laupäev, 30. juuni 2007

Pool maratonist läbitud

Jippiii!!! Ma ei suuda seda praegu ise ka uskuda, aga tõesti-tõesti, ma jooksin just 21km :)
Käisin Vabaõhumuuseumi teel jooksmas. Esimene ring läks ludinal. Teine enam nii ludinal ei läinud. Jalad hakkasid väsima ja lõpus oli ikka päris raske. Jalad olid väsinud ja selg hakkas valutama. Peas käisid loobumismõtted. Üritasin mitte jooksmisele mõelda ja sellele, kui palju veel joosta on. Vaatasin ainult enda ette ja kuulasin iga nooti ja sõna väga hoolega, mis kõrvus kõlas. Ainult mitte loobuda. Päris selle eesmärgini ei jõudnudki, kus tahtsin lõpetada, kuid see ei morjenda mind praegu mitte üks raas. :) Praegu just mõõtsin kaardilt ja 21 kilomeetrit!!!! :D
Oh, ma olen nii õnnelik! :)

kolmapäev, 27. juuni 2007

Rasked hetked

Ultrajooksja Dean Karnazes - ta on jooksnud näiteks 24 h jooksul 5 maratoni jne - on öelnud, et ultrajooksus muutub ühel hetkel füüsilisest korrasolekust olulisemaks jooksja vaimne olek. Ehk, kui hästi 
endaga läbi saad ning rasketest olukordadest üle suudad olla, vaimu murdmata.
 
Minu trennigraafik on viimasel paaril kuul üsna palju kände sisaldanud - allergia, kerge säärelihasepõletik jne. Laupäeval sain taas pika ringi teha ning tekkis juba hea tunne, et jälle on kõik korras ning saab korralikult plaani täita. Seda esmaspäevani, kui sääres jälle miski tunda andis ning lõigutrenn poolikuks jäi. Ortopeed 
vaatab mind üle reedel. Loodan sealt põhjalikumat abi (näiteks põhjuseid) kui "ära siis mõnda aega treeni".

Selline pidev rütmi kõikumine on halb, sest kaob rutiin, mis sellise trenni puhul mul väga oluline, ning kindlustunne arengust. Nii ongi hetkel enda motiveerimine üsna keeruline, sest positiivset meeleolu hoida ning endale sisendada, et see kõik ei pruugi üldse halb olla.

Faasi "jälle jooksma" elasin kevadel juba üle, sest teadsin seda tulevat, ning peale viperusi on rajale saamine hoopis vabastav ja puhas rõõm. Igasugu probleemide kiuste jooksmine aitab väärtustada trassil veedetud aega oluliselt rohkem kui probleemivaba trenn.

Võibolla see peabki nii raske olema, sest tegemist on ikkagi oma keha üsna julge ja kurnava kasutamisega ning sellise kogemuse läbi tulemuse saavutamine on palju väärtuslikum kogemus võrreldes sellega, kui kõik tuli lihtsalt kätte. 30. septembril finishijoont ületades on tunne uhke, kui tead, mis selle kõige taga on olnud. 

Aga pooleli ma ei jäta, seda ma tean ja tiimile (endale ka) luban. Ühelt poolt on loomulikult saavutusvajadus, teisalt tohutu tahe suur eesmärk täita. Nii et vaimu hetkel justkui on, isegi rohkem kui tarvis, aga füüsis pole veel 100% valmis järgi tulema. Ja eks ma endiselt (au)kardan seda distantsi.

Kahe nädala pärast komandeerun natukeseks Vahemere äärde ja pagasis on koht susussidele juba broneeritud...

Kustutasin oma postituse ära. Palun vabandust, kui ma selle eelnevaga kedagi solvasin.
Läksin lihtsalt närvi, kui seda blogi lugesin.

esmaspäev, 25. juuni 2007

Vahele märkuseid ka mittesportlaselt

Meie tiim on tegelikult 17 toredat inimest, enamus täiesti normaalsed, mitte ainult Rivo ja Raivo :)

Mina näiteks käisin Indias reisimas nii, et tossud olid kodus, hiljem haigestusin ja kui tervenesin, siis ka kohe metsa ei hüpanud. Tulemuseks oli ligi kuuajane paus treeningutes. Rõõmuga märkasin, et olulist tagasiminekut lidumisvõimekuses ei ole toimunud. Pigem isegi edasiminek - põlved paranesid ära. Täna käisin taas lippamas ja ergomeetrit tirimas, nagu poleks ära olnudki. Tõsi, ei ole ka suuri edusamme, mis ilmselt vastasel juhul oleksid, aga eks hakkaski juba veidi tüütuks muutuma vahepeal kolm korda nädalas jala ringi kimada. Kirjutan seda neile, kellel ka trennid harvemaks on jäänud ning ehk kõhklused hinge pugend - maratoniprojekt on ikka mõnuasi, mitte piin ja peksmine. Starti läheme ju kõik, lihtsalt finišisse jõuab vähem :)

Ja kunagi ei tohi unustada Konfutsiuse sõnu: "õilsad ei konkureeri".

A Raivo oma pooliku jalaga viis mu mõttele, et me vajame sportlaste katusorganisatsiooni. Mu sõber on kasiinosõltlane ja mingil selgel hetkel viis ta oma pildi kuhugi Toompeale ja nüüd ei lasta teda enam kasiinodesse sisse. Miks ei võiks olla sportlastele, kes on kontrolli kaotanud samasugune teenus? Näiteks kollektiiv viib Raivo pildi koos trauma kirjeldusega kuhugi spordiliidu kontorisse ja siis automaatselt ei lubata teda enam avalikesse startidesse, staadionitele ja sisehallidesse. Sama teenus oleks südamehaigetele ja paljudele teistele. Muidugi jääb talle veel mets ja muud rajad, aga see ei ole nii ohtlik - seal ei ole hasarti ja seltskonda. Onju idee?

Esimesed arglikud jooksusammud

Pärast nelja nädala tagust varbatraumat on mul taastumine olnud suhteliselt kiire. Tihtipeale lasevad varbad end unustada ja käia on juba päris hea.
Möödunud nädala neljapäeval võtsin Pirital osa Energiakõnni etapist. Mõtlesin, et käin etapi lihtsalt läbi, kuid kus sa sellega... Proovisin jooksukaaslasest innustatuna hoopis hästi ettevaatlikult jooksusamme teha ja nii edukalt, et varsti oligi neli kilomeetrit selja taga :)
Ma tean, et 26 päeva peale luumurdu pole selline teguviis normaalne. Eks ma nüüd jälle mõnda aega passin.
Lähen sel nädalal röntgenisse ja eks siis näis ju täpsemalt, kuidas on luud kokku kasvanud ja eks siis seab paika ka edasised plaanid.
Iseenesest on tunne väga hea ja endiselt on silme ees eesmärk Berliinis isiklik (3:56) ära teha.

neljapäev, 21. juuni 2007

Veel kaks maratoniblogi

Siinkohal viidet kahele kodumaisele maratoniblogile-

- TEA Kirjastuse naistrio - eesmärk joosta 2008. aasta Stockholmi maratonil
Martti Aru - jooksis esimese maratoni tänavu Stockholmis ja plaanib ka Berliinis kaasa lüüa. 
Stockholmi 42,195 km dokumenteeris ta fotodega, põnev vaatamine.

kolmapäev, 20. juuni 2007

Päeva parim tund

Leidsin lõpuks kaotatud paroolid üles. Igatahes. Pühapäeval lahistas kõvasti vihma, aga kui pole pea nädal korralikult trenni saanud teha (jooksjate kutsehaigus ehk säärelihaste kerge põletik nõudis oma aja), siis võimaluse tekkides ilma eriti ei valigi ning tuleb minna.

Nii ajasingi end, padukast häirida laskmata, välja. Kilekas üll ning vöö peal kaasaskantav muusika kõmisemas ja nokats peas hakkasin loike ning sahmakaid tõrjudes Pirita poole tempot tegema. Asicsi kilejaki kiituseks nii palju, et pool tundi pidas tugevat sadu ilusti vastu, siis andis alla ja märgus. Ma ei oodanudki temalt tegelikult nii palju. Küll on ta tubli olnud tibutamisega, milles on ikka peale jäänud.

Igatahes oli küll märg ja tuuline olla, aga positiivne laeng, mis märjast 10 km tekkis, võimas. Eriti, kui kõrvas on mingi hea ja energiline heli ning näed teisigi samasuguseid vastu tulemas, kes samamoodi, veidi totter irve näol, plärts-plärts kilomeetreid mõõdavad ja enne koduni jõudmist veel miski ootamatu haagi sisse teevad, et veel kogeda.

teisipäev, 12. juuni 2007

Tõsisemad muutused

Mõned kuud korralikku ja regulaarset treenimist ning jooksmine on natuke muundunud. Pigem on ta nüüd natuke teistsugune vahend kui kaks kuud tagasi. Nelja-viie trennikorraga nädalas muutub lippamine päevakavas üsna silmapaistvaks ning enam pole see nii mäng kui varem. Tegelikult ei tähenda see mitte seda, et mõnu on asendunud tuima rassimisega. Kaif on ikkagi, lihtsalt suhtumine ja häälestus trennile on teine. Tõsisem, teadlikum.

Nii ei raatsigi ma eriti võistelda, sest see lööb kavasse augu ning plaani nihkesse. Kui mai alguses nädal pikk jooks ja lõigutrenn vahele jäid, siis andis kohe tunda, oli raskem.

Teine tore kogemus tuli eile staadionil lõigutrenni tehes - 2000 m (vahejooks 1000 m lõdvestuseks) + 2000 m (vahejooks 1000 m lõdvestuseks) + 1000 m (1000 m lõdvestuseks) - jäi kiirete lõikude keskmine pulss 178-179 juurde. Mis on väga hea tulemus mu jaoks. 2000 m esimene suts oli 4.30 min/km, teine 4.40 min/km ja 1000 m kiire aeg 4.15 min/km. Viimane oleks võinud viis sekundit tempokam olla, aga passisime liigselt alguses ning viimase 300 meetriga seda tasa ei teinud, lõhki ka end trennis pingutada ei raatsi. Lõigutrennides on iga nädalaga lihtsam joosta. Väike samm ühiskonnale, suur samm mulle:P

Ja siis leidsin raamatupoest teose nimega Jooksja tarkvara, mida vahelduva eduga sirvinud olen. Võib algajal huvilisel üsna keeruline tunduda, aga natuke süvenedes saab teada nii erinevatest jooksutaktikatest, õigest toitumisest, tüüpvigastustest jne.

reede, 8. juuni 2007

Jookseks ka

Tere, Kuutydruk, Vali Tuul, Härts ja teised.

Olen teie blogi innukas lugeja selle loomisest peale, aga seni pole olnud julgust sõna võtta. Te olete kõik nii kenad ja tublid siin. Ma olen proovinud ka teie eeskujul natuke joosta. Aga ma ei jaksa nii nagu teie. Aga ma olen märganud, et siin toetatakse ja aidatakse. Just see mind kirjutama panigi, mu suur mure - ma ei viitsi. Tegelikult pole see mure pooltki nii suur, kui see teine mure, Murehiiglane - isegi kui ma nädalas korra rajale saan, ei saa ma üle 2km normaalselt joosta. Mu selg, teate, hakkab valu tegema. Varem ei ole seda juhtunud. Ma olen proovinud enne jooksu natuke sooja teha, see pole aidanud, võib-olla, peaks pikemalt ja rohkem. Ei tea. Ma loodan, et te mõistate ja aitate mind, et teil on mõtteid.

Teie suur austaja,
Vaarmets

esmaspäev, 4. juuni 2007

Uued trenniplaanid

Uued trenniplaanid siis sellised:

4-18.juuni

Nõrgematele:
E 10-12km=140 l/min, venitusharjutused, jooksuharjutused põlvetõste ja sääretõstejooks mõlemat 2x30m), sörk 1-2km
K Hea, kui saaks osaleda Hansapanga seeriajooksul ja seal läbida 10-12km=150l/min, venitusharjutused
R või L 16-20km=140l/min, venitusharjutused

Tugevamatele:
E 10-12km=140 l/min, venitusharjutused, jooksuharjutused põlvetõste- ja sääretõstejooks mõlemat 2x30m, sörk 1-2km
K Hansapanga seeriajooks 10-12km=150 l/min, venitusharjutused
N 10-12km, selle sees 1+2+3+2+1 min kiiremalt=160 l/min, venitusharjutused
L või P 20-24km=140 l/min

Eriti aktiivsed:P
E staadion: 2-3km sörki, kiirendused 5x60m, 2x2000m (4.40-4.45 km)=180 l/min, vahesörk 1km, 1000m (4.10-4.15)=180 l/min, sörk 2km, venitusharjutused
T 7-8km=140 l/min, kodus selg-kõht 80x, kätekõverdused 40x, venitusharjutused
K Hansapanga seeriajooks 10-12km=150 l/min, venitusharjutused
N puhkus
R 10-12km=140 l/min, venitusharjutused
Lvõi P 20-24km=140 l/min, venitusharjutused

reede, 1. juuni 2007

Tea, mida jood

Raivo kirjutas ükspäev spordijoogist Carbococ 2, müüakse seda apteekides pulbrikujul ning kasutaja segab siis trenniks ise vajaliku lahuse kokku. Müügikohtade nimekirja leiab ka sealt tootja kodulehelt.

Igatahes, proovisin ka seda eile oma 15 km lippel (enne distantsi ca 200 ml, distantsil 500 ml ja pärast 300 ml) ja esimene kogemus oli positiivselt jahmatav. Olin seni samuti spordijoogiga pikki distantse teinud, kasutasin kohalikku Arcticu jooke, kuid seda, et pulss püsiks kogu distantsi ulatuses ca 10 lööki madalamal kui muidu samal trassil sama kiirusega lipates ning pulss langes peale jooksu lõppy kiiremini kui muidu. Samuti polnud peale jooksu miskit väsimust, olek oli reibas ja värske.

Hullud mehed

Siin sirvides üle pika aja blogipidajate mõtteid ei saa enda tundeid kuidagi varjata. Palun ärge pahandage selle peale, mis ma nüüd kirja panen :)

Mehed Te olete ikka hulluks läinud! Kohe tõsiselt. :) Rivo jookseb mingi pea 300 km kuus ja seda juba mais ning arutleb, et kas ta on ikka maratoni läbimise vormis?! Raimo jookseb pikemal treeningul mingi 28 km ning ka mõtleb, et ei tea kuidas ma hakkama saan?! NO MIS MÕTTES MEHED??!! :) Kas Teie plaan on augustis joosta pika treeningu asemel igal nädalal maraton? Siis ma saan muidugi aru, et Berliinis lähete mingit aafriklaste tempos super aega jooksma - kas nii?

Aga igal juhul see hala, et kas ma suuda või saan hakkama olukorras, kus mehed jooksevad iga nädal umbes kaks korda rohkem, kui teised ja pikal treeningul lähenevad jõudsalt maratoni pikkusele, tundub pehmelt öeldes pentsik :)

Minu eesmärk, nagu usun ka enamusel teistel, on üks ja ainus - maraton läbi joosta normaalse ajaga, mis on 4-5 tundi. Isegi 6 tundi, aga see on juba käimine rohkem. Ütlen veelkord, et selleks pole tarvis maratoni läbida igal nädal. Isegi poolmaratoni läbimine igal nädalal on mai (!!!) kuus algajale ilmne ülepingutus. Olgem normaalsed :)

Aga tegelikult ma muidugi tahan Teid kiita. Tublid olete. Mina niiviisi ei suudaks. Minu jaoks ei saa kunagi 30 km olema distants, mille ma pühapäeval mängeldes läbin. Ei ole mul vastavat organismi ega motivatsiooni. Pigem tunnike-poolteist. Lisaks natuke jõusaali ning minu nõrkus - pallimängud. Korvpall ja jalgpall - oujee :)

Aga maratonist saab tõenäoliselt saavutus iseeneses - tegin ära, hästi panin - on kõik mis ma vajan. Ja Teie oma ülima treenitusega ei suuda mind hirmutada :)