uus maailmarekord - 2.03.59

tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.

täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.

Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.

promineeruv mediaalne plica

Põlv, vajalik liiges. joonis Wikipedia.

Massöör tutvustas mind eile raamatuga Terviseriskid lihastreeningus. Ehmatusega avastasin, et mitu harjutust, mida näiteks seljale-kõhule teeme, tekitavad alaseljas põhjendamatu ülekoormuse. Olen seda paaril korral ise ka täheldanud, ent ei osanud seda eriti tähtsustada. Igatahes, arstid osasid harjutusi just ülekoormuse tõttu teha ei soovita, õnneks on ka alternatiivid piltidega juures.

Olümpiakomitee Raamatukogu sari on jooksjale üldse tänuväärne lugemismaterjal. Jooksja tarkvara ning Sportlase toitumine on näiteks need, mida aegajalt ikka kätte haaran ja üht-teist meelde tuletan. Nüüd vaja veel leida venitustele keskendunud teos.

Raamatutest veel nii palju, et kohale jõudsid Paul Tergati, Haile Gebrselassie ja Paula Radcliffe`i raamatud. Esimese tarbisin reede õhtul enne uinumist ja ootasin veidi enam Tergati elulugu, sest trenniplaanid on küll huvitav vaadata, ent tegemist väga individuaalsete asjadega.

Küll jäi raamatust meelde mõttetera, mitte kunagi katkestada, sest kord seda teed minnes teeb jooksja seda uuesti. Ainus vabandus võib Tergati arvates olla vigastus, mis edasi joosta ei lase.

Laupäeval käisin Keskhaigla taga veokis lebamas, et põlvest MRT analüüs teha. Tulemuse sain kätte ja viin täna ortopeedile näha - kõhrede ja kõige muuga, mille katkiolekut enim kartsin, on kõik korras. Diagnoos - promineeruv mediaalne plica. Nüüd on veel vaid paar tundi pinevat ootamist, mida see mu jaoks tähendab.

How fast can you go?

Raivo mainis ükskord, et pingelistel aegadel on trennisoov ja –huvi suurem kui muidu. Nii ongi. Paar päeva on pingelisemalt kulgenud ja nii olengi õhtuti toimetusest lahkudes jooksusussidele ja „oma rajale“ mõelnud. Eile hoidsin end tugevasti tagasi (taastuspäev ja -nädal) ja venitasin õhtul hoopis kodus. Täna saab nats torust tühjaks lasta – tempojooks.

Rajale lähed veel töömõtetega, aga trennist laekudes on pea tühi, lihastes väsimus ning voodisse kukkumine peab olema hästi sätitud, et poole langemise pealt uinununa ja üles põrgates põrandale ei maanduks.

Natuke teisest, veidi kiiremast ooperist ka. Põnev lugu ilmus ajakirjas Distance Running (panen õhtul kodus siia lingi, kuidas PDFile ligi saab), mis võtab kord kvartalis kokku maailmas toimunud olulisemad-suuremad jooksuüritused. Pärast Berliini maratonil Haile Gebrselassie poolt purustatud maailmarekordit (2:04:206) hakati uuesti rääkima teemal „millal inimene maratoni alla kahe tunni jaksab joosta“. Osad spekulatsioonid lubavad aastast 2012. „Uudisteportaal“ News Of the Future pakub aastaks 2030 ja välejalgseks Etioopia imelast Demeke Rettat.

Igatahes kirjutab lugu sellest, millised on Haile võimed ja VO2 max (ehk maksimaalne hapnikutarbimine ehk aeroobne võimekus. Mida kõrgem VO2 näitaja, seda parem aeroobne töövõime) näitaja praegu. Loo autor leiab, et ideaaltingimustes ning olemasoleva VO2 baasil suudaks Haile juba praegu joosta aja 2.01. VO2 näitaja tal ca siis 82-84 ühikut.

Dubai maratonil paar nädalat tagasi Haile uut rekordit prooviski, kuid distantsi esimeses pooles saavutatud liignekiirus (30 sekundit) maksis lõpuks kätte ja tulemuseks ta enda 2007. aasta septembris joostud maailmatulemusest pea 30 sekundi võrra kasinam tulemus.

Mu VO2 Max näiteks oli eelmisel aastal koormustestil vaid 54. Raivol, kelle parim maratoniaeg 3:30, paari ühiku võrra kõrgem. Teoreetiliselt peaks sellise näitajaga ka alla kolme tunni jõudma joosta. Dr Karu rääkis, et mõnevõrra saab seda näitajat ka trenni tehes tõsta, kuid palju mängivad siiski rolli geenid ja pärilikkus ehk võid küll tahta, aga looduse poolt pole sulle antud. Nii ootangi põnevusega kevadet, et näha, kas aastane (mõnevõrra lünklik küll) treening on tulemust parandanud või mitte.

Kes ja millal maratonis maagilise kahe tunni piiri alistab, on aga sama põnev ootus. Kusjuures, erinevate arvutuste ja analüüside põhjal on 1:48:25 piir, millest inimene ei ole võimeline kiiremini maratoni jooksma. Matemaatika häda kipub teinekord olema ainult see, et ta ei arvesta ei temperatuuri, tuult, hommikust enesetunnet ega jooksja puhkamist. Näis.