kas järgmiseks New York City maraton?

NYC maratoni start Verrazano sillalt.

lasksin vahepeal lulli (kui päevas ca 30 km urbaanset matka võib lulliks nimetada. kolm nädalat. ehk eriti sporti ei teinud. küll viskasin pilgu New Yorgis nende maratonile, sest mu sinna laekudes käis parasjagu spordimess ning paar päeva hiljem ka ametlik jooks.

mis ma oskan öelda. kogu seda melu ja fiilingut vaadates tuli ka isu peale. et täitsa jookseks seal. jooksu tarvis on suur osa linnast suletud, messil saab head-paremat nii kõhtu kui selga-jalga vaadata, kohtuda jooksustaaridega, tervitada linnapeal numbreid kandvaid palverändureid, näha finishijoone lähedal jooksueliiti jne jne. lisaks räägitakse seal uudistes ja avalikkuses pigem, et "meie maraton" kui "misasja nad siia linna trügivad, jooksku metsas". vähemalt selline mulje jäi külalisele.

niiet panen end praegu loteriile kirja - seal osalemist taotles sel aastal 120 000 inimest, kellest starti lubati kolm korda vähem - ja vaatab, mis aasta alguses saab. seni siis suurendan tibusammudega jooksumahtu. häda korral saab läbi ju ka käia.

ja päev pärast jooksu kohtusin juhuslikult maratoni eelmise aasta võitja (sel aastal 6.) ning Ateena olümpia hõbeda Meb Keflezighiga, kelle autogrammiga raamatu-eluloo (pühendusega) paari õhtuga läbi töötasin. muide, tema loost saadud moraal - ära kiirusta. vaid nii jõuab kaugele. või kuhugi. asi, mis sporti tehes pidevalt ära kipub ununema, ent on samas üks olulisemaid väikeseid suuri tarkusi üldse.

möödunud nädalal avasin suusahooaja ja uutest eesmärkidest peagi. lisaks võtan peagi kokku 2010. lumehooajaeelse hooaja. mõtteainet hulgim.

minu esimesed ultratriibulised

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.

Haanja 100 ja ÄP Maratonitiim täna Ringvaates - ainult täna

kes ei saa homme Haanja100 Jala ehk 100km jooks-matkal kaasa lüüa, siis espetsiaalselt teile on õhtul saates Ringvaade üks lõik, kuhu Marko Reikop ÄP Maratonitiimi õhtul homsest hullusest rääkima kutsus. vaadake järele, mis me Raivo ja Signega lobiseme. kell 19 ERRis siis.

aga homsest. püha eesmärk on 100 km. vaim on ammu valmis, keha tundub, et ka. eks homme näis. ilma lubab kuiva ja seltskond on raju. ärevus koguneb, varustus on valmi. niiet tuleb tore päev, ma arvan.

Haanja100 Jala - 5 päeva

jõu- ja iluvõtted maastikujooksult. Foto: Salomon.

... nii ütleb pulsikell. mitte, et see meelest ära võiks minna. pigem nagu meeldiv detail. meie maratoonaritest on stardis kolm - Raivo, Signe ja mina (võibolla lisandub ka Raul). minu eesmärk läbida 100km, kuna joosta palju ei plaani, siis kasutan ilmselt suure osa kontrollajast ära. teised räägivad oma plaanidest ehk ka peagi.

muidu võistlusele kirjas poolsada hullu, eesotsas ultrajooksutippudega, ning Tallinnast stardime ka kahe autoga, et blogis üleskutsele reageerinud hullude seltskonda ära mahutada. tuleb mõnus nädalavahetus. ilma lubab sooja, ent niisket.

pärast 6 tunni võistlust olen korralikult koormust hoidnud ja ega ette valmistada eriti ei oskagi kui et püüda korralikult puhata ning uued maastikusussid (Salomon Speed Cross 2) jala järgi sisse käia. homme saab neid ehk maastikule ka proovima, seni võib rahul olla. kaalun ka keppide kaasa võtmist. äkki distantsi lõpuosas abiks.

muidu olen talihooajaks vaikselt sättima hakanud. jooksu ja spinningut sisse toonud, sest uisutamine taandub peamiselt ilma jõuvõtete tõttu seniselt kolmelt korralt korrale-paarile nädalas sisehallis (tehnikatrenn peamiselt) ning rohkem ruumi muule, lume tulles suusale (loodetavasti). aga enne talve algab järgmisel nädalal puhkus ja trennivaba kuu, mille kõige sportlikum hetk on ehk NYC maratoni finisheerimise nägemine :P ja siis uue hooga.

ja värske ajakiri Jooksja kirjutab palju maratonijooksust ning veidi ka Raivost ;)

tänast 100 km ära viska homse varna ehk lähme jälle hulluks

matkajad Haanjas, taamal Suur-Munamägi. foto: Adventuretreks.com.

täitsa segased, aga veidi vähem kui kolme nädala pärast jälle Haanjasse minek. kui kevadel suusatasin seal 100km, siis sel korral plaanis Haanja100 Jala. nimi vast kõneleb.

kontrollaeg on 16 tundi, start 30. oktoobril kell 6. tõsi, 100km läbimiseks selle ajaga peab ilmselt jooksma päris palju. kuid samas võib just nii palju uhada kui tuju, tahtmist ja vormi on. rajal saab süüa-juua, lobiseda. kõnnitakse 6,25 km ringil.

mul on igatahes elevust juba mitme päeva eest ja uni rahutu - no mõtle ise, start ja finish pimedas ja pealampidega, äge maastik, ilmselt keeruline ilm, pärast kontide soojendamine saunalaval õlle seltsis. äge ju. ja sellele järgneb siis puhkusekuu, mis saab olema spordivaba.

õhtul siis poodi maastikupaput valima, et see lähinädalail sisse käia.

kui keegi siinse blogi lugejaist tahaks ka tulla ja näiteks transpordi-majutust klapitada (püüame midagi stardipaiga ehk Haanja lähedale leida), siis jäta kommentaar.

Raivo võitis 6 tunni ultrajooksu

ÄP maratoonar Raivo, kogus laupäeval 60 kilomeetrit ja võitis 6 tunni ultrajooksu. Fotod: Spordiportaal


et siis pealkirjas kirjeldet lugu. ÄP Maratoonitiimi liige Raivo läbis täna Lillepi pargis toimunud 6 tundi liikumist ettevõtmisel kuue tunniga 60 km. ja pani sellega jooksjate arvestuse kinni. "Täitsa normaalne, 60 km plaanisingi," kommenteeris Raivo hetk tagasi. vägev värk. Raivo kestvusspordipühendus sai väärikalt tunnustatud.

ÄP maratoonar Raul kogus 25 kilomeetrit.

rajal käsid veel Raul ja allakirjutanu.

ÄP rullimaratoonar Rivo (keskel).

minu eesmärk oli sõita 100km ja selle täitsin GPSi järgi 10% kuhjaga, teisel ringil külje puruks kukkumisest hoolimata (neljas kord siis hooajal veri välja saada). siis, pärast 4+ tundi sai isu täis, sest olin kodust ka kohale veerenud (ca 5 km otsa). super ilm, võistluskaaslased ja raja 2,5 km pikkus mulle meeldis. ei ole tempel igaveseks mälus, koduraja eeliseid sai ilusti kasutada.

mis endal meele eriti heaks teeb, on vorm. pulsikell näitas võistluse keskmiseks 136 lööki, paari sprindi tõttu sain korraks maksimaalse ka kätte. lisada siia veel inf, et enamus kiiretest veeresid suurte ehk 110mm ratastega, mina aga 100mm peal, ent jõudsin ikkagi kiiretega koos tööd teha, gruppigi vedada ja sõit ei olnud piin, siis ülihästi.

veel fotosid. kirjutasin oma 100+ rulluisutamisest eraldi oma uisublogis pikemalt.

uisutaks või jookseks. kuus tundi?

Tallinna Rulluisumaraton Lillepi rajal. laupäeval siis veerejad jooksjatega koos. juuni 2010.


vähendan üleskutsega küll enda poodiumivõimalust, aga seltsis pigem segasem. segasem, mitte et kreisim, vaid mõnusam.

nii et suvele punktipanekuks Lillepi pargis (seal Pirita selveri kõrval) kergliiklusteel saab eeloleval nädalavahetusel kuus tundi kas rullida või joosta. plaanime Jaana, Signe ja Raivoga (vist ka Raul) kohal olla. et ilm lubab kuiva ja soodsat tuult, tahaks 100 km täis sõita. et saaks hooaja lõpuks isu täis või nii.

start-finish avatud kuus tundi, võib rohkem teha, võib vähem. auhindu saab ka.

toimub sel laupäeval kell 9-15. info ettevõtmise kohta siit. tulge ka.

ÄP maratoonarid debüteeerisid SEB Tallinn Marathonil

nonii. protokolli andmeil lõpetasid Kristel, Indrek ja Raivo edukalt tänase maratoni. ajad vastavalt 5:20, 4:29 ja 3:26. tubli töö ja aplaus.

Indrekule ja Kristelile oli see elu esimene.

muljed siin siis pärast valu lahtumist, eks ;)

ise magasin kahjuks kõik maha ja tööle jalutades vaatasin kadedalt ja rõõmsalt punaste nägudega finisheerijaid, kes linna täitsid. kihvt.

õhtul lähen ise ka sörkima. avastasin paar nädalat tagasi seda uuesti üle aasta proovides, et jooks on ikka äge.

kas kõik 100km suusatamiseks valmis?

suustajad. Foto: Meeli Küttim/ÄP

homme lähen senise elu pikimasse võistlusse. kontrollaeg on 10 tundi, loodetavasti sellest piisab. ehk jääb ülegi.

ettevalmistused on kulgenud plaanitult. suusad said eile Hawaiisse määrima - alla pulber ja veetakse ka sooned sisse, et plusskraadide ja tõenäoliselt üsna vesise lumega libisemise taha miskit ei jääks. kuna pikk võistlus, keeruline rada ning ilmaoludki pole just talvisimad, püüaks enda võimuses oleva kõik enne sõitu korda ajada.

üle-eile tegin Pirital 1:25ga 20 kilomeetrit kerget sõitu. ei olnud ei head tunnet ega head libisemist. nädala alguseks enamvähem üle läinud nohu vist oli veel riismetega sees, ehkki proovid (ja pulsski) näitasid juba esmaspäeval, et kõik klapib. müstika.

nüüd veel õhtul iPodi muusika kategooriast "särts", päeva jooksul ette- ja kättejuhtuvad süsivesikud ära süüa ja peakski kõik valmis olema.

kuidas suusatada 100km?

Haanja metsad. Foto: Meeli Küttim/ÄP


seda saame teada laupäeval, mil hommikul hakkame sõitma ja sõidame ilmselt kevadeni.

20. märtsil toimub nimelt Haanja 100 Vinter, millel hetkeseisuga kirjas 34 osalejat ja ma tean vähemalt kaht liiget Äripäev Marathon Team-nimelisest ettevõtmisest lisanduvat ja tundub, et konkureeriva 100km sõidu Suusahunt stardirivi pikkus sai sellega ületatud. 100 Vinter tähendab muidugi, et sõidetakse 100 km. suuskadel. et siis talve lõpuks tempel mällu igaveseks. laubal kell 19.32 saabub ka kevad.

pärast Tartu Maratoni mugavustsoonis läbisõitu ma distantsi eriti ei pelga. rada samuti mitte. tõsi, viimane võib muidugi laupäeva hommikul tõuse nähes muutuda. küll teeb muret ilm, mis sulaks ja vihmaks ähvardab minna. sest sedasi pole veel harjutada saanud. eks näis. äkki tsüklonid ja õhurõhud veel teevad midagi, et päris plussi ei kerkiks.

hetkel arvan, et lähen uisusuusaga, sest suudan neid paremini kontrollida ning vajadusel saab paaristõukega ka edasi liikuda. kui viimaseks tingimusi on muidugi. teisalt muidugi mõjutab suusavalikut määrimine. pidama saamine on veega "huvitavam kogemus" kui libisemine. ma arvan.

Haanja Maraton - tehtud

Raivol siis tehtud. ajaks esialgsetel andmetel 3:09, mis enamvähem plaanide kohane. ta ennustas mõned päevad enne võistlust, et võiks 3 tunniga ära sõita. esikoht jäi 1:20 ja 650 koha kaugusele. kihvt tulemus.

võistles ka Raivo vend Riho, kel aeg 3:20, mis samuti vinge tulemus.

muljed siis ehk lähipäevil.

Tartu Maraton - tehtud. hell yeah

siit. 63 km. Foto: klubi Tartu Maraton.

noniisiis. mõned märksõnad ja mõtted eilselt võistluselt. minu esimene suusavõistlus üle maeiteakuipika aja. ja esimene klassikavõistlus. infot, et ma trennis vabastiilis kulgesin, tiimikaaslastega väga ei jaganud. lootsin mahu pealt ära sõita. pealegi, how hard can it be?

suusad olid vinged ja määre samuti. aga kui mees peal tehnikaga eelneva kahe kombinatsioonist maksimumi välja võtta ei oska, siis tuligi ikkagi piinelda ja karmilt tööd teha.

taust oli enne eilset siis selline:
- suusatatud ligi kaks kuud - kilomeetrites ca 450-500 kanti
- sellest klassikat kolm korda, küll olin vaadanud teisi ning Veikko Tääri videopäevikuidki :P
- aga on ju sajandi talv ja sportlike kolleegide kutse. niiet tuli minna.

ahjaa, remargiks veel, et mul oli see mitmes kord, kus kolleegi abiga millegi kallale asusin. jooksmiseni jõudsin kolleegidega, Berliinis käisime maratonil koos. et kaastöötajais peitub tihti võti inimeste liikumapanemiseks ja tööandjal tasub seda kõrva taha panna. sest hea tervise ning eduka soorituse puhul jätkub tahtmist-motivatsiooni kogu aeg.

mõned märksõnad eilsest.

- viimasest reast startimine on halb valik, sest rajaks on sul ees ainult lumepudru, kus ei ole jälge. enamasti.
- positiivne on samas, et suht vähe trügimist ja üsna lahedalt ruumi kulgeda.
- miks on laskumistel vaja sahatada? ei olnud ühtegi keerulist või järsku ja rajas sõites oleks oluliselt lihtsam, kiirem ja rohkem puhkust võimaldav alla kulgeda.
- raja esimene pool oli mulle igav ja raskevõitu - keppide pikkuse ning kasina oskuse tõttu väsis selg kiiresti.
- algajal on hea kellegagi koos alustada - näha, et lõpuni on veel 50+ või 40+ km (ehk adumatu suurus), mõjub kohati hirmutavalt ja pärssivalt.
- kaifisin täiega alates 31. kilomeetrist tõusude-laskumiste ca 15 kilomeetrist lõiku - tõusudel sain selga ja ülakeha puhata ning laskumistel kütsin hea määrdega paljudest mööda ja võitsin kõvasti tagasi.
- korraldajatel on tark lüke lasta poolepeal 31 km sõitjad rajale - maratoonarid on selleks ajaks juba suht omas elemendis ning see mõjub emotsionaalselt väga värskendavalt, mulle andis tugeva süsti ja tahtmise edasi võidelda.
- alguse naljad kestsid kuni 10. kilomeetrini, siis tehti juba vaikselt ja nohisedes tööd.
- viimased 15 kilomeetrit imesid must pea kõik mahlad - suht lauge maa ehk tuli suusatada. mida ma ei osanud.
- viimast viit kilomeetrit ma juba vihkasin.
- esimesel korral on õige tempo valimine keeruline. ei oska jagada ja sättida, palju tuli ka niisama rahmeldada. finishijärgset ja tänast olekut vaadates tundub, et viimane käik jäigi sisse panemata.
- korraldajatele aplaus ja kummardus. rajal toimis kõik ja TPd tulid meeletu massiga ikka viimasepeal toime. kartsin, et tagantulijaile on imetlemiseks tühjad kandikud ja topsipuru ning banaanikoored. rajale ise ma midagi (peale kuiva mütsi) kaasa ei võtnud ja tagantjärele vaadates, õige otsus.
- suusarahvas on enamasti viisakas. isegi, kui trennides mingit tunglemist ette tuleb, siis maratonil seda polnud.
- suusamaratonile võta alati päikeseprillid kaasa. kui su kaadrist on üle poole valge ja valgust peegeldav pind, siis on silmad kissis ja nägu pinges. ehk sellest lihtsast pingest saaks lihtsalt vabaneda.

korra käisin näoli ka. konkreetselt. laskumisel rajavahetusega jooneliseks sõidetud lumel jooksis vasak suusk üle parema ja puhkasingi lumel. kõik jäi õnneks terveks.

täna on olemine üle ootuste hea, kerge väsimus ja mõnel pool ka lihasevalu. niiet lisaks suusatamisele tasub ka jõusaalis käia - lihas kestab paremini ja endal järgmisel päeval parem olla.

moraal:
- mu üldfüüsiline ja aeroobne vorm on oluliselt paremad, kui arvata julgesin.
- klassikat suusatan alla igasugust arvestust, oluliselt halvemini kui julgesin arvata
- Tartu Maraton on oluliselt lihtsam sõita, kui julgesin arvata.

ja Raul fikseeris, et netoaeg on tegelikult 10 min väiksem brutoajast. seega sõitsin ikkagi alla 7 tunni. jee.

järgmisel aastal jälle.

sajab või kahesajab? või viiekümneb?

Talv. Foto: Julia-Maria Linna/ÄP

nädalapäevad maratonini ning ilm on hetkel mulle kõige muutuvam suurus, millest võib palju sõltuda (mõnus või piin). elu on näidanud, et mida enam ette ennustatakse, seda enam kõrvalekallet prognoosist tasub oodata. selle tõestuseks ka ilm.ee nädalakiri.

Neljapäeval-reedel püüab idapoolseid territooriume hõivata tulnukas Atlandilt, mis jõudnud Briti saartele, võib-olla koguni Põhjamerele. Meile toob selle tsükloni Läänemerele trüginud lohk pilves ja lumisema ilma. Õhutemperatuur tõuseb, kuid tuul peaks jääma lõunasse ning kagusse ning sula ei tule.

Kuna maratonipäevad jäävad 10 ööpäeva kaugusele, siis esialgne vähegi usaldusväärne prognoos pakub temperatuuri vahemikku –5...-20°C. Superarvutid jõuvad enne võistluspäevade saabumist arvutada veel 40 ja enam arengukäiku.

ehk vahemik -5 kuni -20 ütleb suusatajale, et eee Tartu Maraton toimub talvel :P

aga ilma peale mõtlen selle pärast, et suusad on küll määrimiseks proffide hoole all, kuid riietus ja muu varustus ning selle kaasa vedamine (ja sõiduks õige valimine) jääb sportlase hooleks. õnneks on viimased paar kuud pakkunud talve kõige erinevamaid nägusid ning üksjagu on erinevaid kombinatsioone-temperatuure-tuult jms katsetada saanud. järgmise nädala keskpaigas saab siis ehk lõpliku pildi, mida pühapäeva hommikult oodata.

kaks nädalat Tartu Maratonini

kuna reedel hooldusse viidud suusad ootasid võistlejate järel järjekorras, nihkus harjutuskord viimase tööpäeva õhtult lauba lõunale. ühel korral olen varem päeval sõitnud, eriti ei istu see, sest inimesi rajal rohkem ning ümbrus nõuab ka tähelepanu. pimedas ei aja niimoodi silme eest kirjuks.

viimane oli laubal muidugi kõige väiksem mure, sest sõit kulges läbi sellise vägistamise, et viska või kaikad ja lauad metsa ning astu jalgsi edasi. pulss keris juba soojenduse ajal üles ning Pirital suurel ringil üleval sõidetud pika sirge järgne tõus tõmbas hinge ikka suht kinni ja libisemist polnud. ühesõnaga vastik-vastik. põhjust ei teagi. võimalik, et harjumatul ajal harjutamine ning kehvalt magatud uni mõjusid kehvalt. kuigi nii kehvalt ei ole ka ükski hommikune trenn mõjunud, ei jooksus, ei ujumises, ei rulluisus. parim aeg koormuseks peaks muidu olema hommikul ja pärastlõunal alates 16st. aga noh, on ilusaid päevi, on raskeid päevi.

eile aga seevastu oli jälle nii ilus. isegi seni parim sõit. tunne, et iga korraga saan tugevamaks ja stiil paraneb ja libisemine on ägedaim, on ikka viimasepeal.

nädalavahetusel avastasin veidi ehmatusega, et Tartu Maratonini on napid kaks nädalat. tahtmine ja ärevus on suur (pole kaks aastat ju võistelnud) eks ma karda ka seda sõitu veidi, aga laamendama ei lähe ja rahulikult läbi sõites pääseb ehk enda tapmisest.

et kasin kogemus ja tehniline pool sõitu takistama ei kipuks, panin end Raivoga AT Spordi määrdepakkumistel nimekirja (Raul oskab ja määrib ise) ehk proff hooldus+suusad saab kätte stardist. olen paari kuuga heast libisemisest ja määrdest lugu pidama hakanud (ja Ambroselt laskudes ka sillale libisenud).

samuti on postkastis Eurolines´i pilet, mis viib varahommikul Lõuna-Eestisse ja toob õhtul tagasi. saab kompaktselt võistlemas käidud.

trennikilomeetreid koguneb kahe kuuga umbes poole tuhande jagu. olen suht lõdvalt harjutanud ja distantsi ning pulsi (kella patarei on tühi ja pole mahti olnud seda vahetada) asemel hoopis rajal veedetud aega ja enesetunnet jälginud. vähem pinget sedasi. eks näis, kas ja kuidas see end õigustab.

meile meeldivad väljakutsed

Andrus Ansip neli aastat tagasi maratoni finišis. Foto: Indrek Susi/ÄP.


selline kiri läks täna sisevõrku. esisüüdlane ja idee-autor on Raivo.

-----
Äripäeva Spordiklubi kavatseb ära kasutada viimase sajandi sügavaimat lumevaipa ja koguda kokku need entusiastid, kel vasardab peas küsimus: „kui ma sel aastal Tartu suusamaratonile ei lähe, siis millal elus tuleb veel niivõrd fantast võimalus?“

Aega suuskade määrimiseks ja vaimu valmisseadmiseks veel poolteist kuud, mille jooksul ei tohiks lumepuudus trenni tegemist segada.

21. veebruaril toimuv Tartu Maraton pole ainult 63 km pikkune võistlussõit Otepäält Elvasse. Samal päeval toimub ka veel 31 km sõit (stardiga Arula teeristis) ning täpselt nädal aega varem (14. veebruaril) toimuvad nn. avatud raja sõidud (pikkusega 16, 31, 63 km), kus aega ei võeta. Nii, et seiklusi igaühele.

Aga mõtle ja anna allakirjutanutele märku. Ehk sel aastal õnnestub meil plaan teostada ja löögirusikas Äripäevast teele saata :) !

Seniks aga naudi sajandi ilusamat talve,

Raivo (viimase viieteist aasta suusakogemus 7-8 korda), Rivo (vana rulluisuproff, kes on enda jaoks viimastel nädalatel suusatamise avastanud) ja Raul (kõige staazikam suusakaru)
----

niiet tuleb ikkagi suusatama õppida.

aplaus ja ekraanile pritsiv vahuvein

Sten ja Raivo lippasid eile maratoni - 36. Otepää Tartu jooksumaraton. mõlemal trenni nime all ette võetud lippamisel tulemuseks vastavalt 3:41 ja 3:23. ülikõva, ma ütleks. Stenil parandust üle 1,5 tunni Berliinis joostuga võrreldes. tehke järgi. imetlemiseks pildid ja matemaatikahuvilistele ka tulemused.

jookseks taas detsembris maratoni?

Kutsub, jälle. Foto: Spordiportaal.

mäletan siiani, kuidas aasta tagasi uudis heategevuslikust Vana-Aasta Maratonist südame põksuma pani ja paar unetut ööd tekitas.

osalesin ja, ehkki unetu öö tõttu vormi realiseerida ei õnnestunud, on siiani meeles see sinakasoranzh hommik, vihmasabin, mudane ja pime lõik ning sama hasardist kaasvõistlejad. raske jooks samuti.

sel aastal ise ilmselt küll kaasa ei tee (tulen fotokaga äkki), kuid ÄP maratoonaritest peaks paar võistlejat ikka tulema.

6 päeva Amsterdamini - segased mõtted vol 2

34. Berliini maratoni finish. foto: keegi ÄP maratoonlastest.

napid nädalapäevad Amsterdami ja isikliku kolmanda maratoni stardini ning pea on täis segaseid mõtteid. kaks kontrolljooksu näitasid, et põlv üle kahe tunni joosta ei luba ja annab tunda. tõsi, pärast trenni ja ka järgmistel päevadel probleeme pole ehk on oluliselt parem pärast jooksukoormuse vähendamist, ent jooksu ajal ikkagi ebamugav ja vastik, mis väga julgete mõtetega stardi poole vaadata ei luba.

pealegi ei ole korralikku ja kiiret jooksutrenni kevadest saadik teinud. mahtu küll, joostes, uiskudel ja jõusaalis on osad nädalad isegi 10 tunni alla tulnud (ühtegi planeeritud trennikorda pole kevadest saadik ära jäänud), ja uiskudel ka lõigutrenni, kuid põhiala- ehk jooksutrenni see kõik siiski ei asenda. niisiis mängin praegu mõttega, kas üldse tasub end lõhkuma minna.

teisalt on jälle tohutu janu selle maratoniärevuse, -stardi ja finishijärgse (ma ei teagi, mis sõna on kõige õigem seda väljendama) joovastuse järgi. kaasjooksjate rõõmsad näod, agoonia rajal ja finishijärgne kaif - kes on jooksnud, teavad. igatahes, õhtuni aega otsustada. võimalik, et lähen turistina kohale ja omadele kaasa elama.

kui jooksmaminek ära jääb, löön kaasa hoopis Tallinnas rulluisuhooajale punkti paneval võistlusel (25 km) kaasa. annaks ilma, võib täitsa tore võistlus tulla.

eks meeleolu on ikka nigel, ent erinevalt kevadest-suvest vähem dramaatiline. tollal tundus jooks ja sellega seonduva lõpetamine maailmalõpp, vigastused ja hädad käisid väga pinda. viimastel kuudel muid aalasid ja tegevusi proovides olen aga avastanud mitmekülgsuse võlu. ja, nagu ka spinnitreener Neeme ükskord nentis, et "viska see jooks kus seda ja teine ja keskendu rulluisutamisele". et kui poleks probleeme, ei oleks võibolla ka uisutamist avastanud:P niiet kõik on millekski hea.

uus maailmarekord - 2.03.59

tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.

täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.

Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.

rulluisuvõistlus - check

esimene uisuvõistlus selja taga. harrastajate ettevõtmisele olid pea kõik tulnud madala saapaga, mis lubas aimata kiiret sõitu. oligi. et olin viimase pooleteise kuu jooksul vaid kolm korda uiskudel veetnud, veidi pelgasin seda.

algus oli kiire ja esimese veerandtunniga pingutasingi tempoga veidi üle ning siis lasin kiirust alla, et pulssi veidi rahustada. tundus, et osad tegid sama vea ning kiirust tõmmati veidi maha. liidrid sellest muidugi end härida ei lasknud ning kulgesid omas tempos. Kert Keskpaik kattis tunniga 34 km. see on ikka päris sõge, mis tempot annab rulluiskudel arendada, kui õiget tehnikat valdad. loe tema blogist näiteks meistrivõistluste muljeid - 100 km/h allamäge uiskudel on midagi adumatut.

ametlikult läbisin 22,05 km. tegelikult oluliselt rohkem, sest aeglasemana kasutasin pidevalt parempoolset trajektoori (ehk raja pikkus oli suurem, distants aga loeti finishijoone ületamisest), samuti ei saanud kiireid ülejala kurve liiga tihti võtta ja sinna kadus palju energiat.

näiteks mais sõitsime trennitempos tunniga trassil 24 km, mis annab paremat aimu võimetest. meele tegi aga heaks, et kevadistest trennidest treener jäi vaid napi kilomeetri kaugusele. arvestades seda, et kell läks mul kinni ca 10 meetrit enne joone ületamist, siis isegi ka poole kilomeetri taha (loeti vaid täisringe). koguhinne asjale aga 5+ - hea rada, mõnus õhkkond, hea ilm ning uute laagrite-rataste koostöös täitsa hea lippamine.

üldiselt on vahelduseks väga vaja seda võistluseelset ärevust ja pinge kogumist. selline mõnus-magus värk. õhtul tahaks taastava sörgi teha.

nüüd vaatan uuesti madalamaid (kergemaid) saapaid ning peaks taas kusagil treeningult end leidma, et stiili lihvida.