tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.
täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.
Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.
pühapäev, 28. september 2008
uus maailmarekord - 2.03.59
Hailelt uus maailmarekord!
Nimi: HAILE GEBRSELASSIE
Aeg; kümmekond minutit tagasi (12:04)
Koht: Berliin
Sündmus: uus maailmarekord maratonijooksus (2:03:59)!!!
teisipäev, 16. september 2008
Sügisjooks süstis pauerit
Neiud Shnelli tiigi juures jooksusõpru ergutamas Allikas: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi
Pühapäeval Tallinnas peetud SEB poolmaraton kinnitas, et selle aasta Amsterdami maratoni ettevalmistus on sujunud vaatama suht nõrgapoolsele kilometraazile üle ootuste hästi. Paar nädalat tagasi välja hõigatud ideaaltulemusest jäi puudu vähem kui minut.
Stardirajale ronisin veidi ebalevalt. Nimelt tundsin mõningast muret neljapäeva õhtul tehtud lõigutrenni pärast (6*500 meetrit), kus ma pingutasin oma rumalusest veidi üle ning taastumisega tekkisid probleemid.
Asi lühidalt siis selles, et ma kasutan oma jooksudistantsi ja tempo hindamiseks Polari footpodi, mis jooksu kiirendamisel kipub millegipärast madalamat kiirust näitama. Sestap keerasin mis ta keerasin tempot peale, kõige kiirem 500 meetrine lõik jäi mul kella järgi 2:02 juurde (eesmärk oli kõik lõigud 2:00 läbi silgata).
Lisaks tekitas pühapäeval segadust tuuline 10-11 kraadine ilm. Mida selge panna? Otsustasin lühikeste pükste ja pikkade üleskeeratavate varrukatega spordisärgi kasuks Takkajärgi öeldes, oleks võinud täitsa vabalt ka lühikese särgiga joosta, kuna jooks on ikka selline kuum spordiala :P
Aga ok. Poolmaratoni start algas kell 1100 ehk poolteist tundi enne suurt kaost, mis kümne kilomeetri jooksjate ja käijate laviiniga kaasnes :)
Võtsin endale plaaniks joosta seekord lõpuks ometi targalt :) – ehk tõusva tempoga ning teine pool trassist esimesest kiiremini. Lootsin, et üle 4:15/km ei tohiks aeg esimestel kilomeetritel kindlasti minna.
Ma ei tea, kas see oli tingitud sel suvel Eesti vanima kergejõustikurekordi põrmustanud Tiidrek Nurme stardipüstoli pauguga kaasa antud motivatsioonipuhangust, või kiirelt teele lennanud kaasvõistlejatest, aga igatahes esimene kilomeetri läbimisel olin juba patustanud – aeg 4:09. Kuna pulss väga kõrgele ei lennanud (170ni) ning kannatas ilusti ei võtnud ma jalga pedaalilt päris maha. Russalka juures Pirita teele jõudes hakkas tuul kergelt vastu puhuma ning ma püüdsin kellegi selja taha haakuda. Möönan, et oli raske leida endale sobivat tuuletõket, kuna suur osa kiirelt startinud hakkas tempos ära andma – mul oli aga kindel plaan stardikiirendus hoida. Igatahes trügisin üksjagu ettepoole ja kannatasin vastutuult.
Pirita teelt linna poole kannapööret tagasi tehes oli aga juba mõnus pärituul ja jooks läks lenneldes. Esimene 5 km tuli 21:25ga ja pulss püsis ilusti 175 all.
Russalka tagant mere ääres liikusime mööda SEB poolt ehitud rahapuudest ehkki kilomeeter hiljem lükkas pank oma reklaami ümber, teades et tegelikult ei kasva raha puu otsas ja tulge meie juurde nõustamisele :) Ok. Läheb vist juba reklaamiks. Enam ei tee.
Pärast 8 km joogipunkti Mere puiesteel ehk vahetult enne Paksu Margareetani jõudmist tegi üks spordisõber väga tänuväärt tööd, lugedes jooksjatele ette nende hetkekohti (tänud tundmatule siitpoolt). Minu kohanumbriks seal siis 168.
Paksu Margareeta juurest pööras rada korra vanalinna müüride vahele ning liikus linna müüride taga mööda Laboratooriumi tänava kitsast käiku ning pööras Suurtüki tänavale ning Shenelli parki.
Draamateatri juurde teisele ringile lendasin 48 minutit pärast stardipauku. Maad oli kulunud 11 km. Koera sabast oli üle saadud.
Lisasin vaikselt tempot ja tõstsin pulsi 180-185 juurde ning hakkasin kohti võitma. Kilomeetril 13 enne Kadrioru kohvikuni jõudmist möödus minust üks kiirem kahene rong – haakisin neile sappa ja mõtlesin, et kannatan vähemalt Pirita tee kannapöördeni ära ehk niikaua kui tuul vastu. Mõeldud tehtud.
Kilomeetril 16 võtsin ühe Enerviti süsivesikugeeli ja keerasin veel tempot juurde. Kiirus oli 4:10/km ja jalad tundsid hästi kandvat.
Jooksu esimene tagasilöök tuli alles 19 km, kui tuli „ronida“ mööda Rannamäe teed Paksu Margareetani. Sealt sain aga surnud punktist üles ja liikusin tõrgeteta. Finishis jäi isegi veidi jõudu kergeks spurdiks.
Aeg klõpsatas kinni 1:30:52 ehk seitse ja pool minutit varem kui aasta eest. Koht paranes aastatagusega võrreldes 246lt 134ni.
Keskmine pulss jäi 179 juurde, mille alusel võib öelda, et kui oleks rohkem riskinud oleks võinud ehk finishisse ka alla pooleteist tunni vedada.
Ka jooksu spittidega jäin rahule. Esimene 11 km tempoga 4:22km/ ja viimane pool 4:15/km. Justnagu päris.
Igatahes andis Sügisjooks usku, et kevadel seatud kõige optimistlikum maratoni lõpuaeg 3:20 võib Amsterdamis täitsa reaalne olla.
teisipäev, 2. september 2008
Ümber Ülemiste järve – joostud!
Kui kohati liiga tugevaks kiskunud tuul välja arvata oli ilm jooksuks ideaalne. Just selline, mis sunnib kiiresti jooksma, et sooja saada :)
Olin neli päeva varem teinud kodus ühe mõõdukalt kiire tempoga (keskmine pulss 170) kontrolljooksu ning selle pealt seadsin endale sihiks läbida distants 1:00 kuni 1:05ga.
Ca. 14 kilomeetrine ring algas AS Tallinna Vesi territooriumilt vahetult Ülemiste järve äärest. Vahetult peale stardipauku oli üksjagu sebimist, kuna sadakond meetrit pärast starti pidid võistlejad suruma läbi ca. 5 meetri laiusest väravast, mis viis meid järve sanitaartsooni.
Sõelumist jagus veel kilomeetri jagu, kuid pärast seda sai juba rahulikumalt omas tempos liikuda. Olen sõelumises ka ise süüdi, kuna alustasin liiga kiire tempoga. (lootsin arendada tõusvat tempot, kuid liig kiire alguse tõttu läbisin jooksu teose poole esimesest lõpuks siiski minuti võrra aeglasemalt).
Kõige kiirem käik lükati järvejooksul sisse kilomeetritel 3-4, kui trass liikus mööda Vana-Narva maanteed (jooksu ainus asfaltlõik) ning kus tempo kiskus mul 4 min/km juurde ja pulss ronis üle 180. Päike tuli ka pilve tagant välja ja tekis juba väike mõte, et kas alles neljandik kannatatud. Kuuendast üheksanda kilomeetrini liikus rada mööda järve kaldal looklevat kruusateed. Jooksin omas tempos ning tegin sellega ehk kerge vea, kuna tuul rasis päris kõvasti vastu nägu ja pidurdas kiirust. Üheksanda kilomeetri juures põrutas minust mööda üks kolmene jooksjate rong. Haakisin end selle sappa ja hakkasin kannatama. Polnudki kõige hullem. Ja mis peamine, tempo kergelt tõusis.
Viimased kaks kilomeetrit oli paras cross-country - männimetsas mööda kitsast jalgrada, väikestest küngastes üles-alla. Sealt võisin kaotada pool minutit, kuna ma trügima ei hakanud ning kaasvõistlejate tempo, kelle sappa võtsin, langes ca 4:10 min/km 4:40 min/km.
Finishijoon tuli vastu täpselt pool minutit alla tunni. Ajaga jäin väga rahule, kohaga teise saja lõpus mitte väga. Keskmine pulss oli 185 l/min ehk üks löök alla anaeroobse läve.
Igatahes andis 1/3 maratoni läbimine hea aluse järgmise nädala pühapäeval toimuvaks SEB Ühispanga poolmaratoniks.
Kui ilm on mõõdukalt külm ning kõik läheb ideaalselt võib sihtida ka aega alla pooleteise tunni.