Kolmapäev, 27. märts 2013

Igavene talv ja ratturite nälg

Enne sõitu kulub pool tundi, et see kõik selga ja taskutesse ajada.
Avasin märtsi esimese nädala lõpus rattahooaja. Nälg oli selline, et päike veenis ära, et -10 pole üldse hull. Valetas. Näpud ja varbad olid soojadest suusatarvetest hoolimata peagi jääs ning silmadest lahmas tuule tõttu vahetpidamat vett. Täienduseks veel kergelt ehmatanud autojuhid ning libe ja must tee. Kui te arvate, et Tallinna tänavad on autosõiduks hullud, siis käige korra rattaga, eriti peene kummiga maaneteekaga, kaemas.

Mul maastikumudelit või ruumi selle ladustamiseks pole, seega käisin püssiga. 2,5 cm kummiga. Peatänavad on jääst vabad ehk kannatavad, kuid kõrvaltänavaile või rattateele pole mõtet uisutama-konte murdma ronida.

Koju jõudes täiendas seega jahedus kõrge adrenaliinitase, sest lisaks rattateedele oli lume ja muu sodi all (mis nende korrashoiule samas hästi mõjub) ka rattarajad ning trajektoori valimiseks tuli tihti keset teed lasta. Tervitan siinkohal kannatlikke autojuhte.

Niiet isu sai tunnisest sõtkumisest mõneks ajaks täis.

Samas paari nädalaga hakkas päike kõrgemaid ja soojemaid kaari vedama ning möödunud nädalavahel leidsin end jälle kubujussina sadulasse vedamas. Sel korral oli juba parem. Randvere tee ja Viimsi kant on enamvähem puhtad-kuivad ning päikese käes ei saa arugi, et veel märts ja maas lumi. Õhk jahe, kuid -3,5ga kannatas ilusti sõita. Ainult tiir tuleb päeval ära teha, sest õhtul kaanetab laskuv temperatuur teed jäässe-libedaks, mis võib tervisele ja närvikavale kehvasti mõjuda.

Sõidurõõmu saab kätte, aga enne sõtkuma minekut pakkimine ning hiljem ratta küürimine on maru tüütud ja kruiisimõnu, tundide pikkuseid tiire jms tuleb veel oodata. Põhirõhk spordis seega endiselt suusal.

Aga peagi....