kolmapäev, 24. märts 2010

Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton

laupäevane ettevõtmine on lõunapool esikaaneuudiseks jõudnud - Haanjas sõideti Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton. see 100km muutus just veel väärtuslikumaks :P

üldiselt tegin eile pärast pühapäevast taastustrenni uue harjutuse. kuna libisemine oli kasin (märja lume peal viimasepeal, aga kergelt niiskel kippus pidurdama), siis ei olnud tunne just parim. tasub ilmselt pidurit vajutada ja hoian nädalavahetuseni nüüd madalat profiili. laupäevasest pingutusest ikka korralikult vaja ära taastuda.

pühapäeval plaan rullidega ka hooaeg avada.

Võhandu Maratonil ehk 100 km pikkusel kanuusõidul tahaks kaasa lüüa. suurvesi tõotab huvitava sõidu tuua. vaatab, logistiliselt keeruline võistlus. samas ligi veerandtuhat tiimi juba kirjas.

pühapäev, 21. märts 2010

Haanja 100 Vinter ehk tempel mällu igaveseks. tehtud.

tõus Haanja suusaradadel. Foto: Haanja Suusaklubi.

polekski talve alates uskunud, et hooajal 100km järjest mõrtsukrajal sõidetud saab. aga eile toimus Haanja 100 Vinter ja pärast Tartu Maratoni oli isu veel midagi pikka teha.

meelde jäi:

hommik sombune ja vihmaootel. päeva jooksul õnneks ei saja, hoopis päike paistab ja sooja on 10 kraadi. suusa paneb vesisus paremini lippama. starti jõudsime Raivoga nii, et suusad maha, klamber kinni ja kohe minek.

esimesel ringil saan aru, millesse end mässinud olen. need tõusud. vaata ise raja profiili.

esimesest 50 kilomeetrist ei mäleta tegelikult eriti midagi peale kahe esimese ringi soojenduse tegematajätmise tõttu krampis säärtega sõitu ja hange lendamise 25km paiku ning 30km jagu kahel noormehel tuules sõitmist.

hommikul stardipaika sõites arutasime Raivoga, kuidas peale lennata - minna kindla peale ehk võtta eesmärgiks läbida 100km ja alustada kiiremini ning siis vaikselt kustuda või hoopis aja peale ehk 100 km ja 10 tunniga. rada tundmata plaane siiski ei teinud, eks esimese paari ringiga on selge, kas, mis ja kuidas saab.

mu eesmärk oli esimene pool ei kella ega pulssi jälgida, lihtsalt tuimalt sõita. kella ja pulsi jälgimine tekitab mul vahel mõttetut pinget - hakkad arvutama, kas ja mis ajaga lõpetad jne. parem on mingeid lihtsaid asju mõelda, saab transis sõidetud. elasin 5 km kaupa, ei arvutanud eriti, et "ahah, nüüd 45 sõidetud ja 55 veel" ning püüdsin võimalikult ökonoomselt kulgeda. õnnestus.

40. km kandis astus rajalt klambri purunemise tõttu ära Raivo. "pagan, see tähendab, et ma pean nüüd lõpuni sõitma". kahju tegelikult muidugi. siit hakkasin kohvist unistama.

50km - tuli kella järgi 4:08. keskmine pulss 167. enam kui kilomeeter ronitud (tõusumeetreid ringi kohta 117 ehk 40 enam kui trenniringil Pirital). panin mp3 kõrvas mängima paariks tunniks.

52. km kandis sõitis must ühel jäledamal tõusul mööda olüpiadebütant Triin Ojaste. enam ei mäletagi, mida ta kerget minekut vaadates mõtlesin.

65. km - yess, isiklik rekord distantsi pikkuses tehtud. Raivo "kui end sodiks ei sõida, võid 100 täis ilusti teha"

surnud koht oli vist 60.-75. km vahel. ebamäärane koht võistluses, üle poole juba tehtud, aga lõpuni veel palju minna.

70. km - Marcialonga tehtud.

75. km - Raivo "kui nii jätkad, võid alla 9 tunni sõita". siit tekkis kindlustunne, et vist veab ikka lõpuni.

90. km - Vasaloppet tehtud.

viimane ring. lähen saadan need tõusud viimast korda, kus see ja teine. oli päeva kiireim - ca 20 minutit. kukkuv temperatuur tegi rada jäisemaks ja tõi lippe. isu minema saada muidugi kiirendas tööd.

FINISH. teine pool 4:40, keskmine pulss 153. kokku 8:49, keskmine pulss 159. tühjaks jälle ei sõitnud. enam ei pea suusatama. see on suur kergendus, sest kinda tõttu hõõrus juba 35. km kandist ning parem jalg hakkas päkast valu tegema. korraldaja käepigistus ja käsitsi kirjutatud diplom. võimas.

kiidan Hawaii Expressi Pirita määrdemehi - alla pandud libisemine pidas lõpuni ja tegi selle kõik oluliselt lihtsamaks. supertöö.

respekt kõigile, kes lõpuni sõitsid.

korraldajale kummardus ja kraaps - meeldejääv rada, ilus ilm ja sujuv korraldus.

vaatasin eilset Veikko Tääri suusapäevikuid möödunudnädalaselt Suusahunt 2010 võistluselt. Haanja 100 korraldaja Ain-Ivar Tupp astus ka seal üles. vaata, kuidas ta põhjendas, miks selliseid hulluseid teha :P

lisatud 22.03:
mõned asjad meenusid veel.

- jõin rajal ca 8 liitrit, peamiselt spordijooki. rajale kaasa ise ei võtnud midagi, kasutasin toidupunktis pakutavat. see on 5 km ringi pluss, et ei pea alati punktis end kõrini täis tuupima (et järgmise punktini kestaks), vaid saab rahulikult jagada. miinuseks muidugi ajakulu. samas, 10 tunni juures pool tundi sellele kulutada, et sul võistluse ajal ja järgmistel päevadel (ja hooajal) hing sees püsiks, pole üldse palju.

- toidust sõin kümmekond banaani, peotäie rosinaid ja mõned viilud leiba soolaga.

- veetsin toitumise-joomisega ca 40 minutit. enda arvates tegin käbe, Raivo teadis, et kulus ca paar minutit igal korral.

- rajal mõtlesin korduvalt majanduses kasutatavale käibetõele "igale langusele järgneb tõus". Haannja100 kontekstis, kahjuks nii oligi :P

- eile tegin taastava trenni ja sauna. pulsid kõik korras, lihasväsimus normaalne. tundub, et trenni on õigesti tehtud.

- kõige rohkem teeb headmeelt, et eelmisel suvel laotud põhi uisutamise ja ujumisega ning talvine suusatrenn + jõusaal on õigesse kohta läinud. mootor töötab viimasepeal.

- temperatuur tõusis võistluse ajal 10 kraadini. lisa siia veel päike ja seda peegeldav lumi :P saapaid jalast võttes väänasin sokkidest vett.

- enesetunne pärast võistlust ja eile-täna annab aimata, et oleks saanud veel kiiremini. samas, tühjaks sõitmisest taastumine on üks vastikumaid asju :P

- Tallinna tagasiteel mõtlesin viimastele mõõduvõttudele, läbimine on olulisemaks saanud, kui võistlemine. alalhoiuinstink. võibolla miski etapp.

eile jõudis vaikselt kohale ka see 100km oma 2,3 tõusukilomeetriga. võimas värk, ma ütlen. igal juhul teeks uuesti.

reede, 19. märts 2010

kas kõik 100km suusatamiseks valmis?

suustajad. Foto: Meeli Küttim/ÄP

homme lähen senise elu pikimasse võistlusse. kontrollaeg on 10 tundi, loodetavasti sellest piisab. ehk jääb ülegi.

ettevalmistused on kulgenud plaanitult. suusad said eile Hawaiisse määrima - alla pulber ja veetakse ka sooned sisse, et plusskraadide ja tõenäoliselt üsna vesise lumega libisemise taha miskit ei jääks. kuna pikk võistlus, keeruline rada ning ilmaoludki pole just talvisimad, püüaks enda võimuses oleva kõik enne sõitu korda ajada.

üle-eile tegin Pirital 1:25ga 20 kilomeetrit kerget sõitu. ei olnud ei head tunnet ega head libisemist. nädala alguseks enamvähem üle läinud nohu vist oli veel riismetega sees, ehkki proovid (ja pulsski) näitasid juba esmaspäeval, et kõik klapib. müstika.

nüüd veel õhtul iPodi muusika kategooriast "särts", päeva jooksul ette- ja kättejuhtuvad süsivesikud ära süüa ja peakski kõik valmis olema.

teisipäev, 16. märts 2010

kuidas suusatada 100km?

Haanja metsad. Foto: Meeli Küttim/ÄP


seda saame teada laupäeval, mil hommikul hakkame sõitma ja sõidame ilmselt kevadeni.

20. märtsil toimub nimelt Haanja 100 Vinter, millel hetkeseisuga kirjas 34 osalejat ja ma tean vähemalt kaht liiget Äripäev Marathon Team-nimelisest ettevõtmisest lisanduvat ja tundub, et konkureeriva 100km sõidu Suusahunt stardirivi pikkus sai sellega ületatud. 100 Vinter tähendab muidugi, et sõidetakse 100 km. suuskadel. et siis talve lõpuks tempel mällu igaveseks. laubal kell 19.32 saabub ka kevad.

pärast Tartu Maratoni mugavustsoonis läbisõitu ma distantsi eriti ei pelga. rada samuti mitte. tõsi, viimane võib muidugi laupäeva hommikul tõuse nähes muutuda. küll teeb muret ilm, mis sulaks ja vihmaks ähvardab minna. sest sedasi pole veel harjutada saanud. eks näis. äkki tsüklonid ja õhurõhud veel teevad midagi, et päris plussi ei kerkiks.

hetkel arvan, et lähen uisusuusaga, sest suudan neid paremini kontrollida ning vajadusel saab paaristõukega ka edasi liikuda. kui viimaseks tingimusi on muidugi. teisalt muidugi mõjutab suusavalikut määrimine. pidama saamine on veega "huvitavam kogemus" kui libisemine. ma arvan.

pühapäev, 14. märts 2010

raketiteadlase päevik, päev 1.

Risto Roonet ja Veikko Täär suuski määrimas. Foto: ETV.


kuna juhtusin Ringvaate saatele, kus Allar Levandi näitas pidamismäärde panemist (näitab Facebookis ja eeldab kasutajastaatust), ja see tundus nii üks-kaks-kolm, otsustasin täna ise järele proovida. ajastus on muidugi oluline, hakata seda õppima a) hooaja lõpus, b) ühede keerulisemate ilmaoludega. samas, ega muidu õpigi.

olemas on kolm purki pidamist, libisemise ja pidamispõhja lasin siiski proffidel panna, sest triikrauaga sodimiseks pole ma veel valmis. õhtul siis näis, mis sai.

aga spikriks näiteks Holmenkoli määrdenipid. tundub sisukas nõu, vastavalt ilmaoludele.

kui suurele osale eestlastest on valgest massist juba isu täis, siis mulle teeb küll rõõmu, et aprilliski veel täiendust lubatakse. 6 päeva 100 km sõiduni Haanja Vinter 100.

kolmapäev, 10. märts 2010

Minu mini-Vasaloppet

Üheaegselt Vasaloppetiga toimus möödunud laupäeval Haanjas Estoloppeti 2010. aasta sarja viimane osavõistlus. Minu jaoks oli tegemist suusamaratoni dübüüdiga, mis kujunes üllatavalt raskeks aga väga emotsiooniderikkaks kogemuseks.

Kuna võistluseks anti stardipauk kell 1100 sai laupäeval ennast alles 730 Tartus üles aetud. Kere müslit ja kohvi täis ning sõit võis autoga 90 km kaugusele Haanjasse alata.
Veidi enne kella 1000 kohale jõudes oli võistluspaik juba paksult rahvast täis. Korraldajad olid suusasõbrad varakult kokku ajanud, kuna registreerida ja numbreid välja võtta sai paberite järgi kuni 1000ni (tegelikkuses aga võeti numbreid välja ka veel vahetult enne starti).
Ilm tõotas tulla enam kui tuhandele osavõtjale soosiv ja ilus.

Auto ja stardikeskuse vahel sõeludes oli tunne, et ilm tuleb prognoositult külm (ca. 5-7 kraadi) ning päris paljalt pole mõtet rajale silkama minna. Sestap jätsin kilepükste alla ka sooja pesu. Ülespoole panin lisaks talvisele jooksujopele ka niiskust ja higi hülgava sooja pesu.
Sellele ilmale vastavalt oli suuskadele alla pandud ka lipe ja pidamine.

Numbrid sai võistluskeskusest kätte probleemideta. Minu stardinumbriks oli 1004. Stardikoridori üle silmadega lastes avastasin üllatusega, et stardigrupid olid jagatud sajaste rühmade kaupa, nii et minu grupp - 1000 ja suuremad numbrid jäi stardirivis täiesti lõppu.
Algselt Sportinfo veebsaidi põhjal oletasin, et viimane grupp hakkab neljasajandast numbrist…
Aga jah, ega midagi parandada poleks andnud ning koht tuli sisse võtta päris võistlejaterivi lõpus.

Kui kell 1100 lasti esimesed teele, siis mina jõudsin stardikanga alla alles 1103. Kui vahetult pärast starti oli esimene mäkketõus veel suhteliselt lai (ca. viis-kuus rada), siis juba teisel tõusul kiskus raja väga kitsaks, nii et edasi liikusime teosammul.

Esimesel poolel kilomeetril püüdsin võtta mõne kiirema spurdiga venna sappa ja parandasin nii sõeludes veidi oma kohta. Samas sain kiiresti oma kultuuritusest (ja kogenematusest) suusarajal kiiresti aru ning mõtlesin, et otsustasin jätkata sabas venimist niikaua kui annab kaasvõistlejatest kultuurselt mööduda. Ega see võistlus pole ju mõisa peale :)

Rada jäigi kitsaks ning venimine kestis ja kestis. Aga ega ma ei kurda. Loodus oli super ja rada väga põnev. Kohati isegi liiga huvitav, kuna järskude kurvidega lõppevatel laskumistel oli alatihti näha kukkumist, nii et ka endal tuli ette paar korda, kus oleks külje nibin-nabin maha pannud.

5 kilomeetri vaheaeg tuli kuskile 37-38 minuti kanti. Mõtlesin juba, et tore-tore, hea kui finishisse jõuab nelja tunniga.
Aga kilomeeter-kilomeetri järel läks inimmass hõredamaks ning sai hakata veidi ka enda tempot arendama ning kaasvõistlejatest mööduma.

Enda sõidu alustamise ajaks olin ma ennast kiirenduste ja pidurdamistega päris ära väsitanud.
Pärast verd veel ei köhinud, aga pulss liikus tõusudel tihtipeale 180-190 vahel.
Lisaks hakkas libisemine ka ära kaduma – tõenäoliselt ei arvestanud suusamäärijad pilve tagant õhku kütva päikesega. Kolmandaks tundsin, et ka dressipükste alla pandud soe pesu oli tänase päeva jaoks liig, mis liig.

Aga mis teha. Surus hambad ristis edasi ja hoolimata kangutamisest liikusin omas grupis teisest kiiremini ning ka kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti. Kui esimene kümme kilomeetrit läks täpselt tunniga, siis teine kümme juba 43 minutiga ja järgnevad viisteist kilomeetrit (20 km 35 kilomeetrini) läks aega vaid 1:03 minutit.
Tõenäoliselt hoidis tempot kõrge kiired ja pikad laskumised, mis kompenseerisid aeglased küngastest üles ronimised ja sirgel maal kangutamise.

Kuna ma lõpust alustasin ja omasugustega rühkisin, siis vähemalt motiveeris mind see, et kilomeetritel 10–35 kedagi ma enda teada mööda ei lasknud (kui lühikese 20 km tipud välja jätta). Küll aga hakkasin ma viimastel kilomeetritel veidi kohti kaotama, kuna organism oli selleks ajaks üsna kurnatud ning ei jõudnud enam pingutust taluda.

Lõpuprotokolli jäi siis ajaks 3:09:47 ja 965. lõpetaja hulgas 659. koht.
Esimese poole sisse tulekuks oleks pidanud raja läbima 16 minutit kiiremini.
Kuna tegemist on suusatamisega, siis on vabandusi hea leida, miks maksimumeesmärk jäi täitmata – kehv libisemine ja stardikoht, üleriietamine :)
Aga eks järgmine kord juba targem ja õpib vigadest.

Seniks aga maratonitiimil endiselt mõtteid järgmisel laupäeval toimuval Vinter100-l….
Tundub utoopiline, aga samas – miks mitte?

laupäev, 6. märts 2010

Haanja Maraton - tehtud

Raivol siis tehtud. ajaks esialgsetel andmetel 3:09, mis enamvähem plaanide kohane. ta ennustas mõned päevad enne võistlust, et võiks 3 tunniga ära sõita. esikoht jäi 1:20 ja 650 koha kaugusele. kihvt tulemus.

võistles ka Raivo vend Riho, kel aeg 3:20, mis samuti vinge tulemus.

muljed siis ehk lähipäevil.

neljapäev, 4. märts 2010

Tartu Maratoni asendussõit – Haanja Maraton

Kuna erinevalt Rivost ja Raulist ei õnnestunud mul ootamatu haiguse tõttu end Tartu Maratonil realiseerida sean ma sel laupäeval sammud Lõuna-Eesti kuplite vahele, kus toimub juba 38. Haanja Maraton.

Siit-sealt on kuulda olnud, et tegemist on Eesti ühe ilusama suusamaratoniga. Lisaks kuulub ta veel Estoloppeti sarja ning mis peamine on klassikalises stiilis, mida on sel aastal harjutatud.
Hetkel siis minuga pikale distantsile (40 km) minemas 948 suusatajat. Nii, et päris mastaapne ja võimas üritus.

Eesmärki on raske paika panna. Pärast haigust olen lasknud väga vaikselt ning pole saanud eriti trenni teha. Eks vaatab stardis kuidas kujuneb. Kas võtan seda kui üht toredat matka :) või püüan ära teha TM-iks ette seatud eesmärgi - ehk tulla esimese poole sisse.

teisipäev, 2. märts 2010

kuidas ma end mäluauku suusatasin

mediteerimisharjutus. suvel. rannas. aga saab ka talvel ja suusarajal. Foto: Meeli Küttim/ÄP

huvitaval kombel õnnestus Tartu Maraton sedasi läbida, et juba paar päeva hiljem oli enam kui 60 kilomeetrisest katsumusest vaid õrn mälestus. täitsa mäluauk.

vaid medalit ja diplomit ning tulemust protokollis-kleepsu suusal vaadates veendun, et sai küll käidud ja seitse tundi suusatatud. see on mulle huvitav kogemus, sest pärast Berliini maratoni lõpetamist kestis esiteks eufooria jooksust ja selle lõpetamisest pikalt, teisalt kasutasin unetutel öödel Une-Mati kavaldamiseks rajal veedetut, et kiirelt uinuda. töötas.

nüüd siis sedasi. rajalt on mõned eredamad hetked ja paari kilomeetriposti juures vallanud mõtted küll meeles, aga see on ka kõik. õnnestus üsna mediteerivalt ja transis vist seal tegutseda. polegi sedasi varem, liikumise pealt.

tavaliselt täheldan sellist mälukat trennis, kui ühe kõrvaga (turvakaalutlustel) muusikat kuulan. ehk, et rütm ja heli toel tekib kerge transs, mis ühtlase rütmiga minnes aja lendama paneb. pärast vaatad, et "ohoh, siia olen end välja sõitnud".

praegu aga mõtlen, kas ja mida õhtul teha. klassikasuusal on all kliister (väkk), mille ärakasutamiseks oleks täna paslik veel enne külma sõitma minna. samas nõks on eelmisest nädalast väsimust. eks ilm täna otsusta, kas kisub tööpäeva lõpuks miinusesse või mitte.