Pühapäev, 29. juuli 2007

Tagasi rajal

Võtsin kolmeks nädalaks aja maha ehk ei jooksnud sentimeetritki. Peamiselt selleks, et säärtele rahu anda ning nood korda saada. Nii et Itaaliasse jooksususse kaasa ei pakkinud, kuigi see oli pagasit kokku pakkides suurim dilemma.

Päris niisama siiski ei vedelenud, ujusin, matkasin ning tihedamad linnapäevad tulid 8-9 tundi jalutamist. Natuke kaotasin kaalust ja olek on praegu väga hea. Nii tegingi eile tagasihoidlikult 35 minutit sörki. Täitsa mõnus oli vahelduseks ka säärevaludeta joosta. Nüüd hakkan uuesti üsna algusest pihta (ehk enamvähem aprillist-maist) põhja ehitama, et mitte taas üle pingutada. Mahud tõusevad rahulikumalt ning püüan end tagasi hoida. Muidu ei ole 30. septembril Berliini asja.

Ahjaa, sattusin Berliinis ka osadesse kohtadesse, kus rada septembris kulgeb - seal saab olema mõnus joosta. Hea pinnas, palju vaadata jne:P

Teisipäev, 17. juuli 2007

vaata mu kella

Õige! Puhkama peab ka!

Ja endasugustele loodritele (ja ka endale) tahan südamele panna, et ainult puhkamisega ka ei saa. Ikka peaks veidi rohkem liduma ;)

Muuseas paljud sportlased kasutavad oma vormi viimisel hüpnoosi. Olen hüpnoosis suht pädev ainult ülesande püstituse üle peaks koos diskuteerima, spordiasjus on mul veel arenemisruumi. Ma arvan, et ma võiks meeskonda veidi alateadvusest kruttida küll, kui soovijaid oleks. Mh?

Lähen käin veidi ära

Jätan teid nüüd mõneks ajaks omapäi jooksma :) Lähen põrutan homsest Biskaia lahe äärde ja matkan Põhja-Hispaanias terve järgneva kuu. Eelmise aasta Via de la Plata rännakust jäi Hispaania igatsus sisse ja sellele on raske vastu panna.
Ega see jooksutreeninguga sada protsenti kokku ei käi, aga puhkama peab ka.
Ma arvan, et süda ja jalad saavad järgneva kuuga koormust korralikult.
Ah jaa. Nädalavahetusel sörkisin vaikselt poolmaratoni. Valu seekord enam tunda ei andnud. Seitse nädalat on varbaluu murrust möödas ja juba kolm nädalat tagasi tehtud kontrollröntgen mõra enam varbaluus ei näidanud :)
Aga edu teile.

Laupäev, 7. juuli 2007

84 päeva Berliinini...

... , väidab mu pulsikell. Juuni skoorist ma hetkel rääkida ei saa, sest tehniliselt ei ole saanud eelmise kuu kõiki andmeid arvutisse laadida (puhkus ja kaks arvutit jne), aga see on ainult detail. Muidu oli keeruline kuu, sest säärelihastehädade tõttu mahtus täismahus nädalaid kuusse ainult üks - ülejäänud olid võimaluste järgi proovimised-kompamised. 

Selgi nädalal ainult kaks trenni ja poolmaratoni mahus kilomeetreid, ideaalis saab homme pika otsa teha. See, kui ei saa päevade kaupa rajale, on painav ja lohutamatu tunne. Meeleolulangus piduritest on õnneks möödas.

Arst soovitas koormust maha võtta ja seda olengi teinud. Eelmisel nädalal käisin vahelduseks mitu korda ujumas, basseinis - Eesti suvi ikkagi. Kindlasti kasulik, aga suhteliselt igav oli. Kalevis on küll 50 m rajad, mis on Nõmme ujula omadest kaks korda pikemad ehk rohkem on tegevust kui passimist ning ka tipptunnil sai üksi rajal ujuda, kuid üle tunni seal solberdada muutus üsna monotoonseks.

Aga noh, maraton ei peagi ilmselt lihtsalt tulema. 

Kolmapäev, 4. juuli 2007

Raskeim periood käes

Hetkel on käes raskeim periood. Maraton on veel piisavalt kaugel, et mõelda - küll jõuab veel treenida. Ning käes on suvi ja naljalt nädalalõppu kodus ei veeda. See tähendab ka, et vähemasti üks jooksukord, sageli see long run, jääb lühemaks või kaob sootuks.

Ligi kuu tagasi käisin spordiarsti juures ülevaatusel, mõõdeti siit ja sealt, võeti laktoosiproove ja tehti koormustest. Esiteks arst muidugi ütles, et okei, muidugi sa jooksed selle maratoni ära. Aga et milleks sulle see? Mu kere olevat rohkem sprinteri tüüpi ning võiksin tegeleda hoopis mitmekülgsemate asjadega, nt uisutamine, jalgratas, ujumine, sekka ka jooksu. Aga mitte päris jube pikka maratoni jooksu. Kui seletasin talle, et maraton on ikka tore eesmärk ja küll jõuab siis pärast ka neid teisi asju teha, vangutas kaastundlikult pead :-)

Ja muidugi selgus ka koormustestil, et olen trennidega üle pingutanud. Just nende pikemate jooksudega. Liiga järsku liiga pikalt. Rahulikumalt ja lühemalt, oli doktori soovitus. Nii olengi viimasel kuul mahtu vähendanud ning vähenenud on see ka eelpool toodud suvistel põhjustel.

Samas, lõike ja tempot joostes pole vorm sugugi nirumaks läinud, vastupidi. Kui kevadel oli paras katsumus tempos joosta 3kilomeetrit keskmiselt 4.45-5 min kilomeeter, siis üleeile tegin Harku metsas 5 kilomeetrit 4.30 per kilomeeter. Ja tunne oli pärast täitsa hea.

Panin end ka kirja sügisjooksule 10 kilomeetrile, see on mõni nädal enne maratoni, et saada aimu vormist ning lisada tempot ja teravust. kaks aastat tagasi jooksin 44.17, sel aastal tahaks kindlasti paar-kolm minutit aega kärpida.

Aga. Paari nädala pärast algab puhkus ning siis läheb tugevam trenn jälle lahti!