kolmapäev, 27. juuli 2011

kuidas saada jalgratturiks?

saage tuttavaks Püss (all vasemas nurgas)-lugejad, lugejad-Püss. Foto: Andres Haabu.

kaks nädalat nüüd rattaga harjutanud ja kaks korda külg ka maha pandud ning sajad kilomeetrid veeretud. et aeg kokkuvõtteid teha.

- raju, kui palju positiivsust ühe vidinaga ringi uhamine laeb. hetked-kilomeetrid sadulas on puhas teraapia.
- rulluisutamine-suusatamine on liikumiskogemusena vahetum, kuigi kiirus kohati sama
- ratas annab samas vabaduse - rulluiskudega oled üsna ühtede radade küljes (vaja head asfalti jne). rattaga sõida või Laulasmaale, kui tuju peaks tulema (eile tuli)
- liikluses osalemine vajab veel harjumist - arguse taha kulub palju energiat ja närve - pidurdamised, kiirendamised jms
- "aitäh" autojuhtidele, kes teel ratturist kaarega mööduvad, mitte ei suru sind äärekivi ja auto vahele. üldse "aitäh" mõistvatele inimestele, kes õppija oskamatust ja rumalusi pahaks ei pane. väga abiks.
- tõtt tahaks vaadata inimesega, kes valis rattaradadele kanalisatsioonikaevude luukideks sellised, millel on ratturi liikumissuunaga ühtivad piklikud augud vee äravooluks. augud, kuhu mahub ilusti maanteeratta velg sisse. ei taha ette kujutada, mis juhtub hämaras sinna sisse sõites...
- kohati on täitsa normaalsed rattateed, aga siis on jälle nii p..... kohati võimendavad neid ka ettearvamatud juhid.
- hetkel on hirmsaimad kohad sõiduraja ääres olevast rattateest paremale jäävad bussitaskud.
- kuklasse pendeldama "kas juht näeb mind-kas juht näeb mind?"
- klippidega harjub üsna kiiresti - kaks valusamat kukkumist, või noh, ümbervajumist, õpetavad kiirelt kohanema.
- tagumikuvalu asemel jääb maimukesel nimeks Püss - vedu ja tõmme on ikka raju.
- nüüd tuleb veel korralikult sõitma õppida.

esmaspäev, 25. juuli 2011

Mulgi Maraton - vahva ja karm maraton, kus läks lihtsaks alles 34. kilomeetril







Mulgi Maraton – käidud, tehtud. Reede õhtul sai oma kondid veetud maratoni finishipaika Läti piiriäärsesse linna Abja-Paluojale. Seal sai ööbitud, et laupäeva varahommikul juba paarikümne kaaskannatajaga samast Abja-Paluojalt stardijooneni ehk Mustlasse sõita.

Kui viie paiku ärgates oli veel päris mõnusalt jahe, siis bussis hakkas vaikselt särk juba vastu nahka kiskuma ja oli tunda, et täna vist jooksjaid kosutav vihmasahmak ei õnnistata.

Stardis oli mul aega enam kui tund mõtteid koondada ning organismi spordijoogiga läbi immutada. Väikese ehmatuse jõudsin saada ka kogenud maratonihundilt Meelis Atonenilt, kes küsis kuidas ma küll selliste jalanõudega (viisvarbad) Mulgi Maratoni läbin? Kruusatee olevat korralikult kiviklibune… Jõudsin juba oma jalatsivalikut kiruma hakata, kuid enam polnud midagi parata… :)

Umbes kuuskümmend maratoonlast kogunes kell 8:00 stardikanga alla ja seiklus võis alata.
Võtsin endale eesmärgiks alustada vaikselt ja jalgu säästvalt. Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti, kuid juba Mustla piiril vahetus teekate kruusatee vastu.
Püüdsin vaadata kuhu astun ning suurtest ja valusatest kivikestest õnnestuski mööduda.

Vahemärkusena ütlen kohe ära, et kruusateest üles keerutav tolm polnud antud jooksu puhul küll mingiks takistuseks. Esiteks oli liiklus ülihõre ning teiseks oli eelnevatel päevadel ka kerge vihm suurema tolmu kinni löönud.

Uhuhh. Algus polnudki niisiis hull.
Lisaks ei olnud ma ka ainus, kes autodest sirgeks jahvatatud veidigi siledamat teepinnast otsis. Praktiliselt kõikidel oli nina maas, otsides tasasemat jalgealust. Nii, et olin teistega samas paadis. Alustasin pulsiga 160-165 ja tundsin ennast väga hästi.

Ainukeseks väikeseks miinuseks oli see, et olnud täpset orientiiri läbitud teekonnast.
Kilomeetripostid olid küll iga viie kilomeetri tagant, aga ka osa nendest õnnestus mul maha magada. Nii oli esimene ajaorientiiri tähis 35 km finishini (ehk 7,2 km peal).
Aega oli kulunud selleks veidi alla 38 minuti ning just olime jõudnud mööduda ka esimesest joogipunktist. Et siis 5:15/km. Antud hetkel tundus minu väike isiklik salasoov joosta maraton alla nelja tunni täiesti reaalne.

Teekond Raasillast Pahuverre (ehk esimest joogipunktist teiseni) kulges mõnusalt…
Samas kõrgemale kerkinud päike hakkas juba korralikult kütma, nii et kurk jõudis enne järgmist joogipunkti juba kuivama hakata (joogipunktide vahe oli antud kohas ca. 6,5 km).
Kuna aga keha oli veel värske ning rada kulges väga ilusates looduskaunites kohtades vahvalt üles-alla, siis joogi puudumine ei andnud end kohe tunda.

Pahuvere joogipunktist sai siiski endale teekonnale igaks juhuks kaasa krabatud 0,5liitrine veepudel, sest kuuma ilma ootuses oli mõistlik veepuudust ning dehüdratsiooni karta.
Sestap sai igas joogipunktis ka korralikult tangitud ning alates Pahuverest võtsin endaga ühes ka veepudeli.
Teekond jätkus vaikselt ja mõnusalt kuni Moranini (umbes 21 km peal). Ehkki ametlikku vaheajapunkti poolmaratoni peal ei olnud võisin ma sinna jõuda 1:52-1:53ga.

Sealt edasi aga tulid esimesed tagasilöögid. Kõigepealt lõi viieks minutiks väikese piste kõhtu ning seejärel hakkasin tundma ka kerget valu päkkades. Kerge väsimuse tõttu ei suutnud ma enam ideaalset jooksutrajektoori leida ning valusatele kivikestele astumist tuli üha enam ette. Lisaks tõusis kiirelt ka temperatuur (ehk ca. 26-27 kraadini).
Ehkki jooksusamm läks üha töntsimaks andis jõudud teadmine, et ega ka teised maratonijooksjad minust mööda (vist) ei saanud :).

Teiseks andis jõudu see, et tempo ei langenud hoolimata kangutamisest alla 6min/km ning kõiki tõuse suutsin jooksulaadsete liigutustega võtta.
Kolmandaks sai pikisilmi oodatud Hallistet, kus kruusatee pidi asenduma asfaldiga.

Kui öeldakse, et maratoni (raskused) algavad alles 35 kilomeetril siis Halliste (asus 34 km peal) ostus minu jaoks pöördepunktiks, kus kõik hakkas minema sõna otseses mõttes samm sammult lihtsamaks. Ei tea kas see oli tingitud korralikust tankimisest söögi- ja joogipunktist, esmakordsest soola manustamisest, mõnusast vihmakardinast või pilve taga käima hakanud päikesest aga jooks läks kergeks ning lähenevat Abja-Paluoja ei pidanud kaua ootama.

Umbes 700 meetrit enne finishijoont leidsin kuskilt veel jõudu tõsta jooksutempot paari käigu võrra ning teha lõpumeetriteni üks korralik spurt. Eks ta natuke selline emotsionaalne ja rumal temp oli, sest pärast finishijoont tulitasid päkad taas mõnusalt.
Aga ise olin rahul. Aeg mõned sekundid alla 3:54.

Siit lähevad suured tänud Mulgi Maratoni korraldajale Hendrik Agurile. Ilus rada, hea teenindus. Järgmine aasta tõenäoliselt uuesti. Soovitan! :)

reede, 22. juuli 2011

Mulgi Maratonile ja Laulasmaa Ultrale



Pikalt kaalutletud ja mõttes olnud plaanid on lõplikult ära otsustatud. Homme lähen eelmisel aastal kõvasti kiitust saanud 2. Mulgi Maratonile Viljandimaale ning 6-7. augustil kavatseme Äripäeva Maratonitiimiga (hetkel minejad Urve, Rivo ja allakirjutanu aga loodetavasti õnnestub meil keegi veel ära rääkida) minna hullusele nimega Laulasmaa Ultra :)

Pärast SEB Ekspeditsiooniga kaasnenud väikest varvaste külmetamist on Mulgi Maraton minu selle aasta avastart. Pärast pikemat sunnitud pausi on küll väike värin ja ärevus sees – aga pole hullu :) Rapsima ei lähe ning rahul olen (peaaegu) iga tulemusega. Ok… Väike eesmärk on ikka seatud, aga eks kohapeal paistab. Arvestades minu külmalembust tõenäoliselt üks väljakutsuv päev. Gismeteo.com andmeil peaks homme oleme maratoni stardis 24 ja finishis 28 kraadi… Ainuke lootus on, et ehk hakkab müristama ja viskab veidi vihma krae vahele :)


Kuna tegemist on poolenisti nn. trail-maratoniga küsisin papude osas nõu jooksu korraldajalt Hendrik Agurilt. 90% rajast pidi olema kruusakate, aga enamalt jaolt on tegemist sileda tolmuse kruusateega, mistõttu ta soovitas maastikutossu asemel joosta pigem maanteetossuga. Minu puhul tähendab see seda, et homme lähen rajale taas Vibrami viisvarvastega.
Täna õhtul aga juba Abja-Paluojale teele, sest maratoni start on juba kell 800 ja buss viib maratoni starti Abja-Paluojalt kell 600 hommikul.

Aga jah. Märksa karmim üritus toimub 6-7. augustil Laulasmaal, kus ultraperekond Vennikas korraldab Eesti pikima ultrajooksu. Poolmaratoni (21,1 km) pikkust ringi on võimalik 26 tunni jooksul läbida koguni kaheksa!!! korda (168,8 km). Finishiprotokolli saab aga vähemalt ühe ringi lõpetanu.
Mingeid kindlaid eesmärke ei taha seada. Kuna senini on mu pikim päevadistants 100 km (jala100 üritusel), siis iseenesest oleks väga rahul kui õnnestuks läbida viis ringi (105,5 km). Tean, et umbes samasugune plaan on ka Rivol, kes läbis eelmisel aastal Haanjas 81,25 km.
Aga eks juba lähinädalad toovad selgust.

Huvitavad ajad on igatahes ees :)

teisipäev, 12. juuli 2011

hankisin omale püssi

uus nunnu 2.1. Foto: Trek.

alguses panin reedel kontoris taustaks mängima Tour de France´i ja juba paar tundi hiljem töötas internetti läbi, et omale sobiv mudel välja valida. päris hulluks ehk karboniks oleks peaaegu läinud (õiges mõõdus raami õnneks polnud kohal) ja, kuna võistlema end lõhkuma niiehknaa ei kipu (lubadusi muidugi ei anna), siis ei hakanud juuksekarva lõhki ajama.

täna õhtul saan siis kätte. muidugi see, kui raske on impulssmõtte -ostuks keeramine, väärib eraldi kirjutamist. ei olekski uskunud, et ikaldusejärgselt kohati eriti muutunud pole. või siis ei osanud õige kaupleja juurde minna.

igatahes, naljakas. esiteks on see üle 15+ aasta esimene enda jalgratas. täitsa ei teagi, mismoodi kahel rattal veeremine niimoodi mööda on läinud. teiseks oli huvitav eilne proovisõit - ratas reageerib hoopis täpsemalt ja äkilisemalt kui ma mäletasin, kitsastest velgedest ja sportlikust minekust rääkimata.

igatahes saab nüüd trenniringe laiemaks vedada kui uiskudel-suuskadel ning vaheldust radadega. ilmast ehk vihmast sõltub ka vähem. ja kohvikus saab ka käima hakata hommikuti.

esmaspäev, 11. juuli 2011

„Eesti jooksu“ 27. etapp ehk Sander Tallinnas

Sander Hannuse 28. jooksupäeva esimesed meetrid Tallinna piiril Muuga aedlinnas.


Üleeile 9. juulil väisas ümber Eesti tiirutav Sander Hannus Tallinna ja Viimsit. Tegin tema 27. jooksupäeva kaasa. Alustasime Tallinnast Merimetsa kandist, tegime Viimsi poolsaarele ringi peale ja maandusime Muugal. TrackLogi andmeil saime kokku täpselt maratonijagu kilomeetreid – 42.
Ilm oli mõnusalt vaheldusrikas - kui Viimsisse sisenemisel kattis meid mere pealt tulevad külmad udused õhumassid, siis Leppneeme kandis oli juba niiskelt palav ning päike jõudis juba vaikselt piina tegema hakata. Lõpumeetritel aga taevas isegi veidi ragistas ja saime mõnusa kosutava vihma kaela.
Igatahes Sandriga joostes tõusis mul ürituse osas respekt veelgi kõrgemale. Kui juba Sanderi päevane keskmine kilometraaz (ca. 45 km) on juba üsnagi muljetavaldav, siis üritusele lisab kõvasti kaalu see, et tal on joostes kogu elu seljakotis kaasas (4 kg varustust + söök, jook) ning ka jooksetempo on tal üksjagu kiire (ca. 6:00 min/km). Ka meil kulus maratoni läbimiseks puhast jooksuaega ca. neli ja pool tundi (koos pausidega kokku 6 tundi ja 45 min).
Veidi Sanderi hetkeseisust. Laupäeval läks tal käiku teine paar jalanõusid. Esimestel oli juba vedrustus kadunud, aga mis peamine – jalgu hoidsid NB tossud väga hästi ja villitult.
Ehkki Sander tunnistas, et iga päeva alguses on kondid ja lihased esimestel minutitel kanged hakkab keha peale väikest liikumist ilusti tööle ja teenib hästi. Muidugi Sander üritab joosta maksimaalselt ennast säästavalt – madalalt, maad ligi, ühtlase tempoga, otse :) Ja siiani väga edukalt.
Igatahes ennast inspireeris ja turgutas jooks üksjagu. Ega nii pikka trenni polegi teinud ja eriti veel viisvarvastes. Ning lisaks ka veel meeldiv seltskond :) Varsti ehk ka mu lähimatest plaanidest.

Aga Sander on hetkel jõudnud juba Leesile ja veel kaks nädalat on Tartu poole veel minna. Aga üle 1400 km juba seljataga! Igal juhul edu. Täpsemalt siit:

pühapäev, 3. juuli 2011

Tallinn-Pärnu rullsuuskadel rivi lõpust vaadatuna

siit, ca 55 km minna, läksime ikka otse. Foto: Erik Prozes, Äripäev. pärispildid peagi.

reede õhtul kui enamus kluppi või mujale olemisel end sättis, ootas mind ja veel ca 15 veerevat tegelast ees teekond Tallinnast Pärnusse. kondijõul.

eellugu asjaga kaasa löömisel on tegelikult pikk. juba eelmisel aastal plaanisid FNSi ettevõtlikud noored eesotsas Tõnis "Tony" Paalmega Pärnusse rullida, kuid siis jäi asi soiku. ent meelde.

nüüd sõitsin neljapäeval Pärnust pealinna ja vaatasin, et täitsa okei asfalt on. bussiaknast jäi kehvemaid lõike silma, kuid üldmulje oli optimistlik. mõte, et keegi pole midagi sellist veel teinud meelitas muidugi enim. ilm oli ka sobiv ning seltskondki ja nii otsustasin ööpäev enne ikkagi kaasa lüüa. aga, et tee ideaalses korras samas pole ning ilm ähvardas ka vihmaga, siis otsustasin rulluisukude asemel suusatada. rullidel.

alustuseks vahetasin stardile eelneval õhtul ligi 2 tundi (hüvasti kiire uinak) suuskadel rattaid ja laagreid. viimast küll püüdsin ja lõin lõpuks käega, sest iGliti Cross Country rattaehitus on selline, et mina nende rummudest vanu laagreid kätte küll ei saanud. ei hea, ei kurja ega vägivallaga. muidugi oleks võinud veebist nippe jms otsida, aga start nihkus üha lähemale. et loobusin. all olevad laagrid on suletud ja vaid paar korda vett saanud, niiet veerevad pärast aastast uhamist veel hästi. korraks muidugi terendas silme ees pilt, kus teised kaasa sõitjad on silmapiiril täpid ja mina, saateautojuhi rõõmuks (right), lohistan end kätega edasi. igatahes.

sättisin end muidugi rajale nii, et olen võimeline saateautote üksi terve tee kulgeda. ehk joogipudeli kotis oli süüa ja plastraha tee peal tankimiseks. vedelikukulu ähvardas sooja ilmaga minna rubriiki "suust sisse ja otse pooridest välja".

kogunesime linna piiril Laagris ja arutasime igasugu sportlikke teemasid - miks on õlu hea taastusjook, kas paneme otse Riiga või teeme enne Pärnus ikka peatuse ka jne.

pärast sättimist jms saime ca 23 paiku lõplikult liikuma. teele läks 15 uisutajat, 2 ratturit ja mina suuskadel. lisaks FNSi ettevõtlikele noortele läksid teele ka paar kogenud ultrasportlast seiklussportlane Leivo Sepp ja mullu sügisel Tallinnas 6 tunni võistlusel 52,5 km lipanud Sten Kreisberg.

taandusin rivi lõppu, kahe ratturi järele, sest olin oma vehkimiste ja keppidega teistele reaalselt ohtlik (tekitasin omale paar korda ka sõidu ajal huvitavaid olukordi, sest minu pidurdustee uisutajaga võrreldes on pikem). peale neid põnevamaid hetki otsustasin, et ratturite tuulde mul turvalisuse huvides rohkem asja pole ehk erinevalt rulluisutajatest mul kellegi tuules veereda või selga sirutada polnud. õnneks rullsuusatrenn tühja läinud pole.

esimesed kilomeetrid olid Pärnu suunal paljutõotavad - lai tee, asfalt sile ja ruumi mõnusalt. ilm oli ka palavuse-lämbusega järele andnud. tempo keris kohe 20+ km/h. mõnus. vaikselt pimenes. liikudes ei saanud soojast ka eriti aru. kaiffffff.

Ääsmäe kandis läks aga koledaks, sest ilus tee lõppes ära ning sai krobelise ja ebaühtlase asfaldiga sõiduteel ühes roopas. kuumad ilmad tegid meile teene, bituumen oli sinna mõnusalt pehmeks põhjaks sulanud. suusapikkuse ning suusasammu eripära tõttu ma täielikult seda nautida ei saanud ja sõitsin ikka esirattaga roopa serva üles. kujutasin ette, kuidas see serv mul rattaid ampsab. vastikum oli aga tekkinud vibra. sõidu vastikuim osa ilmselt ka. aga noh, oleks mugavat ja mõnusat tahtnud, võinuks koju magama keerata.

ahjah, viimane sõitja sai omale kõik grupi pendeldamised - kiirendused-aeglustamised jms - niiet spurtida ja siis pidurdada sai alguses üksjagu. pausil selgus, et enamus sõitjaist polnud varem nii kambas sõitnud ehk grupisõitu lihtsalt ei osatud ja julguse asemel eessõitjat tagant tõugata tuli pidur. sai see viga parandatud ja juhendid jagatud.

peale veerandi läbimist tegime pimedas metsa vahel pausi ja jootsime end ning toitsime sääski. tempo oli ilus ja kulgemine plaanitust kiirem ning tuju kõigil ülev. kõlas ideid "oh, nii jõuame Pärnu juba kella 4ks". noo, ootame-vaatame, jõuab veel kustuda, ümises kuskil mul sees kogemus :P

vahepeal otsustas üks rekka teekonda huvitavamaks teha ning kiirendas vastutuleva auto ja meie vahele ning tekitas kolm sõidurida.

siis tuli poole maani sõidu kõige sujuvam osa - tempo püsis ühtlane, asfalt oli hea ning minek ühtlane. supervärk, ma räägin.

poolel teel (jõudsime sinna ca 3 tunniga), Märjamaa Statoilis tsilliseme tunni. söök, jook, kohv jms. sääsed sel korral sööma ei tulnud. tanklas sees võis külmetumas käia.

järgmine veerand aga hakkas veidi ära vajuma, sest kiirus langes kohati 14-15 km/h. panin vahepeal isegi buffi kaela, sest märg nahk kippus liigselt jahtuma. lükkasin vahepeal igavusest paaristõuget, aga seda rõõmu pikalt ei jätkunud, sest laagrite väljakanutamispüdluste tõttu veeresid osad paremini ja teised kehvemini ehk üks suusk kippus ettepoole uhama. aga noh, kiiret ju polnud.

pigem oligi häda, et meid ootas Pärnus kell 7 TV3, aga olime graafikust liiga ees. ehk tuli aega tappa. Leivo ja Sten otsustasid 40km enne Pärnut Lukoili tanklast pausilt kell 4.30 kiirema tempoga ees ära minna (Leivo "No alla 25 km/h küll ei lase"), et kella kuuesele bussile jõuda.

me kuulasime aga tanklatöötaja vaateid ilmale ja olule ning kogemusi ("Välismaalased on mul vahel küsinud, kas teil siin muud teed ka Tallinna viib? Ei? Mis riik see selline on?" või midagi sellist.).

viimane veerand kulges juba päikesega, läks üha palavamaks, ning rohkete aega tapvate pausidega, sest aega oli endiselt liiga palju. tempo samas mulle meeldis ja sobis - 20-25 km/h ja päeva kiiruserekord 30 kmh tuli ka kuskil vastutuulest hoolimata ära. naiss.

enne Pärnut poseerisime veel TV3le erinevate nurkade ja kiirustega ning siis jahtklubisse sauna. olemmine oli üllatavalt värske, nagu peale veidi pikemat trenni. põlved olid veidi kanged, tee raputas kohati ikka vastikult. siis kiire saun, taastusõlu ja edasi on juba udusem, sest Tallinna sõites kustusime tagaistmel kõik korraga ära linnapiiril.

pulsikell väitis esimese poole keskmiseks pulsiks 123 ja teisele 109, aga ma seda eriti ei usalda, sest patareivahetuse järel tal fantaasiat jätkub (nii hea vorm ometi veel ei ole, et sprindi lõpuks pulss 80 tiksub). sõiduaega kogunes 6-6,5 tundi, täpselt ei tea, sest osadel pausidel jäi kell pausile panemata.

täna on väike väsimus sees, aga väike taastumist kiirendav suusatiir tegi olemise hoobilt reipamaks. pildid ja muud tõestusmaterjalid peagi.

reede, 1. juuli 2011

suusatan täna Pärnusse

suvepealinna talialaga. Foto: Newspower.it

jep. täpselt nii. tõsi, kohale jõuab küll ilmselt alles hommikul. viimasest hullusest juba mitu kuud möödas ja eile suvepealinnast pärispealinna veeredes peamiselt asfalti hinnates tuli spontaanne otsus "tavai".

peasüüdlased on reedeõhtuste rulluisuveeremise Friday Night Skate seltskond eesotsas Tõnis Paalmega, kes retke korraldavad. soovijad saavad veel ühineda. ühisstart täna kell 20 Vabaduse väljakult. ise löön kampa ilmselt alles Laagrist.

lähen ise hetkeseisuga rullsuuskadega, sest esiteks lubab vihma ja teiseks saab nii koormust jagada. sügisest küll 100+ km rulluisutamise kogemus olemas, kuid siis oli tegu ilusa asfaldi ja grupisõiduga.

pelgan enim käte hõõrumist, sest ilm palav ja nahk niiske, ja veidi ka vibratsiooni, sest asfalt päris nii sile igal pool pole kui terviseradadel. muu peaks olema kättevõtmise-tõukamise asi :P näis.