uus maailmarekord - 2.03.59

tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.

täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.

Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.

maailma kiireimad maratonid

Amsterdami maratoni rada.

meie 19. oktoobril plaanis olev Amsterdami maraton oli eelmisel aastal kümne kiireima jooksja aegade keskmiste põhjal maailma kiireim, tehes nii ära Big Five ehk Berliini, New Yorki, Londoni, Bostoni ja Chicago jooksudele. tõsi, Londonis näiteks oli eelmisel kevadel meeletult tuline, mis aegu kärbib. jooksjaid veel ei võrrelnud, kes kiired ajad tõid. hobikorras jooksjale samas julgustav, peaks lihtne, suuremate tõusudeta rada olema.

aga tulemused siin.

RANKING AVERAGE FASTEST MARATHONCITIES edition 2007
calculated over the ten fastest runners edition 2007

1. Amsterdam 2.07.52
2. Frankfurt 2.09.35
3. Berlin 2.09.38 (Big Five)
4. Hamburg 2.09.41
5. London 2.09.55 (Big Five)
6. Fukuoka 2.10.23
7. Paris 2.10.34
8. Eindhoven 2.11.51
9. Milan 2.12.05
10. New York 2.12.25 (Big Five)
11. Rotterdam 2.12.28
12. Lake Biwa/Otsu 2.13.02
13. Tokyo 2.15.15
14. Boston 2.15.47 (Big Five)
15. Chicago 2.17.50 (Big Five)

RANKING AVERAGE FASTEST MARATHONCITIES
calculated over the ten fastest runners all times

1. Berlin 2.05.57
2. Chicago 2.06.15
3. London 2.06.29
4. Amsterdam 2.06.40
5. Rotterdam 2.06.53
6. Fukuoka 2.07.13
7. Paris 2.07.29
8. Tokyo 2.07.41
9. Boston 2.07.43
10. Lake Biwa/Otsu 2.07.56

Hailega koos Berliinis

Tänane Postimees kirjutab spordiküljel värskest maratoni maailmarekordiomanikust Haile Gebrselassiest, kellega samal jooksul Berliinis meiegi oma debüüdi tegime.

Gebrselassie sõnul saab ainult Berliinis maratoni tippmarki uuendada. "Seal on olemas kõik vajalik. Kõrgetasemeline korraldus, sobiv ilm, abilised ja publik. Need tegurid üheskoos annavad 60–70 protsenti tulemusest. Inimesed aitasid maksimaalselt pingutada. Igal kilomeetril hõigati mu nime."

Unenägu: kuhu kadus 4 tundi ja 15 minutit?

Panen ka oma esimese maratoni muljed kirja, kuigi paljud olulised seigad nii võlude kui valude osas on juba teiste poolt siin kenasti olemas. Eks iga kogemus ole aga mingis osas siiski erandlik.

Suurimaks probleemiks enne maratoni kujunes mulle öine uni meie ühises ööbimispaigas Kluckstrassel. Nimelt on mul võõras kohas ööbides esimestel öödel enamasti raskusi sügavalt magada ja ennast korralikult välja puhata. Ei sobi mulle need hotellide/hostelite imelikud tekid ega liistakad vetruvad vorstid, mida pea alla tuleb toppida ja mida mõned (vist küll tinglikult) padjaks nimetavad. Tavalisel reisil olles ei tekita see mingeid olulisi komplikatsioone, kuid maratoni eel peaks siiski ju korralikult välja puhkama, et värske tundega stardis olla. Nii kujuneski kahest maratonieelsest ööst paras piin. Lisaks sai päev enne põhijooksu veel breakfast runnil käidud ja ülejäänud päeva mööda linna uidatud. Viimase öö pisukesegi une eest pean saatma tänusõnad Tarvo tundmatule sõbrale, kes keset ööd helistas ja ilmselt kogu meie toa ärkvele ajas. Minule mõjus see igatahes hästi - pärast seda "matsu" magasin korralikult hommikuni. Siiski oli hommikune tunne väga närune. Enne starti riietusalas tehtud pildil näen välja nagu oleks paar päeva järjest pidu pannud. Nojah, maratonilinn ja pidu minus eneses loomulikult :)

Kõik kulges enne starti veel mingis poolunes. Sain aru küll, et see ongi see kauaoodatud 30. september ja et need tuhanded inimesed mu ümber vist kavatsevad jooksma hakata, aga mina... võib olla longiks ikka tagasi hostelisse ja prooviks veel selle vorsti ja tekiga mingit harmooniat saavutada. Ärevusest tingitud virgumine tuli aga siis kui vahepeal kogunenud meeletus massis kaotasime Tarvoga kogu meie tiimi paari hetkega silmist. Enam ei olnud võimalik autopiloodil ringi kulgeda. Nüüd tuli ise rada leida, et üldse starti ja ka õigesse stardikoridori jõuda. Starti oodates tõusis tuju juba iga hetkega. Ümberringi tuhanded kaasjooksjad, kes üksteisele vandeseltslikult naeratamas; ootusärevus; esimene start koos sadade priiks lastud õhupallidega ja siis see päris "meie" minek. Nojah, eks siis tuleb minna.

Üllatuslikult pääses kohe ka jooksma. Ruumi oli piisavalt ja ummikuid ei tekkinud. Isegi esimese kmtähise registreerisin ilusti ära. Sain ka kohe jaole, et tempo on niru. Esimene kilomeeter 7 minutiga. Tuli jalad kiiremalt liikuma panna, aga ega see alguses kerge ei olnud. Mass liikus ühtlases tempos, mis oli igati mugav ja suigutas mõttele, et kuhu minagi siis tõttan. Kuigi ruumi joosta oli, oleks pidanud teistest möödumiseks pidevalt sikk-sakke tegema ja see näis esimestel kilomeetritel (kui veel ca 40 km joosta) mõttetu raiskamisena. Umbes 2 km peal nägin esimest ja viimast korda rajal tiimikaaslasi. Harry jooksis mööda ja kohe peagi Tarvo tema tuules. Pisut aega pidasin neid silmas, siis kadusid nad taas. Algne plaan oli joosta alla 4 tunni, mis oleks tähendanud kilomeetri läbimist tempoga 5:30. 5 km sai täis ja kell näitas 31:17. Oleks pidanud vast ikka rohkem sikk-sakitama, mõtlesin. Tempot siiski ei julgenud oluliselt tõsta ning võtsin eesmärgiks kaotatut tasapisi tasa teha ning joosta 10 km tunniga. See eesmärk täitus suht täpselt - aeg 1:00:02.

Järgmised 15 kilomeetrit hoidsin endalegi üllatuslikult väga ühtlast tempot, iga kilomeeter tuli +/- paari sekundi võrra erinev. Aga tempot hoidsin ikka veel tagasi. Peas käis pidev rehkendus: parem jooksen esimesed 20 ikka rahulikult; ei tea ju pagan, mis pärast 30 või 35 saab; kui siis veel jõudu, eks siis panen; 20 km peaks tegema vähemalt 3 minutit alla 2 tunni jne jne. Kindlasti ei seganud see aga jookust täit rõõmu tundmast. Kus aga vähegi põhjust ja võimalik vahtisin huvitatult ringi. Kõigile, kellega silmside tekkis, püüdsin naeratada. Rajaäärsetele bändidele mõne tunnustava žesti saata ja patsi soovivatele lastele käe välja sirutada. Lemmikuteks kujunesidki bändid, mitmel korral juba ootasin järgmist muusikalist etteastet. 20 km aeg 1:57:42.

Algselt olin plaaninud joogipudelist vööl loobuda ja leppida vaid rajal pakutava vedelikuga. Õnneks otsustasin siiski enne starti ümber. See võimaldas 20 kilomeetrini joogipunktide segadustest ja rüselustest muretult mööda joosta. Manustasin lisaenergiat kogu raja kindlas rütmis. Jõin iga poole tunni tagant ning pärast esimest tundi tarbisin iga poole tunni tagant ka ühe geeli. Lõpupoole kui kõht puhtfüüsiliselt tühjana tunduma hakkas, haukasin mõnuga ka banaani ja õuna. Alates 25 km võtsin rõõmuga vastu ka korraldajate pakutava joogi. Nii jäi enda pudelisse varu ettenägematuteks olukordadeks ning pealegi maitses värske rajaäärne vesi paremini kui soojaks loksunud vedelik pudelis. Vastumeelsusega lutsutasin ära ka kaks krambivastast tabletti, mille Tarvo oli hommikul mulle loovutanud.

20-25 km läks sama kergelt ja mõnusalt kui kõik eelnev. Kõik raskused ja probleemid, mis paar nädalat enne maratoni murelikuks tegid, olid ununenud. 25 km peal aeg 2:26:04. Veel oleks olnud lootust 4 tunniga õhtule saada, kuid rehkendused jäid peas aina harvemaks ja nendest tulenevad käsud jalgadele järjest loiumaks. Ning siis - alates 25 km läks raskeks. Tunda hakkas andma esimene väsimus ning märkasin, et pole psühholoogiliselt kuskilt kinni hakata. Kui enne jooksid poolmaratoni poole ja hiljem oleks võinud hakata allesjäänud kilomeetreid lugema, siis mida teha pärast 25 km? Nii läksidki 25-30 täielikus monotoonsuses ning tuima ajuga. Üks näide. Päike oli välja tulnud ning paistis selja tagant. Nüüd meenutades tundub, et ma vahtisin vist oma 2-3 km üksnes oma jooksvat varju enese ees. See lippav vari asfaldil jääb ilmselt igaveseks meelde. Ainus mõte oli, et "on see ikka minu vari?" ning "näe, kui seda varju ei oleks ega ei usukski, et ma veel jooksen". Ehk oli see omamoodi uinak rajal.

Emotsionaalselt oli vabastav hetk ca 30 km kandis, mil ma sain oma eemalolemisest üle ning sai enesele selgeks, et ma lähen kindlalt lõpuni. Tundsin, et jõudu veel on ning oligi käes oodatud hetk, mil võis hakata countdowni tegema (12 allesjäänud km ees polnud enam hirmu) ja nii oli pidepunkt uuesti leitud. Tagasiteed enam ei ole, nüüd tuleb viimast võtta. Tuleb, mis tuleb. Nagu keegi lükkaks sind suuskadel mäenõlvalt alla ja enne kui märkad midagi ette võtta on kiirus nii suur, et ellujäämiseks tuleb lihtsalt jalgadele jääda ja lõpuni laskuda. Alates sellest punktist oli edasine küll raske, aga juba väga õnnelik. Puusad andsid enim tunda, aga midagi kriitilist füüsise osas terve raja jooksul ei olnud. Tempot oleks võinud hoida küll endisel tasemel või isegi ehk pisut tõsta, aga pärast udusolemist ja ärkamist ei tulnud kilomeetriajad ja muu selline enam üldse meelde. Jälle võis naeratada ja bändidele viibata, see näis äkki palju tähtsam. 35 km 3:29:04.

Ja lõpp - hetkest, mil rada keeras Bülowstrasselt Potsdamer Strassele teadsin täpselt kui palju ja milliseid tänavaid pidi tuleb veel enne lõppu silgata. Ja see ei olnud sugugi kasuks. Muidu jooksed heas usus tundmatut rada, mida sulle kui linti ette antakse. Raskeks läheb kui aga tead kui pikad sirged sind veel ees ootavad. Eriti kui need on viimased 4-5 km. Ja need olid ikka väga pikad ja venivad sirged tõesti :)
Usun, et kõik, kes neid pärast 38-39 km läbimist jooksnud on, nõustuvad. 42,195 km - 4:15:26. Oleksin võinud mürki võtta, et tõstsin finišis käed, kuid oma lõpuvideot vaadates selgus, et ei midagi sellist. Lönts-lönts käed puusas finišikoridorist läbi ja kõik. Ju ma siis ainult unistasin käte tõstmisest või nägin seda unes. Alguses olin tundetu, alles vast kümmekond minutit pärast finišit kui medal kaelas ja kile ümber läks olemine härdaks. Tuhanded võõrad ümber, ometi nagu oma inimesed - me tegime seda ju koos. Natuke kahju vaid, et tiimikaaslasi rajal rohkem ei kohanud.

Mõnel korral oli jooksu vältel tunne, et pagan see on ikka raskem kui arvasin. Kogu jooksu kokkuvõttes ootasin siiski veel hullemat. Natuke nagu piinlik isegi – kõigil olid omad hädad (krambid, valutavad jalad, väsimus, kõhuhädad jne), mul ei olnud enda hinnangul midagi kriitilist, ainult suur aukartus maratoni ees.

Ps, viimasel ööl Berliinis sain lõpuks oma voodiinventariga sõbraks. Parem hilja kui mitte kunagi.

Minu esimesed triibulised

Raport siis rajalt. Kokkuvõtted jms õpitu-kogetu ning fotod tulevad veel ka, lähipäevil.

Etteruttavalt ütlen, et peale jooksu oli väga mõnus olla, ei mingeid valusid-hädasid, ei kurnatust. Ka täna on kõik korras, umbes sama kange, kui pikemat tiiru tehes. Õhtul 5 km lõdvestustiiru tehes ei olnud jooksuisu veel kuhugi kadunud.

Aga siit 30. september ehk minu esimene maraton

Äratus kell 6, peale mitte eriti kosutavat und, pool tundi hiljem sööklasse jõudes on see erinevaid lippajaid täis. Kes panustab müslile, kelle taktika näeb rekordaja sündi saiakese pealt. Sööme ka kõhud korralikult täis.

Ca 7 – teel stardipaika, Reichstagi poole, kus on stardi-finishiala, suundub palverännak erinevatest suundadest, seljas messil jagatud kollased kileürbid. Kummastav vaatepilt. Martti innustab “wake up early. Maraton is calling.” Jõuame kohale enne suurt tunglemist, riietevahetus, energiabatoon, spordijook, grupipilt ja siis kaome vaikselt tekkivasse summa. Oma joogi võtsin küll vööga kaasa, aga loobun selle kaasa võtmisest ja loodan joogipunktidele. Jooksupükste tagataskusse suran 300 grammise ehk kolmedoosilise geelipaki ja neli Enerviti tabletti, mis krampide vastu. Ehk põhimõtteliselt soolad. Geeli võtsin vähem ja tablette ka kui soovitatakse, aga ma ei suuda neid lihtsalt rohkem tarbida. Süda läheb pahaks.

Taevas on pilves ja langeb kerge tiba vihmagi, nii jõuame stardikoridori kollase kileürbis. Palvetan mõttes, et ei sajaks, jahe on niigi.
Stardis – ilm hall ja kõle. Natuke tibutab. Temperatuuri poolest parim, ca 13 kraadi ning väike tuul. Närvi ei ole üldse. Kolm nädalat varem SEB Tallinna Sügisjooksu stardis närveldasin tohutult, pulss keris 130ni. Berliinis alustasin ca 79 pulsiga. Mõnus ja rahulik.

Peale esimest stardipauku kulub meil veel 25 minutit jooksmiseni. Haile on selleks ajaks juba 10 km katnud. Esimesed kilomeetrid meenutavad Tallinna Sügisjooksu – tihe tunglemine.

Edasi kronoloogiliselt, nagu meelde jäi.
- 4 km – asfaldile on maalitud 38,195 km veel. Siis korraks tekib mõte, et see on ikka väga pikk jooks. Õnneks kulgeb rada kesklinnas citys, inimesi on palju ning palju elatakse kaasa. Meeleolu on ülev. Minek on mõnus. 6 minutiga kilomeeter ehk koguaeg ca 4:15 on hetkeplaan, kiiremini hetkel ei söanda, jalad ei ole kõige puhanumad. Seda aega mängin mitu korda hiljem ümber ja lõpuks loobun hoopiski.

- 5. km – esimene joogipunkt, vahetan jooksu jooksul ainsad sõnad. Selja tagant läheneb neid “Näe, eestlased ka siin rajal”, “Eestlased jah,” nendin. Tal on minust kergem minek ja kaob peagi silmist. Jätan siin vee vahele, tundub vara.

- 8. km - mõtlen, et rajalt saab minema alles mitme tunni pärast. Teine, kerge paaniline hetk. Tõden, et lisaks kehalisele ettevalmistusele peab oskama end ka mentaalselt valmis panna. Et, kui trennis on mõnus ja võistlusel tingimuste või kiiruse vms tõttu piin, siis peaks oskama sellega toime tulla.

- ca 10. km kandis – annavad esimest korda tunda jalad, reie tagaküljed. Aklimatiseerumine on hea mõte, kaks päeva turisti kombel kümneid kilomeetreid maha jalutada mitte. Kuniks kogemus ei ole, tuleb enda vitstelt mõned vorbid seljale võtta. Seda ma kartsin ka tegelikult, sest eelnevatel õhtutel on jalad suht väsinud olnud. Ei oodanud, et see nii pea välja lööb. Pulssi, mis jääb 160 esimesse otsa, vaadates, mõtisklen korduvalt (ka lõpupoole), et kui oleks korralikult puhanud, kas siis oleks 4 tundi ära teinud?

- 15-16. km vahel tarbin esimese doosi maximi geeli, mis otsustab koostöös millegiga kõhu segamini pöörata ja järgmised kilomeetrid piinlen, sekka külmavärinaid. Päris vastik. Grimassid vist panevad ühe noormehe küsima “Alles klar?”. Noogutan.

- 18-23. km piinlen ja otsin tualettim igal pool on järjekorrad. Korduvalt mõtlen, et jätan selle jama pooleli, sest kõhus toimuv on tõesti halb ning kõik on hetkel vastik – välja tulev päike, jalgu jäävad jooksjad ja jalavalud. Üks kaasjooksja käib selja taga näoli asfladile, midagi tõsist õnneks ei ole. Õnneks on piisavalt jahe, et katkestada ja kõndida. Häbi hoiab ka rajal, katkematu inimkett ja lugematul arvul bände – väga aitavad joosta. Või siis mõte, millest ma õhtul teistele räägin, kui ma nüüd kõrvale astun. Tahtejõud on see, mis edasi veab.
- 21,1 km – poolmaratoni ajaks 2.13. Oleks paremini tahtnud, antud tingimustes, hea et niigi.

- 23.-37. km - parim osa jooksust, sest peale mõneminutilist tualetikülastust on hetkega väga hea olla ja jalad ka ei häiri. Siit jälle väike õppetund ehk kui hakkab halb, tuleb kohe reageerida ja tualett leida. Mitte hirmust aega kaotada endale tegelikulg kahju teha. Teen tempot ja olen 6.30 min/km tasemel, miski arvutuse põhjal paigutan end 30. km kandis 4.20-4.30 lõpetajate sekka. Kõik tundub ilus ning rada kulgeb lahedalt, tuju on hea. Mõni aeg tagasi peast läbi käinud katkestamismõtete peale naeran.
Joogipunkte on tihedalt ja tarbin igas neis mõnuga oma tekkinud rutiini järgi - pool topsi vett, pool topsi spordijooki ja pool banaani. Süües-juues jalutan. Mu enda geel on selleks ajaks juba otsas, öökima ajavad ka soola-mineraali tabletid ja sülitan need poole pealt välja. Kogu sporditoidu-joogikompott on suht magus, mistõttu on üsna läila olla. Maratonil pakutav spordijook õnneks on soolakas-hapu, tavaelus vast vastikki, aga siin sobib väga hästi.

- 36. km joogipunkt tuleb talumatult hilja ja hakkab halb, sest tahaks suud loputada. Ärritun jälle. Hiljem tundub see kõik naljakas ja lapsik, aga rajal oli tõesti tunne, et kohe oleks vaja. Samm muutub raskemaks ja üks naisterahvas vaatab mind pilguga “kas su ema ikka teab, kuidas sa end siin piinad”. Eriti ei tea.

- 37.-38. km raskeim kilomeeter mu jooksukarjääris üldse. Sääre tagaküljed on talumatult valusad-kanged ja unustan egiidi "mõtle positiivselt" ning kirun pidevalt oma turistilollust. Potsdami platsi ületan jalutades. Ühtlasi koidab, et hommikust saadik on joostud, ajale distantsil eriti ei mõelnudki, pigem lugesin kilomeetreid.

- 38.-39. km – poole jalutan ja plaanin 39. uuesti jooksma hakkama. Keegi meesterahvas lohutab, et neli kilomeetrikest veel.

- 39. km endiselt kõnnin, plaanin 40. kandis uuesti jooksma hakata. Nutt on kurgus, sest nii kaugele olen juba jõudnud, ühest tohutult raskest madalseisust üle saanud ja siis nii vähe enne lõppu veel mingi jama. Kõndijaid on päris palju. Lõpuajaks ennustan 4.50 kanti.

- 40. km - jooksen taas, jagatakse miskeid magus-hapukaid tablette. Mõnus.

- 41.-42. – jonn, soomlased kõnnivad mu ees ja neile alla ka ei anna. Tõstan tempot. Lõpusirge on 2 km ja puude vahelt näeb narrivalt Brandenburgi väravaid. Vahin mööduvaid poode ja kogunenud tohutut massi pilguga “aga mina jooksen oma esimest maratoni”, et veel jäänud distantsile mitte mõelda. Melu on meeletu ja innustus inimestelt võimas.

- Finish – 4:53 ja kadunud 4370 kalorit, keskmine pulss 166. Banaani ei taha vist tükk aega. Emotsionaalselt võimas hetk, sest kõik on möödas ja nii hea on mitte joosta. Hakkab tibutama, kaela saan medali, üll uue kollase kile, et kere soojas hoida. Kõik on järsku nii pidulik. Ise tundud endale kõikvõimas ja väga uhke on olla, sest raske on olnud. Selle tunde pärast tahan veel joosta.
Kuulen, et Haile jooksis uue maailmarekordi, parandas eelmist pea poole minutiga. Siis kiman seljakoti otsima, et tarbida ära veel keemiat – taastusjooki, mis tuleb manustada 15 minuti jooksul peale koormuse lõppu, siis on pärast hea olla. Vastab tõele, proovitud.

Seisan puu all vihmavarjus ja tarbin pihku pistetud kotist erinevaid magusaid asju, ega usu seda, mis just toimunud on. Näol on tobe naeratus. Selline see kõik siis ongi.

Järgneb venitus ja massaazh, mis mahuvad märksõna mmmmõnus alla. Tütarlapse silmile sigineb korraks murekorts, kui ta mu säärt kallale asub, aga leebub peagi. Igal juhul on palju kergem astuda ja olla. Lõpusirgel võtan veel Moonika ja Virge ning Aivari vastu ning klõpsin pilte. Peas pendeldab pidevalt “Ma tegin seda – mu esimene maraton”. Raske oli, aga ma ei jäta ja ma tulen siia veel.

Rada oli ideaalne, kaks laugemat suuremat tõusu, muidu sile ja kiire. Katkematult inimesed sulle kaasa elamas, hulk innustavaid bände ja plaksu nõudvaid lapsi. Korralikult organiseeritud logistika ja joogipunktindus. Et ei peagi ise peale treenimise suurt midagi tegema.

Õhtusöögil loobun pastast ja nõuan liha.

11 tundi stardini

natuke vähem kui 11 tundi veel. kõik on ilusti oma õhtuse pastaportsu ära söönud (hakkab juba küllastus tekkima küll, kui ei võta seda kui maitsvat toitu, vaid kohustuslikku annust süsivesikuid) ja nüüd järgneb 8 tundi und. loodetavasti rahulikku. õhtul jõudis kohale, et see, mille nimel pool aastat on mõeldud ja tegutsetud, on käes juba hommikul.

nüüd loodab vaid, et ilm peab ja on veidi vastutulelikum kui täna ehk panused vihmavabale hommikupoolikule. muidu saab riietumisega keeruline olema.

Tomorrow Berlin

24 tunni pärast oleme juba 50 minutit teel olnud. sinnani aga on magus ootusärevus ja vaja võimalikult energiasäästlikult eksisteerida.

et rambipalavikus miskeid vigasid ei teeks, käisime eile päeval stardikoridoriga tutvumas ja ületasime stardijoone ning läbisime esimesed 1,5 kilomeetrit. 12 tundi hiljem tegime sama finishiga. mastaap on kõigel sellel võimas. vaatad küll netist videosid, aga suurust ja mahte sealt ei taju. igal juhul on natuke veider suuri tänavad, kus tavaliselt tihe liiklus, inimtühjadena näha. täna pealelõunal täidavad need uisutajad, homme siis meie.

messilt saime numbrid-kiibid ka kätte ja oleks seal pikemaltki ringi vaadanud, aga peaaegu miljon inimest tegutses seal samade kavatsustega, seega jääb kas tänaseks või üldse ära. üldse on siin sportimine teise maiguga, kui meil. maratonijooksjaid on igas skaalas – päris lastest vanade inimesteni. Tallinna maratonid koosnevad üsna nooruslikust seltskonnast, kes selleks pikalt treeninud. niisama lõbu pärast naljalt ette ei võeta.

samas teisalt oleme seoses maratoniga tohutult palju toetust, innustust ja häid soove saanud, nii sõpradelt kui inimestelt, kellega ei olegi veel kohtunud. hästi mõnus.

eile aga jõudis kohale suurem osa tiimist, külalisvõistleja Eero on veel täna laekumas. siis ongi kamp koos. lennukis olid teised meie pearivaali ja konkurendi Meelis Atoneniga juttu puhunud ning tema eesmärk 3.15 on üsna julge.

osad läksid jooksma, Breakfast Run ehk 6 km, aga mulle tähendas eilne päris pikka jalutamist, seega pigem puhkan täna.

närvi ei ole, muret ka mitte ning uni on rahulik. majutuskohas on hulgim teisigi maratonijooksjaid ja nemadki näivad suht rahulikud. veel.

Vahele märkuseid ka mittesportlaselt

Meie tiim on tegelikult 17 toredat inimest, enamus täiesti normaalsed, mitte ainult Rivo ja Raivo :)

Mina näiteks käisin Indias reisimas nii, et tossud olid kodus, hiljem haigestusin ja kui tervenesin, siis ka kohe metsa ei hüpanud. Tulemuseks oli ligi kuuajane paus treeningutes. Rõõmuga märkasin, et olulist tagasiminekut lidumisvõimekuses ei ole toimunud. Pigem isegi edasiminek - põlved paranesid ära. Täna käisin taas lippamas ja ergomeetrit tirimas, nagu poleks ära olnudki. Tõsi, ei ole ka suuri edusamme, mis ilmselt vastasel juhul oleksid, aga eks hakkaski juba veidi tüütuks muutuma vahepeal kolm korda nädalas jala ringi kimada. Kirjutan seda neile, kellel ka trennid harvemaks on jäänud ning ehk kõhklused hinge pugend - maratoniprojekt on ikka mõnuasi, mitte piin ja peksmine. Starti läheme ju kõik, lihtsalt finišisse jõuab vähem :)

Ja kunagi ei tohi unustada Konfutsiuse sõnu: "õilsad ei konkureeri".

A Raivo oma pooliku jalaga viis mu mõttele, et me vajame sportlaste katusorganisatsiooni. Mu sõber on kasiinosõltlane ja mingil selgel hetkel viis ta oma pildi kuhugi Toompeale ja nüüd ei lasta teda enam kasiinodesse sisse. Miks ei võiks olla sportlastele, kes on kontrolli kaotanud samasugune teenus? Näiteks kollektiiv viib Raivo pildi koos trauma kirjeldusega kuhugi spordiliidu kontorisse ja siis automaatselt ei lubata teda enam avalikesse startidesse, staadionitele ja sisehallidesse. Sama teenus oleks südamehaigetele ja paljudele teistele. Muidugi jääb talle veel mets ja muud rajad, aga see ei ole nii ohtlik - seal ei ole hasarti ja seltskonda. Onju idee?

Ah et kes mina olen?

Olen 123 kg kaaluv, istuva tööga ja sporti põlgav normaalne inimene. Põlgan sporti mitte kontseptsioonina vaid eraldi kolmes osas.

Esiteks imeb tippsport. Juba maast madalast näidatakse lastele, et kuulsaks ja rikkaks saab ka siis kui sa kooliteega vastassuunas liduma paned, väärtustatakse valesid asju. Tippsport on rahaga seotud ning rikutud, ning elab topeltmoraalides - ühest küljest primetime friikshow, kus kaheldavate vaimsete võimetega keemilised taipommid kukerpalle teevad ning teisalt püütakse neile rakendada mingeid tavainimeste piiranguid a la hemoglobiin peab mingis vahemikus olema ja käed ei tohiks olla palju pikemad kui jalad, mis ilmselgelt pärsib tulemusi mitmetel aladel. Leian, et tippsport võiks olla olemas küll, aga liberaalne ja ilma piiranguteta, kus geenimanipuleerijad ning farmaatsiafirmad saaks ennast joonele seada. Kus tagumik ja kaks jalga liduks 90 km/h, kräkist firma logoga lipp väljas ning sosistaks tuules naise häälega xandos hexaal. Pragust süsteemi pean ma noorte mõttemaailma rikkuvaks ning see tuleks keelata koos kasiinodega.

Tsiteerin mälu järgi Konfuutsiust: "Õilsad ei konkureeri, kasvõi laskmisvõistlustel, võtad vibu, tõmbad vinna, siis paned tagasi ning lähed jood edasi". Niiet juba vanasti teati kuhu ühiskond välja jõuab, kui sport kommertsiks keerata. Olümpiale ei pääsenud need, kelle kohta tõestati, et neid on selleks rahaliselt toetatud või kogunisti palka makstud.

Teiseks imeb telekasport, ehk siis see, kui sa sõbra juures ärkad laupäeval ja tuleb keegi tsikk ning paneb vormelid sulle kõrva vinguma. See ala ei ole ühiskonnale otseslt kahjulik, kuid on naeruväärne nagu mehhiko seebid, nende toimimispõhimõte on täpselt sama. Kevadel hakkab Rosa nutma, Hulk Hogan puhmaskulmulist Igorit peksma ja Shummi võitma ning hooaja lõpuks kõik kolm skoorivad. Sihtrühmad ehk riietuselt on veidi erinevad, mõttemaailm sama. Kunagi põlgasin ma kõige rohkem murdmaasuusatamise vaatamist telekast, kuna see oli nii totter, kuid nüüd vanema inimesena saan aru, et see on üks vaiksemaid alasid tegelikult ning kui seljaga teleka poole olla, siis saab hakkama, samuti ei muuda ta seltskonda akontaktseteks töllmokkadeks nagu mingite inglise masajalgade palli tagaajamise ülekanded muul ajal normaalsetes kesklinna puhvetites.

Kolmandaks ja kõige vähem imeb tervisesport. Seda võiks isegi vahel mitte spordiks nimetada, kuna annab tõesti hea enesetunde, kui mitte liiale minna. Käia näiteks korra-paar nädalas veekeskuses. Mis selle juures imeb, on tema ajamine trendikaks ehk tõeliste spordikurjategijate õelad plaanid meelelahutusest päris sport teha. Pean silmas neidsamu ravimifirmasid ja spordivarustuse tootjaid, kes püüavad inimest ära meelitada tomati ning metsaraja juurest ning viia nad higiaurudes Revalspordi kummilindile sörkima ning valkjaskollast suhkruvaba lima limpsima veirda kujuga plastpudelitest.

Et miks ma siis Berliini maratonile jooksma lähen? Tahan ja lähen. :)

Enese keha tundmine ning piiride testimine on põnev. Usk, et inimene saab hakkama maailmas kõigega, mis talle pähe tuleb, on mul olemas. Nüüd tuli pähe kontrollida, et kas ma suudan joosta 40 km jutti, minnes sellesse vormi poole aastaga. Ma arvan, et suudan. Samas ei põe ma üldse, kui ma ka ei suuda ning 30 km pärast katkestama pean. Ma tean, et jooksmine on ohtlik, et lapsepõlves lidunud inimesed lõpetavad ratastoolis, et hingeldades saab organism palju hapniku vabu radikaale, mis vanandavad järsult jne, aga ega ma siis kogu aeg jookse. Pool aastat ja kõik. Selle peaks ikka üle elama.

Niiet join in! :)