Kolmapäev, 3. juuli 2013

kuidas nautida 10h rattasõitu?



Võrust jäi veel lõpuni ehk Suure Munamäe tippu ca 15 km.

Pühapäeval täitus aasta meie Tuurist, kus kolme nädalaga Tallinnast Pariisi pedaalisime. See vajas mõistagi väärikat tähistamist. Eelistatavalt jalgratta seljas. Dr Holden ehk Ivar õnneks aitas, kui mõned päevad enne plaanist Tallinnast Munamäe (selle Suure) tippu väntamise idee välja käis. 290 km, millele mäe ümber veel 11 otsa sõtkuda, et ilus ja ümmargune kätte saada, tundus ilus mõte.

Ainult ilmaprognoos kippus idülli rikkuma - praktiliselt taganttuul, kuid vihmane. 10-12 tundi vihma käes tundus mitte nii kutsuv.

Nii lappasingi laubal mööda rattapoode, et veekindlaid kingakatteid leida, kuid lõpuks otsustasin siiski endiste katete ning kilekottide koostööga leppida. Õhtul kõht süsivesikutest punni, neli võikut ampsamiseks kaasa, kuivad varuriided kotti ning hommikut ootama. Viimane tervitas õnneks päikesega. Tuju kerkis pügalaid.

Soojenduseks väntasin bussijaama 2 km, kus kell 9.15 stardipauk (selline sümboolne "no lähme siis") anti. Teele läks 9 pedaalijat, kellest kaks saatsid linnapiirist veidi edasi ning üks Tartuni. Saatebussis tiksusid veel kaks vaprat hinge.

Vedurihetk Jannoga. Hea viis pühaba veetmiseks.
Edasi oli puhas rõõm ja mõnu. Märtsist saadik pedaalitud ning jalas jõudu ning peas vaimu-tahtmist jagus, mida palistas veel ilus ilm, head kamraadid ning soodne tuul. Ole ainult ja vänta. Super. Lisaks sain uusi radu linnast välja putkamiseks.

Vedasime kordamööda paarides ning paarituarvu osaliste tõttu saime pidevalt ka paarilisi vahetada ning kaassõitjatega maast-ilmast padrata. Ivari välja reklaamitud keskmine kiirus 28km/h kerkis 32-33ni ning püsis nii lõpuni.

Peatusi tuli kolm - ca 100 km sammudega Järva-Jaanis (kus uuris kohalik 130kg mehehiid, ega mu ratas vist tema kaalule vastu peaks ning sai korduvalt reklaamitud, et õhtul näeb meid 314meetri kõrgusel), Aovere tanklas ja Põlvas.

Raskemaid hetki oli vist ainult üks - enne ca 200 km peatust Tartu külje all, kus Järva-Jaanis haugat võileib  ja küpsised juba organismist lahkuda olid jõudnud ning jaks turgutust vajas. Peale toitu ja koolat oli hingamine aga uus ning tuli vaimu erksana hoida, lohutades "järgmise peatuseni, Põlva, tuleb tuimalt kerida, sealt edasi aitab juba lõpuootus".

Nii läkski. Enne Põlvat ehk 40 km enne lõppu ka esimene sisekumm, jäi õnneks ainsaks.

Kolleegid kippusid ümberringi väsima ning viimastes peatustes roniti juba kangemate liigutustega sadulasse. Mul kiskus küll kael kangeks ja randmed väsima, kuid muidu oli tunne tugev ja hea (liigagi, et teiste tuju rikkuda, niiet hõiskama ei hakanud), et vedasin Põlvast Võruni välja, kus kohalik, värske rattaveri tempot tuli tegema.

Lisaks väsimusele puudus minus ka hirm siinsete "mägede" ees, mille tulekust teed teadjad hoiatasid. Mullune tuur rikkus selle aukartuse ära.

Tehtud. 304,5 km ehk Tallinn-Suur-Munamägi 9,5 tunniga.
Siinse suurima kühmu, Suure-Munamäe alla jõudsin teisena. Et mägi tuli ootamatult, kangutasin jõuga nii kõrgele kui jõudis, jäin siis seisma ning vahetasin, käega pedaali keerates, kergemale käigule, et niigi väsinud ketiga kas ketti või kassetti puruks ei kangutaks, et tippu saada. Eest väikese hammasratta peale ei õnnestunudki saada, et päris kerimiskäik sisse lükata (mul oli Alpidest veel mägedekassett peal). Selle põhjus selgus kaks päeva hiljem mehhaaniku juures - eelmisest suvest suurega sõitnud ehk pole esikäikarit kasutanud. Niiet kinni roostetanud vms. Vot siis.

Esmaspäeval kiirustasin hommikul taastavale poolteistunnile, millele jätkuks massöör ning 24h peale finisheerimist olin sama värske kui stardihommikul. Õnneks sekkus miski seedehäire, et paar päeva pole sadulasse roninud.

Järgmine pidulikum sõit pühabal Tuuri rahvaetapipäeval - Rapha Women 100. Mehed ka lubatud.

304,5 km ehk 9:30 ehk 7356 kcal ehk ca 950 tõusumeetrit.