Mitte ainult iluteema

Foto: Outside Magazine (Hannah McCaughey & Michael Karsh)

Nädalavahetuse teiste peaga vastu asfalti sõitmised ja enda sügisene taastumine tekitasid tahtmise jagada nelja lugu peapõrutustest, mis kaudselt seotud ka Eestis kuuma teemaga - kiivritega.

Moraali ei loe, täiskasvanud inimene otsustabki ise, kas kannab või mitte. Olgu põhjused ilulised või muud. Küll tahaks tähelepanu juhtida, et tihti tehakse see otsus mitte teadlikult (mis peas pärast kukkumist toimub), vaid suhtumise a la "õnnetust ära ju ei hoia, järelikult pole vaja" pinnalt.

1. Pea, ka kergelt, põrutada saamisel on tagajärjed. Kujuta ette arbuusi, mis on maha visatud. Selle võib pärast küll ümmarguseks tagasi vormida, kuid see pole enam endine, kirjutas ajakiri Outside. Kusjuures peapõrutus on Eesti keeles veidi eksitav, kahjustusteks ei peagi peaga kuskile vastu põrutama - näiteks avariis jõuline pidurdus ja pea liikumine-pidurdumine võivad sama tekitada.

2. ka peapõrutus võib olla sama ebameeldivate tagajärgedega kui pea päris lahti kukkumine, kirjutab ja viitab Cycling Tips.

3. Film The Crash Reel. USA lumelauastaar ja olümpialootus Kevin Pearce sai trennis kukkudes ajukahjustuse. Film jälgibki tema paranemist. See lugu on samas palju enam, näitab, kuidas riskeerimine ja õnnetused ei mõjuta mitte ainult neis osalejaid, vaid ka peret, kes peavad samuti tagajärgedega (taastusravõi või hooldus) tegelema ja toime tulema.

4., kiivrist üksi pole halva ärahoidmisel kasu, kui inimesed ise julgemalt riskivad ja end mõtlematult ohtu seavad, kirjutab Outside. Iseloomulik nähtus nii ekstreemspordile kui muidu hooletult linna vahel kulgejaile, kes ei näe-kuule-viipa.

Muidu on sügisest on palju aega edasi läinud, selg on korras ja saan uuesti trenni teha. Kiivrit kannan ka, sest ka minu väikese hoo pealt asfaldile laotumine viis kõigepealt vastu maad kukla.

kuidas saada jalgratturiks?

saage tuttavaks Püss (all vasemas nurgas)-lugejad, lugejad-Püss. Foto: Andres Haabu.

kaks nädalat nüüd rattaga harjutanud ja kaks korda külg ka maha pandud ning sajad kilomeetrid veeretud. et aeg kokkuvõtteid teha.

- raju, kui palju positiivsust ühe vidinaga ringi uhamine laeb. hetked-kilomeetrid sadulas on puhas teraapia.
- rulluisutamine-suusatamine on liikumiskogemusena vahetum, kuigi kiirus kohati sama
- ratas annab samas vabaduse - rulluiskudega oled üsna ühtede radade küljes (vaja head asfalti jne). rattaga sõida või Laulasmaale, kui tuju peaks tulema (eile tuli)
- liikluses osalemine vajab veel harjumist - arguse taha kulub palju energiat ja närve - pidurdamised, kiirendamised jms
- "aitäh" autojuhtidele, kes teel ratturist kaarega mööduvad, mitte ei suru sind äärekivi ja auto vahele. üldse "aitäh" mõistvatele inimestele, kes õppija oskamatust ja rumalusi pahaks ei pane. väga abiks.
- tõtt tahaks vaadata inimesega, kes valis rattaradadele kanalisatsioonikaevude luukideks sellised, millel on ratturi liikumissuunaga ühtivad piklikud augud vee äravooluks. augud, kuhu mahub ilusti maanteeratta velg sisse. ei taha ette kujutada, mis juhtub hämaras sinna sisse sõites...
- kohati on täitsa normaalsed rattateed, aga siis on jälle nii p..... kohati võimendavad neid ka ettearvamatud juhid.
- hetkel on hirmsaimad kohad sõiduraja ääres olevast rattateest paremale jäävad bussitaskud.
- kuklasse pendeldama "kas juht näeb mind-kas juht näeb mind?"
- klippidega harjub üsna kiiresti - kaks valusamat kukkumist, või noh, ümbervajumist, õpetavad kiirelt kohanema.
- tagumikuvalu asemel jääb maimukesel nimeks Püss - vedu ja tõmme on ikka raju.
- nüüd tuleb veel korralikult sõitma õppida.

hankisin omale püssi

uus nunnu 2.1. Foto: Trek.

alguses panin reedel kontoris taustaks mängima Tour de France´i ja juba paar tundi hiljem töötas internetti läbi, et omale sobiv mudel välja valida. päris hulluks ehk karboniks oleks peaaegu läinud (õiges mõõdus raami õnneks polnud kohal) ja, kuna võistlema end lõhkuma niiehknaa ei kipu (lubadusi muidugi ei anna), siis ei hakanud juuksekarva lõhki ajama.

täna õhtul saan siis kätte. muidugi see, kui raske on impulssmõtte -ostuks keeramine, väärib eraldi kirjutamist. ei olekski uskunud, et ikaldusejärgselt kohati eriti muutunud pole. või siis ei osanud õige kaupleja juurde minna.

igatahes, naljakas. esiteks on see üle 15+ aasta esimene enda jalgratas. täitsa ei teagi, mismoodi kahel rattal veeremine niimoodi mööda on läinud. teiseks oli huvitav eilne proovisõit - ratas reageerib hoopis täpsemalt ja äkilisemalt kui ma mäletasin, kitsastest velgedest ja sportlikust minekust rääkimata.

igatahes saab nüüd trenniringe laiemaks vedada kui uiskudel-suuskadel ning vaheldust radadega. ilmast ehk vihmast sõltub ka vähem. ja kohvikus saab ka käima hakata hommikuti.

tehnopaus ehk Polar RCX5

olen väikest viisi tehnopede ja Polari uudis (lõpuks ometi) uuest kellast - multisportlastele mõeldud Rolar RCX5 - paneb seda täitsa tahtma. ilus suur ekraan ja silmale meeldiv disain, mõõtmed mugavamad kui mu praegusel RS800l ja mõõdab pulssi ka ujudes. lisaks salvestab uus GPS lisavidin ka teekonna ning demovideost näeb, et nüüd kasutatav ka õunalogoga arvutiga. ja GPSlisa saab arvutist laadida - hüvasti 10tunnine tööaeg ja patareidega mässamine. vaata demovideot näiteks. ja üks tõsisem, põhjalikum arvustus ka.

muidu olen vahepeal kõvasti rulluisku ja -suuska sõitnud ning miskit vormi tekib. hea tunne on see, kui saad aru, et muutud tugevamaks. jaanuaris läbitud antibiootikumikuuriga sain möödunud aastal palju paha ja vaba aega tekitanud bakterist kurgust lahti ning nüüd pole pause sisse tulnud. kurku peab muidugi hoidma endiselt - külm-kuum koos või alkohol on ärritajatena välistatud.

püüan lähiajal pikemalt ka. muidu töörindel nii tihe, et vaba aega eriti arvuti juures ei tihka veeta.

teha, mida saab

Lance Armstrong, sõidab ka klippidega.

kaks nädalat olen nüüd uiskude ja jooksuta mööda ajanud. tuleb tunnistada, et polegi kõige hullem. täitsa mõnus on isegi teha asju, milleks muidu aega ja mahti ei jää.

võtsin juba septembris plaani, et talvel teen korralikult põhja ja kasvatan mahtu ning teravaks eriti ei aja. kiiremaid trenne jõuab pärast aastavahetust sisse pikkima hakata. rosinaks olen mõnes spinnitrennis lubanud pulssi ka anaeroobse lävele, uphill stiiliks, ent enamus siiski baasvastupidavus. katsetasin eile trenni ka klippidega ja rattasussidega. täitsa on vahe sees korvidega sõites, oluliselt kindlam. muide, praegu on hea aeg suvist varustust hankida. hinnad asjadel kuni poole võrra soodsamad.

igatahes olen nädala jagu põlve jälle teipinuna hoidnud ja peagi lähen jälle doktori manu. klaarida ka üks uisusaapast tekkinud veider muhulaadne moodustis hüppeliigese lähedal. üldiselt on kõik hästi.

eelmise nädala tegevused kujunesid selliseks:

E - hommikuujumine - 1h
T - puhkus ja massaazh
K - hommikul selg ja kõht jõusaalis (40 min), õhtul jalad (45 min). spinning - 50 min
N - ülakeha jõusaalis - 1,5 h
R - ujumine 1 h
L - rattasõit+spinning - 1,5 h
P - selg-kõht jõusaalis, lisaks ratas+spinning 2 h

plaanis on paaril päeval kaks kehva asja koos - jõusaal ja aeroobne trenn - peab neid edaspidi paremini sättima, et eraldi päevadele saaks. muidu on koormus septembri-oktoobriga maas, just pulsi mõttes, ning kohati taban end tundelt, et tahaks veel.

suurt plaani praegu polegi, hoida end liikumises ning mitte väga rapsida. pigem mõnuleda ja proovida erinevaid asju.

hommikul suhteliselt tühjas basseinis meetreid mõõtes aga oli täna üsna vastik. edasiminek oli küll hea, ent mõte ei suutnud end kuidagi minutite lugemisest eemal hoida. alla siiski ei andnud ja lõpus on hea tunne, ent tegelikult oleks vist võinud pooleli ka jätta. siis on järgmiseks korraks positiivne mälestus ees.

laupäeval ees 2tunnine spinn. nii põnev.

läbi vihma pladiseva

vihm, akna taga.

eile õhtul pidas ilusti päeva kuiva ja jalutasin töölt koju, et veenduda, kas saab (ja tasub) hiljem koridoris välja minnes uisud või jooksutossud jalga valida. planeeritud trenni alguseks aga hakkas väljas padukat lahmama, nii et valik oli kohe lihtsam (ehk tehtud). ei hakanud sellest väikesest kliima pisiasjast end ka häirida laskma ja trenniplaani auku jätma ning kalpsasingi lompide keskele välja.

siinkohal kiidan jälle Crafti eelmise talve üht mudelit, mis tunniajasele sörgile väärikalt vastu pidas ja suurt midagi läbi ei lasknud. ehk omadustelt nagu kile, ent oskab hingata. Asicsi üks tippmudel ja adidase eelmise hooaja Supernova jakid jäävad sellele ikka alla.

üldse, ilusa ilmaga on kuidagi igavam. eelmisest sügistalvisest lippamisest on ka meeles ikka rõvedused - tuisk, rahe, lörts, Pirital mere ääres üle serva roniv meri, libedad tänavad ja märjad jalad. esimesed minutid vastik, edasi viskad silda, et õue tulid. immuunsüsteem on ka pidevalt põnevil ja vormis ega löö tihti kohkuma.

viide: mis materjalist on Eesti mehed? papist igal juhul mitte.

kelle mure on ohutus?

nutt ja hala, aga üks asi häirib kohati jalgrataste või uisutamisega sportliku aktiviteeti harrastavate tegelevate juures tõsiselt. nüüd mõned kuud ratastel kulgenuna julgen üldistada. tähelepanek peamiselt Pirita tee ja veidi ka Rocca Al Mare tee põhjal.

et kaitsmed on out. enamus, kes mulle eile tunni ja veerandi jooksul Pirita teel vastu veeresid, ei kandnud kaitsmeid. lugesin kokku vist kaks uisutajast kiivrikandjat ja ühe ratturi ning mõned muude piirkondade kaitseid kasutavad tegelased. aga liiklus oli suveõhtule ja ilusale ilmale kohaselt tihe.

üldse tundub, et kaitsmeid kasutavad ratastel-uiskudel vaid need, kellel tundub profim varustus ning paremad oskused olevat.

kiivrid ei näe ju enam väga koledad välja ega kaalu tonne? ja osa vastutust jagaks siin ka poemüüjale, kes kiirelt liikuva vahendi kliendile müüb. võimalik, et seda osades spordipoodides tehakse, ent minu senine kahe uisupaari ostmise kogemuse põhjal ei tundnud kumbki kaupmees huvi, kas ma sõita oskan, on mul korralik kaitsevarustus või tohiks tema mulle ühe ägeda pead kaitsva kooriku müüa.

eriti oluline peaks see olema inimesel, kes hangib oma esimest paari sõiduvahendeid, see paistab ju juba poes proovitiiru tehes silma. jõle palju on selliseid, kes on esimesi kordi uiskudel, samm on ebakindel, kõrvas karjub muusika, ent ei ühtki kaitset keha ümber.

meenus siis dialoog ühe autojuhiga.
kolleeg istub esiistmele juhi kõrvale.
juht "miks sa turvavööd peale ei pane?"
kolleeg "ma usaldan sind"
juht "mind küll, aga kas ka kõiki teisi juhte?"

nii ongi, et võid end ja oma uiske usaldada, ent kui keegi sulle rattaga ette keerab või kellegi koer rihma otsas ootamatult risti üle tee lippab, siis haiget saamise taset annab alandada. nüüd mõtlengi, et teeks ükskord tiiru väljas ja küsiks igalt kaitsevahenditeta vastutulijalt "kus Sinu kiiver on?".

hea oli eile aga see, et Pirital oli üks teelõik, mis muidu oksterisu all ja uiskudel suurel kiirusel riskatne läbida, ära puhastatud. osalt vist isegi pestakse tänavaid. kiitus.

nädalavahetusel Stamina Rahvarulli järgmine etapp. tugev huvi on osaleda, kui see vaid pea 40 km Tallinnast ei toimuks.

ja tegelikult käin ikka veel jooksmas ka. lihtsalt selle juures on vähem avastamist;)

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

19 päeva Helsingini

ÄP maratoonar Berliini maratonil. foto Sten-Aleks.

Huvitav nädal oli, mis sisaldas endas nii kellakuuest äratuseta ärkamist, et ära proovida rühmatrenn Body Pump (sellest varajasest asjast võib asjagi saada), ca 10 km tagumise ratta ühe poldita uisutamist (asja funktsionaalsus on muidugi selline, et pidurklotsi kinni hoidev seib tuleb kas ise treida või siis loobuda klotsist, tagavarapolt on õnneks eraldi kaasas. Arrghhh) ja ihuüksi jõusaalis upitamist.

Poldiafääri puhul tänan muidu õnne ja juhust ja teisi, et ta laskumisel, mil poos maalähedane ning reageerimisaeg jama puhul ülikiire peab olema (või ei pea ka, lihtsalt valus on siis), lahkuda ei otsustanud. Oma viga muidugi, et enne sõitu üle ei kontrollinud. 

Kilometraaž jooksule siis vaid 23, uiskudel ca 55-60 km, paar tundi jõusaali ning rühmatrenn siis. Päris tihe kava kokku. Ehkki uisunumbrid tunduvad suured, tundub mulle selle koormus kasinam kui jooksul, eriti sama pulsiga. Lihaseid on vähem töös ning sääre alaosa tundub üldse jõude seisvat, päka tööst rääkimata. Seega rohkem nagu asendustrenn, et end liikumas hoida.

Pärast laagrite vahetust on lipe (ja kaif sõidust) aga hoopis uus tera ning kaalun ka suuremate rataste, võimalik et ka raami, vahetamist. 84mm lubab olemasolev raam veerevaid paigutada ning see on kuue millimeetri võrra suuremad kui standardis kaasa tulid. Lõpevad ehk teiste vaiksed möödakruiisimised ära:P

Püüdsin ratastel ka mõned kiiremad sutsakad nädala sees teha, ent rahvastatud kurvilisel teel on sellega tükk tegemist. Õnneks vastutuul veidi aitas.

Põlv aga tunneb end päris hästi ning teen selle nädala veel rahulikumalt ning ka Helsingisse ehk 19 päeva pärast siiski asja.

maratoonarist mehhaanikuks

Rulluisuratta läbilõige. joonis Rulluisuklubi ABEC.

Mõtlesin, et rulluisutamine on pigem nagu asendusala jooksule, aga selgub, et saan sellega veidi ka sügavamaid mehhaanikaalaseid teadmisi meelde tuletada. Pühapäevane vihmas rullitamine päädis sellega, et eile õhtul tekkinud idee, tõusta täna hommikul päikesega (või mõned hetked hiljem) ning teha üks kiirem tiir, lükkus siiski õhtusse.

Nimelt jäi mul pühapäeval enne märjale pinnale minekut lõpuni lugemata üks lause, mille lause esimene pool ütles, et pärast märjas sõitmist tasub uisud ja rattad kindlasti ära pesta ja kuivatada, ning lause teine pool, et eraldi tähelepanu laagritele, mis lahti võtta ja kuivatada ja õlitada. Eile õhtuks loobus koostööst ühe tagumise ratta laager ning streikisid ka teised ning täna lähen süvenen tehnoloogiasse veelgi, et uued liikurid saada. Olemasolevad laagrid nimelt pole hooldatavad-õlitatavad. Ühepäevaliblikad siis. Uued puksid on ka kotis ning õhtul avan minigaraaži. Polegi midagi ammu rubriigist DIY (do it yourself) katsetanud.

Maakeeli juhend, mis mul ka abiks ehk Oliver kirjutab (koos fotodega), kuidas ta enda uiskudel laagrid hooldas.

Põlv on aga on juba täitsa kobe (jooksu, mitte mingites muudes mõtetes) ja kindlam kui viimastel nädalatel, tänan küsimast. Ent jooksuga olen siiski veel veidi tagasihoidlik ning hajutan riske muude treeningutega. Näiteks idee käia homme enne tööd (7.30) miskis grupitreeningus tundub jumekas. Loodetavasti ka homme hommikul.

abiks ikka

olin eile õhtul päris uhke enda üle kui -6 (mida päris kobe tuul võimendas kohati -10ni) välja jooksu tegema läksin. uhke olin tegelikult hiljem kodus, esimesed paar kilomeetrit tegelesin filosoofiaga ("milleks see kõik"). igatahes, soovitan toodet Buff, mis on riidest toru, mida kannatab multifunktsionaalselt tarvitada. pesumasinale trumlit tast ei saa, aga maskina näo ees toimib ka päris tempokal jooksul ega lase külma õhku sisse. sügisel kurgusoojenduseks, suvel randmele hea kruttida, et higi pühkida. igatahes, mina vs talv - 1:0.

vihma ja rahe ja lörtsi ja tuuleta

sellest pühapäevahommikusest jooksmisest võib pikapeale asjagi saada. soojenduseks hakkasin eile koristama, ent päike ja ilus ilm ei lasknud selle hobiga pikalt tegelda ja kaks tundi pärast ärkamist leidsin (naabrid leidsid ka) end väljas trepilt soojenduseks võimlemas.

mõnevõrra hiljem leidsin end vähem ja rohkem aktiivsete kaaslinlastega Kadrioru pargist tiirutamast, sest mere ääres on küll kihvt, aga ilmal on paha komme mitte arvestada mu huvidega teha rahulik ja madala pulsiga sörk. igatahes tuleb alati võimalust kasutada ja päikesega lipata, muidu on jälle paar kuud hallis ja masendavas udus. polnudki vist Berliinist alates päikese käes jooksnud, korraks jõudsin kahetseda päiksekate mittekaasavõtmist, kuid too oli suht pseudomure mõnusa ilma juures.

igatahes ärkasin taas esimesed 7-8 km ning oli kergelt veider olla, pulsil ka. 21 km teine pool läks juba kiirema tempo ent madalama pulsiga. inimkatsed jätkuvad ehk järgmisel nädalal ärkamiseks kolm tundi, äkki loob nii rohkem.

neli jooksutrenni õnnestus eelmisel nädalal läbi teha. ujumine oli ka veel kavas, aga polnud kuidagi viitsimist ja siis ei hakanud vägisi, kõverdasin selle asemel käsi ja tegin kaks ÜKE-trenni. alanud nädal on mahunädala tipp ning püüaks sel korral korralikult. kilometraazh peaks ületama 50. võtan väga rahulikult.

varustusest kah. jooksen ca kuu jagu adidase mudeliga adiStar (Cushion 6), sest kevadel hangitud ning Berliinis maratongi joostud Supernovad õnnestus natuke ribadeks lipata ja Asicsi Nimbused (nii vana versioon, et ühtki viidet ei leinud) on oma kilometraazhi ka juba ammendanud. aga adiStari pihta ainult kiidusõnu – hästi pehmendatud (mul on tundlikud kepsud), istuvad suurepäraselt (mulle mugavamalt ja täpsemalt kui Supernova mudelid) ning jalas kindlamad-usaldusväärsemad. vingu jätkub ainult toonide teemal, miks on siinsesse suusailma tarvis valgeid jalatseid.