameklapi rikke kohta ja soovituse mitte treenida rohkem kui kaks korda nädalas korraga 45 minutit pulsiga alla 140. See andis motivatsioonile päris kõva põntsu. Läks terve kuu, enne kui südamearstilt tuli kinnitus, et kõik on normi piires (mis iganes see siis ka ei tähendaks) ja võin rahuliku südamega :P edasi treenida. Väikese vahemärkusena: kas olete proovinud joosta nii aeglaselt, et pulss jääb alla 140? Eks treeningpulss on kõigil erinev, aga see oli mulle päris koormavalt aeglane, kõnnitempo jooksusammuga, see alles väsitas jalgu.

Eks oli toredaid jooksuaegu Pärnu ümbruses, eriti Valgeranna kandis. Poole juuni pealt jäid jooksud siiski üldse soiku. Tundsin, et maraton jääb minust tegemata, oli emotsionaalne ja füüsiline madalseis.

Augustis kolisin Tallinna ja minu maratonikarjääris oli see pöördepunkt. Esialgu aitas keskkonnavahetus ja Männiku raba kõrval elamine. Seejärel haakisin end sappa Moonikale ja Virgele, koos nende ja Rauliga läksin 24 km jooksma. Senine pikem jooks 14 km jäi suve algusesse. Igatahes sain kaaslastelt vägagi innustust ja otsustasin vähemalt maratoni starti minna, vaevalt et läbi joosta. Tuli veel üks 24 kildi jooks ja poolmaraton Tallinna sügisjooksul. Siis otsustasin juba, et maraton tuleb läbi joosta.

Umbes nädal enne maratoni plaanisin joosta tunnikese Stroomi rannas, läks märksa pikemaks, sest lihtsalt nii mõnus oli joosta. Sel hetkel tänasin südames Rivot, kes seda jooksupisikut külvas. Ilma temata oleks jäänud olemata see hommik, kus jooksed piki veepiiri, kohati lainete eest kõrvale põigeldes, tühi rand ja vabaduse tunne.

reede, 5. oktoober 2007

Minu esimene maraton

Ma siis kirjutan ka natuke... :)
Mina jooksin koos Virgega. Ilma temata poleks vist lõpuni jõudnud. Koos sai treenitud, koos jooksime ja isegi Berliner Morgenpostis, kus avaldati lõpetajate nimed ja ajad, olime ühe lehekülje peal :)
Eelmisel sügisel kui jooksmisega alustasin, ei tulnud mul küll kordagi pähe, et ma kunagi maratoni jookma lähen. Aga siis tuli Rivol see hull mõte ja märtsist kui maa vähegi kuivemaks läks, hakkasin treenima.
Enne maratoni kogunes 610 trennikilomeetrit. Pikim distants, mis enne maratoni joostud sai, oli 24km. Seega mul oli ikka kõva närv sees. Kas ma üldse jaksan nii palju joosta, kas ma mahun piiraja sisse (6:30)? Varasemalt poolt maratoni joostes ei tekkinud kordagi tunnet, et laseks veel sama palju edasi. Alati olid põlved ja selg väga valusad, niiet edasijooksmine tundus võimatu.
Maratonihommikul olid närvid pingul. Üritasin end rahulikuks sundida, tuleb mis tuleb, ega nüüd enam midagi muuta saa.
Maalisime omale Eesti lipud põskedele, tõmbasime kollased kilekotid üll ja tormasime starti. Mõtlesime, et peamine on läbi joosta, mitte mingit aega püüda. Võtsime omale väga rahuliku tempo. Ja nii me kruiisisimegi rahulikult lõpuni. Tee peal tegime palju pilte endist, kaaskannatajatest ja vaatamisväärsustest :)
Kogu teekond oli tegelikult väga vahva ja lõbus. Hoogu andsid juurde pealtvaatajate ergutused ja erinevad bändid tee ääres. Kuna me olime suht saba lõpus, ei olnud meil mingit probleemi oma koha leidmisega rajal. Rada oli vaba ja joosta sai lahedalt :)
Kõige raskem oli 38-39 kilomeeter. Nõme pikk sirge ja lõppu ei paistnud kuskilt.
Üle finishijoone jõuda oli muidugi mega tunne. Ma tundsin, et olen kõikvõimas. Kui ma maratoniga hakkama sain, olen kõigeks võimeline! :) See ülev tunne on peal senini.
Kuna me jõudsime finishisse siiski suht hilja, siis juba pakiti asju kokku, pandi telke kokku. Õnneks saime veel massaaži. See oli küll taevalik!
Kummaline minu jaoks oli see, et mul ei olnud samal ega ka järgnevatel päevadel üldse mitte mingisugust lihasvalu. Samal õhtul oleks läinud veel tantsima ja tantsinud hommikuni :) Meenutades pilti, mis avanes mu enda toas ning ka meie poiste toas, siis tunnen end kuidagi süüdi, et mul kuskilt ei valutanud. Tunnen, nagu oleks ma looderdanud ja mitte endast maksimumi andnud.
Praegu võin öelda, et see mu viimaseks maratoniks kindlasti ei jää. Kas ma just kindlasti Berliini jooksma lähen, ei oska öelda. Maratoni saab ju joosta ka mujal. Eks näis mis tulevik toob :)

kolmapäev, 3. oktoober 2007

Miks ma Atoneni ei võitnud?

Berliini maraton on värskelt selja taga ning emotsioonid endiselt laes. Paljud küsivad, et kas ma olen ikkagi oma jooksuga rahul – Meelis Atonen jäi ju tervenisti kuueteist minuti kaugusele (3:17 vs 3:33).

Võin öelda kätt südamele pannes, et läksin jooksma ikkagi oma jooksu (aega) ja jäin tulemusega väga rahule. Atonen oleks praeguse vormi pealt Äripäeva vastu sõlmitud kihlveo kaotanud vaid juhul, kui ta oleks hakkama saanud mõne rumalusega (näiteks end algusega ära tapnud ning kinni jooksnud) või oleks teda tabanud mõni „force majure“ rubriiki klassifitseeruv juhtum. Neljakümne kahe maratoni mehel läks aga kõik aga õlitatult ja prognooside kohaselt (Berliini lennates lubas ta meile lennukis, et vorm lubab lõdvalt 3:15-3:20 kanti joosta, 3 tunni peale minek oleks aga juba suur risk).

Maratoni eel kevadel seadsin endale eesmärgiks, et kui ületan oma eelmise aasta tulemust veerand tunniga ja jooksen alla 3:40 oleks ma väga rahul.
Atonen pakkus möödunud reedel lennukis Berliini poole lennates, et kolme nädala taguse poolmaratoni aja (1:38) pealt võiks ma sihtida ideaaljuhul aega ka 3:30. Igatahes 3:40 peale minek pidavat olema kindla peale minek.
Mõneti sisendas see minusse usku, kuid kolme ja poole tunnist aega pidasin ma siis veel veidi utoopiliseks.

Maratonistardini jõudmine ei olnud mul kerge.
Laupäeval hommikul osalesin Berliini staadionile kulgenud 6 kilomeetrisel nn . „hommikusöögi“ jooksul, kolasin Berliini maratonimessil ja hiljem käisin veel kaasa elamas rulluisutajatele ja tutvumas maratoonaritele püsti pandud telklinnakuga. Hommikune sörk oli tohutu inimmassi tõttu hüplik ja viskas pulsi ähvardavalt kõrgele. Samuti pöörles mingi söök mul kõhus ringi. Jõudsin juba veidi muretsema hakata.
Õhtul voodisse minnes olid jalad päevast üksjagu väsinud ja kirusin vaikselt endamisi, et end ära väsitasin. Magasin öö jooksul kuus tundi, kuid hommikul üles ärgates tegin ühe karastava külma dushi ja tundsin, et kõik pole veel kadunud ;)

Läksin stardikoridori pool tundi enne stardi algust ja sain seetõttu oma stardigrupis (F), päris etteotsa. Starti lasti minu grupp 8 minutit pärast avapauku.
Liikumine trassil sujus üllatavalt hästi. Sõelumist oli esimestel kilomeetritel jooksjate vahel üksjagu, aga kui sa hoidsid end mõne kiiremini liikuva kaasvõitleja taha siis ajakaotus oli marginaalne. Mulle tundus, et kõige vabam oli joosta kas võimalikult vasakul või paremal pool tee ääres, kohe ergutava inimmüüri ääres.
Hoog oli sees nii hea, et alustasin tempoga 4:45/km. Kuna pulss püsis 165 juures (mu anaeroobne lävi on 185) siis vaiksemaks ma ka ei lasknud. Sellise tempoga suutsin vedada kuskil 8 kilomeetri peale, siis lasin vaikselt kiiruse 5:00/km peale.
Ilm oli mõnusalt jahe ja joogipunktid olid esimest korda rajal tihedamini kui ma füüsiliselt soovisin (samas jõin igas punktis ühe klaasitäie vett või spordijooki ära ja lasin selleks ajaks tempo käimise peale).
Melu raja ääres ja kaasjooksjad aitasid vaimselt kiiresti ja probleemideta liikuda.
Kilomeetril 17 nägin imet, joostes mööda jalutust Richard Whitehead`st.
Kilomeetril 29 oli ime sedavõrra suurem kui Whitehead omakorda minust mööda põrutas :P
Igatahes elav näide, et maratoni võivad läbida kõik.
Poolmaratoni peale jõudsin 1:43ga. Pulss oli vaikselt liikunud üle 170ga, kuid minek oli mõnus. Lootsin vaikselt sisimas, et haamrit (krampi) niipea ei tule.

Kolmekümnenda kilomeetrini jõudes oli väike väsimus sees, aga püüdsin liikuda rohkem transis ja vooluga kaasa, et halvad mõtted pähe ei tule.
Rasket punkti ei tulnud, ega tulnud – aga lõpuks siiski tuli.
38 kilomeetril lõi mulle parema jala reie nelipealihasesse kramp, mis surus tempo 6:30/km peale ja tõmbas kriipsu sisimas juba reaalseks vormunud 3 ja poole tunni plaanile. Kannatasin kaks kilomeetrit ja ootasin kohta, kust ma end külma dushi alla kasta saan. 40 kilomeetri peal mu palvele vastati. Suure kaarega lendas tee peale üks korralik veejuga. Sulistasin seal all mingi 10 sekundit ja kramp taandus märgatavalt.
Dushi juures kaameratega ringi piielnud telemehed olid sellist liigutust vist mingi jupp aega oodanud (kuna 15 kraadis keegi eriti kümmelda ei soovinud) ja võtsid minult kohe välkintervjuu, küsides miks ma erinevalt teistest valisin kuiva tee asemel märja tee :)
Ütlesin midagi sellist, et olen põhjamaalt Eestist ja pole sellise sooja kliimaga harjunud ;)
Sealt edasi liikusin finishisse taas kiirusega 5:30/km.

Paljud ütlevad, et esimene maraton (kord) on elu parim :)
Võin aga julgelt tunnistada, et Berliini maratoni finishijoont käed taeva pool lõpetades oli mu tunne ülevam kui pärast esimest maratoni.
Paljuski võis tulla see lõpuajast 3:33:14.
Arvan, et praeguse treeningmahu pealt (korralikel treeningnädalatel max. 40-45 km/nädalas, tavalistel veelgi vähem) oleks patt paremat aega loota. Kolmveerand meesmaratoonaritest jäi ikkagi selja taha.

Äripäeva maratonitiimi väga eduka esinemise tõttu tekkis mul endal soov kunagi tulevikus midagi veelgi rajumat korda saata. Aga eks paista. Praegu veel tunne super ja võin siin kõike segase peaga lubada :)

Tehtud!

3.52.47. Tehtud! parafraseerides klassikuid :-) Ja eesmärk: alla nelja tunni, ka tehtud!

Ei oska kilomeeterhaaval seda teekonda kirjeldada, aga ühtteist õpetlikku õppisin küll. Jooks koosnes minu jaoks sisuliselt kahest osast - kuni 35nda kilomeetrini ja siis sealt edasi.

Kuni 35nda kilomeetrini mõtlesin endamisi, et pagan, kas see maraton on tõesti nii lihtne. Tõsi, kasutasin ka abivahendeid:
krampide vastu enne jooksu 2 soolatabletti, jooksu ajal, u 13ndal ja 27ndal kilomeetril ka ning krampid jäidki tulemata
joomisest - alates 10ndast lonks või paar iga 5-7 kilomeetri tagant
energiageel - 100 grammine pakk kolmes osas alates 21st kilomeetrist

Joosta oli imeliselt mõnus, jälgisin, et tempo oleks u 5.30 kilomeeter, mis viib lõpuaja kenasti alla nelja tunni. Tegelikult jooksin veel kiireminigi nii, 5.20 kanti kilomeeter. Terve tee rahva ergutused, suure massi sees, iga mõnesaja meetri tagant uus andambel (nii jazzu, rocki, trumme jne). Super! ainuke miinus, kuna startisin suht keskelt, oli vaja pidevalt leidlikkust, kuidas sujuvalt ja liigselt väsitamata mööda joosta, ikka vahest kõnniteedele hüpates jne.

Ja siis 35 kilomeeter. Mõtlesin, et enesetunne on hea ja mis see seitse kilomeetrit siis enam ära pole, väike lonks vett ja edasi. Ning siis läks raskeks. Kuskil 39-40ndal kilomeetril hakkas tekkima tunne, et mis oleks kui käiks veidi. Nii pagana raske. Ja aeg tuleb niikuinii alla nelja tunni. Seda enam, et päris mitmed otsustasid just enne lõppu käima hakata ning ahvatlus oli suur. Õnneks jäi tahtejõud peale ja venitasin lõpuni. viimased viis kilomeetrit jooksin u 6.10 kilomeeter.

Tagantjärele arvan, et probleeme tekitas ikka oma lollus. Oleks pidanud rahulikult 35ndal veel energiageeli manustama ning vajadusel veel korra, nt 39-40ndal. Ning ka vett tiba rohkem tarbima. Siis oleks ehk tempo suutnud kuskil 5.40 min/km tuuris hoida ning lõpuaeg alla 3.50 saada. Seega moraal: maraton saab läbi finishijoonel, mitte meetritki varem. Ning energiavarusid tasub täiendada kuni lõpuni.

Aga pärast jooksu vaarusin teiste lõpetajate seas, miskit medal kaelas. krahmasin kiirelt kaks topsi vett ja istusin seejärel maha ning toibusin minutit viis. Päris tervise tõi tagasi korraldajate jagatud energiabatoonike ja banaan ning rohkesti jooki. ning juba pool tundi pärast jooksu oli olemine enam-vähem, nagu ikka pärast pikka trenni. erinevus muidugi, et meeleolu oli laes. Tehtud!

teisipäev, 2. oktoober 2007

Berliini Maraton - joostud

teen siis ametliku kokkuvõtte ka ära, et ei peaks maratoni kodulehel kaevama.

Raivo - 03:33:14
Raimo - 03:52:47
Harry - 03:59:01
Raul - 04:15:26
Tarvo - 04:26:39
Rivo - 04:53:58
Sten-Aleks - 05:12:19
Tene - 05:29:48
Virge - 05:54:00
Moonika- 05:54:00
Aivar - 06:04:09
Signe - 06:18:13
Sirje - 05:03:59

alustasime kevadel 17kesi, Berliinis jäi jooksmata Irjal ja Ennul, kel mõelmal vigastus rajale ei lubanud tulla. lõpuaegadest ei leia veel Henriku ja Jaana tulemust, neil jäi rada lõpetamata.

nii et kokkuvõttes väga korralik tegemine. eriti arvestades seda, et enamusele meist oli see esimene tõsisem jooksmine, maratonist rääkimata, üldse. väga tubli meeskond on olnud.

duellil ÄP vs Meelis Atonen jäime sel korral veel alla, tema aeg oli 3.17. järgmisel aastal olla ta plaaninud alla 3 tunni joosta.

ise plaanin trenni jätkata, Raul vist ka. palju juba vaeva nähtud ning mingi põhi on olemas ehk sellele ehitada peaks olema lihtsam kui kevadel alustades. jooksmine sobib ka. ajalisi eesmärke hetkel ei seagi, joosta tahaks näiteks kevadel Berliinis poolmaratoni ja sügisel taas täispikka. sealne organiseering on lihtsalt nii hea, et esimese massiürituse mulje on seni kustumatu. pidevalt peale tükkiv muie samuti. ja toimetuseski rääkis terve korrus päeval ühel teatud teemal;)

ühekordsed fotokad viisin täna ilmutusse, lähipäevil siis ehk pilte ka.

üldse lugesin Eestist 46 lõpuaega Berliinis. lisanduvad veel uisutajad. võimas esindus.

esmaspäev, 1. oktoober 2007

Minu esimesed triibulised

Raport siis rajalt. Kokkuvõtted jms õpitu-kogetu ning fotod tulevad veel ka, lähipäevil.

Etteruttavalt ütlen, et peale jooksu oli väga mõnus olla, ei mingeid valusid-hädasid, ei kurnatust. Ka täna on kõik korras, umbes sama kange, kui pikemat tiiru tehes. Õhtul 5 km lõdvestustiiru tehes ei olnud jooksuisu veel kuhugi kadunud.

Aga siit 30. september ehk minu esimene maraton

Äratus kell 6, peale mitte eriti kosutavat und, pool tundi hiljem sööklasse jõudes on see erinevaid lippajaid täis. Kes panustab müslile, kelle taktika näeb rekordaja sündi saiakese pealt. Sööme ka kõhud korralikult täis.

Ca 7 – teel stardipaika, Reichstagi poole, kus on stardi-finishiala, suundub palverännak erinevatest suundadest, seljas messil jagatud kollased kileürbid. Kummastav vaatepilt. Martti innustab “wake up early. Maraton is calling.” Jõuame kohale enne suurt tunglemist, riietevahetus, energiabatoon, spordijook, grupipilt ja siis kaome vaikselt tekkivasse summa. Oma joogi võtsin küll vööga kaasa, aga loobun selle kaasa võtmisest ja loodan joogipunktidele. Jooksupükste tagataskusse suran 300 grammise ehk kolmedoosilise geelipaki ja neli Enerviti tabletti, mis krampide vastu. Ehk põhimõtteliselt soolad. Geeli võtsin vähem ja tablette ka kui soovitatakse, aga ma ei suuda neid lihtsalt rohkem tarbida. Süda läheb pahaks.

Taevas on pilves ja langeb kerge tiba vihmagi, nii jõuame stardikoridori kollase kileürbis. Palvetan mõttes, et ei sajaks, jahe on niigi.
Stardis – ilm hall ja kõle. Natuke tibutab. Temperatuuri poolest parim, ca 13 kraadi ning väike tuul. Närvi ei ole üldse. Kolm nädalat varem SEB Tallinna Sügisjooksu stardis närveldasin tohutult, pulss keris 130ni. Berliinis alustasin ca 79 pulsiga. Mõnus ja rahulik.

Peale esimest stardipauku kulub meil veel 25 minutit jooksmiseni. Haile on selleks ajaks juba 10 km katnud. Esimesed kilomeetrid meenutavad Tallinna Sügisjooksu – tihe tunglemine.

Edasi kronoloogiliselt, nagu meelde jäi.
- 4 km – asfaldile on maalitud 38,195 km veel. Siis korraks tekib mõte, et see on ikka väga pikk jooks. Õnneks kulgeb rada kesklinnas citys, inimesi on palju ning palju elatakse kaasa. Meeleolu on ülev. Minek on mõnus. 6 minutiga kilomeeter ehk koguaeg ca 4:15 on hetkeplaan, kiiremini hetkel ei söanda, jalad ei ole kõige puhanumad. Seda aega mängin mitu korda hiljem ümber ja lõpuks loobun hoopiski.

- 5. km – esimene joogipunkt, vahetan jooksu jooksul ainsad sõnad. Selja tagant läheneb neid “Näe, eestlased ka siin rajal”, “Eestlased jah,” nendin. Tal on minust kergem minek ja kaob peagi silmist. Jätan siin vee vahele, tundub vara.

- 8. km - mõtlen, et rajalt saab minema alles mitme tunni pärast. Teine, kerge paaniline hetk. Tõden, et lisaks kehalisele ettevalmistusele peab oskama end ka mentaalselt valmis panna. Et, kui trennis on mõnus ja võistlusel tingimuste või kiiruse vms tõttu piin, siis peaks oskama sellega toime tulla.

- ca 10. km kandis – annavad esimest korda tunda jalad, reie tagaküljed. Aklimatiseerumine on hea mõte, kaks päeva turisti kombel kümneid kilomeetreid maha jalutada mitte. Kuniks kogemus ei ole, tuleb enda vitstelt mõned vorbid seljale võtta. Seda ma kartsin ka tegelikult, sest eelnevatel õhtutel on jalad suht väsinud olnud. Ei oodanud, et see nii pea välja lööb. Pulssi, mis jääb 160 esimesse otsa, vaadates, mõtisklen korduvalt (ka lõpupoole), et kui oleks korralikult puhanud, kas siis oleks 4 tundi ära teinud?

- 15-16. km vahel tarbin esimese doosi maximi geeli, mis otsustab koostöös millegiga kõhu segamini pöörata ja järgmised kilomeetrid piinlen, sekka külmavärinaid. Päris vastik. Grimassid vist panevad ühe noormehe küsima “Alles klar?”. Noogutan.

- 18-23. km piinlen ja otsin tualettim igal pool on järjekorrad. Korduvalt mõtlen, et jätan selle jama pooleli, sest kõhus toimuv on tõesti halb ning kõik on hetkel vastik – välja tulev päike, jalgu jäävad jooksjad ja jalavalud. Üks kaasjooksja käib selja taga näoli asfladile, midagi tõsist õnneks ei ole. Õnneks on piisavalt jahe, et katkestada ja kõndida. Häbi hoiab ka rajal, katkematu inimkett ja lugematul arvul bände – väga aitavad joosta. Või siis mõte, millest ma õhtul teistele räägin, kui ma nüüd kõrvale astun. Tahtejõud on see, mis edasi veab.
- 21,1 km – poolmaratoni ajaks 2.13. Oleks paremini tahtnud, antud tingimustes, hea et niigi.

- 23.-37. km - parim osa jooksust, sest peale mõneminutilist tualetikülastust on hetkega väga hea olla ja jalad ka ei häiri. Siit jälle väike õppetund ehk kui hakkab halb, tuleb kohe reageerida ja tualett leida. Mitte hirmust aega kaotada endale tegelikulg kahju teha. Teen tempot ja olen 6.30 min/km tasemel, miski arvutuse põhjal paigutan end 30. km kandis 4.20-4.30 lõpetajate sekka. Kõik tundub ilus ning rada kulgeb lahedalt, tuju on hea. Mõni aeg tagasi peast läbi käinud katkestamismõtete peale naeran.
Joogipunkte on tihedalt ja tarbin igas neis mõnuga oma tekkinud rutiini järgi - pool topsi vett, pool topsi spordijooki ja pool banaani. Süües-juues jalutan. Mu enda geel on selleks ajaks juba otsas, öökima ajavad ka soola-mineraali tabletid ja sülitan need poole pealt välja. Kogu sporditoidu-joogikompott on suht magus, mistõttu on üsna läila olla. Maratonil pakutav spordijook õnneks on soolakas-hapu, tavaelus vast vastikki, aga siin sobib väga hästi.

- 36. km joogipunkt tuleb talumatult hilja ja hakkab halb, sest tahaks suud loputada. Ärritun jälle. Hiljem tundub see kõik naljakas ja lapsik, aga rajal oli tõesti tunne, et kohe oleks vaja. Samm muutub raskemaks ja üks naisterahvas vaatab mind pilguga “kas su ema ikka teab, kuidas sa end siin piinad”. Eriti ei tea.

- 37.-38. km raskeim kilomeeter mu jooksukarjääris üldse. Sääre tagaküljed on talumatult valusad-kanged ja unustan egiidi "mõtle positiivselt" ning kirun pidevalt oma turistilollust. Potsdami platsi ületan jalutades. Ühtlasi koidab, et hommikust saadik on joostud, ajale distantsil eriti ei mõelnudki, pigem lugesin kilomeetreid.

- 38.-39. km – poole jalutan ja plaanin 39. uuesti jooksma hakkama. Keegi meesterahvas lohutab, et neli kilomeetrikest veel.

- 39. km endiselt kõnnin, plaanin 40. kandis uuesti jooksma hakata. Nutt on kurgus, sest nii kaugele olen juba jõudnud, ühest tohutult raskest madalseisust üle saanud ja siis nii vähe enne lõppu veel mingi jama. Kõndijaid on päris palju. Lõpuajaks ennustan 4.50 kanti.

- 40. km - jooksen taas, jagatakse miskeid magus-hapukaid tablette. Mõnus.

- 41.-42. – jonn, soomlased kõnnivad mu ees ja neile alla ka ei anna. Tõstan tempot. Lõpusirge on 2 km ja puude vahelt näeb narrivalt Brandenburgi väravaid. Vahin mööduvaid poode ja kogunenud tohutut massi pilguga “aga mina jooksen oma esimest maratoni”, et veel jäänud distantsile mitte mõelda. Melu on meeletu ja innustus inimestelt võimas.

- Finish – 4:53 ja kadunud 4370 kalorit, keskmine pulss 166. Banaani ei taha vist tükk aega. Emotsionaalselt võimas hetk, sest kõik on möödas ja nii hea on mitte joosta. Hakkab tibutama, kaela saan medali, üll uue kollase kile, et kere soojas hoida. Kõik on järsku nii pidulik. Ise tundud endale kõikvõimas ja väga uhke on olla, sest raske on olnud. Selle tunde pärast tahan veel joosta.
Kuulen, et Haile jooksis uue maailmarekordi, parandas eelmist pea poole minutiga. Siis kiman seljakoti otsima, et tarbida ära veel keemiat – taastusjooki, mis tuleb manustada 15 minuti jooksul peale koormuse lõppu, siis on pärast hea olla. Vastab tõele, proovitud.

Seisan puu all vihmavarjus ja tarbin pihku pistetud kotist erinevaid magusaid asju, ega usu seda, mis just toimunud on. Näol on tobe naeratus. Selline see kõik siis ongi.

Järgneb venitus ja massaazh, mis mahuvad märksõna mmmmõnus alla. Tütarlapse silmile sigineb korraks murekorts, kui ta mu säärt kallale asub, aga leebub peagi. Igal juhul on palju kergem astuda ja olla. Lõpusirgel võtan veel Moonika ja Virge ning Aivari vastu ning klõpsin pilte. Peas pendeldab pidevalt “Ma tegin seda – mu esimene maraton”. Raske oli, aga ma ei jäta ja ma tulen siia veel.

Rada oli ideaalne, kaks laugemat suuremat tõusu, muidu sile ja kiire. Katkematult inimesed sulle kaasa elamas, hulk innustavaid bände ja plaksu nõudvaid lapsi. Korralikult organiseeritud logistika ja joogipunktindus. Et ei peagi ise peale treenimise suurt midagi tegema.

Õhtusöögil loobun pastast ja nõuan liha.

Maratonari sünd

3:59:01 number mis sööbib minu mällu igaveseks.

Kõik eesmärgid, mis ma maratoniks seadsin, ma ka täitsin. Esmaeesmärk läbi joosta – selles väga ei kahelnudki. Teine eesmärk – maraton alla nelja tunni. See oli uskumatu tahtejõu võit.

Aga kõigest algusest peale:

Vastupidiselt paljudele kaaslastele treenisin peamiselt üksi ja ise. Seda lihtsalt põhjusel, et asusin kõik see aeg Riias. Ehk ma ei jälginud ettekirjutatud treeningkavasid, vaid üritasin oma mõistusega normaalset treeningrütmi säilitada ja treeningut vaheldada näiteks jalg- ja korvpalliga ning vahest jõusaaliga. Treeningkoormus langes peamiselt nädalavahetusele ja nädala sees tegin tavaliselt kaks lühemat ringi.

Kogu tsükli pikemaks jooksuks jäi septembri alguses joostud poolmaraton. Rohkem kui poolteist tundi ma ei jooksnud kordagi vist, mis tekitas veidike füüsilistebakindlust maratoni suhtes, kuid oma peas ja meelekindluses olin 110% valmis. Jah – maraton on peas kinni.

Mida ma aga kindlalt õppisin on süsivesikute dieet ehk kaks päeva enne pastat ja pastat ja siis hommikul putru ja energiabatoon ja banaan ja energiajook. Mõnus :) Ja energiat lisasin pidevalt ka maratoni käigus.

Jooksust:

20 km ja poolmaraton läksid nagu lupsti tempoga 5.30 km. Tunne oli suurepärane. Naeratus näol. Hirmu, et äkki jooksen liiga kiiresti ei olnud, sest teadsin, et lõpus väsin ma niikuinii. 24-25 km paiku hakkasid aga jalad valutama. Puusaliigeseid, põlved jne Valu hullenes kogu aeg, kuid siiski jätkasin samas tempos. 30km aeg oli umbes 2 h 45 min ehk 5.30 min/km

34-35 km oli valu muutunud juba nii tavaliseks, et seda enam ei tajunud, kuid just siis jõudis kohale väsimus. Ja see hakkas rusuma. Kui möödusime Potsdamer Platzist (kust finišjoon jäi, ringita, tegelikult mõnesaja meetri kaugusele) ja nägin 38 km silti oli väga, väga raske ja läks raskemaks. Lootus, et jõuan nelja tunni sisse siiski säilis. 40 km oli kohutav. Mul oli aega umbes 14 minutit, aga iga 100m tagant tahtsin korraks kõndida. Mängu läks tahtejõud. Ja siis – Brandenburgi väravad, väike tempotõus, kell, finiš. Kohe saabub ka lõpuaeg mobiilile ja tõsi see on, et 59 sekundiga sai unelmatepiir löödud. Tohutu tahtejõu võit, mida eriti tundsin viimastel kilomeetritel. Lausa pisarad kippusid silma, nii et segunedes valugrimassidega panid abilisi küsima, kas tunnen end ikka hästi.


Post Factum:

Pärast maratoni oli raske. Õhtul lausa keeras sees. Aga see oli seda väärt. Kas ma teen seda uuesti? Nagu ütlesin maratonihullule toakaaslasele Marttile – selleks peab väga hea põhjus olema. Jah tore on mõelda, et jooksen Barcelona ja New Yorgi maratoni, aga ei. See ikka ei ole päris minu ala. Ja kui ma vaatan selliseid fänne nagu Martti või Rivo või Raul, siis küsin endalt, et milleks mina sinna oma nina topin. Piinlik on, et ma ei armasta seda sama palju. Aga ära iial ütle iial :)

Igal juhul eile-täna-homme ja tõenäoliselt veel mõnda aega olen välja teenitult rõõmus ja õnnelik. ( ja muidugi jala ja seljavalus ;) ) Keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aitäh ja palju õnne Teile kõigile.

elu esimene maraton - joostud.

kiirraport, sest eile läks peale finishit kiireks ega jõudnud. et läks väga hästi, pea kõik lõpetasime ning emotsioonid laes. uued plaanidki vaikselt küpsemas. üldiselt on sellega, nagu iga suurema emotsionaalse asjaga, et seda fiilingut kirjeldada
on raske. minge proovige ise järgi, soovitan soojalt.

aga õhtul hiljem siis reportaazhi rajalt.

laupäev, 29. september 2007

11 tundi stardini

natuke vähem kui 11 tundi veel. kõik on ilusti oma õhtuse pastaportsu ära söönud (hakkab juba küllastus tekkima küll, kui ei võta seda kui maitsvat toitu, vaid kohustuslikku annust süsivesikuid) ja nüüd järgneb 8 tundi und. loodetavasti rahulikku. õhtul jõudis kohale, et see, mille nimel pool aastat on mõeldud ja tegutsetud, on käes juba hommikul.

nüüd loodab vaid, et ilm peab ja on veidi vastutulelikum kui täna ehk panused vihmavabale hommikupoolikule. muidu saab riietumisega keeruline olema.

Tomorrow Berlin

24 tunni pärast oleme juba 50 minutit teel olnud. sinnani aga on magus ootusärevus ja vaja võimalikult energiasäästlikult eksisteerida.

et rambipalavikus miskeid vigasid ei teeks, käisime eile päeval stardikoridoriga tutvumas ja ületasime stardijoone ning läbisime esimesed 1,5 kilomeetrit. 12 tundi hiljem tegime sama finishiga. mastaap on kõigel sellel võimas. vaatad küll netist videosid, aga suurust ja mahte sealt ei taju. igal juhul on natuke veider suuri tänavad, kus tavaliselt tihe liiklus, inimtühjadena näha. täna pealelõunal täidavad need uisutajad, homme siis meie.

messilt saime numbrid-kiibid ka kätte ja oleks seal pikemaltki ringi vaadanud, aga peaaegu miljon inimest tegutses seal samade kavatsustega, seega jääb kas tänaseks või üldse ära. üldse on siin sportimine teise maiguga, kui meil. maratonijooksjaid on igas skaalas – päris lastest vanade inimesteni. Tallinna maratonid koosnevad üsna nooruslikust seltskonnast, kes selleks pikalt treeninud. niisama lõbu pärast naljalt ette ei võeta.

samas teisalt oleme seoses maratoniga tohutult palju toetust, innustust ja häid soove saanud, nii sõpradelt kui inimestelt, kellega ei olegi veel kohtunud. hästi mõnus.

eile aga jõudis kohale suurem osa tiimist, külalisvõistleja Eero on veel täna laekumas. siis ongi kamp koos. lennukis olid teised meie pearivaali ja konkurendi Meelis Atoneniga juttu puhunud ning tema eesmärk 3.15 on üsna julge.

osad läksid jooksma, Breakfast Run ehk 6 km, aga mulle tähendas eilne päris pikka jalutamist, seega pigem puhkan täna.

närvi ei ole, muret ka mitte ning uni on rahulik. majutuskohas on hulgim teisigi maratonijooksjaid ja nemadki näivad suht rahulikud. veel.

reede, 28. september 2007

Liblikad kõhus, käed higistavad...

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mul on juba nädal aega kõhus liblikad, hinges ärevus, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Öösel ärkan üles ehmatusega, et olen midagi unustanud, midagi on jäänud tegemata. Mõned ööd nägin unes ka maratoni. Kogu meie vahva seltskond oli stardikoridoris, mõned minutid enne starti aga avastame, et kellelgi pole rinnanumbreid ega kiipe küljes... Teine unenägu oli selline, kus oleme taas stardikoridoris, ümberringi on tuhanded-tuhanded pealtvaatajad ergutamas. Kõigil on hea tuju, meeleolu kõrgel. Aga peale meie tiimi ei ole mitte kedagi teist stardis...
Ärkvel olles ma maratonile endale väga ei mõtlegi. Mu peamine mure on hoopis lendamine. Kujutage ette, veel on olemas inimesi, kes pole kordagi lennanud. (Veel on olemas ka inimesi, kes pole kordagi Soomes käinud, aga see on hoopis teine stoori :) ) Mulle aina öeldakse, et seal pole midagi karta. Õhku tõusmine olevat natuke jube, aga edasi on nagu bussisõit. Teine räägib, et maandumine on kole. Vahel õhus lennuk raputab.... appi! Mul on küll tunne, et ma läheks parema meelega bussiga. Seda ma olen vähemalt teinud.
Tavaliselt ma ei tunne hirmu uute kogemuste ees. Tõenäoliselt sellepärast, et enamasti toimuvad need uued kogemused maa peal või siis kõige rohkem mõnekümne meetri kõrgusel maast. Uuh... kolme tunni pärast stardime töö juurest ning 6 tunni pärast olen ma juba kogemuse võrra rikkam ning tean, kuidas lendamine käib :)
Maratoni kavatsen võtta rahulikult. Rahulikus tempos lõpuni vastu pidada. Peamine on, et vastu pidada ja lõpuni :)

neljapäev, 27. september 2007

esimene raport Berliinist

nii, Berliinis. võtsime Eestist vihma kaasa, seega lähipäevil tulijatel tasub vihmakeebid jms kaasa haarata. üsna narts on hetkel olla. pühapäev aga tulevat vihmatu. see sobiks küll.

muidu oli pool lennukit sportlasi täis - kes jooksma, kes uiskudel. Berliin on ka maratonihõngu nats - tänavad on osalt ääristatud piirdeaegadega, välitualette on kümnetega ning adidase jooksutrennilaager tegutseb täiega. lisaks ühines meiega Martti

kolmapäev, 26. september 2007

Sekundeerin - loetud päevad, segane seis

Pärast kaht nädalat enne maratoni Rivo ja Eeroga tehtud nö 30 km pikka otsa on tabanud mind imelik pingelangus. Tunne on nagu oleks maraton juba läbitud ja peaks ringi vaatama uute eesmärkide järele. Tegelik katsumus seisab ju alles ees, aga lõpusirgel olles on aimdus, et see kevad-suvi-sügis väldanud protsess ja sellega kaasnenud põnevus saab peagi otsa. Ehk alatine küsimus - kas nautida enam protsessi või on ainsaks rahulduse allikaks tulemus?

Tunne ütleb üht, aga mõistus on sundinud siiski jätkama lühikeste rahulikus tempos tehtud lõikudega. Raske öelda, kas siin on mänginud rolli vaimne seisund või mingi varjatud tervislik elik vormiprobleem, aga need lühikesed otsad on osutunud raskemaks kui tavapäraselt. Möödunud pühapäevane 8 km ring ehmatas enim. Pulss kargas algusest peale kõrgele ja vaatamata tempo alandamisele ei läinudki enam alla. Sellest tingitult ka raske hingamine. Vigastusi ja valusid kuskil õnneks pole, aga nagu ei jaksaks lihtsalt enam. Võib olla pole osanud ka pärast poolmaratoni ja viimase kuu pikki otsi õigesti taastuda. Isegi jooksmise tunne on kuidagi muutunud - varasema kaifi asemel näib iseendale, et suudan vaid jalgu tundetult üksteise ette tõsta. Säärane vaimne väsimus on tabanud mind tegelikult igal aastal. Sügiskuudel tahaks lund ja suusad alla saada, kevadel viimase lumega on alati kiskunud jooksuradade poole.

Samas pole jooksmine olnud kunagi nii nauditav kui sel hooajal. Selge ja suur eesmärk, mõnusad kaaslased, mõtestatum treening, tähelepanu ja toetus - eks kõik on mänginud oma rolli. Ning pärast seda suve ei teagi, kas pidada oma lemmikuks endiselt suusatamist või kaldub vaekaus juba jooksmise poole.

Lugupidamine Rivole idee ja pideva orgunni eest ning suur kummardus kõigile tiimikaaslastele, kellega koos kilomeetreid läbitud ja teemat küll liftis küll lõunalauas arendatud. Usun, et Berliinis õnnestub koos teiega pärast poolt aastat mõnusat protsessi ka tulemust nautida. Head nautimist!

Väljalennu eel - palju segaseid mõtteid

Nii. Homme lahkun Tene, Aivari ja Raimoga Berliini aklimatiseeruma. Ülejäänud tiim jõuab reedel. Kuu aega tagasi oli rohkem närvi kui hetkel on. Ilmselt pinge siiski kergelt järgmistel päevadel tõuseb ja jõuab haripunkti pühapäeva hommikul stardikoridoris. Stardihetk olekski tegelikult kergendus,
sest siis ei ole enam midagi põdeda - tuleb ainult lõpuni joosta. Hirmu õnneks pole.

Üldiselt on kogu see Berliiniks valmistumine olnud õpetav ja uus kogemus. Et võid küll teha plaanid ja kavatseda midagi, aga 100% kindlust ei ole kusagil olemas. Küll võib organism alt vedada, küll lippavad ringi viirused. Moraal on seni vastu pidanud. Tiimist on nii mõnedki kergelt nohused, ise taastun ka allergiast (igasügisene saaga) ning sain üleeile üle nädala jälle kerge tiiru teha. Et palju kive-kände, mis veel vaimu murda ei ole suutnud ning tossud olen ikka nurgast eemale paigutanud.

Üldse muutusid kogu trenn ja planeerimine sel aastal palju tõsisemaks. Joomine, toitumine, varustuse hankimine, treeningute planeerimine jne. Lõbu ja kaif on õnneks säilinud.

Berliini lähen tänase seisuga läbi jooksma, püüan küll alla 4 tunni, aga see on rohkem unistus kui reaalsus, sest viimaste kuude trenn ei ole olnud see, mida kevadel oleks plaaninud. Pikki otsi peale suve teinud vaid kaks, lõigutrennid jäid viimased juuli lõppu, tempojooksusid septembris kolm. Niiet olek kõige kindlam ei ole, vaim on rohkem valmis. Samas näitas eelmisel nädalal joostus 30 km, et vorm kõige kasinam ei ole, kui peale 3 tundi lippamist veel tempo tõstmiseks jõudu jagus.

Kõige raskem ongi hetkel see, et tean, mis tasemel olen suvel olnud ehk mis tepmo ja pulsiga lõigutrennid kergelt möödusid. Või siis trennis 10 km ajaga 50 minuti kanti, keskmine pulss 150. Et mulle väga meeldis see periood ja see võimekus. Et põdemise asemel idee uuesti sinna jõuda. 

Emotsionaalselt on järgmine nädal ilmselt kergem kui maikuust tänaseni, sest Suur Eesmärk saab lõppeks täidetud ning natuke saab aega maha võtta. Plaan on siiski jätkata, teha trenniplaan talveks 
ning kas järgmisel  Berliini maratonil või mõnel kevadisel uuesti proovida. Jooks on lihtsalt see ala, mis mulle istub.

Aga täna eelviimane 5-6 km enne päris võistlust.

teisipäev, 25. september 2007

Nüüd siis selgus, et mina olengi esimene langenu, kes teiega starti ei tule.:(
Küll aga tulen teile kaasa elama Berliini.
Treenimine oli mulle veidi liiast ja sain liigesepõletiku. Nüüd siis pean võimalikult vähe käima ja ravima.

esmaspäev, 24. september 2007

Kui spordist aega üle jääb...

Eesti kunst Berliinis Haus am Lützowplatzil

27. septembril avatakse Berliinis näitus Eesti kaasaegsest kunstist mida kureerib Kumu kuraator Hanno Soans. Näitusel on töödega esindatud Peeter Allik, Kadi Estland, Dimitri Gerassimov, Neeme Külm, Marko Laimre, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Jüri Ojaver, Taavi Piibemann, Mark Raidpere, Tõnis Saadoja, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik. Näitus jääb avatuks 4. novembrini

kolmapäev, 19. september 2007

Maratoni peaproov vol. 2

Tegin maratoni peaproovi ära pühapäeval ehk kaks nädalat enne võistlust.
31 kilomeetrit tuli 2 tunni 50 minutiga. Arvan, et oleks pidanud jooksma veidi aeglaselt, aga kuna jalg oli kerge oli raske sundida end venima. Pulss ei olnud ka kõrge – jäi kogu jooksu ajal keskmiselt 160 alla. Samas ei soosinud ka jahe ilm (+12C) pulsi kerkimist.
Püüdsin minagi mängida spordimeest :) ja huvi pärast tarbida sportlaste mõeldud süsivesiku, glükoosi, mineraalide, vitamiinide jne. poolest rikkaid toidulisandeid.

Enne jooksu võtsin Maximi energiabatooni, jooksu keskel 8 Everiti krambitableti ja 1 Maximi kolmekordse geelipaki ja pärast jooksu Everiti R2 taastusjoogi. Lisaks tarbisin enne jooksu ja jooksu ajal lahjat Carbococ 2 energiajooki.
Ehk kõik nagu paberil kirjas vastavalt pingutuse (jooksuga kadus 2300 kcal) astmele.

Plussid: jooksu keskel ei tekkinud ühtegi nõrkushetke (ehk energiavarude taastamisega sain ilusti hakkama). Pärast jooksu pole jalgades praktiliselt grammigi kangust.

Miinused: kõht on vaikselt valutanud juba kolm päeva, krambitabletid ei tahtnud jooksu ajal suus eriti sulada – kuid nende närimine jooksu ajal lööb pulsi käest.

Mõtlen nüüd hoolega, kas maratoni ajal neid tooteid kasutada või ei. Ehk on kellelgi Everiti ja Maximi toodetega kogemusi ja oskab kommenteerida mis võis nihu minna.

teisipäev, 18. september 2007

Maratoni peaproov

Hilisest kellaajast hoolimata võtsime Rauli ja Eeroga eile ette kohustusliku pika tiiru ehk peaproovi. 18.40 paiku startides oli eesmärk pigem 3 tundi kui 30 kilomeetrit, sest tempot ja pulssi väga kruvida ei tahtnud, pigem vaikne kruiis. Koguneski lõpuks distantsi 27 kilomeetri jagu ning täna on tunda, et eile sai midagi pikemat tehtud. Aga selline mõnus väsimus, mitte kurnatus või valud vms. Igatahes, õhtul miskit lõdvestuseks ja siis treeneri soovitusel maratonini üle päeva 5-6 km. Ühtlasi algab tänasest siis pastadieet.

Mis hakkas eile täiega vastu (ehk siit moraal, miks trassil manustatav enne kindlasti ära proovida), olid spordigeelid-tabletid-jook jms. Võtsin testimiseks maximi toodetud banaanimaitselise kolmedoosilise geelipaki ja Enerviti sisuliselt soolatabletid (krampide vastu) ja Carbococi spordijooki liitri jagu, pool liitrit sellest lahjem segu. Kui nood komponendid on eraldi võttes kõik suht okei maitsega, siis teise tunni lõpus uut doosi süsivesikuid geelist ammutades ajas südame pahaks, sest kogu sporditoiduvärgindus on ikka suht magus või imal, kaasa arvatud jook. Ehk koju jõudes nõudis organism heeringat või midagi veidi vängemat. Niiet ma ei teagi hetkel, kas ja mida rajale kaasa võtta.

Maratonini jääb 11 päeva.

reede, 14. september 2007

Eesmärk alla saja minuti - tehtud

Kriban ka mõned mõtted pühapäevasest SEB poolmaratonist.
Jooksutingimused olid minu arvates ideaalilähedased.
Temperatuur mingi 15 kraadi – mõnusalt jahe. Unistan vaikselt, et oleks Berliinis ka selline ilm - veelgi parem, kui veel külmem. Siis saaks joosta esimesed kümme-kakskümmend kilomeetrit vaid seepärast, et sooja saada ja kui soe käes pole ka finish enam kaugel :P
See selleks…
Lisaks oli Pärnu maanteel eraldatud stardikoridor umbes seitsmesajale poolmaratoonarile niivõrd lai ja mugav, et sealt võisid jooksjad kaotada vaid loetud sekundid.

Stardikoridoris tegi minuga juttu Eesti ultramaratoni grand old man Peeter Kirpu, küsides et miks Atonen Äripäeva sponsoreerib ja meile 5000 krooni tahab kinkida. Et ega tal ju vormi ei ole ega midagi. Mainis veel, et võtaks ise sellise kihlveo hea meelega vastu.
Püüdsin Atoneni kaitsta ja ütlesin, et küll ta siis enda vormis niivõrd teadlik. Kogenud maratoonar. Ega ta niisama vehi :)

Jooks sujus plaanipäraselt. Seadsin sihiks joosta alla 1:40 ja see õnnestuski (aeg 1:38:26).
Kuna poolmaratoni jooksmise ajal oli tunne kogu aeg väga hea ja viimased kilomeetrid suutsin veidi isegi tempot lisada, eeldan et sada protsenti ma end päris ei realiseerinud ning mõned minutid oleks võinud veel maha võtta.
Samas polnud vorm kindlasti nii tugev, et Meelis Atoneni võita (1:31:25).

Berliini lähen positiivsete ootustega. Arvan, et vaid isikliku rekordi löömisega (3:56) ma väga rahul ei oleks. Hea oleks, kui saaks aja 3:40-3:50 vahele, väga hea kui õnnestuks saada alla 3:40.
Samas mul suurmaratoni kogemus puudub. Kui esimesed 20 km tuleb vaid meeletus inimmassis (ikkagi 40000 ühes jooksus!!!) trügida, siis ega siit head nahka ei saa. Elame näeme :)

Ah jaa. Kolme ja poole kuu tagusest varbaluu murrust on praegu järel vaid mälestus. Jooksmist see enam kuidagiviisi ei takistada ja selle taha enam varju pugeda ei saa.

neljapäev, 13. september 2007

Tuju tõuseb

Kaks asja on mu tuju sellel nädalal siiski tõstnud. Eile natuke mõeldes ja tehes järjekordset jooksu, leidsin veelkord kinnitust, et vorm on siiski hea. Seda näitab ju tegelikult kõige paremini taastumisvõime. Mul oli peale poolmaratoni jalad küll veidike kanget, kuid üldiselt olin tipp-topp korras (ptüi ptüi ptüi) ja sõitsin järgmisel päeval kell 6 hommikul Riiga :) Ja ega eile oli täitsa tavaline joosta. Muidugi ma jooksin poolmaratoni vähem aega, kui osad mu võistkonnakaaslased ja teadagi on see energiakulu seisukohalt üsna oluline.

Teine hea asi on see, et alanud on uus kossuhooaeg. Nii et teen nüüd paar nädalat ka seda ja tuulutan oma vaimu ja siis nädalake puhkust enne maratoni ning ajeee - tehtud see saabki :)

Muuseas naised läbivad maratoni tihti enda teadmata. Nimelt võrreldakse lapse sünnitamist maratoniga, sest mõlemaks peab valmistuma nii füüsiliselt kui ka vaimselt. :) Tõsiselt. :) Ses mõttes üritan nüüd ikka oma naisele järgi jõuda :) sest mööduda ma temast niikuinii ei kavatse ;)

kolmapäev, 12. september 2007

Maraton jääb ära...

... oli tunne mis mind valdas peaaegu kogu jooksu vältel. Ei teagi milles asi, aga tundsin ennast halvasti. Jooksuisu selleks aastaks on täis ja ajab üle ääre. Nagu olen öelnud on üheks võistluseks treenimine poole aasta vältel absoluutselt nüristav ja kurnav. Minu meelest lausa ebavajalik. Eriti inimesele, kes niikuinii spordiga tegeleb. (Eelistan seetõttu pallimänge, kus isegi alagrupist edasi mitte pääsedes, on ette nähtud teatud arv mänge :))

Jah ma jooksin poolmaratoni 4 minutit kiiremini kui eelmine aasta. Jah rada oli minu meelest raskem, sisaldades mitut kilomeetrit ebameeldivat vastutuult ja tõusu. Jah võtsin võistlust treeninguna ja võib-olla poleks pidanud päev varem 11 km ringi tegema. Aga sellegi poolest pean ütlema et tunne polnud kõige parem ma olen väga väga pettunud.

Loodan, et juhtub mingi ime ja saan isu tagasi. Puhtalt tahtejõu aurudel püüan siiski maratoni läbi joosta. Igal juhul on selge, et 5 min/km tempot ma ei tee :) Üritaks 5.30 kanti või isegi 6 min Seegi oleks ju üsna hea. Halvimal juhul oleks aeg 4.13...hmm...vägagi hea :)

Teistele tublidele palju edu ;)

esmaspäev, 10. september 2007

Sügisjooks - aasta parim elamus

Martti Soosaar pühendab oma SEB Sügisjooksu elamuses me tiimile terve lõigu. Olgu too siinkohal ära toodud.

Tagumise otsa sees tegid sooja hoolsad Äripäeva maratonitiimi liikmed, kel ees suurejooneline rahajooks Berliinis, kus igale Meelis Atoneni alistajale laotakse alistatu poolt peo peale 5000.- krooni puhast, mille taha ei hakka isegi maksuameti küüned, sest Atonen on loodetavasti oma tulud juba deklareerinud ja teeb selle rahaga mis ise heaks arvab - jagab laiali või hoiab alles isiklikuks tarvitamiseks! Praegu Äripäeva püstolreporterid ja muud sealse toimetuse sportlikud tegijad veel pildil esiritta ei roninud - ees on veel mitu nädalat hoolsat treeningut. Berliinis joostakse maraton 30. septembril!

pühapäev, 9. september 2007

10kilomeetrit testitud

Sügisjooksu 10kilomeetrine test läbi ja tulemus rahuldav. 299. koht ja aeg 43.20. Ausalt öeldes soovisin muidugi minuti-pooleteise võrra kiiremat aega, aga arvestades, et nädala alguses räsis mitmepäevane kõva nohu ja köha ning pisike palavik tublisti keret, tuleb rahule jääda. Aeg on minuti parem kui 2 aastat tagasi, mil trenni tublisti rohkem tehtud ja distants ise kah suht kergema reljeefiga.

Reljeefist rääkides - need pagana pikad lauged tõusud enne Balti jaama ja Toompuiesteel üllatasid. Olid tiba raskemad, kui arvasin. Aga lõpetasin siiski suht hea enesetundega, päris tühjaks jooksmisest polnud juttu.

Ja tõesti oli tore näha ÄP maratoni tiimi tublisi rühkijaid kilomeetreid võtmas. Kindlameeelselt ja visalt. Kummardus, kes julgesid ka poolmaratoni ette võtta. Meie tiim on kaunis kuulus juba, ka teadustaja vabaduse platsil rääkis, kuidas me Berliini koos Atonieniga lähme :-)

Trenni poolest peaks nüüd viimased paar-kolm nädalat proovima veidi rohkem kiirust ja tempot. Viimase pika jooksu võtan veel järgmisel pühapäeval ette, siis peaks tublisti mahtu langetama. Enam pole midagi teha, kui sellest maratoni läbimiseks ei piisa, siis ei tee seda viimase paari nädalaga kuidagi tasa.

Niiet - edasi Berliini peale!

Poolmaratoni tagajärjed

Minu jaoks oli tänane poolmaraton vahva. Vedas ilmaga, vedas kaaslastega, vedas jooksuvormiga. Minu üllatuseks nägin nii palju tuttavaid, kellega koos jooksuseminaril olin. See tegi südame soojaks, sest neid nägin terve distantsi vältel, oli kellele lehvitada ning kelle rõõmsaid nägusid ära tunda.

Kurvastan natuke, et ei tulnud treeneri pakutud ajaga finišisse (2h 10 min pakkus Raspel), ent finišiprotokollis 2 tundi, 17 min ja 50 sekundit tõid mulle oma vanuseklassis 17nda koha.
Stardis oli väike motoorne rahutus ja pabin, nagu igal võistlusel ikka.

Esimese ringi lõpusirgel püüdis mind ja minu jooksukaaslast kinni Pavel Loskutov. Järgmisel aastal lubasime endale, et jookseme kiiremini, saame telepilti koos Loskutoviga finišisirgel. Teisele ringile minnes oli hea tunne, ei väsimust, hoidsime rahulikult oma tempot (11.km vaheaeg u 1h 7 min). 15 kilomeetril tundsin ebameeldivat näljatunnet, hommikul oleks võinud rohkem süüa. 16-17 kilomeetri vahel jäime jälle alla liidritele, seekord 10km jooksjatele ja sealt maalt lõpuni oligi väga raske. Inimesi oli nii palju, et raske oli rahulikuks jääda. Oma jooksusamm juba sees ja kade meel oli tõesti näha neid kõiki nii kergelt lippamas vaadata.

Absoluutselt kõige raskem jooksurajal hakkas nendel imepisikestel tõusudel enne Baltijaama ja Kaarli puiesteed. Teisel ringil olid jalad juba seal päris kanged. Ent finišisirgel, mis kulges alla mäge leidsin kuskilt need viimased jõuvarud ja tormasin innustavate hõigete saatel üle finišijoone. TEHTUD!

Nüüd ma saan aru, miks tuleb peale jooksmist venitusharjutusi teha, esimest korda minu kogemuses aitas see mind kangete jalgade lõdvestamisel.
Kahjuks pingelangus peale võistlust ei lase mul koos teistega pidutseda, kuna leban kodus peavalu ja palavikuga. Muideks, see on loomulik ja normaalne. Peale nii rasket pingutust ja vedelikukaotust on veres laktaadi ja põletikunäitajad suured. Mõnus puhkus ja taastus on kohustuslik!
Kardan ikka Berliini küll!

Pool maratonist sai läbitud

Täna sai siis SEB Sügisjooksul end proovile pandud. Treener pani meile (tüdrukutele) eesmärgiks rada läbida 2.30ga. Ausalt öeldes tundus see eesmärk suht võimatuna. Arvasin, et ei jaksa nii pikka maad nii kiiresti joosta.
Algus oli mõnus. Jäime juba suht alguses enamusest maha. Oligi hea joosta, ei pidanud kellestki mööda trügima ega pendeldama :) Kahjuks mu armsal jooksukaaslasel, Virgel, hakkas juba alguses jalg valutama ning me ei saanud enam koos joosta. Tahtsin proovida etteantud ajaga joosta. Nii ma siis hülgasingi mõned meie trennikaaslased ning hakkasin üksi edasi rühkima.
Esimese ringi jooksin enamus ajast uhkes üksinduses. Rada tundus nii suur ja lai :) Üksikud ergutajad olid siiski ka raja ääres. Aga nuh, eestlaste temperament on nagu ta on, enamus lihtsalt vaatas kaastundliku näoga ja ei hõiganud miskit. :)
Teist ringi alustades püüdis Tene mu kinni. Saime umbes kilomeetri joosta, kui selja tagant tuli 8000 10km jooksjat. Lausa kade meel oli vaadata, kui kerge jalg neil oli :) Oleks tahtnud ise sama kiirelt ning kergelt joosta. Minu samm aga oli juba suht töntsiks jäänud. Ühes joogipunktis kaotasingi Tene silmist ning jooksin taas üksi edasi. Nüüd juba tuli trügida ja pendeldada teiste inimeste vahelt. Teine ring oli väsitav. Õnneks ei tule Berliinis kahte ringi joosta vaid ühte suurt ringi.
Üksi oli nii raske joosta. Mitu korda tulid pähe loobumise mõtted. Kui selline mõte tuli, kordasin peas ühte mõtet ühelt Hollandi maratoonarilt: "kui ei jaksa enam joosta, siis tuleb edasi joosta". Pealegi, teise ringi pealt oleks juba nõme pooleli jätta, üle poole distantsist oli ju siiski joostud.
Raja ääres olid vahvad kilomeetripostid. Neil olid ergutavad ja julgustavad hüüdlaused. Kui neist muud kasu polnud, siis vähemalt ajasid muigama ning viisid mõtted mujale.
Viimasel ajal on mul pikkadel jooksudel selg ning põlved valutama hakanud. Eile määrisin nii seljale kui põlvedele spordikreemi ning täna tõmbasin enne jooksu põlvesidemed ning reumavöö üll' ning tänu neile ei andnud ka põlved ja selg nii hirmsasti tunda.
Enne lõppu oli kaks tõusu. Ometi nii väikesed, kuid siiski niii rasked. Lõpus üritasin end mõnele 10km jooksjale sappa võtta, et kiiremat tempot teha ning viimaks ometi ära lõpetada. Ja ega see lõpp tulemata jäänud. Hea tunne oli üle finishi joone minna. Loodan, et jõuan ka Berliinis selleni. Olen täiesti kindel, et selle finishijoone ületamine toob palju mõnusama tunde :)
Enda kella järgi tuli aeg 2:34. Eesmärk peaaegu täidetud.
Nüüd aga ärateenitud peole :)