Esmaspäev, 24. august 2015

1200 km hullust ja rõõmu ehk Pariis-Brest-Pariis

Eesti rattasõbrad Pariis-Brest-Pariis stardis 16.08. Vasakult Rainer Punga, Rivo Sarapik, Indrek Pak, Tambet Tähepõld, Ahto Vink ja Ain-Ivar Tupp. Ees ootab 1200 km seiklust.
Sõitsime eelmisel nädalal läbi maailma vanima ning raskeimaks peetava harrastajaile mõeldud rattasõitu Pariis-Brest-Pariis ehk 1200 km ning 11 000 tõusumeetrit.

Kuna blogspoti võimalused napid, siis kirjutasin pikema loo sellest siia. Ehkki pikk ja ränk, on tegemist siiski ütlemata vinge ning meeldejääva sõiduga, kuhu nelja aasta pärast (varem lihtsalt ei toimu) võiks tagasi minna.

Ivar pani enda elamuse ka kirja.

Neljapäev, 25. juuni 2015

Giro d´Estonia ehk elu parim puhkus

9. mail Krakowis ehk start. Vasakult Toomas Erikson, Kaupo Karja, Rivo Sarapik, Tõnu Vahter, Kalev Albri, Raivo Sormunen ja Mari-Liis Juul. Foto: Signe Sillasoo.

Giro d´Estonia andis mulle mälestuseks armid kätel-jalgadel, kergemakujulise päikesepõletuse ning välja väänatud hüppeliigese. Sellest hoolimata sõitsin need kolm nädalat ja kaheksa riiki pidevalt naerunäoga.

Tõsi, väljakutse kehale ja vaimule selline ettevõtmine on, sest iga päev nädalaid jutti ratast pedaalida on proffide koormuse vääriline ning kulutab keha ja organismi. Lisaks füüsilisele väsimusele muutub nõdramaks ka vaim – ei viitsi, jaksa, taha enam. Seda ma natuke, eelmisest ehk Tallinnast-Pariisi väntamisest kartsin, kuid asjata.

9. mail olime niisiis Krakowis ja hommikul 9-10 kandis karjatas Tõnu üle tänava. „Poisid, nüüd me siis lõpuks sõidamegi!“ Enam kui pool aastat organiseerimist ning elu parim puhkus, teadsin seda oodata, läkski käima. Juba samal päeval järgnesid vihm, kukkumised, mäed, tulitav päike ehk võlu ja valu.

Milles sellise ultra võlu peitub?

Esiteks saab ligi kuu aega jutti olla värskes õhus – ööbisime suuresti telgis ja kämpingutes ning päev sadulaski möödus värske õhu käes. Tõsi, saime ka vihma ja lundki, ent need muutsid vaid päevi ja mälestusi värvikamaks. Kuigi olime valmis 50/50 osakaaluga vihma saama, sadas terve päeva vist vaid kolmel päeval. Väga vedas. Et suur osa 3000 km pikkusest marsruudist kulges metsade ja mägede vahel, siis oli ka õhk puhtam kui igapäevale Tallinnas pakutav.

Laager Milano Marittimos. Et ilm meid soosis, veetsime lõviosa öödest telkides ja värskes õhus.

Teiseks annab selline äraminek ja totaalne levist väljasolek oluliselt tagasi just vaimule. Et tuuri tegevused täidavad kogu päeva, siis pole aega ei telekat vaadata, netis kolada või uudistega kursis tahta olla. Kuigi viimaseid vahel sotsiaalmeedia kaudu läbi tilkus, tundusid need kauged ja ebaolulised, et neist kinni haarata. Täielik sahtli puhastus, mida nüüd, tagasi jõudnuna, valitud kraamiga täitma hakata.

Kolmas võlu on, et sa saad iga päev teha seda, mida tahad ning see jällegi teeb tuju heaks. Ideaalis võiks ka argipäev selline olla, kuid ikka trügib ootamatusi sisse – boiler läheb puruks, tõbist kolleegi vaja asendada või venib ummik tundidepikkuseks. Seiklusel aga ei ole argimuresid, ei pea mõtlema, kas ettekanne sai hää, miks käivet ei tule või kuidas rohkem teenida-investeerida jne.
Siim-Erik Alamaa ja Liisi Rist tulid meid viimasel nädalal tervitama ja Stelvio (ligi 2800 meetrit) otsa saatma.


Neljas kihvt asi on, et see aitab hetke väärtustama panna. Eelmisel korral ei osanud ma nii suhtuda ja olin rasketel hetkedel mägedes maha jäädes emotsionaalne, valmis pooleli jätma ning kulutasin end seeläbi emotsionaalselt. Pärast tuuri lõppu muidugi kahetsesin seda – kulutasin napi aja tühiselt ära.
Sel korral läks teisiti.

Teadsin, et see sõit kestab vaid kolm nädalat ja siis võib järgmise säärase seikluse või mägedeni kuluda kuid-aastaid. See teadmine aitas oluliselt häälestada – kui oli raskem hetk, aitas mõte, et see läheb peagi üle. Kui mitte kohe, siis vähemasti samal päeval. Ja homme on jälle hea, saab sõita. Uusi riike avastada. Uusi inimesi näha.

Samuti on raskeid hetki vaja, et jõuda sinna, kuhu tahad ja triumfeerida. Näiteks mäe tippu. Viimasel sõidupäeval ligi 1500 meetrit kõrge Mottarone otsa ronides, tõus kestis ligi 25 km, mõtlesin sellele korduvalt.

Asfaldile õnnestu sel korral lennata kolmel korral. Päris ära midagi õnneks ei lõhkunud.

See on üle kantav ka argiellu – miski märkimisväärne ei tule niisama või lihtsalt. Millal ma tegin viimati midagi, mis meelde jäi? Seda küsimust küsisin endalt korduvalt, kui tuju ära hakkas vajuma. 

Ora endale tagumikku.

Sellele vastamine sunnib end ringi vaatama ja otsima ning tegema asju, mis kihvtid. Mitte ainult spordis, vaid ka elus. Ning teisalt ka ballasti maha jätma. Viimane on muidugi keeruline, sest võib puudutada ka inimsuhteid (on suhteid, mis ei anna, aga koormavad ja võtavad) või näiteks töökohta (mis enam ei rahulda või motiveeri). Samas, seda teha julgedes ja elus muutusi nähes tasub katsetada.

Kaupo rõõmustab. Kohe saab vihma. Jahutust. Lisaks saime osa pundist pikali. Foto: Tõnu Vahter.

Nii ongi põhjus ultrateks ka inimloomus, sest rasked hetked toovad lagedale nii tugevaimad kui nõrgimad küljed. Tavaliselt kulub kuid (või aastaid) inimese päris sisuni jõudmiseks. 180 km pikk rattapäev, millele rosinaks mitu kilomeetrit 15-20% mäest üles ronides valesti minekut, et majutusse jõuda, tagaratas vihmast niiskel asfaldil ringi käimas, avavad huuled ukse inimese päris loomuseni. Trükimusta see ei pruugi kannatada.

Need rasked hetked aga on ka ultrate parim osa, sest nende äratundmine ja nende ära kasutamine annavad väärtusliku kogemuse. Neil hetkil inimene õpib, saab endast miskit uut teada ning ta areneb.

Enim jäävad sellest korrast meelde aga mäed. 

Eelmisel korral oli suhe nendega vihkamine-vihkamine – mul maru raske ronida, olin viimane, pulss kõrvades trummeldamas ja nemad mind üles ei tahtnud lasta. Miks muidu see nii vastik oli. Sel korral oli kõik teistpidi – jumaldasin neid päevasid, ka toda mammutrada 120 km jooksul 2800 tõusumeetrit ning neli eri suuruses mäge pakkunud päeva. Leidsin oma rütmi ja kerisin Toomase järel tihti teisena üles, seejuures pingutamata ning nii hea tundega, et endki üllatas.

Mäed, need päris. Kõrg-Tatrad, ligi 2800 meetrit üle merepinna. Foto: Signe Sillasoo.

Lisaks saime viimasel nädalal paariks ööks Lugano järve ääres majutuse 5 km tõusu (keskmiselt 5-6%) tippu, kus sai paaril korral ka täislaengutega proovitud. Mõnus valu.

Lisaks ise sõitmisele on mäed vinged ka lihtsalt vaadata – Poolast Slovakkiasse jõudes hakkasid pärastlõunal silmapiiril Kõrg-Tatrad oma lumiste tippudega (2700+ meetrit) paistma ning saatsid meid pilkudega paar päeva. Sama lugu alpides. Need kõrgused näitavad, kui haavatavad ja väikesed inimesed ikkagi on. See tunne jääb kummitama ja viib sinna tagasi.

Nii agiteerisingi eelviimasel sõidupäeval, et võiks sõidule eepilise punkti panna ning teel Milaanosse veel tippu ronida. Õnneks jäigi teele ligi 1500 meetri kõrgusele küündiv Mottarone. See pole kuulsatega võrreldes nii tuntud ja on vähem rahvast täis, kuid pakub väga mitmekesist elamust – on kergemaid 5-6% lõike, aga ka 25% sein. 

Kokku sai nii elu seiklus kui elu muutev seiklus, mille mõjud ulatuvad veel kaugele.

Rohkem fotosid ja iga päeva elamused meie Facebooki-lehet www.facebook.com/giro2015

Reede, 22. mai 2015

Mis toit aitab vändata 3000 kilomeetrit?

Stardieelne ettevalmistus - spordijoogiks mahlad-kookosvesi, -toiduks värsked ja kuivatatud puuviljad. Töötab. 

Pedaalin hetkel kuue kamraadiga kolme nädalaga 3000 kilomeetrit Krakowist Milaanosse ehk Giro d´Estonial. Iga päev 5+ tundi sõtkuda, mägedesse ronida ning vastutuult trotsida on mulle huvitav katsetus lisaks vaimule ja füüsisele ka toidu osas – kas taimsel kütusel jaksab.

Ehkki enne starti veidi kõhklesin, siis nüüd tõden, et jaksab. Jaksab päev otsa pedaalida, 3000 tõusumeetrit 120 kilomeetri jooksul sõita ning hiljem õhtul asjalikku ajutegevust (näiteks artiklit kirjutada) harrastada ja on tahtmine järgmisel päeval sadulasse minna. Pole veel olnud ühtegi õhtut, ka kõige raskemal, ligi 10tunnisel päeval, kus oleks end laibana tundnud.

Osa on sellisel jõudlusel kindlasti ka tehtud treeningul, kuid kuna taastumine ning toit annavad vähemalt kaks kolmandikku tulemusest, siis julgen ka toidu kraesse suure osa õnnestumisest kirjutada. Tunnistan, et ma veidi kõhklesin, kas on võimalik loomseid toiduaineid (lisaks lihale ka piimatooted, juustud jne), aga ka näiteks gluteeni vältides hakkama saada. Tõsi, olin küll korduvalt 200, 300, aga ka 600 ja 760 km sõitnud ning ka 20-30tunniseid trenninädalaid teinud ning nendest ilusti ära taastunud, aga ikkagi.

Kuidas vältida vigu?
Kolm nädalat on siiski kolm nädalat. Kui paari-kolmepäevasest korralikust eneseületusest saab võtta päeva-mõne vabaks ning taastuda, siis meil on 3000 kilomeetrine eesmärk täita ning ajakava ees. See tähendab, et vigadeks ja eksimusteks ruumi ei ole. Koormus on kehale niigi suur amps seedida. Et ta sellega toime tuleks, pean puhkuse ja söögi osas nii hell kui tark olema.

Tõsi, paar apsu siiski on ette tulnud, millest eelmisel korral pääsesime. Näiteks üks rumal kukkumine vihmas, mul sel korral juba teine, rikkus motivatsiooni päevaks ning teisalt seisime eile majutuse check–ini eripära tõttu enam kui tunni märgades riietes, millest sain külge nohu.

Lisaks oleme selle aja jooksul saanud praktiliselt päev otsa vihma viie soojakraadi juures mägedes ning teisalt uhanud 30 soojakraadi ja päikese käes. Et tingimused on seinast seina väljakutsuvalt kõikunud, kõhklesin veidi, kas ja kuidas keha sellega toime tuleb. Seni on siiski hästi tulnud.

Õhtune toidurööm. Värviline.

Esiteks on igal hommikul ja õhtul tunne, et tahaks veel sõita. Samuti on oluline, mis tunne on õhtul, peale päeva sadulas. See on olnud hea, optimistlik. Just emotsionaalne olek on mul hea indikaator, kas olen taastunud või mitte. Kui on värskus, siis on kõik korras. Kui mitte, tuleb kas puhata või toidus midagi kohendada.

Olen teadlikult ka jälginud, et sõidaksin nii, et oleks mõnus – näiteks, kui kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi sõtkudes jäin mägedes tihti maha, olin viimane, endal hing paelaga kaelas, siis nüüd naudin tõuse ja jõuan üles esimeste seas. See on endal raskeim uskuda, sest eelmisest korrast on selle pongestamine veel meeles ning mägesid pelgasin seni enim.

Värske. Jammi.

Kõige parem taastaja – magamine.
Uni on samuti hea ning 7-8 tunnist piisab täiesti, ärkan enne kella. Kui kodus algab päev kell 6, siis siin 7. Nii olengi tihti varem, harjumusest üleval.

Nüüd paari nädala pealt näen, et  söön suhteliselt samu asju, mida koduski. Kaloreid ei loe, nagu ka kulutatud energiat. Püüan nii toimetada, et tühjakõhutunnet ei oleks, sest see viitab juba võlale, millest väljatulek on tükk tegemist. Seni on see hästi õnnestunud.

Üks tõrvatilk on ka. Mõningatest asjadest on isu hakanud täis saama ning otsin alternatiive. Sööma peab hea meele ja rõõmuga, siis on sellest saadav energia teise mekiga kui vägisi ja vastumeelselt sisse pressides.

Päris proovilepanek alles ees.
Itaalias muidugi rõõmustab iga värske kraami austajat puu-köögiviljad ja rohelise kättesaadavus ning valik. Ülejäänud tiim, 10 inimest, seejuures hindavad seda samuti ning meie toidulaud on siin rikkalik.

Veidi enam kui nädal ning kõige väljakutsuvamad päevad – tõusta 2000-3000 meetri kõrgustesse mägedesse – on alles ees. Tuleb huvitav.

Kuna nüüd on pea kaks nädalat jutti igal päeval sadulas istutud (selle ajaga ca 2000 km ja enam kui 10 000 tõusumeetrit), väike vahekokkuvõte ehk näidismenüü, mida päevas söön.

HOMMIKUSÖÖK
Maisihelbed goji-marjade ja chia-seemnete ning mahla või mõne taimse piimaga
Vahel ka smuuti (puuviljade ja rohelise) või toortatrapuder
Paar-kolm banaani
Peotäis pähkleid
Tumedat šokolaadi, palju isu on
Spirulinat, klorellat, üks multivitamiini pill (viimane on pigem igaks juhuks, mitte väga põhjendatud valik)

LÕUNA (selle sööme sadulas või peatustes)
Menüüs puu- ja aedviljad – banaanid, õunad, kiivid, apelsinid, kurk, tomatid jne
Riisi-maisileivad, millele peale määrimiseks maapähklikreem või avokaado või miski taimne pasteet
Niinimetatud sporditoiduks kuivatatud puuviljad – dattel, viigimari, goji-marjad
Spordijoogiks kookosvesi ja mahlad
Pärast sõitu üks Pulsini toor-valgubatoon

ÕHTUSÖÖK
Ühisest pajast riis, tatar vms.
Suur kausitäis salatit, vahel maitseks maitsepärmi
Puuviljad, palju sisse mahub
Korra olen ka tofut söönud, aga selle järele väga ei isuta.


Esmaspäev, 27. aprill 2015

Sportlasest saab taimetoitlane - läbi võlu ja valu

Kõhurõõmu nädalaks.

1,5 aastat tagasi otsustasin menüüs pöörde teha ja lihast-piimast-kalast loobuda. Kõige keerulisem oli alguses taimetoidu kontseptsioon üldse ning alguses tundus üsna võimatu missioon. Mida ma üldse süüa saan? Maailm tundus kokku tõmbuvat ning mina nälga jäävat.

Pidasin end varem mitmekülgseks ja tervislikult toituvaks (puuviljad-salatid-supid ikka menüüs), sealiha asemel kana ja kala, palju piimatooteid jne. Päris keeruline oli hakata asendama harjumuspäraseid asju – eriti just piimatooteid. See tekitab alguses stressi, sest vana harjumus on tugev, aga uut veel hästi ei tunne. Nii kippuski kohati paanika peale.


Sellest tuli esimene õppetund, mis kehtib ka laiemalt - suured muutused tasub etappideks, sammudeks jagada. Siis ei kohuta kauge ja suurena tundub lõppeesmärk ära. Ehk näiteks „jeebus, ma ei saa ju enam mitte kunagi liha/piima/muna/kala süüa“ asemel lähenesin hoopis „täna asendan ma piima ehk mis võimalused selleks on“. Nii saab samm-sammult tuua oma menüüsse (ellu) toitu, mis ebasoovitu lõpuks ise välja surub. 

Näiteks mitte püüda kohe 100% menüüd ümber pöörata (kui see kohutav tundub), vaid päevas näiteks üks eine välja vahetada ning näiteks hommikune puder ja vorstivõiku smuutide-puuviljade vastu vahetada. Sellest saadav efekt näiteks kerge tunde ja energialaksu näol külvas mul seemne tahta ikkagi kogu menüü üle käia. 

Kusjuures, kui vahel sõingi midagi, mida ei oleks tahtnud (oli nälg ja polnud paremat käepärast), siis enda piitsutamise asemel stiilis "oi, kus sa nüüd patustasid" aitas paremini lähenemine seda mitte patuks pidada, vaid võtta seda kui lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikku sammu. Ehk mitte võimendada üht kõrvalekallet luhtumiseks, vaid leppida sellega, teadvustada ning liikuda ikkagi edasi sinna, kuhu tahad.

Sama kehtib ka näiteks spordis. Esimene ultraspordivõistlus tundub hoomamatult ja halvavalt suur ja enamus inimestest ei läbi kunagi näiteks 100 km oma kondiauruga. Samas koosneb teekond sinna 100 km starti väikestest sammudest – kui suur eesmärk (start) tundubki kohutav, siis mõtlen sellele, mida saan praegu ja järgmisena ära teha, et seal valmis olla. Täna võib-olla veel pole valmis, aga tänased ja järgmised sammud saavad tehtud selle nimel, et olla.

Teine pool millestki loobumisel on lõpetada eitus ja keelamine ning suhtumise „ma ei saa“ (sest, mida ei saa, seda just tahaks) asemel „ma saan kõike, aga ma ei taha kõike“. Palju pingevabam, sest ikka on ju keelatud vili kõige magusam ja meelitavam. Või mõtle sellele, millal muutub ihaldatu igavaks - siis, kui oled selle kätte saanud.

Trennijärgne taastumine. Parempoolses spinat, banaan, apelsinimahl, kookospiim. Vasakpoolses goji marjad, rabarber, banaan, kookospiim ja ananassimahl. On aminohappeid, on suhkruid, rasvagi.
Kusjuures, see tunne „ma ei saa kohupiimata (või pane ise midagi sobivat asemele) elada“ äratas pikapeale mõtte, et seda tundes-öeldes olen ju toidu ori, sõltlane, narkomaan. Seda ma aga olla ei tahtnud. Toit peaks olema kütus, mitte elu eesmärk omaette. Nii et see, mis ühelt poolt pärssis, teisalt innustas uut avastama.

Kui poes harjumuspäraste riiulite asemel uue poole tuli vaatama hakata, siis sain ühelt poolt aru, et sõin siiski ühekülgselt (ikka käin poes silmaklappidega, ostan oma 20-25 asja) ning teisalt, kui vähe ma teadsin sellest, mis suhu läks. Hakkasin varasemast enam silte lugema ja silmaring on palju avaram, suhtumine teadlikum. Üllatavalt palju näiteks kasutatakse toidus lisaaineid jms keemiat, millele varem tähelepanu nii palju ei pööranud. Meeletust suhkrulasust rääkimata. Ehkki teadsin küll, et head need ei tee, kui väga tõsiselt neid vältida ei püüdnud.

Teisalt viisid taimsed, loomulikul kujul (ehk vähe töödeldud) toidud arusaamise sinnani, et mulle on hea kõik, mis on loomulik. Sellisel kujul, nagu loodus pakub. Miks muidu puuvili nii kergelt ja kiirelt seedib, aga näiteks burger (les teab, mis seal kõik sees oli) pikaks ajaks raske tunde tekitas ning jõu võttis. Ehk näiteks laborilisaainetega (E-ja igasugu muud kunstlikud ained) kraami väldin, nii tava- kui sporditoidus. Samuti liigset pakendamist kui asjatut raiskamist.

Kolmas nüanss puudutab harjumusi ja nende tekkimist. Kuna hakkasin rohkem söögilauda jälgima, hakkasid huulile jõudma esialgu ohutuna tunduvad, aga tegelikult valgustavad ja vajalikud küsimused. Näiteks, miks ma üldse näiteks pärast trenni kohupiima või liha söön? Miks toidulisandeid, näiteks valgupulbreid ja spordijooki, tarvitan?

Jõudis järjest enam kohale, et söömises olin lisaks harjumustele ka reklaami, turunduse ori. Seda oli endale raske ja vastik tunnistada. Piimatööstus ju räägib, et joo piima ja siis on luud tugevad. Lihatööstus hoolitseb selle eest, et oldaks skeptiline taimetoidu suhtes ning söödaks liha (sest sealt saab valku). Sporditoidumüüjad promovad enda kraami, nagu igasugu supertoiduainetega tootjad-kauplejad. Taimetoidusektorgi oma huvide eest väljas.

Nüüd püüan igasugu sõnumite, uuringute ja väidete „seda pead sööma, sest…“ puhul enne sellele reageerimist teada saada, kes selle taga on. Kas need on sõltumatult huulilt või pöörleb taustal mõne töösturi huvi ja raha. Iga firma räägib kasulikku juttu vaid enda vaatenurgast, mitte kunde seisukohalt. Mis iseenesest on okei, kui seda tarbijana tead. Samuti on vajalik teada, kuidas inimese organism tegelikult töötab ning mida vajab-mida mitte. Igasuguste dieetide (mis tegelikult näljutamiseks kipub minema) asemel toituda, aga ka elada tasakaalus elu - juhtida stressi, otsida optimismi, liigutada end ning olla sotsiaalselt aktiivne.

Neljas ja vast isegi kõige olulisem on arusaam sellest, et toidust sõltub väga palju mu heaolu. Ja sellest, kui hästi või halvasti olukord on, saad aru alles võrdlusmomendi lisandudes. Ehk, olin varem pidanud normaalseks seda, et eine järel tekib surnud aeg (leib luusse), aga seda enam mitte kogenuna tundsin nagu puuga pähe saanuna.

Ülejäänu on olnud tegelikult meeldiv ja huvitav, sest esiteks olen avastanud palju uut ning olen viimase 1,5 aastaga proovinud rohkem uusi asju kui eelmisel kümnendil kokku. Samuti olen leidnud, kuidas palju väärtuslikku saab teenimatult vähe tähelepanu – goji marjad on suurepärased aminohapete (nendeks lagundab keha valgud) allikad, maitse poolest vähe hinnatud hiina kapsas on vingemaid kaltsiumiallikaid, tume šokolaad pakub rauda.


Talvine test - ainsal lumisel nädalal jaksasin 8 päeva jutti teha trenni 30 tundi.
7 võlu, mis vaeva ära tasusid.

Sain lahti kohvist. Loobusin päevapealt, sest mulle meeldis seda koorega tarbida, aga taimse piimaga polnud nagu see ja nii ta päevapealt menüüst välja vajuski. Enne olin aastaid püüdnud koguseid piirata, aga ikka kulus 5 tassi päevas.

Kadusid öised isud. Trenniga kaasneb isu ja tihti käisin öösel üleval, et külmast midagi suhu või puuvili põske panna. Tüütu harjumus, millest ma lahti ei saanud. Nüüd on õhtuti vahel küll füüsiliselt nälg, kuna liikumise maht suur ja ainevahetus kiire, kuid seda tunnet, et kõht on füüsiliselt täis, kuid kere toitainete mõttes ikkagi nälgas, enam mitte. Öösel külmiku juurde asja pole.

Samuti on lahkunud toidu ahmimised, mida varem esines. Tead see, kui hakkad sööma ja sööd ja sööd ja sööd, suutmata end talitseda.

20 lisatundi nädalas. Leidsin igast päevast umbes kolm (konservatiivselt arvutades) lisatundi. Taimse, aga eriti küpsetamata toidu nagu puuviljad-juurviljad-salati söömisel kadusid ära tundidepikkused tardumused pärast söömist. Kui varem tõmmati pärast einet nagu tekk peale ning olin mõneks ajaks audis, siis nüüd seda ajakadu ei ole. Saab kohe sporti teha või lugeda-suhelda, töötada jne. Pisiasi, aga nädala peale koguneb poole töönädala jagu tunde.

Energia, mitte lained. Ka on kadunud pealelõunased surnud augud. Tavaliselt oli kella 17-18ks toss väljas, energia murust madalam ning tahtmine

Selle „pisiasja“ mõju on see, et ükski trenn pole jäänud pidamata. Varem oli küll tihti pärast tööd mõte, et „homme“, sest täna ei viitsi.


Enim ilmselt üllatas aga see, kuidas energiat on palju ja kogu aeg. Ehk juba hommikul tööle jõudes, aga ka pärast pikka, 8-10-12tunnist intensiivset tööpäeva ning veel õhtulgi pärast treeningut. Varem olin tihti kell 19 kutu ja teki all.

Tervis, see päris. Käisin aastaid arsti juures, andsin kõikvõimalikke analüüse, neelasin soolekaamerat, nosisin medikamente. Diagnoosiks kõhklev krooniline neelupõletik ehk ravida ei saa, lepi sellega. 2010. aastal olin igal kuul nädalaks ajaks audis - nii füüsiliselt kui vaimselt, sest kurguvalust saab alguse nohu, mis halvab meeled. Enam pole olnud.

Nädal tundub pisiasi, aga tegelikult sööb see pidev valvelolek just vaimselt. Plaane teha ei saa, sest ei tea, kauaks tervist jätkub, ning värised igal korral kui tuuleiil salli vahelt krae vahele uitama pääseb. See on palju tagasi hoidnud nii spordis kui üldse elus.

Samuti on ajalugu see, kui öösel läbimärjaks higistatuna üles ärkan. Selle põhjust ei õnnestunud samuti teada saada. Arst pakkus küll selgituseks "närvid", kuid tegelikult on närvilisus ja pinge pigem viimase aasta jooksul kasvanud. Niiet ma ei teagi...

Jõudu on rohkem. Sport on minu meditatsioon. Pärast menüüvahetust olen saanud koormuseid kasvatada (30-50% võrra varasemaga võrreldes), seejuures taastun palju kiiremini kui varem ehk võin mitu päeva järjest (ka talvel, lume ja külmaga) 3-4 tundi sporti teha, seejuures end hästi tunda, intensiivselt tööl pikki päevi teha jne. Piiri ei ole veel tajunud. Seda muutust ma veel eriti uskuda ei julge, aga pideva katsetamisega olen vaikselt hakanud julgema.

Ka pärast pingutust on hea olla. Eelmisel pühapäeval pedaalisime ca 10 tunniga 300 kilomeetrit, millest suur osa möödus vastutuules. Vanasti olin pärast sellist katsumust laip, polnud ei isu ei tuju, lihased olid valusad. Selline koormuse järgne komberdamine on ajalugu. Jaksab ka pärast pikka trenni või võistlust midagi ette võtta, on energiat ja tahtmist. Eriti just vaimselt.

Järgmistel kordadel kirjutan sellest, milliste toiduainetega sporditoitu asendada, aga energia kätte saada ning vajadused kõik katta. Samuti tavapäeva menüüst, mis tegelikult spordipäevast väga ei erinegi.

Kolmapäev, 15. aprill 2015

Ootamatu konkurentsieelis ultrasportlasele

Tosin tagumikku 200 kilomeetrist Brevetit sõitmas. Foto: Ain-Ivar Tupp.

Taimetoitlane on nõrk ega jaksa sportida, arvasin veel paar aastat tagasi. Nüüd aga näen, et taimetoit annab treenijale hoopis teatud eelised, mida varem oodatagi ei osanud.

Kõigepealt tagasi laupäeva, kui veeresime pundiga 200 kilomeetrist Brevetit ehk tegime pikema rattaringi (keskmine kiirus 31,4 km/h). Koos kodust mineku-tulekuga sain pea kaheksa tundi koormust täis.

Mulle oli see lisaks sõidurõõmule ka test, kuna kuu aja pärast oleme juba Lõuna-Poolast startinud, et kolme nädalaga velo seljas Giro d´Estonia pundiga läbi kuue riigi Itaaliasse pedaalida ning seal Itaalia velotuuri saata. Kokku läbime 3 nädalaga 3300 kilomeetrit. See on jätk kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi väntamisele.

Sel korral katsetasin Eestis tehtud ringil aga taas toiduga.

Loobusin eelmise aasta algusest loomse söömisest (liha-munad-piim jms), samuti gluteeni sisaldavast (nisu, oder, rukis jms), mistõttu olen viimase aastaga oma menüüd ja sadulas tarbitavat ümber kujundanud. Juba varem oli out igasugune sporditoit (loe: keemia), mis asendus loodusliku ja loomulikus konditsioonis toiduga.

Selle võib Eesti keelde tõlkida nii, et ma ei pane suhu midagi, mida on palju töödeldud või mis kihiseb kunstlikest ainetest. Miks? Mida lähedamal oma loomulikule kujule, seda rohkem on seal alles väärt toitainet (vitamiinid-mineraalid), seda paremini on toit seeditav ning seda lihtsam ka toidust energia kätte saadav. 

Viimane tähendab seda, et söömine ei kurna ehk pärast einet ei peaks justkui unne vajuma. Toidust peaks ju energiat juurde saama, kuid seni olin toidujärgset tardumust normaalseks pidanud. Täna aga vabaneb sellega päevas mitu tundi aega, millega saan midagi asjalikku teha – trenn, suhelda, puhata, lugeda jne.

Ananass - palju vett, vitamiine, süsivesikuid ja mineraalaineid.
Lisaks on märkimisväärselt kiirem taastumine. Näiteks oli mul paar aastat tagasi mõeldamatu teha päevas kaks trenni mitu päeva jutti. Nüüd olen proovinud ja ka kuuel päeval kaks korda harjutades seedib koormused ilusti ära. Eelmisel nädalal aga lippasin poolmaratoni, millest enamus mäkkejooks jalalihaste mõrvamiseks Tallinnas Toompea nõlvadel ja päev hiljem ärkasin lihasevaludeta ning pedaalisin peale viis tundi.

Neid üllatavaid muutuseid oli veel, alates energia ülejäägist ning suurte trennimahtude kasvu talumisest, ja kirjutan neist järgmisel nädalal pikemalt.

Menüü muutmine oli kohati tülikas, sest raske on mõelda end välja raamist „sporditoit“ ning pigem manab seda kuuldes silme ette energiageel. Siiski olen kõigele, millest olen tahtnud loobuda, asenduse leidnud.

Näiteks spordijoogi saab edukalt asendada kookosveega. Kui spordijook on tihti keemiasegu, siis viimane looduslik ehk kehale parem tarbida. Uuring tõestab, et see on koostiselt isegi parem mitmest tuntud spordijoogist.

Ehkki eelmisel aastal olin mitu pikemat sõitu taimekütusel teinud, jäid mõnele poole siiski küsimused üles. Näiteks ei saanud ma süüa kõiki batoone, sest hakkas sõidu teises pooles kõhus keerama. Nii olen pidevalt kombineerinud, et õige kraam kaasa ja kõhtu saada.

Tahtejõu Tuuril, kus kolme päevaga 760 km pedaalisime, said asjad enamvähem paika. Seal sõitsin peamiselt banaani peal, sekka mõned batoonid.

Nüüd aga ühe ultrapäeva menüü. Sõit 8 tundi, energiakulu spordist ca 4000 kalorit (pulsikella ei võtnud sel korral kaasa ehk täpselt ei tea) ning päevane energiavajadus koos baasainevahetusega kokku ca 5500 kalorit.

Mikro- ja makrotoitainete hindamisel kasutan rakendust Cronometer, mida soovitan. Lisaks kaloritele ja rasvale jms loeb kokku ka vitamiine, mineraale. Olen ise kuu aega jälginud ja saanud aimu, et peaksin kaltsiumi ning valkude tarbimisele tähelepanu pöörama.

Hommikune foor - palju vitamiine, süsivesikuid ja mineraale.
HOMMIKUSÖÖK
- toortatrast ise valmistatud „kohupiim“  - nii konsistentsilt kui maitselt täiesti kohupiim – vaja vaid üleöö leotatud 100 grammi toortatart blenderis lonksu kookospiima, ühe küpse banaani, peotäie külmutatud marjade ning paari datliga ära püreestada (palju mineraalained ja valku).
- üks suurem roheline smuuti – kuhi rohelist salatit nagu kale või spinat, banaane, külmutatud marju, tatra-herneste ja läätsede idandeid, mahla (süsivesikud, vitamiinid, samuti mineraalained nagu raud jms)
- mõned datlid, viigimarjad ning peotäis pähkleid (palju kaltsiumi ja mineraalained, ka vitamiin E-d)
- 30 grammi 85% tumedat šokolaadi (palju rauda)
- 4 klorella tabletti (palju rauda, A-vitamiini)

Kokku 1100 kilokalorit ehk 195 grammi süsivesikuid, 33 grammi rasva ja 30 grammi valku.

Lisaks 100% päevasest A- ja C-vitamiini, raua, vase, magneesiumi ja mangaani, fosfori ja seleenivarud. B-grupi vitamiinid 60-90 ulatuses täidetud

SÕIDU AJAL
- 1 liiter kookosvett
- 1,3 liitrit apelsinimahla
- 130 grammi Goji marju (kuivatatud).
- 150 grammi datleid (kuivatatud)
- 150 grammi viigimarju (kuivatatud)

Kokku 2000 kilokalorit ehk 500 grammi süsivesikuid, 15 grammi rasva ja 40 grammi valku.

Lisaks 125-200% päevasest vajadusest seleeni, magneesiumi, kaaliumi jms mineraalaineid.

Viiel aminohappel enam kui 100 ja teistel 45-65% päevasest vajadusest kaetud.

Samuti koos 80% päevasest kaltsiumivajadusest.

PÄRAST SÕITU JA ÕHTUL
-  taas kiirelt roheline smuuti ehk spinat ja roheline salad ning brokoli koos puuviljade ja idanditega (viimane hea mineraalide ja valguallikas)
-  hunnik puuvilju – õunad, ploomid, apelsinid, 10 banaani, tomatid, ise valmistatud hummus
-  mõned riisikoogid
-  mõned sojakotletid

Kogu päevane energiatarbimine 4500 kalorit, millest 83% süsivesikuid, 8% rasva ja 8% valku.

Kaetud kõikide aminohapete, vitamiinide (välja arvatud B12 ja E) ning mineraalainete vajadused.

Kõigest piisas, vaid kõhutunne soovitas pärast koormust, et just sõidu lõpuosas võinuks banaani või paar veel peale visata.

Pühapäeval tegin moe pärast vaba päeva, esmaspäeval jooksin 2,5 tundi, täna tuleb 4-5 tunnine rattatiir ning nädalavahel ootab ees 300km ring Eesti peal. Tule ka.

Esmaspäev, 6. aprill 2015

Kuidas leida aega ja mitte ainult treenimiseks

Eestlased lähevad Itaalia velotuurile.
Aga kust ma selle aja (treenimiseks - toim) peaks võtma, on levinud küsimus, kui olen ultraspordi mõnusid ja võlusid tutvustanud.

Kuu aja pärast stardime sõpradega uuele velotuurile – sel korral Lõuna-Poolast läbi seitsme riigi ning jälitame 1,5 nädala jagu Giro d`Italiat ehk 09.-31.05 toimub Giro d`Estonia. Meid saab jälgida hetkel näiteks Facebookis. Erinevalt kolm aastat tagasi Tallinnast-Pariisi pedaalimisest näeme sel korral suurtuuri rohkem - ligi 10 päeva jälitame Itaalia tuuri, kus on loodetavasti stardis ka Tanel Kangert.

Igatahes - ees kolm nädalat ideaalset puhkust, palju rattakilomeetreid, seitse riiki ning kõrgeid mägesid, teiste seas ka üks Alpide kõrgemaid teid ehk Stelvio Pass. Kokku 3200-3500 km.

Giro d´Estonia - stardime 9. 05 Krakowist ja finisheerime 31. 05 Milaanos
Olengi usinalt selle seikluse tarvis sporti teinud ning eelmise aasta veebruarist saadik pole ratast põõsasse visanud, terve talvegi sai cyclocaga kilomeetreid ja meelekindlust kogutud. Keskmiselt 8-10 tundi, katsetustena ka 15-30 tundi nädalas.

Kuna trenniks aja leidmise küsimused on pidevalt kordunud, vaatasingi välja, kuidas ise selleks aja võtan.

Taustaks veel nii palju, et töö meediafirmas on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse, samas tahaks lisaks spordile ja ametile ka sotsiaalselt aega veeta, meelt lahutada ning ka lugeda. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

1. Rutiin annab tagasi.
Mu tööpäevad on üsna ühesugused – kell 6 üles, kell 22 magama. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära. Ühelt poolt aitab rutiin natuke tõmblust ja närvilisust maha võtta ning teisalt aitab vältida energiat nõudvaid pisiotsuseid. 

Mikrootsused olengi püüdnud standardiseerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis teha. Miks see oluline, juba tagapool.

Ajavõit: tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas.

Giro punt (vasakult) Toomas, Romet, Rivo, Kaupo, Raivo, Tõnu, Kalev, Mari-Liis, Ingrit ja Ardu. Fotolt veel puudu Signe.
2. Kuhu aeg kaob?
Kuu aega Facebooki-dieedil olemist, millest kirjutasin siin kommentaaris, avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaalmeedias. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, vestlustes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et pole üldse vaja, vaid pean oskama kasutada, et see mind (ja mu ajakasutust) ei kontrolliks.
Nüüd jätkan kord nädalas sisse logimist ja sellest hetkel piisab.

Ajavõit: 7 tundi nädalas.

3. Viska telekas minema.
14 aastat tagasi Tallinna kolides ma kohe telekat ei ostnud ja pole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas keskmiselt neli  tundi helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ning vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal kuskil ootama, vaid saab näiteks järelvaadata mulle sobival ajal – näiteks siis, kui venitan pärast trenni.

Ajavõit: 28 tundi nädalas.

4. Mis suust sisse läheb?
Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste üle vaatamisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin eelmise aasta alguseni normaalseks seda, et pärast einet olen 1,5-2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu mõttetööd tegema või sportimast. See tundus loomulik ning elu osa.

Eelmise aasta algusest aga loobusin lihast-kalast ning suvel lõpuks ka piimatoodetest ning see surnud aeg on minu elust lahkunud. Et see on ebanormaalne, tajusin alles siis, kui seda enam ei olnud.
Täna on mu menüü paljuski puuvili (nii puuvili, mahl kui smuuti) ja vahel ka küpsetatud taimetoit ning trenni saan minna praktiliselt kohe peale einet, kuigi enamasti hoian tunnikese vahet ja see ooteaegki selle pärast, et täiskõhutunnet veidi leevendada,  mitte et peale vajuks mingi seedimisuni.

Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist, ei osanud ma enne hinnata või sellest aru saada enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, peale mida vajus pärast mitut kuud peale see söömisjärgne tardumus.

Kirjutan menüü muutmisest ükskord pikemalt ka.

Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas.

Vormis. Aitäh Allan Oras ja Momoo.
5. Transport trenni asemel.
Mul on kodust tööle ligi 4 km. Olen juba mitu aastat hommikuse tööle kolistamise trenniga asendanud. Hommikul kergema ringiga kohale ning õhtul nats pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised Vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi 2 tundi sporti koos. Või siis stardin rattaga 7.30, teen poogna Pirita-Viimsi kandis ning jõuan veidi enne kella 9 kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

Sellise jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka kogu päeva ära ning neljatunnisel trennipäeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha. Ühe jutiga pikad trennid, a la 3-4-5 tundi rattal, teen nädalavahel.

Ajavõit: 2-10 tundi nädalas

6. Iga minut olgu arvel.
See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksimaalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta pikalt ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva võtan isiklike asjade ajamiseks tüki. Nii ei pea ma kodus õhtul või enne tööd asju tegema või pidevalt kontoris ületunde tegema. See ei tähenda, et ma üldse ei puhka. Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5-1 päevas ehk 3,5-7 tundi nädalas.

7. Pood tapab aega.
Kuu aega tagasi avastasin, et poest saab ka toidukraami koju tellida. See teenus on puhas õnnistus, sest lisaks poodi mineku-tuleku ning seal riiulite vahel ringi uitamise stressile ning ajakulule jääb ära ka järjekordades passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib venida pikale. Nii asendasin ühe nädala poes käimise korra e-poega - nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju.

Ajavõit: 1,5 tundi nädalas.

8. Rööprähkle.
Inimene suudab hästi mitut asja korraga teha, kuid need kaks asja hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, erinevaid arvamustest-kogemustest osa saada. Palju huvitavat jagatakse näiteks podcastides, soovitan ultraspordi ja taimetoiduga oma elu pea peale pööranud advokaadi Rich Rolli näiteks, kes räägib nii spordist, ettevõtlusest, loovusest kui üldse elufilosoofiatest. Nende kuulamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas istuma, vaid võin näiteks huvitavad saated teel tööle kuulata. Samuti olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama-vaatama. Kaks ühes.

Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas.


Need on peamised võimalused, mis pähe tulid ja millest sain kokku ligi 100 tundi nädalas. Sellest piisab enam kui küll nii treenimiseks, taastumiseks kui muu ja kihvti elu elamiseks.

Esmaspäev, 27. oktoober 2014

Tahtejõu Tuur ehk 756 km rattal ehk härrasmeeste ühisveeremine

Tahtejõu Tuur ehk tiir ümber Eesti - 24.-26.10.
Pärast augusti lõpus sõidetud 600 km pikkust rattaringi tundus nagu vara hooajale joon alla tõmmata ja nii kiskus suu naerule, kui Hawaii turunduspealik Priit septembri lõpus teatas „Tahtejõu Tuur – aitame koos ühel karmil unistuseltäituda“. Panin kohe kirja.

Aga üldse mitte keha, vaid pea pärast (ja natuke ka laiskusest - üksi ilmselt ei viitsiks nii). Miks (te selliseid asju teete)? Nii küsitakse tihti. Lisaks maandamisele (kes joob nädalavahe, kes sõtkub sadulas) saab ultraspordist minuarust hästi elu õppetunnid. Kontsentreeritult – antud juhul kolme päeva, aga ka 4-5 tunni või päeva jooksul.

Sügisene Eestis - ilus ja värviline. Fotod Tõnu Tunnel (www.tonutunnel.com)
Ei usu? Lahkame näiteks ühe nalja, mis tuuril ka ringles:

Küsimus: kuidas teha nii, et 200 km rattasõit oleks lühike?
Vastus: sõida enne kahel päeval ligi 300 km.

Seda filosoofiat kannatab igale poole mujale ja olukordadesse ka üle kanda. Tahtejõuga sõidetul aga meenutas veel kolme tõsiasja.

I päev – Tallinn-Pärnu-Taagepera (ca 280 km) – mõnikord tuleb lihtsalt minna.
Isegi siis, kui on hirm ning parema meelega lööks käega. Stardi eelõhtul oli hirm. Ähvardav vihmaprognoos oli lahkunud, aga H2O asendas tuulekülm 16 miinuskraadiga. Kui soojemaga suudab keha end soojana hoida ning pole hullu, kui kuskilt varustus ei pea, siis külmakraadide lisandudes kompromisse ei lubata ja iga eksimus võimeneb-kuhjub ning ebameeldivus kasvab. See on meelde (ja näpuotstesse) süüvinud kolme aasta taguselt -28 kraadiga TallinnastOtepääle suusatamisest.

Et justkui ei tahaks minna. Aga see pole ju lahendus - keda alla andmine enne rõõmustanud on?
Ilmale väärilised vastased.

Soojad-veekindlad talvesaapad sain kätte neli päeva enne ja proovida kaks korda. Kindaid ja talvepükse aga ei jõudnud kordagi sõitma viia ning sellest sain omal põlvede külgedel valusad kohad, sest üks õmblus surus tobedalt ning kohendamisega seda paika ei saanudki.

Samas, võib-olla ka hea, et seda jama varem ei avastanud – oleks veel ühe asja pärast stardi eel põdenud.

Aga tühja neist – valu läheb peagi üle ning ideaalseid tingimusi pole kunagi ning neid ootama jäädes jääb üldse elamustest ilma.

27.10 ehk teise päeva start. Sai tulesid ka vilgutada.

II päev – Taagepera-Osula-Luunja-Tudulinna (ca 280 km) - enne valu ja siis võlu.
Jalad käisid teisel hommikul ilusti ringi ning hämaras teele läinud tiim (kihvt pilt – vilkuvad tulukesed ja 30 velosõpra) tõmbas peagi hoo üles.

Mulle oli selle hommik tuuri vastikuim – vale otsus eelmise päeva riietust vahetada tähendas esimesse punkti vibreerides jõudmist ning turbokiirusel riiete vahetust (meeldetuletus: mis töötab, ära torgi), sest aega oli ca 5 min. Lisaks jätkas päev varasem vastutuul küljelt – kui vastutuulega saab pundi sabas puhata, siis küljetuulega on igal pool raske.

Peagi tulid aga taganttuulelõigud, kihvt üles-alla profiiliga Postitee, lõuna Luunjas ning Tudulinna mäe otsa ronimine. Ja soe tuba, kus tuul vett silmast välja ei puhunud.

Jah, Eesti.

Takistusi esineb pidevalt – vigastus, haigus, viltu läinud projekt tööl jne - ja senised spordikogemused näitavad, et tõkkeid tasub teadvustada („jah, praegu on küll kuradi raske/nõme/külm/kuum/vesine, aga ma annan maksimumi ja peagi saan selle, mida tahan“) ning keskenduda hoopis sellele, kuhu plaan välja jõuda.

PS. Keda huvitab, mis tunne oli katkestada?

III päev – Tudulinna-Kunda-Tallinn (ca 210 km) - hinda seda, mis sul on.
Kere aimas kolmandal hommikul pärast hommikusööki, kui hakkasin sooja alussärki selga tõmbama, jälle halba ning pani hommikusöögi sees vurrina keerlema. See paraku sadulasse minekust ei päästnud.
Ikka edasi.

See tuletas aga meelde, et neid hetki, mil kõik on hästi, on paslik kaifida enne, kui järgmine mitte nii meeldiv asi tähelepanu nõuab. Mitte olla pidevalt viril ning püüelda järgmise töö, aerodünaamilisemate jooksude või uute kingade poole.

26.10 ja tsemendipealinn Kunda. Poleks ratturid sealt läbi sõitnud, poleks seal sel päeval värve olnudki.

See ei tähenda, et ma arengut ei hindaks. Vahel kaob lihtsalt seda taga ajades ära rõõm tänasest, hetkest, ja siis libisedki läbi päevade, ilma et suurt miskit meelde jääks. Seda, mis on hästi olnud, märkab siis, kui seda enam pole. Aega aga tagasi ei keera.

Ca 756 km hiljem ehk 26.10 kell 16.30 finishis Pirital. Tehtud.
Nii et esimeste päevade raskus kahanes oluliselt, kui tuli iiveldava olemisega tuules punti vedada, lootes et hommikueine ikka sees püsib (püsis).

AITÄHID
1. Raunole inspireerimast
2. Priit ideed teostamast
3. Hawaii Expressile jt toetustiimile – pedaalijaile täiesti murevaba korraldus, ole ainult ja sõtku

4. Kaaspedaalijad – aitäh tuulevarju eest. Koos jõuab kaugemale ja kiiremini.

Esmaspäev, 1. september 2014

Kas on võimalik nautida 600 kilomeetrist rattasõitu?

On, selgus eile õhtuks. Pärast enam kui 20 sadulas veetmist, Eesti tuuri nime väärt (läbisime 11 maakonda), rattatiiru tagasi Tartusse jõudnud.

Eesti tuur ehk 600 kilomeetrit kahe päevaga.


Reede õhtul mugaval autoistmel lösutades Tartu poole veeredes tõdesime, et njaa, tuleb ikka järgmisel päeval valu anda – laupäeval ootas ees 360 kilomeetrit. Jalgrattal. Tartust läbi Lõuna-Eesti Kosele. Valget aega on nüüdseks järgi 14 tundi. Niisiis 12 tundi sõidule ja umbes paar jokutamisele ning tankimisele.

Nii läkski. Heade mõtete linnas rahutu unega veedetud öö (tervitan siinkohal Kaupo peret meie majutamise eest) ning poolvägisi sisse topitud hommikusöögi järel suundusime kuuekesi, punaste tulede plinkides … öhe.

Sinine start.
Päeva alguseks oli udust ning pilvist ja sinist hommikut palju nimetada. Kuna vesi seisis õhus, oli nähtavus kasin, prillid udused ning riided peagi niisked. Temperatuur samas parajalt jahe ning liiklust polnudki. Näo kiskus naerule ning sees rõkkas ka, hommikused sõidud istuvad – tihti enne töödki 2-2,5 h juba purgis. Nüüd ootas ees kaks päeva sadulas.

Ainuke rõõmurikkuja oli kerge diskomfort pükstega, mis kunagi seda pattu polnud teinud. „Niiet siis ikkagi vaimuproov,“ sättisin end ees ootavaks valmis.

Kaks päeva rattarõõmu.
Ees ootas 600 kilomeetrit pikk brevet. Prantsusmaal tuntud kui nn tiksumissõit ehk vähemalt 200 km pikk distants tuleb veloga läbida teatud kontrollaja jooksul, mis eeldab keskmiseks kiiruseks mõnusad 15 km tunnis. Eestis on ja sõidetakse seda muidugi teistmoodi. Meil on kiirem.

„Tavai, 10 minutit“ leppisime kahe tunni ja ca 60 km pärast esimeses tanklas kokku. Iga minut arvel, et enne pimedat Kosele, öömajale jõuda. Niiskuse tõttu lahkusin järgmisele lõigule kergelt vibreerides ja nii otsustasin pikemalt vedada, et saaks sooja sisse tagasi.
132 km tehtud, peagi ootab ees Pärnu.
Peagi lahkus udu, tuli päike ning sai jõnksudest üles alla ronida-veereda. Oli rohkem ja vähem sirgeid lõike ning iga 50-80 km tagant kerge laadimispeatus.

Viimastega läks kuskil esimesel päeval nihu. Ei tea, kas pärast Pärnu (vist ca 170 km) läbimist tekkinud valearvestus distantsis ehk toidu hilinemine ca tunni jagu, millegi kehva sisse söömine (pärast 200 km kandis kõhu täis toppimist hakkas sees keerama) või lihtsalt liiga vähene toitumine.

Nulli ja tagasi.
Ülekoormust ei söanda variandiks pakkuda, sest päeva keskmine pulss oli mul 140 (maksimaalne üldse muidu 195 ehk 140 on pikal sõidul paras aeroobne koormus). Seda olukorras, kus ma vedasin punti pikki lõike (10-15 km) suure osa päevast. Samuti on trennipõhi all tuge, pikemad ja ka intensiivemalt sõidetud kestvussõidud samuti kaukas olemas.

Igatahes tipnes see ca 80 km enne lõppu tanklas tõdemusega, et jõudu hakkab väheks jääma. Nii valasin sisse mitu smuutit. Siis igaks juhuks järgi mõned banaanid. Siis igaks juhuks pakk komme. Siis igaks juhuks mõned batooni. Siis igaks juhuks veel midagi. Olukord paranes minutitega.

Krõps, kartulikrõps.
20 km hiljem tegime taas kiire sutsakpeatuse. Otsustasin rohkem süüa ja selle juures oli täiesti uus elamus see, kui seisad riiuli ees ja tead, et pead energiat hankima, kuid mitte midagi sisse panna ei taha. Kompromissiks sai lõpuks kartulikrõpsud, mis soolase maitsega kurgust alla läksid. Neid kasutasin teisel päeval samuti paaril korral.

Viimased 60 läksid juba paremini ning 20.17 olime Kosel. Ees ootas kasimine, eine ja uni. Statistikaks sai 360 km puhta sõiduaga ca tosin tundi (keskmine kiirus 29+ km), lahkus 9900 kalorit.

Imerelv, kodumaine.
Ainsaks tõrvatilgaks oli tundlik istmik, mis rattapükstega päeva jooksul kreemist hoolimata päris head klappi ei leidnudki. Ent valmis olin sellekski – Tervixi Saialillesalv teeb hõõrumiste korral imet ja sellele panustasingi. Esimese päeva väsimus tuli isegi väiksem kui ootasin.

Teine ehk 240 kilomeetrine päev algas soojemalt – hommikul 10 kraadi ning viis kanget (nii vaimses kui füüsilises olemises) uuesti sadulas ning nina Tartu poole tagasi. Ees ootasid põiked Jänedale, Väike-Maarjasse, Kallastele, Mustveesse ja Eesti pikimasse tänavkülla.

Ma polnud sealkandis varem käinudki, nii et ootasin väga. Alustuseks lõhkusime kogu retke ainsa sisekummi ning proovisime, kuidas maanteekaga teeremonditaval maanteel sõita on (kannatas).

Idatuul, mis pole kunagi head toonud.
Erinevalt esimesest päevast sai rohkem tuult (peamiselt vastu). Samas oli pulss 15-20 lööki madalam ning tuju hea ja jõudu jagus. Eelmise päeva energiakriisi tõttu otsustasin end rohkem säästa ehk teha lühemad vedamislõigud ning tankida rohkem.

Sõiduajaga umbes 8.45 olime tagasi Tartus. Keskmine kiirus vastutuule tõttu 27+ km/h, keskmine pulss 130.

Finito. 600 km sõitsid läbi (vasakult) Ivar Tupp (korraldaja), Ahto Vink, Martin Prommik, Rivo Sarapik ja Indrek Pak.

Tagasiteel pealinna arutasime bussis, mis selliste katsumuste mõte on – kehale karm koormus, mis pigem kurnab ja lõhub, kui midagi annab. Tõsi. Samas vaimu puhul on efekt vingem – selline kogemus avardab oluliselt silmaringi, mida inimene ja ka üksikisik suudab. Paljuski on takistavad piirid (ükskõik, mille saavutamiseks elus) peas kinni.

Mulle oli see, aga trenn sel aastal üldse, ka huvitav eksperiment. Loobusin kaheksa kuud tagasi loomsest (liha, kala jms) ning seni kogetu on põnev – trennipulsid 15-20 lööki senisest madalamad, taastumine kiire ning olemine hea. Kirjutan sellest ükskord lähemalt.

Aitäh Ivarile korraldamast ja kaasa veeremast. Samuti Indrekule, Ahtole, Martinile ja Marile. Ilmselt ei jäänud viimaseks korraks.

PS. Eraldi kiidan üht rattasärki, mille avastasin - Rapha Brevet Jersey. Kuna pikemad sõidud on hingelähedased ehk tuleb rohkem tavaari kaasas kanda, kuid raamile kotte ei ole tahtnud hankida või seljakotiga tuult lõigata, siis lahenduse leidsin just sellest riide-esemest.

Suured taskud, kuhu mahub vest, kilekas, pump, varukumm, telefon-finantsid, paar kindaid, buff, ca 2000 kalori eest toitu, ühed rattavõtmed ning jääb veel ruumi veidi ülegi. Sõita samas mugav.

Tõnu ja Tervisespordi tiimiga teel Tallinnast-Haapsallu 20. augustil. Pildil ka Rapha rattasärk Brevet Jersey, mis mahutab seljakoti eest.
Lisaks mahutavusele on tugev pluss materjal - meriinovilla tõttu reguleerib hästi temperatuuri ja nii sobis (alussärgiga) nii +6ga hommikul startida kui päeval päikese käes pea +20ga. Vahel oli vaid tuuletõkkeks vesti vaja. Eriti hea ja funktsionaalne.

Esmaspäev, 21. juuli 2014

Rapha Womens 100. Crazy a.k.a mens edition

Praegu tundub hull juba mitte pikalt sõita, tõdesime Andrusega eile pärast mõndsada jalgrattal veeretud kilomeetrit eile Tallinna piirile, Loo muna juurde tagasi jõudes.

Andruse endel. Rõõm, et vihmapilvedest sai mööda.

Ta oli tõstatanud küsimuse, kas kontoris veel hulle leidub. Hull on siin spordikontekstis persoon, kes suusatab, jookseb, rulluisutab-suusatab, sõidab rattaga, ujub, seiklusspordib, matkab, ronib jms või teeb neid kõiki komplektis suurustes, mis paneb kõrvalseisjat talle pilguga „päriselt?“ otsa vaatama.

Muna juurest startisime üheksa tundi varem Võsu poole, kus toimus üks ühisveeremine. Sellest jäi samas väheks, sest sel aastal polegi korralikku pikamaasõitu (ehk brevet) veel saanud. Päev varem veereti küll Lõuna-Eestis Ivari eestvedamisel 300km, kuid selle aeg mulle ei sobinud. Niisiis kasutasin eesootavat ühistiiru ettekäändena, et huvilisi kampa otsida ja päev sadulas - ehk Tallinnast kohale ja tagasi – veeta.

Üks lahe rattapäev Lahemaal. Pilt Andruse Stravast.

Hulle sai kokku lisaks minule kolm – Andrus, Aarne ja Erki – ja Kuusalust ühines veel Mihkel. Sihtkoht oli Tervisespordi korraldatud Rapha üleilmne sõit Womens100. Nime järgi kogu lõbu küll tütarlaste päralt, aga Eestis ikka pool punti mehed olnud.

Rapha Womens 100 starti Võsul. Ligi 40 sõitjat, 15 naised. Fotod: Janika Berning.

Nii sel korralgi. 2,5 tunniga olime tund varem kohal ja aega sättida - kellele allikast vett, kes viskas kerisele kütteks pelmeenid, kes lõhkus kaks sisekummi enne starti. Kell 11 läksid 40 pedaalijat teele, et Lahemaal 100 km tiirutada. Järgmised neli tundi olidki ideaalne pühaba – loba, chill ja päike ning kehakultuur. Kiired intervjuud („Kust te olete?“ „Tallinnast) saksa turistidele.

Lahe pühaba Lahemaal. Ootus Võsul.

Siis oligi taas aeg nina pealinna poole pöörata ning nüüd järgnes midagi, mida võiks tõesti hulluks pidada. Erki ja Aarne olid eraldistardipüssidega ning Võsult süstisime 30 km 45 minutiga. Pärast 200 km läbimist 40 km/h lõigutrenni polnudki veel teinud.

Purakad väljas, möödus lõpp inimlikumalt ja kümnekonna tunniga saigi ring täis ning koju tagasi. Kerge väsimus kuumast ja päikesest sees, kuid ei midagi, mida jääkülm vann või tänane spordimassaaž leevendada ei suudaks.

Aga hulludest ja hullustest ka. Distantside pikkused – maraton ja üle selle – ei olegi tegelikult olulised. Olulisem on vast see, mida see asjatajale annab ja just vaimsest vaatevinklist. Ilmselt tunnevad selle ära paljud millegi kirglikud huvilised.

Näiteks 300 km heas seltskonnas, pauside ja söömise-joomise ning loba taustal möödub kiirelt. Kui nn kapsaid ninast välja ei uha. Tõsi, et pikk maa ei tapaks, maksab sportimisele aega pühendada. Samas ei tea ma midagi märkimisväärset, mida saaks mängeldes.

Tõsi, on raskemaid momente, kuid tihti on need raskused peas kinni – tüdimuse või vastutuule tõttu mõtled omale kulgemise vastikumaks kui see tegelikult on. Seda ka mujal kui vaid rajal – elus, tööl, suhetes jne.

Ultradistantsid seejuures kasvatavad inimest palju ja see on lisaväärtus, mida esialgu ei oska üldse oodata. Elu esimene 5, 10, 21, 42 ja nii edasi kilomeetrit tunduvad ja ongi suured saavutused. Nende alistamine aga ei jäta kunagi tagasi andmata.

Ühelt poolt võib vaadata raskuste trotsi – takistusi esineb erinevaid nii trassil kui tööl-kodus-puhkehetkel. Kui joostes hõõrub jalale villi, siis saab plaastri peale panna või jalatsit vahetada või sammu muuta. Väikeste hõõrumiste puhul mujalgi leidub lihtsamat rohtu kui loobumine-allaandmine-vihastamine.

Teine nüanss on õppida nautima seda, mis sul on – teekonda. Mitte olema kogu aeg rahulolematu, sest alati saab auto või töö olla parem või palk suurem. See ei tähenda, et ei peaks tahtma, vaid oskust olla rahul. Pidev püüdlus rohelisema muru ja sinisema taeva poole ei lase olla kohal ja tahetu saamisel asendub rahuldus kiiresti järgmise eesmärgiga.

Eilne pikk tiir oli mul pärast Tallinnast-Pariisi sõitmist kuues samalaadne. Kuna isu on veel, siis õppimist jätkub.

Teisipäev, 8. aprill 2014

Mitte ainult iluteema


Foto: Outside Magazine (Hannah McCaughey & Michael Karsh)

Nädalavahetuse teiste peaga vastu asfalti sõitmised ja enda sügisene taastumine tekitasid tahtmise jagada nelja lugu peapõrutustest, mis kaudselt seotud ka Eestis kuuma teemaga - kiivritega.

Moraali ei loe, täiskasvanud inimene otsustabki ise, kas kannab või mitte. Olgu põhjused ilulised või muud. Küll tahaks tähelepanu juhtida, et tihti tehakse see otsus mitte teadlikult (mis peas pärast kukkumist toimub), vaid suhtumise a la "õnnetust ära ju ei hoia, järelikult pole vaja" pinnalt.

1. Pea, ka kergelt, põrutada saamisel on tagajärjed. Kujuta ette arbuusi, mis on maha visatud. Selle võib pärast küll ümmarguseks tagasi vormida, kuid see pole enam endine, kirjutas ajakiri Outside. Kusjuures peapõrutus on Eesti keeles veidi eksitav, kahjustusteks ei peagi peaga kuskile vastu põrutama - näiteks avariis jõuline pidurdus ja pea liikumine-pidurdumine võivad sama tekitada.

2. ka peapõrutus võib olla sama ebameeldivate tagajärgedega kui pea päris lahti kukkumine, kirjutab ja viitab Cycling Tips.

3. Film The Crash Reel. USA lumelauastaar ja olümpialootus Kevin Pearce sai trennis kukkudes ajukahjustuse. Film jälgibki tema paranemist. See lugu on samas palju enam, näitab, kuidas riskeerimine ja õnnetused ei mõjuta mitte ainult neis osalejaid, vaid ka peret, kes peavad samuti tagajärgedega (taastusravõi või hooldus) tegelema ja toime tulema.

4., kiivrist üksi pole halva ärahoidmisel kasu, kui inimesed ise julgemalt riskivad ja end mõtlematult ohtu seavad, kirjutab Outside. Iseloomulik nähtus nii ekstreemspordile kui muidu hooletult linna vahel kulgejaile, kes ei näe-kuule-viipa.

Muidu on sügisest on palju aega edasi läinud, selg on korras ja saan uuesti trenni teha. Kiivrit kannan ka, sest ka minu väikese hoo pealt asfaldile laotumine viis kõigepealt vastu maad kukla.