Teisipäev, 29. juuni 2010

Esimene


Täna on minu jaoks palju esimesi asju juhtunud. Esiteks oli täna hommikul esimene treeningpäev, et täpselt 11 nädala pärast sitke ja tugev olla. Oma esimesele maratonile ma lasin end kirja panna ja esimest korda elus ma kirjutan blogisse oma esimestest katsumustest, mis mind järgmisel 11 nädalal ees ootavad. Marupõnev on! Hirm on ka nahas, sest asjast kuuljad kukkusid õnne soovima hüva idee ja otsuse üle. Mõni väitis, et hull türuk ja nii. Olen end vist üsna tihke supi sisse seganud, aga las olla. Mida tihkem supp, seda suurem on pärast õnnejoovastus.

Plaan läks ahju täpselt aprillis aastal 2008, kui Moonika mulle Berliini maratonist pajatava perioodika pihku pistis.
Üldiselt mulle igasugu ekstreemsused ja ennastproovilepanevad üritused pakuvad kangesti pinget ja hea meelega ma uusi asju katsetan. Üks linnuke on vaja nüüd jälle hädasti kirja saada. Kaks aastat on seda plaani küpsetatud, aitab küll :) Viimati jooksin üle-eelmisel aastal võrdlemisi treenimata olekus SEB'i sügisjooksul kümmet. Jäin ka vist enam-vähem viimaseks 1:15 ajaga. Vahepeal väga trenni ei ole teinud, pigem headel geenidel liugu lasknud. Puhugu nüüd uued tuuled.

Täna, 29.06, oli esimene treeningpäev. Sörkisin A le coq'i ümber. Maratoniplaan nägi ette 20 minutit. Pulss kõikus anaeroobse läve piiril, 156 ja nii. Ma usun, et tempo oli aeglasem, kui mul harilikult kõndides ja üsna tüütu oli. Vahepeal proovisin joosta nii meeldivalt pikema sammuga, siis lendas pulss ka kohe käsitlematutesse kõrgustesse ning trenni lõpuks astusin kiirel sammul kodu poole, lõdvestasin ja venitasin. Ma nüüd pingsalt ootan, millal tuleb see õnnis hetk, kui ma saan normaalse tempoga joosta ja pulss on ka normaalne. Aga pole midagi, kuidas karastus teras.

Teisipäev, 22. juuni 2010

Raport: mina, viisvarbad ja esimesed neli nädalat



Esimesed neli nädalat olen Vibrami viisvarvastega (VFF) jooksnud ja 84 km jooksusammul läbinud. Harjumise mõttes olen varvikuid varvaste otsas kandnud ka muude asjatoimetuste ajal; jalgrattaga tööl käies, poes jne.

Kõik on PEAAEGU super! Kõige suurema miinuse püüdsingi pildimasinasse. Kanna alla on nimelt lõpuks ometi tekkinud paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga villid. Samas pole need nii torkivalt valusad, et ei lubaks kahe-kolme päeva tagant mõõduka taktiga trenni teha. Siin on kaks varianti - kas villide peal on väga suur nahakord või siis villi alla pole erilist ollust tekkinud J Päkad ja muud jala sise- ja välisküljed on aga igati jonksus. Natuke on päka alt küll nahka maha hõõrdunud, kuid see on ka kõik.

Mis võiks olla villide põhjustajad?
Esiteks kindlasti sokipuudus, kuna VFFga joostakse tavaliselt ilma sokkideta. Tegelikult toodetakse ka spetsiaalseid varvassokke (Injinji sokid), kuid ma pole nendeni veel jõudnud ning lasen siiani ökomat teed pidi :)
Tegelikult kui aus olla - kuluks paar varavassokke siiski marjaks ära. Lisaks jala hoidmisele peaks sokkidega ka jalanõud paremini vastu. Kuna praegu käivad paljad varbad otse viisvarvastesse siis peab arvestama sellega, et pärast igat paari päeva tuleb jalanõud puhtaks pesta.
Probleemi vastu aitaks ka uute VFFga ostmine. Leidsin, et ehkki Vibram müüb Classic-mudelit (mida ma ka ise soetasin) kui kõige paremat jooksujalanõud kasutab enamus paljajalgseid jooksjaid hoopis KSO mudelit.
Miks? Vastust sellele pole veel leidnud. V-o eelistatakse seda mudelit tänu veidi paksemale nahktallale ning samuti on jalg erinevalt Classicust pealtpoolt paremini kaetud ja varustatud krõpskinnitusega.
Tõenäoliselt on KSOdega ka parem märjemal ja karmimal maastikul liikuda. Sestap soovitatakse KSOd ka kergeks matkamiseks.

Jooksmine.
Algul kartsin, et VFFdega harjumine tõmbab jooksutempo alla. Esiteks vajab see üle päka jooksmist ja teiseks hakkan oma jalgu väga hoidma. Aga kaugel sellest.
Hetkel lendan sama tempoga, mis tavaliste jooksusussidegi puhul. Ainult mäest alla kulgen üksjagu vaiksemalt, kuna järsu nurga all laskudes on raske päkka enne kanda maha saada.
Küll aga pole mingi probleem sirgel maal või kergel laskumisel päka peale maanduda. Miks on ümberõpe olnud niivõrd lihne? Tõenäoliselt seetõttu, et VFF-tel pole kanda.

Tavalisel ultrasuperpolstertatud kandadega tossudel lihtsalt jäävad kannad jalgu ning seetõttu põrkuvad nad ka maaga kõige varem.

Aga hoolimata tossuvedrude puudumisest olen hakanud joostes tunnetama oma keha loomulikku vetruvust – ja täitsa ajab asja ära :)
Võin juba praegu öelda, et mida kuradit ma oma vanade tossudega peale hakkan. Praktiliselt kuu aega teised kapis vedelenud. Ükskord tegelikult panin välja minnes tossud jalga ja tead kui ebamugavad need tundusid. Suruvad varbad kokku ja kontrollivad su liikumist! Võta tead ja viska teised jalast ära!
Appi. Mis ma oma hunniku tossudega küll peale VFF-ide avastamist peale hakkan? Kas jaanituli päästab mind probleemist? :)

Massaaz
Eelmine kord kirjutasin, et kui tavaline jooksutoss kontrollib su liikumist ja VFFga tuleb ise mees olla ja end püsti ja liikumas hoida, siis üks väga oluline erinevus on veel. VFFga jooksmine masseerib jalataldu. Joostes käib jalgadest läbi mõnus surin ning see mõnu otse sunnib uuele jooksuringile minema. Kokkupuude maaga on peaaegu täielik ning tõenäoliselt ka seetõttu annab keha läbi valu õigeaegsemalt märku kui sa omadega vales suunas liigud.
Pärast esimese treeninguid jalad tulitasid isegi magama minnes, kuid nüüd on tallad harjunud ja nn. massaaz ja surin toimib vaid joostes.

Uued lihased töös.
Sääremarjad, sääremarjad - aiaiai. Kuna jooks toimub päkkade peal, millele järgneb varvastega maast äratõuge on saanud sääred viimasel kuul kõva koormuse. Lihased on pärast trenni olnud alati päev-paar valusad. Aga, mida aeg edasi seda lihtsamaks on asi läinud. Hoolimata sellest, et vaikselt olen ma treeningkilometraazi tõstnud.

Tähelepanu.
VFF-ga liikudes on tähelepanu garanteeritud. No selline tagasihoidlikult eestlaslik. Pidev kõõritamine (et, wtf…) ja seejärel pilgu kiire ärapööramine :)

Igatahes hetkel peale villide muid puudusi pole täheldanud – põlved, puusad, selg kõik korras.
Jätkan treeninguid ja hoian teid lainel!
Fivefingers rocks!!!



Reede, 18. juuni 2010

Eesti mees esindab meid Hiina kõrbejooksul

Taavi Sumberg, vahetult pärast 100 km jooksmist Sahara kõrbes.


äsja laekus selline pressiteade.
----
Äsja üksi 15 päevaga ümber Eesti 1000 kilomeetrilise jooksu lõpetanud Taavi on juba silmitsi uute väljakutsetega.

Seekord sõidab Taavi Hiinasse ja on otsustanud oma jõu proovile panna maailma vägevaimatega Gobi kõrbejooksus. Sihikindla Eesti poisi distantsiks on 250 km ning see läbitakse juuni lõpus 6 päeva jooksul.

Taavi julgustab oma eeskujuga igaüht jooksuga algust tegema juba täna – suvi on hea aeg vabas õhus sportimiseks ja oma tervise tugevdamiseks.

Oluline on ise endale eesmärk seada ning tunda rõõmu püstitatud eesmärgi saavutamisest.

Seejärel kogemuse võrra rikkamana uusi sihte seada.

Ka on Taavi mõelnud, et oma osavõtuga Hiina 250 km jooksust, ainsa eestlasena, saab ta suurendada Eesti tuntust maailmakaardil.

Loe lisaks http://taavisumberg.blogspot.com.

Reede, 4. juuni 2010

Jookseme paljajalu!

Kas joosta tossudega, mis pehmendavad põrutusi, toestavad jalga ja näevad veel tagatipuks välja moekad või siis joosta paljajalu? Kindlasti mõtleb 99% inimestest, et mis rumal küsimus see on? Ikka peab jala kaitseks ja mõnusamaks edasiliikumiseks olema jalas pehme jalats. Ja mida rohkem jalga kontrolliv (loe- kallim), seda parem.

Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Igatahes sel suvel üritangi antud küsimusele vastuse leida.
Tõsisemalt olen jooksnud viimased viis-kuus aastat. Ja ikka enam-vähem hea kvaliteediliste harrastussportlaste tossudega.
Viimase nädala olen üritanud joosta aga paljajalu. Kui täpne olla, siis peaaegu paljajalu - nimelt Vibrami viisvarvastega (FiveFingers classics).

FiveFingers on ülimalt minimalistlik jalanõu, millega käies või joostes tunned sa end liikuvat justkui paljajalu. Jalanõu tald on kummist, mis kaitseb jalga ja aitab haakuda paremini maapinnaga ning pealmine osa on valmistatud imeõhukesest mugavast elastsest polüamiidkangast. Ehk siis sa tõmbad sisuliselt tõmbad enda naha peale teise naha ja naudid nn. minimalistlikku jooksu. Jalanõud on ülikerged. Kaaluvad 5,3 untsi (150 grammi) ehk sisuliselt sama kerged või kergemad maailma tippude jooksusussidest.

Aga esimesed muljed.
Jalanõude jalgapanemine võtab tavapärasest enam aega – kõik varbad on vaja saada omasse auku – teate küll, olete ju sõrmkindaid kätte pannud.
Jalanõud ongi ülikerged – ei saagi aru, et jala otsas midagi oleks
Ma olen hakanud maapinda tunnetama ja jälgima kuhu ma astun – läbi Fivefingersi on tunda liiva krudisemast talla all. Samuti tuleb nüüdsest enam jälgida kuhu astuda ja kuhu mitte – suureteralise kruusa peal on suhteliselt valus joosta ja mäest alla ei saa ka enam sajaga lasta, kuna sul pole all toestavat tossukanda.
Joostes ei maandu ma enam kanna peale (või vähemalt üritan, et ei maanduks) – kui tavalised jooksusussid on disainitud nii, et suur osa kokkupõrkest maaga võtab enda kanda pehmendatud tossutald, siis FiveFingersiga joostes tuleb sul maanduda jalatalla esiosale. Sellega kaasnevalt muutub jooksusamm veidi lühemaks ning selg on joostes sirgem.
Joosta ei saa igal pool – nagu ennist mainisin on suureteralise kruusa peal jooksmine raske. Samuti on raskendatud jooksmine kõrges murus või heinas - rohi võib varvaste vahele kinni jääda :)
FiveFingersiga ei maksa joosta alguses samas kui pehmete tossudega – olen nädalaga jooksnud ca 20 km ja püüan hoogu tagasi hoida. Uue jalanõuga jooksmine vajab ümberõpet. Esiteks tehnika ümberõppimine vajab aega ja teiseks saavad koormust teised lihased – nt. sääred olid mul pärast lühikest jooksu all täitsa valusad ning samuti tulitas ka terve tald.

Tõenäoliselt pead arvestama alguses villidega – mul olid villid viimati siis kui tossudega tõsisemalt jooksma hakkasin. Nüüd siis taas üle pika aja :) Kohanemise mõttes püüan joosta esialgu vaid metsa all (pehmel pinnasel) ehkki ka mõned kilomeetrid on asfaldil jooksmist proovitud ning ei tundunudki esmapilgul hull ja jalgu põrutav.

Seis hetkel siis selline, et kuskilt enam ei valuta ja tahaks muudkui rajale tagasi FiveFingerseid proovima :)

Homme lähen viisvarvastega Piritale Olümpiajooksule. Võistlema loomulikult veel ei lähe - pigem harjutamise mõttes.

Kohtume paljajalu jooksurajal ja püsige lainel :)