uus väljakutse on 575 km pikkune

kuna juuli on veel kaugel, julgeb veidi praalida. otsisin uusi ja järgmisi väljakutseid ning suvele kohaselt rullidel. leidsin. tegelikult juba sügisel, aga nüüd hakkasin mõtlema et miks-mitte. pärast suusaekspeditsiooni tekkis julgust juurde.

niiet panin end kirja Soomes sõidetavale Finline 575km pikkusele uisuultrale. nädal sporti. õues. vihmata (loodetavasti). mmmm.

aga nüüd siis suusatama, asfalti kohati küll paistab, aga ikka märg või kruusane. mõne nädala pärast saab ehk hooaja avada.

uisutaks või jookseks. kuus tundi?

Tallinna Rulluisumaraton Lillepi rajal. laupäeval siis veerejad jooksjatega koos. juuni 2010.


vähendan üleskutsega küll enda poodiumivõimalust, aga seltsis pigem segasem. segasem, mitte et kreisim, vaid mõnusam.

nii et suvele punktipanekuks Lillepi pargis (seal Pirita selveri kõrval) kergliiklusteel saab eeloleval nädalavahetusel kuus tundi kas rullida või joosta. plaanime Jaana, Signe ja Raivoga (vist ka Raul) kohal olla. et ilm lubab kuiva ja soodsat tuult, tahaks 100 km täis sõita. et saaks hooaja lõpuks isu täis või nii.

start-finish avatud kuus tundi, võib rohkem teha, võib vähem. auhindu saab ka.

toimub sel laupäeval kell 9-15. info ettevõtmise kohta siit. tulge ka.

Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton

laupäevane ettevõtmine on lõunapool esikaaneuudiseks jõudnud - Haanjas sõideti Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton. see 100km muutus just veel väärtuslikumaks :P

üldiselt tegin eile pärast pühapäevast taastustrenni uue harjutuse. kuna libisemine oli kasin (märja lume peal viimasepeal, aga kergelt niiskel kippus pidurdama), siis ei olnud tunne just parim. tasub ilmselt pidurit vajutada ja hoian nädalavahetuseni nüüd madalat profiili. laupäevasest pingutusest ikka korralikult vaja ära taastuda.

pühapäeval plaan rullidega ka hooaeg avada.

Võhandu Maratonil ehk 100 km pikkusel kanuusõidul tahaks kaasa lüüa. suurvesi tõotab huvitava sõidu tuua. vaatab, logistiliselt keeruline võistlus. samas ligi veerandtuhat tiimi juba kirjas.

tagasi, ma enam ei tea, vol mitmes

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.

kui pulsivöö patarei millalgi märtsis tühjaks sai, ei kiirustanud pärast oppi seda ümber vahetama, sest trenni niikuinii normaalse mahuga teha ei saa ning pulsinumber lihtsalt traumeeriks silme ees. kuu aega tagasi lahkus käelt ka kell, sest rihm pooldus (Polari RS800 mingi seeria häda pidavatki olema). oligi parem, kellaaeg kippus ka vaikselt ahistama.

nüüd eelmisest nädalast tunnen neist täitsa puudust ja tuleb vist asjad korda õiendada. eelmisest nädalast võib uiskudel tegemisi jälle trenniks nimetada ja eile hõiskasin mitu korda kui Pirital taganttuulega rekordaegu sõitsin. hakkab looma ja tunnetus tagasi tulema. jooksma üldse ei kisu. sorry :P

muidu on meil uiskudega üks väike happening plaanis, nagu kevadel Patkuli tõusude ja 3h spinnitrenn Al Mares. kuulutab peagi välja.

pühabal käisin teist tunni kestvussõitu pildistamas, kuna ise polnud eriti üle 10 korra veerenud, siis sel aastal kaasa ei löönud. polnud mõtet end lõhkuma minna. mõned fotod siin www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

tagasi rajal vol mitmes

aga mina käisin eile uisumaratonil. kirjutasin pikemalt oma rulluisublogis.

Sten, muide, lahkus minu andmetel eelmisel nädalal Nizzasse raudmehevõistlusele. sõidab laevaga Saksamaale ja sealt läbi riigi siis rattaga stardipaika. terasmees, ma ütleks. start igatahes 28. juunil. niiet hoiame pöialt.

muidu mu opist taastumine on täitsa normaalselt sujunud. kirjutan lähipäevil lähemalt ka. spordi juurde naasemisest.

siiber ja kopp

ööjooks. foto Adam Colton.

sügisel taas lippamisega alustades olen mitu korda tõdenud, et päris raske on neid samu radu joosta, mida aasta tagasi ja ka kevadel regulaarselt mõõtsin. pimedus, oranzh tänavavalgus, kohati vihmast läikv asfalt ning tühjad-üksildased tänavad. et mõjub rusuvalt. nii olengi uusi kaari mõõtnud ja Pirita suunda hoopis vältinud ehk kesklinnas ja selle ümbruses tiirutanud. jooksu pluss rulluisu ees - sile asfalt pole kõige olulisem eeldus tegelemiseks.

osad mixid, mis sügis-talvel rajal aega aitasid sisustada, olen ka iPodist välja tõstnud, sest ei saa neid enam kuulata. kuidagi ängistavalt mõjuvad ja tuletavad samuti seda pimedat aega meelde.

kõige selle moraal, et rohkem vaheldust tasub trenni tuua-viia-panna-hoida-jne. niiet praegu eriti ei põegi talvel asfaldil uisutamise pärast, vaid katsetabki erinevaid asju. muidu on kevadeks kopp ees - isegi, kui keha tahab, siis vaim tõmbab pidurit. nii lähemegi näiteks ülehomme Sten-Aleksiga Viru MyFitnessi, kus hilisõhtune siseratta ehk spinnitrenn.

küll on hea tõdeda, et jooksu pealt uisule on oluliselt lihtsam minna kui vastupidi. jooks koormab lihtsalt keha piisavalt, et sobib põhjaks paljudele aladele.

elu uisuratastel ehk rulluisk.blogspot.com

vaatan, et uisuteemat hakkab siia liiga palju tekkima. tegin selleks eraldi blogi - Elu uisuratastel.

kelle mure on ohutus?

nutt ja hala, aga üks asi häirib kohati jalgrataste või uisutamisega sportliku aktiviteeti harrastavate tegelevate juures tõsiselt. nüüd mõned kuud ratastel kulgenuna julgen üldistada. tähelepanek peamiselt Pirita tee ja veidi ka Rocca Al Mare tee põhjal.

et kaitsmed on out. enamus, kes mulle eile tunni ja veerandi jooksul Pirita teel vastu veeresid, ei kandnud kaitsmeid. lugesin kokku vist kaks uisutajast kiivrikandjat ja ühe ratturi ning mõned muude piirkondade kaitseid kasutavad tegelased. aga liiklus oli suveõhtule ja ilusale ilmale kohaselt tihe.

üldse tundub, et kaitsmeid kasutavad ratastel-uiskudel vaid need, kellel tundub profim varustus ning paremad oskused olevat.

kiivrid ei näe ju enam väga koledad välja ega kaalu tonne? ja osa vastutust jagaks siin ka poemüüjale, kes kiirelt liikuva vahendi kliendile müüb. võimalik, et seda osades spordipoodides tehakse, ent minu senine kahe uisupaari ostmise kogemuse põhjal ei tundnud kumbki kaupmees huvi, kas ma sõita oskan, on mul korralik kaitsevarustus või tohiks tema mulle ühe ägeda pead kaitsva kooriku müüa.

eriti oluline peaks see olema inimesel, kes hangib oma esimest paari sõiduvahendeid, see paistab ju juba poes proovitiiru tehes silma. jõle palju on selliseid, kes on esimesi kordi uiskudel, samm on ebakindel, kõrvas karjub muusika, ent ei ühtki kaitset keha ümber.

meenus siis dialoog ühe autojuhiga.
kolleeg istub esiistmele juhi kõrvale.
juht "miks sa turvavööd peale ei pane?"
kolleeg "ma usaldan sind"
juht "mind küll, aga kas ka kõiki teisi juhte?"

nii ongi, et võid end ja oma uiske usaldada, ent kui keegi sulle rattaga ette keerab või kellegi koer rihma otsas ootamatult risti üle tee lippab, siis haiget saamise taset annab alandada. nüüd mõtlengi, et teeks ükskord tiiru väljas ja küsiks igalt kaitsevahenditeta vastutulijalt "kus Sinu kiiver on?".

hea oli eile aga see, et Pirital oli üks teelõik, mis muidu oksterisu all ja uiskudel suurel kiirusel riskatne läbida, ära puhastatud. osalt vist isegi pestakse tänavaid. kiitus.

nädalavahetusel Stamina Rahvarulli järgmine etapp. tugev huvi on osaleda, kui see vaid pea 40 km Tallinnast ei toimuks.

ja tegelikult käin ikka veel jooksmas ka. lihtsalt selle juures on vähem avastamist;)

rulluisuvõistlus - check

esimene uisuvõistlus selja taga. harrastajate ettevõtmisele olid pea kõik tulnud madala saapaga, mis lubas aimata kiiret sõitu. oligi. et olin viimase pooleteise kuu jooksul vaid kolm korda uiskudel veetnud, veidi pelgasin seda.

algus oli kiire ja esimese veerandtunniga pingutasingi tempoga veidi üle ning siis lasin kiirust alla, et pulssi veidi rahustada. tundus, et osad tegid sama vea ning kiirust tõmmati veidi maha. liidrid sellest muidugi end härida ei lasknud ning kulgesid omas tempos. Kert Keskpaik kattis tunniga 34 km. see on ikka päris sõge, mis tempot annab rulluiskudel arendada, kui õiget tehnikat valdad. loe tema blogist näiteks meistrivõistluste muljeid - 100 km/h allamäge uiskudel on midagi adumatut.

ametlikult läbisin 22,05 km. tegelikult oluliselt rohkem, sest aeglasemana kasutasin pidevalt parempoolset trajektoori (ehk raja pikkus oli suurem, distants aga loeti finishijoone ületamisest), samuti ei saanud kiireid ülejala kurve liiga tihti võtta ja sinna kadus palju energiat.

näiteks mais sõitsime trennitempos tunniga trassil 24 km, mis annab paremat aimu võimetest. meele tegi aga heaks, et kevadistest trennidest treener jäi vaid napi kilomeetri kaugusele. arvestades seda, et kell läks mul kinni ca 10 meetrit enne joone ületamist, siis isegi ka poole kilomeetri taha (loeti vaid täisringe). koguhinne asjale aga 5+ - hea rada, mõnus õhkkond, hea ilm ning uute laagrite-rataste koostöös täitsa hea lippamine.

üldiselt on vahelduseks väga vaja seda võistluseelset ärevust ja pinge kogumist. selline mõnus-magus värk. õhtul tahaks taastava sörgi teha.

nüüd vaatan uuesti madalamaid (kergemaid) saapaid ning peaks taas kusagil treeningult end leidma, et stiili lihvida.

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

sügishooaeg alaku

puhkus sai läbi. veidi üle kuu aja ei ole jooksusamme teinud (bussile lippamine ei loe) ning see on ühtlasi ka viimase paari aasta suurim paus jooksmises. mõtlesin, et raviks end hädadest terveks ning nii olengi rahulikult võtnud ja ratast sõitnud ning jõusaalis raskusi üles-alla ja teistesse kohtadesse tõstnud.

reisil oli jooksuvarustus küll kaasas, ent mõtlesin, et kui tuju või kindlustunnet pole, siis ei tee. pealegi andis põlv end paari korral tunda ning seetõttu ei ponnistanud, süümekaid ka õnneks polnud. välja arvatud siis, kui Berliini tänavail ja pargis kergel jalal lippajaid nägin. aga 10-12 tundi jalgsimatka linnas ja maastikul on ka korraliku koormuse eest, millele viitab mõningane kaalukaotus.

kui rattal pulssi üles saada ei ole õnnestunud (mis viitab mõningale põhjale), siis laupäevane uisutiir oli küll üllatus. võimalik, et asi oli varajases hommikutunnis ja tugevas vastutuules (vastutuult ca 10 km ots 28, allatuult 21 minutit), ent mitte eriti rassides õnnestus rahuliku trenni asemel vaat et tempojooksu pulssi hoida. uiskudega on pulss ikka madalam püsinud kui jooksul.

igatahes olen nüüd välja puhanud ja kevadel kogutud unenälja tasa teinud ning nüüd on juba mõnda aega tohutu jooksutrenninälg. täna olemegi tuttaval Kalevi staadionil.

põlvest saab edasi nii, et peagi lõpeb üks kuur (pmst kõhre toitmine, kestab 3 kuud) ja siis uuesti arstile. veider on see, et põlv annab tunda ebaregulaarselt ning erinevates poosides ehk üht liigutust või asendit, millal tunneks, polegi. massöör arvas seepeale, et prooviks teipimist. sellest võib abi olla. sellest siis nädalapäevade pärast.

pane ise pealkiri

minek. Berliini maraton 2007. foto Raul.

Palju vett vahepeal merre voolanud (ma täpselt muidugi ei tea, kui palju nädalaga voolab) ja kilomeetreid kogunenud. Kuna eelmisel nädalal oli mahutsükli neljas nädal ehk rahulikum ehk mahult kehal koormusega harjumiseks tagasihoidlikum, kogunes treeningtunde pea seitse, millest mahutrenni jooksu-uisu näol 4,5 jagu. Ajaliselt lisa tuli siis jõusaalist, kus korralikult ja kiirustamata tehes kulub 2-2,5 tundi. Seda aega tahaks edaspidi lühendada. Trenne tuli aprillis üldse kokku 22.

Uisutamine ja jõusaal lippamisele vahelduseks on hästi mõjunud, teatud osad jalgadest ei saa jooksuga eriti koormust, ent sedasi on võimalik ka neid piirkondi tuunida.

Eile aga möödus päikese käes staadionil 9 km lenneldes ning üldse tundub kõik hetkel ilus. Põlv annab järjest vähem tunda ja tunneb end üha paremini ning laupäevane 15 km oli ka puhas kaif ehk vormist jooksumahu kahele trennile kahanemise tõttu päris räbalaid jäänud pole.

Seega moraal, et uisutamisega saab aeroobset koormust hästi ning see aitab vormilanguse vastu ka. Tõsi, kiiruslikud omadused tiba kannatavad, sest paar nädalat tagasi tehtud testfartlekil näitasin küll head kiirust (4 min/km näiteks), ent edasiminek oli veidi raskevõitu.

Nüüd enne suve ilmselt kiirusega enam jamama ei hakka, sest tundub, et kiiruse tõustes kasvav põrutus ja surve põlvedele on see, mis hetkel liigesele hästi ei sobi. Juuni puhkan ka, nii et saab ehk juulist uuesti korralikult ree peale.

Õnnestub neljapäeval ehk uisutrenni ka vaadata. Tehnikat saab hullult parandada. Vaat näiteks uisuspetsi Eddy Matzgeri videot, kus ta tehnika nimega double push üksikuteks liigutusteks lahti lammutab. Peen.

Järgmisel nädalal veel ühine laagerdus enne suve.

Täna massaaž, teisipäevad on viimasel ajal seega eriti meeldivad.

minu uued triibulised

uisutaja, kiire. foto Austria kiiruisutajate klubi.

Üldiselt sai eelmisel nädalal rullitades lõplikult villand, kuidas mõned vaevata mööda veerevad, sina tegeled samal ajal korralikult uisutada rapsida. Niisiis vahetasin väikeserattalised (muide, müün neid, värskelt laagrid vahetatud ja muidu ka head) suurerattaliste vastu. Viimased ületavad diameetrilt mu seniseid rulle 2,2 sentimeetriga ning lubavad üldse kuni 104mm rattad alla kruvida.

Et kui mu laagrivahetuse üle elanud uisud lippasid pärast uute veerevate allasaamist üsna tempokalt, siis ABEC7 ja 100mm rattad teevad oma töö. Kiiresti Samal distantsil (ca 38 km) ajavahe vähemalt viis minutit. Viimane muidu teaduslikult täpne pole, sest foorid jms lõbu võtab erinevatel aegadel erinevalt aega, ent mingi orientiir siiski. Kui ma end nüüd kiirusest sodiks ei sõida (ja T-pidurdamine nõuab veel lihvi), siis võib ehk uisuvärgist ka asja saada. Ehk plaan B, igaks juhuks.

Muidu vaatasin ka rulluisutamise pulsilogisid ning tekkis uus ülesanne. Leida miski rada, kus on võimalik ühtlase tempoga kruiisida. Praegune sikksakk viitab nii fooride rohkusele kui suht populaarsele tervisesportlaste liikumiskohale. Et vist Rocca Al Mare kant võiks sobida?

Ma näen küll, et sellest on viimasel ajal uisublogi saanud. Et tegelikult käisin eelmisel nädalal jooksmas (laubal 17 km, millest esimene 10 vastik ja jooksu lõpp ülimõnus) ja jõusaalis (vahelduseks täitsa hea) ja rühmatrennis Body Pump (tehnika-tehnika-tehnika ehk on veel tiba õppida, et mõjuks, nagu peaks) ka. Ent uued asjad ajavad rohkem elevile.

Maratoonaritest aga käis kolm tiimi Xdreamil. Ehk muljed siin ka peagi.

19 päeva Helsingini

ÄP maratoonar Berliini maratonil. foto Sten-Aleks.

Huvitav nädal oli, mis sisaldas endas nii kellakuuest äratuseta ärkamist, et ära proovida rühmatrenn Body Pump (sellest varajasest asjast võib asjagi saada), ca 10 km tagumise ratta ühe poldita uisutamist (asja funktsionaalsus on muidugi selline, et pidurklotsi kinni hoidev seib tuleb kas ise treida või siis loobuda klotsist, tagavarapolt on õnneks eraldi kaasas. Arrghhh) ja ihuüksi jõusaalis upitamist.

Poldiafääri puhul tänan muidu õnne ja juhust ja teisi, et ta laskumisel, mil poos maalähedane ning reageerimisaeg jama puhul ülikiire peab olema (või ei pea ka, lihtsalt valus on siis), lahkuda ei otsustanud. Oma viga muidugi, et enne sõitu üle ei kontrollinud. 

Kilometraaž jooksule siis vaid 23, uiskudel ca 55-60 km, paar tundi jõusaali ning rühmatrenn siis. Päris tihe kava kokku. Ehkki uisunumbrid tunduvad suured, tundub mulle selle koormus kasinam kui jooksul, eriti sama pulsiga. Lihaseid on vähem töös ning sääre alaosa tundub üldse jõude seisvat, päka tööst rääkimata. Seega rohkem nagu asendustrenn, et end liikumas hoida.

Pärast laagrite vahetust on lipe (ja kaif sõidust) aga hoopis uus tera ning kaalun ka suuremate rataste, võimalik et ka raami, vahetamist. 84mm lubab olemasolev raam veerevaid paigutada ning see on kuue millimeetri võrra suuremad kui standardis kaasa tulid. Lõpevad ehk teiste vaiksed möödakruiisimised ära:P

Püüdsin ratastel ka mõned kiiremad sutsakad nädala sees teha, ent rahvastatud kurvilisel teel on sellega tükk tegemist. Õnneks vastutuul veidi aitas.

Põlv aga tunneb end päris hästi ning teen selle nädala veel rahulikumalt ning ka Helsingisse ehk 19 päeva pärast siiski asja.

maratoonarist mehhaanikuks

Rulluisuratta läbilõige. joonis Rulluisuklubi ABEC.

Mõtlesin, et rulluisutamine on pigem nagu asendusala jooksule, aga selgub, et saan sellega veidi ka sügavamaid mehhaanikaalaseid teadmisi meelde tuletada. Pühapäevane vihmas rullitamine päädis sellega, et eile õhtul tekkinud idee, tõusta täna hommikul päikesega (või mõned hetked hiljem) ning teha üks kiirem tiir, lükkus siiski õhtusse.

Nimelt jäi mul pühapäeval enne märjale pinnale minekut lõpuni lugemata üks lause, mille lause esimene pool ütles, et pärast märjas sõitmist tasub uisud ja rattad kindlasti ära pesta ja kuivatada, ning lause teine pool, et eraldi tähelepanu laagritele, mis lahti võtta ja kuivatada ja õlitada. Eile õhtuks loobus koostööst ühe tagumise ratta laager ning streikisid ka teised ning täna lähen süvenen tehnoloogiasse veelgi, et uued liikurid saada. Olemasolevad laagrid nimelt pole hooldatavad-õlitatavad. Ühepäevaliblikad siis. Uued puksid on ka kotis ning õhtul avan minigaraaži. Polegi midagi ammu rubriigist DIY (do it yourself) katsetanud.

Maakeeli juhend, mis mul ka abiks ehk Oliver kirjutab (koos fotodega), kuidas ta enda uiskudel laagrid hooldas.

Põlv on aga on juba täitsa kobe (jooksu, mitte mingites muudes mõtetes) ja kindlam kui viimastel nädalatel, tänan küsimast. Ent jooksuga olen siiski veel veidi tagasihoidlik ning hajutan riske muude treeningutega. Näiteks idee käia homme enne tööd (7.30) miskis grupitreeningus tundub jumekas. Loodetavasti ka homme hommikul.