ükski piir ei nihku valuta

nii vaikseks kõik on jäänud. siin siis. kiiremat sorti ajad ja ilus ilm ei soosi eriti.

aga. kuna mu esmaspäeva tegi Taavi Sumberg, kel täna veel veidi vähem kui 8 tundi joosta, panengi siia ta eilse blogipostituse. noormees jookseb 15 päevaga 1000 km. erinevalt eelmisel aastal Eestile tiiru peale teinud Kristjan "Elujooks" Puusillast on Taavi kulgemine läbi kannatuste olnud. ehk piire tõstetakse pidevalt ümber.

14. päev

Tänane päev kulges ühest sadamast teise, umbes 43 km vantsides. Hetkel kirjutan praami pealt ja täna oleks minna veel 23 km. Kuna essmärk on 15 päevaga 15 maakonda, ei ole mõtet enam magama minna. Kohe, kui praami pealt maha saan, alustan viimast teekonda järjest. See tähendab tänane 23 + homne 101 = 124 km. Kuna 2 km on varus, lauhutan ka selle ja jätan viimaseks distantsiks 122 km järjest. Täna ma ei maga, püüan kohale jõuda esmaspäeva viimasteks tundideks. Selleks ajaks saan ärkvel oldud 40h. Olles rääkinud enne seda kindlat otsust erinevate kogenud inimestega, pooldatakse just seda varianti. Kuna Peep Vainuga on kokkulepe, et võin talle helistada, teen seda umbes 45 min. pärast, vahetult enne seda viimast hullumeelsust. Sellised tunnid ärvelolekut tekitavad hallutsinatsioone ja paneb proovile mu vaimu veel viimast korda. Millises seisus on mu mõistus 24h pärast, ei oska ma enam öelda. Minu tervis on kontrolli all ja ma jään ellu. Ma ei kompa enam inimvõimete piire, need on käes juba. Ma ei kahetse midagi. Loodan, et Teil on esmaspäev põnevam, kui mul. Tahtejõud on ohtlikult suur.

loodan, et Taavi jõuab kõigest hoolimata lõpuni.

100 km mõnu

lihtsalt üks link ja mõte, mis eilsest saadik aina rohkem meeldima hakkab - veidi enam kui pooleteise kuu pärast toimub tore ettevõtmine Võhandu 100 ehk 100 km kanuu-kajakiga Võhandu jõel.

Kaja elamused piltidega ka paariaastatagusest sõudmisest juurde.

päev hiljem

nonii, noored. ma ei tea, kuidas teistega on, aga täna hakkan aru saama eskalaatorite ja liftide toredusest. pooleaastane jooksupaus tähendas seda, et hommikul voodis püstitõusmise asemel veeresin esialgu põrandale ning siis ajasin end ägisedes-itsitades aeglaselt püsti. justkui oleks uuesti kõndima õppinud.

kodus kolmandalt korruselt allaminek võttis tavalisest paar korda enam aega ja grimasse. ning vandesõnu, kui pärast vaevalist allajõudmist avastasin tuppa jäänud võtmed.

rattasõidu-jõusaali-ujumisega olid puhkusele jäänud sellised lihased, mille eile julmalt (kahetunnine trepilt silkamine pole just pehmeim comeback:P) unest äratasin ja täna tegid nemad sama tagasi. pikem venitus, paaritunnine jalutuskäik ja õhtune läbipõige jõusaalist õnneks panid asjad paremuse poole liikuma. põnev, oligi kole rutiinseks see treenimine muutunud :P

ettevõtmisest paar pildigaleriid ka:
- Kratu fotojäädvustused
- Marttil paar kaadrit
- Hermese spordiklubi käis ka pildistamas

jookseks taas detsembris maratoni?

Kutsub, jälle. Foto: Spordiportaal.

mäletan siiani, kuidas aasta tagasi uudis heategevuslikust Vana-Aasta Maratonist südame põksuma pani ja paar unetut ööd tekitas.

osalesin ja, ehkki unetu öö tõttu vormi realiseerida ei õnnestunud, on siiani meeles see sinakasoranzh hommik, vihmasabin, mudane ja pime lõik ning sama hasardist kaasvõistlejad. raske jooks samuti.

sel aastal ise ilmselt küll kaasa ei tee (tulen fotokaga äkki), kuid ÄP maratoonaritest peaks paar võistlejat ikka tulema.

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

minu uued triibulised

uisutaja, kiire. foto Austria kiiruisutajate klubi.

Üldiselt sai eelmisel nädalal rullitades lõplikult villand, kuidas mõned vaevata mööda veerevad, sina tegeled samal ajal korralikult uisutada rapsida. Niisiis vahetasin väikeserattalised (muide, müün neid, värskelt laagrid vahetatud ja muidu ka head) suurerattaliste vastu. Viimased ületavad diameetrilt mu seniseid rulle 2,2 sentimeetriga ning lubavad üldse kuni 104mm rattad alla kruvida.

Et kui mu laagrivahetuse üle elanud uisud lippasid pärast uute veerevate allasaamist üsna tempokalt, siis ABEC7 ja 100mm rattad teevad oma töö. Kiiresti Samal distantsil (ca 38 km) ajavahe vähemalt viis minutit. Viimane muidu teaduslikult täpne pole, sest foorid jms lõbu võtab erinevatel aegadel erinevalt aega, ent mingi orientiir siiski. Kui ma end nüüd kiirusest sodiks ei sõida (ja T-pidurdamine nõuab veel lihvi), siis võib ehk uisuvärgist ka asja saada. Ehk plaan B, igaks juhuks.

Muidu vaatasin ka rulluisutamise pulsilogisid ning tekkis uus ülesanne. Leida miski rada, kus on võimalik ühtlase tempoga kruiisida. Praegune sikksakk viitab nii fooride rohkusele kui suht populaarsele tervisesportlaste liikumiskohale. Et vist Rocca Al Mare kant võiks sobida?

Ma näen küll, et sellest on viimasel ajal uisublogi saanud. Et tegelikult käisin eelmisel nädalal jooksmas (laubal 17 km, millest esimene 10 vastik ja jooksu lõpp ülimõnus) ja jõusaalis (vahelduseks täitsa hea) ja rühmatrennis Body Pump (tehnika-tehnika-tehnika ehk on veel tiba õppida, et mõjuks, nagu peaks) ka. Ent uued asjad ajavad rohkem elevile.

Maratoonaritest aga käis kolm tiimi Xdreamil. Ehk muljed siin ka peagi.

19 päeva Helsingini

ÄP maratoonar Berliini maratonil. foto Sten-Aleks.

Huvitav nädal oli, mis sisaldas endas nii kellakuuest äratuseta ärkamist, et ära proovida rühmatrenn Body Pump (sellest varajasest asjast võib asjagi saada), ca 10 km tagumise ratta ühe poldita uisutamist (asja funktsionaalsus on muidugi selline, et pidurklotsi kinni hoidev seib tuleb kas ise treida või siis loobuda klotsist, tagavarapolt on õnneks eraldi kaasas. Arrghhh) ja ihuüksi jõusaalis upitamist.

Poldiafääri puhul tänan muidu õnne ja juhust ja teisi, et ta laskumisel, mil poos maalähedane ning reageerimisaeg jama puhul ülikiire peab olema (või ei pea ka, lihtsalt valus on siis), lahkuda ei otsustanud. Oma viga muidugi, et enne sõitu üle ei kontrollinud. 

Kilometraaž jooksule siis vaid 23, uiskudel ca 55-60 km, paar tundi jõusaali ning rühmatrenn siis. Päris tihe kava kokku. Ehkki uisunumbrid tunduvad suured, tundub mulle selle koormus kasinam kui jooksul, eriti sama pulsiga. Lihaseid on vähem töös ning sääre alaosa tundub üldse jõude seisvat, päka tööst rääkimata. Seega rohkem nagu asendustrenn, et end liikumas hoida.

Pärast laagrite vahetust on lipe (ja kaif sõidust) aga hoopis uus tera ning kaalun ka suuremate rataste, võimalik et ka raami, vahetamist. 84mm lubab olemasolev raam veerevaid paigutada ning see on kuue millimeetri võrra suuremad kui standardis kaasa tulid. Lõpevad ehk teiste vaiksed möödakruiisimised ära:P

Püüdsin ratastel ka mõned kiiremad sutsakad nädala sees teha, ent rahvastatud kurvilisel teel on sellega tükk tegemist. Õnneks vastutuul veidi aitas.

Põlv aga tunneb end päris hästi ning teen selle nädala veel rahulikumalt ning ka Helsingisse ehk 19 päeva pärast siiski asja.

Skating in the rain

uisutehnika. joonis Skatecentral.

Laupäeval spordiklubis venitades linna panoraami imetledes-unistades mõtlesin, mida selle põlvejamaga teha, et vähemalt mahutreeningud täis saaks, ent koormust jalapõrutustel vähem oleks. Rattasõit mulle eriti ei istu, sest esiteks pole mul kaherattalist kusagil hoida, teisalt tundub see liiklust vaadates piisavalt ohtlik, et seda mitte harrastada. Sõudmine sobib ka korra nädalas, et see oma võlu ei kaotaks.

Niisiis hankisin hoopis omale neljarattalised. Mu esimene paar ning kunagi ammu olen vist korra ka rullikutega sõitnud (Tallinna Loomaaias, tol külastusel õnnestus mul ka kängurusid liiga lähedalt tahta vaadata, et vibreerisin veidi elektrit täis aia küljes, see selleks). Kuna lapsepõlvest möödus suur osa talvedest jääl, siis mulle uisutamise dünaamika meeldib ning hästi olen selle liikumisega läbi saanud.

Kehva ilma tõttu sain eile Pirita teel üks laiutada (tänan siinkohal seda reguleerijat, ilmaga tegeleb ja õhtul paaritunnise augu veelangemises tekitas) ning katsin paari tunniga pea maratonijagu kilomeetreid. Aeroobses tsoonis olemiseks tuli päris ponnistada ning kiirust arendada. Kui siiani olen arvanud, et kõnniteed jms on pealinnast päris heal tasemel, siis peale rulluiskudega veidi tuuritamist saab aru, kui palju võib näiteks koristamata graniit jalgades vibratsiooni tekitada. Ilmselt rakendab LV tolle puhul ignoreerimistaktikat, et keegi temaga ei tegele-ehk laseb ise jalga. Tolmus ja muust sodist ei räägigi.

Igatahes, koju laekudes mõtlesin „häh, kaks tundi ja ei midagi?“, ent pärast venitusi ja pesu kergele jalutusele minnes selgus, et jalad pole päris tükk aega nii pehmed olnud. Hoopis muud piirkonnad kui pärast jooksu. Täna on selg ka veidi väsinud, sest sõltuvalt tehnikast-poosist (mis mul ilmselt lihvi vajab) saab too piirkond päris tugeva koormuse. Igatahes, tasakaalustatud trenni huvides tasub vist trennikavasse lisada.

Kaalun veel sel nädalal, kas Helsingi poolmaraton tuleb või mitte. Hetkel tundub, et mõistlikum on pinge mahavõtmiseks sellest loobuda ning keskenduda sellele, et põlve liigselt ei koorma, vaid saaks sügiseks korda, et Amsterdamis enesekindlalt ja tervelt stardis olla. Raske otsus, aga vajab langetamist. Muidu on nii, et põed-põed, ent tolku pole ning põletad end hoopis läbi.

Täna jooksma, eks siis homme näis, mis seis.

spordimassaaž - tehtud

mudijad Berliini maratonil 2007. fotograaf keegi ÄP maratoonaritest.

Nädal jälle möödas ning uue kogemusena kirjas spordimassaaž. Kahe massööri mõju ja headust on esialgu hinnata raske, sest tegemist elu esimene kogemusega. Samas kadusid esmaspäevase trenni järelmõjud (pikad jooksuharjutused, mis teisipäeval-kolmapäeval lihasväsimusena tunda annavad) sel korral kohale ei jõudnudki. Nii et vist toimis. Edaspidi vist kord nädalas.

Küll sain teada, et selg ei ole päris sirge (aitäh läpakas) ning reite-säärte tagaküljed kipuvad pingesse kiskuma. Esimestest paremal poole veel see mure, et parema jala reie tagumine lihas on veidi lühem kui vasemal, mis omamoodi paneb pildi kokku, miks parema jala samm rohkem päkale kui kogu jalale kipub minema. Ehk massöör soovitas venitustel sellega arvestada ja veidi rohkem tähelepanu pöörata.

Igatahes, jälle mõned tarkused:

- venitusi tasub teha pikemalt, vähemalt minut lihase kohta. Ei ole siiani mõõtnud, aga ilmselt vähem. Pikem venitus mõjub kaasa ja aitab lihast pikendada. Ultrajooksja Dean Karnazes on väitnud, et ta ei venita. See võib selgitada tema mõnevõrra kohmakat sammu.
- ujumine toimib veidi massaažina – vesi ja liikumine mõjub nahale-lihastele hästi ning lõõgastavalt
- reielihastel jäägeeli toimet proovides hakkab külm, jahutatav pind on niivõrd suur 

Pühapäeval aga tegin poolmaratoni lumises linnas, miinused olid kohal mõlemad, ning tõdesin, et talv on jooksuks päris tore aeg. Palju valgust, kõik rahulik (sõltub kellaajast muidugi) ning jalgadel veidi pehmem.

Doktori soovitatud kuurist saab peagi pool mööda ning esmaspäevani toimis kõik ilusti, eilseks planeeritud tempojooksu vahetasin reedese ujumisega ära, sest säärelihased andsid endast veidi märku ehk nende päris pöördesse ajamise asemel saan veidi vangerdada. Hetkel on 10päevane paus rohuvõtmises (keeruline nimi) ning kasutan vaid võiet, pärast trenne ka jäägeeli lihase maharahustamiseks. Näis, mis sellest saab.

Üldiselt on peagi käes aeg, mil Helsingi poolikule ja Amsterdami täismaratonile end kirja paneme. Uued tiimisärgid peaksid ka peagi kohale jõudma.

How fast can you go?

Raivo mainis ükskord, et pingelistel aegadel on trennisoov ja –huvi suurem kui muidu. Nii ongi. Paar päeva on pingelisemalt kulgenud ja nii olengi õhtuti toimetusest lahkudes jooksusussidele ja „oma rajale“ mõelnud. Eile hoidsin end tugevasti tagasi (taastuspäev ja -nädal) ja venitasin õhtul hoopis kodus. Täna saab nats torust tühjaks lasta – tempojooks.

Rajale lähed veel töömõtetega, aga trennist laekudes on pea tühi, lihastes väsimus ning voodisse kukkumine peab olema hästi sätitud, et poole langemise pealt uinununa ja üles põrgates põrandale ei maanduks.

Natuke teisest, veidi kiiremast ooperist ka. Põnev lugu ilmus ajakirjas Distance Running (panen õhtul kodus siia lingi, kuidas PDFile ligi saab), mis võtab kord kvartalis kokku maailmas toimunud olulisemad-suuremad jooksuüritused. Pärast Berliini maratonil Haile Gebrselassie poolt purustatud maailmarekordit (2:04:206) hakati uuesti rääkima teemal „millal inimene maratoni alla kahe tunni jaksab joosta“. Osad spekulatsioonid lubavad aastast 2012. „Uudisteportaal“ News Of the Future pakub aastaks 2030 ja välejalgseks Etioopia imelast Demeke Rettat.

Igatahes kirjutab lugu sellest, millised on Haile võimed ja VO2 max (ehk maksimaalne hapnikutarbimine ehk aeroobne võimekus. Mida kõrgem VO2 näitaja, seda parem aeroobne töövõime) näitaja praegu. Loo autor leiab, et ideaaltingimustes ning olemasoleva VO2 baasil suudaks Haile juba praegu joosta aja 2.01. VO2 näitaja tal ca siis 82-84 ühikut.

Dubai maratonil paar nädalat tagasi Haile uut rekordit prooviski, kuid distantsi esimeses pooles saavutatud liignekiirus (30 sekundit) maksis lõpuks kätte ja tulemuseks ta enda 2007. aasta septembris joostud maailmatulemusest pea 30 sekundi võrra kasinam tulemus.

Mu VO2 Max näiteks oli eelmisel aastal koormustestil vaid 54. Raivol, kelle parim maratoniaeg 3:30, paari ühiku võrra kõrgem. Teoreetiliselt peaks sellise näitajaga ka alla kolme tunni jõudma joosta. Dr Karu rääkis, et mõnevõrra saab seda näitajat ka trenni tehes tõsta, kuid palju mängivad siiski rolli geenid ja pärilikkus ehk võid küll tahta, aga looduse poolt pole sulle antud. Nii ootangi põnevusega kevadet, et näha, kas aastane (mõnevõrra lünklik küll) treening on tulemust parandanud või mitte.

Kes ja millal maratonis maagilise kahe tunni piiri alistab, on aga sama põnev ootus. Kusjuures, erinevate arvutuste ja analüüside põhjal on 1:48:25 piir, millest inimene ei ole võimeline kiiremini maratoni jooksma. Matemaatika häda kipub teinekord olema ainult see, et ta ei arvesta ei temperatuuri, tuult, hommikust enesetunnet ega jooksja puhkamist. Näis.