Elu mõnusaimad 100 km suuskadel ehk Haanja Suusa100

Hommikune ilu ja 46 hullu Haanjas. Fotod: Hillar Irves ja Võrumaa Spordiliit.

Laupäevane 100 km suuskadel ehk neljas Haanja100 õnnestus seni parima ultrana – plaan sõitu, rada, ilma, olemist ja kulgemist nautida sai täidetud.

Neljapäevani olin kahevahel, kas lähen. Kõhklusteks andis alust nädal varem laastanud kõhuviirus, mis röövis jõu, isu, trennid ning Tartu Maratoni (nuuks). Samas oli sügisest saadik jällegi ilusti sporti tehtud, et kange tahtmine midagi teha. Suusa100, mis oli mulle nüüd neljas, tundus selleks sobivaim – killer rada, samas ilus loodus ning võimalus sügavale enda sisse vaadata (etteheitvas toonis „ma ju teadsin, mis siin ootab, mida ma siia tulin???“).

Jätsin siis otsustamise neljaba õhtuks, kui Pirita metsas tugevama testtiiru pärast nädalast spordipausi tegin. Kõik klappis – määrdest (ehk selle puudumisest hoolimata) jõudis sõita-libiseda, tuju oli hea ning pulss minu poolel. Niiet tuli ikkagi minna.

Et neljas kord, suhtusin esialgu hooletult ning pakkisin reedel üht-teist selga pandavat kotti, et töölt otse mägedesse suunduda. Kontoris Ürno abiga prognoose vaadates selgus tõsiasi, et 250 km ühes otsas võib olla miinus kaks ja teises kümme korda hullem.

Möödus reede pastalainel, mida pärast suvist L’expédition duTour de France´i, polnudki kerge saavutada.

Haanjasse jõudsime 19ks ja teel jõudis temperatuur kraadide kaupa üha sügavamale vajuda ning kohale jõudes tervitaski vist -15 vms. Mis ühelt poolt pani lume ilusti krudisema ning öösel sätendama, ent teisalt hakkas närima – viimati sai nii jahedaga midagi õues asjatatud detsembri lõpus. Sai, aga ei olnud väga meeldiv. Samas püüdsin end lohutada, et kaks aastat tagasi aasta külmimalnädalal Tallinnast-Otepääle suusatades oli veel külmem. Ning sai ka.

Õnneks olin lohakalt pakkides pealinna unustanud vajaliku ja sisse harjutatud sooja aluskihi, samas kaasa võtnud rattasäärised ning ühe marusooja alussärgi. Sai hommikul kombineerida.

Indrek Pak - vabameeste II koht ja mulle määrdemees.

 Suuski polnud hilise otsustamise tõttu määrinud ja nii saatsin nad Haanjas Indrek Paki, hilisem vabaarvestuse 2. koht, hoolde, kes tegi nendega üle öö imet - parim lippamine vist üldse, mis neist välja võetud. Kummardused-kraapsud.

Nende abil sai päev väga ilus ja kiire.

Siis tuli pasta, sünteetilise teki toel läbimärg öö ning hommikupudru. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks on rajale minek olnud – geele-batoone, vahetussuuski polnud 

Start kell 9 oli kõle, -15 vist, näpud jääs. Samas tuli peale esimest ringi soe vest kile vastu vahetada, sest tööd oli üksjagu ning nahk soe. Taandusin rea lõppu, nagu ikka, et mitte massis üksteisele selga sõita ja määret-suuska-end testida. Näole kippus naeratus.

Suusatada on tore.

Edasine oligi lüürika. Päike paistis ja soojendas. Mõte uitas mõnusalt ning rada kestis. Kuu aega varem toimumine aitas kaasa, et rada püsis tugev ning klassikajälg püsis korralik päeva lõpuni. Suusk sõitis stiilis „ma siin paugutan, sa ainult ole mees ja juhi“. Kohupiimakorp ja seemneleib läksid kütteks hästi.

Viimase aasta trenn on läinud ka õigesse kohta – osa pekki lihase vastu vahetatud, osa üldse minema saadetud, jõudu-jaksu on õigeteks asjadeks. Kartsin küll, et kõhuviiruse afäär nädal varem lajatab mingil hetkel ja see sundis tagasi hoidma, ent tööriistu ei paistnudki. Talitseda suutsin end varasematest aastatest paremini. Kui kippuski uljus uhama, mõtlesin, et Urmas (kes korraldas ka ajavõtu) buss niikuinii enne kõikide lõpetamist kuskile minema ei hakka, niiet kiiret pole.

Lippas nii, et vahel tuli pidurdada ka.

Umbes 70 km kandis vahetasin suuski – parema jala oma vasakusse ja vastupidi. Kandid kuluvad erinevalt, oli vahe küll.

Esimestel kordadel on lõpp ikka käest ja väga filosoofiliseks läinud („no miks üldse ei libise?“), sel korral oli puhas kaif lõpuni välja. Viimasele ringile läksin veel mõtte ja tahtmisega koguda veel häid emotsioone, et sõit lõpeks mõnuga ning tahtmisega uuesti starti tulla. Õnnestus.

Niiet seni üks targemini sõidetud ultra. 100 km ja 6.49. Pool tundi kiiremini, ent enesetundelt, fiilingult ning tujult kordi senistest parem elamus.

Esimene päevitus ka olemas.

1. Haanja100 2013. tulemused.

2. Ivar kirjutab sõidust.

3. Uku muljetab samuti.

4. Külli ja Hillar tegid pilti.

Haanja100 Jala ebaõnn ehk võit

Kolmanda Haanja100 Jala start lauba hommikul kell 7. Ultrale läks 60, sprindidistantsile ehk maratoni läbima 15. Foto: Hillar Irves.

Kolmas Haanja100 Jala, mulle teine, algas mulle juba reede pealelõunal. Kui kõhus hakkasid toimuma reaktsioonid, mida ma enne mõõduvõttu pigem eelistaks vältida. Kuna peale suvist rattatuuri sai korralikult trenni tehtud ning vormi hoitud ja parandatud, siis ootasin Haanja100 väga – oli natuke fookuse eest ja põhjuseks, miks mahtu koguda ja trenni minna.

Alustuseks sõitsime 6,5 tundi pealinnast Haanjasse. Libe tee, 10+ autot kraavis ning mõned mõlkimised. Talv tuli ootamatult. Viimane mälestus Haanjast oligi märtsikuisest suusasajast, tingimused olid reede õhtul sinna kohale jõudes sarnased kui pool aastat tagasi.

Pikast autosõidust tingituna jäi öö lühikeseks ning söetablettide kavalusest hoolimata oli hommikul kõhus hell tunne. Et mõtlesin kell 5.30 (rajast 50 meetrit) äratudes üldse edasi magada. Samas, 6,5tunnist autosõitu ei raatsinud niisama raisku lasta minna. „Täna õpid sa õnnestumisi hindama ning kannatlikkust,“ irvitas kõht.

Nii läkski 1,5 tundi hiljem sammumiseks. Kaasas olid kõnnikaikad ning plaan oli kõndi-joosta vastavalt tundele – tõusudel lasin suusaimikat, laskumisel jala sirgu. Rada oli lumine, kohati 15 sentimeetrit ja enamgi lund, ning tõusva päikesega rajale suundunud 60 ultralembi tekitasid pealampidega metsa vahele kadudes meeldejääva pildi ning kihvti meeleolu, mida näiteks massispordiettevõtmistel ei näe ega koge. Mulle see trajektoor sobis ja meeldis, enamgi, kui esimesel korral proovitu.

Esimesed ringid – lipati 6,6 km ringil - otsisin rütmi, kolmandaks tiiruks oli selge, et pingutada täna ei kannata, sest iga mäkkejooks lõppes sellega, et tekkis vajadus üht ruumi kasutada. Hiljem selgus ka, et pulss oli sellistes tingimustes normaalsest 20-30 lööki kõrgem. Vedelik ei teinud ka kaastööd, ei imendunud ja loksus kõhus. Kellestki möödudes oli see kuulda ka.

Kolmandal ringil saigi kõige rohkem endasse vaadatud ning lõpetamise-jätkamise SWOT-analüüs tehtud. Siis neljandal ringil läks järsku väga heaks, mis oli mõistagi petlik ning tuli tagasi topelt järgmisel ringil. Niisiis kõndisin nii kiiresti kui võimalik ning jooksusammu tegin, kuidas lubati. Olemine läks järjest kasinamaks.

Kulgesin alguses Contra ja ta kaaslase tempos - nad sörkisid tihti mööda, kuid tõusudel ja söögipunktides läksin juhtima.

Vahepeal tulid rajale suusatajad. Ja siis lund juurde.

Raja transformeerumine.

Elasin tiiru kaupa ja ühelt poolt valetasin omale, et kaua enam ei jätka ja muud sellist, kuid teisalt tiksus kuklas mõte, et kangutan ikkagi lõpuni. Tahtmist oli nii palju, kuid sellele tegi lõpu 6. ringil libedas mudas jala väänamine ning sündis raske otsus. Skooriks 7 ringi ehk 46+ km. Ultra ikkagi. Aga tuli raskemalt kui kaks aastat varem 82 km. Hea tunne, et niigi läks. Pettumust muidugi ka. Samas tuletas jälle meelde, et tuleb õnnestumisi hinnata, sest alati ei lähe nii nagu plaanid ja tahad.

Et päris jooks jäi tegemata ja nälg suureks, tuleb aasta lõpupoole miskit uut välja vaadata.

Haanja Suusa100 2012 ehk kolmas ravikord

Stardi eel. Foto: Signe Sillasoo.

laupäeval suuskasin siis hooajale punkti panekuks kolmandat korda Haanjas 100 km. toimus Suusa100. kogutõusuga ligi 2,5 km.

mõtled küll, et kolmas kord ja kas saab miskit üllatada. saab.

esiteks algas hommik sellega, et veerand tundi enne starti suusakotist välja võetud relvad, mis eelmisel õhtul määrimisest raha eest tagasi lunastatud, näitasid mulle sellist pilti põhjade all nagu enne määrimist. ehk tellitud määret all polnud. ma ei teagi, kuidas see võimalik on. määrdemees unustas nurgast võtta või midagi? täna ehk selgub.

Üllatus. Flooriga suusad. Foto: Tõnu Vahter.

igatahes mõtlesin ja kujutasin (natuke nutt kurgus) ette, et tuleb vist "naljakas" päev.

õnneks reageeris võistuvõtu määrdemees kiirelt ja pakkus mu nõutust nähes oma abi, vabastades mind kogusest eurodest, samas säästes hulga närvirakke. õnneks nihkus start ka 5 min võrra, et sai ilusti valmis ja rajale viisin kõrgfloori. sellist luksust vist polegi varem suuskadele lubanud. esimestel ringidel poleks eriti tegelikult vahet olnud, mis seal all on (või kas üldse), sest rada oli öistest temperatuuridest veel jäine ning lippas ilusti. või siis alahindan ma floori toimet. Tõnu aga läks peale klassikasuusaga. ja sõitis uisku. elus esimest korda.

Kolmanda Haanja Suusa100 start on antud. Veel on lõbu laialt. Fotod: Võrumaa Spordiliit.

esimesed 4 ringi ehk 20 km kulgesid ca 1:10ga. siis aga hakkas haamer lajatama. seda nii tõsiselt, et mõtlesin 30 pealt üldse maha ronida. jõud lõppes lihtsalt ära ja selle sabas sörkis tuju, mis kiirelt nulli vajus. võimalik, et asi oli alles kolmapäeval lõppenud antibiootikumikuuris ning tõigas, et enne starti õnnestus kahe nädala jooksul korra suusatada ning paar korda sörkimas käia. no ei tea, aga kergemaks see teadmine sõitu ei teinud.

30 km täis tiksudes mõtlesin, et ainult neli veel ja siis on pool tehtud. et kangutab nii kaua ja siis vaatab edasi. või hakkab endale valetama ("ainult üks ring veel"). nii läkski. siis läks ühel hetkel õnneks lugemine sassi ning siis tiksutasin rahulikult edasi, aimamata, mis kell või värk. see sobib mulle kõige paremini.

siis hakkasid saapad mind mõrvama. kohendasin kogu distantsil vist neli korda, võtsin päris jalast ära ning sättisin nii, et oleks parem. et hullemaks ei läinud, sellega end rajalt maha võtta ei tahtnud. hõõrumist polnudki, väänas hüppeliigest lihtsalt valusalt.

Tõus teenindusalale. Sellega oli meil kirglik vihkamise suhe.

päike tuli ka vahepeal välja. see ajas ühe silma naerma, sest superilm oli 10 soojakraadiga, ning teisalt nutma, sest libisemine kadus lõiguti praktiliselt ja sai lumepudrus sumbata. et talvine päike liigub kiirelt, siis muutus varju jääv ala ja päikese sulatada lumi iga ringiga. see oli mõneks ajaks mul meelelahutus, minna avastama, kus nüüd lipe tuli, kust läks.

siis filosofeerisin mantrat korrata, mida eelmisel õhtul Tõnuga Haanjasse sõites olime lobisenud - valu läheb üle, tulemus jääb. ja, valu on nõrkuse lahkumise kehast. ja muud sellist. puhas vaimuproov.

poolelt maalt umbes 80 kilomeetrini olin päris motiveeritud ja tuju paranes ning 40. kilomeetri kandis naases ka jõud. aga neli ringi enne lõppu, kui toidualas veel alles jäänud distants teatavaks tehti, kippus mott jälle ära kaduma. mulle sobib see teadmatuses sumpamine palju paremini - siis ei arvuta ei ringiaegu, hakka uhama või end tükkideks rebima. siin vist algaski sõit minu jaoks päriselt. jõudu oli, tahe vähenes iga ringiga. neist riismetest sai miski tahtejõu siiski kokku.

vahepeal imetlesin veel rajal liikunud öömajapakkuja Silja Suija ilusat vahelduvat klassikasammu ning seegi aitas aega tappa.

95. kandis Tõnuga taas rajal kohtudes ütles ta, et hakkab ka otsi kokku tõmbama. ma lootsin ja aimasin, et see ehk nii ei lähe ja näeb täna ka tõelist tahtejõu demonstratsiooni.

7:25 siis lõpuajaks ehk minut eelmisest aastast kasinam, samas ligi 15 minutit kulutasin saabaste kohendamisele ning üht-teist raiskasin rajal passides veel. sel korral oli eneseületus.

aga noh, kasu polnud ikkagi midagi, sest järgmisel korral jälle. aitäh dr Holdenile.

Eepiline finish - Tõnu, elus esimest korda vabastiili, klassikasuuskadel. 100 km aeg 9:54.

tõeline raudmees aga oli Tõnu, kes võttis võistluse paketist kõik ning lõpetas 9:54ga. seda elus esimest korda vabastiili sõites.

esialgsed tulemused. Tõnu kirjutas enda elamusest ka.

2011. aasta sõit läks nii ja 2010. niimoodi.

nüüd vist rohkem kevadel suuski alla ei pane. vaatan, et asfalt juba lumevaba ning peaks lähipäevil Püssi ka jalutama viima. jube rattanälg on juba tekkinud.

neljapäeval aga tegin üle pika aja ülimõnusa sörgi hilisõhtuses linnas - 14 km 1,5 tunniga. kuna olen eelmisest sügisest saadiks Ironmani (paari aasta perspektiivis) peale mõelnud, siis maitsen sügisel ehk triatloni. Tristari siis. täpsemalt plaanidest varsti.

kuidas korraga Tartu Maratonil, Marcialongal ja Vasaloppetil sõita?

Koht lõpuprotokollis ehk 25 km tehtud. Foto: Võrumaa Spordiliit.


käisin jah nädalavahetusel pealkirjas nimet maratonidel, sest Haanja100l sai igaüks talle meelepärase sõidu numbriga oma ringe uhada ja suuremad olid kõik esindatud.

aga algusest. pärast üsna kasina unega ööd (majutuskohas kolises midagi terve öö) ärkasin selge taeva ja tõusva päikesega. akna taga laiutavad valged hanged ning Haanja suusastaadionilt metsa vahele rada joonistama suunduv traktor tegid meele heaks. tõotas ilusat päeva. haukasin kõhu täis, pakkisin asjad ja tundus, et terve nädala vaevanud mingi haigusevimm vist on ikkagi lahkunud.

vahetus-teenindusalas riietusin, number peale ja jõudsin isegi mõned soojendusliigutused teha. korra veel mõtlesin, et äkki peaks sooja pesu peale pandud spordisärgi jaki alt ära võtma, aga loobusin, sest stardini jäi loetud minutid. kuna gaasi polnud põhja plaanis kohe vajutada, taandusin viimasesse ritta. eelmisest aastast olid meeles selgasõitmised, pidurdamised jms ohtlikud olukorrad laskumistel kui mehed-naised kõik puntras koos.

lähe tuli tõusva päikese käes mõne miinuskraadiga. superhommik. ainsana rikkus idülli pulsikell, mis pakkus näiduks 30 lööki tavalisest kõrgemat starti. nojah.

esimesed ringid olid rasked. vati sees. minekut ja särtsu polnud üldse, samas libises täitsa okeilt. pärast paarikümmet kilomeetrit sain end veidi paremini käima ja soojaks, aga etteruttavalt ütlen, et normaalselt käima ei saanudki. kangutasin ring-ringi kaupa siiski edasi, sest tõusude järel tuli lahe paaristõukelõik vahetusalani, mis oli pikalt mu lemmik.

enamuse rajast ikkagi kangutasin vastu tahtmist, eelmisel aastal oli ikka mõnusam. ei tea, kas tõesti oli miskit haigusejäänust sees või polnud kuuaajatagusest ekspeditsioonist veel ära taastunud. tegin küll nädalase trennipausi ja nädal enne Haanjatki kahtlase olemise tõttu sporti ei teinud. igatahes head tunnet eriti ei tekkinud ja nii otsustasin, et jätkan mugavustsoonis ning matkan lõpuni ära. pooleli ei jäta.

Vist 75 tehtud. Foto: Margus Tinno.


olulisi motivaatoreid oli seejuures kaks - sügisene Haanja100 Jala, kus 100 asemel tuli 82 km, ning kuuajatagune suusatamine ("mees, sa suusatasid neli päeva jutti räiges külmas. täna on ju puhas lust ja lillepidu").

jooma hakkasin pärast kolmandat ringi, soolaga leiba haukama kaks ringi hiljem. müslibatoon ja jook olid seljas kaasas, aga sealt õngitsemine tundus nii tülikas, et loobusin ja haarasin ikkagi joogipunktist. molutasin peatustega vast vähem, kui aasta tagasi.

kusagil 40-50 km vahel tundsin vastikustundega, et suusk üldse ei libise - laskumistel küll sai, aga mujal läks nii palju edasi kui ise tõukasid. see veidi ehmatas, aga läks päikese tõustes ja lume sulades veidi paremaks. määrdemeister tegi pigem sula kui jäise jaoks, järeldasin.

helgem hetk ja tunne tekkis 65 km läbimisel. mõte, et ainult 35 on veel. see oli talutav ja piisavalt väike, et sellest natuke kinni hoida.

Elektroonilise ajavõtu abiline. Foto: Võrumaa Spordiliit.

lõpp tuli 7:20 pärast starti ehk 1,5 tundi eelmisest aastast kiiremini. kergendus oli, aga head tunnet ja rõõmu eriti nagu polnudki. vastuolulisi tundeid tekitav sõit. mäletan, et eelmisel korral oli ikka emotsiooni ja värki, aga sel korral kuidagi tuim värk.

oleks hea ja kerge tundega rajale saanud, suuski vahetanud, oleks ehk mõnikümmend minutit veel maha näpistanud. aga noh, need on oleksid. miinimumeesmärk läbida sai täidetud, kuhjaga täis ka salaplaan vähemalt tund kiiremini sõita.

nüüd? teagi. nädala ehk looderdab, sest vasakul jalal on miskit varba liigesepõletiku moodi. ravib välja ja siis rulluisu-suusaratastele. kuna Võhandu 100 tarvis ka kamp koos, siis saab sel aastal äkki päris ratast ka proovitud. üldiselt on sportlikult miskit motivaatorit vaja. rulluisumaraton tundub ahvatlev, aga hetkel veel liikuma ei pane. pärast mõnepäevast puhkust ehk.

probleemi kirjeldus - Haanja100

nii seisis määrdemehe tööülesandepüstitus. igatahes on tema probleem nüüd lahendatud (suusad määritud) ja minu kord. hommikul stardin teisele Haanja100 suusahullusele. aasta tagasi oli lihtsam startida ja peale lennata, ei osanud midagi oodata. nüüd juba tead ja sätid ja põed veits.

homse teeb keeruliseks ilm, lubab tuisku ja lörtsi, mis võib suusatamisest sumpamise teha. samas öö peaks külm olema ehk hommikul esimesed paar ringi hea lippega. teisalt on mul esmaspäevast saadik miski nõrkus sees. päev-päevalt on olemine küll paremaks läinud, mistõttu otsustasin ikkagi kaasa lüüa, kuid päris korras-Norras ei ole. puhkepulss samas klapib. eks hommikul paista.

igatahes, miinimumeesmärk sel korral läbi teha. üks salamõte on ka, aga sellest pärast sõitu.

hetkel tundub, et sel aastal löön kaasa kolmel 4x100 sarjas. lisaks suusale paadiretk aprilli lõpus ning jalgsi sügisel. motiveerib end seda infot vaadates ehk ka ratta selga istuma.

aga nüüd siis lõunaosariikide poole.

täitsa suusahull talv

kolmas päev 300km suusatamise ekspeditsioonil. Nõunist lahkumine, Otepääni ehk TMi starti veel alla 10km. teeperves uisku laskmine mõjus suusapõhjadele ... joonivalt. Foto: Tarmo Haud.

eelmisel nädalal avanes ootamatult võimalus lüüa kaasa Vasaloppetil ehk suusasõitude kuningal. paar unetut ööd ning endale "jah" ütlemist pöördus töönädala alguseks siiski "eiks", sest töö tahab tegemist. kahju muidugi, rada paistis kiire ja meeleolu oli ka kõrgel. nutsin patja, et järgmisel aastal siis.

mõtlesin, et praalin siin kui kõva saavutus see kahenädalatagune retk ja TM jms olid. aga sellist tunnet polegi peale tulnud. vinge muidugi, kuidas vorm on õnnestunud selliseks timmida, et kannatab mitu päeva sporti teha nii, et endale haiget ei tee ning spordiisu ka alles. et viimasel paari aastal vigastustega palju kokku puututud, siis hindan seda kõrgelt.

muidu kuidagi hästi teraapiliselt mõjus see hullus, rahustavalt. ei oskagi hetkel seda paremini kirjeldada. hästi hea meel, et kaasa lõin ja igal juhul teeks uuesti või teinekordki, ehkki lõppskoor päris maksimumplaani täitmist ei näita. samas olen siiani tervisesse üsna hooletult suhtunud ning alalhoiuinstinkti sisselülitatuna hoidmine laseb edasist hooaega ka kaifida.

sellest rääkides, siis järgmisel nädalavahetusel panen ilmselt suustalvele ilmselt punkti. Haanja100 suursõit, millel mullu kaasa lõin. pärast 300km seiklusel kaasalöömist on distants järjest vähem tähtis, kiiremini sõitmine ei motiveeri ka. päev õues ja looduses ja päikese käes tundub selle juures hetkel kõige ahvatlevam. lendan peale ja lumele jälle uisusuusaga. järgmiseks nädalaks lubab soojalainet. loodetavasti ilmateade eksib.

pärast Tartu maratoni ja suusahullust võtsin mitu päeva täitsa vabalt ning spordiga. sellest transist väljatulek võttis veidi enam aega kui ootasin ning esimene tiir suuskadel, nädal pärast TMi oli kõike muud kui meeldiv. pulsi järgi taastutud küll, aga pidamist polnud eriti (nagu see oleks Tallinnast Otepääle kulgedes mingi teema olnud :P) ja ei olnud lihtsalt head tunnet. eelmisel nädalal aga mõned uisusõidud ja hakkas looma. eile oli juba puhas mõnu. päevadel ja õhtutel on nüüd valgust ka, suusatalve üks toredamaid aegu.

Haanja100 ja siis ilmselt rullidele edasi.

aasta uus ja muud lood

Rulluisutamist mahub plaanidesse sel aastal palju. Foto: Rivo Sarapik, 1 tunni kestvussõidult

vaatan, et uus aasta juba kaks nädalat käinud, et paslik selle aasta sportlikumad lubadused välja käia. et eesmärgid ka omamoodi lubadused, nad sellises vormis esitan.

- Tartu Maraton - kuu aja pärast. suusatatud novembri lõpust. klassikat ka, erinevalt eelmise aasta maratonieelsest ettevalmistusest, mitu korda. hakkab looma.
- Haanja 100 Suusk - märtsis vist
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte)
- 1000+ km matk Hispaanias - võimalik NYC asendaja. äkki kannatab mõlemat.

et sellised mõtted siis. vahepeale mahub loodetavasti palju ja kvaliteetset trenni. loodetavasti sellepärast, et lõpetasin äsja antibiotsikuuri, millega sain lahti bakterist, kes mulle eelmisel talvehooajal palju pea ja kurguvalu ning trennipausi korraldas. loodetavasti ei eskorditud teda mitte üksnes ukseni, vaid visati jõhkralt tänavale, et tagasi enam ei kipu.

aga hooaeg 2010. jäi ka meelde. kirjutasin juba valmis, aga panen eraldi ükspäev üles.

minu esimesed ultratriibulised

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.

Haanja 100 ja ÄP Maratonitiim täna Ringvaates - ainult täna

kes ei saa homme Haanja100 Jala ehk 100km jooks-matkal kaasa lüüa, siis espetsiaalselt teile on õhtul saates Ringvaade üks lõik, kuhu Marko Reikop ÄP Maratonitiimi õhtul homsest hullusest rääkima kutsus. vaadake järele, mis me Raivo ja Signega lobiseme. kell 19 ERRis siis.

aga homsest. püha eesmärk on 100 km. vaim on ammu valmis, keha tundub, et ka. eks homme näis. ilma lubab kuiva ja seltskond on raju. ärevus koguneb, varustus on valmi. niiet tuleb tore päev, ma arvan.

Haanja100 Jala - 5 päeva

jõu- ja iluvõtted maastikujooksult. Foto: Salomon.

... nii ütleb pulsikell. mitte, et see meelest ära võiks minna. pigem nagu meeldiv detail. meie maratoonaritest on stardis kolm - Raivo, Signe ja mina (võibolla lisandub ka Raul). minu eesmärk läbida 100km, kuna joosta palju ei plaani, siis kasutan ilmselt suure osa kontrollajast ära. teised räägivad oma plaanidest ehk ka peagi.

muidu võistlusele kirjas poolsada hullu, eesotsas ultrajooksutippudega, ning Tallinnast stardime ka kahe autoga, et blogis üleskutsele reageerinud hullude seltskonda ära mahutada. tuleb mõnus nädalavahetus. ilma lubab sooja, ent niisket.

pärast 6 tunni võistlust olen korralikult koormust hoidnud ja ega ette valmistada eriti ei oskagi kui et püüda korralikult puhata ning uued maastikusussid (Salomon Speed Cross 2) jala järgi sisse käia. homme saab neid ehk maastikule ka proovima, seni võib rahul olla. kaalun ka keppide kaasa võtmist. äkki distantsi lõpuosas abiks.

muidu olen talihooajaks vaikselt sättima hakanud. jooksu ja spinningut sisse toonud, sest uisutamine taandub peamiselt ilma jõuvõtete tõttu seniselt kolmelt korralt korrale-paarile nädalas sisehallis (tehnikatrenn peamiselt) ning rohkem ruumi muule, lume tulles suusale (loodetavasti). aga enne talve algab järgmisel nädalal puhkus ja trennivaba kuu, mille kõige sportlikum hetk on ehk NYC maratoni finisheerimise nägemine :P ja siis uue hooga.

ja värske ajakiri Jooksja kirjutab palju maratonijooksust ning veidi ka Raivost ;)

tänast 100 km ära viska homse varna ehk lähme jälle hulluks

matkajad Haanjas, taamal Suur-Munamägi. foto: Adventuretreks.com.

täitsa segased, aga veidi vähem kui kolme nädala pärast jälle Haanjasse minek. kui kevadel suusatasin seal 100km, siis sel korral plaanis Haanja100 Jala. nimi vast kõneleb.

kontrollaeg on 16 tundi, start 30. oktoobril kell 6. tõsi, 100km läbimiseks selle ajaga peab ilmselt jooksma päris palju. kuid samas võib just nii palju uhada kui tuju, tahtmist ja vormi on. rajal saab süüa-juua, lobiseda. kõnnitakse 6,25 km ringil.

mul on igatahes elevust juba mitme päeva eest ja uni rahutu - no mõtle ise, start ja finish pimedas ja pealampidega, äge maastik, ilmselt keeruline ilm, pärast kontide soojendamine saunalaval õlle seltsis. äge ju. ja sellele järgneb siis puhkusekuu, mis saab olema spordivaba.

õhtul siis poodi maastikupaput valima, et see lähinädalail sisse käia.

kui keegi siinse blogi lugejaist tahaks ka tulla ja näiteks transpordi-majutust klapitada (püüame midagi stardipaiga ehk Haanja lähedale leida), siis jäta kommentaar.