Teisipäev, 23. november 2010

100 km joostes – kuidas nii lihtne?!

Sada kilti on just seljataha jäetud ja seisan veel täitsa ilma kõrvalise abita püsti :)

Peale Haanjas toimunud „jala100“ olen kolm nädalat hoogu võtnud, et siia blogisse veidi oma emotsioonidest kribada. Paus pole tekkinud seepärast, et ma olen olnud pärast võistlust füüsiliselt niivõrd tüma ja sidruniks pressitud, et ei jõuaks kirjapulka käes hoida. Risti vastupidi. Imestan siiamaani, kuidas võis üks saja kilomeetri jooks niivõrd lihtne olla?! :)

Ausalt öeldes oli mul enne Haanja „jala100“ üritust ikka kerge surin ja kõhedus sees. Pärast oktoobri alguses Lillepis joostud „kuut tundi“ võttis taastumine päris pikalt aega. Veel paar nädalat pärast üritust meenutas jooks parajat vanaäti komberdamist. Aga nädalapäevad enne Haanjat olin ma kuuest tunnist siiski piisavalt taastunud, nii et sõit Lõuna-Eestisse võis täie rauaga toimuda...

Laupäeval 30. oktoobril varahommikune kell 600 antud start Haanja spordikeskuse eest oli igas mõttes tore. Ilm oli üllatavalt soe (+5), rahvas sumises vaikselt ootusärevuses, pudru koos moosiga oli ühiselt kamraadidaga keresse aetud ning suurt võistluspinget ei olnud, kuna niivõrd hullumeelsele üritusele konkreetseid eesmärke ei julenud eriti seada :)
Mis eriti vahva - kohal oli enam vähem Eesti väikese ultrajooksjate kogukonna paremik.

Ja oligi juba start..
Esimene ring on täielik seiklus. Kuna mina (ja tõenäoliselt enamus) ei teadnud rajast praktiliselt midagi sai otsustatud, et haagib ennast kuni koidu saabumiseni mõne suurema grupi sappa. Seltsis mõnusam minna. Mõeldud-tehtud. Kükloobid peas sai paarikümnepealise grupiga kottpimedasse metsa sukeldatud ja mööda Haanja künkaid ja orge tiirutama hakatud. Kõik oli vahva, aga tempo tundus kuidagi kõrge.
Mõtlesin hoida ultrajooksjate nn. ülimalt püsiva tempo strateegiat, nii et 99. kilomeetril oleks ka tempo enam vähem esimese kilomeetriga võrreldav J Aga kas ma pärast sellist lendstarti suudan ikka tempot hoida ja kaugele ma üldse nii end välja vean?!

Pärast esimest ringi lõin aja kinni 41 minuti peal. See oli alarmeeriv. Ehkki ma ürituseks mingeid tõsiseid sihte maha ei pannud mõtlesin siiski enne jooksu vaikselt, et kui õnnestub sada kilti 16 tunniga läbida annaks endale hindeks „rahuldav“. Kõige kiirema ja suurepärasema soovunelma julgesin nihutada 12 tunni peale.
Kuna raja pikkus oli 6,25 kilomeetrit oleks 12 tunnine aeg tähendanud keskmiselt 45 minutist ringiaega. Ja nüüd siis kümnendiku võrra nobedam aeg - 41 minutit…

Jõudsin juba kiruda oma kiiret algtempot, kuid pimedus jätkus ja ma ei soovinud grupist maha ka jääda. Õnneks hakkas teisel ringil grupi hoog raugema või vähemalt mulle tundus niimoodi. Igatahes hingamistempo muutus mul võrreldes esimese ringiga rahulikumaks ja ka keskmine pulss vajus 150 pealt 145 juurde.
Ja nii ta oligi. Teine ring tuli veidi peale 42 minutit. Aga ikkagi kuidagi kiiresti, arvestades seda, et jalga on gaasipedaalilt üksjagu alla lastud. Aga mis siis ikka - kui nii on mõnus minna, las siis laseb nii minna.
Kolmas ring hakkas vaikselt juba valgenema ning sai hakata hoidma juba enda jaoks tempot. Tunne oli mõnus. Ringi lõpuks jõudsin kohale aga juba 40 minutiga!? No ok, vaatame mis päev toob. Võtsin oma kotis ühe müslibatooni ja jätkasin teekonda.

Ja ringid muudkui möödusid ja kilomeetripostid edenesid.
Kuna keskmine ringitempo jäigi 41-42 minuti juurde, siis hakkasin juba suhteliselt varakult nn. haamrit ootama ja püüdsin leida võimalusi ajutisteks tempolangusteks.

Mõned ka leidsin. Eelkõige järsud tõusud, mida hakkasin juba jooksu alguses käies võtma (järsk mäkketõus pikkade sammudega aitab mõnusalt lihaseid venitada!). Lisaks üritasin staazikate ultramaratoonarite käest hankida trassil kogemusi.
Pille Vennikas (jooksnud korraga 212 km ehk ümber Balatoni järve! – toim.) ütles, et 100 km ei maksa karta, õhtuks saab asjaga ikka ühele poole J Ning lohutas mind, et sul hingamine vaike ning seetõttu ei tohiks mingit ülekoormust ka olla.
Igatahes andis kohe indu juurde! Tänud siinkohal.
Peeter Kirpu (jooksnud 90.ndatel Eesti tippaja 100 km jooksus – 8 tundi 2 minutit) arvas, et raske hetk võib tulla kuskil 70 km juures, kus selleks ajaks on joostud juba palju ning samas on veel üksjagu minna. Arvestades raja profiili, pakkus ta, et Haanja100 võiks võrdne olla 110 km siledal teel. See lisas üritusele aukartust juurde.
Võimaluse korral sai veel omadega Äripäeva maratonitiimist räägitud, aga ikkagi ei tõusnud ringiajad väga 42 minutist ülespoole, kuna endast sõltumatuid pause ka ei tekkinud. Lisaks raiskasin iga ringi lõpus joogipunktis niivõrd palju aega kui hädavajalik – kuid mitte rohkem.

Kaheksa ringi ehk 50 km vaheajaks tuli 5:17. Selleks momendiks olin enam vähem kindel, et 12 tunniga peaks ikka vähemalt õhtale saama ja sisimas mõtlesin, et ehk isegi 11 tunniga!
Teiste võistlejate kohta midagi ei teadnud ega ausalt öeldes ei tahtnudki teada. Hakka järsku veel pingutama J Teadsin vaid, et võistluse liider Ranno Erala oli jõudnud poole maa peale täpselt 4 tunniga! Vau! Respect! Crazy, mõtlesin!

Keskpäevaks oli varjus tõusnud temperatuur 7-8 kraadini, mistõttu tuulepluusiga oli joosta täiesti palav ning pulss ronis muudkui kõrgemale. 62,5 kildi peal otsustasin„soojendustressi“ maha visata ja silkasin sealt edasi T-särgi väel. Asi mõjus. Pulss langes ja samas sai tempot üleval hoidma, et „sooja saada“.

Ringid möödusid. Samas igav ei hakanud. Vaheldusrikas maastik ja alles viimastel ringidel hakkas trass pähe kuluma, nii et teadsid enam vähem mis sind iga kurvi taga ootab.
Aga jah… 70,80,90 km ja nn. seinast mitte mingisugust märki. Ja ei tulnudki.
Aeg klõpsas kuueteistkümnenda ringi lõpus kinni 10 tunni 45 minuti peal ja meeleolu oli väga ülev! Niivõrd hea aeg ja niivõrd hea stabiilsus (ringiajad 39-42 minutit) ja täitsa veel seisin omal jalal püsti :)
Lõpus uurisin veel korraldajalt Ain Ivar Tuppi käest (suured tervitused talle ülilaheda ürituse eest!!!) kas rada ikka oli 100 km pikk või ikka kõvasti lühem?
Ei ikka sada kilti, mis sada kilti, tuli vastus.

Toon välja mõned punktid, mis võisid olla enda jaoks ülimat rahuldust pakkuva jooksu taga:
a) Aukartus trassi ees – lasin alguses tõenäoliselt ikka vaiksemalt, kui ma oleksin suutnud. Sellest ei tekkinud ka haamrit.
b) Neli nädalat varem tehtud „kuue tunni jooks“ võis olla 100 km jaoks täpselt paras ja õige ajal tehtud nn. tühjendusjooks
c) Head jalanõud. Jooksin Adidas Kanadia TR3 mudaroomikutega. Üheteist tunni jooksul sai joostud läbi mudast ja veest, aga jalad jäid täiesti kuivaks ja valged sokid valgeks! J Mistõttu sokke ka ei vahetanud ja jalad pääsesid villidest.

Egas midagi. Hetkel on veidi tühi tunne, aga eks leiab varsti mõne hullu ürituse varsti veel mille nimel võiks hakata end taas liigutama :)