Teisipäev, 31. märts 2009

Otepää-Tartu jooksumaratoni muljed vol. 2

Lisaks veel mõned mõtted omalt poolt Sten-Aleksi põhjaliku Otepää-Tartu maratonijooksu sissekande juurde.
Kuna ma ei läinud seekord Lõuna-Eestisse aega jooksma vaid võtsin seda kui suurepärast treeningut enne Tüüringi supermaratoni jäin ma 3:24se tulemusega kokkuvõttes igati rahule. Enne võistlusi mõtlesin ma korra, et oleks super kui saaks ilma väga suurte pingutusteta aja alla kolme ja poole tunni. Selline mõte kestis peas kuni jooksu esimese poole lõpuni…
Asi on nimelt selles, et ma olen harjunud võistlusel kilomeetriposte jälgides on kiirust reguleerima. Otepääl aga kilomeetritähised puudusid, nii et ma juhindusin oma Polari jooksuandurist, mis aga näitas et ma jooksen sellise 3:40 tempoga. Tore oli aga üllatus kui ma „enne 20 kilomeetrit“ jõudsid tegelikult juba poolmaratoni jooneni (andur oli seega luisanud ca 15 sekundit/km kohta). Kuna aega oli kulunud kõigest 1:41 ning tuju oli väga hea ja jalg kerge tuli mulle äkki pähe mõte, et mis oleks kui prooviks esmakordselt ajaloos teha ära negatiivne split ehk joosta maratoni teine pool esimesest kiiremini. Sellega oleks võimalik ju ka tulla 3:20 sisse!
Igatahes kilomeetrid 21-33 sh. Tatra oru 25 meetrine tõus läks lenneldes ning andis keskmiseks kilomeetriajaks 4:40. Siis tuli kerge väsimus peale ja tempo langes. Võib-olla ma eksitasin end ka sellest, et jõudsin raja teises pooles kuuest-seitsmest konkurendist mööda pressida (samas kui minust möödas vaid kaks jooksjat – Ailar Nirgi kuskil 37. kilomeetril ja ka Lauri Valdmaa - tema sai minust mööda nii, et ma ei pannud seda tähelegi :) ). Igatahes tekitas see minule ka eksliku tunde, et mu on tempo küllalt kiire ja sundis hoogu maha võtma. Lõpu poole võis veidi tulemust mõjutada ka vähene joomisvõimalus. Aga see selleks - ilm oli piisavalt jahe ning vedelikupuudus ei saanud suurt katastroofi tekitada – võib-olla mõned minutid.

Kokkuvõtteks. Võin julgelt öelda, et kuue joostud maratoni hulgas oli tegemist minu jaoks kõige lihtsama jooksuga, kus suurt eneseületamist ja pingutamist polnudki. Ainsana tunnen muret, et päev pärast maratonijooksu õnnestus mul (tõenäoliselt kodustelt) saada enda külge selline viirus, mis temperatuuri 39 kraadini lennutas. Aga eks ma teen endast oleneva, et jalad kiirelt alla saada ja loodetavasti ei jäta see vormi suuremaid lünki.

Mida veel… Väga tore üritus ja suured tänud jooksu korraldajatele Tiit Talile ja Aivo Noormetsale, kes pikkade traditsioonidega jooksuüritusel on aidanud ellu jääda. Samuti kiidusõnad ka kõigile fanattidele, kes jooksust osa võtsid + veel raja ääres jooki pakkunud kaasaelajatele, kes paarist raskemast kohast aitasid üle saada.

Suured kiidusõnad ka veel uuesti Sten-Aleksile supersooriituse eest. Ma olin pärast Patkuli Challange`t kindel, et Steni maratoniaeg tuleb alla nelja tunni. Aga 3:41 – väga viis :)
Uute katsumusteni.

Pühapäev, 29. märts 2009

aplaus ja ekraanile pritsiv vahuvein

Sten ja Raivo lippasid eile maratoni - 36. Otepää Tartu jooksumaraton. mõlemal trenni nime all ette võetud lippamisel tulemuseks vastavalt 3:41 ja 3:23. ülikõva, ma ütleks. Stenil parandust üle 1,5 tunni Berliinis joostuga võrreldes. tehke järgi. imetlemiseks pildid ja matemaatikahuvilistele ka tulemused.

Otepää-Tartu maraton - 1,5 tundi parem aeg!



Laupäeval toimunud maratoni reklaam väidab, et 42 kmi Otepää - Tartu vahel sobib hästi esimeseks maratoniks, kuna tuul on tagant ja tee peamiselt mäest alla. See kõlab ka hästi, kui lähed oma elu teisele maratonile.

Vaatamata maratoni positiivsele sloganile, pakkus see retk ka üksjagu ärevust. Esiteks oli see mu teine maraton ja kuna esimene lõppes mul ajaga 5:12 ei osanud ma sellelt midagi konkreetset oodata. Uskusin, et suudan oma aega parandada, aga ei teadnud kui palju. Seadsin endale tagasihoidliku eesmärgi 4:30. See pole küll teab mis hea aeg, aga samas siiski üle 40 minuti eelnevast rekordist parem.
Teine ärevusmoment oli kuklasse puhuv juunikuu Ironman Nizzas. Teadsin, et sellest jooksust saab minule oluline maamärk hindamaks minu suutlikust eesseisev katsumus läbida. Seega tahtsin ma siin jätta juhusele võimalikult väikse mängumaa.

Möödunud pühapeäval tegin ma pika umbes 2:30 tunnise jooksu. Kuna mul GPSi pole, ma teepikkust ei tea. Jalgade väsimuse järgi uskusin selle olevat siiski oluliselt pikema, kui mu tavaline treening. Järgnevast päevast alates alustasin nädalase pastakuuriga. Eelneval maratonil ma seda ei teinud, mistõttu tasus nüüd eksperimetneerida.
Olen avastanud ka seda, et sellistel pikkadel distantsidel on mul üheks suurimaks probleemiks nälg. Berliini maratonil oli juba poolmaratoni läbimise järel ainsaks eesmärgiks järgmise banaanipunktini jõuda. Seekord mõtlesin katsetada teist varianti. Õhtul enne maratoni toppisin ma oma kõhu korralikult energiarikast toitu täis. Pasta, banaanid maiustused...kõike ja ikka rohkem. Kuna olen taimetoitlane, siis raskesti seeditava liha pärast mul mure puudus ja minu ainsaks kriteeriumiks oli see, et kõik mis ma näost alla ajan, olgu lihtsalt maitsev. Tundsin, et pakin ennast täis nagu karu, kes kogub talveuneks rasva. Hommikulgi enne maratoni sõin veel ühe soolase pudru ja kolm banaani ja tundsin, et olen kõigeks valmis.

Võistlushommikul oli registreerimispunktis osalejaid üksjagu ja seinast seina.Kohal olid noored poisid nagu mina, kellel üks või 0 maratoni seljataga on ja ka vanad veteranid, kes tulid jooksma oma 161. maratoni. Küllap on maraton moodi minemas, sest osalejaid oli märksa rohkem kui korraldajad arvestanud olid. See on muidugi ainult tore uudis, kui välja arvata fakt, et lõpuks ei jagunud enam kohti transpordiks Tartu Tamme Staadionilt Otepääle. Vaatamata isegi kahe jooksus osaleja autode abiksvõtmisele, jäin mina koos veel ühe täismaratoni jooksjaga ikka rongist maha. Olukord tundus täbar, sest meie start pidanuks hakkama tunni pärast ja kangesti oleks tahtnud alustada seal ikka ühes teistega. Ent iga asja taga peitub oma hea. Sel ajal kui paljud varajalt Otepääle jõunud sportlased pidid kes kus endale sooja kohta otsima, istusime meie Tartus Tamme Staadioni soojas eesruumis ja vaatasime Pealtnägijat. Selge oli see, et meie kella 12 starti ei jõua. Õnneks tuli aga kõne Raivolt, mis teatas, et start lükati poole tunni võrra edasi, kuniks meie ka sinna jõuame. See on muusjas esimene kord maratoni ajaloo jooksul, kus start on edasi lükatud. Kusjuures tuleb tunnistada, et see edasilükatud pool tundigi oli väga piiri peal. Kiiresti autode vahelt voorides andis ürituse korraldaja Tiit endast kõik, et poole ühest saaks start alata. Ütleme nii, et raisata ei jäänud minutitki, sest niipea, kui meie auto Otepääl seisma jäi kõlas hüüe, et stardini on vaid 40 sekundit. Ja nii see pihta hakkaski.

Ilm ei olnu paremate killast. Sadas väikest vihma, mis minusuguste prillipapade elu õige raskeks tegi. Ajasin oma tavaliste nägemisprillide peale veel ka suured päikseprillid, mis püüaks kinni kõik ebavajalikud vihmapiisad. See aitas, aga mitte oluliselt, sest lõppeks olid prillid väljast märjad ja seest udused. Ja jooksu ajal ei olnud nagu eriti mahti neid põhjalikult kuivatama hakata;)

Kuid mis taktika siis valida. Kas võtta asja rahulikult ja rihtida 4:30 peale või riskeerida. Autoga Tallinnast Tartuse sõites arvas Raivo, et ma suudaks tulla 3 tunni sisse kui ma tahan. Sellest arvamusest oli oluliselt palju abi. Valides sobivat jooksutempot otsustasin, et tühja kah. Kolme kuu pärast peaksin ma Ironmanil läbima maratoni pärast seda, kui olen ujunud ligi 4 kilit ja sõitnud rattaga 180 kilti. Praegu kus ma puhanuna võtan ette vaid selle ühe ala, peaks läbimine olema lapsemäng. Seega võtsin riski ja tõstsin tempot. Parem riskin ja proovin lõpetada alla nelja tunni.

Valik oli tehtud ja edasi läks kõik lootuse ja kahtlusega käsikäes. Minu ees oli alguses Raivo väga pikalt näha. Teades tema tippaega, kartsin, et olen haaranud endale liiga suure tüki. Samas oli enesetunne jällegi hea, mistõttu sai positiivne lootus kahtlustest võitu. Nüüd tuli ainult tempot hoida.

Esimese 15. kmi järel hakkasin oma tempogrupist maha jääma. Paremale poole ribide alla lõid järsult pisted, mis sundisid tempot kahandama. Pidin vanduma alla minu ees jooksvale Hawaii Ekspressi esindajale ja veel ühele jooksjale, keda ma pärast enam kätte ei saanudki. Siiski oli otsus õige. Tempo langetamisega kadusid pisted ja õnneks ei pidanud seisma jääma. Veidi kosudes tõstsin tempo uuesti üles.

Nüüd oli minu põhikonkurendiks üks vanamees, kellest ma päris jooksu alguses olin mööda läinud. Selle vanamehega pistsime me sõbralikult rinda kuni jooksu lõpuni. Enesekindlalt jooksis ta minust umbes 22. kmil mööda ja tegi sisse ka kaunis korraliku vahe. Ma ei hakanud talle järgi pingutama, vaid püüdsin hoida oma tempot. Hiljem mängis see minu kasuks välja.

Mis puudutab jooksurada, siis see oli ütlemata mõnus. Olen varem Otepäält jalgrattaga Tartusse sõitnud ja juba siis meeldis mulle sealne maastik väga. Nüüd sai seda kõike palju rahulikumalt nautida. Üles alla liikuv kuppelmaastik mõjus vaimule hästi, sest see jupitas teekonna ära. Lihtne oli joosta künkast künkani. Siiski oli sellel maratonil veel üks ootamatu lisakatsumus, mis võinuks olla olemata.

Kuna jooksjaid jootis ainult üks auto ja kuna jooksugrupp juba alguses väga laiali venis, siis lubatud 1 joogipunkt iga 5 kmi tagant muutus vaid unistuseks. Eks siin olenes asi jooksjate asukohast ja õnnest, kusjuures mina õnnelike nimekirja ei sattunud. Nimelt jäin mina nende jooksjate nimekirja, kes pärast 10 kilomeetrit saigi juua ainult iga 10 kmi tagant. Kui sa oled harjunud pikkadel distantsidel jooma, siis see on ikka liig. Sellest saigi minu jooksu kõige raskem osa. Enamasti ei mõtelnud ma ei väsinud jalgadele ega tunda andvale seljale. Ainus mida ma koguaeg silmapiirilt näha tahtsin oli roheline auto, mille tagant avatud luugist juua pakuti. Aga mida ei tulnud seda ei tulnud. Jänu kasvas vahepeal isegi nii suureks, et teeäärde kuhjunud lumi hakkas paistma kui lahendus. Taedas aga, et see ainult asja hullemaks teeks ja keha maha jahutaks jooksin muidugi edasi. Õnneks mitmed oma jooksjatele kaasa elama tulnud omaksed olid igati abivalmis isiklikku jooki jagama. Suur tänu neile minu poolt! Ilma nendeta oleks asi olnud ikka väga kurb.

Hinnanguliselt umbes 6-7 kildi kaugusel Tartust sain ma uuesti kätte oma 63 aastase konkurendi. Möödusin temast ja soovisin edu lõpuspurdiks. Mu meeleolu oli ülev. Vaadates kella tundus endalegi uskumatu, et mahun alla nelja tunni sisse. See andis palju energiat. Siiski hindasin ma oma võimeid veidi üle ning Tartu Lõunakeskuse juurde jõudes langes mu tempo oluliselt. Kindlasti mängis siin ka suurt rolli jällegi vedeliku puudus. Selle kasutas mu konkurent kiiresti ära ja vahetult enne lõppu spurtis vanamees minust uuesti mööda. Nii teineteise kannul mööda Tartu linna tormates ei suutnudki ma enam teda kinni püüda ja 20 sekundiga jäigi 63 aastane Raivo võitjaks. Minu ajaks fikseeriti 3h41m04s.

Temaga sõbralikult kätt surudes oli mul isegi hea meel talle alla jääda. Sellised vanamehed on minule suur inspiratsioon. Mul jääb ainult loota, et võibolla suudan minagi sama vanalt endast 40 aastat nooremale poisiklutile tuule alla teha:)

Resumee on aga järgmine. Kui vilets veevarustus välja jätta, oli tegu tõesti väga hea maratoniga ja nagu reklaamiv slogan juba ülteb, soovitan minagi seda kõigile ja eriti neile, kes oma esimest maratoni teha plaanivad;)

Reede, 27. märts 2009

SPINNING MADNESS!!!


Talve selgroog on murtud ja kevad trügib peale ääretu jõuga. Pole kaugel aeg, millal sisehallides sportimise saab õige mitmeks kuuks ära unustada. Selle tähistamiseks paneb ÄP Maratoni Tiim ürituse "Kuu Spetziell!" raames piduliku ja peene punkti sisehallispordi hooajale ühe vägeva SPINNINGMARATONIGA.

Eeskätt tahaks vabandada, et märtsi kuu SPETZIELL! On lükatud edasi aprilli algusesse;) Põhjusi selleks oli kaks: esiteks olid spinningu treeneril, Kristjan Prüüsil, kõik märtsi nädalavahetused hõivatud ja teiseks toimub käesoleval laupäeval ka Otepää-Tartu maraton, millest mina ja Raivo osa võtame. Aga kuna üritused nagunii improviseeritud vormis on, siis vaevalt, et nädal siia sinna midagi muudab. Aga see öeldud, on jalgrattasõpradel tarvis teada järgmist:) 5. Aprillil toimub Rocca Al Mare MyFitnessis kolme tunnine Spinningmaraton kogenud treeneri, Kristjan Prüüsi, käe all.

See on võimas katsumus, kus ühtelugu saab vatti nii keha kui vaim. Olen ise läbinud kaks korda Kristjani käe all 2,5 tunnise spinningmaratoni ning võin kinnitada, et sellise katsumuse läbimine teeb enesekindlusele vajalikku head. Seega rebi ennast välja rutiinist ja tervita ühes meiega alanud kevadhooaega väikese eneseületusega:)

Üritus toimub 5. Aprill kell 11:00 Rocca Al Mare MyFitnessis. Kui tahad võtta sellest osa, siis anna mulle oma soovist meilile märku almondiesco@hotmail.com, aga tee seda kärmelt, sest kohtasid on alles veel vaid 10 tükki.

Ürituse maksumus on 85 krooni, millest 50.- on klubisse sissepääs ja 35.- tasu treenerile. Kui sa juba oled MyFitness klubi liige, siis maksab üritus sulle vaid 35 krooni. Pärast spinni ootab osalejaid ka mõnus saun ja võimalus oma väsinud lihaseid basseinis leotada.

Spinningmaratoni näol on tegu ÄP Maratoni Tiimi ühisürituste sarja "Kuu Spetziell" teise üritusega. Selle sarja eesmärk on käia välja iga kuu üks põnev eneseületus, mida saaks üheskoos seljatada spordisõpradega nii Äripäevast seest kui väljast. Ürituste sari sai alguse möödunud kuul "Patkuli Challenge’ga", mil 17 fanatti jooksid kaks tundi järjest mööda Patkuli treppe üles-alla. Sellest saab lugeda ja vaadata pilte siit: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/patkuli-challenge-vol-1-check.html.

Teisipäev, 24. märts 2009

kaks tundi basseinis - kodus järgi teha ei saa

tegin eile seda, mida aasta juba teinud polnud - võtsin päeval plaani kulgeda basseinis 50 meetrit edasi-tagasi kaks tundi. distantsi lugemine läks kilomeetri paigus juba sassi ning päris kahte tundi täis ei venitanud ka, sest lõpuks hakkas jahe ning kõht läks tühjaks ja, olgem ausad, kaks tundi edasi-tagasi kahlata on ikka surmigav tegevus. seda parem oli muidugi tuju kui vahepeal meelt heitnuna ikkagi vastu pidasin. motiveerisin end ka mõttega "sa tead isegi, et kui pooleli jätad, siis põed ja kahetsed mitu päeva".

kahjuks jäi mu infovoost välja nädalavahetusel toimunud 24h ujumisvõistlus. olen vahel unistanud sellel osalemisest. tiimiga, mõistagi.

skooriks 1:50 ja mõned kilomeetrid ja tuhanded kalorit tuhaks. mõnus. pärast olin spageti kombel pehme ja uni maitses meeldivalt.

hommikul võimlesin veel tõusva päikese taustal kodus kõhu-selja ja mõnede harjutustega ülakehale ning nädala mõnus start sai täna veelgi võimendatud. äratuskella pole sellise ilmaga vajagi, päike teeb töö ära.

tugitoolisportlasele on tore uudis aga dokumentaal Running the Sahara, millele loeb teksti peale näitleja Matt Damon. DVD saab neilt näiteks kodulehelt hankida.

Laupäev, 14. märts 2009

Supermaratonile Tüüringi metsa

Tüüringi metsad. Allikas: internet

Selle aasta peamine eesmärk on läbida niivõrd kiiresti kui võimalik maikuu keskel Tüüringi metsades Saksamaal toimuv 37. GutsMuths Rennsteiglauf supermaraton.

Tegemist on Kesk-Euroopa suurima ja iluisa offroad ultramaratoniga, mil pikkust 72,7 kilomeetrit ning kust võtab iga aasta osa umbes poolteisttuhat jooksjat.
1973. aastal Ida-Saksamaa territooriumil alguse saanud jooksuvõistlus on kasvanud üheks Euroopa suurimaks ultramaratoniks ning kuulub ühtlasi koos viie teise ülipikamaamaratoniga Euroopa ultramaratoni karikaetappide alla.
Jooksu peetakse härrasmehe Johann Christoph Friedrich GutsMuths auks, kes oli Saksamaal paari sajandi eest üks kehakultuuri eestvedajatest.

Kuna lisaks supermaratonile on võimalik ka lühemaid jooksumaid joosta ning samuti ka matkata ulatub iga-aastane spordihuviliste arv koguni viieteist tuhandeni.

Supermaraton kulgeb mööda Tüüringi metsasid ning on Eesti mõistes päris mägine. Kui start Eisenachis on 210 meetrit ülalpool merepinda, siis finish Schmiedefeldis on 711 meetri kõrgusel, kusjuures vahepeal ronitakse ka ligi kilomeetri kõrgusele.
Kokku on rajal tõusumeetreid 1490 meetrit ja langusmeetreid 989 meetrit.
Lisaks distantsi pikkusele tunduvadki tõusumeetrid kõige rängemad. Õnneks jäävad need distantsi etteotsa. Esimese 25 kilomeetriga saab tõusta juba 916 meetrini merepinnast. Ehk siis strateegia peaks teoreetiliselt ette nägema, et sinnamaani tuleks lasta hästi vaikselt. Ah mis ma ajan. Tegelikult peaks terve trassi laskma väga vaikselt, sest tegemist pole maratoniga.
Tõusude suhtes on tegelikult mul kõige suurem hirm – mäletan hästi, kuidas Amsterdami maratonil 35-40 km vahel oli üks väike kausjas lõik ca. 10 meetrise tõusumeetriga, mis ikka korralikult hinge nööriga kaela tõmbas.

Kindlasti tuleb end juba ka alguses käima sundinda. Jooksjate statistika põhjal ei ole rada mitte teps kerge. Eelmisel aastal läbis võitja trassi 5 tunni ja 16 minutiga, mis teeb keskmiseks tempoks 4:20/km. Umbes sarnane on ka raja rekord. Ehk siis tipptegijatel kulub distantsi läbimiseks vähemalt kahekordne maratoni aeg.

Ajalimiit on rajal kaksteist tundi. See võiks olla ka minu minimaalne eesmärk.
Maksimaalne eesmärk ja suurepärase hinde paneks ma endale kuni suudaks trassi läbida alla seitsme ja poole tunni. Sel juhul peaks pääsema aga esimese neljandiku meeste (st. ultramaratonijooksjate) sekka ning seda hetkel väheusutavaks. Realistlik eesmärk, mille puhul ma endaga rahul oleksin oleks üheksa tunni sisse jäämine.

Tegemist ülimalt saksameelse – ja keelse üritusega. Eelmisel aastal oli supermaratonil välismaalasi vaid veidi üle kolme protsendi jooksjatest. Siiani olen netis surfates leidnud, et supermaratoni raja on Tüüringi metsades läbinud vaid üks eestlane - Vello Reesaar, viie aasta eest ja 8 tunni ja 40 minutiga.
Kui keegi teab kedagi teist võib vabalt märku anda ning ma parandan sissekande ära.

Aga jah. Vaikselt olen see aasta trenni teinud püüan teha oma jooksutrasse selliselt, et need läbiksid rohkem metsaaluseid ja neisse oleks pikitud „mägesid“.
Sestap oli Sten-Aleksi Patkuli challange nagu rusikas silmaauku oma 2,5 protsendise keskmise tõusuga (GutsMuths`i esimesel 25 kilomeetril ulatub keskmine tõus 3,1 protsendini)

Veidi mahtudest. Ütlen ausalt, et ega mingit erilist metsikut koormust peal ei ole – pole selleks aegagi, aga kilomeetreid on tulnud sellegipoolest natuke rohkem kui eelnevatel aastatel maratoni ettevalmistustes.
Praeguseks on aasta algusest kilomeetreid loetud 377 ja aega veel kaks kuud trenni teha. Jätkan mahuga umbes 55-65/km nädalas, kusjuures pool mahust võtab nädalalõpu pikk trenn.

Kolmapäev, 11. märts 2009

kes on kes treeneritest?

siseratta- ehk spinnitrenn Reval Spordis. foto Veiko Tõkman/ÄP.


lugejad ehk vabandavad nädalase pausi eest. tööd on lihtsalt nii palju olnud, et pole vabadel hetkedel tahtmist arvuti juures istuda. Patkuli pildishow´gi on kokku panemata. lähiajal:)

aga, Toomas kirjutas toredast trennist. jätkan tema alustatud teemat.

nimelt olen vahel spordiklubide lehekülgi ja rühmatrennide listi uurides kukalt kratsinud "kas on ka hää treener". niisiis, tõstaks esile asjalikke treenijaid, et nende nime kohates tead, et kindel ja hea valik.

otsa teen lahti MyFitnessi treeneri Kristjan Prüüsiga, kellega mul on olnud au koos higi valada ainult spinningus, aga varem andis ta (võimalik, et siiani) klubis ka bodypumpitunde. miks teda kiidan? mul ei ole tunnis igav, treener mõjub innustavalt, ta oskab küsimustele vastata ja valdab oma ala, suhtub oma kaastreeneritesse respektiga ning hiljem lahkudes oled rahul, et käisid.

olen paaris tema pikas (2,5 tundi) spinningus ka käinud ning nii pikaks ajaks nii treenijate tähelepanu saamine kui nende treenima motiveerimine on kunsttükk, mida ta hästi valdab. kätlemine pärast pikka ühist higivalamist veel rosinaks.

et treeneri veetud trenn on nagu hea teatrietendus või raamat või toit - saad küll midagi, aga kas meelde ja hea tunne ka sisse jääb.

Teisipäev, 3. märts 2009

100 km mõnu

lihtsalt üks link ja mõte, mis eilsest saadik aina rohkem meeldima hakkab - veidi enam kui pooleteise kuu pärast toimub tore ettevõtmine Võhandu 100 ehk 100 km kanuu-kajakiga Võhandu jõel.

Kaja elamused piltidega ka paariaastatagusest sõudmisest juurde.

Pühapäev, 1. märts 2009

päev hiljem

nonii, noored. ma ei tea, kuidas teistega on, aga täna hakkan aru saama eskalaatorite ja liftide toredusest. pooleaastane jooksupaus tähendas seda, et hommikul voodis püstitõusmise asemel veeresin esialgu põrandale ning siis ajasin end ägisedes-itsitades aeglaselt püsti. justkui oleks uuesti kõndima õppinud.

kodus kolmandalt korruselt allaminek võttis tavalisest paar korda enam aega ja grimasse. ning vandesõnu, kui pärast vaevalist allajõudmist avastasin tuppa jäänud võtmed.

rattasõidu-jõusaali-ujumisega olid puhkusele jäänud sellised lihased, mille eile julmalt (kahetunnine trepilt silkamine pole just pehmeim comeback:P) unest äratasin ja täna tegid nemad sama tagasi. pikem venitus, paaritunnine jalutuskäik ja õhtune läbipõige jõusaalist õnneks panid asjad paremuse poole liikuma. põnev, oligi kole rutiinseks see treenimine muutunud :P

ettevõtmisest paar pildigaleriid ka:
- Kratu fotojäädvustused
- Marttil paar kaadrit
- Hermese spordiklubi käis ka pildistamas