Tahtejõu Tuur ehk 756 km rattal ehk härrasmeeste ühisveeremine

Tahtejõu Tuur ehk tiir ümber Eesti - 24.-26.10.

Pärast augusti lõpus sõidetud 600 km pikkust rattaringi tundus nagu vara hooajale joon alla tõmmata ja nii kiskus suu naerule, kui Hawaii turunduspealik Priit septembri lõpus teatas „Tahtejõu Tuur – aitame koos ühel karmil unistuseltäituda“. Panin kohe kirja.

Aga üldse mitte keha, vaid pea pärast (ja natuke ka laiskusest - üksi ilmselt ei viitsiks nii). Miks (te selliseid asju teete)? Nii küsitakse tihti. Lisaks maandamisele (kes joob nädalavahe, kes sõtkub sadulas) saab ultraspordist minuarust hästi elu õppetunnid. Kontsentreeritult – antud juhul kolme päeva, aga ka 4-5 tunni või päeva jooksul.

Sügisene Eestis - ilus ja värviline. Fotod Tõnu Tunnel (www.tonutunnel.com)

Ei usu? Lahkame näiteks ühe nalja, mis tuuril ka ringles:

Küsimus: kuidas teha nii, et 200 km rattasõit oleks lühike?

Vastus: sõida enne kahel päeval ligi 300 km.

Seda filosoofiat kannatab igale poole mujale ja olukordadesse ka üle kanda. Tahtejõuga sõidetul aga meenutas veel kolme tõsiasja.

I päev – Tallinn-Pärnu-Taagepera (ca 280 km) – mõnikord tuleb lihtsalt minna.

Isegi siis, kui on hirm ning parema meelega lööks käega. Stardi eelõhtul oli hirm. Ähvardav vihmaprognoos oli lahkunud, aga H2O asendas tuulekülm 16 miinuskraadiga. Kui soojemaga suudab keha end soojana hoida ning pole hullu, kui kuskilt varustus ei pea, siis külmakraadide lisandudes kompromisse ei lubata ja iga eksimus võimeneb-kuhjub ning ebameeldivus kasvab. See on meelde (ja näpuotstesse) süüvinud kolme aasta taguselt -28 kraadiga TallinnastOtepääle suusatamisest.

Et justkui ei tahaks minna. Aga see pole ju lahendus - keda alla andmine enne rõõmustanud on?

Ilmale väärilised vastased.

Soojad-veekindlad talvesaapad sain kätte neli päeva enne ja proovida kaks korda. Kindaid ja talvepükse aga ei jõudnud kordagi sõitma viia ning sellest sain omal põlvede külgedel valusad kohad, sest üks õmblus surus tobedalt ning kohendamisega seda paika ei saanudki.

Samas, võib-olla ka hea, et seda jama varem ei avastanud – oleks veel ühe asja pärast stardi eel põdenud.

Aga tühja neist – valu läheb peagi üle ning ideaalseid tingimusi pole kunagi ning neid ootama jäädes jääb üldse elamustest ilma.

27.10 ehk teise päeva start. Sai tulesid ka vilgutada.

II päev – Taagepera-Osula-Luunja-Tudulinna (ca 280 km) - enne valu ja siis võlu.

Jalad käisid teisel hommikul ilusti ringi ning hämaras teele läinud tiim (kihvt pilt – vilkuvad tulukesed ja 30 velosõpra) tõmbas peagi hoo üles.

Mulle oli selle hommik tuuri vastikuim – vale otsus eelmise päeva riietust vahetada tähendas esimesse punkti vibreerides jõudmist ning turbokiirusel riiete vahetust (meeldetuletus: mis töötab, ära torgi), sest aega oli ca 5 min. Lisaks jätkas päev varasem vastutuul küljelt – kui vastutuulega saab pundi sabas puhata, siis küljetuulega on igal pool raske.

Peagi tulid aga taganttuulelõigud, kihvt üles-alla profiiliga Postitee, lõuna Luunjas ning Tudulinna mäe otsa ronimine. Ja soe tuba, kus tuul vett silmast välja ei puhunud.

Jah, Eesti.

Takistusi esineb pidevalt – vigastus, haigus, viltu läinud projekt tööl jne - ja senised spordikogemused näitavad, et tõkkeid tasub teadvustada („jah, praegu on küll kuradi raske/nõme/külm/kuum/vesine, aga ma annan maksimumi ja peagi saan selle, mida tahan“) ning keskenduda hoopis sellele, kuhu plaan välja jõuda.

PS. Keda huvitab, mis tunne oli katkestada?

III päev – Tudulinna-Kunda-Tallinn (ca 210 km) - hinda seda, mis sul on.

Kere aimas kolmandal hommikul pärast hommikusööki, kui hakkasin sooja alussärki selga tõmbama, jälle halba ning pani hommikusöögi sees vurrina keerlema. See paraku sadulasse minekust ei päästnud.

Ikka edasi.

See tuletas aga meelde, et neid hetki, mil kõik on hästi, on paslik kaifida enne, kui järgmine mitte nii meeldiv asi tähelepanu nõuab. Mitte olla pidevalt viril ning püüelda järgmise töö, aerodünaamilisemate jooksude või uute kingade poole.

26.10 ja tsemendipealinn Kunda. Poleks ratturid sealt läbi sõitnud, poleks seal sel päeval värve olnudki.

See ei tähenda, et ma arengut ei hindaks. Vahel kaob lihtsalt seda taga ajades ära rõõm tänasest, hetkest, ja siis libisedki läbi päevade, ilma et suurt miskit meelde jääks. Seda, mis on hästi olnud, märkab siis, kui seda enam pole. Aega aga tagasi ei keera.

Ca 756 km hiljem ehk 26.10 kell 16.30 finishis Pirital. Tehtud.

Nii et esimeste päevade raskus kahanes oluliselt, kui tuli iiveldava olemisega tuules punti vedada, lootes et hommikueine ikka sees püsib (püsis).

AITÄHID

1. Raunole inspireerimast

2. Priit ideed teostamast

3. Hawaii Expressile jt toetustiimile – pedaalijaile täiesti murevaba korraldus, ole ainult ja sõtku

4. Kaaspedaalijad – aitäh tuulevarju eest. Koos jõuab kaugemale ja kiiremini.