Neljapäev, 22. aprill 2010

Eesti mees on rauast ehk kuidas suusatada 300 km

Indrek Reisman ja suusad, millega ta 300 km läbi sõitis.


talv on selleks aastaks küll ajalugu, aga toon ühe vägeva saavutuse, millega Eesti suusataja hakkama sai. üks väga inspireeriv, Eesti mehe rauasust tõestav kogemus.

Indrek Reismann, tööajal logistikajuht, läbis Soomes 300 km suuskadel. mitmendat korda. siit tema kirjeldus, kuidas 300 km kulges. võimas.

-----
Naabermaal Soomes peetakse iga-aasta veebruaris traditsioonilist kaugluure patrullsuusatamise võistlust "Kaukopartiohiihto". Korraldajaks Soome Kaitseväe eriväljaõpet tegev Utti Jäägerrügement. Piirkond Utti, mis paikneb ca 170 km Helsinkist.

Üritust korraldatakse Talvesõjas tegutsenud kaugluurepatrullide mälestuseks. Tegevus annab võimaluse kogeda nende kunagisi katsumusi ja tegemisi, õppida tundma ise-ennast.

Seekordne 26.-28.02.2010 toimunud võistlus oli arvult 13.

Soomlastele on see tunnustatud üritus, mille ees neil väga suur austus. Tavapäraselt osalejaid ca 300-500. Käesoleval aastal osales ca 450.

Kogedes aastaid tagasi Kaukopartiohiihto üritust esimest korda ka ise - jäi see enda jaoks hinges väga olulisele kohale. Seda ennekõike oma raskuse ja ettearvamatuse tõttu. Üritus annab võimaluse igaühe jaoks väga ja väga rasketeks väljakutseteks- just nii rasketeks kui keegi neid endale seada tahab!

Korralduse formaat:
Enne starti võtab osaleja endale eesmärgi, mida ta läheb trassile pürgima ja mis pannakse ka kirja.
Põhidistantsid on:
75 km 12 tundi (piiraeg)
75 / 150 km 24 tundi (piiraeg)
150 / 225 / 300 km 48 tundi (piiraeg)

Liikumine toimub matkasuuskade ja kummikutega (sidemekinnitus – kanna tagant tross).
Liigutakse 1:50 000 kaartiga orienteerudes. Iga ca 20-30 km tagant on kontrollpunkt, mis tuleb läbida ja kus fikseeritakse osaleja läbimine. Tee kuidas kontrollpunkti jõuda- valib iga võistleja ise.
Üritusel ei selgitata konkreetseid osalejate järjestuskohti- eesmärk on täita enne finiššit seatud eesmärk ning selgitatakse kuhu läbitud distantsi tasemesse iga osaleja kvalifitseerub.

Enda jaoks oli käesoleva aasta võistlus arvult 6.

Viiel eelmisel osaletud korral olin seatud 300 km eesmärgi saavutanud 3 korral.
Eesmärk 300 km on minu jaoks väga ja väga raske. Samas on just eesmärgi saavutamise ettearvamatus ja selle suutlikusest teadmatus tekitanud endale võistluse ees igakordset aukartust, ambitsiooni ning väga tõsist väljakutset- minna võistlust ning ennast taas proovida. See on olnud ettevõtmiseks, kus on saanud kogeda enese piire ning õppida tundma ise-ennast.

Võistluse teeb ettearvamatuks pikk ajaline kestvus, väga pikk distants, ettearvamatu ilmastik- sajud, külm, märg; reljeefne maastik, võimalikkus teha reljeefsel maastikul orienteerumisvigu, keerukus öisel ajal orienteerudes liikuda, väsimusest tingitud stress, unevõlg, füüsiline kurnatus.

Ennekõike on see võistlus ise-endaga.

Üldjuhul sõidetakse väikeste gruppidena- eeskätt turvakaalutlustel. Kolmel viimasel aastal olen sõitnud üksi.

Viimaste aastate korraldus on olnud selline, kus iga uus 75 km algab ja lõpeb ühest- ja samast punktist. Kuid iga uus 75 km suundub erinevasse ilmakaarde suunduvale ringile ja maastikule.

Enda kogemus on olnud seni selline, et kõrgeimat eesmärki täita (300 km) – see eeldab minu jaoks järjepanu sõitmist ilma magamata. Küll igas kontrollpunktis hetkeliselt peatudes ja süües.

Trassil olev “atmosfäär” on väga meeldiv. Kui kaasvõistlejaid nähakse – heasoovlikult tervitatakse. Strateegia ja taktika valib igaüks enda jaoks ise. Käesoleva aasta eripära oli väga suur lumerohkus.

Esimene 75 km kulges väga hästi. Päevane valges sõitmine (startisin R kl 08.15). Oli hea libisemine ning suutsin vältida orienteerumisvigu. Aeg 10 tundi.

Teine 75 km: Teades, et raskem seisab veel ees- veidi süües, alustasin kohe ilma puhkamata. Hakkas lund sadama. Paar kraadi külma. Lumesadu tegi libisemise väga vaevaliseks ning selliselt liikumine nõudis väga palju energiat. Reljeefne maastik, kaart situatsioonivaene- väga palju aega nõudis öisel ajal sellises olukorras minu jaoks liikuda ning orienteeruda. Trassi raskusest tingitult võttis see meeletult palju energiat. Tegin ca 120. km-l ka olulise valearvestuse. Võtsin eelmisest kontrollpunktist ainult 1l vett kaasa. Hindasin et jõuan järgmisesse punkti kiiremini ja ei ole rohkem vaja. Energiakulu ja vedeliku kaotus oli aga suur- vesi oli otsas, kuid liikuda veel palju. Tekkis lausa ohtlikuna näiv seisund. Valdas meeletu janu, uni ning energia oli täiesti otsas. Peatusin. Sõin lund. Samas nägin kauguses tuld, mis tuli minu suusajälgedes minu suunas. Kaasvõistleja. Küsisin ta käest veidi juua. Ta ei olnud “kitsi Vend”. Olen kordi saanud ka ise sellistes olukordades erinevatel võistlustel kaasvõistlejaid aidata- see kord sain “tasu”. Sõit sai jätkuda ning see sai nüüd taas uue hoo. Kuid siiski trass kujunes erakordselt raskeks. Aeg 13 tundi.


Kolmas 75 km: Pool distantsi oli läbi (150 km), pool veel ees. Lumesadu lakkas ja libisemine paranes. Küll hakkas vaevama uni. Oli õnneks alanud taas valge aeg ning see tõstab alati motivatsiooni ja äratab ka “unest”. Pool selle etapi distantsist osutus väga väljakutseid tekitavaks- kaljune metsaga kaetud maastik. Pidasin oluliseimaks suuta varustus terveks jätta ja orienteerumisvigu vältida. Energiat kulus palju. Ka ühe arvestava orienteerumisvea siiski tegin. Üldjuhul alluvad sellised orienteerumisvead alati ühele reeglile- kui muutud liiga enesekindlaks ja “ülbeks”- siis see ka juhtub / saab kohe ka veaga “tasutud”. Trassi aeg 12 tundi.

Neljas 75 km: Temperatuur oli tõusnud ning hakkas sadama uduvihma. Libisemine muutus taas väga vaevaliseks ning suusatamine sellises olus väga energiat nõudvaks. Oli taas pime aeg – õhtu. Ees ootas öö. Uni vaevas kõvasti. Tihtigi kogesin hetki, kus suusatades olin magama jäänud, ärgates hetkel kui põlved läbi vajusid- nägin suusatades murdosasekundilisi unenägusidki! Võitlesin unega ja pürgisin nii palju kui jõudsin edasi. Teadsin, et juhtuda võib veel kõike, kuid eesmärk on saavutatav! Püüdsin lugeda hoolikalt kaarti- vältides liigset enesekindlust ja vigu. Korra kogesin ka tõelist “unekriisi”. Seda kriisi “ilustas” kogetu, kus ärkasin suuskadel olukorras, kus olin mäest laskumise lõppfaasis kui põlved taas läbi vajusid- olin mäest laskumisel magama jäänud. Kaugel polnud ka puud. Aga see kriitilises olukorras “ärkamine” ja ehmatus seekord ka tõesti äratas. Et vältida unevõlast “ära kukkumist”- ei teinud kusagil kontrollpunktis olulist peatust. Viimased 30 km kujunesid kõige raskemaks. Samas tõstis oluliselt motivatsiooni äratundmine- eesmärk on käe ulatuses.

Finišis. 300 km aeg kokku 45 tundi

Sellel katsumusel õigeaegselt finišisse jõuda- see on sõnul kirjeldamatu väga ja väga õnnelik tunne! Võtan suusad jalast, jalad ei kuulanud sõna. See ei olnud enam kõnd. Keha oli kui kõvasti peksa saanud. Samas hinge valdas õnnetunne.
Ei olnud varem tundnud end spordis energiast/väsimusest nii tühjana.
Sain kuldse tammepärgadega medali numbriga 43 ja diplomi. Mäletan- nr. 42 medali sain eelmisel aastal. Nimelt 300 km 48 tunni piiraja sees läbimise korral antakse nummerdatud tammepärgadega kuldne medal ja 13 aasta sees oli see siis 43. väljastatud medal. Numbrid jooksevad läbi aastate. Kokku lõpetas olnud võistlusel 300 km 48 h sees kolm osalejat.

Enda jaoks oli see 4. Tõeline õnnestumine. Tundsin kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja!

Andis olulist motivatsiooni trassil äratundmine - paljud teised võistlejad ja kohtunikud elasid Su eesmärgi saavutamisele väga soojalt kaasa. Aastatega on saanud paljud nägupidi tuttavaks ning Sind oli tähele pandud ning Su tegemised läksid neile korda!

Küll veel üks katsumus seisis ees - 170 km autosõitu Uttist Helsinki sadamaasse laeva peale- paar korda teel peatudes, sain sellega kuidagi hakkama.
Laevasõidust Eestisse ei mäleta siiski suurt midagi.

Õhtul koju jõudes püüdsin televiisorist Veerpalu 50 km Olümpiasõitu vaadata! Tundsin aimavat Veerpalu pingutust!

Esmaspäev, 19. aprill 2010

natuke rikkis

pagan. sel aastal kuuajase vahega kolmas või neljas nohumoodi asi.

lahkub tavaliselt paari päevaga, erinevad uuringud seni selgust pole toonud. tavaliselt arsti juurde läinuna ka suurt midagi järgi pole olmnud.

perearst arvas nüüd, et äkki vastupanuvõime mingil põhjusel nõrk. igatahes ootan nüüd oma ninakõrvakurguarsti visiiti järgmisel nädalal (siia sulgudesse mõtle ropp sõim teemal, kuidas nn tasuta Haigekassa teenust oota nädalaid, aga raha juurde ja oma analüüside eest makstes saad kohe) ja tarbin erinevaid vitamiine ja muid tugevaid asju.

muidugi võisin sel korral ise ka rumalusega hakkama saada, kui koleõhukeselt eelmisel nädalal rullima minnes riidesse sai ning külmast väljagi ei teinud. või on siis eelmistest kordadest miski vimm ikkagi sisse jäänud. ei teagi. väsimuse saab korralikult välja puhata vähemalt, sest suurt sporti ei tee. kähku tahaks muidugi paraneda, väljas kevad ja selline ilm, et... Lillepi park jõudis ka eelmisel nädalal ära kuivada.

ajakiri Jooksja sai aastaseks. uus number peaks letil saada olema.

ja põlveopist sai aasta. jooksnud eriti ei ole ja vahel annab põlv endast märku ka, näiteks uue alaga (suusk või uisutamine) endast märku ka. muidu bueno.

Kolmapäev, 14. aprill 2010

avasin uuesti suusahooaja

Rullsuusatajad Suverull 2008 võistlusel. Foto: Tehvandi Spordiklubi.

laupäeval möödus nädal viimasest sõidust lumel. sellest hoolimata avasin uuesti suusahooaja.

ettevaatlike sammudega nimelt astusin rullsuuskadele ja tõukasin end Pirita poole veerema. plussid - sõitma saab hakata kodus, vaja pole valmis jälge-rada ning sõita saab ka lumeta. ja noh, kogu see määrimiselogistika, millele kulutasin üksjagu aega ja raha, jääb olemata. rattaid tuleb vahetada, aga harvem kui suusk määret nõudis. ja enamus varustusest (saapad, keppidel vaja vaid otsad ära vahetada, ka kodus tehtav) kasutatav. väiksem sõltumatus ilmast ja rajast. mõnus.

miinuseks muidugi kepitõuke libisema kippumine asfaldil, mis jätab ilmselt jälje tehnikasse, aga eks näis. kiirus vist ka kohati liiga hea. eks näis.

keskmiseks tunnikiiruseks sai paaristõugete ja uisusammu vaheldudes tuli kahe tunni jooksul 18 km. rulluisu välihooaeg sai ka avatud ja juba ka külg maha pandud. püüan peagi pikemalt kirjutamiseks ka aega leida. ilusa ilmaga raske end arvuti taha motiveerida. radadel siis näeme.

ja uusi eesmärke seab ka vaikselt. peagi siis lähemalt.

Neljapäev, 8. aprill 2010

oot-oot, suusahooaeg ei ole veel läbi

ÄP maratoonarid Pirita tervise-suusa-jooksuradadel ühistrennis. Sügis 2007. Foto: Arno Mikkor/ÄP


talv sai küll juba nädalaid tagasi läbi ja lumigi on kesklinnast jalga lasknud, aga suusahooaja lõpetamisest küll rääkida ei saa. kunstlumeringil saab mitmel pool veel sõita, lisaks ootavad kodus sidemete pealekruvimist rullsuusad. äge, ma ütleks.

kui keegi küsib, miks üldse suusatada, siis sain lisaks heale enesetundele, võistlusvõimalustele ning võimalusele veeta sügis-talvel-kevadel palju aega väljas looduses veel ühe vastuse. nimelt selgus eile välirulluisuhooaega avades, et üsna intensiivse ja vastutuulega sõidetud trenni keskmine pulss oli 20 (!) lööki madalam kui viimati sellisel uisutrennil.

tegemist hooaja alguse ning uisuliigutuse meeldetuletusega ning kohati veel rapsimisega, mis tähendab, et pulss on alguses niiehknaa kõrgem. polegi eriti sõnu vaja.

teen ükskord hooaja kokkuvõtte ka. väga vinge talv oli.

pärast 100 km suusatamist on väike probleem järgmise eesmärgi seadmisega, sest latt on üsna kõrgel. rulluisumaraton Berliinis sügisel?